Kohtulahend

viisi, ulatuse ja aja ning menetlemise korra haldusorgan oma äranägemisel, järgides kaalutlusõiguse piire ja võrdse kohtlemise ning proportsionaalsuse põhimõtteid. Maanteeameti peadirektor M.P moodustas 29.07.2009.a käskkirjaga nr 222 riigihanke „E20 Loo-Maardu teelõigu ehituse“ komisjoni koosseisu. Käskkirjaga moodustati nõuandva õigusega komisjon, kes korraldab hankemenetlusega seotud toimingute läbiviimise vastavalt riigihangete seaduses sätestatule ning esitab peadirektorile motiveeritud ettepanekud pakkujate kvalifitseerimiseks või kvalifitseerimata jätmiseks, pakkuja hankemenetlusest kõrvaldamiseks, pakkumuste vastavaks tunnistamiseks või pakkumuste tagasilükkamiseks, kõigi pakkumuste tagasilükkamiseks, hankemenetluse kehtetuks tunnistamiseks ja ühe pakkumuse edukaks tunnistamiseks. Komisjon järgib töökorralduslikes küsimustes Komisjoni esimehe korraldusi. Antud käskkirjaga volitas Maanteeameti peadirektor Komisjoni esimeest nõudma Maanteeameti nimel pakkujatelt riigihangete seaduse § 56 lõike 3 kohaseid selgitusi, andmeid, dokumente ja pakkumuses esitatud teabe põhjendatud selgitamist, piiritlemist või täpsustamist. Samuti volitas peadirektor andma korraldusi Komisjoni töö korraldamiseks. Struktuuritoetusest rahastatavate projektide rakendamise eeskirja 2007-2013 (kinnitatud Maanteeameti peadirektori 11. juuli 2008 käskkirjaga nr 164) punkt 2.2 kohaselt korraldab Maanteeametis riigihangete läbiviimise ning lepingute sõlmimise Riigihangete osakond. Punkt 4 kohaselt viiakse riigihanked läbi vastavalt riigihangete seadusele. Maanteeameti poolt rakendavate struktuuritoetusest rahastavate projektide hankedokumendid koostab Maanteeameti ehitusosakond. Riigihangete osakond kontrollib hankedokumentide vastavust riigihangete alastele protseduuridele ja õigusaktidele. Riigihangete osakond viib läbi Maanteeametis riigihanked vastavalt Maanteeameti peadirektori poolt kinnitatud Maanteeameti riigihangete läbiviimise juhendile. Maanteeametil puudus 2009 aastal eelnimetatud juhis, kuid ametil oli kohustus jälgida riigihangete läbiviimisel Rahandusministeeriumi 2007 aasta „Riigihangete juhist“. Nimetatud juhise koostamise eesmärgiks on toetada hankijaid hankemenetluse korraldamisel ja anda neile juhiseid uue riigihangete seaduse rakendamisel hanke erinevatel etappidel, kujundada ühtseid arusaamu hankemenetluse käigus tekkivate küsimuste lahendamisel ja tutvustada teiste liikmesriikide või Euroopa Kohtu kaasuste alusel olulisimate põhimõtete rakendamist. Riigihangete juhise punkti 8.2 - Pakkumuste vastavuse kontrollimine – kohaselt peab hankija kontrollima, kas esitatud pakkumused vastavad hanketeates, hankedokumentides või pakkumuse esitamise ettepanekus sätestatud tingimustele. Riigihangete juhise punkti 8.6 - Hankelepingu sõlmimine ja muutmine – kohaselt võib hankelepingut muuta üksnes juhul, kui muutmise tingivad objektiivsed asjaolud, mida hankijal ei olnud võimalik hankelepingu sõlmimise ajal ette näha. Samuti peab olema täidetud tingimus, et nende asjaolude tõttu satuks ohtu hankelepinguga taotletud eesmärgi saavutamine, kui hankelepingut ei muudeta. Vaatamata sellistele objektiivsete asjaolude esinemisele, tuleb alati sõlmida uus hankeleping juhul, kui muutmisega taotletavat eesmärki on võimalik saavutada ka uue hankelepingu sõlmimisega. Juhul kui hankelepingu muutmine objektiivsete asjaolude alusel hõlmab näiteks ostetavate asjade koguse vähendamist, ei ole uut hankelepingut ilmselt võimalik sõlmida ja seetõttu on otstarbekas ning õiguspärane esialgset hankelepingut muuta. Eeltoodud asjaoludega on tuvastamist leidnud M.P poolt Riigihangete juhise punktide 8.2 ja 8.6 rikkumine.

Antud riigihanget rahastati Euroopa Liidu Ühtekuuluvusfondi projekti nr 3.3.0100.09-0006 raames. Hankemenetluse eeskirjade eiramise korral struktuurifondide ja ühtekuuluvusfondi kaasrahastatavate kulutuste suhtes tehtavate finantskorrektsioonide kindlaksmääramise suunised versioon 29.11.2007 COCOF 07/0037/03-ET eesmärk on anda suunised finantskorrektsioonide määramiseks ühenduse õiguse kohaldamisel tuvastatud eiramiste korral, mis on seotud struktuurifondide ja ühtekuuluvusfondi programmin perioodidel 2000–2006 ning 2007–2013 kaasrahastatavate hankemenetlustega. Kui leiavad tuvastamist läbi viidud auditite käigus niisugused eiramised, kuuluvad kindlaksmääramisele ka kohaldatavate finantskorrektsioonide määrad. Juhul kui liikmesriik ei nõustu komisjoni ettepaneku alusel tegema korrektsiooni ise kooskõlas määruse (EÜ) nr 1260/1999 artikli 39 lõikega 1 või määruse (EÜ) nr 1083/2006 artikliga 98, tehakse korrektsioon komisjoni otsusega määruse (EÜ) nr 1260/1999 artikli 39 lõike 3 või määruse (EÜ) nr 1083/2006 artikli 99 alusel. Käesolevate suuniste eesmärk on tagada eiramisjuhtumite käsitlemisel ühine lähenemisviis. Samuti võivad niisuguseid eiramisi avastada liikmesriikide kontrolliasutused oma kontrolltegevuse teostamise käigus. Sellisel juhul on nad kohustatud tegema nõutavad korrektsioonid kooskõlas määruse (EÜ) nr 1260/1999 artikli 39 lõikega 1 või määruse (EÜ) nr 1083/2006 artikliga 98. Eelnimetatud suunise kohaselt kui lepingu füüsilist objekti on hiljem vähendatud, lepingu summat proportsionaalselt vähendamata on nimetatud rikkumise korral soovitatav korrektsioon - füüsilise objekti vähendamisele vastav summa, millele lisandub 25 % lõpliku füüsilise objekti summast. Seega oleks finantskorrektsiooni määramisel käesolevas riigihankes tekkinud kahju väljenduv kogusummas 5 110 260,75 eurot (s.o objekti vähendamisele vastav summa, s.o 33 668 eurot, mille lisandub 25% lõpliku füüsilise objekti summast, s.o 5 076 592,75 eurot), kuid mis jäi 5 076 592,75 euro suuruses summas M.P käitumisest sõltumatutel asjaoludel tekitamata, kuna 2007-2013 kaasrahastatavate hankemenetlustega seoses ei ole veel vastavalt Vabariigi Valitsuse määruse „Toetuse tagasinõudmise ja tagasimaksmise ning toetuse andmisel ja kasutamisel toimunud rikkumisest teabe edastamise tingimused ja kord“ kahju tekkinud. Nimetatud VV määruse § 7 lg 2 järgi on «Perioodi 2007–2013 struktuuritoetuse seaduse» § 26 lõigete 1 ja 4 kohaselt otsustajaks rakendusüksus (Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium) või Euroopa territoriaalse koostöö puhul makseasutus. Nimetatud VV määruse § 14 lg 1 p 1 kohaselt on vastav siseriiklik asutus kohustatud toetuse tagasi maksma, kui ta ei ole täitnud temale siseriiklikult või riigile toetust andnud isiku poolt pandud ülesandeid ning temapoolse ülesannete täitmatajätmise tulemusena on riigile toetust andnud isik esitanud tagasimakse nõude Eesti riigi vastu. Perioodi 2007-2013 struktuuritoetuse seaduse § 26 lg 5 kohaselt võib tagasinõudmise otsuse teha hiljemalt 2025. aasta 31. detsembril. Seega on süüdistuse esitamise ajaks tekitatud M.P poolt eelkirjeldatud viisil riigile kohustuse võtmise õiguse ebaseadusliku ärakasutamise, riigi varaliste huvide järgimise kohustuse rikkumise ja riigihangete teostamise nõuete rikkumisega suur varaline kahju 33 668 eurot, s.o summa ulatuses, mille võrra oli AS-ile Merko Ehitus kui Ehitajale makstav summa suurem struktuuritoetusest rahastatava objekti reaalsest väärtusest. Sellise tegevusega pani M.P oime KarS § 2172 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo, s.o seadusest tuleneva teisele isikule kohustuse võtmise õiguse ebaseadusliku ärakasutamise ja teise isiku varaliste huvide järgimise kohustuse rikkumise, millega on tekitatud suur varaline kahju. Samuti pani M.P sellise ülalkirjeldatud tegevusega toime KarS § 300 järgi kvalifitseeritava kuriteo, s.o muul viisil riigihangete teostamise nõuete rikkumise, millega on tekitatud oluline varaline kahju.

HARJU MAAKOHTU OTSUS:

APELLATSIOON:

Kohtuotsusest nähtuvalt leidis maakohus, et M.P pani KarS § 300 ja § 217 lõikes 1 sätestatud kuriteod toime allkirjastades Maanteeameti poolt 17.02.2010 koosoleku protokolli. Samas, maakohus jättis tähelepanuta, et järgmisel päeval pärast 17.02.2010 koosoleku protokolli allkirjastamist, s.o. 18.02.2010, allkirjastasid Maanteeamet ja AS Merko Ehitus (esindajad vastavalt peadirektor M.P ja juhatuse liige TR) töövõtulepingu. Töökirjeldused punkt 1.3.2 nägi ette, et ehitustööde ajal peab olema põhimaantee liiklusele tagatud Loo-Maardu teelõigul (kuni Maardu, Kallavere ja Muuga sadamaga seotud liikluse teelt maha pööramiseni) pidevalt vähemalt 2+2 sõidurada. Võimaliku ajutise rajatise ja ümbersõidu peab kiitma heaks lisaks Insenerile ja Maanteeametile ka Põhja Regionaalne Maanteeamet.“ Ehk – teisisõnu 18.02.2010 sõlmitud hankeleping nägi töövõtjale jätkuvalt ette kohustuse tagada ehitusaegne liikluskorraldus kujul 2+2 sõidurada. 17.02.2010 protokolli ja sellel oleva M.P allkirja õiguslik tähendus kadus järgmisel päeval, s.o. 18.02.2010, hankelepingu sõlmimisega põhjusel, et: hankeleping järgnes ajaliselt 17.02.2010 protokolli allkirjastamisele; hankelepingus puudub viide 17.02.2010 protokollile kui hankelepingu lisale või osale; hankelepingus sisaldus, vaatamata 17.02.2010 protokollile, töövõtja kohustus tagada ehitusaegne liikluskorraldus kujul 2+2 sõidurada. Seetõttu omab hankeleping ja selle tähendus M.P süüditunnistamisel olulist tähtsust. Seda enam, et maakohus heitis M.P ’le ette just nimetatud protokolli allkirjastamist (vt. Kohtuotsuse lk. 12). Kohtuotsusest ei nähtu, et maakohus oleks hankelepingule hinnangu andnud ja sellest mingeid järeldusi teinud. Veelgi enam kohtuotsusest ei nähtu, et maakohus oleks hankelepingut üldse uurinud.

tõenditele tuginedes M.P ’le KarS § 300 ja § 217 lõikes 1 sätestatud süütegude toimepanemist ette heidetakse. Seetõttu on maakohus Kohtuotsuse tegemisel ebaõigesti kohaldanud KarS § 21 lõiku 1 ning ühtlasi oluliselt rikkunud KrMS § 312 punkti 1, mis tingib Kohtuotsuse tühistamise.

KarS § 300 ja § 2172 lõikes 1 sätestatud süüteod saab toime panna üksnes tahtlikult, kusjuures tahtlus peab hõlmama koosseisu kõiki asjaolusid. Käesoleval juhul tähendab see seda, et M.P pidi 17.02.2010 protokolli allkirjastamisel mõistma ja soovima nii riigihangete seaduse nõuete rikkumist kui ka Eesti Vabariigile suure varalise kahju tekkimist. Olukorras, kus 17.02.2010 koosoleku protokolli koostasid ja allkirjastasid enne M.P ’t Maanteeameti erinevad ametnikud, sealhulgas peadirektori asetäitja MP ja õigusosakonna juhataja KTR, ning kus M.P andis allkirja pärast Maanteeameti ametnike ja töövõtja vaheliste läbirääkimiste lõppu, ei saa väita, et M.P pidi 17.02.2010 protokolli allkirjastades mõistma ja soovima seda, et allkirja andes paneb ta toime riigihangete seaduse

nõuete rikkumise ning rikub Eesti Vabariigi varaliste kohustuste järgimise kohustust, mille tulemusena tekib suur varaline kahju. Kohtuotsuses ei anta hinnangut KarS § 300 ja § 2172 lõikes 1 sätestatud süütegude subjektiivse külje olemasolu kohta, s.o. selle kohta, kas M.P , andes allkirja 17.02.2010 koosoleku protokollile, mõistis seda, et ta paneb toime riigihangete seaduse nõuete rikkumise ja tekitab ühtlasi riigile olulise varalise kahju, ning soovis nimetatud tagajärgede saabumist. Ehk teisisõnu

– puudub maakohtu hinnang M.P tahtluse kohta panna toime KarS § 300 ja § 217 lõikes 1 sätestatud süüteod. Seetõttu on maakohus kohtuotsuse tegemisel ebaõigesti kohaldanud KarS § 21 lõiku 1 ning ühtlasi oluliselt rikkunud KrMS § 312 punkti 1, mis tingib kohtuotsuse tühistamise.

Seetõttu omavad ehitusaegse liikluskorralduse väljaehitamist mõjutanud kogujatee ehitamata jätmine M.P süüditunnistamisel olulist tähtsust. Seda enam, et maakohus on Kohtuotsuses viidanud riigihangete seaduse § 69 lõikudele 3 ja 4 (vt. Kohtuotsuse lk. 13 esimene lõik). Kohtuotsusest ei nähtu, et maakohus oleks kogujatee ehitamata jätmisele hinnangu andnud ja sellest mingeid järeldusi teinud. Veelgi enam, kohtuotsusest ei nähtu, et maakohus oleks kogujatee ehitamata jätmisega seonduvat üldse uurinud. Olukord, kus maakohus on kaitsja poolt osundatud tõendeid (vt. kohtukõne teeside punkte 6.1 ja 6.2 – IV kd, lk 155-165) üldse ignoreerinud põhjendamata selle usaldusväärseks mittepidamist, ei vasta KrMS § 312 punktides 1 ja 2 sätestatud nõuetele.

Kohtuotsusega tunnistati M.P süüdi KarS § 217 lg 1 ja § 300 järgi. Mõlemad viidatud süüteod eeldavad vastavalt suure ja olulise varalise kahju tekitamist. See tähendab, et kui ole tõendatud suure või olulise varalise kahju tekkimist, puudub alus M.P süüditunnistamiseks ja tema karistamiseks. Kriminaalasja materjalide hulgas on (I kd, lk 7-12) 29.11.2011 ekspertiisiakt lisadega, mis tõendavat suure varalise kahju olemasolu. Ekspertiisiaktist nähtuvalt on eksperdile esitatud küsimused seoses sellega, kui suur oleks olnud töövõtja kulutus, et tagada Tallinn-Narva maanteel Loo aleviku ja Maardu linna vahelisel teelõigul ehitusaegne liikluskorraldus mõlemas suunas kaherealisena (2+2 sõidurada) ning üherealisena (1+1 sõidurada) koos kindlustatud teepeenardega. Nimetatud kulutuste vahelist summat – 33 668 eurot – pidas maakohus riigile tekitatud varaliseks kahjuks, mille puhul tekkis riigil kohustus maksta töövõtjale 33 668 euro võrra suurem summa, kui oli tegelikult teostatavate tööde maksumus (Kohtuotsuse lk. 14). Samas, maakohus on jätnud tähelepanuta, et varalise kahju hindamisel ei oleks tulnud lähtuda mitte üksnes nendest kulutustest, mida töövõtja kandis seoses ehitusaegse liikluskorralduse tagamisega Loo-Maardu teelõigul, vaid ka kulutustest, mida töövõtja oleks kandnud seoses kogujatee 1 kasutamisega. Ehk teisisõnu – maakohus jättis tähelepanuta, kas töövõtja säästis kulutusi seoses ehitusaegse liikluskorralduse ehitamisega võrreldes olukorraga, kus ehitusaegne liikluskorraldus oleks toiminud nii, nagu hankedokumendid ja ehitusprojekt ette nägid (s.o. kogujatee 1 kasutamisega). Hinnavõrdlust kogujatee 1 kasutamisega oleks tulnud teha põhjusel, et kõik pakkujad lähtusid pakkumuse tegemisel ja ka Maanteeamet lähtus hanke korraldamisel sellest, et ehitusaegne liikluskorraldus korraldatakse muuhulgas kogujateed 1 kasutades. Seetõttu on maakohus lähtunud KarS § 300 ja § 2172 lõikes 1 sätestatud süütegude puhul jätnud kontrollimata, kas olid täidetud süütegude objektiivne koosseis, s.o. suure varaline kahju tekkimine. Seeläbi kohaldas maakohus ebaõigesti materiaalõigust.

Teha uus kohtuotsus, millega mõista M.P talle esitatud süüdistuses KarS § 300 ja § 217 lg 1 järgi õigeks;

Jätta menetluskulud riigi kanda ja mõista riigilt M.P kasuks välja hüvitis M.P poolt kriminaalasja menetluses, sealhulgas apellatsioonmenetluses, kantud õigusabi kulude eest vastavalt apellandi poolt esitatavatele kuludokumentidele.

PROKURÖRI SEISUKOHT:

tingimuste sisulises muutmises leppisid kokku ja allkirjastasid selle samad isikud, kel oli õigus sõlmida ka hankeleping. Seega kajastabki protokoll hankelepingus tehtavate muudatuste osas kokkuleppe sõlmimist Riigihangete seaduse § 69 lg 3 tähenduses ning antud juhul pole oluline, et ka hiljem ehitusaegse liikluskorralduse osas vastavasisulist ametlikku muudatust selle võimatuse korral ei tehtud. Seega ei ole kohus ignoreerinud vastavat tõendusteavet ega välistanud ka selle usaldusväärsust ning seega ei saa nõustuda kaitsja poolse vastava käsitlusega kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tuvastamisest. Nõustuda ei saa ka kaitsja käsitlusega KarS § 21 lg 1 valest kohaldamisest ja M.P süüdi tunnistamises teo eest, mida viimane ei valitsenud. Esmalt tuleb märkida, et vastava protokolli kohaselt andsid muudatusteks ja muudatuste ettevalmistamiseks oma siduva nõusoleku selleks pädevad isikud – Maanteeameti peadirektor (süüdistuses ja otsuses on välja toodud tema vastav ainupädevus) ja AS-i Merko Ehitus juhatuse liige TR. Vastavas olukorras ei oleks teiste isikute vahel sõlmitud ja allkirjastatud protokoll saanud omada sellist õiguslikku tähendust. Muuhulgas on Maanteeameti ametnik AP 17.02.2010.a edastatud e-kirjas informeerinud ka M.P asjaolust, et 1+1 liikluskorraldusega nõustumisega minnakse vastuollu hankedokumentidega. Teiseks tuleb märkida, et kogutud tõendid viitavad sellele, et pärast protokolli ja hankelepingu allkirjastamist oli ka protokoll aktsepteeritud nii Maanteeameti kui AS Merko Ehituse töötajate poolt. M.P tegevus saigi piirduda vastava nõusoleku andmisega, mitte konkreetsete ametnike edaspidises juhendamises ega hankelepingu ja selle lisadest tuleneva sisulises järelevalves. Kohtuotsusest on nähtuv nii süüdistuse tekst kui õiguslik argumentatsioon, mis senise kohtupraktika tundjale ei tohiks jätta küsitavusi selles, kellena M.P talle etteheidetavad teod toime pani. Leian, et süüdistuse kvalifikatsioonist ilmneb, et M.P-le on kvalifitseeritud tema tegevus täideviijana ning kohtuotsuses pole sellist käsitlust muudetud. Seega ei tuvasta prokurör siinkohal maakohtu poolset kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist. 31.01.2011.a asitõendi vaatlusprotokolli lisadena käsitletavatest e-kirjadest on tuvastav nii 17.02.2010.a koosolekul viibinute omavahelised e-kirjad kui ka osaline suhtlus M.P-ga (prokurör on neid asjassepuutuvas osas avanud maakohtule esitatud kirjalikes seisukohtades). Seega pidid nii koosolekul viibijad kui kokkuleppe allkirjastanud M.P mõistma ja soovima nii riigihangete seaduse nõuete rikkumist kui ka Eesti Vabariigile suure varalise kahju tekkimist. Maakohus on otsuse lk-l 14 avanud M.P poolt toimepandut ja leidnud, et M.P on temale etteheidetavad tegevused toime pannud tahtlikult ja nimelt kavatsetult. Seonduvalt kaitsja poolt apellatsioonis välja toodud objektiivsete asjaolude esinemisega, mis võisid tingida hankelepingu muutmises kokkuleppimise vajaduse, märgib prokurör, et sisuliselt välistavad riigihangete seaduse § 69 lg-s 3 sätestatud piirangud hankelepingu igasuguse muutmise, välja arvatud suhteliselt mastaapse mõjuga ettenägematute asjaolude korral, mis ohustavad lepingu eesmärgi saavutamist. Kui hankija soovib muuta hankedokumentides ehitusprojekti suhtes algselt esitatud nõudeid, võib olla tegemist tihti asjaoluga, mida hankijal oli varem võimalus ette näha. Seega võib asuda seisukohale, et hankelepingu sõlmimise ja protokolli koostamise ajal ei esinenud selliseid objektiivseid asjaolusid, mida ei oleks võinud ette näha või millest pooled selleks ajahetkeks teadlikud ei olnud. Kriminaalasjas on tuvastamist leidnud, et juba hankelepingu sõlmimise ajal olid teada hankelepingu tingimustest erinevad tingimused ning nende osas oldi saavutatud ja allkirjastatud vastavasisuline kokkulepe ning need realiseerusid hankelepingu sõlmimisel. E-kirjade vaatlusprotokolli lisadest ilmneb samuti, et kui veebruari lõpus-märtsi alguses 2010.a tegeldi ametlike hankelepingu muudatuste ettevalmistamisega, siis üsna alguses kõrvaldati sellistest lepingu muudatustest ehitusaegse liikluskorralduse muudatus, kuna see oleks olnud taaskord vastuolus riigihangete seaduses

väljendatud põhimõtetega ning ametliku muudatuse tegemine oleks olnud ebaseaduslik. Maakohus on otsuse lk-l 14 välja toonud asjaolud ja tõendusteabe, mille pinnalt on leidnud tuvastamist koosseisuliste elementidena nii suur kui oluline kahju. Seonduvalt kaitsja poolt apellatsioonis esitatud väitega tuleb märkida, et ekspertiisiakti esimeselt lehelt nähtuvad materjalid (hankedokumendid, hanketeade jm), mille alusel eksperdid oma arvamusele jõudsid. Seega on eksperdid nimetatud ehitustehnilise ekspertiisi läbiviimisel arvestanud igati vastava hanke ja teeehituse tehniliste andmetega seonduvat. Ekspertiisiakti lehekülgedel 2-3 (eksperdiuuringute kirjelduse osa) on ekspertide poolt märgitud, et arvutustes ongi arvestatud kogujateede kasutamisega tagamaks nõutud liikluskorraldust. Ka nimetatud küsimuses ei tuvasta prokurör maakohtu poolseid minetusi.

KRIMINAALKOLLEEGIUMI PÕHJENDUS JA JÄRELDUS:

jätab endale õiguse igal ajahetkel nõuda 2+2 sõiduraja kindlustamist juhul, kui on näha, et selline liikluskorraldus ei taga liikluse toimumist ( 3 kd. t.lk. 137). M.P, allkirjastades Maanteeameti peadirektorina 17.02.2010 kohtumise protokolli, aktsepteeris selle sisu ning teostas sellega ka oma pädevuse piires kontrollfunktsiooni. Protokollis kajastus Maanteeameti tingimuslik nõusolek hankedokumentides ettenähtud ehitusjärgse liikluskorralduse muutmiseks. Selline nõusolek oli eelnevalt Maanteeametis läbi arutatud ja M.P oli asjaoludest teadlik. Apellant on toonitanud, et nimetatud protokolli järgselt oli allkirjastatud töövõtuleping, mille juurdekuuluva osa p-s 1.3.2 on liikluskorralduse osas märgitud, et ehitustööde ajal peab olema tagatud pidevalt 2+2 sõidurada ( 2 kd. t.lk. 90 pöördel), kuid maakohus jättis sellekohase lepingu tähelepanuta. Kolleegium osutab, et selline töövõtulepingu sõlmimine on kajastamist leidnud süüdistusaktis. Leping koos osadega oli prokuröri poolt kohtule esitatud ning oli ka vahetult kohtuistungil uuritud tõendiks. Maakohus on esitanud põhistuse miks ta ei nõustu kaitsja seisukohaga, et 18.02.2010 aastal lepingu allkirjastamisega kaotas 17.02.2010 aastal koostatud protokoll oma tähtsuse, mistõttu pole tegemist kaitsja poolt apellatsioonis märgitud KrMS § 312 p 1,2 nõuete rikkumisega. Apellatsioonis on viidatud maakohtus vahetult uuritud ja otsuses analüüsitud tõenditele ning on sisuliselt taotletud samade tõendite alusel M.P õigeksmõistmist ehk on taotletud muuta esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut. Maakohtu otsuses on kajastamist leidnud muuhulgas tunnistajate ( otsuse lk 12) MP, K-T.R, LB ja ka süüdistatava enda ütlused sellest, et hankedokumentidest erineva liikluskorralduse lahenduses kokkuleppiva protokolli allkirjastamata, ei olnud hanke võitnud ühispakkuja esindaja AS Merko Ehitus nõus hankelepingut allkirjastama ega seega sõlmima. M.P on kinnitanud, et 17.02.2010 aasta protokolli allkirjastamisega soovis AS Merko Ehitus kinnitust, et kokkulepped ka midagi tähendavad. Asjaolu, et juba järgmisel päeval allkirjastatud töövõtulepingus protokollis nimetatud muudatusi sisse ei viidud tulenes eelkõige ülaltoodud ja teadaolevast, RHS § 68 lg 3 sätestatud, hankelepingu muutmise võimalusest. Faktiliselt toimus nii muudatuste osas kokkulepete sõlmimine kui ka hankelepingu sõlmimine samade isikute poolt, mistõttu on tõendatud, et Maanteeameti peadirektor M.P oli teadlik nii seaduses sätestatust kui ka varasemast kokkuleppest. Seetõttu ei nõustu kolleegium kaitsja seisukohaga, et M.P on süüdi tunnistatud teo eest, mida viimane ei valitsenud. Kaitsja poolt viidatud Maanteeameti ametnikest tunnistajate ütlused sellest, et pärast kokkuleppelise protokolli allkirjastamist ning ka lepingu allkirjastamist, M.P isiklikult ja eraldi ei käskinud kõigil juhinduda protokollis märgitust, ei anna alust jõuda järeldusele, et teda ei saa karistusõiguslikult vastutusele võtta. Maakohus on tõendite kogumi põhjal tuvastanud, et kõik projektiga seotud isikud, sealhulgas nii Maanteeamet kui AS Merko Ehitus aktsepteerisid lepingust erinevat, protokollis kokkulepitud ehitusaegset liikluskorraldust. Samuti on tuvastatav, et tegelikkuses ehitati protokollis ettenähtud 1+1 sõidurada ning probleemiks oli asjaolu, et AS Merko Ehitus ei pidanud kinni protokollis seatud tingimusest ühe sõiduraja laiuse kindlustatud peenra rajamise osas ( 3 kd. t.lk. 141-412). Kolleegium ei nõustu apellandi väitega sellest, et kuna 17. 02. 2010 aasta koostatud protokolli koostasid ja allkirjastasid enne M.P veel teised Maanteeameti erinevad ametnikud pole täidetud süütegude subjektiivne külg.

Riigikohus on oma otsuses 3-1-1-79-07 sedastanud põhimõtte, et ka olukorras, kus ametiisik allkirjastab lepingu, mille sõlmimise on eelnevalt otsustanud või heaks kiitnud mõni muu ametiisik või organ, ei ole lepingu allkirjastamine taandatav puhttehniliseks protseduuriks, vaid tähendab suuremal või vähemal määral kontrollfunktsiooni teostamist. Antud juhul on objektiivselt tõendatud ja seda ka M.P enda ütlustega, et nimetatud protokoll allkirjastatigi seetõttu, et AS-le Merko Ehitus kinnitada Maanteeameti lubadust teha ehitusjärgses liikluskorralduses lepingust erinev lahendus, kuigi seadus ei lubanud selliseid kokkuleppeid sõlmida. Samuti oli M.Peadlik lepingus ettenähtud tööde mahust ning nende maksumusest nagu ka asjaolust, et lubades ja aktsepteerides lepinguga võrreldes vähem mahukate ja väiksemate kulutustega tööde teostamist, kuid jättes lepingujärgsete tööde maksumuse muutmata, tekkis riigil lepingu järgne kohustus maksta ehitajale suurem summa kui tegelikult töid tehti. Kaitsja on kohtule ette heitnud, et kohus pole hinnanud kas liikluskorralduse raames 2+2 sõiduraja väljaehitamata jätmine oli tingitud ettenägematust objektiivsest asjaolust ehk kas esinesid RHS § 69 lg 3 asjaolud, mis lubasid lepingut pärast selle sõlmimist muuta. Kolleegium leiab, et antud juhul pole see süüdistuse piires oluliseks asjaoluks. Rikutud RHS § 69 lg 3 kehtestab üheselt, et hankija võib sõlmitud hankelepingu muutmises kokku leppida üksnes juhul, kui muutmise tingivad objektiivsed asjaolud, mida ei olnud hankijal võimalik hankelepingu sõlmimise ajal ette näha. Antud juhul on tuvastamist leidnud, et juba enne hankelepingu sõlmimist on käinud läbirääkimised ja sõlmiti kokkulepped selle muutmiseks. Seega pole tegemist olukorraga, kus pärast hankelepingu sõlmimist ilmnesid sellised objektiivsed asjaolud, millest enne lepingu sõlmimist ei olnud keegi teadlik ega võinud ette näha. Kriminaalasja materjalide alusel, eelkõige vaatlusprotokolli andmest ja lisadest( 2 kd. ) on tuvastatud asjaolu, et pärast lepingu sõlmimist tegeleti hankelepingu muudatuste ettevalmistamisega. Liikluskorraldust puudutavas osas kokkulepitud muudatus kõrvaldati kuna selle sisseviimine ei olnud kooskõlas riigihangete seaduse põhimõtetega ega võimalik. Seega on tuvastatud, et kuigi kokkulepe oli ja hakati ka liikluskorralduse osas muudatuse sisseviimise võimalusi kontrollima, sellist seaduslikku alust ei tuvastatud ja faktiliselt ka sellist muudatust sisse ei viidud. Seejuures kolleegium märgib, et vastupidiselt kaitsja seisukohale on maakohus ka analüüsinud ja viidanud tunnistajate EJ, TN ja KR ütlustele sellest, et Loo- Maardu teelõigul, tulenevalt liiklusskeemist ning liiklussagedusest, tuli tagada ehituse ajal 2+2 sõidurada nagu nägi leping ette, kuid aktsepteeriti AS Merko Ehitus soovi 1+1 liikluskorraldusliku lahenduse kasuks nagu oli kokku lepitud koosolekul. Samuti tunnistajate JK, TR ja AE ütlustele sellest, et ehitusperioodil ehitati välja liikluskorraldus 1+1 põhimõttel, mis oli Maanteeameti enda kokkulepe. JK ütlustega on tõendatud, et ka Teede Tehnokeskuse AS järelvalvemeeskonnale laekus protokoll, kus oli kirjas, et tagada tuleb liikluskorraldus 1+1 kindlustatud peenardega ning seda hakati järgima ja nõudma. Maanteeamet ei teinud objekti koosolekutel etteheiteid osas, et pole välja ehitatud 2+2 liikluskorraldust. Tunnistaja KR kinnitas, et M.P oli teadlik asjaolust, et Maanteeamet ei saanud nõustuda liikluskorralduse osas lepingu muudatustega ei enne ega pärast lepingu sõlmimist, kuna puudusid objektiivsed põhjused ja seaduslikud alused. Analoogselt maakohtuga kolleegium leiab, et vahetult uuritud tõendite ja eelkõige tunnistajate ütlustega on tõendatud, et M.P, Maanteeameti peadirektorina, omades õiguspädevust Vabariigi Valitsuse seaduse § 44 lg 3 ja Maanteeameti põhimääruse vastavate sätete alusel, olles teadlik nii Loo-Maardu teelõigu hankedokumentides kajastatust, lepingu sõlmimise tingimustest ja hanget reguleerivate seaduse sätetest, lubas ebaseaduslikult ehitada välja

hankelepingust erineva ehitusjärgse liikluskorralduse. Andis 17.02.2010 protokolli allkirjastamisega Maanteeameti poolse nõusoleku liikluskorralduse muudatuse osas, millega sisuliselt lepiti kokku hankelepingu muutmises, rikkudes selliselt RHS § 69 lg 3 sätteid. Sõlmitud protokollilist kokkulepet aktsepteerisid kõik osapooled ja sellest tulenev realiseerus remondiaegse liikluskorraldusena Loo-Maardu teelõigu remondi käigus. M.P kui isik, kellel oli seadusest tulenev pädevus riigile kuuluva vara suhtes, võtta riigile varalisi kohustusi, kasutas temale usaldatud pädevust ja õigust ära ebaseaduslikult.

Ivi Kesküla

Meelika Aava

Orvi Tali

Otsus osaliselt tühistatud Riigikohtu 10.10.2014 otsusega

RESOLUTSIOON

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.