Eesistuja Paavo Randma, liikmed Maarika Kuusk ja Mati Kartau
Kriminaalasi
Andrei Sergejevi süüdistuses KarS § 199 lg 2 p-de 4,5,7,8,9, § 215 lg 2 p 1, § 209 lg 2 p 1, § 213 lg 1 järgi; Pavel Ževnerovi süüdistuses KarS § 199 lg 2 p-de 4,7,8,9, § 201 lg 2 p 1 järgi
Apelleeritud kohtuotsus
Viru Maakohtu 15. augusti 2013 otsus
Apellatsiooni esitaja
Andrei Sergejev ja Pavel Ževrnerov
Prokurör
Marina Zagorets
Süüdistatavad
Kaitsjad
Andrei Sergejev, ik 38101203716, elukoht XXX , registreeritud aadressil Rakvere 85-32, Narva, EV kodakondsus, põhiharidus, emakeel vene keel, ei tööta, varasemalt kriminaalkorras karistatud 10 korda; Pavel Ževnerov, ik 39009162227, elukoht XXX , kodakondsuseta, algharidus, emakeel vene keel, ei tööta; varem kriminaalkorras karistatud 5 korda. Advokaadid Jekaterina Jevšina ja Tatjana Massalina
RESOLUTSIOON
1.Maakohtu otsus tühistada osaliselt, täpsemalt: 1.1 Andrei Sergejevi süüditunnistamises KarS § 199 lg 2 p 4 järgi; 1.2 Pavel Ževnerovi süüditunnistamises KarS § 199 lg 2 p 4 järgi.
2.Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata.
3.
Apellatsioonid jätta rahuldamata.
Edasikaebamise kord Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Viru Maakohtu 15. augusti 2013 otsusega tunnistati A. Sergejev süüdi KarS § 199 lg 2 p-de 4,5,7,8,9, § 215 lg 2 p 1, § 209 lg 2 p 1 ning § 213 lg 1 järgi, kuritegude kogumi eest mõisteti talle KarS § 64 lg 1 alusel liitkaristuseks 2 aastat vangistust, mida vähendati KrMS § 238 lg 2 alusel kestuseni 1 aasta 4 kuud vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel määras kohus ärakandmisele kuuluvaks karistuseks vangistuse kestusega 1 aasta 1 kuu 9 päeva. P. Ževnerov tunnistati süüdi KarS § 199 lg 2 p-de 4,7,8,9 ning § 201 lg 2 p 1 järgi, liitkaristuseks mõisteti talle KarS § 64 lg 1 alusel 1 aasta vangistust, mida vähendati KrMS § 238 lg 2 alusel kestuseni 8 kuud vangistust. KarS § 68 alusel loeti ärakandmisele kuuluvaks karistuseks 7 kuud 27 päeva vangistust. 1.1 Kohtuotsusega rahuldati 18 kannatanu tsiviilhagid, kahe kannatanu tsiviilhagi jäeti läbi vaatamata. Otsuse kohaselt peab A. Sergejev hüvitama kahju 12 kannatanule, P. Ževnerov 3 kannatanule ning A. Sergejev ja P. Ževnerov solidaarselt 3 kannatanule. Süüdistatavatelt mõisteti välja ka menetluskulud, milleks P. Ževnerovi puhul oli 868.35 eurot. Kohus määras, et P. Ževnerovil on õigus tasuda väljamõistetud menetluskulud osade kaupa alates kohtuotsuse jõustumisele järgnevast kuust 1 aasta jooksul, kusjuures igakuine makse ei tohi olla väiksem kui 72. 36 eurot. 1.2 KarS § 199 lg 2 p-de 4,5,7,8,9 järgi tunnistati A. Sergejev süüdi selles, et ta pani ajavahemikul 14.04.2012-15.08.2012 toime 8 vargust ja 16.01.2013 veel ühe varguse. P. Ževnerov tunnistati KarS § 199 lg 2 p-de 4,7,8,9 järgi süüdi ajavahemikul 12.05.2012-15.06.2012 toimepandud 3 varguseepisoodis, millele lisandus veel üks varguseepisood 3.12.2012.
2.Maakohtu otsuse vaidlustasid nii A. Sergejev kui ka P. Ževnerov. Apellantide taotlused ja põhiväited on seejuures järgmised. 2.1 A. Sergejev ei nõustu kahe kannatanu tsiviilhagi rahuldamisega ühes, täpsemalt 15.06.2012 koos P. Ževneroviga toimepandud varguseepisoodis. Kannatanutelt varastatud esemed jagasid nad omavahel ära ning temale jäänud asjad on kannatanutele tagastatud. Nende esemete saatusest, mis jäid P. Ževnerovile, ei tea tema midagi, mistõttu ei pea ta nende eest ka maksma. 2.2 Ka P. Ževnerov ei ole nõus temalt kannatanute kasuks väljamõistetud summadega. Kannatanud ei ole esitanud tšekke ega kviitungeid, mis tõendaksid neilt varastatud esemete väärtust; apellant peab võimalikuks, et neid summasid on sihilikult suurendatud. Ka ei ole P. Ževnerov rahul temalt väljamõistetud kohtukuludega ning kinnitab, et nende tasumine ei ole tal võimalik seoses viibimisega kinnipidamisasutuses ning rahaliste vahendite puudumisega.
3.Tartu Ringkonnakohtu kohtuniku 6. jaanuari 2014 määrusega määrati kriminaalasi läbivaatamisele kirjalikuks menetluses. Apellatsioonimenetluse pooltele anti enda seisukohtade
esitamiseks aega 27. jaanuarini 2014. Nimetatud kuupäevaks kohtule täiendavaid seisukohti ei esitatud.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT
Kohtukolleegium, tutvunud kohtutoimiku materjalide ja apellatsioonide väidetega, leiab, et maakohtu otsus tuleb osaliselt tühistada materiaalõiguse väära kohaldamise tõttu. Seejuures väljub ringkonnakohus § 340 lg 1 alusel esitatud apellatsioonide piirest, kuivõrd seda küsimust ei ole neis puudutatud. Apellatsioonid jäävad seejuures aga täielikult tagajärjetuks. Konkreetselt osundab ringkonnakohus järgnevale. I
4.Mõlemad apellandid on vaidlustanud eeskätt neilt väljamõistetud tsiviilhagisid. Selles osas selgitab kriminaalkolleegium, et tsiviilhagi lahendamisel tuleb kriminaalmenetluses vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale lähtuda tsiviilkohtumenetluse regulatsioonist. Sellega seonduvalt tuleb osundada, et maakohtu istungil on nii A. Sergejev kui ka P. Ževnerov tunnistanud end süüdi kõigi neile omistatud varavastaste süütegude toimepanemises ning on vastuvaidlematult aktsepteerinud ka süüdistusaktis näidatud kannatanutele põhjustatud kahju (kd 5, tlk 149). Ainukesena on ühes episoodis tsiviilhagi osas esitanud vastuväiteid P. Ževnerovi kaitsja advokaat T. Massalina (kd 5, tlk 149; tlk 161), mida kohus on ka arvestanud ning jätnud kannatanu J.O. esitatud hagi läbi vaatamata. Muus osas tuleb tõdeda, et nii süüdistatavad kui ka nende kaitsjad on tunnistanud täies mahus nii süütegude toimepanemist kui ka varalise kahju tekitamist kannatanutele süüdistuses kirjeldatud ulatuses.
5.Kriminaalkolleegium osundab, et sellises situatsioonis on tegemist hagi õigeksvõtmisega TsMS § 440 tähenduses ning vastavalt osundatud paragrahvi lg-le 1 peab kohus sellisel juhul hagi rahuldama; ning selliselt on maakohus ka toiminud. Seejuures tuleb märkida, et kohus on hagi õigeksvõtuga seotud, v.a juhul, kui ei esine TsMS § 440 lg-s 4 sätestatud asjaolusid, mis on aluseks menetluse jätkumisele. Käesolevas kriminaalasjas hagi õigeksvõttu takistavaid asjaolusid TsMS § 440 lg 4 tähenduses ei esinenud ning kohus on seega teinud ainuõige lahendi ning kannatanute tsiviilhagid rahuldanud. Kohtukolleegium peab siinkohal vajalikuks veel viidata ka TsMS § 652 lgle 7, mis sätestab, et esimese astme kohtu menetluses poole avaldatud hagi õigeksvõtmine kehtib ka apellatsioonimenetluses.
6.Käesolev kriminaalasi on seejuures lahendatud lühimenetluses ilma kannatanuid ning tunnistajaid välja kutsumata. Kui A. Sergejev või P. Ževnerov soovinuks vaidlustada esitatud tsiviilhagisid ning nõuda selles osas täiendavate tõendite esitamist ja/või uurimist (nt kannatanu ülekuulamist), pidanuks nad taotlema kriminaalasja menetlemist üldmenetluses. Seda ei ole kumbki apellantidest aga soovinud. Vastupidi – nagu ringkonnakohus juba osundas, on maakohtu istungil avaldatud nii süüdistus kui ka kannatanute tsiviilhagid, mille mõlemad süüdistatavad on tingimusteta õigeks võtnud.
7.Nagu öeldud, on kirjeldatud olukorras maakohus toiminud ainuõigesti ning kannatanute tsiviilhagid rahuldanud (vt analoogiline kaasus: RKKKo 3-1-1-79-09, p 19). Mingeid selliseid asjaolusid, mis olnuks süüdistatavatele maakohtu menetluse ajal teadmata ning võimaldaks ringkonnakohtul mööda vaadata p-s 5 kirjeldatud seaduse regulatsioonist, kumbki apellantidest esitanud ei ole, mistõttu tuleb apellatsioonid osas, milles vaidlustatakse neilt väljamõistetud tsiviilhagi summasid, jätta edasise tähelepanuta.
8.Rahuldamata tuleb jätta P. Ževnerovi apellatsioon ka osas, milles ta vaidlustab temalt väljamõistetud menetluskulusid seoses asjaoluga, et ta viibib kinnipidamisasutuses. Seadusandja on määranud, et süüdimõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud reeglina süüdimõistetu (KrMS § 180 lg 1). Menetluskulusid määrates võtab kohus arvesse nii süüdistatava varalise seisundi kui ka tema taasühiskonnastamise väljavaateid (vt RKKKo 3-1-1-38-11, p 27). Isikule mõistetud karistuse liik ja määr ei ole iseenesest otsustava tähendusega - arvesse tuleb selle küsimuse lahendamisel võtta eeskätt süüdistatava sissetulekud ja varaline seisund tervikuna. Kuigi tööhõive vanglas ei pruugi olla kindlustatud, ei saa kohus a priori ka välistada, et süüdistataval siiski osutub võimalikuks teenida tulu ka vanglas viibimise ajal. Olukorras, kus süüdistatav taotleb menetluskulude tasumisest osalist vabastamist varatuse tõttu, lasub tal kohustus esitada sellekohaseid tõendeid või vähemalt taotleda kohtult vastava teabe väljanõudmist (vt RKKKo 3-1-1-105-12, p 7; 3-1-1-109-13; 3-1-1-110-13). Mitte kumbagi ei ole P. Ževnerov aga teinud, mistõttu tuleb tema apellatsioon ka selles osas jätta rahuldamata. II
9.Küll peab ringkonnakohus apellatsioonide piirest väljudes vajalikuks osundada maakohtu poolt materiaalõiguse väärale kohaldamisele, mis seisneb järgnevas.
10.Nimelt on A. Sergejev tunnistatud süüdi üheksas, P. Ževnerov aga neljas varguse episoodis (vt otsuse p 1.2). Maakohus on seda mõlema süüdistatava puhul käsitletud üheaegselt nii varguse süstemaatilise (KarS § 199 lg 2 p 9) kui ka korduva (KarS § 199 lg 2 p 4) toimepanemisena, mis ei ole aga võimalik. 10.1 Süstemaatiline vargus tähendab, et isik on toime pannud vähemalt kolm vargust, sealjuures ei ole tähtis, kas need teod tuleks üksikult subsumeerida KarS § 199 (kuritegu) või § 218 (väärtegu) alla. Lisaks on vajalik, et isiku poolt toime pandud teod on omavahel seotud, s.t et need üksikud vargused moodustavad teatud sisulise süsteemi. Seotud on teod omavahel eelkõige juhul, kui varastamine on kujunenud isikule elustiiliks - näiteks hangib isik endale varastades elatist, see on talle püsiva või alatise sissetuleku allikas, või sooritab süütegusid väljakujunenud harjumusest lähtuvalt. Riigikohus on seejuures selgitanud, et süütegude vaheline ajavahemik ei ole seejuures aga süstemaatilisuse moodustamiseks oluline. Kui isik on karistatud varem korduva varguse eest KarS § 199 lg 2 p 4 järgi, võib teda süstemaatilise varguse eest vastutusele võtta sõltumata varastatu väärtusest. Sel juhul neeldub korduvus süstemaatilisuses ning isiku tegu kvalifitseeritakse üksnes KarS § 199 lg 2 p 9 järgi (vt RKKKo 3-1-1-87-08, p 10; vt ka RKKKo 3-1-1-66-13, p 6.2 jj). 10.2 Viidatud lahenditest nähtub, et ajavahemik, mis jääb isiku poolt toimepandud varguseepisoodide vahele, ei ole iseenesest määravaks kriteeriumiks, mille alusel saaks otsustada, kas isiku näol on tegemist süstemaatilise vargaga või mitte; oluliseks on siinkohal eeskätt selle tuvastamine, kas tegemist on isiku eluviisiga, s.o need vargused tagavad talle sissetuleku, või on tegemist ehk juba lihtsalt harjumusliku käitumisega. 10.3 Arvestades maakohtu poolt tuvastatud varavastaste süütegude episoodide hulka, kahjustatud õigushüvesid, enda valdusesse võetud võõra vara peaaegu viivitamatut realiseerimist pandimajades, toimepandud varguste intensiivsust ning sarnasust, on ringkonnakohtu hinnangul väljaspool igasugust vaidlust, et nii A. Sergejevi kui ka P. Ževnerovi jaoks on varguste toimepanek kujunenud elustiiliks, kujutades nende jaoks sissetulekuallikat. See aga tähendab, et A. Sergejevile omistatud üheksat ning P. Ževnerovile süüks arvatud nelja vargust tuleb käsitleda ühtselt süstemaatiliselt toimepandud vargustena KarS § 199 lg 2 p 9 tähenduses ning seda vaatamata asjaolule, et nende
mõlema puhul eristub üks vargustest mõnevõrra ajalise kriteeriumi alusel teistest; nagu eelnevas punktis 10.1 märgitud, ei ole see mingilgi viisil takistuseks süstemaatilisuse jaatamisel.
11.Eeltoodust johtuvalt tühistab ringkonnakohus maakohtu otsuse osaliselt, s.o A. Sergejevi ja P. Ževnerovi süüditunnistamises KarS § 199 lg 2 p 4 järgi. Kuivõrd süüdistuse maht ning kannatanutele põhjustatud kahju osas ei too see kaasa vähimaidki muudatusi, ei pea ringkonnakohus vajalikuks ega ka mitte võimalikuks süüdistatavatele mõistetud karistuse revideerimist. III
12.Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 4, § 338 p-st 2, § 340 lg-st 1, lg 2 p-st 3 tühistab Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium maakohtu otsuse osaliselt ning teeb tühistatud osas ise uue otsuse. Apellatsioonid jätta rahuldamata.
Paavo Randma
Maarika Kuusk
Mati Kartau
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.