Tartu Maakohtu (Tartu kohtumaja) 5. detsembri 2013 otsus
Apellatsiooni esitaja
süüdistatava Kalev Hööveli kaitsja vandeadvokaadi abi Aivar Kello
Prokurör
Lõuna Ringkonnaprokuratuuri prokurör Raul Heido
Süüdistatav
Kalev Höövel elukoht ja aadress: XXX isikukood: 36007132713 kodakondsus: Eesti Vabariigi kodanik haridus: keskeriharidus emakeel: eesti keel töökoht: AS XXX laotööline
Kaitsja
Vandeadvokaadi abi Aivar Kello
RESOLUTSIOON:
1.Tühistada Tartu Maakohtu 5. detsembri 2013 otsus osaliselt, s.o süüdistatava Kalev Hööveli suhtes kohaldatud lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmine 6 (kuueks) kuuks osas.
2.Teha tühistatud osas uus otsus, millega kohaldada süüdistatava Kalev Hööveli suhtes lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmine 2 (kaheks) kuuks.
3.Muus osas jätta Tartu Maakohtu 5. detsembri 2013 otsus muutmata.
4.Apellatsioon rahuldada.
5.Määrata Advokaadibüroole In Jure makstava riigi õigusabi tasu suuruseks Kalev Höövelile apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest 144 (sada nelikümmend neli) eurot, sealhulgas käibemaks 24 (kakskümmend neli) eurot. Jätta see menetluskulu Eesti Vabariigi kanda.
Edasikaebamise kord Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. Esimese astme kohtu otsuse sisu
1.Tartu Maakohtu 05.12.2013 otsusega tunnistati Kalev Höövel süüdi KarS § 424 järgi ning talle mõisteti karistuseks kolm kuud vangistust. KarS § 68 alusel arvata karistusaja hulka Kalev Hööveli kinnipidamise aeg ja lõplikuks karistuseks mõisteti kaks kuud kakskümmend seitse päeva vangistust. KarS § 73 alusel määrati, et mõistetud karistust ei pöörata täielikult täitmisele, kui Kalev Höövel ei pane kolme aasta pikkuse katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. 1.1 KarS § 50 lg 1 p 1 alusel võeti Kalev Höövelilt lisakaristusena ära mootorsõiduki juhtimise õigus kuueks kuuks, mis hakkab kehtima kohtuotsuse jõustumisest. LS § 127 alusel kohustati Kalev Höövel loovutama oma juhiloa Maanteeameti elukohajärgsele liiklusregistri büroole alates kohtuotsuse jõustumisest viie tööpäeva jooksul. 1.2 K. Höövelile on käesolevas kriminaalasjas esitatud süüdistus selles, et tema 12.10.2013 kella 12.40 paiku juhtis Tartumaal Rannu vallas Tartu – Viljandi – Kilingi-Nõmme mnt 29 kilomeetril mootorsõidukit Hyundai I 30 reg nr-ga XXX, olles alkoholijoobes. Tõendusliku alkomeetriga tuvastati tal väljahingatavas õhus alkoholisisaldus 1,04 mg/l, mis vastab liiklusseaduse § 69 lg 4 p 1 nimetatud tingimustele. 1.3 Maakohus asus seisukohale, et K. Höövel on toime pannud mootorsõiduki joobes juhtimise ja ta tuleb KarS § 424 järgi süüdi mõista. 1.4 Lisakaristusena kohaldas maakohus mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmist kuueks kuuks, põhjendades seda järgmiselt. Politsei- ja Piirivalveameti õiendist nähtuvalt oli süüdistataval käsitletava kuriteo toimepanemise ajal ja on ka praegu olemas kehtiv juhiluba. Arvestades süüdistatava poolt toimepandud kuriteo üldohtlikkust, selle potentsiaalseid tagajärgi, süüd iseloomustavaid asjaolusid ning väljakujunenud kohtupraktikat sarnaste kaasuste lahendamisel, leiab kohus, et on põhjendatud kohaldada K. Höövli suhtes ka lisakaristust juhtimisõiguse äravõtmise läbi. Kui kohtu hinnangul on põhikaristuse eesmärgiks karistada isikut konkreetse teo eest vastavalt selle raskusele, siis lisakaristuse kohaldamise vajalikkus tuleneb seaduse mõtte kohaselt sellest, et võimalikult takistada süüdistatava poolt edaspidi sarnaste õigusrikkumiste toimepanemist. Lisakaristuse kohaldamise põhimõte peaks seetõttu olema eelkõige konkreetse isiku distsiplineerimine ning temast tuleneva võimaliku ohu elimineerimine. Seega tuleb lisakaristuse kohaldamisel eelkõige lähtuda kuriteo toime pannud isikust ning alles seejärel tuleks arvestada konkreetset tegu ja isiku süü suurust, mis on oluline lisakaristuse piiride seadmisel seeläbi, et mõistetav karistus ei tohiks ületada isiku süü suurust. 1.5 K. Hööveli puhul on tegemist keskealise isikuga, kes on enda sõnul autot juhtinud juba 27 aastat. Kohtule teadaolevalt puuduvad käesoleva süüdistatava puhul igasugused viited sellele, et tal oleks kalduvus panna toime liiklusrikkumisi või et ta liialdaks alkoholiga. Varasemad karistused tal täielikult puuduvad ning ka käesoleva teo suhtes on ta avaldanud siirast kahetsust. Eeltoodut arvestades leidis maakohus, et puudub igasugune alus väita, et
mootorsõiduki joobeseisundis juhtimine oleks K. Höövlile iseloomulik käitumismuster või et talle oleks omane üleüldse kuritegelik käitumisviis. Käesoleval juhul on pigem tegemist ühekordse juhtumiga, millele järgnev kriminaalmenetlus on süüdistatavale praeguseks juba õiguskuulekusele suunavat mõju avaldanud, mida ta avaldas oma ütlustes. Tagamaks aga sellise mõju kinnistumine ning lähtudes süüdistatava poolt toime pandud teo üldohtlikkusest ja tema süü suurusest, peab kohus siiski vajalikuks tema suhtes lisakaristuse kohaldamist, mis ei jää lisakaristuse minimaalmäära. Seejuures ei ole kohus tuvastanud ka ühtegi asjaolu, mis lisakaristuse kohaldamist välistaks või muudaks selle kohaldamise, lisakaristuse mõju ja eesmärki arvestades, ebaproportsionaalseks. Samas, arvestades K. Höövli isikut ja mitte eriti suurt tõenäosust tema poolt edaspidi potentsiaalse ohu tekitamiseks liikluses samalaadse rikkumise läbi, ei ole põhjendatud, et mõistetav lisakaristus oleks seaduses ettenähtud alammäärast ka oluliselt suurem. Kuigi K. Höövel avaldas kohtuistungil, et juhtimisõiguse olemasolu on temale vajalik seoses tööl käimisega, siis selline asjaolu ei saa olla mõjuvaks põhjenduseks kohtule lisakaristuse kohaldamisest loobumiseks. Taoliste võimalike ebamugavuste ja negatiivsete tagajärgedega tulnuks isikul siiski arvestada enne kergemeelselt rikkumise toimepanemisele asumist. Samuti tuleb süüdistatava ütlustest järeldada, et juhtimisõiguse olemasolu ei ole talle vajalik töökohustustest tulenevalt vaid töökohta jõudmisel, mida on võimalik ilmselt lahendada ka teisel viisil. Seega ei ole juhtimisõiguse omamine süüdistatavale elatise teenimise või igapäevaelu korraldamiseks hädavajalik ja sellise lisakaristuse kohaldamine on võimalik. 1.6 Oluline on käesoleval juhul märkida, et karistuse mõistmisel, sealhulgas ka lisakaristuse kohaldamisel, pidas maakohus vajalikuks, lisaks konkreetsest teost ja isikust tulenevatele asjaoludele, jälgida ka kohaldatava kohtupraktika ühetaolisust. See tähendab, et sarnaste eelandmetega isikute ja samaliigiliste tegude puhul tuleb lähtuda samasugusest karistusvalikust, et mitte kohelda süüdistatavaid ebavõrselt. Kohus möönis, et arvestades käesoleva kuriteo sagedast korduvus Eesti ühiskonnas on mõistetav, et läbi süüdlastele mõistetavate karistuste tuleb anda üldsusele hukkamõistev hinnang sellisele käitumisele, kuid seda ei ole põhjendatud teha läbi kohtupraktika ootamatu ja olulise raskemaks muutmise tulenevalt väljastpoolt etteantavatest mõjutustest. Apellatsioonis esitatud taotluste sisu
2.Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni süüdistatava K. Hööveli kaitsja, taotledes maakohtu otsuse osaliselt tühistamist ning süüdistatava suhtes lisakaristuse määra vähendamist. Apellandi seisukohad on järgmised. 2.1 K. Höövel pole 53. eluaasta jooksul kriminaal- ega väärteokorras varem karistatud. Süüdistataval ei ole isegi mitte ühtegi arhiveeritud väärteokaristust. Tal pole kunagi olnud ühtegi liiklusalast rikkumist kuigi tal on autojuhi staaži 27 aastat. 2.2 Apellandi hinnangul on kohtu mõttekäik lisakaristuse mõistmise osas pigem emotsionaalne ning ei ole millegagi põhjendatav. Niimoodi karistuse mõistmisele lähenemine pole päris õige. Loomulikult pani K. Höövel teo toime otsese tahtlusega. Ta ei õigusta mingilgi moel oma tegu ning tunneb häbi ja piinlikkust tehtu üle. Põhjus, miks K. Höövel istus alkoholijoobes auto rooli peitub selles, et sugulaste pool, kus ta külas oli, läks banaalseks õiendamiseks vanade pärimisasjade pärast. 2.3 K. Höövel selgitas kohtus, et tema töökoht asub väljaspool Tartut. Bussiühendus on vilets ja töökoht asub omakorda kahe kilomeetri kaugusel bussipeatusest. Tee bussipeatusest
töökohani on valgustamata ning sellel teel kõndimine on jalakäijale ohtlik. Seega juhtimisõiguse äravõtmine pikaks ajaks hakkab tema elu tublisti segama. Kaitsja on seisukohal, et K. Höövli karistamine kuue kuulise juhtimisõiguse äravõtmisega sellistel asjaoludel on liialt range.
3.Tartu Ringkonnakohtu kohtuniku 16.01.2014 määrusega määrati kriminaalasi läbivaatamisele kirjalikus menetluses. Apellatsioonimenetluse pooltele anti enda kirjalike seisukohtade esitamiseks aega 27.01.2014. Nimetatud kuupäevaks kohtule täiendavaid seisukohti ei esitatud. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused
4.Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kohtuasja materjalide, maakohtu otsuse ning apellatsiooniga, leiab, et kaitsja seisukohad väärivad tähelepanu.
5.Ehkki kriminaalkolleegium soostub maakohtu põhistusega K. Hööveli suhtes lisakaristuse kohaldamises – mida apellatsioonis ka ei vaidlustata –, jääb ringkonnakohus esimesest astmest erinevale seisukohale lisakaristuse määra osas. Maakohtu arutluskäik sõiduki juhtimise õiguse äravõtmise tähtaja määramisel oli kokkuvõtlikult järgmine: ühelt poolt leidis kohus, et K. Höövelil pole kalduvust liiklusrikkumisteks ega alkoholi liigtarvitamiseks, ta on avaldanud siirast kahetsust ning tegemist on pigem ühekordse juhtumiga, millele järgnev kriminaalmenetlus on süüdistatavale avaldanud õiguskuulekusele suunavat mõju; teiselt poolt pidas kohus vajalikuks selle mõju kinnistumist ning arvestades teo üldohtlikkust ja isiku süüd leidis, et lisakaristus ei saa jääda selle minimaalmäära. Kuigi maakohus otsustas, et lisakaristuse kohaldamine ei ole siiski põhjendatud ka oluliselt suuremas määras kui alammäär, on kohus sellegipoolest kriminaalkolleegiumi hinnangul läinud vastuollu karistuse mõistmise alustega ning karistanud süüdistatavat liiga karmilt, kohaldades sõiduki juhtimise õiguse äravõtmist kuueks kuuks. 5.1 Esiteks ei leia kriminaalkolleegium, et antud juhul oleks karistuse eesmärkidega kooskõlas nn kinnistava mõju saavutamine kuueks kuuks juhtimisõiguse äravõtmisega. Jääb ebaselgeks, kuidas see eripreventiivne kaalutlus süüdistatava puhul karistuse eesmärke täidab, kui maakohus on enne seda sisuliselt jõudnud järeldusele, et mingit ohtu süüdistatavast ei lähtu. Teiseks, maakohus nimetas põhjustena, miks ei saa lisakaristuse määr jääda alammäära, teosüüd ja üldohtlikkuse asjaolu. Võib nõustuda, et süü tõstab karistuse määra, kuid ei saa jääda maakohtuga samale meelele, et teo üldohtlikkus K. Hööveli puhul lisakaristuse määra märgatavalt peaks tõstma. Õigusteoorias konstateeritakse, et üldpreventiivsed kaalutlused ei tohi anda põhjust kohaldada sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist üle süü suuruse ja eripreventiivsete vajaduste poolt määratletud piiri. Nendel põhjendustel leiab ringkonnakohus, et süüdistatava puhul on karistuse eesmärgid saavutatud lisakaristuse kohaldamisel ka alammäärale lähedasemas määras kui kuus kuud. 5.2 Lisaks tuleb märkida järgmist. Maakohtu istungil avaldas K. Höövel, et ta vajab juhtimisõigust tööl käimiseks. Maakohus leidis küll, et see asjaolu ei välista lisakaristuse kohaldamist, kuid jättis selle põhjendamatult tähelepanuta lisakaristuse tähtaja määramisel. Ringkonnakohtu hinnangul nõudnuks eripreventiivsed kaalutlused sellel asjaolul peatumist. Lisakaristuse tähtaja määramisel arvestab kriminaalkolleegium K. Hööveli osundatuga, et tema töökoht asub väljaspool kodulinna Tartut, bussiühendus on vilets ja töökoht asub omakorda kahe kilomeetri kaugusel bussipeatusest.
5.3 Eelmärgitut kogumis hinnates asub ringkonnakohus seisukohale, et K. Hööveli teosüü ning karistuse eesmärkidega on vastavuses lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmine kaheks kuuks.
6.Lähtudes ülaltoodust ning juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 4, § 338 p-st 4 ja § 340 lg-st 1 ja lg 2 p-st 4 tühistab ringkonnakohus maakohtu otsuse osaliselt, s.o süüdistatava K. Hööveli suhtes kohaldatud lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmine 6 kuuks osas ning teeb tühistatud osas uue otsuse, millega kohaldab K. Hööveli suhtes lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmise 2 kuuks.
7.K. Hööveli kaitsja A. Kello esitas seoses maakohtu otsusega tutvumise ning apellatsiooni koostamisega ringkonnakohtule taotluse riigi õigusabi tasu kindlaksmääramiseks 144 euro suuruses summas (sh käibemaks 24 eurot). Ringkonnakohus leiab, et taotlus on põhjendatud ja tuleb juhindudes riigi õigusabi seaduse § 23 lg-st 1, § 21 lg-st 3 ning Eesti Advokatuuri juhatuse 15. detsembri 2009. a otsusega kinnitatud korra punktidest 2 ja 23 rahuldada. KrMS § 185 lg 1 alusel tuleb see menetluskulu jätta riigi kanda.
Aarne Sarjas
Tiit Lõhmus
Mati Kartau
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.