1-12-6515/51 - Tallinna Ringkonnakohus - lahend.ee

3.Prokurör märgib apellatsiooni aluseks kohtuliku uurimise ühekülgsuse ja puudulikkuse (KrMS § 338 p 1). Kohtule olid esitatud kirjalike tõenditena XXXXXX kassa inventeerimisaktid, XXXXXX pearaamatu väljavõte, saldoaruanded, protokollid kassainventuuri tulemustest. Ei saa nõustuda kohtu järeldusega, et nende dokumentide näol ei ole tegemist usaldusväärsete tõenditega. Kõik need dokumendid olid allkirjastatud XXXXXX juhatuse liikme X X poolt, kes oli sel ajal juhatuse liikmena õigustatud allkirjastama firma dokumente. Nimetatud dokumendid tõendavad firma rahalist seisu ja esinenud rahalise puudujäägi suurust ja neid tuleks kindlasti tõenditena arvesse võtta. Kui kohus leidis, et nende dokumentidega ei ole võimalik tõendada tekitatud kahjusumma suurust ja kohtule jäi arusaamatuks hagisumma arvutuskäik, siis oleks kohus pidanud hindama neid dokumente ja muid asjas kogutud tõendeid vastavalt RK lahendi 3-1-1-69-12 seisukohale. Kohtule on esitatud kirjalike tõenditena kaks süüdistatava poolt 08.03.2010 omakäeliselt kirjutatud ja allkirjastatud kirja pealkirjadega „Puhtsüdamlik ülestunnistus“. Kohus ei ole neid tõendina arvesse võtnud ja on viidanud RK lahendile 3-1-1-127-06. Prokuröri arvates on kohus eksinud, kuna nimetatud RK lahendis peetakse silmas menetlejale tehtud vabatahtlikku avaldust, mida ei saa kasutada eraldi „muu dokumendina“, vaid menetlejale antav informatsioon oleks tulnud fikseerida ülekuulamise protokollis. Käesolevas kriminaalasjas aga on tegemist täiesti erineva situatsiooniga, siin ei ole tegemist kriminaalmenetluse käigus menetlejale tehtud avaldustega, vaid enne kriminaalmenetluse alustamist tööandjale tehtud avaldustega. Seega on neid võimalik kasutada tõenditena KrMS § 63 lg 1 alusel muu dokumendina või vähemalt KrMS § 63 lg 2 alusel KrMS § 63 lõikes 1 loetlemata tõenditena ehk vabatõenditena. Antud juhul ei ole tegemist kuriteo või põhiõiguse rikkumise teel saadud tõenditega, mis ei lubaks neid kasutada. Kohus on nimetatud tõendite saamise kohta võtnud arvesse ainult süüdistatava ütlusi, mille kohaselt puhtsüdamlik ülestunnistus talle dikteeriti ette. Kuid süüdistatava ütlused on ümber lükatud tunnistajate ütlustega ja oleks tulnud arvesse võtta tunnistajate ütlusi, kes viibisid ülestunnistuse kirjutamise juures. Tunnistajad X X, X X, X X on kirjeldanud, et süüdistatav kirjutas ülestunnistuse vabatahtlikult, ilma mingi surveta. Ka tunnistaja X X nägi koosoleku ruumist läbi astudes, kuidas süüdistataval oli paber ees ja ta midagi kirjutas. Maakohus on põhjendamatult kõrvale jätnud esitatud signaalide väljavõtte (periood 01.09.2009.-30.11.2009). Kohtuistungil selgus selle tõendi päritolu, kuna X X ütlustest nähtub, et tema esitas selle dokumendi uurijale. Kohus ei ole tõendina arvesse võtnud videosalvestist, kuna ei ole nähtav kontori uks, isiku nägu, autonumber, on näha ainult tume kogu. Ei saa nõustuda kohtu sellise järeldusega. 20.02.2010 videosalvestusel XXXXXX territooriumile, kus asus XXXXXX kontor, siseneva inimese seljas on näha kirju jopet, millist sel ajal kandis süüdistatav. 26.02.2010 videosalvestusel kontoriruumis on korraks nähtav inimese nägu, milles XXXXXX töötajad tundsid ära süüdistatava kui neile tuttava isiku näo. Süüdistatav on ise väitnud tsiviilkohtus, et see võis tema olla.

Kohus on jätnud tähelepanuta tunnistaja X X ütlused, mille kohaselt on ta näinud 2009.a lõpul veel ühte videosalvestust, millel tundis ära süüdistatava. Kohtule seda videosalvestust ei ole esitatud, vaid on esitatud hilisemad salvestused. Tunnistaja X X on selle kohta oma ütlused andnud. KrMS § 66 lg 2-1 p3 kohaselt võib olla tõendina lubatud tunnistaja ütlus nende tõendamiseseme asjaolude kohta, millest ta on saanud teadlikuks teise isiku vahendusel, kui tunnistaja ütluste sisuks on teiselt isikult kuuldu, milles sisaldub kuriteo toimepanemise omaksvõtt või mis oli muul viisil ilmselgelt vastuolus rääkija huvidega. Kohtuistungil tunnistajatena üle kuulatud X X, X X, X X ja X X on andnud ütlusi süüdistatavalt kuuldud kuriteo toimepanemise omaksvõtu kohta, kuid kohus ei ole pööranud nendele ütlustele tähelepanu. Tunnistajate sõnul oli jutuajamine N.P-ga rahulik, N.P tunnistas varguse üles, arvutas ise välja, kui palju ta oli varastanud, palus mitte politseisse pöörduda, pakkus ise välja lahendusi kahju hüvitamiseks. Süüdistatav oli pöördunud politseisse kriminaalmenetluse alustamiseks selle kohta, justkui oleks teda 08.03.2010 tema tahte vastaselt kinni hoitud, kuid prokuratuuri loal kriminaalmenetluse lõpetamise määrusest kriminaalasjas nr 10730000146 nähtub, et peale põhjalikku asjaolude kontrollimist menetlus lõpetati kriminaalmenetluse aluse puudumise tõttu. Ei saa jätta märkimata ka seda, et ei ole eluliselt usutav, et isik, kes ei ole kuritegu toime pannud, võtab ilma ähvarduste või füüsilise surveta omaks suure rahasumma (300 000 krooni) varguse. Süüdistatav kinnitas kohtus, et füüsilist vägivalda ei olnud ja füüsilise vägivallaga keegi ei ähvardanud. Süüdistatav on väitnud vaid, et , Samas oli tegemist tema kolleegidega, keda ta tundis hästi, kellega olid suhted olnud väga head. Süüdistatav on väitnud: „ Seetõttu hirmu tundmine nende ees ei ole reaalselt võetav. Prokurör leiab, et kogutud tõenditega on leidnud tõsikindlalt tõendamist N.P süü XXXXXX sularaha varguses vähemalt ulatuses, mis teo toimepanemise ajal ületas 20 miinimumpäevamäära ehk ületas 1000 krooni. /XXXXXX avalduses on märgitud varastatud rahasummaks 380 000 krooni; N.P on ise omaks võtnud varguse 300 000 krooni ulatuses; Tunnistaja X X ütlustest nähtub, et näiteks jaanuarist märtsini 2010, kui märgiti üles kupüüride arvu, siis kokku paari tuhande krooni ulatuses suutis süüdistatav raha ära viia./ Tunnistaja X X ütluste kohaselt alates 2009.a suvest ei olnud süüdistataval vajadust ega volitusi enam seoses tööülesannetega siseneda firma kontoriruumile ja temalt sai võtmed ära võetud. Seda kinnitasid ka teised tunnistajad. Tunnistaja X X ütluste kohaselt andis süüdistatav kontori võtmed üle talle. Seega on leidnud tõendamist, et varguse toimepanemiseks sisenes süüdistatav firma ruumidesse võtmega omavoliliselt, seega vargus oli toime pandud sissetungimisega, mis vastab KarS § 199 lg 2 p 8 kirjeldatud teo koosseisule. Kohus on põhjendamatult eelistanud süüdistatava ütlusi tunnistajate ütlustele. Tunnistajate ütlustes ei ole põhjust kahelda. Ei ole tuvastatud, et tunnistajatel võiks esineda mingi motiiv anda süüdistatava suhtes valeütlusi. X X, kes oli enne XXXXXX juhatuse liige, ei olnud kohtuistungi ajal enam selle firmaga seotud, seega ka temal ei ole mingit isiklikku huvi käesolevas asjas.

4.Kannatanu esindaja leiab, et antud juhul on isiku süü veenvalt tõendatud ning süüteo toimepanemises N.P poolt ei ole kahtlusi. Kohus on otsuse tegemisel rikkunud oluliselt kriminaalmenetluse õigust, kohtuotsuse resolutiivosa järeldused ei vasta tõendamiseseme asjaoludele, kohtuotsuses puudub põhjendus. Kohus on vääralt hinnanud tunnistajate ütlusi, eelistades süüdistatava ütlusi tunnistajate X X, X X ja X X ütlustele selle kohta, kuidas nad tuvastasid isiku, kes nende kontoris süstemaatiliselt sularaha varastas ning samuti selle kohta, kuidas süüdistatav neile oma teo üles tunnistas ning võlatunnistuse vormistas (puhtsüdamlik ülestunnistus). N.P ütlustes puudub loogika ning need ei haaku asjas kogutud teiste tõenditega. Kohtuistungil tuvastati, et tema ütlused on ka erinevates menetlustes omavahel vastuolus. Kannatanu esindaja toob ära süüdistatava pololt kohtuistungil antud ütlused. Arusaamatuks jääb kohtu seisukoht, et põhimõtteline võimalus raha võtmiseks oli pea kõikidel XXXXXX töötajatel. Apellant möönab, et alati on olemas teoreetiline võimalus, et kuriteo sooritanud isikute ring võib olla laiem, kuid antud juhul kõik tõendid ilmselgelt viitavad ühele isikule – M.Suchazevskile, kes käis õhtusel ajal XXXXXX kontoris ilma selleks luba omamata ning kes varguse ka hiljem üles tunnistas. XXXXXX tegeles turvateenuste osutamisega. Juhtkonna suhted N.P-ga olid sõbralikud, neil ei ole mitte ühtegi isiklikku põhjust N.P alusetult süüdistada ning temalt alusetult võlatunnistust soovida. N.P kinnitas võla suurust „puhtsüdamlikus ülestunnistuses“ summas 300 000 krooni vabatahtlikult ning ühtlasi kinnitas ta seda, et on selle summa pikema aja jooksul XXXXXX kassast varastanud. Dokumendi vormistas ta tunnistajate juuresolekul. Oluline on märkida, et tegemist ei ole puhtsüdamliku ülestunnistusega kriminaalmenetluse seadustiku mõttes, vaid dokumendiga, milles isik peale tabamist kinnitas enda süülist käitumist ja kinnitas ka summat, mille ta varastas. Kohus jätab täiesti põhjendamatult dokumendi tõendite hulgast välja. Kohus jätab alusetult arvestamata Pärnu Maakohtu otsuse, millega XXXXXX kasuks N.P-lt võlatunnistuse alusel on 300 000 krooni viivistega välja mõistetud ning milles on leitud, et isik pikema aja jooksul firma kassast selle summa on omastanud. N.P ei ole kohtuotsust vaidlustanud, kohtutäituritel ei ole õnnestunud tema käest selle aja jooksul kahjude hüvitamiseks kätte saada mitte ühtegi eurot. N.P puudub töökohast ametlik sissetulek, mille arvelt oleks võimalik midagi kinni pidada. Süüdistatav on sooritanud teo, millel on kuriteo tunnused. Tema kutsumine koosolekule ei ole seadusevastane ega vastuolus heade kommetega. 08.03.2010.a ei olnud isik šokis toimunust,

vaid tundis hirmu tagajärgede ees, mis järgnevad teole , millel on kuriteo tunnused toimepanemise ees. Ta ise pakkus tunnistaja X X sõnul välja lahenduse kahju hüvitamiseks. Tal olid valikuvõimalused, lahkuda ruumist ja võlatunnistusele ehk puhtsüdamlikule ülestunnistusele mitte alla kirjutada, nõu küsida. Tõendamist ei ole leidnud, et ta oleks alla kirjutanud vaimse või füüsilise surve tõttu. Isikul on muu hulgas alati vabadus tekstile alla kirjutada või mitte. Süüdistatav pidi aduma, et toimepandud teo kinnitamisega kaasneb töölepingu lõpetamine ja kahju hüvitamine. Esialgse kahju suuruse arvestas N.P ise välja. Oluline on märkida, et XXXXXX esitas kuriteoteate juba 31.03.2010.a. Mitte mingisugust isiklikku vihavaenu ettevõtte juhtkonnal süüdistatava vastu ei olnud. Vastupidi, ta oli neile väga hea tuttav ning juhtunus ollakse pigem sügavalt pettunud. Mitte mingisugust huvi tema suhtes valeavaldust või alusetut hagi esitada ettevõttel ei ole. Kassa ja raamatupidamisdokumentide täpseks analüüsiks puudub kohtuotsuses vajadus, kuna süüdistatav on kahjusummat 300 000 krooni juba ise võlatunnistuses kinnitanud ning kohus on selle kahjusumma temalt ka juba välja mõistnud. Kannatanu lepib välja mõistetud summa suurusega ning ei soovi täiendavat nõuet esitada, kuna süüdistatav ei ole asunud ega ilmselgelt ei asugi kohtuotsust täitma. Kannatanu taotleb tänases menetluses üksnes isiku süüdimõistmist, kuna ta ilmselgelt näitab kohtuotsuse ja tsiviilhagi täitmise suhtes üles täielikku ükskõiksust. Kannatanu ei nõustu ka seisukohaga, et videosalvestiselt on tuvastatav üksnes tume kogu. Täiesti selgelt on tuvastatav kirju jope ja ka näo järgi N.P isik. Samuti arvestades tema selgitusi kohtuistungil, kui ka tema puhtsüdamlikku ülestunnistust ning varasemaid ütlusi tsiviilkohtumenetluses, on välistatud, et lindil olev isik võiks olla keegi teine. Kui kohtul oli sellekohane kahtlus, siis olnuks võimalus kasutada paremaid tehnikavahendeid. Asja arutamisel tsiviilkorras oli isik nii selgelt tuvastatav samadelt lintidelt, et isik koheselt tunnistas oma viibimist sündmuskohal. Eeltoodust tulenevalt ja juhindudes KrMS § 338 p1,3 ;§ 339 lg 1 p 7,8 kannatanu esindaja palub tühistada Harju Maakohtu otsus ning teha uus otsus millega mõista N.P temale esitatud süüdistuses KarS § 199 lg 2 p 8 järgi süüdi või alternatiivina saata kriminaalasi uueks arutamiseks esimese astme kohtule.

6.1.Riigikohtu lahendis nr 3-1-1-92-11 on sedastatud põhimõte, et kui apellatsioonis viidatakse kriminaalmenetlusõiguse olulisele rikkumisele esimese astme kohtus, peab ringkonnakohus apellandi väiteid kontrollima. Tuvastades maakohtu poolse olulise kriminaalmenetlusõiguse rikkumise KrMS § 339 lg 1 p-de 1-11 tähenduses, tuleb ringkonnakohtul, juhindudes KrMS § 341 lg-st 1 või 2, maakohtu otsus vältimatult tühistada ja saata kriminaalasi esimese astme kohtule uueks arutamiseks. Sellisel juhul puuduvad ringkonnakohtul volitused asuda kriminaalmenetlusõiguse rikkumist ise kõrvaldama. Eeltoodust tulenevalt annab kolleegium esmalt hinnangu kannatanu esindaja apellatsioonis viidatud maakohtu poolsetele menetlusnormi olulistele rikkumistele ning neist tulenevalt kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks saatmise taotlusele. Apellandi poolt viidatud KrMS § 339 lg 1 p 7 näeb menetlusõiguse olulise rikkumisena ette kohtuotsuses põhjenduste puudumise. Riigikohus on oma korduvates lahendites/ nt otsus 3-1-1-75-11/ esitanud kohtuotsuse põhistatuse üldise tähendusena kohtu siseveendumuse kujunemise jälgitavuse, mis sisuliselt tähendab et kohtuotsuses tuleb ära näidata, millised asjaolud luges kohus tõendatuks ning millistele konkreetsetele tõenditele ja miks kohus seejuures tugines. Kolleegium leiab, et antud juhul on küll maakohtu otsuses ühekülgselt ja ka puudulikult tõendeid hinnatud, kuid kuna mingil määral on seda siiski tehtud ja võib aru saada millised tõendid loeb kohus ebausaldusväärseteks ja millised arvestatavateks, pole tuvastatav selline põhjenduste puudumine otsuses, mis oleks käsitatav KarS § 339 lg 1 p 7 ettenähtud rikkumisena. Ka kannatanu esindaja on oma apellatsioonis peamiselt siiski heitnud maakohtule ette erinevatele tõenditele ebaõige hinnangu andmist, mis on kaasa toonud apellandi arvates väärad järeldused ning ebaseadusliku otsuse. KrMS § 339 lg 1 p-s 8 kirjeldatud rikkumisega on tegemist siis kui kohtuotsuse põhiosas kohtu poolt tuvastatuks loetud asjaoludest on resolutiivosas tehtud objektiivselt ebaõige järeldus. Kui kohtuotsuse resolutiivosa on kooskõlas põhiosast tulenevate järeldustega, ei saa rääkida KrMS § 339 lg 1 p-s 8 toodud menetlusõiguse olulisest rikkumisest, olenemata sellest, kas apellant nende järeldustega nõustub või mitte. Kolleegium leiab, et antud juhul ei ole apellant üheselt ära näidanud milles nimetatud vastuolu ja oluline rikkumine seisneb. Nagu ka eelmise rikkumise põhistuse osas on siiski ringkonnakohtu arvates tegemist apellandi poolt kohtu järelduste ja seisukohtadega mittenõustumisega, mitte aga eelnimetatud vastuoluga. Kannatanu esindaja, kes nimetatud rikkumistele apellatsioonis viitab, on antud juhul esitanud nii kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks saatmise kui ka ringkonnakohtu poolt uue, süüdimõistva otsuse tegemise taotluse. Seega on apellant pidanud võimalikuks maakohtu poolse menetlusõiguslikku riive kõrvaldamist ringkonnakohtu poolt. Arvestades, et ringkonnakohtu volitused kriminaalasja apellatsioonikorras arutamisel hõlmavad menetluslikult ka esimese astme kohtu vastavat pädevust, ning võttes aluseks kohtuotsuse ning apellatsiooni väited, saab siiski jõuda järeldusele, et KrMS § 339 lg 1 p 7,8 ettenähtud olulised menetlusõigusnormi rikkumised pole tuvastatavad ning ringkonnakohtul on antud juhul apellatsioonide alusel võimalik kontrollida maakohtu otsuse seaduslikkust.

6.2.Apellandid on vaidlustanud maakohtu poolt tõenditele antud hinnangut. Tõenditele antava hinnangu osas on Riigikohus samas vaidlustatud asjas sedastanud, et süüdistatava omakäeline avaldused XXXXXX juhatusele on käsitatav muude dokumentidena KrMS § 63 lg 1 tähenduses ja seega on see lubatav tõend tema süü tuvastamiseks. Praegusel juhul on tunnistajate ütlused dokumendi kui tõendi saamise asjaolude kohta selgitava iseloomuga. Nendest ütlustest nähtuvad avalduse kirjutamise asjaolud ja ka see, et N.P tunnistas tunnistajate juuresolekul oma süüd raha varguses. Riigikohus kinnitas, et varguse puhul ei ole alati vaja kindlaks teha varastatu täpset väärtust. Piisab sellest, kui on tõsikindlalt tuvastatud, et varastatu rahaline väärtus ületas teo toimepanemise ajal 20 miinimumpäevamäära. Samuti on riigikohus sedastanud, et praeguses kriminaalasjas on tõendatud, et varastatu maksumus ületas 20 miinimumpäevamäära, seega on täidetud varguse koosseisu objektiivsed tunnused. KrMS § 364 ettenähtu alusel ei pea kohtukolleegium vajalikuks juba Riigikohtu ülalnimetatud otsuses kajastatud tõendil ja tõendatuks loetud asjaolul pikemalt peatuda. Kolleegium nõustub apellantide seisukohaga, et arvutiprogrammipõhiste raamatupidamist kajastavate dokumentide koostamine ja allkirjastamine XXXXXX juhatuse ainuliikme poolt ei too iseenesest kaasa ega ole aluseks nende tunnistamiseks ebausaldusväärseteks. Seega on sellesisuline maakohtu järeldus ebaõige. Kriminaalasja materjalidest, nii X X ütlustest kui äriregistri teabesüsteemi väljavõttest tuleneb, et X X oli juhatuse ainuliige, seega oli temal õigus koostada ja allkirjastada ja kinnitada asutuse dokumente ja sealhulgas ka arvutiprogrammipõhiseid finantsdokumente, milliseid oli vaja esitada kriminaalmenetluses. Samuti oli temal õigus ja ka kohustus kontrollida igakuuliselt sularaha jääki. Tunnistajate, X X, X X, X X, X X ütluste alusel on jõudnud kohus järeldusele, et kontoris hoitud sularahale oli juurdepääs süüdistuses esitatud ajaperioodil mitmel inimesel, kuid samas ei välista selline asjaolu ühe isiku süüdimõistmist sularaha varguse toimepanemises kui selleks on kohtule esitatud piisav tõendikogum. Süüdistatava ütluste usaldusväärsusele hinnangu andmisel nõustub kolleegium apellantidega, et ülaltoodud ütlused on vastuolus kõikide maakohtus vahetult üle kuulatud tunnistajate, sealhulgas avalduste kirjutamise juures viibinud isikute ütlustega. Nimelt kohtuistungil üle kuulatud X X, X X, X X sõnul oli jutuajamine N.P-ga rahulik, N.P tunnistas varguse üles, arvutas ise välja, kui palju ta oli varastanud, palus mitte politseisse pöörduda, pakkus ise välja lahendusi kahju hüvitamiseks. Rahulikus õhkkonnas avalduste kirjutamisest on andnud ütlusi ka X X. Kolleegium nõustub apellantide seisukohaga, et kuna osaühingus oli inimeste vahel läbisaamine sõbralik ja mingit vihavaenu ei olnud, pole ka eluliselt usutav, et süüdistatav ilma igasuguse põhjuseta tunneb hirmu kaastöötajate ees ning on nõus, ilma igasuguse vajaduseta võtma enda peale sularaha varguse ja seda olulises summas. KrMS § 66 lg 2-1 p 3 kohaselt võib olla tõendina lubatud tunnistaja ütlus nende tõendamiseseme asjaolude kohta, millest ta on saanud teadlikuks teise isiku vahendusel, kui tunnistaja ütluste sisuks on teiselt isikult kuuldu, milles sisaldub kuriteo toimepanemise omaksvõtt või mis oli muul viisil ilmselgelt vastuolus rääkija huvidega. X X, X X, X X on andnud ütlusi süüdistatavalt kuuldud kuriteo toimepanemise omaksvõtust ja kolleegium leiab, et tunnistajate ütlused on N.P poolt varguse toimepanemist kinnitavad usaldusväärsed tõendid. Selline järeldus ei ole tõenditele maakohtust erineva

hinnangu andmine, kuna jättes küll tunnistajate ütlustega arvestamata, pole maakohus otsuses neid ebausaldusväärseteks hinnanud. Seega on ringkonnakohtul alus tunnistajate ütlustele tugineda ka tõendamiseseme asjaolude tuvastamisel ning hinnata neid süüdistatava poolt kuriteo toimepanemist kinnitavate tõenditena. Maakohus on kohtuistungil vaadelnud ka asitõendiks olevaid salvestisi, mis näitavad 20.02. 2010.a kella 21.55 ajal sissepääsuväravat territooriumile, kus XXXXXX kontor asus ning 26.02.2010.a kell 21.47 videosalvestust kontoriruumist, kus sularaha kassa asus. Otsuses on maakohus märkinud, et pole näha kontori uks, isiku nägu, autonumber. Näha on vaid tume kogu. Seega võib aru saada, et kohus ei omistanud neile arvestatava tõendi väärtust. Kohtuistungil ei osanud süüdistatav ütelda kas tema oli ruumi sisenejaks. Ei kinnita et oli tema, ei tunne ennast ära/ 1 kd. t.lk. 126-127/. Apellantide poolt viidatud 21.09.2011 aasta Pärnu Maakohtu otsuse kohaselt on samade tõendite vahetul kohtulikul uurimisel N.P andnud ütlusi, et 26. 02.2010 aastal salvestuselt nähtud kontoruumi sisenevaks isikuks on tema ja ta käis seal palgalehti vaatamas, sularahaga karp oli palgalehtede peal. Tsiviilmenetluse kohtuistungi protokollist nähtub, et N.P on andnud ütlusi, et 26.02.2010 aastal õhtul käis mõneks minutiks kontoris. Ta ei tea miks ta tule ära kustutas, tunnistab, et käis seal ja vaatas sahtlist palgalehti/ 2kd. t.lk. 55/. Kolleegium peab vajalikuks märkida, et Riigikohus pole välistanud teises menetluses olevate menetlusdokumentide, sh istungi protokolli ja kohtuotsuse kasutamist teises menetluses tõendina – muu dokumendina KrMS § 63 lg 1 tähenduses. On aga sedastanud, et nende dokumentidega saab tuvastada üksnes ütluste lahknemist nendest tõenditest, millele tuginevalt loeti kohtuotsusega tuvastatuks kuriteosündmuse toimumine (RKKKo 3-1-1-100-07, p 7) või erineval ajal antud ütluste lahknemist (RKKKo 3-1-1-98-07, p 7). Kolleegium leiab, et maakohtu ülalnimetatud otsuses ja kohtuistungi protokollis kajastatud ning kriminaalmenetluses kohtuistungil süüdistatavana antud ütlused on lahknevad. Süüdistatava selgitustest nähtuvalt oli ta maakohtus tsiviilasja arutamisel andnud ütlusi, et salvestisel võis olla tema, mitte et oli tema. Kolleegium leiab, et selline selgitus on ebaõige kuna pole kooskõlas kohtuistungi protokolliga ega ka jõustunud otsusega. Salvestistelt süüdistatava äratundmise kohta on andnud ütlusi kohtuistungil üle kuulatud X X, X X, X X, kes igapäevaselt süüdistatavaga koos töötasid ja tundsid ära ta nii riietuse ja nimelt spetsiifilise mustriga jope ja pükste järgi, millist sel ajal ka süüdistatav kandis, kui ka näo järgi, mis oli näha enne seda kui kontoriruumi siseneja tule kustutab. Kolleegium, tutvudes ka vahetult apellatsioonikohtu istungil turvakaameratega salvestatut leiab, et 26.02.2010 salvestuselt on kontoriruumi siseneja nägu nähtav ning tunnistajate ütlused sellest, et sisenejas oli võimalik ära tunda süüdistatav on veenvad ning kooskõlas teabetalletuselt nähtuga. 20.02.2010 aasta salvestuselt on tõepoolest selgelt eraldatav spetsiifilise mustriga jope ja püksid. Tunnistajate ütlused sellest, et raha kadumise ajal, mil oli tehtud ka videosalvestis, kandis just süüdistatav sellist jopet pole süüdistatava poolt kahtluse alla seatud. Ka nimetaud tõendite alusel on võimalik jõuda järeldusele, et salvestiselt nähtav isik on N.P, kes sisenes kinnisele territooriumile, kus asus XXXXXX kontor, ajal, mil tal sinna tööülesannete täitmiseks ei olnud vaja minna ning mis langeb kokku sularaha kadumise perioodiga. Tunnistajate X X, X X ja X X ütluste kohaselt seoses töökoormuse ja kohustuste muutumisega ei olnud süüdistataval 2010 aastal enam tööst tulenevat vajadust siseneda üksinda kontoriruumidesse. Juulis 2009 andis N.P tema kasutuses olnud ruumi võtmed isiklikult X X üle.

Tunnistaja X X andis ütlusi, et tema tuli 2009 aastal tööle ja eelnevalt N.P olnud kontoriruumi võtmed anti temale üle. Samasisulisi ütlusi on andud ka X X, kelle ütlused kinnitavad, et 2009 aastal juulist enam vajalikku varustust kontoriruumis ei olnud, nii tema kui N.P töökohaks oli soojak ja süüdistataval enam kontoriruumi võtmeid ei olnud. Süüdistatav on aga kohtuistungil andnud kõikidest tunnistajatest erinevaid ütlusi, et temalt keegi võtmeid ära ei võtnud, need olid alles tal kuni töölt lahkumiseni ja tal oli vaja kontoriruumides käia. Kolleegium leiab, et tunnistajate ütluste usaldusväärsuses pole alust kahelda. Kolleegium leiab, et kui süüdistaval oli vaja tööülesannete tõttu kontoris käia, ei oleks vajadust olnud videosalvestiselt nähtuvalt kustutada sisenemise järgselt kontoriruumis valgustus ja toimetada seal vaid mobiiltelefoni valgusel. Kuivõrd süüdistatava ütlused on olnud erinevates menetlustes lahknevad, need on vastuolus tunnistajate poolt antud ütlustega, eluliselt mitteusutavad, hindab kolleegium need tervikuna ebausaldusväärseteks ning jätab tõendikogumist välja. Kokkuvõtvalt kolleegium leiab, et maakohus on tõendeid hinnanud valikuliselt, võttes aluseks süüdistatava ütlused, on jätnud vajalikul määral hindamata tunnistajate poolt antud ütlused ning ära tuues kohtuotsuses küll kriminaalasja kirjalikud tõendid, on neid siiski puudulikult hinnanud. Sellise rikkumise tunnistab ringkonnakohus KrMS § 339 lg 2 alusel oluliseks kriminaalmenetlusõiguse rikkumiseks, millega on kaasnenud ebaseaduslik ja põhjendamatu kohtuotsus, mis on kohtuotsuse tühistamise aluseks. Kohtukolleegium leiab, et ülalesitatud tõendite kogum annab aluse lugeda tõendatuks, et OÜ Meeskond kontorist pani sularaha varguse toime N.P . Seda ka ajaperioodil, mil temalt oli ära võetud juurdepääsu õigus kontoriruumi ehk siis tungis sinna omavoliliselt ja kasutades ära teadmist kus asub lukustatud sularaha kassa võti, varastas sealt sularaha ja seda vähemalt ulatuses, mis teo toimepanemise ajal ületas 1000 krooni. Seega on tuvastatavad KarS § 199 lg 2 p 8 ettenähtud objektiivsed tunnused. Riigikohus on juba lugenud samas asjas tõendatuks, et varastatu maksumus ületas 20 miinimumpäevamäära. Sularaha oli N.P-le võõras, kuulus osaühingu vara hulka, millest oli süüdistatav teadlik. Sularaha võtmiseks tal seaduslik õigus puudus, ta omastas raha ebaseaduslikult. Nii kontoriruumi kui sularahakassast raha kättesaamine toimus omaniku tahte vastaselt nii ukse kui kassa avamise teel. Antud juhul on tegemist olukorraga, kus maakohtu tsiviilkohtumenetluses on kahjusumma kindlakstegemisel olnud maakohtul tsiviilasja lahendamisel hinnatavateks samad tõendid, mis on esitatud ja tõenditeks ka käeolevas kriminaalasjas. Maakohus on jõustunud otsusega mõistnud süüdistatavalt välja põhinõudena 19 950, 90 eurot( 312 163. 74 krooni). KarS § 199 ettenähtud vargus eeldab subjektiivsest küljest tahtlust. Kolleegium leiab, et süüdistatav pani kuriteo toime kavatsetult. Ta teadis, et tegemist on võõra varaga, et sularaha temale ei kuulu ning juurdepääsuks sularahale tal õigus puudub. Tema eesmärgiks ja sooviks ja teo toimepanemise põhjuseks oli võõra vara omastamine, enda kasuks pööramine. KarS 2. peatüki 2. jaos ettenähtud õigusvastasust välistavaid asjaolusid ringkonnakohus ei tuvastanud, nendele ei viidanud ka apellatsioonimenetluses kaitsja. N.P on süüvõimelise isik.

7.Karistuse mõistmise osas on ringkonnakohus seotud prokuröri apellatsioonis esitatud taotlusega, mis määrab apellatsioonikohtu poolt mõistetava karistuse raskuse maksimaalse määra. KarS § 56 sätestab karistamise alusena isiku süü. Karistuse mõistmisel tuleb süü suuruse kindlaksmääramisel igal juhul arvestada teo toimepanemisega seotud kergendavate ja raskendavate asjaoludega. Vastavalt süüdistusaktis ja apellatsioonis märgitule ei ole prokurör viidanud ühelegi karistust raskendavale asjaolule. Karistust kergendavaid asjaolusid ringkonnakohus ei tuvastanud. KarS § 199 lg 2 sanktsioon näeb ette ka rahalise karistuse mõistmise. Kohtukolleegium leiab, et antud juhul, arvestades kuriteo toimepanemise tehiolusid, pikaajalisust ja ka asjaoluga, et tsiviilkohtumenetluses on süüdistatavalt jõustunud otsusega välja mõistetud väga suur kahjunõue, ei pea kolleegium otstarbekaks rahalise karistuse mõistmist. Antud juhul ka igakuise sissetuleku olemasolul on süüdistataval rahalise karistuse täitmine raskendatud. Kolleegium leiab, et arvestades, et süüdistatav, kasutades ära usalduslikku õhkkonda varastas pikema aja vältel oma tööandjalt sularaha, on alust teosüüle hinnangu andmisel tema karistamine raskemaliigilise karistusega ehk vangistusega. Apellatsioonis on prokurör, küll pikemalt põhistamata, leidnud, et süüdlast on võimalik karistada sanktsiooni keskmisest määrast oluliselt lühemaajalise vangistusega ja seda ka olukorras, kus puuduvad igasugused karistust kergendavad asjaolud. Võttes aluseks apellatsiooni piirid ja prokuröri poolt taotletu ning arvestades ka asjaoluga, et tegemist on varem kriminaalkorras karistamata isikuga, on tema karistamine taotletud 1 aastase vangistusega seaduslik ja selline karistusmäär ei ületa süü suurust. Prokurör on taotlenud KarS § 73 kohaldamist 3 aastase katseajaga. Taotlus kuulub rahuldamisele ja kuna on süüdistatava jaoks soodsaim karistusest tingimisi vabastamise võimalus, ei pea kolleegium vajalikuks järeldust põhistada.