Kohtulahend

Seejärel organiseeris M.L nimetatud sõiduki riigist väljaveo ja müügi Saksmaal Autoland-Bauer ettevõttes juulis 2010. Sõiduautot müüdi Saksamaal Münchenis Landsberger Strasse 196 Jawed Satarzadeh Ali nimelise isiku poolt ning kuigi Autolaenud.ee Osaühingu esindaja K N käis koos dokumentidega seda sõidukit nõutamas, temale seda välja ei antud, sest müüjal oli politseile esitada juba 10.07.2010 Saksamaal välja antud registreerimistunnistus, milles Jawed Ali oli märgitud sõiduki omanikuks. Saksamaal olles helistas Kaido Nigolile M.L, kes palus sõiduk Saksamaale jätta, kuna tema koos L R iga tasuvad võla ära ning 02.08.2010 läksid M.L ja L R Tallinnas Lohu 12 Autolaenud.ee OÜ büroosse ja sõlmisid viimase esindaja Aleksei Vassiljeviga käenduslepingud nr TLN02082010-1 ja TLN02082010-2, milles mõlemad käendasid summas 150 000krooni (9586.74eurot) J Ki poolt varem sõlmitud järelmaksulepingut TLN110610-1, võttes endale kohustuse tasuda laenu solidaarselt J.Kiga. Ühtki makset nad ei tasunud. Seega käenduslepingute sõlmimisega aitas M.L kaasa varasemale plaanile eksitada Autolaenud.ee OÜ esindajat ja luua väärkujutlus, nagu oleks neil kavatsus laen ära tasuda, tegelikult neil seda kavatsust ei olnud. 17.11.2010 oli ülalnimetatud sõiduk Saksamaal edasi müüdud ja vormistatud Kreeka kodaniku nimele, kes ostis selle heas usus 13900euro eest. Seega Autolaenud.ee OÜ-le autot enam ei tagastata. Sama kohtuotsusega tunnistati süüdi ka J Kp, kuid tema suhtes ei ole otsust vaidlustatud.

APELLATSIOONI SISU

Kaitsja taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja uue õigeksmõistva otsuse tegemist, leides, et kohtulik uurimine oli ühekülgne puudulik, kohus rikkus oluliselt kriminaalmenetlusõigust ja kohaldas vääralt materiaalõigust. Apellant märgib, et kelmus on karistatav üksnes tahtliku teona, isik võib küll varalist kasu saada kaudse tahtlusega, kuid kannatanu eksitusse viimiseks on vajalik otsene tahtlus. Puuduvad tõendid, mis kinnitaksid, et M.L tegi J. K ettepaneku Fotoreporter OÜ vormistamiseks enda nimele. Tõendatud on, et M.L vahendas seda toimingut, kuid tema initsiatiiv puudus. M.L kinnitab, et soov OÜ vormistamiseks tuli J. Kilt, et M.L üksnes vahendas tehingut, on kinnitanud tunnistaja Mario Pruul. Mingisugust raha võõrandamise eest ei saadud, J. Ki sellekohased väited pole eluliselt usutavad. Tuginedes tõenditele ei ole võimalik väita, et M.L oleks survestanud J. Kpi soetama ettevõtet tahtlusega, mis oleks suunatud kelmuse toimepanemisele. Kohus tõlgendas tõendeid ebaõigesti ja kohtu põhistus ei ole veenev. Arusaamatuks jääb, mille alusel luges kohus tõendatuks, et Fotoreporter OÜ kirjutati M.L sõbra nimele. On fakt, et J. Kp võõrandas ettevõtte E Sle. Seost E. S ja M.L vahel pole tuvastatud. Apellant on veendunud, et J. Ki ütlused, mis puudutavad Fotoreporter OÜ soetamist, ei ole usaldusväärsed, need ei haaku teiste tõenditega. Puuduvad tõendid, mis kinnitaksid, et vaidlusaluse sõiduki tõi Eestisse ja võttis registris arvele M.L . Kaitsja viitab, et kohtule on esitatud selle sõiduki 04.06.2010.a allkirjastatud ostu-müügileping, millest nähtuvalt on müüja M L i ja ostja J Kp. Viimane on kinnitanud, et allkiri lepingul on tema oma. Kohtu seisukoht, et tõend on ebausaldusväärne, pole õige. Kõik sõiduki arvelevõtmiseks vajaminevad dokumendid on koostatud ja esitatud J.

Ki poolt. Pole ühtki tõendit, et neid toiminguid oleks teostanud M.L. J. Kp on andnud asjas teadvalt valeütlusi. Selles osas on kohtuotsus oletuslik. M.L-ile heidetakse ette ka seost J. Ki ja Fotoreporter OÜ vahel sõlmitud müügilepingu ja Autolaenud OÜ vahel sõlmitud ostumüügilepingu ja järelmaksuga müügilepingu sõlmimise vahel. Seda seost ei ole ega saanudki olla. Seetõttu ei saanud tal olla võimalust luua mingisugust muljet ettevõtte esindajale, kellega ta kohtunud ei ole. A. Vassiljev on kinnitanud, et J. Kiga käis lepinguid sõlmimas L R . Kohus asus aga tunnistaja ütlusi meelevaldselt tõlgendama. Kohtu järeldused on arusaamatud. Et J. Kp koos L. R tegutses, on kinnitanud ka kannatanu esindaja K. Nigul. Apellant on kindlal veendumusel, et M.L poolt ei ole kelmuse süüteokoosseis täidetud. M.L poolt käenduslepingu sõlmimist ei ole võimalik käsitada kelmusena, sellega ei kaasnenud mingit varakäsutust. Kannatanu ei saanud mingit kahju. Tegemist oli pealesunnitud tehinguga, mida saab ka järeldada kannatanu ütlustest. Käenduslepingu sõlmimine ei olnud M.L huvides, see oli kantud soovist aidata J. Kpi. Apellant on seisukohal, et kohtuotsuse põhistus selles osas on lubamatu. Süüdistusakti kohaselt on saanud M.L rahalist kasu. See on aga tõendamata. Pole tõendit, mis kinnitaks, et M.L sai J. Kilt raha. Varalist kasu sai J. Kp. J. Ki ütlused ei riimu kuidagi teiste asjas uuritud tõenditega, sealjuures ka A. V ütlustega. Kuhu J. Kp raha pani, ei ole tuvastatud. Õige ei ole M.L-ile ette heita, et ta sõiduki Saksamaale toimetas ja selle müügi organiseeris. Ühtki tõendit selle kohta pole. Kannatanu esindaja on selgitanud, et olles Saksamaal ja vesteldes sealse automüüja J A, helistas viimane kuhugi ja andis siis telefoni kannatanule üle. Rääkijaks oli L. R, kes midagi siluma hakkas. Seost M.L-iga pole. Oluline on hoopis, et kannatanu ise andis J. K volituse sõidukiga toimingute tegemiseks. Seetõttu ei saanud auto edasimüümine olla kannatanule üllatuseks. Piiranguis J. K antud volitus ei sisaldanud, seega oli tal õigus sõiduk võõrandada ja selle Saksamaale toimetamiseks oli õiguslik alus – volikiri. Puuduvad igasugused tõendid, mis annaksid teavet selle kohta, et M.L oleks kuriteoga seotud olnud. Kohus on rajanud otsuse oletustele, hinnatud ei ole tõendeid KrMS § 61 kohaselt, rikutud on KrMS §-s 7 lg 3 sätestatud põhimõtet. Apellandi hinnangul on kohus ebaõigesti jätnud kõrvale M.L ütlused ja lugenud tõesteks J. Ki ja L. Ri ütlused. Lubamatult jättis kohus kõrvale kirjaliku tõendina sõiduki ostumüügilepingu, mis allkirjastatud J. Ki poolt. Apellant analüüsib J. Ki ja L. Ri ütlusi ning leiab, et need ei ole usaldusväärsed, ei haaku teiste tõenditega. L. R kannab pikka vanglakaristust ja karistuse suurenemise hirmus on otsustanud anda valeütlusi. Kohus jättis põhjendamatult kõrvale olulise kirjaliku tõendi – sõiduki ostu-müügilepingu, mis kinnitab, et J. Kp soetas sõiduki Saksamaalt. Selle tõendi on väljastanud uurimisasutusele Maanteeameti ARK büroo, dokument on aluseks olnud sõiduki registreerimisel liiklusregistris. J. Kp kinnitas kohtuistungil, et allkiri on antud tema poolt. Sellekohased põhjendused otsuses puuduvad, mis on KrMS § 339 lg 1 p 7 rikkumine. Ka on kohtuotsus apellandi hinnangul abstraktne ja üldsõnaline. M.L süü hindamine on olnud

erapoolik ja eelarvamuslik. Kohtu siseveendumuse kujunemine ei ole käesoleval juhul jälgitav. Apellant märgib, et kohus tugines M.L süüdimõistmisel tõendite kogumile. Ükskõik kui universaalseks instrumendiks me tõendite kogumis hindamist kohtumenetluses ka ei loeks, tuleb eeskätt kriminaalkohtumenetluses, suhtuda tõendite kogumi pinnalt isiku süüdimõistmisse erilise hoolega. Tõendite kogumi argumendi kasutamine ei tohi muutuda kohtu jaoks tööriistaks, millega saaks kergekäeliselt isikuid kriminaalkorras süüdi mõista ja karistada. Kohus rikkus teadlikult võistleva menetluse põhimõtteid. KrMS § 288 lg 6 kohaselt on kohtul õigus küsitleda tunnistajat pärast ristküsitlust. Käesolevas asjas sekkus kohus korduvalt tunnistajate A. V ja L. Ri ristküsitlusse. Kaitsja hinnangul on rikkumine oluline ja toob kaasa kohtuotsuse tühistamise. Võistlevas menetluses vastutab süüdistuse ja seda toetavate tõendite esitamise eest prokurör. Kohus on erapooletu õigusemõistja. Kaitsja viitab siinjuures Riigikohtu otsustele nr 3-1-1-97-06 ja 3-1-1-29-07. Kuivõrd M.L pole toime pannud talle inkrimineeritud kuritegu, tuleb tsiviilhagi jätta rahuldamata. Tegelikult tuleb tsiviilhagi üldse jätta läbi vaatamata, kuna hagi aluseks olevad asjaolud on segased ja kahtlased ning põhinevad peamiselt näilikul e tühisel tehingul. Lisaks on tsiviilhagis märgitud kolm kostjat, kohus mõistis hagi aga välja M.L-ilt ja J. Kilt, jättes põhjendamata L. Ri väljajätmise kostjate hulgast. Kohtu põhjendused on lakoonilised ega ole veenvad. Menetluse käigus oleks tulnud kostjaks määrata ka L. R. Kaitsja märgib, et KrMS § 39 lg-st 1 ei tulene menetleja pädevust muuta tsiviilhagi, sh vähendada nende isikute ringi, kelle vastu hagi on esitatud. KrMS § 39 lg 1 sellise tõlgenduse välistab juba asjaolu, et kriminaalmenetluse seadustik ei näe ette menetleja võimalust vähendada nende süüdistatavate ringi, kelle vastu kannatanu on tsiviilhagi esitanud. Ka materiaalõiguslikult vastutavad kolm isikut kannatanule tekitatud kahju eest solidaarselt. Ei ole loogiliselt põhjendatav selle sätte tõlgendamine selliselt, et kuna L. Ri suhtes on menetlus otstarbekuse tõttu lõpetatud, siis ei tuleks teda tsiviilkostjana käsitleda. L. Ri vastu on hagiavaldus suunatud. Kaitsja arvates ei ole võimalik käesolevas kriminaalmenetluses tsiviilhagi läbi vaadata ja seda TsMS § 423 lg 1 p 13 ja KrMS § 310 alusel. Ringkonnakohus määras kriminaalasja läbivaatamise kirjalikus menetluses, andes apellatsioonimenetluse pooltele aega oma seisukohtade avaldamiseks 20. jaanuarini 2014.a. Apellatsioonimenetluse pooled oma seisukohti ei avaldanud.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

Kohtukolleegium, tutvunud süüdistusasja materjalide ja apellatsiooniga, leiab, et maakohtu otsus on põhjendatud ja seaduslik, apellatsioonis esitatud väited otsuse tühistamiseks alust ei anna. Esmalt peab kohtukolleegium vajalikuks märkida, et mingeid uusi asjaolusid, mida maakohus tõendite hindamisel arvestanud ei ole, apellatsioonis sisuliselt ei esitata. Seetõttu tuleb rõhutada, et kui ringkonnakohus soovib süüdistatava süüküsimuse osas sama tõendikogumi pinnalt teha maakohtuga võrreldes vastupidise otsuse, peab ta sellist otsustust eriti põhjalikult motiveerima. Sellisel juhul peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega. Esimese astme kohtu poolt tõendite

hindamisel tehtud vigade ära näitamata jätmine tähendab ringkonnakohtu otsuses motiivide puudumist KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes. See põhimõte tuleneb Riigikohtu praktikast (nt Riigikohtu otsused 3-1-1-16-04; 3-1-1-77-05; 3-1-1-89-06; 3-1-1-85-07; 3-1-1-33-08; 3-1-148-09 jt). Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole maakohus tõendite hindamisel vigu teinud, kohus on hinnanud tõendeid nii nagu seda nõuab KrMS § 61 lg 2, maakohtu põhjendused on arusaadavad ja kohtu siseveendumuse kujunemine otsuse lugejale jälgitav. Vaidlusaluses kuriteos on süüdi tunnistatud J. Kp ja M.L , kes mõlemad on andnud kohtuistungil ristküsitluses ütlusi. J. Kp on ennast süüdi tunnistanud ja kelmuse tehiolusid kirjeldanud, M.L eitab oma osalust, süüstades J. Kpi. Maakohus on mõlema süüdistatava ütlusi igakülgselt analüüsinud, kõrvutades neid teiste tõenditega ja tuvastatud faktiliste asjaoludega ning põhjendatult leidnud, et M.L ütlused on mitmete tõenditega vastuolus, pole ka eluliselt usutavad, seega ei saa neid arvestada, lähtuda tuleb J. Ki ütlustest. Kohtukolleegium nõustub maakohtu põhjendustega ega hakka seetõttu otsuse põhiosa asjaolusid kordama. Sisuliselt on apellatsioonis esitatud väited, nagu annaks J. Kp ilmselgelt valeütlusi ning M.L osaluse kohta kuriteos puuduvad tõendid, leidnud kummutamist juba maakohtu otsuses. Kohtukolleegium peab vajalikuks rõhutada üksnes järgmist. M.L väitel olnud tema J. Ki poolt Fotoreporter OÜ omandamisel üksnes vahendajaks – J. Kp soovis firmat, tema nägi internetis M. Pruuli pakkumist ja viis need isikud lihtsalt kokku. Tunnistaja M. Pruuli ütlustest sellist järeldust siiski teha ei saa. Tunnistaja väitel avaldas soovi firma omandamiseks M.L , alles päev või kaks enne tehingu toimumist notari juures teatas M.L, et tehingus osaleb hoopis keegi J. Teatud tähendust omab M. Pruuli ütlustes ka see, et 2011.a pakkunud talle M.L rendiks Saksamaalt toodud Chryslerile, kuid see lõppes sellega, et ühel päeval tuli politsei ja viis selle auto ära /tl 182183/. Kannatanu esindaja K. N, kes saanud teada, et J. Kiga sõlmitud järelmaksuga müügilepingust tulenevad maksed ei laeku ning et vaidlusalune auto on hoopis Saksamaale müüki saadetud, leidis Saksamaa kuulutusteportaalist sõiduki üles ning sõitis sellele järele, kuivõrd Eestis oli sõiduki omanikuks registriandmete kohaselt endiselt Autolaenud.ee OÜ. K. N ütluste kohaselt selgus Saksamaal, et kodanik Jawed Ali, kes sõidukit müüs, ei olnud nõus seda loovutama. Telefoni teel sekkusid ka M.L ja L. R, püüdes asja siluda ja lubasid kahe päevaga raha ära maksta. Kui raha ei laekunud, nõustusid M.L ja L. R Tallinna kontoris käenduslepingu sõlmima. Talle helistasid nii L. R kui M.L , mõlemad tutvustasid end nimepidi, M.L-ist ja L. Rist rääkis ka J. Ali. K. Nigol kinnitas, et talle oli selge, et J. Kpi kasutati loos kui „tankisti“ /tl 173-176/. Kaitsja apellatsioonis esitatud väide, nagu polnuks kannatanu esindaja tegevusega Saksamaal M.L-iga mingit seost, ei ole kooskõlas tuvastatuga. Mis puudutab L. Ri ütlusi, siis tema on kohtuistungil kindlalt kinnitanud, et ei tunne J Kpi, küll tunneb aga M.L, kelle palvel 2010.a ühte laenu käendas, kelle nimel laen oli, ta ei tea /tl 176-178/. L. Ri ütlused haakuvad J. Ki ütlustega ja ka tuvastatud tehioludega. Asjaolu, et M.L-ile L. Ri ütlused soodsad ei ole, ei saa iseenesest tingida nende kahtluse alla seadmist. Tema ütlustest ei tulene ka kuidagi, et ta oleks põhjusetult M.L süüstanud ja selle arvel ennast õigustanud. Mis puudutab A. Vassiljevi ütlusi, siis tema on ristküsitluse käigus korduvalt väitnud, et ei mäleta täpselt isikuid, nägude peale on tal kehv mälu, J. Ki tunneb ilmselt ära ning kinnitab, et

käenduslepingut käisid sõlmimas M.L ja L. R. Samas kinnitab tunnistaja, et eeluurimisel mäletas paremini ja et kui ta on uurijale öelnud, et koos J. Kiga käis ostumüügilepingut sõlmimas L. R, siis ju see nii oli. Kohtukolleegiumi hinnangul on A. Vassiljevi ütlustesse selles osas maakohus põhjendatult kriitiliselt suhtunud ja leidnud, et A. Vassiljev võis L. Ri ja M.L segi ajada, sest L. R on kindlalt väitnud, et ei tunne J. Kpi ega ole temaga kunagi mingit lepingut käinud sõlmimas. Sama kinnitab ka J. Kp. Apellatsioonis viidatakse korduvalt sõiduki Mercedes Benz Viano ostu-müügilepingule L M ja J. Ki vahel /tl 37/ ja leitakse, et see on vastuvaidlematu tõend, mis kinnitab sõiduki ostu Saksamaalt J. Ki poolt. Kohtukolleegium leiab, et maakohus on nimetatud tõendi lugenud põhjendatult ebausaldusväärseks. Esiteks ei ole tegemist originaaldokumendiga ning teiseks ei ole sõiduki ost J. Ki poolt tõenäoline – kohus rõhutab põhjendatult, et J. Kil puudusid igasugused rahalised vahendid sõiduki soetamiseks, ta pole kunagi käinud ei Itaalias ega Saksamaal, tal puudub ka mootorsõiduki juhtimise õigus. Tõsi, et J. Kp võtab allkirja nimetatud lepingul omaks, kuid see viitab antud juhul pigem tema ütluste usaldusväärsusele, ei pruugi kinnitada aga lepingu ehtsust. Siinkohal osundab kohtukolleegium, et J. Ki ristküsitluse käigus on prokurör tema pangakonto väljavõtte pinnalt (väljavõttest nähtub, et J. Ki kontole on 09.06.2010 teinud ülekande M.L 200 kr ja 08.07.2010 samuti 200 kr /tl 117/) küsinud, mille eest see raha M.L poolt makstud on. J. Kp vastas, et see oli nagu töötasu nende lepingute eest, mis M.L käskis allkirjastada, need samad Saksamaalt või Leedust tulevad autod /tl 190/. Peale selle et J. Ki ütlused teiste tõenditega haakuvad, on need ka sisult loogilised ja seetõttu usutavad. M.L ütlusi aga mitmed tõendid ei kinnita ning osas, mis puudutavad käenduslepingu sõlmimist ei ole need ka eluliselt usutavad. Maakohus märkis oma otsuses põhjendatult, et naiivne oleks uskuda, et M.L oli nõus käendama tema sõnul talle endale võlgu oleva J. Ki 100 000 krooni suurust laenu 150 000 krooniga lihtsalt heast südamest ja ligimesearmastusest. Riigikohus on korduvalt oma lahendites rõhutanud (nt Riigikohtu otsused nr 3-1-1-74-05; 31-1-61-08; 3-1-1-3-10; 3-1-1-7-11 jt), et oluline on hinnata ka ütlustes väljendatud asjaolude elulist usutavust“, see on tõendite hindamisel vältimatu, sest nii saab kohus anda tõenditele objektiivse hinnangu, minemata vastuollu ka üldiste loogikareeglitega. Mis puudutab Fotoreporter OÜ edasimüümist E Sle, siis kohtukolleegium möönab, et tõepoolest puuduvad andmed E. S ja M.L sõpruse kohta, kuid tuvastatud on, et M.L kutsus J. Ki notarisse Fotoreporter OÜ-d võõrandama, ilmus notaribüroosse koos E. Sga, keda J. Kp ei tundnud ja kes firma oma nimele kirjutas. Selge on see, et firma võõrandamine toimus M.L organiseerimisel. Vastupidiselt kaitsja poolt väidetule toimus käenduslepingu sõlmimine selgelt M.L huvides. Kõige ilmekamalt nähtub see K. N ütlustest, millel kohtukolleegium juba peatus. Maakohus märkis põhjendatult, et M.L oli otsene huvi käenduslepingu sõlmise näol hoida kannatanut jätkuvalt eksituses, ta ei olnud arvestanud, et kannatanu võib sõiduki üles leida ja seda Saksamaalt nõutama minna, seega vajas ta auto edasimüümiseks aega. Tuvastatud tehiolusid arvestades oli M.L juba Autolaenud.ee OÜ-sse minnes kavatsus sealt saadavat raha mitte tagasi maksta, sest miks muidu ta J. Kpi vajas ja viimase nimel kõik tehingud vormistada laskis.

Oma otsuses nr 3-1-1-16-04 on Riigikohus sedastanud, et kohtualuse käitumisaktid, mis jäävad väljapoole süüdistuse ajalisi piire ei saa süüdistust sisustada, kuid süüdistuse ajalistest piiridest väljapoole jäänud käitumisel võib olla tähendust süüdistuse tõendatuse seisukohalt. Süüdistuse piiridest väljapoole jääv käitumine võib ka kuuluda teatud juhtudel tõendamisesemesse, kuna selle kaudu on võimalik anda tervikpilt kuritegeliku kavatsuse kulgemisest ja realiseerumisest läbi ajalise telje. Ka käesolevas asjas omab iga väikseimgi nüanss tähendust, hindamaks M.L-ile esitatud süüdistuse tõendatust. Eelosundatud otsuses märgib Riigikohtu kriminaalkolleegium sedagi, et tõendite hindamine nende kogumis tähendab muuhulgas seda, et erinevatest tõenditest tulenevad andmed asetatakse omavahelisse konteksti. Ühe või teise versiooni usaldusväärsuse kontrollimisel tuleb seda kinnitavad andmed paigutada kuriteosündmusele eelnenud ja järgnenud sündmuste üldisesse kulgu, arvestades isikule inkrimineeritava süüteo liiki ja vastava kuritegeliku käitumise kriminoloogilist eripära. Kohtukolleegiumi hinnangul vastab maakohtu otsus Riigikohtu poolt väljendatud seisukohtadele ja selgitustele. Käesolevas asjas on maakohus kontrollinud väga mitmeid nii kirjalikke kui isikulisi tõendeid, mis moodustavadki tõendite kogumi, mille alusel on maakohtul olnud võimalus kontrollida, kumb versioon on tõepärane, kas J. Ki või M.L poolt esitatud. Eelnevat silmas pidades jääb kohtukolleegiumile arusaamatuks kaitsja arutlus tõendite kogumi kui mingi universaalse instrumendi kohta. Kohtukolleegium peab siinjuures vajalikuks veel märkida, et põhimõtteliselt võib kohtuotsus tugineda ka vaid ühele tõendile, näiteks kaassüüdistatava ütlustele. Kaaskohtualuse ütluste hindamisel ei ole seaduse mõttes kitsendusi või erandeid, neid hinnatakse üldises korras võrdväärselt teiste tõenditega (vt Riigikohtu otsus nr 3-1-1-9404). Kaitsja heidab maakohtule ette KrMS § 288 lg 6 (kohtul on õigus küsitleda tunnistajat pärast ristküsitlust täiendavalt) rikkumist ja leiab, et tegemist on olulise rikkumisega, mis toob kaasa kohtuotsuse tühistamise. Kohtukolleegium märgib, et tunnistaja L. Rit on kohus küsitlenud nii nagu seda seadus ette näeb /tl 176-178/, tunnistaja A. Vassiljevile on kohus tõepoolest esitanud küsimusi ka ristküsitluse käigus /tl 179/, kuid kohtukolleegium leiab, et see rikkumine ei ole sedavõrd oluline, mis võis kaasa tuua ebaseadusliku ja põhjendamatu kohtuotsuse. Kindlasti ei ole käesoleval juhul tegemist ka juhtumiga, kus võiks öelda, et maakohus oleks menetlusõigust teadlikult ja tahtlikult rikkunud põhjendusega, et rikkumine pole oluline. Apellatsioonis viidatud Riigikohtu lahenditest ei tulene samuti, et kõne all olevat rikkumist tuleks tõlgendada kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena. Tsiviilhagi on kohtukolleegiumi hinnangul põhjendatult rahuldatud ja kannatanule tekitatud kahju süüdistatavatelt solidaarselt välja mõistetud. KrMS § 2631 lg 1 kohaselt, kui kohtusse on koos süüdistusaktiga saadetud tsiviilhagi, teeb kohus määruse tsiviilhagi menetlusse võtmiseks või tähtaja määramiseks tsiviilhagis puuduste kõrvaldamiseks või tsiviilhagi läbi vaatamata jätmiseks. Hagi läbi vaatamata jätmiseks või puuduste kõrvaldamiseks ei olnud alust. Nimetatud sätte mõttest tulenevalt võttis maakohus tsiviilhagi põhjendatult menetlusse. Kas aga hagi kuulub rahuldamisele ning kellelt tuleb tekitatud kahju hüvitamist nõuda, selgub kohtumenetluse ja kohtu nõupidamise käigus. Nii ongi maakohus käesoleval juhul toiminud. Apellandi viide KrMS §-le 39 ei ole asjakohane. VÕS § 1043 näeb ette, et teisele isikule (kannatanu) õigusvastaselt kahju tekitanud isik (kahju tekitaja) peab kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele.

Vastavalt VÕS § 1045 lg 1 on kahju tekitamine õigusvastane, kui see tekitati seadusest tulenevat kohustust rikkuva käitumisega (p 7) ning heade kommete vastase tahtliku käitumisega (p 8). Käesoleval juhul on VÕS § 1045 lg 1 p 7 nimetatud normiks, mida on rikutud, KarS §-s 209 sisalduv keeld luua teadvalt teisele isikule varalise kasu saamiseks tegelikest asjaoludest ebaõiget ettekujutust. Ilmselgelt on tahtlik kuritegu käsitatav ka heade kommete vastase tahtliku käitumisena. Seega on kahju tekitamine õigusvastane. Kuivõrd M.L ja J. Kp on kelmuses KarS § 209 järgi süüdi tunnistatud ega ole ka eraldi tõendanud oma süü puudumist, vastutavad nad tekitatud kahju eest. Seega on kahju hüvitamise nõude rahuldamise eeldused täidetud. Ülaltoodust lähtudes ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 1 jätab ringkonnakohus Harju Maakohtu 31.10.2013.a otsuse muutmata ja apellatsiooni rahuldamata. Kuivõrd ringkonnakohus teeb KrMS §-s 337 lg 1 p 1 nimetatud lahendi, siis KrMS §-st 185 lg 2 lähtudes jäävad kulutused õigusabile M.L enda kanda.

Malle Preimer

Pavel Gontšarov

Ivi Kesküla

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.