Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised kassatsioonimenetluse pooled Asja läbivaatamise kuupäev ja viis
3-1-1-7-14 31. jaanuar 2014 Eesistuja Lea Kivi, liikmed Ott Järvesaar ja Hannes Kiris Kriminaalasi A. L-i süüdistuses KarS § 392 lg 1 ja § 184 lg 1 § 26 lg 1 järgi Tallinna Ringkonnakohtu 13. septembri 2013. a otsus kriminaalasjas nr 1-13-2457 A. L-i kaitsja vandeadvokaat Paavo Paal, kassatsioon Riigiprokuratuur, esindaja riigiprokurör Taavi Pern 15. jaanuar 2014, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Harju Maakohtu 23. mai 2013. a ja Tallinna Ringkonnakohtu
13.septembri 2013. a otsus osaliselt A. L-i süüditunnistamises ja karistamises KarS § 184 lg 1 - § 26 lg 1 järgi, talle KarS § 63 lg 1 alusel karistuse kohaldamises ja sundraha väljamõistmises.
2.Lõpetada A. L-ile KarS § 184 lg 1 - § 26 lg 1 järgi esitatud süüdistuse osas kriminaalmenetlus KrMS § 274 lg 1 alusel, kuna süüdistatava tegevus vastab väärteo tunnustele.
3.Mõista A. L-ile KarS § 392 lg 1 järgi karistuseks üks aasta neli kuud vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel arvata eelvangistuses viibitud kaks päeva karistusaja hulka ja lugeda A. L-i lõplikuks karistuseks üks aasta kolm kuud kakskümmend kaheksa päeva vangistust. KarS § 74 lg-te 1, 2 ja 3 alusel tuleb A. L-il kohe ära kanda kaks kuud vangistust ja ülejäänud osa vangistusest ei pöörata täitmisele, kui A. L. ei pane kaheaastase katseaja kestel toime uut kuritegu ja täidab talle katseajaks pandud kontrollnõudeid ja kohustusi.
4.Mõista A. L-ilt välja sundraha 480 eurot.
5.Muus osas, sh KarS § 75 lg 1 ja lg 2 p 2 alusel A. L-ile kehtestatud katseaja kontrollnõuete ja kohustuste osas, jätta kohtuotsused muutmata.
6.Kassatsioon rahuldada osaliselt.
7.Määrata Advokaadibüroole Aksum Reval makstava riigi õigusabi tasu suuruseks A. L-ile seoses kassatsioonimenetlusega osutatud riigi õigusabi eest 192 (ükssada üheksakümmend kaks) eurot, sealhulgas käibemaks 32 (kolmkümmend kaks) eurot. Jätta see menetluskulu Eesti Vabariigi kanda.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.A. L. anti kohtu alla süüdistatuna selles, et ta toimetas 10. septembril 2012 täpselt tuvastamata isikut ära kasutades Hollandi Kuningriigist Eesti Vabariiki ebaseaduslikult suures koguses
3-1-1-7-14 narkootilist ainet amfetamiini. A. L. omandas täpselt tuvastamata ajal enne 10. septembrit 2012 interneti teel Hollandist tuvastamata isikult ebaseaduslikult 36,72 grammi amfetamiini sisaldavat pulbrit (milles puhtal kujul narkootilist ainet oli 12,26 grammi), s.o suures koguses narkootilist ainet. Omandatud narkootilise aine lasi A. L. K. P. teadmatust ära kasutades edastada posti teel K. P. elukohta. Eeltoodud viisil Eestisse toimetatud narkootilist ainet ei õnnestunud A. L-il enda valdusesse saada, kuna Maksu- ja Tolliameti ametnikud avastasid selle 10. septembril 2012 Tallinna Peapostkontoris postisaadetise läbivaatuse käigus ja Põhja prefektuuri kriminaalbüroo narkokuritegude talituse töötajad asendasid narkootilise aine 12. septembril 2012 ohutu ainemassiga. Asendatud aine toimetas Eesti Posti kuller järgmisel päeval K. P.-le, kes andis selle edasi A. L-ile. Narkootilise aine ebaseadusliku toimetamisega üle Eesti riigipiiri pani A. L. toime karistusseadustiku (KarS) § 392 lg 1 järgi kvalifitseeritava süüteo ning narkootilise aine ebaseadusliku omandamise ja valdamise kõlbmatu katsega KarS § 184 lg 1 - § 26 lg 1 järgi kvalifitseeritava süüteo.
2.Harju Maakohtu 23. mai 2013. a otsusega tunnistati A. L. süüdi KarS § 184 lg 1 - § 26 lg 1 ja § 392 lg 1 järgi ja teda karistati KarS § 63 lg 1 alusel 3-aastase vangistusega. KarS § 68 lg 1 alusel loeti A. L-i eelvangistuses viibitud aeg 13.-14. september 2012 (2 päeva) karistusaja hulka ja ärakandmata karistuseks loeti 2 aastat 11 kuud 28 päeva vangistust. KarS § 74 lg-te 1, 2 ja 3 alusel määras kohus, et mõistetud karistusest tuleb kohe ära kanda 3 kuud vangistust ja ülejäänud karistust ei pöörata täitmisele, kui A. L. ei pane 3-aastase katseaja kestel toime uut kuritegu ning täidab KarS § 75 lg-s 1 sätestatud kontrollnõudeid. KarS § 75 lg 2 p 2 alusel keelas kohus A. L-il katseaja jooksul alkoholi ja narkootikumide tarvitamise. Maakohus leidis kokkuvõtlikult järgmist. 2.1 Rahvusvahelise postisaadetise läbivaatuse akti ja narkootilise aine ekspertiisi aktiga on tõendatud, et 10. septembril 2012 saabus Hollandist Eestisse kaks postipakki amfetamiini sisaldava pulbrilise ainega kogukaaluga 36,72 grammi, milles puhtal kujul narkootilist ainet oli 12,26 grammi. Pakid olid adresseeritud K. P. nimele ja elukohta. Teaduslike uuringutega on kindlaks tehtud, et amfetamiini puhul on kümnele inimesele joobe tekitamiseks piisav kogus 1,3 grammi. Seega piisanuks Eestisse saabunud amfetamiinist narkojoobe tekitamiseks ligi 94 inimesele ja tegemist on narkootilise aine suure kogusega. 2.2 K. P. ütlustega on tõendatud, et tema nimele saabunud postipakkide tegelik adressaat oli A. L., kelle palvel saadeti need K. P. elukohta. A. L-i ütlused, mille kohaselt tellis ta K. P. nimele grammikaalud, ei ole kooskõlas teiste tõenditega ega eluliselt usutavad. Narkootilise aine üle riigipiiri toimetamise pani A. L. toime vahendliku täideviimise vormis, kasutades ära postitöötajate teadmatust saadetiste ebaseaduslikkusest. Kuna enne postipakkide A. L-i valdusesse jõudmist asendati narkootiline aine ohutu ainemassiga, pani A. L. toime narkootilise aine suures koguses ebaseadusliku käitlemise kõlbmatu katse. Kuriteo pani A. L. toime kavatsetult.
3.Harju Maakohtu otsuse peale esitas süüdistatava kaitsja vandeadvokaat Paavo Paal apellatsiooni, taotledes otsuse tühistamist ja A. L-i õigeksmõistmist.
4.Tallinna Ringkonnakohtu 13. septembri 2013. a otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata. Ringkonnakohtu põhjendused olid lühidalt järgmised. 4.1 Kaitsja väide, mille kohaselt on narkootilise aine suur kogus jäänud maakohtu otsuses motiveerimata, on väär. Kuigi narkootilise aine mõju tuvastamiseks on vaja rakendada eriteadmisi, ei eelda kriminaalasja menetlemisel narkootilise aine suure koguse tuvastamine ekspertiisi määramist, kui eelnevalt on tuvastatud narkootilise aine koostis. Vajalikke andmeid narkootilise aine kohta võib saada erialakirjandusest või muudest asjakohastest allikatest. Kohtupraktikas on juba aastaid amfetamiini kümnele inimesele joovet tekitava kogusena käsitatud 1,3 grammi ning maakohus on sellest seisukohast juhindunud. 4.2 Kaitsja väide, mille kohaselt A. L. ei teadnud, et tellis Hollandist narkootilist ainet, on alusetu. Maakohus on põhjalikult motiveerinud A. L-i teadlikku, tahtlikku ja eesmärgipärast tegutsemist narkootilise aine omandamisel. A. L-i aktiivne huvi narkootiliste ainete vastu, pakkide tellimine K. P. aadressile, Minigripi kilekottide ja elektrooniliste kaalude varumine ning pakkide 2(7)
3-1-1-7-14 kättesaamisele järgnenud käitumine (pakendite hävitamine osade kaupa) võimaldavad järeldada, et ta oli pakendites olnud narkootilisest ainest teadlik. 4.3 Kaitsja taotlus vangistuse täielikult täitmisele pööramata jätmiseks on põhjendamatu. Maakohus on karistuse mõistmisel arvestanud, et A. L-i ei ole varem kriminaalkorras karistatud. Just tema varasem seaduskuulekas käitumine ja üliõpilase staatus andsid aluse kohaldada karistusest tingimisi vabastamise sätteid. Samas pidas maakohus kuriteo raskust, A. L-i süü suurust ja karistuse eripreventiivset eesmärki silmas pidades vajalikuks kohaldada talle nn šokivangistust.
KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
5.Ringkonnakohtu otsuse peale esitas A. L-i kaitsja kassatsiooni, milles taotleb süüdistatava õigeksmõistmist. Kaitsja seisukohad on järgmised. 5.1 Kaitsja hinnangul on kohtud eksinud in dubio pro reo-põhimõtte vastu, motiveerides A. L-i süüditunnistamist üksnes tema kohtuistungil antud ütluste vastuolulisuse ja ebausutavusega. Süüdistatava süüd kinnitavad tõendid puuduvad. Samuti on rikutud süüdistatava kaitseõigust. Tema kahtlustatavana kinnipidamisel 13. septembril 2012 avaldas A. L., et soovib kaitsja osalemist menetluses. Kaitsja osavõttu talle aga ei tagatud ja järgmisel päeval kuulati ta üle ilma kaitsja juuresolekuta. 5.2 Tõendamata on, et A. L. käitles narkootilist ainet suures koguses. Süüdistusaktis on üksnes märgitud, et tegemist oli suure koguse narkootilise ainega, kuid selle kohta ei ole esitatud ühtegi tõendit. Samuti ei sisalda kohtuotsused viidet ühelegi sellekohasele erialakirjanduse teosele. Kohtupraktika ei saa olla narkootilise aine suure koguse tuvastamisel õiguse allikaks, nagu väidab ringkonnakohus. Kohtud on asunud ise täitma süüdistusfunktsiooni ning pannud süüdistatava olukorda, kus ta oli sunnitud oma süütust tõendama. 5.3 Süüdistatava süüditunnistamine KarS § 392 lg 1 järgi on välistatud, sest süüdistusaktis ei ole piisava täpsusega kirjeldatud temale inkrimineeritavat tegu - narkootilise aine toimetamist üle riigipiiri. Tõendatud ei ole, et A. L. oleks aine tellinud või selle saatmise organiseerinud. Tõendatud ei ole ka see, et A. L. tegutses teadmisega, et tegemist oli narkootilise ainega. 5.4 KarS § 184 ja narkootiliste ja psühhotroopsete ainete ning nende lähteainete seaduse (NPALS) § 31 lg 3 on vastuolus põhiseaduse ning Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga. Põhiseadus sätestab, et isikut saab süüdi tunnistada üksnes avaldatud, kirjaliku ja piisavalt määratletud seaduse alusel. Antud juhul on suur kogus kindlaks määratud alles kohtumenetluse käigus ja seega pärast süüdistatavale inkrimineeritava teo toimepanemist. Järelikult ei olnud süüdistatavale enne teo toimepanemist selge, milline on aine kogus, mis toob kaasa kriminaalvastutuse.
6.Riigiprokuratuur esitas kassatsioonile vastuse, milles leiab, et vaidlustatud otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle tühistamiseks puudub alus. Prokuratuuri hinnangul on kohtus uuritud kaudsed tõendid küllaldased, lugemaks A. L-ile esitatud süüdistuse aluseks olevad asjaolud tõendatuks. Väär on väide A. L-i kaitseõiguse rikkumise kohta. A. L-ile anti võimalus kaasata tema ülekuulamisse kaitsja, kuid süüdistatav loobus sellest. Alusetu on ka kaitsja seisukoht A. L-ile KarS § 392 lg 1 järgi esitatud süüdistuse üldsõnalisuse kohta. Amfetamiini suure koguse tõendamise kohta leiab prokuratuur, et Eestis on välja kujunenud vastav kohtupraktika, mille käsitamist õiguse allikana on aktsepteerinud ka Riigikohus lahendis nr 3-1-1-89-13. Vaidlustatud ringkonnakohtu otsuses käsitletigi kohtuotsust, millest nähtusid andmed mitteõiguslike eriteadmiste rakendamise kohta. Prokuratuuri hinnangul saab järeldusi amfetamiinidoosi suuruse kohta teha ka EMCDDA (European Monitoring Centre for Drugs and Drug Addiction) kodulehel avaldatud andmetest amfetamiini müügihinna kohta. On loogiline järeldada, et olukorras, kus müügihind kujundatakse teatud koguse kohta, ei müüda narkootilist ainet sellises koguses, mis veel joovet ei tekita.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
3(7)
3-1-1-7-14
7.Kassatsioonis on esitatud väide A. L-i kaitseõiguse rikkumise kohta seoses tema kohtueelses menetluses ülekuulamisega 14. septembril 2013 ilma kaitsja juuresolekuta. Kohtutoimikus olevast kahtlustatava ülekuulamise protokollist (kd I, tl 16-20) nähtub, et kahtlustatavale selgitati enne ülekuulamist tema õigusi ja kohustusi, sh õigust anda ütlusi või ütluste andmisest keelduda ning õigust kaitsja abile. Kahtlustatav on allkirjaga kinnitanud, et talle tutvustati tema õigusi ja kohustusi ning selgitati nende sisu. Samuti on protokollis kahtlustatava omakäeline märge, et ta ei soovi ülekuulamise juurde kaitsjat. Menetleja küsimusele, kas ta soovib kahtlustuse kohta ütlusi anda, vastas A. L. jaatavalt. Seega andis kahtlustatav nõusoleku ülekuulamiseks ilma kaitsja osavõtuta. Et kahtlustatav loobus kaitsja kutsumisest ülekuulamise juurde ja kaitsja osavõtt kriminaalasja kohtueelsest menetlusest ei olnud KrMS § 45 lg 2 kohaselt kohustuslik, on kaitsja väide A. L-i kaitseõiguse rikkumise kohta alusetu.
8.Nõustuda ei saa kaitsja seisukohaga, mille kohaselt on A. L-ile KarS § 392 lg 1 järgi esitatud süüdistus jäänud vajalikul määral konkretiseerimata. Kaitseõiguse tagamiseks peavad süüdistuse tekstis piisava selguse ja täpsusega kajastuma kõik faktilised asjaolud, mis on isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 23. novembri 2012. a otsus asjas nr 3-11-109-12, p 10). Praeguses asjas heidetakse süüdistatavale süüdistusaktis ette, et täpselt tuvastamata isikut ära kasutades on ta Hollandi Kuningriigist Eesti Vabariiki toimetanud ebaseaduslikult suures koguses narkootilist ainet amfetamiini. Süüdistuse kohaselt omandas A. L. täpselt tuvastamata ajal enne 10. septembrit 2012 interneti teel Hollandi Kuningriigist tuvastamata isikult ebaseaduslikult kaks pakki kokku 36,72 grammi amfetamiini sisaldavat pulbrit (puhtal kujul amfetamiini 12,26 grammi). Omandatud narkootilise aine lasi A. L. K. P. teadmatust ära kasutades posti teel edastada K. P. elukoha aadressile. Kolleegiumi hinnangul on süüdistuses kirjeldatud faktilised asjaolud piisavad. Süüdistuse tekstist nähtub selgelt, et selle sisuks on A. L-i poolt posti teel Hollandist Eestisse amfetamiini tellimine ehk narkootilise aine toimetamine üle riigipiiri. Kaitsja väide süüdistatava kaitseõiguse rikkumise kohta on seega põhjendamatu.
9.Veel on kaitsja maa- ja ringkonnakohtule ette heitnud, et A. L-i süüditunnistamisel on tuginetud vaid kaudsetele tõenditele ja pole tõendatud, et A. L. oleks narkootilise aine tellinud või selle saatmise organiseerinud ning et ta teadis, et tegemist oli narkootilise ainega. Kriminaalkolleegiumi hinnangul on kassatsioon ka selles osas alusetu. Maakohtu otsuses on põhjalikult analüüsitud süüdistatava ja tunnistajate ütlusi ning dokumentaalseid tõendeid, millega tõendati, et süüdistatav on Hollandist tellinud narkootilist ainet. Seejuures on väär kaitsja väide, nagu tugineks kohtuotsus üksnes kaudsetele tõenditele (mis iseenesest poleks samuti välistatud, vt selle kohta nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 5. detsembri 2013. a otsus asjas nr 3-1-1-114-13, p 9). Nii on kriminaalasjas tunnistajana üle kuulatud K. P., kes kinnitas, et tema kätte jõudnud postipakid olid A. L-i palvel tellitud tunnistaja nimele ja nende tegelik saaja oli A. L.. Samuti analüüsiti A. L-i käitumist pärast K. P. elukohast sinna saabunud pakkide kättesaamist. Ehkki väidetavalt tellis A. L. grammikaalud, ei reageerinud ta kuidagi sellele, kui avastas pakkidest hoopis pulbrilise aine. Lisaks kinnitasid süüdistust ka teised kaudsed tõendid: A. L-i sülearvuti infotehnoloogiauuring, mille kohaselt oli sellest arvutist tehtud korduvalt päringuid erinevate narkootiliste ainete kohta, samuti leiti A. L-i valdusest kanepijälgedega kanepipurustaja ja GHB sünteesimiseks kasutatav seebikivi. Seega hindas maakohus põhjalikult kõiki kriminaalasjas kogutud tõendeid, mille tulemusena jõudis veenva järelduseni, et süüdistatav pani toime talle inkrimineeritavad teod.
10.Kriminaalkolleegium ei jaga kaitsja arvamust KarS § 184 ja NPALS § 31 lg 3 vastuolust põhiseaduse ja Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga. Seda küsimust on Riigikohus põhjalikult käsitlenud kriminaalkolleegiumi 1. novembri 2013. a otsuses asjas nr 3-1-189-13 (p-d 8.1-10) ning jääb ka praeguses asjas selles otsuses avaldatud seisukohtade juurde.
11.Järgnevalt käsitleb kriminaalkolleegium kaitsja väidet, mille kohaselt on maakohus, lugedes tõendatuks, et A. L. käitles narkootilist ainet suures koguses, ehkki prokuratuur ei esitanud selle asjaolu kinnitamiseks ühtegi tõendit, asunud ise täitma süüdistusfunktsiooni.
4(7)
3-1-1-7-14 11.1 Kaitsja etteheide puudutab KrMS §-s 14 sätestatud kohtumenetluse võistlevuse põhimõtet, mille kohaselt täidavad süüdistus- ja kaitsefunktsioone ning kriminaalasja lahendamise funktsioone eri menetlussubjektid. Erinevalt uurimispõhimõttele rajanevast kriminaalmenetlusest vastutab võistlevas menetluses süüdistuse ja seda toetavate tõendite esitamise eest prokurör. Kohus on erapooletu õigusemõistja, kelle roll seisneb eelkõige tõendamise reeglite järgimise tagamises kohtuistungil, seejärel kogutud tõendite hindamises ja nende järgi otsuse tegemises. Riigikohus on varasemas praktikas korduvalt selgitanud võistlevuse põhimõtte praktilist rakendamist seoses kriminaalasja arutamise piiride ja tõendamise reeglitega. Seejuures on Riigikohus märkinud, et kriminaalasja arutamisel ei tohi kohus väljuda süüdistuse piiridest (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 20. novembri 2007. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-53-07, p 10.1) ning et isikut süüstavate või õigustavate tõendite esitamise kohustus lasub kohtumenetluse pooltel (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 26. septembri 2006. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-67-06, p 7.1). 11.2 KarS §-s 184 sisalduva koosseisutunnuse „narkootilise või psühhotroopse aine suur kogus“ sisustamisel tuleb lähtuda NPALS § 31 lg-st 3 ehk teisisõnu teha kindlaks, kas käideldud narkootilisest või psühhotroopsest ainest piisas narkojoobe tekitamiseks vähemalt kümnele inimesele. KrMS § 62 p 2 järgi on narkootilise või psühhotroopse aine suure koguse näol tegemist tõendamiseseme asjaoluga, millest lähtudes tuleb kriminaalmenetluses igal konkreetsel juhul selle koosseisutunnuse olemasolu või puudumine eraldi tuvastada. KrMS § 7 lg 2, § 14 lg 1 ja § 154 lg 2 p 4 kohaselt peab seejuures asjassepuutuvatele tõenditele osutama ning need kohtule esitama prokuratuur. 11.3 Praeguses asjas ei ole prokuratuur narkootilise aine suure koguse osas tõendamiskohustust täitnud. Süüdistusaktis osutas prokuratuur süüdistust kinnitava tõendina muuhulgas narkootilise aine ekspertiisiaktile, millest nähtub K. P. nimele adresseeritud postisaadetistes olnud pulbrilise aine koostis ja puhta aine kogus. Lisaks nähtub süüdistuses toodud kuriteo asjaolude kirjeldusest, et kohtupraktika kohaselt piisab amfetamiini puhul kümnele inimesele narkojoobe tekitamiseks 1,3 grammist puhtast ainest. Tõendeid, mis sellist väidet kinnitaksid, süüdistusaktis ei nimetata ja maakohtu istungi protokolli kohaselt ei ole prokurör neid kohtule esitanud. Selle asemel tugines prokurör kohtuistungil üldsõnalisele tõdemusele, et kohtupraktika kohaselt piisab kümnele inimesele narkojoobe tekitamiseks 1,3 grammist amfetamiinist. Vaatamata sellele, et prokurör ei esitanud oma väite kinnitamiseks kohtule ühtegi tõendit, mida maakohus saanuks hinnata ja selle usaldusväärsuses veenduda, luges kohus A. L-i poolt narkootilise aine suures koguses ebaseadusliku käitlemise tõendatuks. Kohus märkis, et teaduslike uuringutega on kindlaks tehtud, et kümnele inimesele joobe tekitamiseks piisab 1,3 grammist amfetamiinist, ja seega saabus Eestisse ligi 94 inimesele joobe tekitamiseks piisavas koguses narkootilist ainet. Ringkonnakohus jagas maakohtu põhjendusi, märkides, et avalikult kättesaadavas kohtupraktikas on kümnele inimesele joovet tekitava amfetamiini koguseks juba aastaid loetud 1,3 grammi. 11.4 KrMS § 60 lg 1 kohaselt tugineb kohus kriminaalasja lahendades asjaoludele, mis ta on tunnistanud tõendatuks või üldtuntuks. Varasemas kohtupraktikas ega käesolevas asjas pole kohus tunnistanud üldtuntuks asjaolu, et 1,3 grammi amfetamiini on KarS § 184 lg 1 mõttes narkootiline aine suures koguses või et sellest piisab joobe tekitamiseks vähemalt kümnele inimesele. Seega vajab narkootilise aine suur kogus tõendamist.
12.Riigikohtu otsuses asjas nr 3-1-1-89-13 on kriminaalkolleegium käsitlenud küsimust ka selle kohta, milliste tõenditega on võimalik narkootilise aine suurt kogust (st kogust, millest piisab narkojoobe tekitamiseks vähemalt kümnele inimesele) tuvastada. Kolleegium on märkinud, et ehkki narkootilise aine suure koguse kindlakstegemiseks on tarvis rakendada eriteadmisi, ei eelda see tingimata kriminaalasja menetlemisel aine mõju uurimist ekspertiisi vormis, kui narkootilise aine koostis on tuvastatud. Vajalikke andmeid võib saada erialakirjandusest või muudest asjakohastest allikatest, kus on kirjeldatud kõnealuse narkootilise aine mõju kindlakstegemiseks tehtud katseid ja nende tulemust. Seega ei ole tegemist ekspertiisiga selle tavapärases mõistes, mille tulemusel 5(7)
3-1-1-7-14 koostatud ekspertiisiakt peaks vastama kohtupraktikas väljakujunenud nõuetele. Sellest tulenevalt on võimalik, et vajalikke andmeid esitatakse kohtumenetluses dokumentaalse tõendina, ekspertiisi korraldamata. Alates 1. septembrist 2011 on selle küsimuse arutamiseks võimalik kaasata kooskõlas KrMS § 1091 lg 3 punktiga 2 asjatundja, kes annab selgitusi vastava aine mõju kohta (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 13. novembri 2012. a otsus asjas nr 3-1-1-97-12, p 8 ja 2. detsembri 2011. a otsus asjas nr 3-1-1-96-11, p 7.5). Eeltoodu tähendab, et narkootilise aine suure koguse tuvastamisel võib asjassepuutuvaks tõendiks pidada eeskätt narkootilise aine mõju käsitlevat ekspertiisiakti, eksperdi antud ütlust ekspertiisiakti selgitamisel, asjatundja ütlust, aga ka dokumentaalset tõendit, milles kajastub või mis tugineb eksperdi või asjatundja arvamusele. Kolleegiumi arvates ei saa narkootilise aine suure koguse olemasolu tõendada üldsõnalise viitega varasemale kohtupraktikale. Küll võivad olla selliseks tõendiks konkreetsed kohtulahendid, mis sisaldavad eelviidatud andmeid. Võttes arvesse, et puudub üldtunnustatud kokkulepe selle kohta, millise institutsiooni arvamus narkootilise aine suurt kogust kinnitaks või mis oleks autoriteetne ja legitiimne, võib seetõttu mõistetavalt ka kaitsja taotleda omalt poolt asjatundja kaasamist kõnealuse küsimuse arutamisse.
13.KrMS § 154 lg 2 p 4 kohaselt tuleb tõendid, mis kinnitavad süüdistuse aluseks olevaid asjaolusid, märkida süüdistusakti põhiosas. Olukorras, kus süüdistusakti põhiosas pole osutatud tõenditele, mis kinnitaksid, et kuriteo vahetuks objektiks oli suur kogus narkootilist ainet, ja kohtulikul arutamisel selliseid tõendeid ei ole ka vahetult ning suuliselt uuritud, on maakohus kõnealust kuriteokoosseisu tunnust omal algatusel sisustama asudes rikkunud KrMS § 14 lg-s 1 sätestatud kohtumenetluse võistlevuse põhimõtet, mis on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 1 p 12 mõttes. Praeguses asjas pole kohtule esitatud ega kohtulikul uurimisel uuritud tõendeid, mis võimaldaksid tõsikindlalt rääkida süüdistatava poolt suure koguse narkootilise aine käitlemisest, ja selliste tõendite esitamise tähtaeg on mööda lastud. Kuna kirjeldatud rikkumine ei ole ka kriminaalasja uuel arutamisel enam kõrvaldatav, puudub A. L-i käitumises suures koguses narkootilise aine käitlemise kõlbmatu katse objektiivne koosseis KarS § 184 lg 1 - § 26 lg 1 järgi. Sellest tulenevalt pole võimalik analüüsida kõnealuse kuriteokoosseisu subjektiivsete tunnuste täitmist. Sellele vaatamata vajab kontrollimist, kas süüdistatava käitumine võib vastata narkootilise aine väikeses koguses käitlemise kõlbmatu katse tunnustele KarS § 183 lg 1 - § 26 lg 1 järgi.
14.A. L-ile esitatud süüdistuse kohaselt heidetakse talle ette narkootilise aine omandamise ja valdamise kõlbmatut katset. KarS § 183 lg 1 sätestab vastutuse narkootilise või psühhotroopse aine väikeses koguses ebaseadusliku edasiandmise või vahendamise eest, samuti selle väikeses koguses ebaseadusliku valmistamise, omandamise või valdamise eest edasiandmise eesmärgil. Narkootilise aine ebaseaduslikus edasiandmises või vahendamises, samuti narkootilise aine käitlemises edasiandmise eesmärgil ei ole A. L-i süüdistatud. Seega on välistatud A. L-i süüditunnistamine ka KarS § 183 lg 1 - § 26 lg 1 järgi.
15.Eeltoodust tulenevalt ei vasta A. L-i tegevus ühelegi kuriteokoosseisule ja seega puudub tema suhtes kriminaalmenetluse alus KrMS § 199 lg 1 p 1 mõttes. Alates 1. septembrist 2011 jõustunud KrMS § 274 lg 1 redaktsiooni kohaselt tuleb kriminaalmenetlus määrusega lõpetada, kui KrMS § 199 lg 1 p-s 1 nimetatud juhul vastab süüdistatava tegevus väärteo tunnustele. Kriminaalmenetluse seadustik ei sätesta võimalust tunnistada süüdistatav kriminaalmenetluse tulemina süüdi väärteos, millest lähtudes on kriminaalasjas võimalik süüküsimust ette otsustamata kujundada üksnes abstraktne seisukoht, kas süüdistatava tegevuses võivad ilmneda väärteo tunnused (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus asjas nr 3-1-1-23-12, p 12). Kolleegiumi hinnangul võivad A. L-i käitumises ilmneda väärteo tunnused, sest narkootilise aine väikeses koguses ebaseaduslik omandamine ja valdamine on karistatav NPALS § 151 alusel. Arvestades süüdistuses kirjeldatud teo toimepanemise aega, ei ole väärteomenetluse alustamine ka aegumise tõttu takistatud (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 12. juuni 2012. a otsus asjas nr 3-1-1-52-12, p 18).
16.Et kohus arutas veel ka A. L-ile KarS § 392 lg 1 järgi, s.o narkootilise aine üle riigipiiri toimetamises esitatud süüdistust, mille tõendamiseseme asjaolude hulka narkootilise aine suur kogus 6(7)
3-1-1-7-14 ei kuulu, puudutab eelnevalt tuvastatud kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine vaid A. L-i süüditunnistamist KarS § 184 lg 1 - § 26 lg 1 järgi ning menetluse lõpetamist KarS § 392 lg 1 osas see endaga kaasa ei too. Kuivõrd maakohus mõistis A. L-ile karistuse KarS § 63 lg 1 järgi KarS § 184 lg 1 kui raskeimat karistust ette nägeva seadusesätte alusel, tuleb süüdistatavale mõista uus karistus, lähtudes KarS § 392 lg 1 karistusraamidest - rahaline karistus või kuni 5-aastane vangistus. Ehkki KarS § 392 lg 1 näeb vangistuse kõrval võimaliku karistusena ette ka rahalise karistuse, ei pea kolleegium selle kohaldamist põhjendatuks. Kohtud ei tuvastanud A. L-i karistust kergendavaid asjaolusid, küll aga tuvastasid karistust raskendava asjaoluna KarS § 58 p 1 järgi omakasu motiivi. Võttes arvesse A. L-i süü suurust ja seda, et teda ei ole varem kriminaalkorras karistatud ja ta õpib ülikoolis, mõistab kriminaalkolleegium talle karistuse sanktsiooni keskmisest määrast madalamas määras, s.o 1 aasta 4 kuud vangistust. Nõustudes maakohtu otsuses toodud põhjendustega, leiab Riigikohus, et karistuse täielik täitmisele pööramine ei ole otstarbekas, ja määrab, et A. L-il tuleb kohe ära kanda 2 kuud vangistust ning ülejäänud karistust ei pöörata täitmisele, kui A. L. ei pane 2aastase katseaja kestel toime uut kuritegu ja täidab talle katseajaks pandud kontrollnõudeid ja kohustusi.
17.Kuna Riigikohus lõpetab menetluse A. L-ile KarS § 184 lg 1 - § 26 lg 1 järgi esitatud süüdistuse osas, toob see kaasa ka A. L-ilt välja mõistetud sundraha vähendamise. Maakohus mõistis süüdistatava süüdi esimese ja teise astme kuriteo toimepanemises. KrMS § 179 lg 2 kohaselt tuleb süüdistataval sellisel juhul maksta sundraha, mis vastab raskeima kuriteo astmele. Kuna esimese astme kuriteo osas kriminaalmenetlus lõpetatakse, mõistab kohus süüdistatava süüdi vaid teise astme kuriteo toimepanemises ja seetõttu tuleb süüdistataval maksta ka vastav sundraha. Teise astme kuriteos süüdimõistmise korral on sundraha suuruseks 1,5 kuupalga alammäära, milleks maakohtu süüdimõistva otsuse tegemise ajal oli 480 eurot.
18.Eeltoodust tulenevalt ja juhindudes KrMS § 274 lg-st 1 ning § 362 p-st 2, tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Harju Maakohtu 23. mai 2013. a ja Tallinna Ringkonnakohtu
13.septembri 2013. a otsuse A. L-i süüditunnistamises ja karistamises KarS § 184 lg 1 - § 26 lg 1 järgi, talle KarS § 63 lg 1 alusel karistuse kohaldamises ja sundraha väljamõistmises. Riigikohus lõpetab A. L-ile KarS § 184 lg 1 - § 26 lg 1 järgi esitatud süüdistuse osas kriminaalmenetluse, kuna süüdistatava tegevus vastab väärteo tunnustele. Kolleegium mõistab A. L-ile KarS § 392 lg 1 järgi uue karistuse ja vähendab kooskõlas KrMS § 179 lg 1 p-ga 2 süüdistatavalt välja mõistetud sundraha.
19.Kaitsja on esitanud taotluse riigi õigusabi tasu suuruse ja riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatuse kindlaksmääramiseks. Taotluse kohaselt kulus kaitsjal süüdistatavaga konsulteerimisele 1 tund, ringkonnakohtu otsuse ja Riigikohtu praktika analüüsile ning kassatsiooni koostamisele 3 tundi. Seega kulus kaitsjal kassatsioonimenetluse toimingutele kokku 4 tundi, s.o 8 pooltundi, mille eest taotleb ta tasu 384 eurot (sh käibemaks 64 eurot). Seejuures on kaitsja kohaldanud koefitsienti 2,0. Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise aluste, maksmise korra ja tasumäärade ning riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatuse ja korra p-de 5 ja 51 kohaselt kohaldatakse erikoefitsienti 2,0 juhul, kui kriminaalmenetluse esemeks on isikuvastaste süütegude hulka kuuluv esimese astme kuritegu, ja eelduslikult juhul, kui kriminaalmenetluse esemeks on majandusalane süütegu. Viimase korral on kohtul, uurimisasutusel ja prokuratuuril õigus vähendada erikoefitsienti kuni 1,0, kui kohtu, uurimisasutuse või prokuratuuri hinnangul ei ole tegemist töömahuka asjaga. Ehkki A. L-ile KarS § 392 lg 1 järgi inkrimineeritav tegu on küll majandusalane süütegu, ei ole tegemist keerulise ega mahuka süüdistusega. Seetõttu ei ole erikoefitsiendi 2,0 kohaldamine kriminaalkolleegiumi hinnangul põhjendatud ja riigi õigusabi tasu suuruseks tuleb määrata 192 eurot (sh käibemaks 32 eurot). Kassatsioonimenetluses KrMS § 361 ps 7 nimetatud lahendi tegemise korral kannab menetluskulud riik. Lea Kivi, Ott Järvesaar, Hannes Kiris
7(7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.