Tartu Maakohtu (Põlva kohtumaja) 09. jaanuari 2014 määrus süüdimõistetu tingimisi ennetähtaegselt vangistusest vabastamata jätmise kohta
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
süüdimõistetu Dmitri Andrijevski, määruskaebus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Tartu Maakohtu 09. jaanuari 2014 määrus muutmata ja süüdimõistetu Dmitri Andrijevski määruskaebus rahuldamata. Edasikaebamise kord KrMS § 384 lg 2 ja § 387 lg 1 kohaselt võib määrusele esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtu kaudu Riigikohtule prokuratuur, advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel teised kohtumenetluse pooled kümne päeva jooksul, alates päevast, mil isik sai vaidlustatud määrusest teada või pidi teada saama. Asjaolud ja menetluse käik
1.Harju Maakohtu 01.02.2012 otsusega mõisteti Dmitri Andrijevski süüdi KarS § 184 lg 2 p 2 järgi ning mõisteti karistuseks 3 aastat 5 kuud vangistust. Karistusaja algus oli 29.08.2011 ja lõpp on 29.01.2015.
2.Tartu Maakohtu 09.01.2014 määrusega jäeti D. Andrijevski vangistusest tingimisi ennetähtaegselt vabastamata. Maakohtu põhjendused olid järgnevad.
2.1.Maakohus leidis, et süüdimõistetu kannab käesoleval ajal vangistust rahvatervisevastase kuriteo eest, kusjuures taoliste kuritegude eest on teda varem korduvalt karistatud, kuid mõistetud karistused ei ole talle avaldanud vajalikku mõju. Samuti ei ole D. Andrijevski suutnud varem nõuetekohaselt alluda kriminaalhooldaja käitumiskontrollile, kuigi omas ka sel ajal lähedaste toetust ja kindlat elukohta. Maakohus asus seisukohal, et eelneva alusel saab
järeldada, et lähedaste toetus, kriminaalhooldaja käitumiskontrollile allutamine ja kindla elukoha olemasolu ei ole D. Andrijevski jaoks piisavad, et ära hoida uusi kuritegusid. Tal on kalduvus varavastaste ja rahvatervisevastaste kuritegude toimepanemisele ning narkootikumide tarvitamisele.
2.2.Nii vangla iseloomustuse kui ka kriminaalhooldusosakonna arvamuse kohaselt eksisteerib endiselt uue kuriteo toimepanemise risk. Maakohus nõustus sellise seisukohaga, sest D. Andrijevski on korduvalt käitunud õigusvastaselt, tal ei ole jätkunud järjekindlust probleemide adekvaatseks lahendamiseks, tal on narkosõltuvus ja sellest tingitud kriminaalne elustiil ning valdavalt narkomaanide tutvusringkond. Endiselt eksisteerib suhteliselt kõrge uue kuriteo toimepanemise risk ning seda vaatamata sellele, et ta on osalenud programmis 12 sammu, tagasilanguse ennetamise ja AN tugigrupi töös ning omab lähedaste toetust, kindlat elukohta ja töökoha saamise võimalust AS-is XXX . Vangla on lugenud teda ohtlikuks avalikkusele, kuna ta võib hakata narkootikume levitama. Oht on kõige tõenäolisem narkootikumide tarvitamise ning kriminaalkorras karistatud isikute ja uimastisõltlastega lävimise jätkamisel. Lisaks võib ohtlikkust suurendada tema kehvapoolne materiaalne seisund. Kuna süüdimõistetul on olnud pikaajaline uimastisõltuvus ja side narkomaanidega, siis ei ole maakohtul veendumust, et ta suudaks vabaduses eemale hoida kriminaalsest elustiilist. Seega on tõenäosus uute kuritegude sooritamiseks süüdimõistetu puhul endiselt olemas. Ka on tema allumisvõime kriminaalhooldaja käitumisekontrollile jätkuvalt kaheldav, sest ta on varem korduvalt pannud katseaegadel toime kuritegusid.
2.3.Maakohus on seisukohal, et arvestades süüdimõistetu varasemat õigusvastast käitumist ja sooritatud kuriteo raskust, ei pea maakohus praegu võimalikuks tema vangistusest vabastamist tingimisi enne tähtaega. Maakohus leidis, et korduvalt I astme rahvatervisevastaseid kuritegusid toime pannud isikut, kes pole varem suutnud katseaega edukalt läbida ja kellel on uimastisõltuvus, ei ole otstarbeks vabastada vangistusest tingimisi enne tähtaega, kui endiselt eksisteerib uue kuriteo toimepanemise oht ja kui esineb suur tõenäosus, et isik ei ole suuteline alluma nõuetekohasele käitumiskontrollile. Süüdimõistetu vangistusest tingimisi ennetähtaegset vabastamist ei kaalu üles ka asjaolu, et tema käitumises on viimasel ajal toimunud positiivsed muudatused ning ta soovib edaspidi käituda seadusekuulekalt. Need positiivsed muutused, mis on praegu tekkinud süüdimõistetu käitumises, ja soov edaspidi elada seadusekuulekalt võivad olla vaid ajutised või ebapüsivad, mistõttu veendumaks, et süüdimõistetu on kindlalt parandanud oma eluhoiakuid, suhtumist ühiskonda ja mõttemaailma, oleks vaja veel aega.
3.Tartu Maakohtu 09.01.2014 määruse peale esitas 19.01.2014 määruskaebuse süüdimõistetu D. Andrijevski, kes palub tühistada Tartu Maakohtu 09.01.2014 määrus, teha asjas uus määrus, kus vabastatakse D. Andrijevski tingimisi enne tähtaega. Määruskaebuse seisukohad on kokkuvõtlikult järgnevad.
3.1.Kinnipeetav ei nõustu maakohtu poolt väljatooduga, et eksisteerib endiselt uue kuriteo toimepanemise risk ning märgib, et loomulikult on kõigil kinnipeetutel olemas mingi riskiprotsent, kuid see ei tähenda veel, et inimene ei või ennast parandada. D. Andrijevski leiab, et iga vangistuses kauem oldud kuu raskendab tema resotsialiseerumist. Vangla ja kriminaalhooldusosakond on pikema aja jooksul temaga tegelenud ja on jälginud kinnipeetava paranemist. Samuti ei ole kinnipeetaval vangistuse jooksul olnud mitte ühtegi distsiplinaarkaristust. Kinnipeetav teeb sellest järelduse, et ta on range distsipliiniga kohas käitunud õiguskuulekalt, mistõttu on alust eeldada, et ka vabaduses on kinnipeetava käitumine õiguspärane.
3.2.D. Andrijevski toob välja, et ka vangla on asunud seisukohale, et kinnipeetava võib vabastada, kuna see soodustab tema taasühiskonnastumist. Kaebuse esitaja on täitnud
eeskujulikult individuaalset täitmiskava, on läbinud vanglas mitmeid sotsiaalprogramme, vestelnud kuriteo toimepanemise asjaoludest, tegelenud spordiga ja töötanud majandustöödel.
3.3.Kinnipeetav leiab, et kohtumääruses ei ole mainitud ja seega ei ole arvestatud fakti, et Tartu Vangla juhtkond on veendunud kinnipeetava asumisest õiguskuulekale teele ning võimaldavad seetõttu kinnipeetaval vabaduses töökohta firmas XXX , kus D. Andrijevski käib iga päev ilma valveta. Kinnipeetav leiab, et sellistel töökohtadel käivad tõesti väga vähesed ja ainult need kinnipeetavad, kelle puhul on reaalselt näha, et ta tuleb edaspidises elus toime ilma õiguskorda rikkumata. Ka Riigikohus on otsuses 3-1-1-91-06 rõhutanud, et vangistusest vabastamise oluliseks tingimuseks on vangistatu õiguspärane käitumine. Käesoleval juhul on kinnipeetav selle tingimuse täitnud.
3.4.D. Andrijevski toob veel välja, et ta on aru saanud toimepandud seaduserikkumise ohtlikkusest ja väljendab motivatsiooni kuritegelikust elust loobuda. Kinnipeetav kahetseb oma tegu algusest peale ning soovib alustada uut elu. Ta tunneb, et vangistus on mõjunud talle positiivselt. D. Andrijevskil on motivatsiooni seaduskuulekaks eluks, asumiseks tööle ja ta on seadnud eesmärgiks kindlustada omale tulevik. Kinnipeetav leiab, et vabanemisel saab ta tuge kriminaalhoolduse näol.
4.Tartu Ringkonnakohtu 28.01.2014 määrusega määrati määruskaebus läbivaatamisele kirjalikus menetluses. Menetlusosalistele anti kirjalike seisukohtade esitamiseks aega kuni 07.02.2014. 30.01.2014 esitas prokurör kohtule oma kirjalikud seisukohad, märkides järgmist.
4.1.Prokurör toetab endiselt D. Andrijevski tingimisi ennetähtaegset vangistusest vabastamist ning jääb maakohtule esitatud põhjenduste juurde. Tartu Maakohtule esitatud seisukohades toob prokurör kokkuvõtlikult välja, et D. Andrijevski on kriminaalkorras karistatud viiel korra, tegemist on süüdistatava kolmanda reaalse vangistusega. Lisaks puuduvad kinnipeetaval distsiplinaarkaristused, kinnipeetav on osalenud tugigruppide töös, spordi- ja joogaprogrammides, lõpetanud keevitaja kursuse, osalenud tööhõives ning on osalenud aktiivselt rehabilitatsiooniprogrammides sõltuvusest vabanemiseks. Vabanemisel on kinnipeetaval olemas toetav sotsiaalne võrgustik ning võimalus asuda tööle. Kinnipeetav on motiveeritud elama seadusekuulekalt. Prokurör leidis, et arvestades kinnipeetava staatilistel ja dünaamilistel näitajatel põhinevat uue kuriteo toimepanemise tõenäosuse hindamise tulemusi, on vangla toetanud vabanemist ja eelpool analüüsitud vabastamise kasuks rääkivad argumendid peaksid vähendama riski miinimumini. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused
5.Ringkonnakohus nõustub maakohtu määruses toodud seisukohtadega ja leiab, et D. Andrijevski vangistusest tingimisi ennetähtaegne vabastamine ei ole põhjendatud. Ringkonnakohus märgib vastuseks määruskaebusele järgnevat.
6.Ringkonnakohus on seisukohal, et D. Andrijevski määruskaebus ei anna alust maakohtu määruse tühistamiseks ja D. Andrijevski ennetähtaegseks vangistusest vabastamiseks. Kohtukolleegium leiab, et maakohtu otsustus jätta D. Andrijevski enne tähtaega vangistusest vabastamata, tuginedes tema poolt toime pandud kuritegude arvule, nende iseloomule ja isikust tulenevatele põhjustele, on põhjendatud.
7.Ringkonnakohus peab positiivseks asjaolu, et D. Andrijevskil on vabanemisel olemas kindel elukoht, ta omab garanteeritud töökohta, on osalenud aktiivses rehabilitatsioonis, omandanud keevitaja eriala, osalenud erinevate tugigruppide töös ning on osalenud vanglas tööhõives.
7.1.Samas tuleb KarS § 76 lg 3 toodud asjaolusid hinnata nende kogumis, mistõttu ringkonnakohus leiab, et D. Andrijevski vangistusest tingimisi ennetähtaegne vabastamine ei
ole käesoleval ajahetkel põhjendatud. Kuna D. Andrijevski on korduvalt varem karistatud, siis on tal olnud mitmeid võimalusi enda vigadest õppimiseks, et mitte enam kuritegelikule teele sattuda. Ometi ei ole kinnipeetav varasemalt mõistetud karistustest mingeid põhjapanevaid järeldusi enda jaoks teinud, mis ringkonnakohtu arvates kõneleb D. Andrijevski ennetähtaegse vabastamise kahjuks. Samuti ei toeta kinnipeetava tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamist asjaolu, et ta on varem korduvalt viibinud kriminaalhooldusel, kuid on rikkunud nõudeid. D. Andrijevski puhul esinevaid riske ei ole võimalik kõrvaldada käitumiskontrollile allutamisega. Sellest nähtub, et D. Andrijevski suhtes varasemalt rakendatud karistused ei ole oma eesmärki - edaspidi hoiduda süütegude toimepanemisest - täitnud. Ringkonnakohus leiab, et olukorras, kus kohtul puudub kinnipeetava suhtes küllaldane usaldus, et ta vabaduses hoidub kuritegelikust käitumisest, ei ole võimalik süüdimõistetut tingimisi enne tähtaega vabastada.
7.2.Ringkonnakohtu hinnangul ei esine piisavalt asjaolusid, mis veenaksid kohut selles, et käesoleval ajal suudaks D. Andrijevski vabaduses käituda õiguskuulekalt. Süüdimõistetu isikut iseloomustavad asjaolud tema ennetähtaegset vabastamist ei toeta – D. Andrijevski on kriminaalkorras karistatud viiel korral, praegusel hetkel kannab ta kolmandat vangistust. Kinnipeetaval on uimastisõltuvus ning ta on tarvitanud narkootikume aktiivselt aastast 1999. Kinnipeetav küll tunnistab oma sõltuvust ja saab aru, et narkootikumidest loobumine on tema jaoks elulise tähtsusega, kuid ka vaatamata eelneva vangistuse jooksul läbitud rehabilitatsioonist, hakkas kannatanu uuesti tarvitama uimasteid ning mõisteti süüdi rahvatervisevastase süüteo eest. Vaatamata kinnipeetava seisukohale, et ta on oma mõtteviise muutnud ja on suuteline oma käitumist muutma, ei ole kohtukolleegium veendunud D. Andrijevski motiveerituses. Ringkonnakohus leiab, et karistuse lõpuni kandmine kinnistaks D. Andrijevski poolt rehabilitatsiooni ning postrehabilitatsiooni käigus omandatud teadmisi ning oskusi ja peale seda oleks D. Andrijevski vabanemisel paremini suuteline võitlema uimastisõltuvusega ja vabaduses eksisteerivate ohtudega.
7.3.Kinnipeetav on oma kaebuses viidanud Riigikohtu lahendile 3-1-1-91-06, mille kohaselt vangistusest vabastamise oluliseks tingimuseks on vangistatu õiguspärane käitumine ning kinnipeetav leiab, et ta on selle tingimuse täitnud. Kohtukolleegium nõustub, et on positiivne, et D. Andrijevskil puuduvad vangistuse jooksul distsiplinaarkaristused, kuid KarS § 76 lg 3 alusel ei ole tegemist ainsa asjaoluga, mis määrab tingimisi ennetähtaegse vabastamise, vaid kohus arvestab seda kui üht positiivset asjaolu kogumis.
7.4.Lisaks peab ringkonnakohus vajalikuks märkida, et kuigi kinnipeetaval on positiivsed suhted lähedastega, garanteeritud töökoht ning ka eelmise kriminaalhoolduse määramise korral olid lähedased valmis teda vabanemisel igati toetama, siis vaatamata sellele ei suutnud kinnipeetav alluda kriminaalhooldusel käitumiskontrollile. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et eelneva alusel saab järeldada, et lähedaste toetus, kriminaalhooldaja käitumiskontrollile allutamine ja kindla elukohta olemasolu ei ole D. Andrijevski jaoks piisavad, et ära hoida uusi kuritegusid.
8.Ringkonnakohus rõhutab, et kuigi seadus võimaldab süüdimõistetuid ennetähtaegselt karistuse kandmisest vabastada, ei ole tegemist olukorraga, kus isiku võiks vabastamata jätta üksnes erandlikel juhtudel. Vastupidi, karistuse tervikuna ärakandmine on reegliks ja sellest tingimisi ennetähtaegne vabastamine selgelt erandiks. D. Andrijevski puhul ei esine selliseid veenvaid asjaolusid, mis võimaldaksid käesoleval ajal tema ennetähtaegset vabastamist. Ringkonnakohus peab vajalikuks ka märkida, et lisaks karistuse individuaalsele õigustusele tuleb silmas pidada selle sotsiaalpoliitilist eesmärki, mis lähtub asjaolust, et riik peab vastutama selle eest, et rahuldada ühiskonna arusaamu õiglusest. Käesoleval juhul D. Andrijevski ennetähtaegne vabastamine riivaks oluliselt ühiskonna õiglustunnet.
9.Tulenevalt eeltoodust ning juhindudes KrMS § 390 ja § 337 lg 1 p-st 1 jätab ringkonnakohus maakohtu määruse muutmata ja süüdimõistetu D. Andrijevski määruskaebuse rahuldamata.
Paavo Randma
Tiit Lõhmus
Mati Kartau
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.