Kohtulahend

Edasikaebamise kord Kohtuotsust on võimalik vaidlustada kassatsiooni korras Riigikohtus 30 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtu kaudu. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus advokaadist kaitsja vahendusel. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatada ringkonnakohtule kirjalikult 7 päeva jooksul.

SÜÜDISTUS:

maksmisele kuuluva tulumaksu maksuhalduri pangakontole hiljemalt maksustamisperioodile järgneva kalendrikuu 10. kuupäevaks. 1 lg 1 järgi selles, et tema ei ole kinni pidanud Süüdistus J.T-le on esitatud KarS § 389 maksukorralduse seaduse § 85 lg 4 sätestatud kohustusest esitada deklaratsioonis deklaratsiooni esitajale teadaolevalt õigeid andmeid, mistõttu tema tegevusega OÜ J.T juhatuse liikmena maksuhaldurile valeandmete esitamisega maksukohustuse vähendamise eesmärgil, jäi maksudena laekumata enam kui suurele kahjule vastav summa.

PÄRNU MAAKOHTU OTSUS:

APELLATSIOON:

Teha uus otsus, millega mõista J.T õigeks temale KarS § 389 lg 1 järgi esitatud süüdistuses kogu ulatuses. Tsiviilhagi jätta läbi vaatamata. Alternatiivselt taotleb apellant hagi rahuldamata jätmist hagi aegumise või tõendamatuse tõttu. Apellant taotleb asjas suulist menetlust. Apellant leiab, et maakohus on kohaldanud ebaõigesti materiaalõiguse normi ja rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust. Samuti on maakohus rikkunud hagi menetlusse võtmisel ja menetlemisel oluliselt tsiviilkohtumenetluse norme.

Asjas jõuti eelistungini alles poole aasta jooksul süüdistusakti kohtule esitamisest. Süüdistusakt esitati kohtule 09.01.2010.a., eelistung toimus alles 09.06.2010.a. Selle kontekstis ei ole väga kaalukas, et Z.F kaitsja haigestumise tõttu viibis eelistungi pidamine 20 päeva. Kui põhiistungi määramist poole aasta pärast, so algusega 01.02.2011.a. lugeda mõistlikuks, siis mahuka tsiviilhagi esitamine põhiistungit toimumise alguses (02.02.2011.a.) on ebamõistlik ning see asjaolu iseenesest oleks tinginud asja arutamise edasilükkamise. Riik oleks saanud hagi esitada ka oluliselt varem. Asjaolu, et pankrotistunud OÜ Pulkjan ütles üles kliendilepingu kaitsjaga vahetult enne istungi algust, mistõttu jäi OÜ kaitsjata, ei saa olla apellandi ega kaitsja süü. Asjakohatud on etteheited, et kaitsjad taotlesid jätkuvalt esitatud tõendite uurimist (tunnistajate ülekuulamist), kuid kaitsjatest või süüdistatavatest mittesõltuvatel põhjustel tunnistajad loodetud aegadel kohtusse ei ilmunud (RV näiteks haiguse tõttu). Kohtulik uurimine peab olema igakülgne, süüdistataval ja kaitsjal on õigus tõendeid esitada, tunnistajad olid nimetatud juba enne eelistungit. Süüdistatav ja kaitsja ei ole teinud takistusi tunnistajate kohtusse ilmumiseks. Asjaolu, et OÜ Pulkjan kaitsja menetlusest välja langes ning tekkis vajadus uue kaitsja määramiseks, ei ole samuti etteheidetav J.T-le. Samuti ei olnud tingitud 2012.a. kevadel istungite edasilükkamine 2013.a. kevadesse ei süüdistatavatest ega nende kaitsjatest. Selline pikk vahe tekkis riigi suutmatusest menetleda kohtuasja kiiremini. Eeltoodust tulenevalt on arusaamatu ja põhjendamatu kohtu seisukoht, et süüdistatavate jaoks on olnud oluline kriminaalasja menetluse võimalikult pikaajaline menetlemine sooviga kallutada kohtulahendit endale soodsas suunas. Menetluse venimine ei ole muutnud vaidluse sisu ega tõendamisele kuuluvaid asjaolusid. Samas on apellandi hinnangul enesestmõistetav, et ennast kaitsev süüdistatav soovib kohtulahendit kallutada endale soodsas suunas – seda aga asjakohaste tõendite ja sisuliste väidetega. Kriminaalasja menetluse venitamist süüdistatavate ja kaitsjate poolt ei ole olnud. Tulenevalt eeltoodust taotleb apellant käesoleva kriminaalmenetluse lõpetamist seoses menetlus mõistliku aja möödumisega KrMS § 2742 lg 1 alusel.

Väidetav kaupade ja teenuste mittesoetamine on J.T-le KarS § 389 lg 1 järgi inkrimineeritava kuriteo ainsaks sisuliseks põhjenduseks. Nimetatud väites kõrvaldamata kahtluse olemasolul (KrMS § 7 lg 3), veelgi enam kaupade ja teenuste tegeliku soetamise tõendamisel langeb ära süüdistuse aluseks olev ainus asjaolu ning J.T kuulub õigeksmõistmisel kogu süüdistuse ulatuses. Apellant leiab, et kuna ühed ja samad isikud on andnud ütlusi erinevate objektide osas ning maakohtu poolt on kohtuotsuse põhjendamise reeglite ja muude normide rikkumine kõikide objektide puhul identne, siis ei käsitle apellant tõendeid ja asjaolusid objektide kaupa, vaid koos. Apellandile arusaadavalt puudub vaidlus selles, et OÜ J.T ja OÜ Asmakos on sõlminud töövõtulepingud. OÜ J.T ja OÜ Asmakos vahel 01.05.2006.a sõlmitud alltöövõtuleping vee- ja kanalisatsioonitrasside ehitamiseks lahtisel meetodil ja pumplate ehitamiseks Siimumetsa elamurajoonis. OÜ J.T ja OÜ Asmakos vahel 07.07.2006.a sõlmitud alltöövõtuleping vee- ja kanalisatsioonitrasside ehitamiseks lahtisel meetodil Siimumetsa elamurajoonis. OÜ J.T ja OÜ Asmakos vahel 05.09.2006.a sõlmitud alltöövõtuleping Võiste veetrasside ehitamiseks ning täidetud ehitustööde üleandmise-vastuvõtmise akt 16.10.2006.a. OÜ J.T ja OÜ Asmakos vahel 01.10.2006.a sõlmitud alltöövõtuleping Võiste veetrasside vahetamiseks koos alltöövõtulepingu lisaga nr 1 04.06.2007.a. OÜ J.T ja OÜ Asmakos vahel 03.10.2006.a sõlmitud alltöövõtuleping vee- ja kanalisatsioonitrasside ehitamiseks lahtisel meetodil Miku elamurajoonis. OÜ J.T ja OÜ Asmakos vahel

01.11.2006.a sõlmitud alltöövõtuleping Lepa suvemaja ehitamiseks. OÜ J.T ja OÜ Asmakos vahel 01.11.2006.a sõlmitud alltöövõtuleping Pärnu Mõrra tänava reoveesiibrite vahetamiseks. OÜ Asmakos on esitanud OÜ-le J.T kokku 42 arvet ülalnimetatud töövõtulepingute-, samuti muude, poolte vahel kokku lepitud tööde osas. OÜ J.T on OÜ-le Asmakos ülalnimetatud arvete eest tasunud sularahas, millise asjaolu kohta on olemas vastavad kassadokumendid. Ülalnimetatud töövõtulepingutes ja arvetes kirjeldatud tööd on faktiliselt teostatud, mida ei ole vaidlustanud ükski menetlusosaline ega ka kohus. Veelgi enam, prokurör ja kohus möönavad, et töid kõnealustel objektidel tegid ka vene keelt kõnelevad meesterahvad. Lepingute pooled, aga ennekõike nende seaduslikud esindajad, on teada. Sellega on täidetud ka Riigikohtu otsuses nr 3-3-1-160-11 märgitud nõue ja teenuse saamise fakti ning teenust osutanud isik on tuvastatud. Lepingupoolte esindajad on andnud lepingute sisu, poolte tahte ning vastastikuse töökorralduse osas põhjalikud selgitused. Vaidlus on ainult selles, kas nimetatud töid teostas ka OÜ Asmakos või mitte. Viimatinimetatud vaidlusküsimuse on apellandi arvates suures osas tsiviilõiguslik (lepinguõiguslik) küsimus. Apellant esitab tema hinnangul asjassepuutuvad võlaõigusseaduse sätted. Käesoleva juhul on pooled (OÜ J.T ja OÜ Asmakos) sõlminud enamikel juhtudel kirjalikud töövõtulepingud, milliste alusel teostatud tööde eest on esitatud arved ja nende eest on tasutud. Osadel juhtudel on pooled sõlminud lepingud suuliselt, lepingute olemasolu tõendavad lepingupoolte esindajate kinnitused, esitatud arved ja arvete tasumist tõendavad dokumendid. Kõik kirjalikud tõendid (ka juhatuse liikmete ütlused) kinnitavad OÜ Asmakos poolt ehitusööde teostamist. Apellandi hinnangul on töö tegelik teostamine OÜ Asmakos poolt tõendamist leidnud. Maakohus on asunud nimetatud asjaolu kahtluse alla seadma ning üritab seda tõsiasja kummutada süüdistatavate ja tunnistajate ütluste meelevaldse tõlgendamisega. Eeltoodu tõttu ei saa tõusetuda küsimust ka tehingute näilikkusest. Riigikohtu lahendis nr 3-21-137-09 on asutud seisukohale, et TsÜS § 89 lg 1 kohaselt eeldab tehingu näilikkuse tuvastamine tahteavalduste, s.o tehingu sisulist hindamist. Tahteavalduse näilikkuse tõendamiskoormus lasub hagejal. Apellandi hinnangul, lähtudes Riigikohtu osundusest ja KrMS § 7 lg-st 2 tulenevalt, peab tehingu ja selle eelduseks oleva tahteavalduse näilikkuse tõendama riik maksuameti või prokuratuuri isikus. Käesoleval juhul seda tehtud ei ole. Ka maakohtu väited tehingute näilikkuse kohta on paljasõnalised ja tõendamata. Maakohus, väites, et teenust ei osutanud OÜ Asmakos, vaid „tundmatu kolmas isik“ jääb täielikult paljasõnaliseks ega põhjenda oma vastavat väidet. Seejuures ei oma vähimatki õiguslikku tähendust asjaolu, milline on lepingupoolte omavahelise suhtlemise täpne sisu lepingu täitmise küsimustes (sh konkreetsete tööde kooskõlastamine, teostatud tööde arvestamine, vastuvõtmine jne). Kohus ei saa hinnata töövõtulepingute tsiviilõiguslikku sisu ja poolte tahet, so mida pidi töövõtja (OÜ Asmakos) tegema, millise raha eest jne. OÜ J.T ei saanud ega pidanudki sekkuma OÜ Asmakos sisemisse töökorraldusse. Sealhulgas oli OÜ Asmakos sisemise töökorralduse küsimus, kui palju ja kes isiklikult objektidel viibis, kuidas toimus infovahetus objektil toimuvast OÜ Asmakos töötajate ja ülemuste vahel. Z.F ei pidanud isiklikult objektidel kogu aeg viibima. Oluline ei ole käesoleva süüasja kontekstis ka see, kas nn OÜ Asmakos mehed olid OÜ Asmakos alltöövõtjad või töötajad ning kas neile maksti OÜ Asmakos poolt tasu ametlikult või „mustalt“.

Kriminaalõiguslikust seisukohast ei ole samuti oluline, mis töid nn vene mehed tegid, kas see oli oskustöö või mitte. Nn Võiste objekti puhul tuvastas maakohus vaid, et vene mehed „töötasid labidatega“. Millist kriminaalõiguslikku tähendust see omab, kohus ei selgita ega põhjenda. Õiguslikku tähendust ei oma ka kohtu väide, et OÜ Asmakos ei olnud registreeritud majandustegevuse registris ehitusettevõtjana. Iseäranis arusaamatu ja pahatahtlik on kohtu väide J.T süü põhjendamisel see, et kõik alltöövõtulepingud olid sõlmitud OÜ-ga Asmakos. Kohus ei selgita, kust tulenes keeld sõlmida lepinguid ühe, juba tuttavaks saanud äriühinguga. Olenemata asjaolust, kas OÜ Asmakos oli registris ehitusettevõtjana või mitte, tegutses see osaühing ehituse alal, ja mitte ainult koostöös OÜ-ga J.T. Kohus on võtnud endale käesolevas kriminaalasjas ehitustööde maksumuse alal eksperdi pädevuse – maakohus esitab kohtuotsuses korduvalt väiteid, et ehitustööde hind oli „tavapärasest kõrgem“. Kohus ei ole samas põhistanud, milline on kohtu arvates „õige hind“, millest see hind tuleneb ning millest tuleneb lepingupoolte keeld leppida kokku just sellises hinnas nagu poolte kokkulepped (kirjalikud ja suulised) käesoleval juhul ette nägid. Arvestades lepinguvabaduse printsiipi, ei saa tõusetuda küsimust sellest, kui palju pidi OÜ Asmakos tööd tegema ning kui palju võis või pidi OÜ J.T tehtud tööde eest maksma. Alltöövõtt oli OÜ-le J.T (kes oli tellijate suhtes peatöövõtja) vajalik, et jõuda endale võetud töid reaalselt ära teha. Tööde teostamine OÜ Asmakos (töötajate) poolt on apellandi arvates tõendatud ka süüdistatavate J.T ja Z.F ühetaoliste ja omavahel haakuvate ütlustega. Tunnistajate MM, RS, AM, VL, TR, IU, MR, AT, JK, RK, RO, TE, AK, MM, RV, RL, TK ütlustega. Apellant leiab, et nende isikute kes ei tea OÜ Asmakos töövõtust, ütlused ei ole tõsiseltvõetavad ja usutavad järgmistel põhjustel. SN – teab äärmisel juhul rääkida vaid Siimumetsa objektist, kus töötas vaid 2006.a. juunis, lahkus töölt töövigastuse tõttu enne juuni lõppu 2006.a. Siimumetsa objekti ehitustööd kestsid aga oluliselt kauem. Rohkete konfliktide tõttu J.T-ga kannab jätkuvalt J.T peale viha. Tunnistaja MM teab, et SN töötas OÜ-s J.T vaid algul, läks haiguslehele enne, kui Siimumetsa välja ehitatud, konfliktid J.T-ga. AL – töötas Lemme objektil vaid 2 päeva, Tarvi nime ütles uurija. ÜP – väidab, et vene keelt ei täheldanud, kuid samas kinnitab, et suhtles J.T-ga vaid paar korda ehitusperioodi perioodi jooksul, töötajate riietusele ei pööranud tähelepanu. TL – kinnitab, et suhtles vahetult vaid traktorijuhiga, käis vaid korraks, vaatas ehitust vaid enda maja juurest. TL – ainuüksi rohkete konfliktide tõttu J.T-ga on ütlused ebausaldusväärsed. Konflikte on ka ise kirjeldanud. Ütluste kokkuvõte saab mõistlikult olla vaid, et ta ei tea tõendamiseseme asjaoludest. RL – Suvel 2006.a. oli hoopis Ruhnus sadama ehitusel, Siimumetsas ainult väga lühikest aega (mitte rohkem kui 2 nädalat), käis vaatamas, kuidas objekt edenenud on. Seetõttu ei saa anda adekvaatset ülevaadet kogu ehitusperioodil toimunu kohta. MT – Käis Siimumetsa objektil nädalas vaid paar korda u 5-10 minutit, sisetrasse ei vaadanud, ta ei tea, kas töötasid vene või eesti keelt kõnelevad isikud, Võiste trasside ehitusel käis veelgi harvem, seal olid „teist sorti“ mehed, nendega õieti suhet polnudki.

TM- käis objektil, kui AK kutsus teda välja ja vaja oli. Uulus käisime vaid huvi pärast, polnud midagi näidata, ei kohtunud objektil isegi J.T-ga. KT – ei tea, kas OÜ J.T kasutas alltöövõttu, ei tunne OÜ J.T töötajaid nägupidi, ei oska öelda, kas kõigil seljas OÜ J.T riided. Siimumetsas käisin paaril korral ja Mõrras mitmel korral. MM – viibis Mõrra tn objektil pisteliselt nädalas korra, oli kohal 15 minutit, ei tea alltöövõttu, suhtles RL. LM – suhtles RL, käis vahel 1, vahel 3 korda nädalas, mõni nädal ei käinud üldse – kohal 10 min-30 min. Ei tea palju töötajaid korraga kohal. AH – ei tea kuidapidi trass ehitati, Mikus pole käinud, Siimumetsas nägi nii palju kui puude vahelt näha oli, paar korda käis trassi serval. Ei näinud, kes tegi peatrassi ja minu kinnistu vahelise trassi. Oli konflikt, kuna Tarvi küsis kõrget hinda. Ilmselgelt võtab kohus otsuse tegemisel aluseks põhiliselt vaid nende isikute ütlused, kes „pole näinud või ei tea“ ehitustööde tegemist vene meeste, so OÜ Asmakos meeste poolt. Apellant on seisukohal, et tunnistajatest OÜ J.T lihttöölised, ammugi OÜ-ga J.T mitteseotud isikud ei saa ega peagi teadma, kes on OÜ J.T alltöövõtjad. Suur osa tunnistajatest kinnitab, et ehitusobjektidel töötas ka vene meeste brigaad. Tõsikindla, loogilise ja usutava selgituse anda ja seose oskavadki luua asjaosalised (juhatuse liikmed, töödejuhatajad), kes sõlmisid vastavad lepingud või kellel töökohustustest tulenevalt oli vaja suhelda teise töövõtulepingu poolega. Ka tunnistajad VL ja AM kinnitavad, et nad palkas Z.F kui OÜ Asmakos juhataja. Seega on usutavalt tõendatud, et nn vene mehed ehitusobjektidel ei olnud suvalised, tuvastamata isikud, kes oli OÜ J.T poolt palgatud „must tööjõud“, vaid need olid OÜ Asmakos poolt leitud töötajad. Ilmselgelt on maakohus tunnistajate ja süüdistatavate ütlustest kasutanud vaid osa, mis sobib süüdistusversiooniga. Selline tõendite käsitlemine on vastuolus tõendite üldise kontekstiga ja tõendite objektiivse, igakülgse ning täieliku hindamise põhimõttega. Kohtulik uurimine on olnud ühekülgne ja puudulik. Kohtule esitatud tõendite kohaselt on kriminaalasjas jälitustoiminguid teostatud ajaperioodidel 30.07.2007.a. – 28.08.2007.a. ning 28.08.2007.a. – 27.09.2007.a. Süüdistus hõlmab endas aga ajaperioodi kuni 20.07.2007.a. Kuivõrd nimetatud tõendid (telefonikõnede pealtkuulamine) jäävad väidetava kuriteo toimepanemise ajaperioodist väljapoole, ei saa need apellandi hinnangul tõendada süüdistuse väiteid. Jälitustoimingute protokollidest ei nähtu süüdistuse väiteid (tõendamiseseme asjaolusid) toetavat informatsiooni, mistõttu ei saa käesolevas kriminaalasjas otsuse tegemisel tugineda jälitustoimingu materjalidele. Apellant teab, et töid tegi OÜ Asmakos. Kui aga objektiivne kõrvalseisja peaks olemasolevaid tõendeid objektiivselt, igakülgselt ja täielikult hindama, siis mõistlikult võttes peaks tekkima süüdistuse selle väite osas, et töid ei teinud OÜ Asmakos, vähemalt tõsine kahtlus. Selline kõrvaldamata kahtlus tuleb tõlgendada süüdistatava kasuks vastavalt KrMS § 7 lg 3 alusel. Esitatud tõendite meelvaldne ja fragmentaarne uurimine on apellandi hinnangul viinud paratamatult kriminaalasja kohtuliku uurimise ühekülgsuse ja puudulikkuseni, mis on kohtuotsuse apellatsiooni korras tühistamise aluseks KrMS § 338 p 1 mõttes.

käsitletav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes, milline asjaolu on kohtuotsuse apellatsiooni korras tühistamise aluseks KrMS § 338 p 3 alusel.

kokku 22.089.651, 63 krooni ning OÜ Pulkjan omas samal ajal ka märkimisväärses ulatuses registervara kinnistute osas. Hageja väidab, et arvestades sellist pangakontol raha „liikumine“ ja kinnistute olemasolu ning kui maksuhaldur oleks maksuõigusrikkumisest õigeaegselt teada saanud, on hageja hinnangul alust arvata, maksuhaldur oleks saanud täies ulatuses rahuldatud ka 2006 juulist kuni 2007 augustini. Sellega hagi põhistamine Riigikohtu poolt antud olulise indikatsiooni osas piirnebki. Sellistest väidetest ei ole võimalik mingil juhul tõsikindlalt tuvastada OÜ J.T võimekust tasuda kõnealusel ajaperioodil MTA nõutud maksusummat. Hageja ei ole tõendanud, millise väidetava laekumisega panka oli tegemist ja kas nimetatud summast oleks olnud võimalik tasuda MTA poolt nimetatud maksusummat. MTA ei ole tõendanud, milline oli kinnistute väärtus 20062007.a., kas need olid reaalselt võttes realiseeritavad jne. Kohtuistungil 24.04.2013.a. on prokurör ja kaitsja esitanud laenulepinguid, millised tõendavad kohustuste olemasolu OÜ-l J.T 2006-2007.a. Tunnistaja TK on samal istungil andnud põhjalikke selgitusi äriühingu kohustuste (laenud, liisingud jms kulud) kohta. Seega nähtub eeltoodust, et hageja poolt on täielikult tõendamata ja põhistamata selline oluline asjaolu nagu OÜ J.T tegelik varaline seisund väidetava maksunõude tekkimise ajal. Ka kohtuotsuses puudub tegelik arvestus OÜ Pulkjan tegeliku majandusliku seisundi (vara, kohustused) kohta. Kohus kordab hageja väidet, et äriühingu kontolt „käib läbi“ palju sularaha (kontolt ei saa iseenesest sularaha läbi käia). Kohus ei ole võtnud seisukohta esitatud tõendite (laenulepingud, TK ütlused) osas seonduvalt väidetega, et osa nn laekumistest on saadud laenud. Seisukohta ei ole kohus võtnud OÜ Pulkjan kohustuste suuruse osas. Samuti on kohus võtnud OÜ Pulkjan varalise seisundi hindamisel aluseks osaühingu kinnistute „raamatupidamisliku väärtuse“, mis aga kindlasti ei saa olla vara tegelikuks turuhinnaks. Ainuüksi nimetatud põhjusel ei oleks apellandi hinnangul olnud võimalik hagi rahuldada, kuna matemaatiliselt puudub igasugune võimalus tõsikindlalt tuvastada väidetava kahju suurust. Maakohus on jätnud oma väited OÜ Pulkjan majandusliku seisundi kohta põhjendamata, mistõttu on kohus rikkunud KrMS § 339 lg 1 p 7 ja TsMs § 442 lg-s 8 sätestatud menetlusnorme. Hagimenetluses on hageja poolt lisaks eeltoodule tõendamata ja maakohtu poolt kohtuotsuses tuvastamata ülalviidatud RK lahendis olulise asjaoluna märgitud summa, mille ulatuses olnuks maksukohustus maksumaksjalt sissenõutav ajal, mil maksuhalduril oli pärast varjatud maksukohustusest teadasaamist mõistlikult tegutsedes võimalik maksumaksjat siduvalt kohustada oma maksuvõlga tasuma. Hageja on asunud tõendama osaühingu maksevõimelisust hagi esitamise ajal (hagi esitati maakohtus 02.02.2011.a.). Hagis on samuti viidatud Pärnu Maakohtu 17.09.2010.a. kohtumäärusele, millega kuulutati välja OÜ Pulkjan pankrot ning milles on märgitud OÜ kohustuste suuruseks 12.247.033,42 krooni ning vara väärtuseks esialgsel hinnangul 5.560.020,72 krooni, millest hageja väitel ei piisa väidetava varjatud maksunõude, so 31.10.2008.a. maksuotsusega määratud maksusumma tasumiseks. Kaevatavas maakohtu otsuses puudub täielikult käsitlus, so arvestus summa osas, mille ulatuses olnuks maksukohustus maksumaksjalt sissenõutav ajal, mil maksuhalduril oli pärast varjatud maksukohustusest teadasaamist mõistlikult tegutsedes võimalik maksumaksjat siduvalt kohustada oma maksuvõlga tasuma. Seega on kohtuotsus olulises osas põhjendamata.

Väidetavast maksuõigusrikkumisest teadasaamise osas osundab apellant varemmainitule, et MTA esitas avalduse kriminaalmenetluse alustamiseks juba 06.11.2007.a. ning hagi 18.12.2007.a. Maksuotsus OÜ J.T suhtes tehti 31.10.2008.a. Hagi esitati kriminaalasjas 02.02.2011.a. OÜ J.T (hilisem OÜ Pulkjan) tehti maksuasjas maksuotsus 31.10.2008.a. Sellest kuupäevast hakkas maksunõue OÜ suhtes kehtima ning oli võimalik maksumaksjat siduvalt kohustada oma maksuvõlga tasuma (Riigikohtu poolt antud selgitus) vahetult pärast maksuotsuse tegemist, samuti asuda maksuotsust täitma. Hagiavalduses ja kohtuotsuses puuduvad igasugused tõendid ja põhjendused (isegi sellekohased väited) OÜ J.T majandusliku seisundi kohta 2008 oktoobris-novembris. Menetluses ei ole kindlaks tehtud summat, mille ulatuses olnuks maksuotsuses nimetatud maksukohustus OÜ-lt J.T sissenõutav ajal, mil maksuhalduril oli võimalik maksumaksjat siduvalt kohustada oma maksuvõlga tasuma, so 2008.a. sügisel. Millegagi ei ole tõendatud ega põhistatud maksumaksja (OÜ J.T) maksukohustuse sissenõutavuse määra (ja seega ka maksumaksja varalist seisundit) ning selle muutumist kui kahju ulatust determineerivaid asjaolusid ei 2006.a.juuni kuni 2007.a. juuli ega 2008.a. oktoober. Samuti ei ole tõendatud ega põhistatud varalise seisundi muutumist ajaperioodil 2007.a. juuli kuni 2008.a. oktoober. Seetõttu ei ole võimalik piiritleda ka J.T poolt hüvitamisele kuuluva väidetava kahju ulatust. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab pool tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. TsMS § 235 tuleneb poole kohustus oma väiteid põhistada. Riigikohtu varemviidatud osunduse kohaselt peab kahju olemasolu, suurust jms kahjunõude rahuldamise eelduseks olevaid asjaolusid tõendama hageja (maksuhaldur). Eeltoodust tulenevalt on hagi täielikult tõendamata ja põhistamata ning see tuleb jätta kogu ulatuses rahuldamata. Kuivõrd ka maakohus ei ole eeltoodu osas esitanud oma põhistusi, arvestusi ega seostanud neid mistahes tõenditega, on kohtuotsus ka selles osas põhjendamata, millega on rikutud KrMS § 339 lg 1 p 7 ja TsMS § 442 lg 8 sätestatud norme. Täiendavalt soovib apellant tsiviilhagi osas osundada asjaolule, et hagis pole näidatud tõendatud ja põhistatud intressisumma kujunemise arvestust. Selles osas ei ole jälgitav ja arusaadav ka kohtuotsus. Teatavasti kuulutati OÜ Pulkjan pankrot välja 17.09.2010.a. Hagist ja kohtuotsusest ei nähtu, kas asja lahendamisel on arvestatud PankrS § 35 lg 1 p 6 sätestatud põhimõttega, mille kohaselt pankroti väljakuulutamisega lõpetatakse intressi ja viivise arvestamine võlgniku vastu suunatud nõuetelt, so kas J.T vastu esitatud nõudelt on arvestatud intressi ka pärast 17.09.2010.a. või mitte. Maksuotsus OÜ J.T osas tehti 31.10.2008.a. Vaie maksuotsusele esitati 02.12.2008.a. Vaideotsus tehti maksuasjas 24.01.2011.a., so 2 aastat ja 2 kuud pärast vaide esitamist. Seejuures ei ole ei J.T ning OÜ J.T raamatupidaja TK, kellelt maksumenetluses andmeid küsiti, maksumenetlust mitte millegagi venitanud. Seega on maksumenetlus veninud ja (viivitus-)intress kasvanud rohkem kui 2 aasta jooksul maksuhalduri haldussuutmatuse tõttu ja vaidemenetluses seaduse tähtaegadest mittekinnipidamise tõttu. Maakohtu väited, et haldusakti jõustumine venis täiendavate tõendite esitamata jätmise tõttu on paljasõnaline ja ebaõige. OÜ J.T, samuti J.T ja TK ei viivitanud vaidemenetluses tõendite

esitamisega maksuhaldurile. Vastupidised väited on täielikult tõendamata. Juriidiliselt ebaõige on ka kohtu väide, et haldusakt ei saanud jõustuda tõendite mitteesitamise tõttu. Haldusakti jõustumise aja ja tingimuste kohta on apellant esitanud seaduseviited eespool. Eeltoodu annab apellandi hinnangul aluse (viivitus-)intressi vähendamiseks VÕS § 113 lg 8 alusel.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

KRIMINAALKOLLEEGIUMI PÕHJENDUS JA JÄRELDUS:

nendest nähtuvalt on tegemist selliste objektiivsete asjaoludega, nagu näiteks haigestumised ja kaitsja vahetuse vajadus, mis tingisid asja arutamise edasilükkamise kohtust olenematutel põhjustel. Kolleegium nendib, et kuigi ainuüksi asjaolu, et menetletakse maksukuritegu, ei muuda kriminaalasja keerukaks ega mahukaks, peab siiski nõustuma maakohtu seisukohaga, et antud juhul on tegemist keskmisest keerukama ja ka mahukama kriminaalasjaga. Samuti on antud juhul tegemist olukorraga, kus kohtule oli esitatud nii prokuröri kui kaitsjate poolt taotlused mitmete tunnistajate ülekuulamiseks. Siinjuures peab kolleegium vajalikuks osutada KrMS § 1631 sedastatud põhimõttele, et üldmenetluses korraldab tunnistaja väljakutsumise kohtumenetluse pool, kes taotleb isiku ülekuulamist. Maakohtus on kohtuistungid edasi lükatud ka seetõttu, et kaitsjad, kes olid taotlenud tunnistajate ülekuulamist ja esitades kohtuliku uurimise käigus ka täiendavate tunnistajate ülekuulamiseks taotluse, nende kohtuistungile ilmumist ei taganud. Samuti leiab kolleegium, et 2010 aastal kohtusse saabunud majandusalase kuriteo süüdistuses kohtu poolt lahendini jõudmisel 2013 aasta oktoobris, pole tegemist mõistliku menetlusaja sellise riivega, mis tooks kaasa menetluse lõpetamise. Ringkonnakohus ei tuvastanud kohtuistungite edasilükkamist ilma objektiivse vajaduseta või kohtu suva järgi. Kolleegium leiab, et nimetatud aja kestel kriminaalasja aktiivse menetlemise korral pole alust rääkida asja venitamisega kohtu poolt. 2012 aastal asja arutamise edasilükkamine 2013 aasta kevadesse tulenes suuresti OÜ J.T ( uue nimega OÜ Pulkjan) kaitsja vahetusest ja uue kaitsja töökoormusest ning taotlusest kriminaalasja materjalidega tutvumiseks. Maakohus on põhistanud asja materjalide mahukuse ja tõstatatud küsimuste keerukusega kriminaalasja kohtuotsuse resolutiivosa kui ka põhistatud otsuse tegemisele kulunud aega ning sellega seoses ka tervikotsuse kättesaamise aja edasilükkamist. Viimasena nimetatud kohtuotsuse kuulutamise ja kättesaadavaks tegemise aja edasilükkamise võimaluse annab kohtule KrMS § 3151 , seega oli toiming kooskõlas seadusega.

Siinkohal annab ringkonnakohus hinnangu apellandi väidetele, et maakohtu otsus tuleb tühistada kriminaalmenetluse olulise rikkumise tõttu. Nimelt on apellant leidnud, et maakohtu otsus on põhjendamata ning tegemist on KrMS § 339 lg 1 p 7 ettenähtud rikkumisega. Vastavalt Riigikohtu poolt sedastatud ( nt 3-1-1-75-11) põhimõttele tähendab kohtuotsuse põhistatus, et kohtu siseveendumuse kujunemine peab olema kohtuotsuse lugejale jälgitav ehk, et kohtuotsuses tuleb ära näidata, millised asjaolud luges kohus tõendatuks ning millistele konkreetsetele tõenditele ja miks kohus seejuures tugines. Lahendis nr 3-1-1-92-11 on Riigikohus üksikasjalikult rõhutanud, et KrMS § 61 lg 1 keelab ühtede tõendite eelistamise teistele aprioorselt, neid kogumis hindamata. Kõigi tõendite hindamine kogumis kohtu siseveendumuse alusel KrMS § 61 lg 2 järgi eeldab tõendite kaalumist, nende usaldusväärsuse hindamist ja vastuolu korral otsustamist, millisele tõendile tugineda (vt nt RKKKo 3-1-1-8806, p 11 ja 3-1-1-127-06, p 6). Kohtukolleegium leiab, et maakohus on ülaltoodud juhiseid järginud. Maakohus on süüdistuses esitatud ehitusobjektide kaupa tõendeid hinnanud, neid kõrvutanud ning esitanud ka nende kogumile toetuvad järeldused. Apellandi etteheited sellest, et otsuses pole kajastatud kogu tunnistajate poolt antud ütluste sisu on asjakohatud kuna tulenevalt kohtuistungi protokolli pidamise kohustuslikkusest ei nõua KrMS § 312 p-d 1-3 istungil ülekuulatud isikute ütluste koguulatuses taasesitamist kohtuotsuses (vt Riigikohtu otsust nr 3-1-1-22-10). Siinjuures peab kolleegium vajalikuks osutada, et KrMS § 341 lg 2 kehtestab üheselt, et kui apellatsioonikohus tuvastab KrMS § 339 lg 1 p 7 ettenähtud rikkumise, tühistab ringkonnakohus kohtuotsuse ja saadab kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks samas või teises kohtukoosseisus. Vastavalt Riigikohtu lahendites( nt 3-1-1-46-07, 3-1-1-27-08) korduvalt sedastatule ja kriminaalmenetluse seadustikus sätestatule, pole nimetatud kriminaalmenetlusõiguse normide rikkumise tuvastamisel võimalik ega seaduslik ringkonnakohtu poolt sisulise otsuse tegemine. Seega on esitatud õigeksmõistva otsuse tegemise taotlus vastuolus kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist põhistava apellatsiooni sisuga. Samas kolleegium osutab, et kui apellant ei nõustu maakohtu poolse tõendite hindamisega ja tõendite analüüsist ning nende hindamisest tehtud järeldustega, ei tähenda, et maakohus oleks tõendeid hinnanud ebapiisavalt ja rikkunud sellega menetlusõiguse norme. Kolleegium leiab, et kohtuotsuse pinnalt pole tuvastatav kriminaalmenetlusõiguse rikkumisena ettenähtud põhjenduste puudumist, mistõttu nimetatud alusel kohtuotsus tühistamisele ei kuulu. Seega pole ka eelnimetatud alust ringkonnakohtu poolt kriminaalmenetluse lõpetamiseks.

objektidel töötas, mis ulatuses ja milliseid töid tegid lisatööjõuna OÜ J.T töötajate ringi mittekuuluvad isikud. On kõrvutanud ütlustega kriminaalasjas vahetult uuritud kirjalikke tõendeid sealhulgas töövõtulepingute ja arvetel kajastuvaid andmeid. Samuti on kohus andnud ütluste usaldusväärsusele hinnangu lähtuvalt apellandi väidetest, et osa tunnistajatega näiteks SN ja TL’ga on süüdistataval konfliktsed suhted. Kohus on nende tunnistajate ütluste usaldusväärsusele hinnangu andmisel kõrvutanud neid teiste, süüdistatava enda poolt usaldusväärseteks peetud tunnistajate ütlustega ning pole tuvastanud nendes vastuolusid mis annaksid aluse nimetatud tunnistajate ütlused tõendikogumist välja jätta. Kolleegiumi veendumuse kohaselt apellatsiooni argumendid ja viidatud ütlused kuigivõrd ei väära maakohtu järeldusi tõendite usaldusväärsuse osas ega anna alust tõendite ümberhindamiseks. Samuti pole tuvastatav seaduses ettenähtud tõendite hindamise põhimõtete rikkumine.

Väidete osas, et tööde tegemisega seotud kulud ei ole tulumaksuga maksustatavad märgib kolleegium, et ka selles osas on maakohus asjakohaselt juhindudes ja viidates Riigikohtu vastavatele lahenditele, jõudnud järeldusele, et tööde tegemine OÜ Asmakos poolt ei ole tõendamist leidnud nagu ka pole tõsikindlalt tuvastatavad üldse teenuse saamise fakt ega teenust osutanud isik. TuMS § 51 lg 2 p 3 kohaselt on ettevõtlusega mitteseotud kuludeks väljamaksed, mille kohta maksumaksjal puudub raamatupidamist reguleerivates õigusaktides ettenähtud nõuetele vastav algdokument. Samuti on maakohus tuvastanud, et J.T poolt oli sularaha ettevõtlusest välja viidud, et OÜ Asmakos arvete alusel reaalselt majandustegevust sellisel kujul ei teostatud, tegemist oli võltsarvetega. J.T on esitanud selles osas maksudeklaratsioonis valeandmeid, jätnud deklareerimata ettevõtlusega mitteseotud kuludena väljamakseid kogusummas 4814672 krooni, mille tõttu jäi riigile laekumata 1 417 342 krooni tulumaksu. Maakohus on tuvastanud, et maksudeklaratsioonide aluseks olevad algdokumendid sisaldavad valeandmeid. Need olid soetatud maksukohustuse vähendamise eesmärgil ning Z.F kaasaabil. Maakohus on uuritud tõendite pinnal jõudnud seaduslikult järeldusele, et OÜ Asmakose nimel koostatud võltsarvete alusel on esitatud maksudeklaratsioonides J.T eesmärgipärase käitumise tõttu alusetult suurendatud sisendkäibemaksu, mille tõttu jäi riigil saamata 842 441 krooni käibemaksu. Apellandi poolt lepinguid ja lepingulisi suhteid reguleerivatele võlaõiguse sätetele viitamine ning apellandi hinnang, et suures osas on tegemist tsiviilõigusliku küsimusega, ei välista karistusõiguslikku vastutust kui esinevad KarS § 3891 tunnused. Apellandi väitele, et tegemist on hoopis OÜ Asmakos poolt võimaliku maksusüüteo toimepanemisega, osutab kolleegium, et maakohus arutab kriminaalasja süüdistatavate suhtes ainult süüdistusakti järgi.

Lääne maksu- ja tollikeskuse juhataja on volitanud ( 1 kd. t.lk. 57) juriidilise osakonna peajuristi Anu Toomemägi esindama ametit just vaidlustatud kriminaalasjas ning asjaolu, et volikirjas on ekslikult viidatud käskkirja punkti 4 asemel esimese punktile pole selline minetus, mis muudaks volikirja õigustühiseks.

kümme aastat või enam. Kui see on nii, siis on nõue TsÜS § 150 lg 3 järgi aegunud. Peaks aga kahju põhjustanud teost või sündmusest olema möödas vähem kui kümme aastat, tuleb järgnevalt kindlaks teha, kas ajast, mil õigustatud isik sai või pidi saama teada nii kahjust kui ka kahju hüvitama kohustatud isikust, on möödas kolm aastat või enam. Jaatav vastus sellele küsimusele tähendab, et nõue on ikkagi aegunud (TsÜS § 150 lg 1 järgi), eitava vastuse korral aga nõue aegunud ei ole. Riigikohus on oma otsuses 3-2-1-149-08, millele on viidanud ka maakohus, märkinud, et TsÜS § 150 lg-s 1 ette nähtud kolmeaastast n-ö subjektiivset aegumistähtaega arvestatakse ajast, mil õigustatud isik sai teada või pidi teada saama nii kahjust kui ka kahju hüvitama kohustatud isikust. Teadmine kahjust TsÜS § 150 lg 1 tähenduses peab hõlmama nii teadmist kahjust kui ka teadmist teost või sündmusest, millega kahju põhjustati. Selline teadmine ei eelda täpset ülevaadet kõigist kahju ja selle tekitamise üksikasjadest: piisab kui kannatanul on küllalt infot, et koostada selline hagi, mille kohus eeldatavasti menetlusse võtaks. Juhul kui kahju hüvitamise eest vastutab solidaarselt mitu isikut, hõlmab TsÜS § 150 lg-s 1 sätestatud aegumistähtaja kulgemine vaid nõudeid nende isikute vastu, kelle hüvitamiskohustusest on kannatanu teadlik. TsÜS § 160 lg 1 kohaselt peatub aegumine õigustatud isiku poolt hagi esitamisega nõude rahuldamiseks või tunnustamiseks. TsÜS § 160 lg 2 p 4 järgi on hagi esitamisega võrdsustatud avalduse esitamine seaduses sätestatud kohtueelses menetluses, sõltumata sellest, kas menetluses tehakse täitedokumendiks olev otsus. Avaldusena TsÜS § 160 lg 2 p 4 mõttes on käsitatav ka kriminaalasja kohtueelses menetluses uurimisasutusele või prokuratuurile esitatud tsiviilhagi. Nõude aegumise peatumise aja seisukohalt pole aga tähtsust sellel, millal prokuratuur tsiviilhagi koos süüdistusaktiga kohtusse saadab. Antud juhul on süüdistuse kohaselt õigusvastased teod toime pandud 2006 kuni 2007 juuli. Lõplik ja kohtu poolt vastuvõetud ning apellandi poolt viidatud hagiavaldus, mis oli tsiviilhagi lahendamisel aluseks, on esitatud 2011 aasta veebruaris. Seega ei ole möödunud TsÜS § 150 lg 3 ettenähtud absoluutne aegumistähtaeg. Maksu- ja Tolliameti poolt oli esitatud esmane tsiviilhagi kohtueelse uurimise käigus 2007 aasta detsembris/ 6 kd. t.lk. 4/. Esialgne tsiviilhagi on esitatud vahetult pärast menetluse alustamist seotuna OÜ J.T poolt võimaliku maksualase süüteo toimepanemisega ja esitatud on nõue kahju tekitajate vastu. Eelmises punktis ( 11.3) on kolleegium jõudnud järeldusele, et 2007 aastal esitatud hagist 2008 aastal loobumine ja seda vaid OÜ J.T suhtes ei ole endaga kaasa toonud selles osas menetluse lõpetamist ning seega pole alust ka rääkida hagi aegumisest. 2011 aastal, pärast süüdistusakti esitamist on tsiviilhageja poolt esitatud lõplik ja täpsustatud tsiviilhagi, kus on ära toodud nii tekitatud kahju kui täpsustatud nii kahju tekitamise asjaolud kui tekitajate ring.

Riigikohus oma lahendis nr 3-1-1-6-11 sedastanud, et otsustamaks deklareerimiskohustust rikkunud äriühingu juhatuse liikme vastu TsK § 448 lg 1 alusel esitatud riigi kahjunõude põhjendatuse üle, tuleb muu hulgas tuvastada nii varjatud maksukohustuse sissenõutavus selle tekkimise ajal kui ka see, et maksunõude täitmine ei ole maksunõude ilmsikstulekul enam täielikult või osaliselt võimalik (näiteks äriühingust maksumaksja lõppemise, tema maksevõimetuse või maksuvõla aegumise tõttu). Maakohus on otsuses ära näidanud ajavahemikus juuni 2006 kuni 2007 juuli, ehk siis perioodil, mil esitati deklaratsioonides valeandmeid, OÜ J.T (uue nimega OÜ Pulkjan) käibevara, mis ületab kohustusliku maksusumma. Samuti on kohus viidates osaühingu raamatupidaja TK ütlustele, et äriühingule kuuluva registervara suurus 2007 aastal oli 28,9 miljonit krooni, mis ületas tunduvalt äriühingu kohustused. Kohtukolleegium leiab, et nii esitatud hagi põhjendustest kui otsuses nähtuvalt oli juriidiline isik, OÜ J.T 2006, 2007 aastal maksevõimeline. Ajaks, mil maksuhaldur sai siduvalt teada maksunõudest saab antud juhul lugeda maksuotsuse tegemise aega ehk 31.10.2008. Materjalide alusel on aga tuvastatav, seda eelkõige TK ütluste alusel ( 7 kd. tlk. 139-146), et juba maksuotsuse tegemise ajal 2008 ei oleks suutnud osaühing nõuet tasuda kuna vahendeid ei olnud. Tunnistaja, osaühingu raamatupidaja, ütluste usaldusväärsust ei ole kahtluse alla seatud. Samuti on tõendatud ja seda ka apellatsiooni väidetest tulenevalt, et 2008 aasta sügisel tehtud maksuotsusele oli esitatud vaie ning vastavalt taotlusele oli ka haldusakti täitmine peatatud. Tsiviilhageja poolt esitatu alusel on tuvastatav, et vaidemenetluses täiendavate tõendite kogumise ja esitamise taotluse rahuldamine ning tõendite esitamisega venitamine viis olukorrani, kus ametil puudus võimalus maksuvõlga sisse nõuda ning enne vaideotsuse tegemist oli juba 2010 aasta 17 septembril OÜ Pulkjan ( endise nimega OÜ J.T) pankrot välja kuulutatud. Vastavalt Pärnu Maakohtu 17. septembri 2010 aasta määrusele, millega kuulutati OÜ Pulkjan pankrot, ületas võlausaldajate nõuete suurus äriühingu vara väärtuse. Seega ei olnud maksumenetluses võimalik maksunõuet sisse nõuda. OÜ Pulkjan suhtes on Pärnu Maakohus teinud 31. oktoobril 2012 pankrotimenetluse lõpetamise määruse, ning osaühingu pankroti tõttu on ühing äriregistrist kustutatud ( 6 kd. t.lk.166-167). Pankrotimenetluses ei olnud riigi poolt esitatud kahjunõuet võimalik realiseerida. Seega oli riigi maksunõue põhisummas 2 259 782 krooni, mis selle tekkimise ajal oli sissenõutav muutunud juba ajaks, mil maksuhaldur sai siduvalt teada maksunõudest, äriühingu varatuse tõttu täielikult väärtusetuks.

Kolleegium leiab, et mõistetud karistus on kooskõlas seadusega ning ka selles osas otsuse tühistamiseks alused puuduvad.

Orvi Tali

Urmas Reinola

Otsus osaliselt tühistatud Riigikohtu 16.10.2014 otsusega

RESOLUTSIOON

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.