Eesistuja Paavo Randma, liikmed Mati Kartau ja Tiit Lõhmus
Kriminaalasi
N.U, J.T ja I.I süüdistuses KarS § 118 lg 1 p-de 1,2,3 järgi
Apelleeritud kohtuotsus
Tartu Maakohtu 26. novembri 2013 otsus
Apellatsiooni esitaja
Süüdistatav I.I kaitsja advokaat Aivar Kello, süüdistatav N.U kaitsja advokaat Roman Levini ja süüdistatav J.T kaitsja advokaat Rein Napa
Prokurör
Ene Uljanova
Süüdistatavad
Kaitsjad
N.U , ik XXX; elukoht XXXXX; Eesti Vabariigi kodanik; varem kriminaalkorras karistamata; J.T , ik XXX; elukoht XXXX; varem kriminaalkorras karistatud ühel korral; I.I , ik XXX; elukoht XXXXX; varem kriminaalkorras karistamata; Advokaadid Aivar Kello, Roman Levin ja Rein Napa
RESOLUTSIOON
1.Maakohtu otsus N.U , J.T ja I.I süüditunnistamises ning karistamises jätta muutmata.
2.Apellatsioonid jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1-13-4592/149
Harju Maakohus Liivalaia kohtumaja
02.10.2017
1.Tartu Maakohtu 26. novembri 2013 otsusega tunnistati N.U süüdi KarS § 118 lg 1 p-de 1,2,3 järgi ja mõisteti talle karistuseks 6 aastat vangistust, mida vähendati KrMS § 238 lg 2 alusel kestuseni 4 aastat vangistust. J.T tunnistati süüdi KarS § 118 lg 1 p-de 1,2,3 järgi ja mõisteti talle karistuseks samuti 6 aastat vangistust, mida vähendati KrMS § 238 lg 2 alusel kestuseni 4 aastat vangistust. KarS § 65 lg 2 alusel suurendati karistust Tartu Maakohtu 17.02.2012 otsusega mõistetud ja kandmata karistuse - 2 kuud - vangistust võrra ning mõisteti J.T-le liitkaristuseks 4 aastat 2 kuud vangistust. I.I tunnistati süüdi KarS § 118 lg 1 p-de 1,2,3 järgi ja mõisteti talle karistuseks 6 aastat 6 kuud vangistust, mida vähendati KrMS § 238 lg 2 alusel kestuseni 4 aastat 4 kuud vangistust. 1.1 N.U , J.T ja I.I tunnistati süüdi selles, et nad isiklikest motiividest ajendatuna kasutasid 5.07.2012 õhtul Põlva maakonnas XXXX külas XXXX korteris ühiselt füüsilist vägivalda U.E. suhtes. N.U tõstis U.E. ühel korral käega kaelast kinni hoides üles ja lasi seejärel nurka maha kukkuda, lõi teda korduvalt rusikaga näkku ning korduvalt jalaga näo ja keha piirkonda. J.T lõi U.E. ühel korral pöidlaga kõrva taha ja näppudega kurgu piirkonda, korduvalt rusikaga pea piirkonda ja jalaga keha piirkonda. I.I lõi U.E. pead korduvalt vastu kõvu pindu (sein, uksepiit, põrand) ja lõi veel korduvalt rusikate ning jalgadega pea, näo piirkonda. Peksmise käigus kukkus U. E. pikali ja kaotas teadvuse. N.U , J.T ja I.I põhjustasid peksmisega U.E. le traumaatilise kõvakelmealuse verevalumi vasakul ajutüve pitsumisega ja peaajutursega, haava peanahal ja ninaluude murru. U.E. le tekitatud vigastused põhjustasid eluohtliku tervisekahjustuse. Vigastuste tagajärjel tekkis raske kehaline haigus püsiva üldise töövõimekaotusega rohkem kui 40 %, samuti on tagajärjeks psüühikahäire – ajutrauma järgne dementsus. Kirjeldatud viisil panid N.U , J.T ja I.I toime tervisekahjustuse tekitamise, millega oli põhjustatud oht elule, raske kehaline haigus ja raske psüühikahäire, s.o KarS § 118 lg 1 p-de 1,2,3 järgi kvalifitseeritava kuriteo. N.U , J.T ja I.I tunnistasid maakohtu istungil ennast esitatud süüdistuses ka täielikult süüdi. 1.2
Mõistetud karistust motiveeris kohus järgmiselt.
Kohtu arvates on kõigi süüdistatavate süü väga suur. Süü muudab suureks asjaolu, et süüdistatavad täitsid § 118 järgi kvalifitseeritava kuriteo mitu koosseisulist tunnust. Süüdistatavate toimepandul on raske tagajärg - varem oma eluga hakkama saanud kannatanu on käesoleval ajal liikumisvõimetu ja dementne isik, kes väljaspool hooldusasutust enam toime ei tule. Ka suurendab süüdistatavate süüd teo toimepanemine grupiviisiliselt. Kannatanu suhtes vägivalla kasutamise laadi ja ulatust arvestades loeb kohus I.I süüd teiste süüdistatavatega võrreldes mõnevõrra suuremaks. Kui teiste süüdistatavate löökidest osa on tabanud kannatanut ka kehasse, siis I.I löögid olid suunatud ainult pähe. Erinevalt teistest süüdistatavatest lõi I.I kannatanu pead ka vastu seina ja põrandat. Erinevalt prokurörist kohus leiab, et karistust kergendava asjaoluna võib arvestada iga süüdistatava puhul süü puhtsüdamlikku kahetsust, mida nad on avaldanud juba kahtlustatavana ülekuulamisel kui ka kohtus oma viimases sõnas. Iga süüdistatava karistust raskendavaks asjaoluks on teo toimepanemine grupis.
Erinevalt I.I kaitsjast kohus leiab, et kohtupraktikas välja kujunenud seisukoha järgi tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni mitte esimene kolmandik, vaid keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 24.10.2011 otsus asjas 3-1-1-7711, 17.05.2013 otsus asjas 3-1-1-52-13, 17.06.2013 otsus asjas 3-1-1-58-13). Riigikohus on selgitanud, et juhul, kui isik on kriminaalasja esemeks oleva ühe või mitme teoga täitnud kuriteokoosseisu mitu erinevat kvalifitseerivat tunnust, hinnata tema süüd reeglina suureks. Samuti võivad süü suurust iseloomustada isiku teopanus grupiviisilise teo puhul, koosseisupärase käitumise süstemaatilisus, tagajärje raskus, samuti kannatanu isik ja tema käitumine teo toimepanemise ajal (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 12.10.2012 otsus asjas 3-1-1-76-12). Asjaolu tõttu, et süüdistatavad täitsid mitu KarS § 118 järgi kvalifitseeritava kuriteo koosseisu tunnust ja saabus raske tagajärg, ei saa kohtu arvates süüdistatavatele karistust mõista sanktsiooni alammääras. Kuigi süüdistatavate kannatanu poole minek oli ilmselt ajendatud kannatanu enda varasemast käitumisest, ei andnud kannatanu käitumine süüdistatavatega vahetult oma korteris kokku saades vähimalgi määral põhjust tema ründamiseks sellisel viisil, nagu süüdistatavad seda tegid. Süüdistatavate ütlustest nähtub, et U.E. l mitte mingisugust vastupanu süüdistatavatele ei õnnestunudki osutada, sest juba üsna ründe alguses kukkus kannatanu abitult maha ja süüdistatavad jätkasid tema peksmist. Arvestades asjaolusid, et N.U ja I.I varem kuritegusid toime pannud ei ole, samuti ei ole isikuvastaseid kuritegusid toime pannud J.T, kõik on oma süüd puhtsüdamlikult kahetsenud, peab kohus võimalikuks kõigile süüdistatavatele karistuse mõista sanktsiooni keskmisest väiksemas määras. Kuriteo toimepanemise asjaolusid ja saabunud tagajärje raskust arvestades leiab kohus, et kõiki süüdistatavaid tuleb karistada reaalse vangistusega. Kohus nõustub prokuröri seisukohaga, et kuna I.I süü võrreldes teiste süüdistatavatega on mõnevõrra suurem, tuleb talle mõista mõnevõrra raskem karistus. I.I on kindlaks tehtud küll kerge vaimne käitumishäiretega ja alkoholsõltuvus, kuid kohus ei pea põhjendatuks seetõttu tema karistust võrreldes teiste süüdistatavatega kergendada. I.I poolt U.E. suhtes kasutatud vägivalla laad (kannatanu pea korduv löömine vastu põrandat ja seinu, jalaga näkku löömine) on kohtu arvates selline, mille kasutamise lubamatus ja ohtlikkus on arusaadav isegi kerge vaimse alaarenguga isikule.
2.Maakohtu otsuse vaidlustasid apellatsiooni korras süüdistatav I.I kaitsja advokaat Aivar Kello, süüdistatav N.U kaitsja advokaat Roman Levin ja süüdistatav J.T kaitsja advokaat Rein Napa. Apellantide taotlused ja põhiväited on seejuures järgmised. 2.1 I.I kaitsja advokaat A. Kello palub tühistada maakohtu otsus tema kaitsealusele mõistetud karistuse osas. Kaitsja osundab, et I.I on varasemalt kriminaalkorras karistamata, ta ei olnud kuriteo initsiaatoriks, vaid lihtsalt kaasaminejaks. Apellant leiab, et I.I-le mõistetud karistust tuleks vähendada ning võimaluse korral jätta karistust tingimuslikult täitmisele pööramata. 2.2
N.U kaitsja advokaat R. Levin palub samuti tühistada maakohtu otsus karistuse osas.
2.2.1 Kaitsja hinnangul ei ole kohus piisaval määral arvestanud kannatanu enda rolliga toimunus. U. E. ähvardas S. Paidet vägistamise või tapmisega; seega võib rääkida kuriteo toimepanemisest ähvarduse mõjul KarS § 57 lg 1 p 5 tähenduses. Teiseks leiab kaitsja, et N.U tegutses
õigusvastase käitumisega esile kutsutud hingelise erutuse seisundis (KarS § 57 lg 1 p 6). Samuti on N.U toimepandud kuritegu puhtsüdamlikult kahetsenud. 2.2.2 Neid asjaolusid kogumis arvestades leiab apellant, et N.U-le tuleks mõista karistus sanktsiooni alamäära lähedases määras. Samuti esinevad alused tema tingimisi vabastamiseks karistuse kandmiselt. Tegemist on N.U esimese kuriteoga ning puudub alus arvata, et ta võiks panna edaspidi toime õigusvastaseid kuritegusid. 2.3 Ka J.T kaitsja advokaat R. Napa taotleb maakohtu otsuse tühistamist karistuse osas. Apellandi hinnangul ei ole kohus piisaval määral arvestanud karistust kergendava asjaoluna J.T puhtsüdamlikku kahetsust. Ka kannatanu käitumine, mis eelnes tema suhtes toimepandud ründele, peaks mõistetavat karistust kergendama. Samuti tuleb võtta arvesse, et J.T on 2 alaealist last.
3.Tartu Ringkonnakohtu kohtuniku 10. jaanuari 2014 määrusega määrati kriminaalasi läbivaatamisele kirjalikuks menetluses. Apellatsioonimenetluse pooltele anti enda seisukohtade esitamiseks aega 3. veebruarini 2014.
4.Osundatud kuupäevaks esitas kohtule enda kirjalikud seisukohad apellatsioonide osas riiklik süüdistaja. Prokurör peab apellatsioone põhjendamatuteks ning palub jätta need rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT
Kohtukolleegium, tutvunud kohtutoimiku materjalide ja apellatsioonide väidetega ning kohtule esitatud kirjalike seisukohtadega, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonid jäävad täielikult tagajärjetuks.
5.Esmalt selgitab kriminaalkolleegium, et vastavalt omaksvõetud arusaamale ei ole apellatsioonimenetlus pelgalt sama kohtuasja teistkordne käsitlemine teises kohtukoosseisus, vaid eelkõige esimese astme kohtu tegevuse kontrollimine apellatsioonkaebuse piires (vt RKKKo 3-1-121-11, p 18). Ehk siis – kriminaalasja arutamine teise astme kohtus ei ole maakohtus toimunud menetluse (täiemahuline) dubleerimine. See arusaam määrab ühtlasi sellegi, kas ja millisel määral peab ringkonnakohus peatuma küsimustel, mis on maakohtu menetluses ning selle tulemil ka otsuses juba (teise astme kohtu hinnangul) piisava põhjalikkusega käsitlemist leidnud. Praktikas tähendab see, et ringkonnakohtu lahend ei pea sisaldama vastuseid kõigile argumentidele, mida apellant on pidanud vajalikuks esitada. Otsuses nr 3-1-1-92-11 on Riigikohtu kriminaalkolleegium iseenesest tõesti leidnud, et apellatsioonis tõstatatud küsimustele vastamata jätmisel rikub ringkonnakohus süüdistatavate kaitseõigust, mis on kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine KrMS § 339 lg 2 mõttes (otsuse p 14). Kuid samas on selles otsuses ka leitud, et ringkonnakohus ei pea oma otsuses andma vastuseid neile apellatsioonis toodud väidetele, millele maakohtu otsuses on ammendavalt ja põhistatult juba vastanud ning millega ringkonnakohus nõustub (otsuse p 15.1). Esimese astme kohtu otsuse muutmata jätmine ei õigusta loobumist üksnes apellatsioonis esitatud selliste argumentide analüüsist, mida esimese astme kohtu otsuses ei ole käsitletud (otsuse p 15.2).
6.Käesolevas kriminaalasjas maakohtu otsust hinnates leiab kriminaalkolleegium, et selles on enam kui põhjalikult ning kohtu siseveendumuse kujunemist jälgitavalt juba vastatud kõigile argumentidele, mida (taas)esitatakse apellatsioonides (vt kohtuistungi protokoll kd 1, tlk 184 pöördel jj). Seetõttu ei pea ringkonnakohus vajalikuks täies mahus käsitleda karistuse mõistmise väljakujunenud materiaalõiguslikke põhimõtteid ning selle edasist individualiseerimist; tuleb
tunnistada, et maakohtu otsusele ei ole ringkonnakohtul sisulisest küljest midagi uut ning põhimõttelist lisada. Seetõttu esitas ka ringkonnakohus käesolevas otsuses asjaolude kirjelduse all maakohtu seisukohad suhteliselt põhjalikult (vt otsuse p 1.2); kriminaalkolleegium ei pea vajalikuks neid siinkohal korrata ning toonitab üksnes seda, et need argumendid on jätkuvalt ka käesoleva kohtuotsuse osiseks.
7.Nendest arusaamadest lähtuvalt tuleb nentida, et midagi (uut) asjakohast ei ole ringkonnakohtul vastata I.I ja J.T kaitsja esitatud apellatsioonides märgitule; need apellatsioonid kordavad täies mahus maakohtus juba kõlanud kaitseteese (vt kd 1, tlk 184 pöördel). Tuleb nõustuda maakohtuga, et süüdistatavad panid toime äärmiselt raske esimese astme kuriteo, realiseerides eriosa sätte kolm kvalifitseerivat tunnust, s.t et vaieldamatult on tegemist suure teosüüga. Nii on J.T tunnistanud, et joobeseisundis olles otsustati minna kannatanu suhtes omakohut teostama (kd 1, tlk 47), sama tuleneb põhimõtteliselt ka I.I ütlustest (kd 1, tlk 61). Mõlemad süüdistatavad on seejuures üksikasjaliselt kirjeldanud, kuidas kaitsetu kannatanu suhtes kasutati massiivselt ja valimatult vägivalda, seda tehti suhteliselt pika aja vältel, pärast mida jäeti abitusseisundis kannatanu korterisse maha lebama. Mööda ei saa vaadata ka asjaolust, et kannatanule põhjustati peksmisega äärmiselt rasked tagajärjed. Sellistel tehioludel leiab ringkonnakohus, et karistust kergendavat asjaolu puhtsüdamliku kahetsuse näol on juba maksimaalselt võimalikus ulatuses arvesse võetud ning mõistetud karistus jääb mõlemad süüdistatava puhul juba alla sanktsiooni keskmist määra. Midagi sellist, mis jäänuks maakohtul tähelepanuta ning tingiks mõistetud karistuse täiendava vähendamise ringkonnakohtu poolt, apellatsioonid ilmselgelt ei sisalda ning kriminaalkolleegiumi hinnangul neid ka ei ole. Seetõttu jätab ringkonnakohus maakohtu otsuse I.I ja J.T suhtes ka muutmata ning nende huvides esitatud apellatsioonid rahuldamata.
8.Maakohtu otsust ei pea ringkonnakohus vajalikuks revideerida ka N.U-le mõistetud karistuse osas. Küll on advokaat R. Levin esitanud aga mõningaid argumente, mis maakohtumenetluses ei kõlanud. Nendele vastab ringkonnakohus järgmist. Nõustuda ei saa apellandiga, et N.U käitumises esineb karistust kergendav asjaolu KarS § 57 lg 1 p 5 mõttes, s.o süüteo toimepanemine ähvarduse mõjul. Osundatud karistust kergendav asjaolu rakendub olukorras, kus isik sunnitakse kas ähvarduse või sunni abil süüteo toimepanemisele; selle meetme abil allutab ähvardaja/sundija süüteo vahetu täideviija tahte enda omale. Sellises olukorras on tõesti võimalik, et ähvarduse adressaadiks võib olla ka süüdlase lähedane isik, keda kasutatakse süüteo vahetu täideviija mõjutamiseks, nagu seda märgib ka kaitsja. Käesoleval juhul aga ei sundinud kannatanu U. E. enda ähvardusega N.U õigusvastast tegu toime panema, mistõttu ei ole see säte käesoleval juhul asjassepuutuv. 8.1 Nõustuda ei saa ka seisukohaga, et N.U pani kuriteo toime hingelise erutuse mõjul KarS § 57 lg 1 p 6 tähenduses. Tugev hingelise erutuse seisund on subjekti iseloomustav tunnus, mis iseloomustab subjekti psüühikat ja emotsionaalset seisundit teo toimepanemise ajal, kusjuures reegeljuhtumil on selle tekke kutsunud esile kannatanu ise enda õigusvastase käitumisega; ta võib seega esineda ka paralleelselt nt kättemaksumotiiviga (vt nt RKKKo 3-1-1-10-13, p 8). Kriminaalkolleegium ei leia, et käesoleval juhul võiks rääkida sellisest äärmuslikust emotsionaalsest seisundist N.U puhul, mis oleks käsitatav nn steenilise afektiivse reaktsioonina kannatanu käitumisele. Tõsi, objektiivne sündmustik võiks sellele justkui viidata – U. E. tegi lähenemiskatse N.U elukaaslasele, millega kaasnes väidetavalt ka ähvardus (vt S. Paide ütlused kd 1, tlk 27). Kuid nagu öeldud, on tegemist subjekti iseloomustava tunnustega ning sellele puuduvad viited täielikult – vähemalt ei sisaldu N.U enda ütlustes absoluutselt midagi sellist, mis viitaks emotsionaalsele reaktsioonile/seisundile, mille käitumuslikku avaldumist ta ei oleks suutnud
talitseda (vt kd 1, tlk 35). Seega ei olnud tegemist nn afektiivse käitumisega kitsamas mõttes, mistõttu jätab ringkonnakohus selle küsimuse edasise tähelepanuta.
9.Muus osas on maakohus N.U kaitsja argumentidele juba vastanud ning ringkonnakohtul ei ole siin midagi põhimõttelist lisada – siinkohal kehtivad samad argumendid, millele on viidatud otsuse p-s 7. Kahetsust kui karistust kergendavat asjaolu on maakohus juba arvesse võtnud ning mõistnud N.U-le karistuse, mis jääb alla sanktsiooni keskmist määra. Selle täiendavaks vähendamiseks puuduvad igasugused alused, mistõttu jätab ringkonnakohus ka tema huvides esitatud apellatsiooni rahuldamata.
10.Kuivõrd mõistetud karistuse osas jätab ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata, ei pea kohtukolleegium vajalikuks peatuda I.I ja N.U kaitsja apellatsioonis esitatud taotlusel jätta mõistetud karistus tingimuslikult täitmisele pööramata. Praktikas on nimelt asutud seisukohale, et karistusest tingimisi vabastamisel tuleb lähtuda põhimõttest, et tingimisi vabastatu katseaeg peab olema mõistetud vangistusest pikem (vt RKKKo 31-1-99-06; 3-1-1-59-07). Seejuures tuleb silmas pidada, et materiaalõiguslikud ja menetlusõiguslikud karistuse kergendamised ei kumuleeru, kuna tegemist on erinevate õiguslike instituutidega, mis lähtuvad erinevaist eesmärkidest (vt RKKKo 3-1-1-83-12, p 10). Seega tuleb selle küsimuse lahendamisel võtta aluseks karistus, mis mõistetetakse isikule KarS § 56 alusel, mitte aga see, mis loetakse ärakandmisele kuuluvaks karistuseks pärast KrMS § 238 lg 2 sätete kohaldamist ning vajaduse korral ka eelvangistuses viibitud aja mahaarvamist. Kuivõrd kõigile süüdistatavatele on KarS § 56 alusel mõistetud karistuseks vangistus kestusega vähemalt 6 aastat, on selle tingimuslik kohaldamata jätmine seega välistatud nii KarS § 73 kui ka § 74 alusel, kuivõrd katseaeg kujuneks neist mõlema kohaselt lühemaks kui mõistetud karistust, mis on aga vastavalt viidatud kohtupraktikale välistatud. Sellel küsimusel ringkonnakohus seetõttu täiendavalt ei peatu.
11.Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 jätab Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium maakohtu otsuse muutmata ja esitatud apellatsioonid rahuldamata.
Paavo Randma
Mati Kartau
Tiit Lõhmus
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.