Kohtulahend

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Harju Maakohtu 12. septembri 2013.a otsusega tunnistati Urmas Kuusküll süüdi KarS § 209 lg 2 p 2, 3 -§ 22 lg 3 ja KarS § 344 lg 1 järgi ja KarS § 63 lg 1 alusel mõisteti karistuseks 1 aasta ja 3 kuud vangistust. Eelvangistuses viibitud 1 päev arvati karistusaja hulka. KarS § 73 lg 1 ja 3 alusel jäeti karistus tingimisi kohaldamata 3-aastase katseajaga. KarS § 394 lg 2 p 1, 3järgi mõisteti Urmas Kuusküll õigeks. Kaido Kaljusaar mõisteti KarS § 394 lg 2 p 1, 3 järgi 2007.a septembri episoodis õigeks. KarS § 394 lg 2 p 1, 3 järgi mõisteti Kaido Kaljusaar 2007.a mai ja juuni episoodides süüdi ja karistuseks mõisteti 5 aastat vangistust. KarS § 209 lg 2 p 2, 3 ja KarS § 345 lg 1 järgi mõisteti talle KarS § 63 lg 1 alusel karistuseks 3 aastat vangistust, KarS § 344 lg 1 järgi 3 kuud vangistust. KarS § 64 lg 1 alusel mõisteti liitkaristuseks 5 aastat vangistust. Eelvangistuses viibitud 2 päeva arvati karistusaja hulka. KarS § 73 lg 1, 2, 3 alusel jäeti K. Kaljusaarele mõistetud karistus 4 aastat 11 kuud ja 28 päeva tingimisi osaliselt kohaldamata, kohesele ärakandmisele mõisteti 3 kuud vangistust. Karistusaja alguseks loeti karistuse kandmisele asumise päev. Ülejäänud 4 aastat 8 kuud ja 28 päeva jäeti tingimisi kohaldamata 5-aastase katseajaga. Andres Lauri mõisteti KarS § 394 lg 2 p 1, 3 järgi 2007.a septembri episoodis ja KarS § 345 lg 1 järgi õigeks. A. Lauri tunnistati süüdi KarS § 394 lg 2 p 1, 3 järgi 2007.a mai ja juuni episoodides ja karistati 5-aastase vangistusega, KarS § 209 lg 2 p 2, 3 järgi 3-aastase vangistusega. KarS § 64 lg 1 alusel mõisteti liitkaristuseks 5 aastat vangistust. Karistusaja hulka arvati eelvangistuses viibitud 1 päev. KarS § 73 lg 1, 2, 3 alusel jäeti A. Laurile mõistetud karistus osaliselt tingimisi kohaldamata ja määrati, et koheselt kuulub kandmisele 3 kuud vangistust. Karistusaja alguseks arvati karistuse kandmisele asumise päev. Ülejäänud vangistus jäeti tingimisi kohaldamata 5-aastase katseajaga. SÜÜDISTATAVATELE OLID ESITATUD ALLJÄRGNEVAD SÜÜDISTUSED

Urmas Kuusküllile, Kaido Kaljusaarele ja Andres Laurile oli esitatud ühesugused süüdistused selles, et U. Kuusküll, olles OÜ Müller Lahendused juhatuse liige 14.03.2001.a kuni 22.09.2008.a, K. Kaljusaar, olles 20.04.2000.a kuni 03.06.2009.a ning A. Lauri 11.10.2005.a kuni 03.06.2008.a OÜ Arco Kapital (hilisem nimetus Kapitaalsus) juhatuse liige panid ühiselt ja kooskõlastatult toime kelmuse suures ulatuses. Nimelt Andres Lauri ja Kaido Kaljusaar, selleks, et AS SEB Ühispank teostaks laenulepingu nr 10674509 alusel laenu väljamakseid, esitasid AS-le SEB Eesti Ühispank erinevaid fiktiivseid, st intellektuaalselt võltsitud dokumente. Nimetatud fiktiivsed dokumendid, st tehtud tööde aktid ja arved teostatud ehitustööde kohta, olid vastavalt eelnevale kokkuleppele koostatud ja allkirjastatud Urmas Kuuskülli ja Kaido Kaljusaare poolt järgnevalt: U.Kuusküll koostas 07.05.2007.a. fiktiivse tehtud tööde akti nr 1, mille allkirjastasid OÜ Müller Lahendused juhatuse liige Urmas Kuusküll ja OÜ Arco Kapital poolt, juhatuse liikme A.Lauri nimelt, Kaido Kaljusaar. Aktile märkis U.Kuusküll, et ajavahemikul 16.04.2007.a kuni 07.05.2007.a. teostati Tallinnas Veerenni tn 53A/ Töökoja tn 1 ärihoone objektil lepingujärgseid töid 14 160 000 krooni ulatuses ja tööde teostamist kinnitas oma allkirjaga OÜ Arco Kapital juhatuse liige K.Kaljusaar. Samuti nimetatud akti alusel koostas OÜ Müller Lahendused juhatuse liige Urmas Kuusküll OÜ-le Arco Kapital fiktiivse arve nr 070507-1 kuupäevaga 03.10.2006.a summas 14 160 000 krooni (ilma käibemaksuta 12 000 000 krooni). Aktis ja arvel kajastatud andmed ei vastanud tegelikkusele, kuna tegelikkuses OÜ Müller Lahendused poolt OÜ-le Arco Kapital töid ei teostatud. Seejärel 07.05.2007 esitas OÜ Arco Kapital juhatuse liige Kaido Kaljusaar, vastavalt kokkuleppele A.Lauri ja U.Kuuskülliga, fiktiivse arve nr 070507-1 ja teostatud tööde akti ASle SEB Eesti Ühispank ja pank teostas nende alusel 07.05.2007.a OÜ-u Arco Kapital AS-is SEB Eesti Ühispank asuvale kontole nr 10220009949013 laenu väljamakse summas 9 600 000 krooni. Lisaks eelnevale, OÜ Müller Lahendused juhatuse liige Urmas Kuusküll koostas OÜ-le Arco Kapital 26.06.2007.a fiktiivse arve nr 210607-1 selgitusega „Ettemaks: Leping 1/07 (16.04.2007.a) Ettevalmistustööd, R/B vaiatööd, Klaasfassaadid“ summas 47 200 000 krooni (ilma käibemaksuta 40 000 000 krooni). Tegelikkuses ei olnud arvel märgitud töid OÜ-l Müller Lahendus kavatsus teostada. 26.06.2007.a esitas OÜ Arco Kapital juhatuse liige, Kaido Kaljusaar, vastavalt kokkuleppele A.Lauri ja U.Kuuskülliga, fiktiivse arve nr 210607-1 AS-le SEB Eesti Ühispank ja pank teostas selle alusel 26.06.2007.a OÜ Arco Kapital SEB Eesti Ühispanga kontole nr 10220009949013 laenu väljamakse summas 32 000 000 krooni. Samuti 14.09.2006.a. OÜ Müller Lahendused juhatuse liige, Urmas Kuusküll, koostas fiktiivse tehtud tööde akti nr 1, mille allkirjastasid OÜ Müller Lahendused juhatuse liige Urmas Kuusküll ja OÜ Arco Kapital poolt, juhatuse liikme A.Lauri nimelt, Kaido Kaljusaar. Aktile märkis U.Kuusküll, et ajavahemikul 16.04.2007.a kuni 14.09.2007.a teostati Tallinnas Veerenni tn 53A/ Töökoja tn 1 ärihoone objektil lepingujärgseid töid summas 7 080 000 krooni ja tööde teostamist kinnitas oma allkirjaga OÜ Arco Kapital juhatuse liige K.Kaljusaar. Samuti nimetatud akti alusel koostas OÜ Müller Lahendused juhatuse liige Urmas Kuusküll OÜ-le Arco Kapital fiktiivse arve nr 140907-1 kuupäevaga 14.09.2007.a. summas 7 080 000

krooni (ilma käibemaksuta 6 000 000 krooni). Aktis ja arvel kajastatud andmed ei vastanud tegelikkusele, kuna tegelikkuses OÜ Müller Lahendused poolt OÜ-le Arco Kapital töid ei teostatud. Eeluurimisel täpselt tuvastamata ajal, kuid enne laenu väljamakse teostamist (s.o 25.09.2007) esitas OÜ Arco Kapital juhatuse liige, vastavalt omavahelisele kokkuleppele, kas Kaido Kaljusaar või Andres Lauri – fiktiivse arve nr 140907-1 kuupäevaga 14.09.2007.a ja fiktiivse tehtud tööde akti nr 1 AS-le SEB Eesti Ühispank, eesmärgiga omandada varalisi õigusi ja pank teostas fiktiivsete arve ja akti alusel 25.09.2007.a OÜ-u Arco Kapital AS-i SEB Eesti Ühispangas asuvale kontole nr XXXXXXX laenu väljamakse summas 4 800 000 krooni. Selliselt lõid U.Kuusküll, A.Lauri ja K.Kaljusaar AS-i SEB Eesti Ühispanga töötajates teadvalt ebaõige ettekujutuse tegelikest asjaoludest ning said otsest varalist kasu kokku summas 46 400 000 krooni. Sel moel tekitasid Andres Lauri, Urmas Kuusküll ja Kaido Kaljusaar oma tegevusega AS-le SEB Eesti Ühispank kahju kokku 46 400 000 krooni (2 965500.49 eurot). Nimelt OÜ Müller Lahendused juhatuse liige Urmas Kuusküll, ühiselt ja kooskõlastatult OÜ Arco Kapital juhatuse liikmetega Kaido Kaljusaare ja Andres Lauriga, viisid eksimusse AS-i SEB Eesti Ühispank töötajad, luues neile ebaõige ettekujutuse selle kohta, et aadressil Veerenni tn 53A/ Töökoja tn 1 Tallinn on teostatud äri- ja büroohoone ehitustöid ning tellitud hoonele klaasfassaadid kokku summas 46 400 000 krooni (2 965500.49 eurot) 16.04.2007.a OÜ Arco Kapital ja OÜ Müller Lahendused sõlmitud ehituse töövõtulepingu nr 1/07, hinnapakkumise ja arvete ning tehtud tööde aktide alusel. Seega U. Kuusküll, K.Kaljusaar ja A.Lauri panid toime kelmuse suures ulatuses, st varalise kasu saamise – tegelikest asjaoludest ebaõige ettekujutuse loomise teel, milline on KarS § 209 lg-s 2 p-ide 2 ja 3 järgi kvalifitseeritav kuritegu. Vastavalt KarS RS §-le 8 punktile 2 on tegemist suure kahjuga siis, kui see ületab kehtivat palga alammäära ühes kuus sajakordselt. 2006.a oli kehtiva palga alammäär ühe kuu kohta 3000 krooni ning 2007.a oli see 3600 krooni. Seega 2006.a oli tegemist suure kahjuga siis, kui see ületas 300 000 krooni ning 2007.a siis, kui see ületas 360 000 krooni. Urmas Kuusküllile, Andres Laurile ja Kaido Kaljusaarele oli esitatud ühesugune süüdistus selles, et nad panid ühiselt ja kooskõlastatult toime suures ulatuses rahapesu: Nimelt pani A.Lauri, grupis koos Urmas Kuuskülli ja Kaido Kaljusaarega toime kelmuse suures ulatuses 07.05.2007 kuni 25.09.2007, st varalise kasu saamise, tegelikest asjaoludest ebaõige ettekujutuse loomise teel, mis on KarS § 209 lg-s 2 p-ide 2 ja 3 järgi kvalifitseeritav kuritegu. Suures ulatuses kelmuse teel saadi varalist kasu kokku summas 46 400 000 krooni. K.Kaljusaar ja U.Kuusküll võltsisid intellektuaalselt dokumente, st tehtud tööde akte, milliste kohaselt tekitati mulje OÜ Müller Lahendused poolt ehitustööde teostamise kohta äri- ja büroohoone ehitusobjektil Tallinnas aadressil Veerenni 53A/Töökoja 1. Tehtud tööde aktide alusel väljastas U.Kuusküll, kokkuleppel OÜ Arco Kapital juhatuse liikmetega, fiktiivseid arveid. Tegelikkuses antud aktide ja arvete alusel töid ei teostatud ja samuti ei kavatsetud tellida kõnealusele hoonele klaasfassaade ega nende eest tasuda. Fiktiivsed dokumendid esitati OÜ Arco Kapital juhatuse liikmete poolt, eelneval kokkuleppel U.Kuuskülliga – AS-le SEB Eesti Ühispank laenusumma väljamaksete teostamiseks panga poolt ning selle tulemusel teostas pank laenusumma väljamakseid kokku 46 400 000 krooni ulatuses OÜ-u Arco Kapital AS-i SEB Eesti Ühispangas asuvale kontole nr XXXXXXXXX.

Nimetatud vara, st raha summas 46 400 000 krooni on Rahapesu ja terrorismi rahastamise ja tõkestamise seaduse mõistes kuritegeliku tegevuse tulemusena saadud vara, kuna raha saadi kelmuse teel. Urmas Kuusküll, Andres Lauri ja Kaido Kaljusaar panid grupis toime suures ulatuses rahapesu kuritegeliku tegevuse tulemusena saadud rahaga – kokku summas 46 400 000 krooni so. 2 965 500.49 eurot järgnevalt:

Lahendused kontolt nimetatud summa tagasi OÜ Arco Kapital AS-is Swedbank asuvale kontole nr 22102836615, selgitusega „tagasimaks“. Selliselt muundati ja teostati kuriteo tulemusel saadud varaga tehinguid, mille eesmärgiks oli varjata vara tegelikku omanikku ja vara ebaseaduslikku päritolu. Samuti selliselt kanti kuritegeliku tegevuse tulemusel saadud vara üle, eesmärgiga varjata vara ebaseaduslikku päritolu. Seejärel 26.06.2007.a OÜ Arco Kapital AS-is Swedbank asuvale kontole laekunud summast osa, st 26 603 300 krooni, lasi K.Kaljusaar kokkuleppel A.Lauriga konverteerida eurodeks (s.o 1 700 000 eurot) ja kandis üle Hispaaniasse, ettevõtte Rock Island Capital S.L. (registreeritud Malaga Äriregistris registreerimiskood XXXXXXX, juhatuse liikmed K.Kaljusaar ja A.Lauri) pangakontole nr kontole nr XXXXXXXXX, selgitusega „laen vastavalt lepingule“. Lisaks lasi K.Kaljusaar kokkuleppel A.Lauriga, 05.07.2007.a konverteerida OÜ Arco Kapital Swedbank AS kontolt veel 7 824 500 krooni eurodeks (500 000 eurot) ja tegi välismaksekorralduse Kaido Kaljusaarele ja Andres Laurile kuuluva ettevõtte Rock Island Capital S.L. kontole nr XXXXXXX, selgitusega“laen vastavalt lepingule”. Samuti lasi K.Kaljusaar, kokkuleppel A.Lauriga, OÜ Arco Kapital kontolt 09.08.2007.a konverteerida summa 981 935 krooni ja teostas ülekande 62 757,11 eurot Rock Island Capital S.L. pangakontole nr XXXXXXXX. Seega Rock Island Capital S.L. kontole laekus eeltoodud raha kui näiliselt legaalne raha. Selliselt, konverteerides kuriteo tulemusel saadud raha kroonidest eurodeks ja teostades sellega välismakseid, asuti nimetatud vara muundama. Seejärel asuti raha üle kandma ja kasutama, tekitades mulje raha legaalsest päritolust ning teostades rahaga tehinguid ja toiminguid, mille eesmärgiks oli selle tegeliku omaniku ja vara ebaseadusliku päritolu varjamine. Samuti varjati kuritegeliku tegevuse tulemusel saadud vara tõelist olemust ja varaga seotud õigusi.

2) muundamine, ülekandmine, omandamine, valdamine või kasutamine eesmärgiga varjata või hoida saladuses vara ebaseaduslikku päritolu või abistada kuritegelikus tegevuses osalenud isikut, et ta saaks hoiduda oma tegude õiguslikest tagajärgedest.“ Samuti oli nimetatud tegevus rahapesu alates 15.03.2007 kuni 27.01.2008 kehtinud Rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seaduse tähenduses: „Rahapesu on kuriteo tulemusena või sellisest teost osavõtmise eest saadud vara omandamine, valdamine, kasutamine, muundamine, üleandmine või varaga tehingute või toimingute sooritamine, mille eesmärk või tagajärg on selle vara tegeliku omaniku, varaga seotud õiguste, vara asukoha või vara ebaseadusliku päritolu varjamine.“ Seega panid A. Lauri, K. Kaljusaar ja U. Kuusküll grupis toime suures ulatuses rahapesu, s.o summas 46 400 000 krooni /2 965 500.49 eurot/, milline kuritegu on kvalifitseeritav KarS § 394 lg 2 p 1 ja 3 järgi. Vastavalt KarS RS §-le 8 punktile 2 on tegemist suure kahjuga siis, kui see ületab kehtivat palga alammäära ühes kuus sajakordselt. 2006.a oli kehtiva palga alammäär ühe kuu kohta 3000 krooni ning 2007.a oli see 3600 krooni. Seega 2006.a oli tegemist suure kahjuga siis, kui see ületas 300 000 krooni ning 2007.a siis, kui see ületas 360 000 krooni. Peale selle süüdistatakse Urmas Kuuskülli selles, et tema, olles 14.03.2001.a kuni 22.09.2008.a OÜ Müller Lahendused juhatuse liige, pani toime dokumentide võltsimise. Nimelt koostas OÜ Müller Lahendused juhatuse liige Urmas Kuusküll eelneval kokkuleppel OÜ Arco Kapital (hilisem nimetus Kapitaalsus) juhatuse liikmetega erinevad fiktiivsed, st intellektuaalselt võltsitud dokumendid. Selliselt koostas U.Kuusküll 07.05.2007.a. fiktiivse tehtud tööde akti nr 1, mille allkirjastasid OÜ Müller Lahendused juhatuse liige Urmas Kuusküll ja OÜ Arco Kapital poolt, juhatuse liikme A.Lauri nimelt, Kaido Kaljusaar. Aktile märkis U.Kuusküll, et ajavahemikul 16.04.2007.a kuni 07.05.2007.a. teostati Tallinnas Veerenni tn 53A/ Töökoja tn 1 ärihoone objektil lepingujärgseid töid 14 160 000 krooni ulatuses ja tööde teostamist kinnitas oma allkirjaga OÜ Arco Kapital juhatuse liige K.Kaljusaar. Samuti nimetatud akti alusel koostas OÜ Müller Lahendused juhatuse liige Urmas Kuusküll OÜ-le Arco Kapital fiktiivse arve nr 070507-1 kuupäevaga 03.10.2006.a summas 14 160 000 krooni (ilma käibemaksuta 12 000 000 krooni). Aktis ja arvel kajastatud andmed ei vastanud tegelikkusele, kuna tegelikkuses OÜ Müller Lahendused poolt OÜ-le Arco Kapital töid ei teostatud. Lisaks eelnevale, OÜ Müller Lahendused juhatuse liige Urmas Kuusküll, koostas OÜ-le Arco Kapital 26.06.2007.a fiktiivse arve nr 210607-1 selgitusega „Ettemaks: Leping 1/07 (16.04.2007.a) Ettevalmistustööd, R/B vaiatööd, Klaasfassaadid“ summas 47 200 000 krooni (ilma käibemaksuta 40 000 000 krooni). Tegelikkuses ei olnud arvel märgitud summas töid OÜ-l Müller Lahendus kavatsus teostada, samuti ei olnud kavatsust tellida kõnesolevale ärija büroohoonele klaasfassaade. Samuti 14.09.2006.a. OÜ Müller Lahendused juhatuse liige Urmas Kuusküll, koostas fiktiivse tehtud tööde akti nr 1, mille allkirjastasid OÜ Müller Lahendused juhatuse liige Urmas Kuusküll ja OÜ Arco Kapital poolt, juhatuse liikme A.Lauri nimelt, Kaido Kaljusaar. Aktile märkis U.Kuusküll, et ajavahemikul 16.04.2007.a kuni 14.09.2007.a teostati Tallinnas Veerenni tn 53A/ Töökoja tn 1 ärihoone objektil lepingujärgseid töid summas 7 080 000 krooni ja tööde teostamist kinnitas oma allkirjaga OÜ Arco Kapital juhatuse liige K.Kaljusaar.

Samuti nimetatud akti alusel koostas OÜ Müller Lahendused juhatuse liige Urmas Kuusküll OÜ-le Arco Kapital fiktiivse arve nr 140907-1 kuupäevaga 14.09.2007.a. summas 7 080 000 krooni (ilma käibemaksuta 6 000 000 krooni). Aktis ja arvel kajastatud andmed ei vastanud tegelikkusele, kuna tegelikkuses OÜ Müller Lahendused poolt OÜ-le Arco Kapital töid ei teostatud. Tehtud tööde aktid ja arved teostatud tööde kohta koostati ja allkirjastati nende esitamiseks OÜ-u Arco Kapital juhatuse poolt AS-le SEB Eesti Ühispank laenulepingu nr 10674509 alusel laenu väljamakse tingimuste täitmiseks ja seega laenu väljamakse saamiseks. Nimelt laenulepingust tulenevalt oli omafinantseering 20% ehk arved olid koostatud kokku summale 68 440 000 krooni (ilma käibemaksuta 58 000 000), millest arvutati maha omafinantseering 20 % ja tehti vastavalt sellele väljamakseid. Seega andis dokumentide võltsimine võimaluse omandada varalisi õigusi, mis tulenesid AS-ga SEB Eesti Ühispank sõlmitud laenulepingust. OÜ Müller Lahendused nimelt koostatud arved ja aktid esitati OÜ Arco Kapital juhatuse liikmete poolt AS-le SEB Eesti Ühispank ning pank teostas nimetatud aktide ja arvete alusel OÜ Arco Kapital AS SEB Eesti Ühispanga kontole nr XXXXXXXXX laenu väljamakseid kokku summas 46 400 000 krooni (2 965500.49 eurot). Seega pani Urmas Kuusküll toime KarS § 344 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo, st dokumentide, mille alusel on võimalik omandada õigusi, võltsimise. Kaido Kaljusaart süüdistatakse dokumentide võltsimises. Nimelt koostas OÜ Müller Lahendused juhatuse liige Urmas Kuusküll eelneval kokkuleppel OÜ Arco Kapital (hilisem nimetus Kapitaalsus) juhatuse liikmete K.Kaljusaare ja A.Lauriga – erinevad fiktiivsed, st intellektuaalselt võltsitud dokumendid. Selliselt koostas U.Kuusküll 07.05.2007.a. fiktiivse tehtud tööde akti nr 1, mille allkirjastasid OÜ Müller Lahendused juhatuse liige Urmas Kuusküll ja OÜ Arco Kapital poolt, juhatuse liikme A.Lauri nimelt, Kaido Kaljusaar. Aktile märkis U.Kuusküll, et ajavahemikul 16.04.2007.a kuni 07.05.2007.a. teostati Tallinnas Veerenni tn 53A/ Töökoja tn 1 ärihoone objektil lepingujärgseid töid 14 160 000 krooni ulatuses ja tööde teostamist kinnitas oma allkirjaga OÜ Arco Kapital juhatuse liige K.Kaljusaar. Samuti nimetatud akti alusel koostas OÜ Müller Lahendused juhatuse liige Urmas Kuusküll OÜ-le Arco Kapital fiktiivse arve nr 070507-1 kuupäevaga 03.10.2006.a summas 14 160 000 krooni (ilma käibemaksuta 12 000 000 krooni). Aktis ja arvel kajastatud andmed ei vastanud tegelikkusele, kuna tegelikkuses OÜ Müller Lahendused poolt OÜ-le Arco Kapital töid ei teostatud. Samuti 14.09.2006.a. OÜ Müller Lahendused juhatuse liige Urmas Kuusküll, koostas fiktiivse tehtud tööde akti nr 1, mille allkirjastasid OÜ Müller Lahendused juhatuse liige Urmas Kuusküll ja OÜ Arco Kapital poolt, juhatuse liikme A.Lauri nimelt, Kaido Kaljusaar. Aktile märkis U.Kuusküll, et ajavahemikul 16.04.2007.a kuni 14.09.2007.a teostati Tallinnas Veerenni tn 53A/ Töökoja tn 1 ärihoone objektil lepingujärgseid töid summas 7 080 000 krooni ja tööde teostamist kinnitas oma allkirjaga OÜ Arco Kapital juhatuse liige K.Kaljusaar. Samuti nimetatud akti alusel koostas OÜ Müller Lahendused juhatuse liige Urmas Kuusküll OÜ-le Arco Kapital fiktiivse arve nr 140907-1 kuupäevaga 14.09.2007.a. summas 7 080 000 krooni (ilma käibemaksuta 6 000 000 krooni). Aktis ja arvel kajastatud andmed ei vastanud

tegelikkusele, kuna tegelikkuses OÜ Müller Lahendused poolt OÜ-le Arco Kapital töid ei teostatud. Tehtud tööde aktid ja arved teostatud tööde kohta koostati ja allkirjastati nende esitamiseks OÜ-u Arco Kapital juhatuse poolt AS-le SEB Eesti Ühispank laenulepingu nr 10674509 alusel laenu väljamakse tingimuste täitmiseks ja seega laenu väljamakse saamiseks. Selliselt Kaido Kaljusaar allkirjastas eeltoodud fiktiivsed tehtud tööde aktid teadvalt, kuivõrd nimetatuid ehitustöid OÜ Arco Kapital Veerenni äri- ja büroohoone objektil ei teostatud. Sellega võltsis Kaido Kaljusaar intellektuaalselt dokumente, mille alusel tekkis võimalus omandada õigusi vastavalt 13.10.2006.a AS SEB Eesti Ühispank ja OÜ Arco Kapital vahel sõlmitud laenulepingule. Nimelt laenulepingust tulenevalt oli omafinantseering 20% ehk arved olid koostatud kokku summale 68 440 000 krooni (ilma käibemaksuta 58 000 000), millest arvutati maha omafinantseering 20 % ja tehti vastavalt sellele väljamakseid. Seega andis dokumentide võltsimine võimaluse omandada varalisi õigusi, mis tulenesid AS-ga SEB Eesti Ühispank sõlmitud laenulepingust. OÜ Müller Lahendused nimelt koostatud arved ja aktid esitati OÜ Arco Kapital juhatuse liikmete poolt AS-le SEB Eesti Ühispank ning pank teostas nimetatud arvete ja aktide alusel OÜ Arco Kapital AS SEB Eesti Ühispanga kontole nr XXXXXXX laenu väljamakseid kokku summas 46 400 000 krooni (2 965 500.49 eurot). Seega pani Kaido Kaljusaar toime KarS § 344 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo, st dokumentide, mille alusel on võimalik omandada õigusi, võltsimise. Samuti Kaido Kaljusaart süüdistatakse selles, et ta pani toime võltsitud dokumendi kasutamise. Nimelt U.Kuusküll koostas 07.05.2007.a. fiktiivse tehtud tööde akti nr 1, mille allkirjastasid OÜ Müller Lahendused juhatuse liige Urmas Kuusküll ja OÜ Arco Kapital poolt, juhatuse liikme A.Lauri nimelt, Kaido Kaljusaar. Aktile märkis U.Kuusküll, et ajavahemikul 16.04.2007.a kuni 07.05.2007.a. teostati Tallinnas Veerenni tn 53A/ Töökoja tn 1 ärihoone objektil lepingujärgseid töid 14 160 000 krooni ulatuses ja tööde teostamist kinnitas oma allkirjaga OÜ Arco Kapital juhatuse liige K.Kaljusaar. Aktis kajastatud andmed ei vastanud tegelikkusele, kuna tegelikkuses OÜ Müller Lahendused poolt OÜ-le Arco Kapital töid ei teostatud. Seejärel OÜ Arco Kapital juhatuse liige Kaido Kaljusaar, vastavalt kokkuleppele A.Lauri ja U.Kuuskülliga, esitas 07.05.2007.a eelmainitud fiktiivse tehtud tööde akti nr 1 ja arve AS-le SEB Eesti Ühispank, eesmärgiga omandada varalisi õigusi, kuivõrd nimetatud akti ja arve alusel oli võimalik saada pangast vastavalt 13.10.2006.a sõlmitud laenulepingule laenu väljamakseid. Pank tegi nimetatud akti ja arve alusel 07.05.2007.a väljamakse OÜ Arco Kapital AS SEB Eesti Ühispanga kontole nr XXXXXXXXX summas 9 600 000 krooni. Lisaks eelnevale, OÜ Müller Lahendused juhatuse liige Urmas Kuusküll, koostas OÜ-le Arco Kapital 26.06.2007.a fiktiivse arve nr 210607-1 selgitusega „Ettemaks: Leping 1/07 (16.04.2007.a) Ettevalmistustööd, R/B vaiatööd, Klaasfassaadid“ summas 47 200 000 krooni (ilma käibemaksuta 40 000 000 krooni). Tegelikkuses ei olnud arvel märgitud töid OÜ-l Müller Lahendus kavatsus teostada. 26.06.2007.a esitas OÜ Arco Kapital juhatuse liige, Kaido Kaljusaar, vastavalt kokkuleppele A.Lauri ja U.Kuuskülliga, fiktiivse arve nr 210607-1 AS-le SEB Eesti Ühispank, eesmärgiga omandada varalisi õigusi, kuivõrd nimetatud akti ja arve alusel oli võimalik saada pangast

vastavalt 13.10.2006.a sõlmitud laenulepingule laenu väljamakseid. Pank tegi nimetatud arve alusel 26.06.2007.a OÜ Arco Kapital SEB Eesti Ühispanga kontole nr XXXXXXX laenu väljamakse summas 32 000 000 krooni. Samuti 14.09.2006.a. OÜ Müller Lahendused juhatuse liige, Urmas Kuusküll, koostas fiktiivse tehtud tööde akti nr 1, mille allkirjastasid OÜ Müller Lahendused juhatuse liige Urmas Kuusküll ja OÜ Arco Kapital poolt, juhatuse liikme A.Lauri nimelt, Kaido Kaljusaar. Aktile märkis U.Kuusküll, et ajavahemikul 16.04.2007.a kuni 14.09.2007.a teostati Tallinnas Veerenni tn 53A/ Töökoja tn 1 ärihoone objektil lepingujärgseid töid summas 7 080 000 krooni ja tööde teostamist kinnitas oma allkirjaga OÜ Arco Kapital juhatuse liige K.Kaljusaar. Samuti nimetatud akti alusel koostas OÜ Müller Lahendused juhatuse liige Urmas Kuusküll OÜ-le Arco Kapital fiktiivse arve nr 140907-1 kuupäevaga 14.09.2007.a. summas 7 080 000 krooni (ilma käibemaksuta 6 000 000 krooni). Aktis ja arvel kajastatud andmed ei vastanud tegelikkusele, kuna tegelikkuses OÜ Müller Lahendused poolt OÜ-le Arco Kapital töid ei teostatud. Eeluurimisel täpselt tuvastamata ajal, kuid enne laenu väljamakse teostamist (s.o 25.09.2007) esitas OÜ Arco Kapital juhatuse liige, vastavalt omavahelisele kokkuleppele, kas Kaido Kaljusaar või Andres Lauri – fiktiivse arve nr 140907-1 kuupäevaga 14.09.2007.a ja tehtud tööde akti nr 1 AS-le SEB Eesti Ühispank, eesmärgiga omandada varalisi õigusi ja pank teostas fiktiivsete arve ja akti alusel 25.09.2007.a OÜ-u Arco Kapital AS-i SEB Eesti Ühispangas asuvale kontole nr XXXXXXXXX laenu väljamakse summas 4 800 000 krooni. Seega Kaido Kaljusaar, kasutades võltsitud dokumente, eesmärgiga omandada õigusi, pani toime KarS § 345 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Andres Laurit süüdistatakse selles, et tema, olles alates 11.10.2005.a kuni 03.06.2009.a OÜ Arco Kapital juhatuse liige, pani toime võltsitud dokumendi kasutamise. Nimelt U.Kuusküll koostas 07.05.2007.a. fiktiivse tehtud tööde akti nr 1, mille allkirjastasid OÜ Müller Lahendused juhatuse liige Urmas Kuusküll ja OÜ Arco Kapital poolt juhatuse liikme A.Lauri nimelt Kaido Kaljusaar. Aktile märkis U.Kuusküll, et ajavahemikul 16.04.2007.a kuni 07.05.2007.a. teostati Tallinnas Veerenni tn 53A/ Töökoja tn 1 ärihoone objektil lepingujärgseid töid 14 160 000 krooni ulatuses ja tööde teostamist kinnitas oma allkirjaga OÜ Arco Kapital juhatuse liige K.Kaljusaar. Aktis kajastatud andmed ei vastanud tegelikkusele, kuna tegelikkuses OÜ Müller Lahendused poolt OÜ-le Arco Kapital töid ei teostatud. Seejärel OÜ Arco Kapital juhatuse liige Kaido Kaljusaar, vastavalt kokkuleppele A.Lauri ja U.Kuuskülliga, esitas 07.05.2007.a eelmainitud fiktiivse tehtud tööde akti nr 1 ja arve AS-le SEB Eesti Ühispank, eesmärgiga omandada varalisi õigusi, kuivõrd nimetatud akti ja arve alusel oli võimalik saada pangast vastavalt 13.10.2006.a sõlmitud laenulepingule laenu väljamakseid. Pank tegi nimetatud akti ja arve alusel 07.05.2007.a väljamakse OÜ Arco Kapital AS SEB Eesti Ühispanga kontole nr XXXXXXX summas 9 600 000 krooni. Lisaks eelnevale, OÜ Müller Lahendused juhatuse liige Urmas Kuusküll koostas OÜ-le Arco Kapital 26.06.2007.a fiktiivse arve nr 210607-1 selgitusega „Ettemaks: Leping 1/07 (16.04.2007.a) Ettevalmistustööd, R/B vaiatööd, Klaasfassaadid“ summas 47 200 000 krooni

(ilma käibemaksuta 40 000 000 krooni). Tegelikkuses ei olnud arvel märgitud töid OÜ-l Müller Lahendus kavatsus teostada. 26.06.2007.a esitas OÜ Arco Kapital juhatuse liige, Kaido Kaljusaar, vastavalt kokkuleppele A.Lauri ja U.Kuuskülliga, fiktiivse arve nr 210607-1 AS-le SEB Eesti Ühispank, eesmärgiga omandada varalisi õigusi, kuivõrd nimetatud akti ja arve alusel oli võimalik saada pangast vastavalt 13.10.2006.a sõlmitud laenulepingule laenu väljamakseid. Pank tegi nimetatud arve alusel 26.06.2007.a OÜ Arco Kapital SEB Eesti Ühispanga kontole nr XXXXXXX laenu väljamakse summas 32 000 000 krooni. Samuti 14.09.2006.a. OÜ Müller Lahendused juhatuse liige Urmas Kuusküll, koostas fiktiivse tehtud tööde akti nr 1, mille allkirjastasid OÜ Müller Lahendused juhatuse liige Urmas Kuusküll ja OÜ Arco Kapital poolt, juhatuse liikme A.Lauri nimelt, Kaido Kaljusaar. Aktile märkis U.Kuusküll, et ajavahemikul 16.04.2007.a kuni 14.09.2007.a teostati Tallinnas XXXXXXXXX ärihoone objektil lepingujärgseid töid summas 7 080 000 krooni ja tööde teostamist kinnitas oma allkirjaga OÜ Arco Kapital juhatuse liige K.Kaljusaar. Samuti nimetatud akti alusel koostas OÜ Müller Lahendused juhatuse liige Urmas Kuusküll OÜ-le Arco Kapital fiktiivse arve nr 140907-1 kuupäevaga 14.09.2007.a. summas 7 080 000 krooni (ilma käibemaksuta 6 000 000 krooni). Aktis ja arvel kajastatud andmed ei vastanud tegelikkusele, kuna tegelikkuses OÜ Müller Lahendused poolt OÜ-le Arco Kapital töid ei teostatud. Eeluurimisel täpselt tuvastamata ajal, kuid enne laenu väljamakse teostamist (s.o 25.09.2007) esitas OÜ Arco Kapital juhatuse liige, vastavalt omavahelisele kokkuleppele, kas Kaido Kaljusaar või Andres Lauri – fiktiivse arve nr 140907-1 kuupäevaga 14.09.2007.a ja tehtud tööde akti nr 1 AS-le SEB Eesti Ühispank, eesmärgiga omandada varalisi õigusi ja pank teostas fiktiivsete arve ja akti alusel 25.09.2007.a OÜ-u Arco Kapital AS-i SEB Eesti Ühispangas asuvale kontole nr XXXXXXXXX laenu väljamakse summas 4 800 000 krooni. Seega Andres Lauri, kasutades võltsitud dokumente eesmärgiga omandada õigusi, pani toime KarS § 345 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Nagu ülalpool märgitud, mõistis maakohus Urmas Kuuskülli KarS § 394 lg 2 p 1, 3 järgi õigeks, KarS § 209 lg 2 p 2, 3 asemel mõistis ta süüdi kelmusele kaasaaitamises KarS § 22 lg 3- 209 lg 2 p 2, 3 järgi ja süüdi KarS § 344 lg 1 järgi, s.o dokumentide võltsimises. Urmas Kuuskülli mõistis kohus KarS § 394 lg 2 p 1, 3 järgi õigeks ja KarS § 209 lg 2 p 2, 3 asemel mõistis U. Kuuskülli süüdi KarS § 22 lg 3 – 209 lg 2 p 2, 3 järgi. Andres Lauri mõistis kohus KarS § 345 lg 1 järgi ja KarS § 394 lg 2 p 1, 3 järgi 2007.a septembri episoodis õigeks. Kaido Kaljusaare mõistis kohus KarS § 394 lg 2 p 1, 3 järgi 2007.a septembri episoodis õigeks.

APELLATSIOONIDE SISU

Urmas Kuuskülli kaitsja adv Andres Simsoni apellatsioon

Kaitsja taotleb maakohtu otsuse osalist tühistamist ja uue otsusega oma kaitsealuse õigeksmõistmist KarS § 209 lg 2 p 2, 3 - § 22 lg 3 ja § 344 lg 1 järgi ning tsiviilhagi rahuldamata jätmist. Kaitsja hinnangul on KarS § 209 lg 2 p 2. 3 - §22 lg 3 järgi piisavalt individualiseerimata. Ühegi tõendiga ei ole tõendatud, et U. Kuusküll oleks saanud SEB panga arvelt varalist kasu, seega on süüteokoosseisu üks elementidest tema puhul täielikult täitmata. U. Kuusküll OÜ Müller Lahendused juhatajana ei saanud endale ega enda ettevõttesse ühtegi krooni alusetult. Seega ei ole võimalik teda isegi teoreetiliselt käsitleda kelmuse toime pannud isikuna. Ka subjektiivsest küljest eeldab tegu tahtlust või soovi ebaseaduslikult pangast endale vara või raha saada. Selle aspekti kohta puuduvad igasugused tõendid. U. Kuusküll on korduvalt kinnitanud, et tema tegevus ehitustööde korraldamisel oli reaalne, plaan ja soov hakata ehitust arendama oli tegelik. Mitmed tunnistajad peale süüdistatavate kinnitavad, et töid oli asutud teostama ning selles ei ole tõendeid hinnates mingit kahtlust, et ettevalmistustöödega oli alustatud. Seega on ainetu rääkida kavatsetust kelmuse toimepanemise plaanist. U. Kuusküll oma tegevusega iseenesest välistab subjektiivse külje, st planeeritud kelmuse toimepanemise. Kuuskülli tegevus katkes üksnes rahaliste vahendite puudumise tõttu. Nende hankimine sh suhtlemine SEB pangaga ei puutu vähemalgi määral temasse. Milliseid täiendavaid rahasummasid hangiti selle projekti osas pangalt ja kuhu need jõudsid, on temale teadmata. Kui prokuratuur isegi käsitleb täiendavate summade saamist Arco Kapital OÜ poolt puhul kelmusena, siis ka see asjaolu ei puutu U. Kuuskülli, kes tegeles OÜ Müller Lahendused juhatajana ehitamisega. Seega võib U. Kuuskülli puhul otse öelda, et ka tema kandis ehituse seiskumisega olulist materiaalset kahju ning ei ole saanud ega aidanud kaasa varalise kasu saamisele. Eelnevast tulenevalt on välistatud temalt tsiviilhagide väljamõistmine. Ta ei ole toime pannud tahtlikku kelmust ega saanud selle eest varalist kasu. U. Kuuskülli huvi n.ö objekti ehitajana oli ühene, teha Veerenni tn kinnistuga tööd ning viia ehitus lõpuni, saades sellest analoogselt enda varasemate arendustega seaduslikku materiaalset kasu. Järgnenud juriidilistest ja panganduslikest protsessidest ei teadnud ta midagi. Ta ei osalenud suhtluses SEB pangaga ega ole soovinud enda kontole raha, mille saamiseks veel võis puududa alus. Kui tema kontole kanti ennatlikult 32 miljonit krooni, soovis ta selle koheselt tagastada. U. Kuuskülli tegevuses puudub süüteokoosseis kelmusele kaasaaitamises. Süüdistus väidab, et dokumendid, arved ja aktid on intellektuaalselt võltsitud, kuna sisult on dokumendid kajastatud mitteõigeid andmeid. Kaitsja väide sisulises osas on, et kõik arved ja aktid olid põhjendatud ja vastasid tegelikkusele. Vastupidist ei ole tõendatud. Juhul kui arvetel ei ole kajastatud teenuse sisu täiesti korrektselt, siis ei saa see ka teoorias tuua kaasa otseselt süüdistust dokumendi võltsimises. Arve ei too iseenesest kaasa mingeid õigusi ega vähenda kohustusi. Vaidlus dokumendi sisu üle ei too eraisikutel reeglina kaasa kriminaalvastutust. Tihtipeale on arvete sisu kajastamisel ebatäpsusi ja eksimusi. Oluline on kriminaalvastutuse kohaldamisel võimalus ja soov saada selle abil mingeid õigusi või vabaneda kohustustest. Seda U. Kuuskülli tegevuse puhul tuvastatud ei ole. Seega ei esine ka tema tegevuses kaitsja hinnangul KarS §344 koosseisu.

Kaitsja on ka seisukohal, et kriminaalasja uurimine on ilmselgelt veninud üle mõistliku ajalise määra ning apellant taotleb teise astme kuritegude, s.o kelmuse ja dokumendi võltsimise osas aegusemise kohaldamist, kuna kriminaalasi on antud kohtu alla rohkem kui viie aasta möödumisel väidetavast teo toimepanemisest, seda isegi kui kuriteo toimepanemise ajaks lugeda 26.06.2007.a. Süüdistusakt kriminaalasjas on esitatud alles 28.12.2012, kohtu alla on süüdistatavad antud alles 2013.a. Ka tsiviilhagi on esitatud aegunult ning apellant taotleb ka hagi suhtes aegumise kohaldamist. Apellant on seisukohal, et aegumise mittekohaldamine seoses sellega, et vahepeal kohaldati isikutele menetluse käigus tõkendit, ei ole põhjendatud. Süüdistataval on õigus eeldada, et teise astme kuritegusid ei saa kohtu alla anda pärast 5 aasta möödumist nende väidetavast toimepanemisest. Menetlustehnilised võtted aegumise peatamiseks või katkestamiseks kohtueelse menetleja poolt ei saa rikkuda isiku kriminaalõiguslikke põhiõigusi, st eeldada, et teod aeguvad kindla tähtaja jooksul, esimese astme kuriteod 10 aasta jooksul ja teise astme kuriteod 5 aasta jooksul. Käesoleval juhul möödus 5 aastat teo toimepanemisest hiljemalt juunis 2012.a, mil kriminaalasi oli veel kohtueelse menetluse staadiumis. Lisaks taotleb apellant menetluse lõpetamist KrMS § 2052 alusel teise astme kuritegude osas põhjusel, et kohtueelse uurimise venimise tõttu on kriminaalasi kohtus ca 6-7 aastat pärast sündmusi ja asja arutamine on alles esimese astme kohtus, menetluse lõpetamist mõistliku menetlusaja ületamise tõttu. Karistuse lõplik mõistmine näiteks võltsimise toimepanemises eelduslikult ca 8 aastat pärast sündmusi rikub isikute põhiõigusi, ei täidaks karistuse eesmärke ning on vastuolus EIÕK praktikaga. Meil pole ühtki mõistlikku argumenti, miks ei olnud seda kriminaalasja efektiivselt menetledes võimalik saata kohtusse juba 2009.a. Teise astme kuritegude eest karistuse mõistmine 2013.a oleks sisuliselt ja karistusõiguslikult täielikult põhjendamatu, väärib märkimist, et kohtumenetlus on seejuures olnud väga kiire. Andres Lauri kaitsjate apellatsioon Apellatsioonis taotletakse maakohtu otsuse tühistamist selle süüdimõistvas ja tsiviilhagi rahuldavas osas ja õigeksmõistva kohtuotsuse tegemist. Apellatsiooni põhjendused on järgmised. Maakohus rikkus KrMS § 268 lg 1 sätteid, heites A. Laurile ette süüdistusaktis nimetamata tegusid. Etteheited A. Lauri tegevusele, mis ei seisne võltsitud dokumendi esitamises (laenu käendamine, objektile esitaja otsimine, üürilepingu sõlmimine) ning mis jäävad väljapoole ajavahemikku 07.05.2007 kuni 25.09.2007 (suhtlemine tunnistaja K ja viimase poolt antud ütlustel põhinevad väited, pangaga peetud meilivahetus, kus adressaadiks märgitud ka [email protected] ning 100% ettemaks Costs Worksile) on asjakohatud ning väljuvad süüdistusaktist. See rikkumine on kaasa toonud ebaõige kohtulahendi. Maakohus rikkus KrMS § 3051 lg 1 sätestatut, kuivõrd ühe ja sama teo eest mõistis kohus A. Lauri süüdistuses KarS § 345 lg 1 järgi õigeks ning süüdistuses KarS § 209 lg 1 p 2, 3 järgi süüdi. Kohtuotsus on ses osas vastuoluline, ühelt poolt leidis kohus, et Pangale dokumentide esitamise ajal ei olnud A. Lauri tõenäoliselt Eestiski, dokumentide esitamine oli juba aset leidnud, teisalt aga leidis kohus, et kelmuse kaastäideviijateks on Kaljusaar ja Lauri, kes ühiselt ja kooskõlastatult tegutsesid tegu valitsedes. Kohus kohaldas ebaõigesti KarS § 209 lg 2 p 2, 3, pannes A. Laurile süüks tegusid, mis ei olnud kausaalses seoses kelmuse toimepanemisega. Apellatsioonis viidatakse Riigikohtu otsusele nr 3-1-1-98-09 ning märgitakse, et kohtuotsuse kohaselt on maakohus tuvastanud, et

kelmus kui kuritegu oli lõpule viidud hiljemalt 25.09.2007. Seetõttu on ebaõige ja asjakohatu kohtuotsuses (lk 34) sisalduv arutlus ja etteheide, mis tuleneb K. Mi ütlustest selle kohta, et tema poole pöördusid Kaljusaar ja Lauri 2009.a OÜ Kapitaalsus likvideerimiseks. Ettevõttel oli üks kinnistu ja kohustused panga ees. Hiljem selgus, et ettevõtte varad olid üle hinnatud. Viru Maakohus kuulutas 11.09.2009.a välja OÜ Kapitaalsus pankroti. Varakäsutuse tulemusena sai pank kahju, kuivõrd laenusaaja saadud raha ei tagastanud. Süüdistatavad Kaljusaar ja Lauri said kasu, kasutades saadud raha kinnistute ostmiseks teiste neile kuuluvate ettevõtete kaudu. Selle etteheitega rikkus maakohus jällegi KrMS § 268 lg 1, kuna süüdistusaktis A. Laurile etteheidetav tegu lõpeb süüdistusakti kohaselt 25.09.2007. Andres Lauri süüditunnistamisel KarS § 209 lg 2 p 2, 3 järgi rikkus kohus oluliselt menetlusnorme tõendite ebaõige hindamisega, mis tõi kaasa ebaõige otsuse. Kohus jättis kohtuotsuse põhiosas esitamata tõendid, millega on tõendatud, et A. Lauri pani toime KarS § 209 objektiivsesse koosseisu kuuluva teo. Samuti on kohus jätnud analüüsimata tõendid, mis näitavad, et A. Lauri kelmust toime ei pannud. Otsuses puudub analüüs kaastäideviimise kohta, sh kuidas iga süüdistatav etteheidetavat tegu valitses, milline oli erinevate süüdistatavate konkreetne osa kelmuses. Kaudselt võib arvata, et A. Lauri tunnistati süüdi seetõttu, et ta käendas pangaga sõlmitud lepingut, otsis objektile ehitaja ja pöördus tuttavate poole, et sõlmida XXXXXXX ärihoone suhtes üürilepinguid, kuid kuidas need teod on seotud panga petmisega, otsusest ei selgu. Ükski nimetatud tegu ei ole õigusvastane. Kohus pole välja toonud, millega on tõendatud A. Lauri tahtlus panka petta. Viide tõenditele ja/või tuvastatud asjaoludele, mis näitavad A. Lauri kavatsetust kuritegu toime panna, otsuses puudub. Kohtuotsusest jääb arusaamatuks, kuidas pärast väidetava kelmuse toimepanemist toimunud üürilepingute sõlmimine näitab kelmuse toimepanemist. Peale selle hindas kohus äriruumi üürilepingute sõlmimisega seotud tõendeid ebaõigesti. Arusaamatuks jääb, kuidas asjaolu, et pank käsitles objektiga seotud inimestena Laurit ja Kaljusaart näitab, et A. Lauri pettis panka sellega, et esitas pangale võltsitud dokumente. Selle järelduse tegemisel on kohus hinnanud tõendeid ebaõigesti, kuivõrd tunnistaja J. Re ütlustest nähtub, et A. Lauril ei olnud puutumust pangale esitatud aktide ja arvetega, mis on süüdistuse aluseks. Apellatsioonis tuuakse ära J. Re ütlused. Kohus on viidanud G. Ki ütlustele, et A. Lauri olevat „vedav jõud ja kellega küsimuste korral suheldi“. Kohus jättis aga arvestamata, et G. K asus panka tööle alles 2007.a sügisel. Süüdistuses nimetatud tegude ajal G. K pangas ei töötanud. Tema ütlusi ei saa tõendina arvestada KrMS § 66 lg 21 alusel, sest ta ei tajunud vahetult ühtegi asjaolu, mis süüdistusega seotud. Otsuses puudub viide tõenditele, mille põhjal kohus tuvastas, et info, et 100% ettemaks oli tehtud Costa Worksile, põhines A. Laurilt. Tegelikult oli pangal juba enne 28.11.2007 kohtumist A. Lauri ja G. Ki vahel olemas info, et Costa Worksile on tehtud 100% ettemaks. Seda näitab J. Re elektronkiri 27.11.2007, milles on selgelt kirjas ettemaksu tegemine. G. K on muuhulgas tunnistanud, et tõenäoliselt sai siiski pank teada Costa Worksiga sõlmitud lepingust varem kui toimus kohtumine tema ja A. Lauri vahel. Seega pole usaldusväärsed G.

Ki ütlused ka selles osas, justkui oli pank esmakordselt lepingutest Costa Worksiga teada saanud A. Laurilt 28.11.2007.a kohtumisel. Selle väite lükkab ümber ka J. Re elektronkiri 26.07.2007 K. Kaljusaarele. Tegelikult tuleneb tõenditest, et K. Kaljusaar oli panka juba juulis või augustis informeerinud klaasfassaadide tellimisest Hispaaniast ning pangal ei olnud selle vastu midagi, sest vastasel juhul ei oleks pank 25.09.2007 laenu järgmist väljamakset teinud. See näitab omakorda, et tõenäoliselt pank, saades novembris 2007 aru, et hakkab kinnisvaraturu- ja üldine majanduskriis, hakkas otsima põhjuseid, kuidas laenulepingust OÜga Arco Kapital n.ö lahti saada. Kohus on A. Lauri süüditunnistamist põhjendanud sellega, et pangaga peetud meilivahetuses olevat adressaadiks märgitud XXXXXXX. Tegelikult tuleneb kirjavahetusest, et A. Lauri ei teadnud pangale esitatud arvetest ja panga väljamaksetest sisuliselt midagi kuni novembrini 2007.. Seda kinnitab ka K. Kaljusaare 27.11.2007.a e-kiri J. Rele, mis algab sõnadega „saadan kirja Andresele edasi mina ei viitsi enam nende lollustega tegeleda. See näitab, et kuni selle ajani suhtles ja tegeles pangaga K. Kaljusaar ainuisikuliselt. Alles pärast seda viis K. kaljusaar A. Lauri olukorraga kurssi. Asjaolu, et A. Lauri sai pangale esitatud arvetest ja nende alusel panga poolt tehtud laenumaksetest teada alles novembris 2007, näitavad veel järgmised tõendid – J. Re, K. Kaljusaare ja A. Lauri ütlused ning dokumentaalsed tõendid – elektronkirjavahetus. Maakohus põhjendab A. Lauri süüdimõistmist kelmuses sellega, justkui oleks K. Kaljusaar kasutanud objektiga seotud toiminguid kirjeldades ainult „meie“ vormi ning räägib rahaülekande kooskõlastamisest Lauriga. See on kaitsjate hinnangul vale ega haaku K. Kaljusaare ütlustega. K. Kaljusaar on oma ütlustes vähemalt sama palju kasutanud „mina“ vormi. Kui analüüsida K. Kaljusaare ütlusi, siis „meie“ vormi kasutab ta siis kui küsimus on üldiselt vaidlusalusel kinnisasjal arendatava projekti kohta. Lisaks on oluline märkida, et praktikas on tavapärane, et äriühingut juhatav või seal töötav inimene, rääkides ühingu toimingutest, kasutab kogu ühingu tegevuse iseloomustamisel vormi „meie“. Pole ka tõendatud, et „meie“ all on Kaljusaar just nimelt silmas pidanud ennast ja A. Laurit. Maakohus on materiaalõigust ebaõigesti kohaldades jätnud tähelepanuta, et süüdistatavaid oleks saanud kelmuses süüdi tunnistada vaid juhul, kui oleks tuvastatud, et neil ei olnudki kavatsust vaidlusalusele kinnisasjale ärihoonet ehitada. Tõendid näitavad vastupidist. Ehitustööde teostamist ja kavatsust büroohoone ehitada, näitavad muuhulgas tunnistajate R. R, T. P, T. O, M. J A. R, V. R, M. L, T. L, E. T, J. S ja T. A ütlused ning üürilepingud, millest nähtub, et erinevad äriühingud olid sõlminud OÜ-ga Arco Kapital lepingud, et saada ehitatavas büroohoones ruumid, OÜ Acto Consult ekspertarvamus XXXXXXX büroohoone kohta, Skanska EMV AS-i peajurist A. K vastus põhjaprefektuuri teabenõudele, OÜ Rei Geotehnika arve, SWECO Projekt AS-i poolt koostatud arved ja tööde üleandmise aktid, AS-i Kommunaalprojekt 19.03.2007.a esitatud arve, Arhitektuuribüroo Laan ja Temi OÜ arved, Arco Kapital OÜ ja AS-i Eesti Projekt vahel 15.02.2007 sõlmitud töövõtuleping koos lisadega, Arco Kapital ja Arhitektuuribüroo Laan ja Remi OÜ vahel sõlmitud leping, Windoor OÜ 03.05.2007 hinnapakkumine klaasfassaadide jaoks, Costa Works S.L. ja Arco kapital OP vahel sõlmitud klaasfassaadide müügileping ja Kapitaalsus OÜ poolt kuni 13.02.2008 AS-le SEB Pank tasutud intressid summas 6 628 260.32 krooni. Kuna eelloetletud tõenditega on tuvastatud, et süüdistatavatel oli aga kavatsus nimetatud kinnistule büroohoone ehitada ning toimus ka reaalne ehitustegevus, siis ei ole järelikult KarS §-s 209 sätestatud kuriteokoosseisu objektiivne tunnus tõendatud.

Kaitsjad ei nõustu maakohtu otsusega ka osas, milles on leitud, et süüdistatavad lõid AS-l SEB Eesti Ühispank ebaõige ettekujutuse tegelikest asjaoludest sellega, et pangale esitati 07.05.2007 Tehtud tööde akt ja OÜ Müller Lahendused arve summas 9 600 000 krooni, kuid tegelikult ehitustöid ei tehtud. Tegelikult ehitustöid tehti. Pole õige, nagu oleksid süüdistatavad kavatsenud pangalt laenumaksena saadud raha muul eesmärgil kasutada. Maakohus jättis tähelepanuta muud tõendid, mis kinnitavad, et OÜ Arco Kapital oli võimalus OÜ-le Multiplex ülekanne teha ka ilma pangalt saadud laenumakseta. Kohus tõi välja, et 07.05.2007.a akti alusel ei teostatud vaiatöid, kuivõrd vaiatööde tegemiseks sõlmis OÜ Müller Lahendused lepingu Skanska EMV AS-ga 24.09.2007. Siin on kohus jätnud arvestamata, et aktis ei olegi välja toodud, et tegemist oli üksnes vaiatöödega, akti alusel esitatud arves pole samuti viidet üksnes vaiatöödele, U. Kuusküll on selgitanud, et maikuus alustati ettevalmistustöödega, Arvestada tuleb ka tunnistaja R. Riisna ütlustega. Mis puudutab kelmuse teist episoodi (s.o 26.06.2007 OÜ Müller Lahendused arve esitamist pangale), siis kohus on süüdistatavatele ette heitnud, et kui kõigepealt kandis K. Kaljusaar OÜ Arco Kapital arvelt pangalt saadud raha edasi OÜ-le Müller lahendused, siis kanti see tagasi Arco kapitalile. Kohus jättis aga arvestamata, et K. Kaljusaar ja U. Kuusküll on mõlemad põhjendanud, miks raha alguses OÜ Müller Lahendused kanti – nii oli maksude tasumise osas oluliselt soodsam. Kohus leidis, et laenusaaja klaasfassaade ei tellinud, kuivõrd tellimise ajaks ei saanud vajalik tööprojekt valmis olla. Kohus ei põhjendanud aga, miks ei olnud võimalik klaasfassaade tellida ilma klaasfassaadi ja katuse tarnija lähteülesande konstruktiivse osa tööprojektita. Tegelikult oli juba maikuu alguseks olemasolevate jooniste põhjal võimalik klaasfassaadidele teha konkreetne hinnapakkumine. Mis puudutab süüdistuse väidet, et 26.06.2007 arvega on panka petetud, siis kohus on jätnud tähelepanuta, et arves on selgelt välja toodud, et tegemist on ettemaksuga ja et tegemist on arvega klaasfassaadide eest. Seega ei saanud süüdistatavad pangale ebaõiget ettekujutust luua, et pangalt ei nõuta ettemaksu finantseerimist. Maakohus on jätnud sellekohased tõendid tähelepanuta ega pole põhjendanud, miks tuleb need ebausaldusväärsetena arvestamata jätta. Puutuvalt J. Re 26.07.2007 elektronkirja, siis sellest saab teha järelduse, et pank teadis hiljemalt augusti alguseks, et klaasfassaadid on tellitud Hispaaniast. Maakohtu otsusest tuleneb, nagu oleksid süüdistatavad loonud pangale ebaõige ettekujutuse sellega, et pangale esitati 14.09.2007 teostatud tööde akt ja 14.09.2007 OÜ Müller Lahendused arve, kuid tegelikult ei kavatsetud pangalt saadavat raha ehitustöödeks kasutada. Kohtu arvates ei tehtud ka vaiatöid. Otsusest ei nähtu, millise teoga panid süüdistatavad selles episoodis toime kelmuse, jääb selgusetuks, milliseid ebaõigeid andmeid selles osas pangale esitati. Muuhulgas on kohus õigesti tuvastanud, et OÜ Arco Kapital maksis 14.09.2007 arve alusel pangalt saadud 4 800 000 krooni OÜ-le Müller Lahendused järgmisel päeval, kandes viimasele üle 5 000 000 krooni. OÜ Arco kapital juhatuse liikmetel K. K. Kaljusaarel ja A. Lauril puudus isegi võimalus mõjutada seda, mis OÜ Müller Lahendused rahaga edasi teeb. Jääb arusaamatuks, millega selles episoodis kahjustati panga huve.

Samas episoodis on kohus jätnud analüüsimata tõendid, mis näitavad, et vaiatöid teostati ja seda suuremas ulatuses kui Müller Lahendused arvel kajastas. Kokkuvõtlikult tuleb A. Lauri KarS § 209 lg 2 p 2, 3 järgi õigeks mõista kuriteokoosseisu objektiivsete tunnuste puudumise tõttu lähtudes KrMS § 338 p 1,2,3. Apellandid möönavad seda, et maakohtu poolsed menetlusnormide rikkumised on niivõrd olulised, et ringkonnakohus võib pidada vajalikuks saata kriminaalasi uueks arutamiseks maakohtusse. Seetõttu taotlevad apellandid, juhul, kui ringkonnakohus leiab, et neid rikkumisi ei ole võimalik apellatsioonimenetluses kõrvaldada, otsuse tühistamist A. Lauri süüditunnistamises ja kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks saatmist. Maakohus mõistis A. Lauri ebaõigesti KarS § 394 lg 2 p 1, 3 järgi süüdi, kuivõrd puudub eelkuritegu. Eelnevalt on apellatsioonis välja toodud, miks puudub eelkuritegu – nii kelmus kui võltsimine. Lisaks puudub eelkuritegu ka seetõttu, et väidetav rahapesu on olemuslikult lahutamatult seotud väidetava eelkuriteoga. Seda näitab eeskätt ajaline seos kelmuse ja rahapesu vahel (vt kohtuotsuse lk 37-40) Apellatsioonis viidatakse Riigikohtu otsusele nr 3-1-1-15-08 ja märgitakse, et kuna väidetav dokumendi võltsimine, võltsitud dokumendi kasutamine, kelmus ja rahapesu moodustavad kolmandale isikule objektiivselt vaadeldava ühtse, kokkukuuluva teo, siis puudub eelkuritegu. St, et puudub eelkuritegu, mille tulemusena saadud vara tõelist olemust, päritolu, omandit rahapesuga oleks varjatud. Kohus kohaldas ebaõigesti KarS § 394 lg 2 p 1, 3, kuna A. Lauri ja teiste süüdistatavate tegevuses puudub soov varjata enda seost pangalt laekunud rahaga. Apellandid viitavad Riigikohtu otsusele nr 3-1-1-34-05 ja märgivad, et selles kriminaalasjas jättis RK jõusse õigeksmõistva kohtuotsuse. Analoogselt Riigikohtu otsuses käsitletud kaasusega liikusid pangast laekunud summad edasi OÜ Arco kapital a/a-le AS-s Swedbank ja sealt edasi äriühingutesse (OÜ Multiplex, OÜ LVKV Üks, Rock Island Capital S.L), millega oli ametlik ja avalikkusele nähtav seos nii A. Lauril kui K. Kaljusaarel. Kui neil olnuks soov varjata enda seost Pangast laekunud rahaga, olnuks võimalik seda teha kasutades äriühinguid, millega mõlemal isikul puudub igasugune avalik seos. Seega ei ole süüdistatavad pannud toime rahapesu. Ka on maakohtu otsus ebaõige seetõttu, et kohus rikkus menetlusõiguse norme tõendite ebaõige hindamisega, mis tõi kaasa ebaõige otsuse. Apellatsioonis tuuakse välja, et puuduvad tõendid, mis näitavad, et pangalt laenumaksena saadud raha edasikandmisel oli keskne osa selles, et varjata saadud raha päritolu ja tegelikku omanikku. Otsusest ei selgu, milline oli süüdistatavate erinev roll ja osa n.ö kaastäideviimises. Otsusest tuleneb, nagu oleks A. Lauri tegelenud Hispaanias kinnisvaraäriga, kuid tegelikult selles osas tõendid puuduvad. Kohus on lihtsalt A. Lauri ütlusi ebaõigesti tõlgendanud. Tunnistaja R ei teadnud kindlalt, et A. Lauri oli K. Kaljusaare äripartneriks Hispaanias. R väitis üksnes seda, et A. Lauriga on ta ühel korral kohtunud, mil viimane ilmutas huvi ühe elamu ostmise vastu, tehingut aga ei toimunud. Kohus on muuhulgas tuvastanud, et Hispaania

äriühingu Rock Island Capital S.L. ainuosanikuks on K. Kaljusaar. Ebaõige on kohtu viide, et Kaljusaare ütluste kohaselt oli tal ülekanne Hispaaniasse kooskõlastatud Lauriga. Midagi sellist ei ole Kaljusaar öelnud. Apellatsioonis leitakse, et KarS § 209 sätestatud kuritegu on aegunud. Kuigi A. Lauri tuleb õigeks mõista, ei saa A. Laurit süüdi mõista ka seetõttu, et kuriteod olid juba aegunud enne A. Lauri kohtu alla andmist. KarS § 209 lg 2 ettenähtud kuritegu aegub viie aastaga. Kuritegu oli kohtuotsuse kohaselt toime pandud hiljemalt 25.09.2007.a. A. Lauri anti kohtu alla 07.02.2013.a. KarS § 81 lg 5 p 1 sätestab, et kuriteo aegumine katkeb kriminaalmenetluses kahtlustatavale tõkendi kohaldamisega. Tõkendiks on ka elukohast lahkumise keeld. KarS § 81 lg 6 kohaselt kui kuriteo aegumine on katkenud, algab aegumine uuesti sama paragrahvi lg-s 5 sätestatud menetlustoimingu tegemisest. A.Lauri suhtes kohaldati elukohast lahkumise keeldu 25.11.2010.a. kuni 25.11.2011. Tõkendi kohaldamise määruses on kirjas, et menetluses on selgunud, et tõenäoliselt ei hakka A. Lauri menetlusest kõrvale hoiduma, tal olemas kindel elu- ja töökoht, seega on tema suhtes otstarbekas kohaldada tõkendiks elukohast lahkumise keeld. Seega puudub määruses tegelikult mistahes põhistus, miks üldse oli vaja A. Lauri suhtes mingit tõkendit kohaldada. Määrusest nähtub, et puudus igasugune vajadus tõkendi kohaldamiseks. Kuna käesoleval juhul puuduvad mistahes muud alused aegumise katkemiseks või peatumiseks, siis juhul kui A. Lauri suhtes poleks kohaldatud elukohast lahkumise keeldu, oleks kelmus ja võltsimine aegunud ja menetlus tulnuks lõpetada enne isiku kohtu alla andmist. Kuriteo aegumine seostub avalikus õiguses eelkõige õiguskindluse ja õigusselgusega. Mistahes õiguslik vaidlus peab kunagi lõppema, sest isiku õiguslik seisund ei saa jääda ebamääraseks. Ta peab mõistliku aja jooksul teada saama, kas mingeid õiguslikke tagajärgi tema suhte rakendatakse või mitte. Õiguskindluse ja õigusselguse põhimõtted tulenevad PS §st 10. Pole kahtlust, et omavahel on seostatav menetlusest kõrvalehoidumine ja kuriteo aegumise peatumine. Tõkend elukohast lahkumise keeld kannab aga endas eesmärki hoida ära isiku menetlusest kõrvalehoidumine. Kaitsjate hinnangul puudub elukohast lahkumise keelu ja aegumise katkemise vahel põhjendatud ja loogiline seos. Isiku suhtes elukohast lahkumise keelu kohaldamisest ei saa sõltuda see, kas isiku suhtes jätkatakse menetlust ja isik antakse lõpuks kohtu alla või mitte, kuna tõkendi kohaldamise ajal ei ole kriminaalmenetluse läbiviimine takistatud., vastupidi, see peaks soodustama menetluse veelgi tõhusamat läbiviimist. Õiguskindluse ja õigusselguse põhimõtetega kooskõlas olevaks ei saa pidada olukorda, kus isikut ei suudeta kohtu alla anda ning kuritegu ei aegu ja menetlust ei lõpetata ainult seetõttu, et isiku suhtes on arusaamatutel põhjustel kohaldatud elukohast lahkumise keeldu. Formaalse tõkendi kohaldamine ei saa automaatselt tingida aegumise katkemist, eriti olukorras, kus oli ebatõenäoline isiku menetlusest kõrvalehoidumine. Selline olukord ei ole põhiseaduslik. Ei ole põhjendatud ega proportsionaalne, et elukohast lahkumise keelu kohaldamine katkestab

kuriteo aegumise. Selline olukord rikub õiguskindluse, õigusselguse kui ka proportsionaalsuse põhimõtet ja on vastuolus PS §-dega 10 ja 11. Kohus on küll nimetatud küsimust kohtuotsuses käsitlenud, kuid teinud seda formaalselt, mõned kohtu viited on asjassepuutumatud. Eelnevat silmas pidades on põhiseadusega vastuolus ja tuleb käesolevas asjas kohaldamata jätta KarS § 81 lg 5 p 1 kooskõlas KrMS §-ga 118 osas, milles need sätestavad süüteo aegumise katkemise seetõttu, et kahtlustatava suhtes kohaldati tõkendina elukohast lahkumise keeldu. Nimetatud sätete kohaldamata jätmisel ei ole väidetavate kuritegude aegumine kunagi katkenud ning kuna väidetavate kuritegude toimepanemisest oli möödunud viis aastat juba enne nende kohtu alla andmist olid vastavad kuriteod aegunud ning A. Laurit ei tohi KarS § 209 ja 345 järgi süüdi mõista ega karistada. Kuivõrd kaitsjate hinnangul tulnuks A. Lauri õigeks mõista, tulnuks läbi vaatamata jätta ka tsiviilhagi. Kuid isegi kui hagi läbivaatamata jätmiseks puudub alus, siis tuleb hagi rahuldamata jätta, sest kannatanu nõue on aegunud. TsÜS § 150 lg 1 kohaselt on õigusvastasest kahju tekitamisest tuleneva nõude aegumistähtaeg 3 aastat ajast, mis õigustatud isik kahju ja kahju hüvitama kohustatud isikust teada sai või pidi teada saama. Kohus leidis, et ei ole leidnud tuvastamist asjaolu, et kannatanu oleks kahjust ja kahju hüvitama kohustatud isikust teadlik olnud enne kriminaaltoimikuga tutvumist. Kohus on tõlgendanud TsÜS § 150 lg-t 1 ebaõigesti. Selle sätte alusel on nõue aegunud mitte ainult siis, kui kannatanu teadis kahjust ja seda hüvitama kohustatud isikust, vaid ka siis kui kannatanud kahjust ka kahju hüvitama kohustatud isikust teadma pidi. Teiseks on kohus jätnud analüüsimata tõendid, mis näitavad, et pank teadis või vähemalt pidi juba hiljemalt 2008.a suvel teadma kahjust ja sellest, et kannatanu arvates on kahju hüvitama kohustatud isikuteks K. Kaljusaar ja A. Lauri. Nii on kannatanu sisemistel komitee koosolekutel juba alates 2008.a maist välja toodud, et OÜ-ga Arco Kapital sõlmitud laenulepingute täitmise käigus on ilmnenud rahade väärkasutus. 13.06.2008 on hageja komitee nõudnud politseile avalduse tegemist kliendi kuritegeliku käitumise alusel. Seega pidi juba sellel ajal olema teada, et OÜ Arco Kapital juhatuse liikmed on isikuteks, kes väidetavalt õigusvastase teoga kahju tekitasid. Kannatanu väide, justkui said kõik asjaolud selgeks alles pankrotimenetluse alustamisel, ei ole aluseks sellele, et hakata lugema nõude aegumise kulgemist sellel ajal. Lisaks pidi pangale olema hiljemalt 27.11.2007 teada, et pangalt saadud 32 000 000 krooni klaasfassaadide jaoks on ettemaksuna üle kantud Hispaaniasse, sest sellel päeval panga esindaja J. R poolt saadetud kirjas on juba panga esindaja ise kinnitanud, et see on talle teada. 2008.a suvel oli kannatanu teadlik tekkinud kahjust, sest siis juba räägiti sisemistel koosolekutel tuvastatud kahjust. Seega aegus kannatanu tsiviilnõue hiljemalt 30.06.2011.a, kuid hagi on esitatud 29.03.2012.a, s.o pärast aegumistähtaja lõppu. Õiguskirjanduse järgi ei ole kannatanu teadmise hindamisel aegumise seisukohalt oluline, et kannatanu teaks kõiki kahju tekitamise ja kahjuga seonduvaid asjaolusid. Ka maakohtu poolt viidatud Riigikohtu otsuses nr 3-1-1-106-12 p-s 39 on sõnaselgelt öeldud, et teadmine kahjust TsÜS § 150 lg 1 tähenduses ei eelda täpset ülevaadet kõigist kahju ja selle tekitamise üksikasjadest: piisab kui kannatanul on küllalt infot, et koostada selline hagi, mille kohus eeldatavasti menetlusse võtaks.

Maakohus on veel valesti kohaldanud ÄS § 187, sest see säte reguleerib osaühingu juhatuse liikme vastutust osaühingu ees, mitte aga juhatuse liikmete vastutust osaühingu võlausaldajate ees, kellel on juhatuse liikmete vastu nõue deliktiõiguse alusel. Kohus on ju rahuldanud hagi VÕS § 1045 lg 1 p 8 alusel, väites, et süüdistatavad tekitasid pangale kahju heade kommete vastase tahtliku käitumisega. Seega olid kõik vajalikud asjaolud õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise nõude esitamiseks Pangal teada juba hiljemalt 30.06.2008. Panga nõue on aegunud. Kohtu järeldus, et kohus ei oleks enne süüdistuse esitamist panga hagi A. Lauri ja K. Kaljusaare vastu menetlusse võtnud, ei ole millegagi tõendatud, Kohus pole välja toonud, millist n.ö uut infot sai kannatanu A. Lauri ja K. Kaljusaare väidetavalt toime pandud õigusvastasest teost ja kahjust. U. Kuuskülli vastu nõude esitamise võimalus/võimatus ei saa kuidagi mõjutada Panga nõude aegumist A. Lauri osas. Kaitsjate hinnangul tuleb tsiviilhagi rahuldamata jätta ka seetõttu, et kannatanu ei ole tõendanud põhjusliku seose olemasolu süüdistatavate väidetavate tegude ja pangal tekkinud kahju vahel Juhul, kui ringkonnakohus siiski leiab, et tsiviilhagi kuulub rahuldamisele, siis taotletakse apellatsioonis kahjuhüvitise vähendamist VÕS § 139 lg 1, 2 ja § 140 alusel. Hüvitise vähendamise põhjuseks on kannatanu raske hooletus OÜ Arco kapital laenutaotluste menetlemisel ja laenu väljamaksete tegemisel; kannatanu poolne põhjuseta viivitamine kannatanu kasuks seatud hüpoteekide realiseerimisel ja kannatanu õigustamatu keeldumine kinnisasjale planeeritud büroohoone lõpuni ehitamise finantseerimisest ja ebaseaduslik laenulepingu ülesütlemine. Apellandid leiavad, et maakohus jättis põhjendamatult A. Laurile mõistetud karistuse osaliselt tingimuslikult kohaldamata. Kohus leidis, et eripreventiivsetel kaalutlustel tuleb kohaldada šokivangistust 3 kuud. Kaitsjad viitavad, et kohus tunnistas A. Lauri süüdi tegudes, mis toimusid 6 aastat tagasi. A. Laurit ei ole varem karistatud. Kohus ei arvestanud, et A. Lauri ülalpidamisel on neli last. Kohus määras samasuguse karistuse ja K. Kaljusaarele, kuigi viimane mõisteti süüdi neljas erinevas süüteos. Apellandid leiavad, et ei ole põhjendatud K. Kaljusaarele ja A. Laurile samaväärse karistuse määramine. Seega, juhul, kui ringkonnakohus jätab A. Laurit süüdimõistva otsuse muutmata, tuleks otsus tühistada karistuse osas ja jätta see täies ulatuses täitmisele pööramata. Kaitsjad taotlevad ka otsuse tühistamist menetluskulude osas ning A. Laurile osutatud õigusabi eest hüvitise väljamõistmist. Kaido Kaljusaare kaitsjate adv Raul Ainla ja Martin Traadi apellatsioon. Kaitsjad taotlevad maakohtu otsuse tühistamist osas, millega K. Kaljusaar süüdi tunnistati ning uue otsusega K. Kaljusaare õigeksmõistmist süüdistuse kogu mahus. Alternatiivselt, juhul, kui ringkonnakohus leiab, et õigeksmõistmine ei ole põhjendatud, taotlevad kaitsjad karistuse kergendamist, leides, et K. Kaljusaare karistamine reaalse vangistusega ei ole põhjendatud. Apellatsiooni aluseks on materiaalõiguse ebaõige kohaldamine ja kriminaalmenetlusõiguse rikkumine.

Apellatsioonis vaidlustatakse kõik kohtuotsuse süüdimõistmise aluseks olevad kohtu järeldused ning leitakse, et K. Kaljusaar ei ole toime pannud talle inkrimineeritud kuritegusid. Apellandid leiavad ka, et prokurör on asjas esitanud mittenõuetekohase süüdistusakti ning kohus on KrMS § 268 lg-t 5 oluliselt rikkudes ning süüdistatava kaitseõigust (KrMS § 8 p 2) eirates süüdistatava süüdi tunnistanud. Kohus on ise süüdistusfunktsiooni täitma asudes omistanud süüdistatavale süüdistusaktis kajastamata teokoosseisu kui karistusõigusliku vastutuse eelduse. Süüdistusakt ei vasta KrMS § 154 nõuetele, selles on jäetud esile toomata ja sisustamata K. Kaljusaarele inkrimineeritud kuritegude puhul nii objektiivne kui subjektiivne koosseis, mistõttu on tuvastamatu, kas väidetav tegu on toime pandud tahtlikult või ettevaatamatusest, rääkimata konkreetsest tahtluse vormist. Riigikohtu praktika kohaselt saab teha ühese järelduse, et ei piisa ainult karistatavate tegude teokirjeldustest. Lisaks tuleb märkida, et ka K. Kaljusaare ja A. Lauri süüdistusaktis kuritegude kaastäideviijateks nimetamine on täiesti paljasõnaliseks ja deklaratiivseks jäänud. Apellandid viitavad Riigikohtu otsusele nr 3-1-1-74-10 p-le 6.4 ning rõhutavad, et süüdistusaktis (rääkimata süüdistusest) ei ole prokuratuur sõnagagi esile toonud ja sisustanud objektiivset ega subjektiivset teokoosseisu vastavalt KarS § 12 lõigetele 2 ja 3. Lisaks objektiivse koosseisu avamisele on ka subjektiivse koosseisu avamine oluline selleks, et kohus saaks hinnata, kas tegemist on koosseisupärase teoga ning tagada kaitsjale ja süüdistatavale elementaarne kaitseõigus (KrMS § 8 p 2), et kaitsja ja süüdistatav saaksid põhjalikult oponeerida süüdistusaktis kajastatavat subjektiivset süüteokoosseisu ja sellega seonduvaid asjaolusid. Apellandid leiavad, et nende seisukohti toetab ka Riigikohtu praktika (otsus nr 3-1-1-83-11) ja õiguskirjanduses avaldatud seisukohad ning rõhutavad, et kui süüdistatavat süüdistatakse kelmuses, ei tohi süüdistuses piirduda vaid tegelikest asjaoludest ebaõige ettekujutuse loomise välise külje ja selle tulemusega saadud varalise kasu kirjeldamisega: süüdistusest peab lisaks nähtuma, et isik pani pettusliku teo toime teadvalt (otsese tahtlusega) ja et tal oli varalise kasu saamise ja muude kelmuse koosseisuliste asjaolude suhtes vähemalt kaudne tahtlus. Veel viitavad apellandid KrMS § 268 lg 1, mille kohaselt toimub kriminaalasja kohtulik arutamine süüdistatava suhtes ainult süüdistusakti järgi, kui samas paragrahvis ei ole sätestatud teisiti. Kohus oleks pidanud käesolevas asjas esitatud süüdistusakti, kui mittenõuetekohase (KrMS § 154 nõuetele mittevastava) prokuratuurile KrMS § 262 p 2 alusel tagastama, mitte sellise süüdistusakti alusel asja arutamata asuma. Kohus on väljunud kohtuliku arutamise piiridest, mis on KrMS 268 lg 5 ja § 8 p 2 rikkumine. Apellatsioonis viidatakse Riigikohtu lahenditele nr 3-1-1-46-08, 3-1-1-84-12 ja rõhutavad, et neis avaldatud seisukohtadest lähtuvalt ei saa süüdistusi käesolevas asjas nõuetekohaseks pidada. Apellandid on veendunud, et olukorras, kus süüdistuses kajastatud teokirjelduses puudub vähimgi viide asjaolule, et väidetav tegu on toime pandud tahtlikult ning avamata on ka konkreetne tahtluse liik, ei saa kohus KrMS § 268 lg 5 alusel süüdistuses kajastamata vastutuse eeldusi (milleks subjektiivse koosseisuga seonduvad asjaolud kahtlemata on) ka süüdistatavale omistada.

Arvestades, et süüdistuses ei avata üldse K. Kaljusaarele inkrimineeritud kuritegude objektiivseid ega subjektiivseid teokooseise (sh on jäänud välja toomata kas väidetavad kuriteod on tahtlikud või ettevaatamatud teod), ei võimaldanud KrMS § 268 lõiked 1 ja 5 ka maakohtul hakata prokuratuuri asemel kõnealuste kuriteokoosseisude koosseisulisi elemente kohtuotsusega sisustama ega tuvastama. Maakohus on oluliselt rikkunud KrMS § 268 lgt 5 ja § 8 punkti 2. Kui prokuratuur pole süüdistusaktis subjektiivset koosseisu üleüldse käsitlenud ega seda nõuetekohaselt avanud, ei saanud maakohus KrMS § 268 lg 5 alusel muud teha, kui süüdistatava õigeks mõista. Arvestades, et süüdistusaktis ei ole märgitud, kas süüdistatava väidetavad teod on tahtlikult toimepandud või ettevaatamatusest toime pandud, tulnuks K. Kaljusaar kõigis talle inkrimineeritud kuritegudes õigeks mõista. Kohus kohaldas vääralt KarS § 209 lg 2 p 2, 3 ja rikkus KrMS § 3051 lg 1 (kohtuotsuse motiveerimiskohustuse). Kohus on otsuses märkinud, et K. Kaljusaar ja A. Lauri on pannud pettuse toime kavatsetult. Tegemist on paljasõnalise ja deklaratiivse väitega. Ainuüksi asjaolude kirjeldamist kohtuotsuses, ilma, et kohus oleks asjaolusid kohtuotsuses teokoosseisu esinemise kohta toodud järeldusega sidunud, tuleb pidada otsuse motiveerimiskohustuse rikkumiseks. Samale seisukohale tuleb asuda ka kõnelause kuriteo objektiivse teokoosseisu esinemise põhjendamise osas. Kohus on oma sellekohased põhjendused rajanud ühele alusväitele – et laenuraha ei kasutatud sihipäraselt. See aga ei täida kelmuse objektiivset teokoosseisu. Kelmuse koosseisu ei täida automaatselt ka väidetav asjaolu, et raha maksti välja võltsitud arvete alusel. Ka laenu tagastamata jätmine äriühingu poolt ei anna alust väita, et kelmuse objektiivsesse teokoosseisu kuuluv kahju on tuvastatud. Kohtuotsuse põhjendused, mille peaks olema toodud selge analüüs kelmuse objektiivse teokoosseisu esinemise kohta, ei ole arusaadavad ja jälgitavad. Kohtuotsus on selles osas motiveerimata. Apellandid on seisukohal, et K. Kaljusaare ja A. Lauri kelmuse kaastäideviijana tegutsemine ei ole tuvastamist leidnud ning kohtuotsuse sellekohased põhjendused on oletuslikud ja spekulatiivsed või lausa kummalised. Nagu juba ülalpool märgitud, puudub süüdistusaktis igasugune põhjendus selle kohta, miks prokurör on asunud seisukohale, et nimetatud isikud tegutsesid kaastäideviijatena. See annab aluse väita, et kohus on ka selles osas süüdistuse raamest väljunud (KrMS 268 lg 5 ja § 8 p 2 rikkumine). Eriti arusaamatu ja põhjendamatu on kohtu seisukoht, et kuna K. Kaljusaar ja A. Lauri käendasid sõlmitud laenulepingut, siis on nad kelmuse koos toime pannud. Nimetatud asjaolu tõendab hoopis seda, et süüdistatavatel puudus tahtlus kelmust toime panna. Ka see, et tunnistaja K jäi mulje, et A. Lauri oli kinnisvaraarenduse vedav jõud, ei anna alust väita, et süüdistavad panid koos kelmuse toime. Isegi juhul, kui K. Kaljusaar on menetluse kasutanud „meie“ vormi, ei saa kelmuse grupiviisilist toimepanemist tõendada. Seda enam, et Arco Kapitali juhatusse ei kuulunud mitte kaks, vaid kolm juhatuse liiget. Käeolevas menetluses on kolmas juhatuse liige jäänud üldse üle kuulamata, rääkimata talle kahtlustuse ja süüdistuse esitamisest. See tähendab seda, et „meie“ vormi kasutamine ei tõenda asjaolu, et „meie“ all peeti silmas K. Kaljusaart ja A. Laurit. Tõendite loetlemine kohtuotsuses ei ole käsitatav kohtuotsuse põhistusena KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes, ning et tõendite hindamine nende kogumis tähendab muuhulgas erinevatest

tõenditest tulenevate andmete asetamist omavahelisse konteksti sidustatuna kuriteokoosseisu tunnustega (vt nt RKKKo 3-1-1-100-06 ja 3-1-1-16-04). Kohtuotsuse järelduste kohaselt tekitati AS-l SEB Eesti Ühispank ebaõige ettekujutus raha väljamaksmiseks süüdimõistetute poolt sellega, et kannatanule esitati intellektuaalselt võltsitud dokumendid - ehitustööde üleandmise-vastuvõtmise aktid ja arved teostatud ehitustööde kohta. Sellise väitega ei saa nõustuda ja selline hinnang on väär. Kohtuotsuses ei ole arusaadavalt põhjendatud, milles seisnes nimetatud dokumentide võltsitus. Samas aga leidis kohus, et OÜ-le Müller Lahendused on tegelike tööde eest ära makstud 5 000 000 krooni. Kohtuotsuses puudub analüüs selle kohta, milliste ehitustööde ja nende maksumuse suhtes aktidel ja arvetel tekitati kannatanul ebaõige ettekujutus. Kriminaalasjas ei ole kindlaks tehtud, et süüdistatavatel puudus laenulepingut sõlmides tahe seda täita. Nii kirjalike tõenditega kui ka tunnistajate ütlustega on tõendamist leidnud A. Lauri ja K. Kaljusaare ilmne kavatsus ärihoone valmis ehitada. Seda kavatsust kinnitavad alljärgnevad tõendid: I kd tl 154-162 asuva laenulepingu nr 2006030414 p 3.2 kohaselt on laenu kasutamise otstarve Tallinnas Töökoja 1 asuvast kinnistust 4354/10219 suuruse mõttelise osa ostmine ning äri-ja parkimishoone ehitamine nimetatud kinnistule. Kinnistu ostu ja kinnistule hoone ehitamise vahel peab toimuma projekteerimine jms ehitustegevusele eelnevad tööd. I kd tl 205 -208 on Sweco Projekt AS-i arved (kokku summas 3 068 000 krooni koos käibemaksuga) ja tööde üleandmise aktid. Nimetatud aktid ja arved tõendavad, et Arco Kapital OÜ tellis ja sai ehitusprojekti ärihoonele asukohaga Töökoja 1/Veerenni 53A, Tallinn. I kd tl 197 on OÜ REI Geotehnika arve nr 1400 summas 115 640 krooni selle kohta, et on teostatud ehitusgeoloogilised uuringud parkimis- ja ärihoonele Veerenni 53A, Tallinn. I kd tl 199 on ka AS Eesti Projekt arve nr 136 summas 944 000 krooni ehitusprojekti eest ülalnimetatud aadressil. I kd tl 200 (ka tl 203-204) on Arhitektibüroo Laan ja Remi OÜ arved (vastavalt summas 118 000 krooni, 147 500 krooni ja 155 760 krooni) hoone arhitektuurse osa projekteerimistööde eest. I kd tl 201 on AS-i Kommunaalprojekt arve summas 4720 krooni geodeetilise alusplaani koostamise eest. Kokku on ainuüksi projekteerimistegevusega ja geodeetiliste uuringutega seotud kulusid ülaltoodust nähtuvalt tehtud 4 553 620 krooni (koos käibemaksuga) ehk 291 029,36 eurot. Eeldatavasti kohustus pank laenulepingu alusel kandma ka need kulud kui ehitustegevusega seonduvad. II kd tl 170-172, 176-180 on leping, mis kinnitab, et Costa Works S.L. ja OÜ Arco Kapital vahel oli sõlmitud 20.06.2007 leping klaasfassaadide müügi kohta. See tõendab, et kahtlustatava tegevuse eesmärk oli hakata kinnistul hoonet ehitama. Majandustegevuses on tavapärane, et ainuüksi peatöövõtja ei pea muretsema materjali, kui seda teeb või soovib teha klient ise. Antud juhul olid klaasfassaadid Hispaaniast tellides ca neljandiku võrra odavamad, mis rahas väljendatuna on ca 10 000 000 krooni. Ehitusturg on globaalne ning mõistlik on materjali hankida sealt, kus see on odavam. Igasugune analüüs ja motiveeritud põhjendus, miks ei oleks kohtualused võinud tellida odavamaid klaasfassaade Hispaaniast, puudub. Kohus on vaid öelnud, et kirjas pangale väidavad süüdistatavad

arhitekti viivitust ning on sellest tulenevalt asunud seisukohale, nagu oleks süüdistatavatel puudunud kavatsus fassaade tellida. Selline järeldus ei ole millegagi põhjendatud. II kd tl 89-105; 106-116 asuv hüpoteegi seadmise leping tõendab, et 16.12.2008 pandi A.Lauri osalusel ja panga nõudel Hispaanias asuvale kinnistule hüpoteek summas 2 030 000 eurot panga kasuks. See dokument tõendab, et pangale anti seatud hüpoteegi näol täiendav tagatis. Midagi kuritegelikku sellises käitumises ei ole. Vastupidi, seades kinnistule hüpoteegi Panga kasuks, näitasid kohtualused valmisolekut igati panga varalisi huvisid kaitsta. Pank ei ole tsiviilhagis kordagi kirjutanud, et Pangal on väljamakstud rahale olemas reaalne tagatis. Laenu mittesihipärase kasutamise tagajärgi reguleerib VÕS § 399, mitte karistusseadustik. Antud juhul on Hispaanias asuvale kinnistule seatud hüpoteegiga Panga nõue täielikult kaetud ja jääb arusaamatuks, milles seisneb kelmus. Kohtuotsuses ei ole viidatud hüpoteegi seadmise leping üldse käsitlemist leidnud, mida saab pidada jämedaks menetlusõiguse normi rikkumiseks. Nimetatud leping on äärmiselt tähtis põhjusel, et see näitab nii K.Kaljusaare kui ka A.Lauri valmisolekut täita pangaga sõlmitud laenulepingut ning nad on andnud pangale tagatise. K. Kaljusaare ja A. Lauri poolt eraisikutena sõlmitud käenduslepingutega on tagatud panga nõue kokku summas 639 116,49 eurot. Hispaanias seatud hüpoteegiga on tagatud nõue summas 2 030 000 eurot. Seega on panga nõudest hetkeseisuga olemasolevate lepingute alusel tagatud 2 669 116,49 eurot. Kohtu hinnangul on kelmuse kaastäideviijateks Kaljusaar ja Lauri, kes on ühiselt ja kooskõlastatult tegutsenud tegu valitsedes. Samas ei ole kohus üldse käsitlenud laenulepinguga seotud asjaolusid, näiteks fakti, et Laenulepingu p 6.1 alusel maksis OÜ Arco Kapital Pangale lepingutasu 435 480 krooni. OÜ Kapitaalsus tasus Pangale Laenulepingu järgset intressi alates 13.11.2006. Ajavahemikul 13.11.2006 kuni 13.02.2008 maksis OÜ Kapitaalsus Pangale Laenulepingu järgset intressi kokku summas 6 628 260,32 krooni (423 623,04 eurot), mida kinnitab PPA-le AS SEB Eesti Ühispank poolt esitatud vastus päringule 01.11.2012 nr 7.3.5-3/8837. II kd tl 138-169 asuv ekspertarvamus kinnistu kohta seisuga 17.06.2009 tõendab, et kinnistu väärtus oli seoses kinnisvaraturul toimunud langusega oluliselt vähenenud võrreldes Laenulepingu sõlmimise ajaga. Ekspertarvamuses näidatakse ja kajastatakse kinnisvaraturul toimunut ning see hinnang tõendab asjaolu, et kinnisvarahinnad turul langesid. Ühtlasi kinnitab see tõend, et süüdistatavate tegevus ei saanud kuidagi mõjutada kinnisvaraturul toimuvat ning kinnistu olulises hinnalanguses (ja sellest tulenevas kahjus laenuandja jaoks) ei saa kuidagi süüdi olla süüdistatavad. Tekib küsimus, miks pidid väidetavad kelmuse toimeopanijad maksma pangale suurt lepingutasu, maksma jätkuvalt suurt intressi pärast laenu väljamaksmise lõpetamist panga poolt ning seadma panga nõude tagatiseks täiendava hüpoteegi Hispaanias asuvale kinnisvarale (kaks aastat enne kriminaalmenetluse alustamist)? Kohtuotsuses on eelnimetatud kelmuse toimepanemist välistavad asjaolud täielikult tähelepanuta jäänud, rääkimata sellest, et kohus oleks neid asjaolusid käsitelnud subjektiivse teokoosseisu esinemise analüüsimisel. Nagu juba ülalpool märgitud, jättis kohus inkrimineeritud kelmuse subjektiivse teokoosseisu üldse analüüsimata.

Apellatsioonis viidatakse mitmete tunnistajate ütlustele ja leitakse, et neist nähtub üheselt, et kõik äripindadega seotud tunnistajad kinnitavad üheselt soovi ehitatavas hoones pindu üürida. Kohus ei ole apellatsioonis toodud ütlusi analüüsinud, vaid on üksnes märkinud, et tegemist oli kohtualuste tuttavate, sõprade ja sugulastega. Samas ei ole sõlmitud lepingute osas otsesõnu öeldud, et need oleksid ebaseaduslikud. Kohus on resümeerinud, et pangaga sõlmitud laenulepingu kohaselt tuli 132 000 krooni ületavate laenusummade väljamaksmiseks esitada valmiva hoone rendipindade eellepinguid. Pangast saadud raha kanti üle äriühingutele, millega olid seotud nii Andres Lauri kui ka Kaido Kaljusaar. Tõendite vahetu uurimise käigus ei jäänud kohtul vähimatki kahtlust selles, et Andres Lauri oli kelmuse toimepanemisel kaastäideviija. Kohtu eeltoodud arutluskäik, tunnistajate ütluste käsitlemine ja järeldused jäävad äärmiselt ebaselgeks. Jääb arusaamatuks, kuidas kohus tunnistajate ütlustele tuginedes sellisele järeldusele jõudis. Tunnistajad ju kinnitasid, et tahavad valmivas hoones pinda üürida. Tuttavate äripartnerite poole pöördumine üüripinna pakkumisega on ju igati loomulik. Kohtuotsuse põhjendused ei ole mõistetavad ja kohtu arutluskäik ei ole loogiliselt järgitav, ka selles osas on kohtuotsus motiveerimata. Apellandid leiavad, et süüdistatavate süüdiolekus on tekkinud kõrvaldamata kahtlus, mida süüdistaja ei ole suutnud ümber lükata. In dubio pro reo põhimõttest lähtudes tulnuks kohtul süüdistatavad ka seetõttu neile esitaud kelmuses õigeks mõistma. Kohus kohaldas vääralt KarS § 344 lg 1 ja § 345 lg 1 ning rikkus KrMS § 3051 lg 1 ja KrMS § 7 lg 3 nõudeid 13.10.2006 sõlmiti AS SEB Eesti Ühispank (Pank) ja OÜ Arco Kapital (Laenusaaja) vahel laenuleping nr 200603414 (I kd, tl 154-162), mille p 3.1 alusel kohustus Pank andma Laenusaajale laenu 290 320 000 krooni (18 554 829,80 eurot). Laenulepingu p 3.3.1 kohaselt maksab Pank pärast kinnistu soetamist edaspidi laenu välja Laenusaaja taotlusel Laenusaajale esitatud ehitusarvete järgi. Seega oli laenu väljamaksmise eeltingimuseks Laenusaaja taotlus, millele oli lisatud Laenusaajale esitatud ehitusarve. I kd tl 49-50 asuvad tehtud tööde akt nr 1 summas 7 080 000 krooni ja 07.05.2007 tehtud tööde akt nr 1 summas 14 160 000 krooni. Kohtuotsusest ei selgu, milliseid andmeid, milliste tööde ja milliste summade osas nimetatud aktidel valesti kajastati. Mõlemale aktile on märgitud, et OÜ Müller Lahendused on teinud ajavahemikul 16.04.2007 kuni 14.09.2007 (07.05.2007) Veerenni 53A/Töökoja 1 ärihoone ehitusobjektidel lepingujärgseid töid (vastava summa) ulatuses. Tööde nimekirja, mahtu ja tööde läbilõikelist maksumust aktid ei sisalda, aktis kajastuvad ehitustööd üldiselt. Leides, et laenusumma väljamakseid ehitustööde eest tegi pank alusetult summas 46 400 000 krooni ja rahuldades tsiviilhagi samas summas, jättis kohus välja selgitamata väidetava kahju tegeliku suuruse. Mis tähendab iseenesest seda, et tsiviilhagi osas kuulub kohtuotsus tühistamisele sõltumata sellest, kas süüdistatavad mõistetakse süüdi või mitte. Kohtuotsuse järgi koostas U.Kuusküll fiktiivseid, so intellektuaalselt võltsitud arveid tööde eest, mida OÜ Müller Lahendused poolt OÜ-le Arco Kapital ei teostatud ning Kaido Kaljusaar allkirjastas need kavatsetult.

Sellisele järelduse puhul tuleb ära näidata, millised tööd (ja kas üldse) tegemata jäeti. Aktidel on kajastatud ehitustööd üldiselt ja neid töid ka tehti, seega ei ole põhjendatud otsuse väide, et aktides kajastati kõikide ehitustööde osas valeandmeid. Enne täpset ehitustööde loetelu ja nende maksumuse fikseerimist ei saa väita, et dokumenti on intellektuaalselt võltsitud ja sellist dokumenti kasutades esitatud valeandmeid. Milles valeandmed seisnevad ja millises mahus, kohtuotsusest ei selgu. Kaitsjad viitavad Skanska EMV AS arvele nr 07014934 summas 7 611 118 krooni, mis tõendab, et ainuüksi Skanska EMV AS on objektil Töökoja 1/Veerenni 53, Tallinn, teinud selle raha eest töid. Tegemist on üksnes vaiatööde osalise maksumusega, mitte ehitusplatsi ettevalmistamise vms tööde maksumusega, mis maksavad eraldi. Need tööd on vastu võetud. Järelikult ju töid teostati ja see on menetluses leidud ka kinnitust ning arve nr 210607-1 (ettemaksuarve). Ettemaksuarve koostamises ei ole midagi ebaseaduslikku. Arvel olev sõnastus näitab, et tegemist on ettemaksuga ning kindlasti ei saa väita, et arve sisu oleks ebaõige või et ettemaksuarve esitamine tõendab kelmuse toimepanemist. Seega ei ole tõendatud, et pangale K. Kaljusaare poolt esitatud dokumendid oleksid olnud sisult fiktiivsed, ebaõiged või võltsitud. Kohus ei ole otsuses analüüsinud, milles seisneb teostatud tööde aktide ja pangale esitatud arvete intellektuaalne võltsitus, so milliseid andmeid ja mis summades väidetavalt võltsiti (KrMS § 3051 lg 1 rikkumine). Apellandid leiavad, et ka eelkäsitletud süüdistuse punktides on K. Kaljusaare süüdimõistmisel rikutud KrMS § 7 lg 3 ning saab väita, et on tekkinud põhjendatud kahtlus K. Kaljusaare süüdiolekus, mis on jäänud kõrvaldamata. Kohus kohaldas vääralt KarS § 394 lg 2 ja rikkus KrMS § 3051 lg 1 nõudeid. Apellandid on seisukohal, et puudub rahapesu objektiivsesse teokoosseisu kuuluv eelkuritegu, sest süüdistatavad tuleb KarS § 209, § 344 lg 1 ja § 345 järgi õigeks mõista. Seega puudub alus K. Kaljusaare süüdimõistmiseks KarS § 394 järgi. Kohus on otsuses üldsõnaliselt konstateerinud, et KarS § 209, § 344 lg 1 ja § 345 järgi kvalifitseeritavad kuriteod on kõnealuse kuriteo puhul eelkuritegudeks, kuid on jätnud otsuses täielikult põhjendamata ja analüüsimata, milline on eelkuritegude seos väidetava rahapesuga. Ülalpool on apellandid käsitlenud süüdistusakti mittenõuetekohasust, sest süüdistusaktis on jäänud teokoosseisud välja toomata. Nii on jäänud ka süüdistusaktis üldse välja toomata kas on tegemist RahaPTS § 4 lg 1 punktis 1 või punktis 2 sätestatud tegevusega. Mis on KrMS § 154 nõuete rikkumine. Ka on kohus on jätnud otsuses välja toomata ja analüüsimata kumma võimaliku koosseisuga on tegemist. Samas on kohus ise lubamatult süüdistusakti piirest väljudes püüdnud KarS § 394 kooseisu avada ja rikkunud KrMS § 268 lgt 5 ja § 8 punkti 2. Kui prokuratuur pole süüdistusaktis subjektiivset koosseisu üleüldse käsitlenud ega seda nõuetekohaselt avanud, ei saanud maakohus KrMS § 268 lg 5 alusel muud teha, kui süüdistatava õigeks mõista. Lisaks eeltoodule leiavad apellandid, et kohus on jõudnud paljasõnalisele järeldusele, et teod on toimepandud kavatsetult, kuid jätnud täielikult analüüsimata KarS § 394 subjektiivse teokooseisu, mis eeldab tahtlust koosseisu kõigi asjaolude suhtes, sh eesmärki varjata või

hoida saladuses vara ebaseaduslikku päritolu või abistada kuritegelikus tegevuses osalenud isikut, et saaks hoiduda oma tegude õiguslikest tagajärgedest. Nimetatud asjaolude kohta puuduvad igasugused tõendid ning lisaks eeltoodud põhjustele, tuleb K. Kaljusaar õigeks mõista ka subjektiivse teokoosseisu tõendamatuse tõttu

K. Kaljusaarele mõistetud karistus ei ole vastavuses tema isikuga K. Kaljusaare näol on kahtlemata tegemist väljakujunenud isiksusega ning šokivangistuse kohaldamine tema puhul on tarbetu ning ei täidaks eesmärki, milleks on tema poolt uute kuritegude toimepanemisest hoidumine. See eesmärk on suurepäraselt tagatud ka tingimisi vangistuse mõistmisega. Juhul, kui ringkonnakohus siiski leiab, et K. Kaljusaare täielik õigeksmõistmine ei ole põhjendatud, siis paluvad kaitsjad alternatiivselt kohtuotsuse tühistamist ka K. Kaljusaarele mõistetud karistuse osas ning teda reaalse vangistusega mitte karistada. Tsiviilhagist. Süüdistusakti järgi on K. Kaljusaarele esitatud kahtlustus kelmuses isikute grupis, kahjusummaks on märgitud kokku 46 400 000 krooni (2 965 500,49 eurot). AS SEB Eesti Ühispank esitas algselt tsiviilhagi summas 8 750 767,35 eurot ehk 136 919 756,42 krooni. Pärast täpsustust (kuna tsiviilhagi väljus süüdistuse raamidest) esitas kannatanu tsiviilhagi summas 2 965 500,49 eurot, taotledes kahju hüvitamist süüdistatavatelt solidaarselt. Tegemist on tsiviilvaidlusega. Laenulepingu p 7.1.1 alusel seati ostetud kinnistule Panga kasuks I järjekoha hüpoteek summas 335 000 0000 krooni ehk 21 410 402,26 eurot. Sellest rahast on kannatanu kinnistu müügist kätte saanud ca 600 000 eurot. Nagu eespool kirjeldatud, leidis nii kohtu- kui ka kohtueelses menetluses tõendamist, et ehitustöid objektil tehti. Seega tuleks tsiviilhagi arutamisel teostatud tööde mahtu tegemata töödest eristada. Kohus aga seda teinud ei ole, rahuldades kannatanu tsiviilhagi täies ulatuses ilma sisulise analüüsi ja põhjenduseta. Lisaks ei ole analüüsitud kannatanule antud tagatisi oma nõude rahuldamiseks. Laenulepingule andsid käenduse Andres Lauri ja Kaido Kaljusaar, kummagi vastutuse ülempiir oli 5 000 000 krooni ehk 319 558,24 eurot. Lisaks on Hispaanias asuval kinnistul hüpoteek 2 030 000 eurot. Kannatanu ei ole asunud oma hüpoteegiga tagatud nõudeid süüdistatavate vastu realiseerima. Puudub igasugune ülevaade, mida on kannatanu ette võtnud selleks, et oma nõudeid eeltoodud õiguskaitsevahendeid kasutades rahuldada. Riigikohus on oma asjas nr 3-2-1-27-06 punktis 13. leidnud, et: Kahju hüvitamise nõude rahuldamisel tuleb arvestada seda, kas hageja on teinud omapoolselt mõistlikult vajaliku, et kahju ära hoida või vähendada. Näiteks kui isikul on või oli kõrvuti rikkujalt kahju hüvitamise nõudega võimalus nõuda ka kolmandalt isikult lepingu täitmist, tuleb seda kahju hüvitamise nõude puhul arvestada, mistõttu kahjuna saab olla vaadeldav vaid see osa väidetavast kahjust, mille võrra hageja nõudeõiguse väärtus kolmanda isiku vastu on kahjuna nõutavast summast väiksem.

Kirjeldatud põhimõtted on rakendatavad ka käesolevas asjas, kuid kohus seda tsiviilhagi rahuldamisel arvestanud ei ole. VÕS § 190 lg 1 p 2 kohaselt lepingupool ei ole kohustatud talle üleantu tagastamise või väljaandmise asemel selle väärtust hüvitama, kui halvenemine või hävimine toimus teisest lepingupoolest tulenevatel asjaoludel või asjaolu tõttu, mille esinemise riisikot kannab teine lepingupool või kui kahju oleks tekkinud ka teise lepingupoole juures. VÕS § 190 lg 1 p 3 ütleb, et lepingupool ei ole kohustatud talle üleantu tagastamise või väljaandmise asemel selle väärtust hüvitama, kui seadusest tuleneva taganemisõiguse teostamise puhul on üleantu halvenenud või hävinud vaatamata sellele, et lepingupool ilmutas niisugust hoolt, mida ta rakendab oma asjades. Ülaltoodust tulenevalt on selge, et kui pank majandus- ja kutsetegevuses tegutseva isikuna annab laenu kinnistu soetamiseks ja ehitamiseks, peab ta laenulepingu erakorralise ülesütlemise puhul olukorras, kus laen on väljastatud vaid osaliselt, arvestama sellega, et laenu eest ehitatav asi ei ole valmis. Käesoleval juhul ei vastuta kahju eest süüdistatavad, sest kinnisasjade turuhind langes oluliselt lepinguosaliste tahtest sõltumata, millest tulenevalt kohaldub selliste asjaolude esinemisel igal juhul VÕS § 190 lg 1 p 2 ja 3. Panga viivitus laenulepingu ülesütlemisel oli tingitud sellest, et kiiresti muutunud ja halvenenud kinnisvarakrahhis ei osanud pank optimaalselt tegutseda. Pangal oli lepingujärgne kohustus Laen välja maksta, kuid seda ei soovitud muutunud turusituatsiooni arvestades enam teha teades, et kinnistu väärtus väheneb päevadega ning kinnisvarahinnad on vabalanguses. Järelikult oli pangal vaja leida ettekääne laenulepingu ülesütlemiseks. Ehitusfirma AS YIT Ehitus pakkus AS-le SEB Eesti Ühispank probleemi lahendamiseks võimalust, et YIT ehitab hoone oma vahenditega valmis ning pärast hoone valmimist maksab Pank raha välja. Pank keeldus sellest ettepanekust, mida tunnistas kohtuistungil ka tunnistaja Gerd K. See tõendab mh, et Pank ei soovinudki Laenulepingut täita ning keeldus vastu võtmast võimalusi probleemi lahendamiseks. Panga eesmärk oli Laenuleping igal juhul lõpetada seoses muutunud majanduskeskkonnaga. Laenu mittesihipärase kasutamise tagajärgi reguleerib VÕS § 399, mitte karistusseadustik. Antud juhul on Hispaanias asuvale kinnistule seatud hüpoteegiga Panga nõue on täielikult kaetud ja jääb arusaamatuks, milles seisneb kelmus. Apellandid on seisukohal, et kohus on tsiviilhagi sisuliselt menetlemata jätnud, kuna on rikkunud hagi menetlemisel TsMS § 348 lg 2 ja TsMS § 351 lg 1 ja 2 nõudeid. Kohus ei ole arutanud menetlusosalistega vaidlustatud asjaolusid ja suhteid vajalikus ulatuses nii faktilisest kui õiguslikust küljest. Antud juhul saab ka väita, et kannatanu nõue on ebaselge ning vaieldav ning kohus oleks pidanud pooli küsitlema ja ka selgituskohustust täitma, mida kohus teinud pole (Vt RKKK 3-1-1-79-09 p 16.). Kokkuvõtvalt tuleb tsiviilhagi osas asuda seisukohale, et tegemist on keerulise ja paljutahulise tsiviilvaidlusega, mida ei ole võimalik kriminaalmenetluse raames ammendavalt (TsMS § 348 lg 2 tulenev kohustus) arutada, ilma et see muutuks kriminaalasja raames toimuvaks

täiemahuliseks tsiviilvaidluseks. Seega tuleks jätta tsiviilhagi ka süüdimõistva kohtuotsuse tühistamata jätmise korral KrMS § 310 lg 1 alusel läbi vaatamata. Apellatsioonidele esitas vastulause kannatanu esindaja Liis Könn, leides, et apellatsioonkaebused tuleb jätta rahuldamata, mitte muuta ega tühistada maakohtu otsust osas, millega rahuldati AS-i SEB Pank tsiviilhagi ning U. Kuusküllilt, K. Kaljusaarelt ja A. Laurilt mõisteti välja 2 965 500.49 eurot. Kannatanu esindaja leiab, et tsiviilhagi ei ole aegunud, SEB Pank AS-le tekitatud kahju ei ole tagatud muude tagatistega ning kahju olemasolu või kahju suurust ei mõjuta AS-i SEB Pank kasuks Hispaanias asuvale Rock Island Capital S.L-le kuuluvale kinnistule seatud hüpoteek.

MENETLUS RINGKONNAKOHTUS

Süüdistatavate kaitsjad jäid esitatud apellatsioonide juurde. Prokurör leidis, et maakohtu otsus on põhjendatud ja seaduslik ning taotles apellatsioonide rahuldamata jätmist. Kannatanu esindaja jääb ringkonnakohtule esitatud kirjalike seisukohtade juurde, palub jätta maakohtu otsus muutmata.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

Kohtukolleegium, tutvunud süüdistusasja materjalide ja apellatsioonidega, kuulanud ära kohtumenetluse pooled, leiab, et apellatsioonid maakohtu otsuse tühistamiseks alust ei anna, otsus on põhjendatud ja seaduslik. Maakohtu otsus U. Kuuskülli, K. Kaljusaare ja A. Lauri süüditunnistamises on põhjendatud ja veenev, kohus on hinnanud tõendeid nende kogumis ja objektiivselt, teinud neist järeldused, mille kujunemine on arusaadav ja jälgitav. Maakohus ei ole kriminaalmenetlusõiguse norme rikkunud ega materiaalõigust ebaõigesti kohaldanud. Kuivõrd kohtukolleegium maakohtu otsuse põhiosa asjaoludega nõustub, siis ei ole nende kordamine täies mahus vajalik. Kaitsjate apellatsioonidega seonduvalt märgib kohtukolleegium järgmist. U. Kuuskülli kaitsja leiab, et KarS § 209 lg 2 p 2, 3 -22 lg 3 järgi on süüdistus piisavalt individualiseerimata. Kohtukolleegiumi hinnangul on etteheited U. Kuusküllile esitatud süüdistuse kohta põhjendamatud, kuivõrd süüdistuse tekstis kajastuvad piisava selguse ja täpsusega kõik faktilised asjaolud, mis on tema karistusõigusliku vastutuse eelduseks. Süüdistuses on näidatud U. Kuuskülli tegevuse kirjeldus ja tema käitumisaktid, mis prokuratuuri hinnangul moodustasid kuriteokoosseisu. Maakohus, hinnanud asjakohaseid tõendeid kogumis ja tuvastatud tehiolusid, kontrollinud nende vastavust süüdistusega, on leidnud, et kuigi süüdistus kelmuse kaastäideviimises on esitatud ka U. Kuusküllile, ei ole tema teopanus (U. Kuusküll võltsis dokumente, milliseid K. Kaljusaar ja A. Lauri kasutasid panga petmisel) täideviimisele omase kvaliteediga. Kohus tuvastas, et U. Kuusküll ei osalenud suhtlemises pangaga, samuti ei olnud ta seotud ettevõtetega, kuhu K. Kaljusaar ja A. Lauri kandsid edasi pangalt saadud raha. Vaieldamatult on aga tuvastatud, et U. Kuusküll toetas kelmuse toimepanemist tegelikkusele mittevastavate dokumentide koostamisega, mis on objektiivselt vaadeldav ainelise kaasabina KarS § 22 lg 3 tähenduses. Kaitsja arusaam, mille kohaselt ei saanud U. Kuusküll SEB panga arvelt mingisugust varalist kasu, mistõttu on ka süüteokoosseisu üks elementidest täielikult täitmata ning seetõttu ei ole

võimalik U. Kuuskülli käsitada kelmuse toimepannud isikuna, on ekslik. Kohtukolleegium osundab, et kelmuse näol on tegemist tagajärjedeliktiga, mille puhul koosseisutegu on petmine. Varalise kasu saamine (ehk süüdlase varalise seisu paranemine) ei ole kelmuse koosseisutegu, vaid koosseisuline tagajärg (vt Riigikohtu otsus nr 3-1-1-72-10). Maakohus on oma otsuses veenvalt põhjendanud, miks ta leiab, et U. Kuuskülli poolt koostatud ja süüdistuses loetletud tehtud tööde aktides ja arvetes ( 07.05.2007.a akt nr 1, millest nähtuvalt teostati 16.04-07.05.2007.a Veerenni 53A/Töökoja1 objektil töid 14 160 000 krooni ulatuses ja sellekohane OÜ-le Arco Kapital esitatud arve, 26.06.2007.a esitatud arve nr 210607-l selgitusega „Ettemaks: leping 1/07, ettevalmistustööd, R/B vaiatööd, klaasfassaadid summas 47 200 000 krooni ning 14.09.2006.a kuupäeva kandev tehtud tööde akt nr 1, millest nähtuvalt on 16.04 – 14.092007.a teostatud nimetatud objektil lepingujärgseid töid 7 080 000 krooni ulatuses ja selle alusel esitatud arve märgitud summas) kajastatud andmed ei vastanud tegelikkusele (lk 27-33). Apellandi üldsõnalised väited, et U. Kuusküllil oli plaan ja soov hakata ehitust arendama ning et kõik arved ja aktid olid põhjendatud ja vastasid tegelikkusele, maakohtu põhjendusi ja järeldusi ei kummuta. Mis puutub U. Kuuskülli süüditunnistamist KarS § 22 lg 3 – 209 lg 2 p 2, 3 järgi, siis ka selles osas on maakohtu otsus põhjendatud ja seaduslik. Apellatsioonis esitatu, mille kohaselt oleks ainetu rääkida kavatsetust kelmuse toimepanemise plaanist ning et U. Kuusküll oma tegevusega iseenesest välistab subjektiivse külje, st planeeritud kelmuse toimepanemise, jääb kohtukolleegiumile arusaamatuks. Maakohus on U. Kuuskülli tegevusele hinnangu andmist põhjendanud, lähtunud sellest, et U. Kuusküll küll võltsis dokumente, milliseid K. Kaljusaar ja A. Lauri kasutasid panga petmisel, kuid tema teopanus ei ole täideviimisele omase kvaliteediga, U. Kuusküll ei osalenud suhtlemises pangaga, samuti ei olnud ta seotud ettevõtetega, kuhu kaassüüdistatavad pangalt saadud raha edasi kandsid. U. Kuuskülli tegevus on käsitatav ainelise kaasabina. Ka kuriteo subjektiivset koosseisu on maakohus vastavuses Riigikohtu praktikaga ja tuvastatud tehioludega analüüsinud, märkides sealjuures, et üksnes kaasaaitamisteo tahtlikkus ei tähenda veel, et kaasaaitamise subjektiivsed koosseisutunnused oleksid realiseeritud. Kaasaaitajal peab olema nn kahekordne tahtlus, st et tal peab vähemalt kaudse tahtluse vormis olema tahtlus ka toimepanija poolt õigusvastase teo toimepanemise suhtes. Maakohus on põhjendatult leidnud, et U. Kuuskülli puhul esineb tahtlus nii kaasaitamisteo toimepanemiseks kui ka toimepanija poolt õigusvastase teo toimepanemise suhtes – kaasaitamistegu on toime pandud kavatsetult, K. Kaljusaare ja A. Lauri poolt õigusvastase teo toimepanemise suhtes esineb U. Kuusküllil kaudne tahtlus, kuivõrd ta pidas võimalikuks, et tema poolt koostatavaid dokumente võidakse kasutada panga petmiseks (lk 35-36). Maakohus on oma otsuses lahti kirjutanud ka U. Kuuskülli tegutsemise motiivid, mis on kooskõlas tuvastatud faktiliste asjaoludega. Küsimust, kas U. Kuuskülli poolt toimepandud kuriteod on aegunud ning kas tsiviilhagi on esitatud aegunult, on maakohus samuti oma otsuses kajastanud. Kohtukolleegium nõustub maakohtu järeldustega ega käsitle neid probleeme siinkohal pikemalt. Lõpetuseks leiab U. Kuuskülli kaitsja, et kriminaalasja menetlus tuleks lõpetada KrMS § 2052 alusel mõistliku menetlusaja ületamise tõttu, märkides, et pole ühtki mõistlikku argumenti, miks ei olnud seda kriminaalasja efektiivselt menetledes võimalik saata kohtusse juba 2009.a. Kohtukolleegium kaitsjaga ei nõustu. Esmalt tuleb märkida, et ka mõistliku menetlusaja küsimust on maakohus analüüsinud, tuginedes sealjuures kohtupraktikas omaksvõetud seisukohtadele ja leidnud, et nii kohtueelne kui kohtumenetlus on käesolevas asjas toimunud mõistliku aja jooksul (lk 42-44). Teisalt peab kohtukolleegium vajalikuks lisaks maakohtu

otsuses esitatule viidata Riigikohtu üldkogu 22.03.2011.a otsusele nr 3-3-1-85-09, mille p-s 84 on selgesõnaliselt nõustutud varasemas otsuses nr 3-1-1-43-10 väljendatud seisukohaga "Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika kohaselt hakkab kriminaalasjades see periood, mida EIÕK art 6 lg 1 järgi menetlusaja mõistlikkust hinnates arvestada, kulgema niipea, kui isikule on esitatud (konventsiooni tähenduses) "süüdistus". Seejuures on inimõiguste kohus kriminaalsüüdistust EIÕK art 6 lg 1 mõttes määratlenud kui pädeva asutuse poolt isikule esitatud ametlikku teadet kahtlusest selle kohta, et isik on pannud toime kuriteo (vt nt Reinhardt ja Slimane-Kaļd v. Prantsusmaa, otsus 31. märtsist 1998, p 93 ja Malkov v. Eesti, otsus 4. veebruarist 2010, p 56.) Samuti tulevad menetlusaja kulgemise käivitajana arvesse muud ametivõimude meetmed või toimingud, mis viitavad küll üksnes kaudselt riigipoolsele kuriteokahtlusele isiku suhtes, kuid mis mõjutavad oluliselt kahtlustatava olukorda (vt nt Kangasluoma v. Soome, otsus 20. jaanuarist 2004, p 26). Menetlusaja mõistlikkuse hindamisel aluseks võetava perioodi alguspunktina on käsitatav näiteks isiku vahi alla võtmise kuupäev või aeg, mil isiku suhtes on alustatud kohtueelset menetlust ja - ehkki teda ei ole vahistatud - on ta ametlikult uurimisest teada saanud või see uurimine mõjutab teda (vrd Reinhardt ja Slimane-Kaļd v. Prantsusmaa, p 93 ja Kangasluoma v. Soome, p 26). Käesolevas asjas tuleb silmas pidada, et avaldus kriminaalasja alustamiseks on esitatud 08.09.2010.a ja esimesed menetlustoimingud, millest süüdistatavad said teada nende suhtes toimuvast menetlusest, toimusid 2010.a novembris (U. Kuusküll peeti kahtlustatavana kinni 22.11.2010.a). Seega jääb täiesti selgusetuks, mille põhjal väidab U. Kuuskülli kaitsja, et kriminaalasi tulnuks kohtusse saata 2009.a. Kohtukolleegium leiab, et U. Kuusküll on põhjendatult KarS § 22 lg 3 – 209 lg 2 p 2, 3 ja § 344 lg 1 järgi süüdi tunnistatud, apellatsioonis esitatud väited otsuse tühistamiseks alust ei anna. Kaido Kaljusaare kaitsjate apellatsiooni läbivaks põhiargumendiks on asjaolu, et K. Kaljusaarele esitatud süüdistus ei vasta seaduse nõuetele, esile on jäetud toomata süüdistatavale inkrimineeritud kuritegude nii objektiivne kui subjektiivne koosseis ning sellest tulenevalt on kohus K. Kaljusaart süüdi tunnistades väljunud süüdistuse piiridest ja asunud ise süüdistust sisustama. Kohtukolleegium apellantidega ei nõustu. Kohtukolleegiumi hinnangul on etteheited K. Kaljusaarele esitatud süüdistuse kohta põhjendamatud, kuivõrd süüdistuse tekstis kajastuvad piisava selguse ja täpsusega kõik faktilised asjaolud, mis on tema karistusõigusliku vastutuse eelduseks. Süüdistuses on näidatud K. Kaljusaare tegevuse kirjeldus ja tema käitumisaktid, mis moodustasid kuriteokoosseisu. Apellatsioonis refereeritakse mitmeid Riigikohtu lahendeid, millistes on käsitletud süüdistusaktile ja süüdistusele esitatavaid nõudeid. Kohtukolleegiumi hinnangul vastab K. Kaljusaarele esitatud süüdistus neis lahendeis esitatud seisukohtadele. Kavatsetus subjektiivse külje tunnusena on süüdistuses ära märgitud sõna „eesmärgil“ kaudu. Kuivõrd puudub alus etteheideteks süüdistusele, ei ole ka kuidagi tuvastatav, et maakohus oleks K. Kaljusaare tegudele hinnangut andes süüdistuse piiridest väljunud. Apellatsioonis esitatud seisukohaga, nagu puuduks maakohtu otsuses põhjendus, kohtukolleegium ei nõustu ning peab vajalikuks osundada Riigikohtu selgitustele KrMS § 339 lg 1 p 7 sisu ja mõtte kohta – kohtuotsuse põhistatus tähendab seda, et kohtuniku siseveendumuse kujunemine oleks kohtuotsuse lugejale jälgitav (Riigikohtu otsused nr 3-1-185-00; 3-1-1-47-04). Otsuses nr 3-1-1-43-05 on Riigikohtu kriminaalkolleegium sedastanud, et eelnev tähendab sisuliselt seda, et kohtuotsuses tuleb ära näidata, millised asjaolud kohus

tõendatuks luges ning millistele konkreetsetele tõenditele ja miks ta seejuures tugines. Kohtukolleegium leiab, et maakohus ei ole KrMS §-s 339 lg 1 p 7 sätestatut rikkunud. Kohtuotsusest tuleneb, et maakohus on kohtuistungil kontrollitud tõendeid analüüsinud, usaldusväärsust hinnanud, st hinnanud neid kogumis, oma järeldusi põhistanud ning kohtu siseveendumuse kujunemine on kohtuotsuse lugejale jälgitav. Kohtukolleegium peab apellantide seisukohta silmas pidades vajalikuks rõhutada sedagi, et kohtuotsuses toodud põhistustega mittenõustumine ei ole samastatav põhistuse puudumisega KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes. Motiivide puudumisena tuleb käsitleda olukorda, kus mõnes olulises küsimuses motiive üldse ei esitata, mitte aga seda, kui motiivid tunduvad menetlusosalisele ebapiisavatena (Riigikohtu otsused nr 3-1-1-1-03; 3-1-1-139-05). Maakohus käsitles K. Kaljusaare süüdistust KarS § 209 lg 2 p 2, 3 järgi kohtukolleegiumi hinnangul igakülgselt, analüüsides nii kuriteo objektiivseid kui subjektiivseid tunnuseid ning tugines sealjuures kohtuistungil kontrollitud tõenditele (lk 33-37). Lisaks käsitles maakohus eraldi AS SEB Ühispanga poolt OÜ-le Arco Kapital üle kantud laenuraha sihipärast kasutamist (lk 26-30). Kohtukolleegium osundab siinjuures Riigikohtu otsuses nr 3-1-1-98-09 väljendatud seisukohale, mille kohaselt eeldab kelmuse objektiivne koosseis pettust, s.o tegelikest asjaoludest ebaõige ettekujutuse loomist, mille tulemusena kannatanu satub eksimusse ja teeb varakäsutuse ning teo toimepanija saab varalist kasu. Tegelikud ehk faktilised asjaolud on objektiivselt tuvastatavad ehk kontrollitavad sündmused, olukorrad või seisundid, mille kohta väär väide esitatakse. Pettuse esemeks olevate asjaolude näol võib tegemist olla isiku aspektist nii väliste kui sisemiste asjaoludega. Maakohus tuvastas, et K. Kaljusaar koos A. Lauriga pettis panka selleks, et pank maksaks välja laenuraha. Nende tegevus oli suunatud sellele, et tekitada fiktiivsete arvete ja aktide alusel pangale mulje, nagu oleks OÜ Müller Lahendused teostanud Veerenni 53a/Töökoja 1 objektil ehitustöid aktides näidatud mahus ning nagu tuleks OÜ-l Arco Kapital tasuda OÜ Müller Lahendused arve alusel ettemaks viimatinimetatud firma poolt tellitud klaasfassaadide eest. Süüdistatavatel polnud aga kavas OÜ-le Müller Lahendused arvete alusel tasuda ja nad olid teadlikud, et aktides ja arvetes näidatud mahtudes ei ole töid teostatud. Panka eksitati ka selles, nagu oleks OÜ Müller Lahendused tellinud klaasfassaadid OÜ Arco Kapital jaoks. Neist asjaoludest lõid K. Kaljusaar ja A. Lauri ebaõige ettekujutuse, et saada pangast varalist kasu laenu väljamaksete näol. Kannatanus tekitati veendumus, et OÜ Müller Lahendused arved ja teostatud tööde aktid vastavad tegelikkusele, on teostatud suuremahulised tööd ja tellitud klaasfassaadid. Sisult ebaõigete dokumentide ja suuliselt esitatud ebaõigete selgituste mõjul, s.o olles eksimuses, tegi pank varakäsutuse, st teostas laenu väljamakseid. Kuivõrd OÜ Müller Lahendused oli peatöövõtja, peatöövõtja arvete alusel oli pank aga kohustatud vastavalt laenulepinguga nr 2006030414 (I kd tl 124-132) võetud kohustusega laenumakseid teostama. Seega olid süüdistuses nimetatud arved ja lisadokumentidena esitatud aktid määrava tähtsusega ja mõjutasid kannatanut varakäsutust tegema, vastasel juhul oleks pank laenulepingu tingimusi rikkunud. Nimelt nägi laenuleping ette, et laen makstakse välja osade kaupa ja vastavalt Laenusaaja taotlusele, millele on lisatud Laenusaajale tasumiseks esitatud projektiga seotud ehitusarved. Seega on käesoleval juhul pettuslikuks teoks süüdistuses viidatud arvete ja aktide koostamine, allkirjastamine ja esitamine pangale. Ebaõige ettekujutus loodi pangale sellest, et ülekantud laenuraha kasutatakse sihipäraselt, st Veerenni objekti ehitusega seotud kulutusteks. Kohtuotsusest ei tulene, nagu oleks maakohus kelmuse objektiivse koosseisu esinemist põhjendanud üksnes selle kaudu, et laenuraha ei kasutatud sihipäraselt. Samuti on kohus

tuvastanud, et K. Kaljusaar ja A. Lauri panid pettuse toime kavatsetult (lk 35). Kohtukolleegium märgib, et maakohtus kontrollitud tõendite alusel on üheselt tuvastatud, et süüdistatavad esitasid pangale valeandmeid, s.o võltsitud arveid ja akte teostatud tööde kohta ja selle kohta, et OÜ-le Müller Lahendused tuleb tasuda ettemaks tellitud klaasfassaadide eest. K. Kaljusaare ja A. Lauri eesmärgiks oli saada seeläbi varalist kasu, nad tegutsesid eesmärgipäraselt, st kavatsetusega. Kui kohus on tuvastanud kuriteo subjektiivse koosseisu kavatsetuse vormis, siis puudub igasugune vajadus hakata analüüsima ettevaatamatuse liike ja tunnuseid. Apellatsioonis esitatud väited on seega põhjendamatud. Vastupidiselt apellatsioonis väidetule leiab kohtukolleegium, et maakohus on piisavalt põhjendanud K. Kaljusaare ja A. Lauri tegutsemist grupis (34-35). Kohtu selline seisukoht ei tugine mitte mõnel üksikul tõendil ega asjaolul, vaid maakohtu järelduse aluseks on olnud mitmete tõendite ja tuvastatud faktiliste asjaolude kogum. K. Kaljusaar on põhjendatult süüdi tunnistatud KarS 344 lg 1 järgi. Maakohtu otsusest tuleneb, milles seisnes K. Kaljusaare süüdistuses loetletud dokumentide võltsitus – arvete ja aktide sisu ei vastanud tegelikkusele. Kohus tuvastas, et erinevalt pangale väljamaksete aluseks esitatud dokumentidest ka vaiatöid teostatud ei olnud (tööd teostati hiljem, osaliselt ja nende eest jäeti tööde faktilisele tegijale tasumata), klaasfassaadide tellimisega ei omanud OÜ Müller Lahendused seost, samuti ei olnud Müller Lahendused OÜ teostanud muid töid pangale näidatud mahus. Samas esitati pangale laenulepingu järgsete väljamaksete saamiseks OÜ Müller Lahendused arveid summas 68 440 000 krooni. Kohus ei ole oma otsuses märkinud, et OÜ-le Müller Lahendused on tegelike tööde eest makstud 5 000 000 krooni. Kohtuotsusest tuleneb, et Skanska EMV AS teostas OÜ-ga Müller Lahendused sõlmitud töövõtulepingu alusel vaidlusalusel objektil vaiatöid 52% ulatuses vaiatööde mahust, mille eest esitati OÜ-le Müller Lahendused arve summas 7 611 118 krooni. Arve tasumata jätmise tõttu peatas Skanska EMV AS tööde tegemise. 25.09.2007.a teostas pank laenu väljamakse 4 800 000 krooni ning järgmisel päeval kanti 5 000 000 krooni Müller Lahendused OÜ arvele (II tl 24). See raha jäi tegelikule töö teostajale aga üle kandmata ning OÜ Müller Lahendused pangakontolt nähtub, et see summa kulutati koheselt muuks otstarbeks kui Veerenni objektiga seotud kuludeks /II kd tl 24-25/. Seega võib öelda, et Skanska EMV AS-le ei plaanitudki teostatud tööde eest tasuda. Tegelikult tuleneb kontrollitud tõenditest, et vaiatöid alustati objektil vaid selleks, et tekitada pangale muljet ehitustegevusest ja et saada laenu väljamakseid. Apellandid heidavad maakohtule ette, et otsuses pole ära näidatud ehitustööde loetelu, nende maksumust, pole analüüsitud, millised tööd ja kas üldse tegemata jäeti. Kohtukolleegium osundab, et maakohtu poolt leidis tuvastamist, et süüdistuses välja toodud tehtud tööde aktides kajastamist leidnud töid ei tehtud ning klaasfassaade ei tellitud. Kriminaalasjas kogutud ja kohtuistungil kontrollitud tõendid viitavad üheselt sellele, et K. Kaljusaarel ja A. Lauril puudus ilmselgelt kavatsus ärihoonet ehitada. Kaitsjad märgivad, et laenu sihipärase kasutamise tagajärgi reguleerib VÕS § 399, mitte karistusseadustik. Kohtukolleegiumi hinnangul on väide eksitav, kuivõrd asjaolu, et mingi konflikti aluseks on tsiviilõiguslik vaidlus, ei välista riigi karistusõiguslikku sekkumist, kui esinevad KrMS § 194 sätestatud kriminaalmenetluse ajend ja alus (vt Riigikohtu otsused nr 31-1-23-11 p 11 ja 3-1-1-120-03 p 13). Apellatsioonis märgitakse, et kohus on küll oma otsuses viidanud, kuidas nii A. Lauri kui K. Kaljusaar oma tuttavate, sõprade ja sugulaste poole pöördusid, et sõlmida Veerenni

53A/Töökoja 1 ärihoone suhtes üürilepinguid, kuid leitakse, et üüripinna pakkumine on igati loomulik, sellest ei saa teha järeldust, et süüdistatavad on toime pannud kelmuse. Kohtukolleegium ei nõustu kaitsjatega. Laenulepingust nr 2006030414 tulenes, et laenusaajal tuleb teatud osas laenu väljamaksete saamiseks esitada pangale ka äriruumi eellepingute koopiad. Selliseid lepinguid sõlminud isikud on kohtuistungil üle kuulatud ning nende ütlustest saab teha järelduse, et eellepingute allkirjastajate jaoks ei olnud need lepingud tõsiseltvõetavad ega siduvad. Nii on näiteks M. L kinnitanud, et on A. Lauri lapsepõlvesõber, küsimusele, mis lepingu ta Arco Kapitaliga sõlmis, vastas, et võis äkki olla ruumide rendileping, et Andres pakkus, ta arvas, et on kasulik /V kd tl 127-128/. E. T kinnitas, et OÜ Arco Kapitali esindaja K. Kaljusaar otsis rentnikke /V kd tl 138-139/. J. Seppa vastas küsimusele, milline oli hoone valmimistähtaeg, et ta ei saanud vastust sellele, millal maja valmis saab ning kinnitas lõpuks, et ei saa rendilepingut sõlmida kui üleandmise tähtaega kirjas pole /V kd tl 148-149/. Kohtukolleegiumi hinnangul ei saa nende eellepingute sõlmijate tunnistustest kuidagi välja lugeda süüdistatavate tahet tegelikult ärihoone valmis ehitada ja neid tunnistusi arvestades süüdistatavate tahtlust kelmuse toimepanemiseks välistada. KarS § 394 lg 2 p 1, 3 järgi on maakohus K. Kaljusaare põhjendatult 2007.a mai ja juuni episoodides süüdi tunnistanud. Eelkuriteod on maakohus tuvastanud. Edasi tuvastas kohus, et AS SEB Eesti Ühispanga poolt 07.05.2007.a OÜ Arco Kapital kontole kantud 9 600 000 krooni suurusest väljamaksest kandis K. Kaljusaar järgmisel päeval 9 400 000 krooni Arco Kapitali AS-s Swedbank asuvale kontole, millest tulenevalt ei olnud AS SEB Pangal enam raha edasist kasutusviisi näha. Samal päeval, 08.05.2007 teostas K. Kaljusaar OÜ Arco Kapital Swedbank kontolt ülekande 9 800 000 krooni (sealhulgas kelmuse tulemusel saadud 9 400 000 krooni) OÜ Multiplex kontole selgitusega „vastavalt laenulepingule /I kd tl 216/. Seejärel kandis OÜ Multiplex juhataja A. Lauri 08.05.2007 nimetatud summa OÜ Multiplex kontolt üle OÜ LVKV ÜKS kontole selgitusega „vastavalt laenulepingule“ /I kd tl 187/. Seejärel lasi viimatinimetatud firma juhataja A. Lauri konventeerida nimetatud summa OÜ LVKV ÜKS kontol koos teise ettevõtte poolt OÜ LVKV ÜKS kontole laekunud summaga (kokku 19 561 250 krooni) 08.05.2007.a eurodeks ja kandis samal päeval edasi välismaksena OÜ LVKV ÜKS kontole. Seega muundasid K. Kaljusaar ja A. Lauri kuriteo tulemusel saadud vara ja teostasid sellega tehinguid. Maakohus märkis põhjendatult, et need tehingud olid toime pandud vara ebaseadusliku päritolu ja tõelise olemuse ning varaga seotud õiguste varjamise eesmärgil. K. Kaljusaar ja A. Lauri jätsid mulje, nagu oleks tegemist legaalse päritoluga rahaga. Maakohus analüüsis mõlema süüdistatava ütlusi ja leidis põhjendatult, et nad tegutsesid kaastäideviijatena. K. Kaljusaare ja A. Lauri endi ütlustest ja rahaülekannete toimumise asjaoludest (järjestikused ülekanded väga lühikese aja jooksul) nähtub, et süüdistatavad kavatsesid kasutada AS SEB Ühispangast saadud laenuraha Riias asuva kinnisvaraprojekti tarbeks. Kuivõrd süüdistatavate tegevuse eesmärgiks oli raha paigutamine uude kinnisvaraprojekti, oli see suunatud rahandus- ja majandussüsteemi ärakasutamisele. Samamoodi tegutsesid K. Kuusküll ja A. Lauri 25.06.2007.a AS-st SEB Ühispank OÜ Arco Kapital kontole kantud laenu väljamaksega 32 000 000 krooni ulatuses. Samal päeval, 25.06.2007 kandis K. Kaljusaar nimetatud summa OÜ Müller Lahendused kontole AS-s Swedbank. Seejärel kandis U. Kuusküll sama summa tagasi OÜ Arco Kapital kontole AS-s Swedbank, mitte SEB Ühispangas olevale kontole selgitusega „tagasimaks“ /I kd tl 195/. Selliselt kanti kelmuse läbi saadud vara üle, eesmärgiga varjata vara ebaseaduslikku päritolu. Seejärel 26.06.2007 lasi K. Kaljusaar laekunud summast osa, s.o 26 603 300 krooni konverteerida eurodeks ja kandis edasi ettevõtte Rock Island Capital S.L. (registreeritud Hispaanias Malaga Äriregistris, juhatuse liikmed K. Kaljusaar ja A. Lauri) kontole selgitusega

„laen vastavalt lepingule“ /IV kd tl 49-50/. Lisaks lasi K. Kaljusaar 05.07.2007 konverteerida OÜ Arco Kapital Swedbank AS kontolt veel 7 824 500 krooni eurodeks ja tegi välismaksekorralduse K. Kaljusaarele ja A. Laurile kuuluva ettevõtte Rock Island Capital S.L. kontole selgitusega „laen vastavalt lepingule“. 09.08.2007 lasi K. Kaljusaar konverteerida veel 981 935 krooni eurodeks ja teostas ülekande Rock Island Capital S.L. pangakontole /IV kd tl 49-50/. Rock Island Capital S.L. kontole laekus seega eelnimetatud raha kui näiliselt legaalne raha. Kohus leidis põhjendatult, et konverteerides kuriteoga saadud raha kroonidest eurodeks ja teostades sellega välismakseid, asusid süüdistatavad seda vara muundama. Seejärel asuti raha üle kandma ja kasutama, tekitades mulje raha legaalsest päritolust ning teostades tehinguid ja toiminguid, mille eesmärgiks oli selle tegeliku omaniku ja vara ebaseadusliku päritolu varjamine, varjati ka saadud vara tõelist olemust ja varaga seotud õigusi. Ka selles episoodis on maakohus põhjendatult leidnud, et K. Kaljusaar ja A. Lauri tegutsesid kaastäideviijatena. Seda näitavad tuvastatud tehiolud, süüdistatavate endi ütlused ning Jose Luis Bergillos Roldani ütlused. Viimatinimetatud tunnistaja ütluste kohaselt tunneb ta nii K. Kaljusaart kui A. Laurit seoses kinnisvara ostu/ostusoovidega Hispaanias. Kaljusaarel oli huvi tegeleda kinnisvaraarendusega Hispaanias, luues sel eesmärgil ettevõtte Rock Island Capital, arvatavasti oli Kaljusaare äripartneriks A. Lauri. Temaga võeti ühendust selleks, et ta korraldaks arenduse ja projektide finantseerimist, milleks Kaljusaar ja Lauri volitasid teda, seda kruntide ostmiseks, projekteerimiseks, litsentside taotlemiseks, rahastajate leidmiseks. Selle kõige jaoks anti talle esindajana volitus kasutada Rock Island Capital pangaarvet. Bergillos Roldan osales maatükk nr 12 ostmisel Torregolf de Benalmadena linnakus. Samuti on ta Costa Works asutaja ja solidaarselt tegutsev juhatuse liige koos Sergio Sances Castaneriga. Ülekanne Costa Works arvele summas 300 000 eurot oli ette nähtud huvi pakkunud kruntide ostuks. Rock Island Capital S.L. kontole tehti mitmeid ülekandeid lõpetamaks ostutehingut ja tasumaks maksud, notari- ja registritasud ning kõik kulud, mida arendustegevus nõudis /IV kd tl 218-222/. K. Kaljusaare ütlustest kogumis tuleneb, et A. Lauriga oli tegevus kooskõlastatud /V kd tl 197/. Tähelepanuväärne on muuhulgas see, et süüdistatavad räägivad kõikidest toimingutest „meie“ vormis, nii K. Kaljusaar kui A.Lauri olid Arco Kapital OÜ (rahaülekannete alguspunkt) juhatuse liikmed ja Rock Island Capital S.L. omanikud (rahaülekannete lõpp-punkt ja ettevõte, mille nimele soetati Hispaanias kinnistu). Põhjendatult on maakohus leidnud, et K. Kaljusaar ja A. Lauri panid rahapesu toime kavatsetult. Sellest annavad tunnistust tuvastatud objektiivsed faktilised asjaolud. Kohtukolleegium leiab, et K. Kaljusaare kaitsjate apellatsioon ei anna maakohtu otsuse tühistamiseks alust.

Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole põhjendatud ka Andres Lauri kaitsjate apellatsioon. Maakohtu otsusest ei tulene, nagu oleks A. Laurile ette heidetud süüdistusaktis nimetamata tegusid, kohus on jäänud A. Laurit süüdi tunnistades talle esitatud süüdistuse piiridesse. Kohus on oma otsuses küll kajastanud ka süüdistusest väljapoole jäävaid faktilisi asjaolusid, mida ta pidas süüdistuse tõendatuse analüüsimisel vajalikuks, kuid seda ei saa lugeda süüdistusest väljumiseks. Ka Riigikohus on väljendanud oma lahendites seisukohta, et süüdistatava käitumisaktid, mis jäävad väljapoole süüdistuse ajalisi piire, võivad omada süüdistuse tõendatuse hindamise seisukohalt tähendust. Süüdistuse piiridest väljapoole jääv käitumine võib ka kuuluda teatud juhtudel tõendamisesemesse, kuna selle kaudu on võimalik anda tervikpilt kuritegeliku kavatsuse kulgemisest ja realiseerumisest läbi ajalise telje (vt Riigikohtu otsus nr 3-1-1-16-04).

Apellatsioonis leitakse eksitavalt, et maakohus, mõistes A. Lauri KarS § 345 lg 1 järgi õigeks ja KarS § 209 lg 2 p 2, 3 järgi süüdi, rikkus KrMS § 3051 lg 1 sätestatut. Kohtukolleegium märgib, et tegemist on kuritegude ideaalkogumiga, mis tähendab, et isik täidab ühe teoga mitu eraldi kvalifitseeritavat süüteokoosseisu. Ühtne on sellisel juhul üksnes isiku käitumise väline külg, eraldi tuleb tuvastada igale konkreetsele süüteokoosseisule vastav koosseisupärasus. Ideaalkogumi korral tuleb vastavalt deliktistruktuurile analüüsida iga süüteokoosseisu eraldi. Täpselt nii ongi maakohus toiminud, leidnud, et KarS § 345 lg 1 koosseisu ei ole A. Lauri puhul täidetud, kuid tema tegevus vastab KarS § 209 lg 2 p 2, 3 tunnustele. Apellatsioonis esitatud seisukohaga, nagu oleks maakohus tõendeid ebaõigesti hinnanud, nõustuda ei saa. Maakohtu otsusest ei tulene, nagu oleks A. Lauri kelmuses süüdi tunnistatud seetõttu, et ta käendas pangaga sõlmitud lepingut, otsis objektidele ehitaja ja pöördus tuttavate poole, et sõlmida Veerenni 53A/Töökoja 1 ärihoone suhtes üürilepinguid. Kohtukolleegium märgib, et muude tõendite hulgas on ka süüdistatavate endi ütlused. K. Kaljusaar on andnud ütlused kohtuistungil ristküsitluse käigus /V kd tl 191-198/, A. Lauri ja U. Kuusküll ei soovinud kohtuistungil ütlusi anda, mistõttu avaldati KrMS § 294 p 1 alusel nende kohtueelses menetluses antud ütlused /V kd tl 191, 198 ning ütlused VI kd tl 1-16, 17-35/. Nii K. Kaljusaare kui A. Lauri enda ütlustest nähtub, et nad tegutsesid ühiselt ja kooskõlastatult pangalt laenu väljamaksete teostamise eelduseks olevate dokumentide hankimisega ja muu vajaliku tegevusega, sealhulgas suhtlesid mõlemad ka kaasaitaja U. Kuuskülliga tegevuse kokkuleppimiseks, et tekitada pangale ekslikku muljet ärihoone ehitamisest. Nii näiteks kinnitas K. Kaljusaar, et seoses vaidlusaluse objektiga otsustas A. Lauri, palju on võimalik OÜ Müller Lahendused arvete alusel viimasele tasuda. Muuhulgas on A. Lauri kinnitanud, et teab, et tehtud tööde akt nr 1 07.05.2007 summas 14 160 000 kr on koostatud U. Kuuskülli poolt ja selle allkirjastas K. Kaljusaar, akti ja arve viis panka K. Kaljusaar, kuna tema sel korral pangas ei käinud. Mõlemad on kinnitanud, et OÜ Arco Kapital pangakontode suhtes oli neil mõlemal allkirjaõigus, konto käsutamisõigus. Nii K. Kaljusaar kui A. Lauri on kinnitanud, et pangast laekunud summa 9 600 000 krooni kanti 9 400 000 krooni üle OÜ-le Multiplex ja edasi OÜ-le LVKV ÜKS kontole Riias kinnisvara arenduseks. Mõlemate ütlustest saab teha järelduse, et nad võtsid omaks, et laenumaksena OÜ Müller Lahendused arve alusel saadud raha ei kulutatud Veerenni 53A objekti tarbeks. A. Lauri ütlustest nähtub, et ta oli teadlik ka arvest nr 210607-1 26.06.2007 summas 47 200 000 krooni, kinnitades, et selle koostas U. Kuusküll, kuid ta ei tea, kas selle alusel on OÜ-le Müller Lahendused tasutud. Vastuseks sellele, kes antud arve pangale esitas, vastas A. Lauri, et pangaga suhtles K. Kaljusaar. Seega oli tegemist kooskõlastatud tegevusega ja kindla rollijaotusega. Mis puudutab pangalt esitatud arvete alusel 32 000 000 krooni väljamaksmist ja selle raha edasist kasutamist, siis ka siit ilmneb, et süüdistatavad tegutsed kooskõlastatult ja ühiselt. Summa kanti OÜ Arco Kapital Swedbank kontolt Rock Island Capital kontole. Mõlemad aga olid märgitud firma juhatuse liikmed, K. Kaljusaar ainuosanik. Ühist tegutsemist kinnitab ka näiteks Rock Island Capital ja OÜ Arco Kapital vaheline laenuleping, mis kajastab OÜ Arco Kapital poolt Rock Island Capital S.L-le laenu väljastamist summas 35 949 106 krooni. Leping on OÜ Arco Kapital esindajana allkirjastatud K. Kaljusaare poolt, Rock Island Capital S. L-i esindajana aga A. Lauri poolt. Ka SEB panga töötajad J. R ja G. K kinnitasid, et OÜ-t Arco Kapital esindasid laenuga seotud küsimustes nii K. Kaljusaar kui A. Lauri. Tuvastatud on, et suhtluses pangaga vastas K. Kaljusaar meili teel esitatud küsimustele ja A. Lauri käis pangas kohapeal selgitusi andmas. Kohtukolleegium peab vajalikuks osundada ka U. Kuuskülli poolt antud ütlustele – 2007.a kevadel sõlmis ta Arco Capital OÜ-ga ehituse töövõtulepingu, millega võttis kohustuse ära

teha ainult vaiatööd. Peale lepingu sõlmimist nõudsid nii A. Lauri kui K. Kaljusaar, et ta viiks nimetatud objektile ehitustehnikat, tõenäoliselt selleks, et pangale näidata, et ehitustegevus toimub. Juuni alguses kohtus ta A. Lauri ja K. Kaljusaarega, kes uurisid temalt, et millised on kallid ehitustööd. Ta rääkis, et ventilatsiooni agregaadid on suured ja kallid ning need tuleb ära tellida, samuti klaasfassaadid. 2007.a suvel helistas talle K. Kaljusaar ja ütles, et kandis Müller lahendused OÜ-le üle 32 miljonit krooni, olevat akende raha. Tema vastas, et pole veel projektigi ja et ta peab hakkama sellelt summalt käibemaksu maksma. Ta läks koos K. Kaljusaarega panka ja see summa kanti Arco Kapital OÜ-le tagasi. Teda pani sealjuures imestama, et kui raha tuli Müller Lahendused OÜ kontole SEB pangast, siis tagasi kandis ta selle raha Swedbank AS kontole. Veel väitis U. Kuusküll, et Müller Lahendused OÜ-s peale tema töötajaid ei olnud, seetõttu sõlmis ta lepingu SKANSKA EMV AS-ga vaiatööde lepingu. Vastavasisulise arve vormistas ta ka Arco Kapital OÜ-le novembri alguses 2007, kuid raamatupidamisest seda läbi ei kandnud. Novembri lõpuks selgus, et Arco Kapital seda arvet ei tasu, Müller Lahendused OÜ-l ei olnud võimalik SKANSKA EMV AS-le tehtud tööde eest tasuda /VI kd tl 4-5/. Mis puudutab üürilepingute sõlmimist, siis see oli üheks asjaoluks paljudest, mis viitas kelmuse toimepanemisele. Seda küsimust käsitles ringkonnakohus oma otsuses juba eelpoolt. Rõhutada tuleb vaid, et üürilepingute sõlmimisega seotud tõendeid hindas maakohus objektiivselt. Apellatsioonis leitakse, et J. Re ütlustest nähtub, et A. Lauril ei olnud puutumust pangale esitatud aktide ja arvetega. Kohtukolleegium ei nõustu apellantidega. See, et J. Re sõnul A. Lauri pangaga vähem suhtles, ei tähenda, et A. Lauri kelmuses kaastäideviijana ei osalenud. A. Lauri teadlikkus pangale esitatud arvetest ja panga väljamaksetest tuleneb mitmetest teistest tõenditest, sealhulgas ka tema enda ütlustest. Kohtukolleegiumi hinnangul on maakohus vaieldamatult tuvastanud, et K. Kaljusaarel ja A. Lauril ei olnudki kavatsust vaidlusalusele kinnisasjale ärihoonet ehitada. Muuhulgas on asjas kindlalt tuvastamist leidnud, et klaasfassaade tegelikult ei tellitud. Üheks asjaoluks siinjuures on see, et klaasfassaadide projekte polnud olemas. Kohtukolleegium osundab siinjuures, et laenu väljamakse, mis saadi SEB Pangalt Veerenni 53A ehituseks ja ettemaksuks klaasfassaadide eest summas 32 000 000 krooni OÜ Müller Lahendused arve tasumiseks, kanti mitte OÜ-le Müller Lahendused ega ka mitte väidetavale klaasfassaadide vahendajale (Costa Works S.L.), mille kohta esitati hiljem pangale andmed, vaid A. Laurile ja K. Kaljusaarele kuuluvale ettevõttele Rock Island Capital. K. Kaljusaar küll väitis oma ütlustes, et raha ei kantud Costa Works S.L-le turvalisuse kaalutlustel, et Rock Island Capital S.L-i kontol oli raha kindlas kohas. Samas nähtub OÜ Arco Kapital pangakontolt, et pärast seda kui raha kanti OÜ Müller Lahendused kontolt tagasi OÜ Arco Kapital kontole 26.06.2007, kanti see raha juba järgmisel päeval, s.o 27.06.2007 Rock Island Capital S.L. kontole. Leping, mis pangale esitati selleks, et näidata raha sihtotstarbelist kulutamist, oli sõlmitud Costa Works S. L-ga 20.06.2007. Lepingus oli märgitud, et tuleb tasuda koheselt 100% ettemaks, kuid seda summat ei ole kunagi Costa Works S. L-le tasutud. Seejuures oli selge, et kui ettemaksu ei tasuta, ei hakata ka midagi tootma. Samas esitati aga süüdistatavate poolt pangale eksitavaid andmeid selle kohta, et klaasfassaadid on Hispaaniast tellitud ja nende tootmine käib. Meilivahetusest K. Kaljusaare ja A. Lauri ning panga esindaja G. Ki vahel nähtub, et nii A. Lauri (kes käis ise pangas selgitusi andmas) ja K. Kaljusaar (andis selgitusi meili teel), tekitasid pangale ka veel 04.12.2007.a mulje, et klaasfassaadide eest on Costa Works S. L-le ettemaks tasutud ja klaasfassaadide tootmine käib /IV kd tl 111-114/. Tuleb veel märkida, et J.L.B. Roldan kinnitas, et puutus K. Kaljusaarega kokku vaid

kinnisvara arendusega, mainimata midagi klaasfassaadidest ning et maksekorraldused, mis teostati Rock Island Capital S.L. kontolt, on teostatud K. Kaljusaare korraldusel, otsustusõiguslikeks isikuteks olid juhatuse liikmed A. Lauri ja K. Kaljusaar. Maakohtus avaldati ka J.S. C ütlused, kes kinnitas, et Costa Works on Hispaania ehitusturul väiksema suurusega ettevõte ning et tehingute summad ei küündi üle paarisaja tuhande euro. Tunnistaja kinnitas ka, et ei tea tehingutest Eesti ettevõttega midagi, ei tea ka klaasfassaadide vahendamisega seotust midagi /V kd tl 188/. Tuleb märkida sedagi, et pankrotihaldur E. Savi kinnitas kohtuistungil, et nägi esmakordselt alles kohtus lepinguid, mille objektiks on klaasfassaadid ja on sõlmitud Costa Works S.L ja Arco Kapital vahel. Apellatsioonis leitakse, et G. Ki (töötas 2007.a lõpust SEB pangas laenuprojektidega) ütlusi ei saa arvestada, kuivõrd ta asus panka tööle alles 2007.a lõpus. Kohtukolleegium märgib, et tema ütluste kõrvalejätmine põhjendatud ei ole. G. K andis muuhulgas ütlusi asjaolude kohta, mis ilmnesid talle laenutoimikust /V kd tl 131-136/. Kohtukolleegium on seisukohal, et maakohus on A. Lauri põhjendatult KarS § 209 lg 2 p 2, 3 järgi süüdi tunnistanud. Apellatsiooniga ei nõustu kohtukolleegium ka osas, milles leitakse, et A. Lauri tuleb KarS § 394 lg 2 p 1, 3 järgi õigeks mõista. Esmalt märgib kohtukolleegium, et rahapesuga ei ole tegemist üldjuhul olukorras, kus kuritegelikul teel saadud vara suunatakse lihtsalt n.ö vahetusse lõpptarbimisse. Käesolevas asjas on aga tuvastatud, et K. Kaljusaar ja A. Lauri ei asunud kelmuse teel saadud raha lihtsalt kulutama, vaid keskseks oli tegevus, mille käigus kanti laenuraha kõigepealt edasi OÜ Arco Kapital kontolt teise pangas asuvale kontole ja sealt edasi erinevatele kontodele. Suurem osa summast kanti selle päritolu varjamiseks edasi Hispaanias vahetult enne pangast väljamaksete saamist asutatud ettevõtte Rock Island Capital S.L. kontole. Viimatinimetatud firma oli asutatud 26.04.2007 ning juhatuse liikmeteks said K. Kaljusaar ja A. Lauri alates 22.05.2007. Rock Island Capital S.L. kontole kanti raha OÜ Arco Kapital teises pangas asuvalt kontolt 26.06.2007, s.o kuu pärast süüdistatavate juhatuse liikmeteks saamist. Samal ajal esitati tehingute kohta vale mulje tekitamiseks pangale erinevaid dokumente, nagu klaasfassaadide ostu-müügileping ja Rock Island Capital nimelt koostatud rahastamise leping, laenuleping Rock Island Capital ja OÜ Arco Kapital vahel. Seega oli varaga tehtud tehingutel keskseks tegevuseks vara ebaseadusliku päritolu ja selle tegeliku omaniku varjamine. Käesoleval juhul varjasid süüdistatavad OÜ Arco Kapital SwedbankAS kontole raha OÜ Müller Lahendused kontolt tagasikandmisega raha kelmuse teel saamist ja lisaks koostati OÜ-lt Arco Kapital Rock Island Capital S.L-le teostatud ülekande põhjendamiseks rahastamise leping ning OÜ Arco Kapital nimelt laenuleping Rock Island Capital S.L-le raha laenamise kohta. Varjamise eesmärgile viitab muuhulgas see, et rahaülekande selgituseks märgiti „laen vastavalt lepingule“. Rahaülekannete teostamine teises riigis asuvale ettevõttele raskendas raha edasise kasutamise jälgimist ja selle päritolu tuvastamist. Seejuures esitati pangale andmeid, nagu oleks raha sihtotstarbeliselt kulutatud. Enne raha Rock Island Capital kontole ülekandmist konverteeriti kroonid eurodeks, s.o asuti vara muundama. Rock Island kapital kontole laekus raha juba kui näiliselt legaalne vara. Kohtukolleegiumi hinnangul on asjas tuvastatud, et osaühingute vahel tehtud tehingute tegelik eesmärk oli varjata asjaolu, et tehingute objektiks olev vara on SEB Ühispank AS-lt välja petetud võltsitud arvete ja aktide alusel. Osamaksetena saadud rahaga teostati mitmeid ülekandeid, mille eesmärgiks oli varjata selle tegelikku omanikku ja päritolu. Neist mitmeid ülekandeid on kohtukolleegium oma otsuses

juba eelpool käsitlenud ega hakka neid siinkohal kordama. Silmas tuleb pidada, et rahaülekandeid tegid nii K. Kaljusaar kui A. Lauri. Arvestada tuleb, et A. Lauril ja K. Kaljusaarel oli kogu ülekannete jada ulatuses kõnealuse raha üle faktiline kontroll juba enne 9 400 000 ja 32 000 000 krooni omandamist, sest OÜ Arco Kapital juhatuse liikmed olid seotud läbi osaluse OÜ-ga Multiplex, OÜ-ga LVKV Üks ja ettevõttega Rock Island Capital. Seega oli rahapesu objektiks olev vara eelkuriteo toimepanijate faktilise kontrolli all alates rahapesuna käsitatavatest esimestest toimingutest kuni selle omandamiseni. Kohtupraktika kohaselt on rahapesu riigi rahandus- ja majandussüsteemi kuritegeliku varaga manipuleerimine, st mitte igasugune kuritegelikul teel saadud vara kasutamine, mille käigus jääb varjatuks vara tegelik päritolu. Rahapesu hõlmab selliseid RpTRTS § 4 lg-1 kirjeldatud tegusid, millega suunatakse legaalsesse majandus- või rahakäibesse kuritegelikke vahendeid sellises mahus ja sellisel viisil, mis käivet kahjustab. Summaga 46 400 000 krooni (2 965 500.49 eurot) ulatuses süüdistuses märgitud tehingute ja toimingute tegemine kahjustab käivet oma suure mahu poolest (RpTRSTS kohaselt on miinimummäär 15 000 eurot). Apellatsioonides vaidlustatakse ka KarS § 81 lg 5 p 1 (kuriteo aegumine katkeb kriminaalmenetluses kahtlustatavale tõkendi kohaldamisega) alusel aegumise katkemine süüdistatavate suhtes tõkendi (allkiri elukohast mittelahkumise kohta) kohaldamise alusel ja leitakse, et kohaldatud tõkend on formaalne ja mittevajalik. A. Lauri kaitsjad leiavad, et formaalse tõkendi kohaldamine ei saa automaatselt tingida aegumise katkemist. Selline olukord rikub õiguskindluse, õigusselguse kui ka proportsionaalsuse põhimõtet ja on vastuolus PS §-dega 10 ja 11. Kohtukolleegium apellantidega ei nõustu. Käesoleval juhul on kriminaalmenetlus alustatud 08.09.2010.a pankrotihaldur E. Savi avalduse alusel ning U. Kuusküll on 22.11.2010.a, K. Kaljusaar 24.11.2010.a ja A. Lauri 25.11.2010.a kinni peetud KrMS § 217 lg 2 p 3 ja lg 3 p 4 alusel. Koheselt esitati neile kahtlustus kelmuses, dokumentide võltsimises, võltsitud dokumentide kasutamises ja rahapesus. Pärast kahtlustuse esitamist valiti nende suhtes tõkendiks allkiri elukohast lahkumise keeld, mis vormistati määrusega ja tutvustati allkirja vastu süüdistatavatele. Kõikide süüdistatavate puhul oli üheks kinnipidamise aluseks KrMS §-s 217 lg 3 p-s 4 sätestatud alus – isik võib kriminaalmenetlusest kõrvale hoiduda või seda muul viisil takistada. Sama asjaolu on sätestatud KrMS §-s 130 lg-s 2 vahistamisalusena - isik võib kriminaalmenetlusest kõrvale hoiduda. Seega tuleneb tõkendi kohaldamise määrusest, et menetleja on süüdistatavate suhtes leebeimat tõkendit – allkiri elukohast lahkumise keeld – valides leidnud, et kahtlust kriminaalmenetlusest kõrvale hoida süüdistatavate puhul ei esine. Sellise kahtluse puudumist on menetleja käsitlenud kui vahistamisaluse puudumist, mitte aga elukohast lahkumise keelu kohaldamise eeldust. KrMS § 128 sätestatud elukohast lahkumise keelu kohaldamise eelduseks on aga see, et isikul on elukoht, s.o koht, kus ta peamiselt või alaliselt elab ning ta teatab selle aadressi ja enda sidevahendite andmed menetlejale. Kui isikul kindel elukoht puudub, ei ole tema suhtes võimalik kõne all olevat tõkendit kohaldada. Seetõttu on ka tõkendi kohaldamise määrustes märgitud, et süüdistatavatel on kindel elukoht. Seega on A. Lauri kaitsjate apellatsioonis esitatud arutlus tõkendi kohaldamise määruse sisu üle eksitav ja väide, nagu kannaks tõkend elukohast lahkumise keeld endas eesmärki hoida ära isiku menetlusest kõrvalehoidumine, väär. Tähele tuleb panna, et elukohast lahkumise keelu näol on tegemist leebeima tõkendiga, mille eesmärk on tagada sellele allutatud isiku kättesaadavus menetlustoimingute tegemiseks. Kohtukolleegiumi hinnangul on menetluse tagamine vähemalt sellisel moel igati põhjendatud, võiks öelda, et möödapääsmatu, tegemist ei ole formaalse meetmega, nagu leiavad apellandid. Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole ka olukord, kus KarS § 81 lg 1 p 5 kohaselt katkeb kuriteo aegumine kriminaalmenetluses

kahtlustatavale tõkendi kohaldamisega, sealhulgas elukohast lahkumise keelu kohaldamisega, PS §-des 10 ja 11 sätestatud õiguskindluse, õigusselguse ja proportsionaalsuse põhimõtetega vastuolus. Õigusselguse põhimõte keelab riigivõimu omavoli, st tagab, et üksikisikul on võimalik riigiorganite käitumist teatava tõenäosusega ette näha ja sellega arvestada, seadus peab olema selge ja selle regulatsioon määratletud. Kohtukolleegiumi hinnangul on kuriteo aegumine ja aegumise katkemise tingimused piisava selgusega KarS §-s 81 määratletud, mistõttu õigusselguse põhimõtte rikkumisest käesolevas asja rääkida ei saa. Põhiseaduslike õiguste põhjendamatust riivest ei saa käesoleval juhul rääkida ka seetõttu, et konkreetsete menetlustoimingute tegemine ei katkesta aegumistähtaja kulgemist lõpmatuseni, vaid üksnes ajani, mil kuriteo toimepanemisest on möödunud KarS § 81 lg-s 1 sätestatud aegumistähtaegadest viie aasta võrra pikem aeg. Seega ei saa kuidagi väita, nagu jääks isiku õiguslik seisund ebamääraseks. KarS §-s 81 sätestatud tähtaegade puhul on garanteeritud, et isik saab mõistliku aja jooksul teada, kas ja millisel viisil tema suhtes õiguslikke tagajärgi rakendatakse. Maakohus oma otsuses muuhulgas põhjendatult märkinud, et isiku õigusliku seisundi ebamäärasusega oleks tegemist juhul, mil isikut ei teavitata tema suhtes menetluse jätkumisest. Käesoleval juhul olid süüdistatavad sellest teadlikud – nende suhtes kohaldati tõkendit elukohast lahkumise keeld 22.11.2010.a (U. Kuusküll) ja 25.11.2010.a (K. Kaljusaar ja A. Lauri). Et käesolevas kriminaalasjas on menetlus alustatud 2010.a septembris, siis mõistlik menetlusaeg, arvestades kriminaalasja mahtu ja keerukust, möödunud ei ole. Aegumise katkemine tõkendi elukohast lahkumise keeld kohaldamise tõttu on kohtukolleegiumi hinnangul ka proportsionaalne ja sobiv, sest olukord, kus teise astme kuritegu aeguks igal juhul viie aasta möödudes, viiks paljude peitkuritegude puhul karistuse mõistmise võimatuseni. K. Kaljusaarele ja A. Laurile mõistetud karistused. Nii K. Kaljusaare kui A. Lauri kaitsjad taotlevad maakohtu otsuse tühistamist ka osas, millega kohus jättis neile mõistetud karistuse üksnes osaliselt tingimisi kohaldamata ja määras, et neil tuleb nn šokivangistusena koheselt ära kanda 3 kuud vangistust. Kohtukolleegium on seisukohal, et maakohtu otsuse tühistamiseks ka selles osas puudub alus. Riigikohus on korduvalt oma lahendites rõhutanud, et karistuse kohaldamist ja karistusest tingimisi vabastamist tuleb teineteisest selgepiiriliselt eristada. Isiku karistusest tingimisi vabastamine KarS § 73 või § 74 alusel ei ole iseseisev karistusliik, vaid üks võimalikest kuriteo eest mõistetud põhikaristuse individualiseerimise viisidest. Kui karistuse mõistmise aluseks on peamiselt isiku süü, siis KarS §-de 73 ja 74 alusel isiku karistusest tingimisi vabastamise aluseks on kuriteo toimepanemise asjaolud ning süüdlase isik, millised iseseisvalt või koostoimes muudavad põhikaristuse ärakandmise ebaotstarbekaks. Seejuures on Riigikohus leidnud sedagi, et süüdistatava karistusest tingimuslik vabastamata jätmine on selline diskretsiooniotsus, mida kohus ei pea eraldi põhjendama (vt Riigikohtu otsused nr 3-1-1-1811; 3-1-1-116-12; 3-1-1-138-13 jt). Käesoleval juhul tuleb ju silmas pidada, et nii KarS § 209 lg 2 kui KarS § 394 lg 2 näevad karistusena ette üksnes vangistuse. Maakohus on põhjendanud, miks ta leiab, et K. Kaljusaare ja A. Lauri suhtes tuleb kohaldada lühiajalist šokivangistust. Kohtukolleegium nõustub maakohtuga ning märgib lisaks, et karistuse üldpreventiivsete eesmärkida saavutamiseks tuleb karistuse mõistmise kaudu näidata, et arutusel olnud tegudega kaasneb ka reaalne karistus. A. Lauri kaitsjad heidavad ette, et maakohus pole arvestanud A. Lauri alaealiste laste ülalpidamise kohustust. Kohtukolleegium märgib, et selline asjaolu ei vähenda A. Lauri süüd. Maakohtu otsus on põhjendatud ja seaduslik ka tsiviilhagi puudutavas osas. Süüdistatavad ja nende kaitsjad on esitanud vastuväiteid tsiviilhagile juba esimese astme kohtus ning maakohus on neid oma otsuses käsitlenud, kuid leidnud, et vastuväited hagi rahuldamata

jätmist ei tingi (lk 47-51). Maakohtu järeldus, et hagi aegunud ei ole, on kooskõlas tuvastatud faktiliste asjaolude ja Riigikohtu otsuses nr 3-1-1-106-12 väljendatud seisukohtadega. Asjaolu, et SEB Panga AS-i sisemistel komitee koosolekutel juba 2008.a räägiti OÜ-ga Arco Kapital sõlmitud laenulepingu täitmise käigus ilmnenud rahade väärkasutusest ja tuvastatud kahjust, ei tähenda, et kannatanul olnuks piisavalt infot kahju hüvitamise nõude esitamiseks süüdistatavate vastu. Selle kohta on andnud muuhulgas kannatanu esindaja ka selgitusi, mille kohaselt krediidikomitee protokollides märgitud potentsiaalset kahju ei saa käsitada kui deliktiõiguslikku mõistet, vaid raamatupidamislikku mõistet krediidikahjumieraldiste kajastamiseks krediidiasutuste bilansis. Potentsiaalset kahju ei kinnitata kuriteo tunnustega tegude puhul, vaid kõikidele ebatõenäoliselt laekuvatele laenudele. Kohtukolleegiumi hinnangul on maakohtu seisukoht põhjendatud ja vastavuses tuvastatud faktiliste asjaoludega. SEB Pank AS-le süüdistatavate tegevusega tekitatud kahju ei ole tagatud muude tagatistega ning kahju olemasolu või kahju suurust ei mõjuta AS-i SEB Pank kasuks Hispaanias asuvale Rock Island Capital S.L-le kuuluvale kinnitule seatud hüpoteek. Hüpoteegi seadmise leping sõlmiti 16.12.2008.a. Lepingu kohaselt seati AS-i SEB Pank kasuks Hispaanias asuvale hoonestamata kinnistule hüpoteek summas 2 030 000 eurot /II kd tl 62-105/. Kinnistu on müümata, täitemenetluse käigus ei ole selle realiseerimine õnnestunud. Hüpoteegi seadmise lepingu p 4 ja 7 kohaselt on hüpoteegiga tagatud Kapitaalsus OÜ laenulepingust nr 2006030414 tulenevate nõuete (s.o põhiosa, intressid, viivised, sissenõudmiskulud) täitmine. Hüpoteek tagab laenulepingust tulenevate nõuete täitmist, mitte süüdistatavate poolt õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamist, mistõttu ei mõjuta hüpoteek tsiviilhagis nõutava kahju hüvitamise nõude rahuldamist. Hüpoteek tagab üksnes kindlat lepingulist kohustust ning juhul, kui kinnistu õnnestubki täitemenetluse käigus võõrandada, siis müügist laekuvatest vahenditest on AS-l SEB Pank hüpoteegi seadmise lepingu p 7 kohaselt võimalik tagastada laenulepingust tulenevat võlgnevust maksimaalselt kuni hüpoteegisumma e 2 030 000 euro ulatuses. Kohtukolleegium leiab, et apellatsioonid maakohtu otsuse tühistamiseks alust ei anna. Ülaltoodust lähtudes ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 1 jätab ringkonnakohus Harju Maakohtu 12.09.2013.a otsuse muutmata ja apellatsioonid rahuldamata. Kuivõrd ringkonnakohus teeb KrMS §-s 337 lg 1 p 1 nimetatud lahendi, siis KrMS §-st 185 lg 2 lähtudes jäävad kulutused õigusabile süüdistatavate endi kanda.

Malle Preimer

Meelika Aava

Ivi Kesküla

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.