Tartu Maakohtu (Jõgeva kohtumaja) 22. novembri 2013 otsus
Apellatsiooni esitaja
O.G kaitsja vandeadvokaat Marko Paabumets
Prokurör
Liane Peets
Süüdistatav
Kaitsja
O.G, isikukood XXX, invaliidsuspensionär, elukoht: XXX , varem kriminaalkorras karistatud 3 korral. Vandeadvokaat Marko Paabumets
RESOLUTSIOON:
1.Tartu Maakohtu 22. novembri 2013 otsuse resolutsioon jätta muutmata.
1.1.Muuta üksnes maakohtu otsuse põhiosa, jättes välja selles toodud põhjendused menetluskulude tasumise korra osas.
1.2.Nimetatud põhistused asendada käesolevas lahendis toodud põhistustega.
2.Apellatsioon jätta rahuldamata.
3.Välja mõista riigieelarvest eraldatud vahendite arvelt Advokaadibüroo In Jure kasuks 144 eurot, sealhulgas käibemaks 24 eurot, advokaat Marko Paabumetsa poolt süüdistatav O.G-le apellatsioonimenetluses määratud korras kaitse teostamise eest.
4.Apellatsioonimenetluse kulud jätta riigi kanda.
Edasikaebamise kord Kohtuotsus tehakse teatavaks ringkonnakohtu kantselei kaudu 11. veebruaril 2014 ja samast kuupäevast on kohtumenetluse pooltel sellega võimalik tutvuda. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada Tartu Ringkonnakohtule kirjalikult seitsme päeva jooksul alates 12. veebruarist 2014. Kohtuotsuse peale võib kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud kohtumenetluse pool esitada kirjaliku kassatsiooni Riigikohtule Tartu Ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates 12. veebruarist 2014. Esimese astme kohtu otsuse sisu
1.Tartu Maakohtu 22.11.2013 otsusega tunnistati O.G süüdi KarS § 424 järgi ja mõisteti karistuseks 10 kuud vangistust. KrMS § 238 lg 2 järgi vähendati O.G-le mõistetud põhikaristust 1/3, s.o 3 kuu ja 10 päeva võrra ja loeti ärakandmisele kuuluvaks karistuseks 6 kuud ja 20 päeva vangistust. Karistuse kandmise aja algust arvestada tema vanglasse saabumise päevast. Menetluskuludena mõisteti välja 401,15 eurot kohustusega need vabatahtlikult tasuda 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest.
2.O.G-le KarS § 424 järgi karistuse mõistmisel arvestas maakohus isiku süü suurust, teo toimepanemise asjaolusid ja tema eelnevat käitumist. Karistusliigi valikul leidis kohus, et O.G suhtes ei ole võimalik kohaldada kergemat karistusliiki, s.o rahalist karistust, vaid tuleb kohaldada raskeimat karistusliiki, s.o vangistust.
2.1.O.G süü suurust näitab eelkõige asjaolu, et isik on toime pannud süüteo, millega ta on seadnud potentsiaalselt ohtu nii enda kui ka kaasliiklejate elu ja tervise. Hinnates O.G süü suurust, olid kohtu silmis olulised just süüteole iseloomulikud asjaolud. Alkoholitarvitanuna autorooli istumine toimus n.ö meelelahutuse käigus: tarvitati koos sõbraga alkoholi, sõideti ühest linnast teise. See tähendab, et autorooli istumiseks ei olnud mingit eluliselt tähtsat ega vältimatut vajadust. O.G süü suurust ehk tema teo ohtlikkust iseloomustab ka asjaolu, et O.G mootorsõiduki juhina ei täitnud ka temal lasuvat vastutaja rolli (garandikohustus) vastutada sõidukis olijate ohutuse eest: autos olid veel vähemalt kaks isikut, kellel olid ka turvavööd kinnitamata ja kelle elu oli roolis oleva joobes juhi tõttu ohustatud. Need süüteo asjaolud kujundavad sellest süüteost ohtliku ja kõrge süü astmega teo.
2.2.O.G on varasemalt kriminaalkorras KarS §-s 424 sätestatud süüteo eest karistatud kahel korral, s.o 22.07.2009 ja 03.11.2011. Esimesel korral mõisteti isikule KarS § 424 sätestatud süüteo eest 5 kuud vangistust ning liitkaristusena tuli tal ära kanda 10 kuud vangistust. Selle karistuse kandmise ajal vabastati O.G vangistuse kandmisest ennetähtaegselt 09.02.2010 ja vabanemisel määrati talle muu hulgas lisakohustus mitte tarvitada alkoholi ja narkootilisi aineid katseajal. Kriminaalhooldaja erakorralise ettekande alusel pööras kohus 08.11.2010 määrusega O.G kandmata karistuse täitmisele, kuna O.G rikkus katseajal temale pandud lisakohustust mitte tarvitada alkoholi. Teise otsuse alusel mõisteti isikule KarS §-s 424 sätestatud süüteo eest 9 kuud vangistust, mis asendati 540 tunni üldkasuliku tööga ning isikut kohustati järgima KarS § 75 toodud kontrollnõudeid ja kohustusi. Kohtule nähtus kriminaalhooldaja andmetest, et O.G sooritas temale määratud üldkasuliku töö tunnid ennetähtaegselt. Samas kulges kriminaalhooldusperiood probleemide ja tagasilöökidega. 23.05.2012 tehti isikule Tartus A-Polikliinikus invasiivne protseduur,
millele järgnes medikamentoosne ravi. Tänu sellele sooritas süüdistatav üldkasuliku töö tunnid ära. O.G peamiseks riskifaktoriks on alkoholi kuritarvitamine – kui alustab tarvitamist, siis ei suuda enam lõpetada. Vanemad on kasutanud kõiki võimalusi poja alkoholismiraviks, kuid abi on olnud lühiajaline. Kriminaalhooldaja leidis, et alkoholiprobleem võib olla kuritegude toimepanemise riskiks ka edaspidi.
2.3.Kohus ei pidanud võimalikuks karistuse kergendamist motiivil, et süüdistatav on invaliidsuspensionär ja töövõimetu. Töövõimetus ja sellest tulenev invaliidsus saaksid karistust kergendavate asjaoludena kõne alla tulla juhul, kui need asjaolud oleksid mingil viisil soodustanud kuriteo toimepanemist või kui nende asjaolude tõttu oleks karistuse talumine O.G-le eriti ränk. O.G elukäik näitab, et tema terviseseisund ei ole tal kuidagi takistanud ohjeldamatut alkoholitarvitamist ega osalemist seltskondlikus suhtlemises.
2.4.O.G käitumises tuvastas kohus vastutust kergendava asjaoluna isiku puhtsüdamliku kahetsuse. Karistust raskendavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Maksu- ja Tolliameti päringu kaudu saadud tõendist isiku maksustatava tulu kohta ja teatisest kahtlustatava keskmise päevasissetuleku ja elatustaseme kohta nähtub, et 2012. aasta andmete kohaselt on isiku deklareeritud tulu pärast tulumaksu mahaarvamist 2429 eurot. 13.11.2013 õiendist nähtub, et ARK andmebaasi kohaselt O.G puudub juhtimisõigus.
2.5.Maakohus leidis, et rahalise karistuse kui kergemaliigilise karistuse kohaldamine ei ole käesolevalt põhjendatud lisaks seetõttu, et O.G on 80% ulatuses töövõimetu. O.G ei käi tööl, on töövõimetuspensionär ning seega on tema ainsaks sissetulekuks töövõimetuspension, mistõttu O.G on ilmsetes rahalistes raskustes. Ka kohtuistungil paluti vähendada menetluskulusid ja võimaldada nende tasumine ositi, kuna isik ei tööta. Seega ei ole rahalise karistuse kohaldamine põhjendatud olukorras, kus isik ei ole võimeline ise tasuma temale määratud rahalist karistust või seda teeb tema eest keegi teine. Rahaline karistus ei tagaks käesolevalt KarS § 56 lg 1 toodud karistuse eesmärkide täitmist. Rahalise karistuse kohaldamise välistab aga eelkõige asjaolu, et kõige leebema karistusliigi kohaldamine korduvalt samaliigilise süüteo toime pannud isikule ei vasta ilmselgelt tema süü suurusele ja mõjutamisvõimalustele hoida ära uute süütegude toimepanemist. Eeltoodust tulenevalt leidis kohus, et reaalne vangistus on käesolevalt ainus võimalik karistus, millega oleks võimalik tagada karistuse eesmärgid, kuna karistuse kandmine vabaduses ning eelnevalt mõistetud vangistus ei ole suutnud täita karistuse eesmärke siiamaani.
2.6.Kohus pidas proportsionaalseks mõista süüdistatavale karistuse määras, mis jääb alla sanktsiooni keskmise määra. Seejuures arvestas kohus, et reaalselt jäid süüteo hukatuslikud tagajärjed saabumata, isiku puhtsüdamlikku kahetsust, samuti tuvastatud alkoholimäära. Kohus pidas vangistuse kestusest olulisemaks siiski karistuse vääramatuse fakti. O.G on varasemalt karistatud kriminaalkorras kolmel korral, millest kahel korral KarS § 424 sätestatud süüteo eest. Kuna O.G puudub mootorsõiduki juhtimise õigus, ei ole alust lisakaristuse kohaldamiseks. Kohus määras, et karistuse kandmise aega tuleb arvestada O.G-le ilmumisest karistust kandma.
alates tema
3.Maakohtu otsuse kohaselt tuleb süüdistatavalt välja mõista kriminaalmenetluse kulud: sundraha riigi tuludesse KrMS § 175 lg 1 p 9 ja § 179 lg 1 p 2 alusel, paljunduskulu KrMS § 175 lg 1 p 5 alusel, õigusabi kulu KrMS § 175 lg 1 p 4 alusel.
3.1.KrMS § 179 lg 1 p 2 alusel oleks käesolevas asjas sundraha suuruseks 480 eurot. Kohus vähendas nimetatud sundraha KrMS § 2565 lg 2 alusel poole võrra, s.o summani 240 eurot.
KrMS § 175 lg 1 p 4 kohaselt käsitletakse menetluskuludena määratud kaitsjale määratud tasu ja kulusid kuni nende põhjendatud ja vajaliku ulatuseni. Riigi õigusabi korras määratud kaitsja adv M. Paabumets on esitanud taotlused temale tasu määramiseks kohtueelses menetluses summas 134,16 eurot ja kohtumenetluses summas 24 eurot, s.o kogusummas 158,16 eurot, mis tuleb O.G-lt välja mõista.
3.2.O.G õigusabi tasu ja kulud on kogusummas 401,15 eurot ja see tuleb süüdistatavalt kohtuotsusega välja mõista. Kohus jättis menetluskulude tasumise aja pikendamata. O.G tuleb minna vangistust kandma ja tulenevalt sellest on pikendatud aja jooksul menetluskulude tasumine tõenäoliselt niikuinii välistatud. Menetluskulude tasumise reeglid on KrMS § 423 ja § 424 järgi ühetaolised rahatrahvi tasumise reeglitega. KarS § 82 lg 4 järgi peatub rahalise kohustuse täitmine võlgniku vangistuses viibimise ajaks. Seega pikeneb süüdimõistetul menetluskulude tasumise võimalus niigi pikemale perioodile ja vajadusel ei ole tähtaja pikendamise taotlus ka edaspidi välistatud. Apellatsioonis esitatud taotluste sisu
4.Tartu Maakohtu 22.11.2013 otsuse peale esitas apellatsiooni O.G kaitsja, kes palub tühistada maakohtu otsus karistuse mõistmise osas ja teha uus otsus, millega mõista O.G-le kergem karistus.
4.1.Lähtuvalt KarS § 56 lg 1 on karistamise aluseks isiku süü. Siiski tuleb lähtuvalt karistuse eripreventiivsetest eesmärkidest vältimatult arvestada ka süüdistatava isikut. Käesolevas asjas on süüdistatav tunnistanud oma süüd ja kahetseb sügavalt toimepandut. O.G avaldas kohtus, et on valmis kandma ka vabadusekaotuslikku karistust. Süüdistatav möönab, et tegemist oli tema puhul enamohtliku süüteoga, kuid vaatamata sellele taotleb kergemat karistust.
4.2.O.G on invaliidsuspensionär ja töövõimetu, kes on kaotanud 80% enda töövõimest. Sellest tingituna on ka tekkinud ilmsed raskused alkoholi tarvitamisega. Olles töövõimetu ja invaliid, on nimetatud asjaolud mõjutanud süüdistatava isikut, tema toimetulekut elus ja ühiskondlikus suhtlemises. Süüdistatav ei taha nõustuda maakohtuga selles, et töövõimetus ja invaliidsus ei ole soodustanud tema poolt kuritegude toimepanemist. Nimetatud asjaolud on põhjustanud süüdistataval eneseväärikuse, enesekindluse languse, alaväärsustunde võrreldes teiste noorte meestega. Sellest on tekkinud ka liigne alkoholilembus. O.G soovib siiski vabaneda sellest pahest, olles nõus vabaduskaotusliku karistusega, kuid on seisukohal, et väiksem karistus, kasvõi osaline vangistus, oleks tema jaoks kergem, kuivõrd karistuse eesmärk on tema jaoks saavutatav väiksema vabaduskaotusliku karistuse ärakandmisega. Olles vangistuses, kaotab ta sissetuleku, pensioni, mistõttu ei saa ta tasuda ka menetluskulusid.
4.3.Kuigi maakohus ei ole pidanud otsuses võimalikuks karistuse kergendamist motiivil, et süüdistatav on invaliidsuspensionär ja töövõimetu, taotleb O.G, et ringkonnakohus siiski arvestaks tema puhul nende asjaoludega ja annaks võimaluse tasuda menetluskulud tulenevalt KrMS §-st 180 lg 3 ositi. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused
5.Ringkonnakohus vaatas KrMS § 331 lg 11 alusel antud kriminaalasja läbi kirjalikus menetluses. Kohus, olles tutvunud maakohtu otsuse ja apellatsiooniga ning läbi vaadanud kohtutoimiku materjalid, leiab, et apellatsioonis toodud seisukohad ei too kaasa maakohtu otsuse
tühistamist mõistetud karistuse ega menetluskulude tasumise osas. Samas on kohtukolleegium seisukohal, et maakohtu otsusest tuleb välja jätta menetluskulude tasumise korra kohta toodud põhjendused (otsuse lk 8 viimane lõik) ning viide KarS §-le 82 ja asendada need ringkonnakohtu lahendis toodud põhistustega.
6.Kriminaalkolleegiumi hinnangul nähtub apelleeritud kohtuotsusest, et kohus on süüdistatavale karistust mõistes järginud KarS §-s 56 sätestatut, s.o arvestanud süü suurust, karistust kergendava asjaoluna puhtsüdamlikku kahetsust, karistust raskendavate asjaolude puudumist ja lähtunud nii üld- kui eripreventiivsetest kaalutlustest. Seega leiab kohus, et puudub aluse maakohtu poolt mõistetud karistuse muutmiseks. Maakohus on enda lahendis puudutanud ka karistuse võimalikku vähendamist süüdistatava 80% töövõimetuse tõttu (otsuse lk 6) ning leidnud, et käesolevas asjas ei ole karistuse vähendamine siiski põhjendatud.
6.1.O.G-le mõistetud karistus on kooskõlas kehtiva kohtupraktikaga, mille kohaselt jätkuvalt uute kuritegude toimepanemise puhul ei ole võimalik kohaldada eelnevate karistusega võrreldes leebemaid karistusi (RKKKo 3-1-1-58-13, p 10; 3-1-1-13-11, p 9.1) ja karistuse mõistmisel tuleb arvestada ka preventiivseid eesmärke (RKKKo 3-1-1-52-13, p 19; 3-1-1-77-11, p 11).
6.2.Kaebust läbi vaatav kohus ei pea andma vastuseid kõigile apellatsioonis toodud väidetele, millele maakohus on oma otsuses ammendavalt ja põhistatult vastanud ning millega ringkonnakohus nõustub (vt RKKKo 3-1-1-113-13, p 12; 3-1-1-23-11, p 18 ja 3-1-1-92-11, p 15.1). Toetudes eeltoodud Riigikohtu seisukohale ei pea ringkonnakohus vajalikuks täiendavalt korrata maakohtu otsuses toodud üksikasjalikke põhistusi O.G-le mõistetud karistuse liigi ja määra osas, kuna nõustub maakohtu seisukohtadega täielikult.
7.Maakohtu otsusega mõisteti O.G-lt välja menetluskulud kogusummas 401,15 eurot. Maakohus ei leidnud, et menetluskulud tuleb hüvitada ositi. Samas ei ole kohtu põhjendused menetluskulude tasumise korra osas kooskõlas seadusega. Maakohus on menetluskulude tasumisele ekslikult kohaldanud KarS § 82 sätteid, mis reguleerib otsuse täitmise aegumist, mitte menetluskulude sissenõudmist. Sellest tulenevalt tuleb nimetatud põhistused kohtuotsusest välja jätta.
7.1.KrMS § 180 lg 1 kohaselt peab süüdimõistva kohtuotsuse korral hüvitama menetluskulud süüdimõistetu. KrMS § 180 lg 3 võimaldab kohtul süüdimõistva kohtuotsuse korral määrata kriminaalmenetluse kulude hüvitamise ositi. Menetluskulude tasumise korra otsustamisel ei ole iseenesest otsustava tähendusega isikule mõistetud karistuse liik ja määr – arvestada tuleb süüdistatava sissetulekuid ja varalist seisundit tervikuna (RKKKo 3-1-1-105-12, p 7). O.G on olemas igakuine sissetulek pensioni näol ja süüdistatav ei ole esitanud kohtule tõendeid selle kohta, et 401,15 euro tasumine oleks talle liiga koormav. Seega ei ole kohtul alust arvata, et süüdistatava varaline seisund tervikuna tingiks menetluskulude hüvitamise ositi. Ainuüksi süüdistatava 80% töövõimetus ja viibimine vanglas ei ole selliseks põhjuseks, mis automaatselt tooks kaasa menetluskulude hüvitamise ositi.
7.2.Kohtukulude ositi tasumine ei tähenda üldjuhul mitte kohtukulude hüvitamise edasilükkamist, vaid nende ositi hüvitamist (RKKKm 3-1-1-110-13, p 7). Kohtukulude ositi tasumine tähendab igakuist makset kogu tasumise perioodi jooksul, mitte menetluskulude tasumise edasilükkamist. Kuna süüdistatavale on mõistetud reaalne vanglakaristus, ei ole tal tulenevalt puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduse §-st 20 lg 21
vangistuses viibimise ajal sissetulekut, mistõttu ei oleks ositi menetluskulude tasumine O.G puhul ilmselt reaalne. Ka apellatsioonis on viidatud, et vangistuse kestel ei ole süüdistataval võimalik menetluskulusid tasuda.
8.Tulenevalt eeltoodust ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 3 jätab Tartu Ringkonnakohus Tartu Maakohtu 22.11.2013 otsuse resolutsiooni muutmata, muutes üksnes otsuse põhiosa ja jättes välja otsuses toodud põhjendused menetluskulude tasumise korra osas. Nimetatud osas asendab Tartu Ringkonnakohus maakohtu otsuse põhistused ringkonnakohtu lahendis toodud põhistustega. Muus osas jätab ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata ja apellatsiooni rahuldamata.
9.O.G kaitsja esitas taotluse osutatud õigusabiteenuse eest tasu väljamõistmiseks 144 euro ulatuses (sh käibemaks 24 eurot). Ringkonnakohus leiab, et antud taotlus on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. KrMS § 185 lg 1 sätestab, et kui apellatsioonimenetluses tehakse KrMS § 337 lõike 1 punktides 2-4 nimetatud lahend, kannab menetluskulud riik. Käesoleval juhul ringkonnakohus tegi lahendi KrMS § 337 lg 1 p 3 alusel. Tulenevalt eeltoodust tuleb apellatsioonimenetluse kulud jätta riigi kanda.
Mati Kartau
Aarne Sarjas
Tiit Lõhmus
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.