1-12-9341/43 - Tallinna Ringkonnakohus

10.Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni A. Järveti kaitsja vandeadvokaat A. Luberg, kes taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja A. Järveti õigeks mõistmist. Kaitsja leiab, et maakohus on nii menetlusõigust rikkunud kui ka materiaalõigust valesti kohaldanud. 10.1 Kaitsja nendib, et vaidlust ei ole selle üle, et A. Järvet EKle süüdistuses nimetatud e-kirjad saatis. Kuivõrd EK oli 2009. a veebruaris Põhja Politseiprefektuuri lepingulise koostööpartneri Tallinna Laste Turvakeskuse direktor, oli tal aga ametikohast johtuvalt õigus saada A. Järveti edastatud KarS § 157 mõttes salastatud teavet. Apellandi hinnangul on maakohus sellega, et ei ole otsuses vastanud kaitsja argumentidele selle kohta, et EK oli õigustatud talle edastatud infot saama, rikkunud oluliselt menetlusõigust (otsuse põhistamiskohustust). Veelgi enam, juba süüdistusest pidanuks nähtuma, miks EK turvakeskuse direktorina ei olnud õigustatud salajast teavet saama. Kuna süüdistuses ja otsuses seda selgitatud ei ole, on tegemist A. Järveti tõhusa kaitseõiguse rikkumisega ehk kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 2 tähenduses. Apellatsiooni kohaselt tugines kaitsja väites, et turvakeskuse direktor EK oli õigustatud isik KarS § 157 mõttes, järgnevatele õigusaktidele, kuid kohus pole otsuses neile tähelepanu pööranud: • Isikuandmete kaitse seadus ( IKS ) § 7 lg 1 – isikuandmete töötleja on juriidiline isik... või kohaliku omavalitsuse asutus, kes töötleb või kelle ülesandel töödeldakse isikuandmeid. • Turvakeskuse põhimäärus p 1 .1 ja 1. 4 – Tallinna Laste Turvakeskus on linna hoolekandeasutus, mis pakub ajutist ööpäevast abi ja kaitset hoolitsuseta või ohtu sattunud lastele kuni nende elu edasise korraldamiseni ; turvakeskus on Tallinna Sotsiaal – ja Tervishoiuameti hallatav asutus. • Turvakeskuse põhimäärus p 2. 1 – turvakeskuse eesmärgiks on ..... rehabilitatsiooni • korraldamine • Turvakodu põhimäärus p 4 . 1 – Turvakeskust juhib juhataja • Turvakodu põhimäärus p 4. 3. 6 – juhataja tegutseb tööandjana turvakeskuse töötajate suhtes vastavalt seadustele ja käesolevale põhimäärusele • Töölepinguseadus ( TLS ) § 42 lg 2 – tööandja peab tagama töötaja isikuandmete töötlemise vastavalt IKS - le 10.2 Seoses ML info edastamise süüdistusega märgib apellant, et EK ei saanud sellest, et turvakeskuse kasvandikul ML oli narkoprobleem, esmakordselt teada A. Järveti 19.02.2009. a e-kirjast, vaid siis, kui ML turvakeskusesse toodi. Hoopis A. Järvet sai ML narkoprobleemist teada EKlt ja

seetõttu ei laiene talle selles osas saladuse hoidmise kohustus. Teiseks ei saa enam rääkida saladuse avaldamisest põhjusel, et EK oli ML narkoprobleemist juba teadlik. Süüdistuses kasutatud ning Alice Järvetile inkrimineeritud olukorrakirjeldused ... laibal oli süstlanõel parema käe naha sees .. ja ... kiirabi sõnul oli tegemist narkootikumide üledoosiga ... ei kvalifitseeru iseseisva faktilise teabena KarS § 157 mõttes ega ole kaetud saladuses hoidmise kohustusega teabe töötlejat silmas pidades. Nimelt on teabe saladuses hoidmise huvi õigustatud vaid siis, kui saladuses hoitavaid andmeid ei ole võimalik muul viisil hankida (näit. väljapoole nähtav vigastus ei ole saladusega kaitstud – KarS §157 komm. 3. trükk lk 442 p 2.2 ). Pealegi on faktiline asjaolu, mis saab olla kaitstud seaduse hoidmise kohustusega isikuandmete töötleja poolt, vaid kindel teave mingi fakti paikapidavuse kohta (KarS §157 komm. 3. trükk lk 442 p 2.2 ) Teave, mida süüdistusest johtuvalt edastas A. Järvet, sellise kindla teabena ei kvalifitseeru, sest politsei andmebaasi KAIRI taseme D infot ei ole võimalik vastavalt prokuratuuri poolt esitatud tõendile usaldusväärseks hinnata. 10.3 K-TL ja M-LL andmete edastamise episoodi osas nimetab kohus kaitsja hinnangul täiesti paljasõnaliselt, et EK ei olnud informatsiooni saamiseks õigustatud isik ning puudus selle informatsiooni saamiseks vajalik päring. Kaitsja leiab, et kohase päringu puudumine ja informatsiooni otsese seotuse küsitavus A. Järveti tööga asuvad väljaspool KarS § 157 koosseisu. Kohase päringu olemasolu ei muuda kuigivõrd küsimust, kas EK oli või ei olnud õigustatud isik KarS § 157 mõttes. Kaitsja on seisukohal, et A. Järvetile esitatud süüdistusest sõnastusest lähtuvalt edastas AR K-TLle ja M-LLle prostituudiks hakkamise nn tööpakkumise. Seda, et õed ka tegelikult prostituutidena tegutsesid, süüdistusest ei nähtu. Sellest järeldab kaitsja, et A. Järvetit ei süüdistatagi kindla salastatud teabe edastamises EKle ja ainuüksi sel põhistusel tuleb A. Järvet õigeks mõista objektiivse kuriteokoosseisu puudumise tõttu. Teiseks märgib kaitsja, et õdesid L puudutav informatsioon ei olnud salajane. 18.11.2004. a ilmus ajalehes Eesti Ekspress artikkel Tüdruk, kes tundis ära AK, kus räägiti Tallinnas, XXXXX X majas prostitutsiooni vahendanud AR. Artiklis mainitakse ära, et Tallinna Linnakohtu 12.08.2003 a kohtuotsusega mõisteti A, R süüdi prostitutsiooni vahendamises XXXXX XX X majas ja teda karistati 12 500-kroonise rahatrahviga. Tallinna Linnakohtu arhiivis selgus, et AR kriminaalasja nr 1–1706/03 arutati avalikul kohtuistungil ning 12.08.2003.a. kuulutati avalikult kohtuotsus, milles sõnaselgelt sisaldusid K-TL ja M-LL nimed kui isikud, kes XXXXX X majas AR vahendamisel prostituutidena tegelesid. Kaitsja peab viidatud artiklit oluliseks veel seetõttu, et ajakirjaniku poolt kriminaalasjast ja andmesubjektiga vestlusest saadud teave on avaldatud läbi varjunimede meedias, meediale on teada ka varjunimede taga peituvate isikute tegelikud andmed. Seega on õed L info selle kohta, et nad tegelesid prostitutsiooniga, ise meediale avaldanud. Sellest omakorda järeldab kaitsja, et lähtudes IKS § 11 lg 1 ja lg 2 koosmõjust ei saa A. Järvetile esitatud blanketset süüdistust sisustada mistahes IKS sättega, sealhulgas süüdistuses mainitud IKS §-dega 5, 7 ja 26. Tuginedes Riigikohtu 23.02.2009.a. lahendile kriminaalasjas nr 3–1–1–81–08, leiab kaitsja, et kriminaalõigusliku vastutuse aspektist on oluline lahendada küsimus sellest, kas A. Järvet oleks saanud EKle avaldatud teavet ka sellisel juhul, kui ta ei oleks kasutanud politseiametnikule kättesaadavat infosüsteemi KAIRI. Kaitsja leiab, et Eesti Ekspressi artikli ja kriminaalasja materjalide pinnalt oleks see olnud võimalik. Kaitsja märgib, et maakohtu otsuses ei ole kaitsja neid argumente nimetatud ega käsitletud, rääkimata nende motiveeritud ümberlükkamisest. Seega on maakohus oluliselt rikkunud kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 1 p 7 tähenduses. 10.4 Kaitsja leiab, et Riigikohtu 05.04.2012 lahendi suunised on prokuratuuri poolt uues, s.o 28.09.2012.a süüdistusaktis täitmata, viited isikuandmete kaitse seadusele ja politseiseadusele on ebamäärased. Süüdistusest ei selgu, milline süüdistuses A. Järvetile etteheidetav EKle edastatud teave

11.Prokurör leiab esitatud apellatsioonivastuses, et Harju Maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud. Kuivõrd kohtuotsuse apellatsiooni korras tühistamise alused puuduvad, palub prokuratuur jätta kaitsja taotlus rahuldamata ja Harju Maakohtu otsus tühistamata. 11.1 Prokurör juhib esiteks tähelepanu sellele, et A. Järvet on erinevates menetlusstaadiumites andnud erinevaid selgitusi EKle info edastamise põhjuste kohta. Kohtus on süüdistatava selgitused meilide saatmise kohta olnud erinevad sellest, mida ta on selgitanud distsiplinaarmenetluse raames ja see näitab prokuratuuri hinnangul süüdistatava ütluste ebausaldusväärsust. 11.2 Apellatsioonivastuses leitakse, et A. Järveti kaitsepositsioon menetluse jooksul on olnud, et tema oli initsiatiivikas ning edastas koostööpartnerile infot tööalaseks kasutamiseks. Samas ei olnud kumbki KAIRI päring ega info edastamine seotud ei tema ega EK tööülesannete täitmisega, vaid põhines puhtalt isiklikel suhetel ja uudishimul. Kumbki info edastamine ei olnud tehtud korrektselt – eelkõige puudus info edastamiseks ametialane vajadus ning ametlik päring ning ka vastused ei olnud mitte tööalast, vaid selgelt isiklikku laadi. Kumbki olukord ei olnud kiiret politseipoolset sekkumist nõudev. Prokuröri arvates ei ole ebaoluline seegi, et A. Järveti tööülesanded olid seotud erinevate projektide ettevalmistamisega, mitte sisulise rakendamisega, st tema ei olnud projektide täitja. 11.3 Seoses ML kohta käiva info edastamise episoodiga puudutavate apellatsiooni väidetega märgib prokurör, et A. Järvet on vastanud kohtule väitnud, et tema EK ML surma kohta andmeid ei edastanud, vaid edastas ainult ML ema telefoninumbri. Seevastu tunnistaja EK ütlustest selgub, et ML surma faktist sai ta teada viimase sõbranna kaudu, info surma täpsete asjaolude kohta, mis ongi süüdistuse aluseks, edastas talle A. Järvet. Prokurör on seisukohal, et telefoninumbri ja sellega koos surma asjaolusid puudutavate andmete edastamine ei olnud kuidagi seotud A. Järveti kui politseiametniku ega EK kui turvakeskuse juhi tööülesannetega, kuivõrd ML ei olnud enam turvakeskuse kasvandik ja haua asukoha tuvastamine ning surma põhjuse ja viisi teatamine ei olnud seotud turvakeskuse juhi tööülesannetega, veel vähem A. Järveti kui politseiametniku tööülesannetega. 11.4 K-TL ja M-LL puudutava info saatmise episoodiga toob prokurör välja taas selle, et A. Järveti distsiplinaarmenetluses ja kriminaalmenetluses esitatud põhjendused on erinevad. Samuti leiab prokurör, et K-TL ja M-LL puudutava info saatmine EKle ei olnud põhjendatud. EKl ei olnud tekkinud mingeid kahtlusi K-TL sobilikkuse kohta turvakodusse ning EK ei olnud politseile esitanud ametlikku järelpäringut L tausta kontrollimiseks. Kuna K.-T. L oli seal tööl juba mitmendat aastat, tuli ta järelikult oma töökohustustega toime.

12.Ringkonnakohus käsitleb esmalt apellatsioonis tõstatatud menetlusõigusega seotud küsimusi (ne bis in idem põhimõtte rikkumine, süüdistuse ebakonkreetsus ning otsuse põhistamiskohustuse rikkumine) ning seejärel võtab seisukoha materiaalõiguse kohaldamist puudutavate argumentide suhtes. 13.1 Kaitsja on seisukohal, et kuna A. Järvetit on karistatud distsiplinaarkorras sama teo eest, rikub tema kriminaalkorras süüdi mõistmine ne bis in idem põhimõtet. Prokurör avaldas apellatsioonivastuses seisukohta, et distsiplinaarkaristus ei olegi määratud sama teo eest, milles on A. Järvetile esitatud süüdistus, s.o asjaolud, millele tugineb distsiplinaarkaristus, ja asjaolud, mille alusel esitati A. Järvetile süüdistus, ei lange kokku. Nimelt karistati prokuröri hinnangul A. Järvetit distsiplinaarkorras KAIRI infosüsteemist alusetute päringute tegemise eest, süüdistus on esitatud aga info ebaseadusliku edastamise eest. Kohtukolleegium sellega ei nõustu. Distsiplinaarkaristus on A. Järvetile määratud nii politseiinfosüsteemis põhjendamatute päringute tegemise kui asutusesiseseks kasutamiseks mõeldud isikuandmete kolmandale isikule edastamise eest. Nimelt on Põhja Politseiprefektuuri prefekti otsuses (kd 1; tl 71) märgitud, et rangeima distsiplinaarkaristuse määras prefekt just põhjusel, et distsiplinaarjuurdluse käigus on leidnud kinnitust asjaolu, et A. Järvet on korduvalt edastanud juurdepääsupiiranguga asutusesiseseks kasutamiseks informatsiooni, mis vähemalt ühel korral sisaldas ka delikaatseid isikuandmeid. Seega on kattuvus distsiplinaar- ja kriminaalmenetluse eseme vahel olemas. 13.2 Maakohtu otsuses ja prokuröri apellatsioonivastuses esitatud väide, et PS § 23 lg-s 3 sätestatud topeltkaristamise keeld ei hõlma distsiplinaarõigusrikkumisi, ei ole õige – Riigikohus on korduvalt väljendanud seisukohta, et PS § 23 lg-s 3 sätestatud ne bis in idem põhiõiguse esemeline kaitseala ei hõlma Euroopa inimõiguste konventsiooni kontekstis ainult kuritegusid, vaid ka väärtegusid ja teatud juhul ka distsiplinaarüleastumisi (Riigikohtu lahendid kriminaalasjades 3-1-1-20-12 p 13, 3-1-3-6-03 p 10, 3-1-1-63-01 p 9.2). Seejuures on Riigikohus just maakohtu poolt ulatuslikus osas tsiteeritud

otsuses (20.09.2002. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-88-02) selgitanud, et konventsioonist on teatud juhtudel võimalik lähtuda ka Eesti põhiseaduse mõtte avamisel. Järgnevalt ongi Riigikohus Euroopa Inimõiguste Kohtu (edaspidi EIK) kasutatavatest kriteeriumidest lähtudes selgitanud, et ka distsiplinaarkorras karistamine võib olla käsitatav varasema süüdimõistmisena. Riigikohtu kasutatud sõnastusest („teatud juhul“) nähtub aga selgelt, et mitte iga distsiplinaarkaristus ei kujuta endast tingimata kriminaalmenetluses menetlustakistust. Kuivõrd Riigikohus tugineb oma seisukohtades EIK praktikale, tuleb lähtuda selle kindlakstegemisel, kas tegemist on konventsiooni art 6 kontekstis kriminaalsüüdistusega, EIK praktikas kasutatavatest kriteeriumidest, mis on järgmised: 1) õigusrikkumise liigitus riigi õiguse järgi; 2) õigusrikkumise olemus; 3) õigusrikkumise eest ettenähtud sanktsiooni iseloom ja raskus. Tuginedes EIK otsusele kohtuasjas Müller-Hartburg v. Austria (19.02.2013. a otsus asjas nr 47195/06) leiab ringkonnakohus, et loetletud kriteeriumide kohaselt ei ole A. Järveti distsiplinaarkaristus käsitatav sellise varasema karistusena, millest tulenevalt oleks tema süüdimõistmine PS § 23 lg 3 kohaselt välistatud. Viidatud lahendis käsitleti olukorda, kus advokaati karistati tema ametialase tegevuse raames toime pandud kuritegude eest kriminaalkorras ning samadele asjaoludele tuginedes karistati teda ka distsiplinaarkorras advokaatide nimistust kustutamisega. Seda karistust võib oma iseloomu ja raskuse poolest võrrelda A. Järveti suhtes kohaldatud distsiplinaarkaristusega, milleks oli teenistusest vabastamine. Inimõiguste kohtule esitatud kaebuses asus kaebaja muuhulgas seisukohale, et tema suhtes on rikutud ne bis in idem põhimõtet, mistõttu pidi EIK hindama seda, kas isikule mõistetud distsiplinaarkaristus on käsitatav kriminaalsüüdistuse alusel kohaldatud karistusena, millest tulenevalt saaks rääkida isiku teistkordsest kriminaalkorras karistamisest. EIK asus seisukohale, et sellega tegemist ei ole. Kohus märkis, et distsiplinaarkaristus ei ole Austria õiguse kohaselt kriminaalkaristus, seda ei menetle prokuratuur ega kriminaalasju lahendavad kohtud. EIK leidis, et isegi asjaolu, et distsiplinaarmenetluses kohaldatakse mitmeid kriminaalmenetluse sätteid, ei muuda menetluse olemust. Seoses õigusrikkumise olemusega märkis kohus, et säte, mille alusel isikut karistati, ei olnud suunatud igaühele, vaid üksnes kindla professiooni esindajatele. EIK rõhutas, et tähtsust ei oma tõik, et asjaolud, mille alusel isikut karistati distsiplinaarkorras, on samad, mille alusel karistati teda kriminaalkorras, see ei anna alust lugeda ka distsiplinaarmenetlust kriminaalsüüdistuse esitamiseks konventsiooni tähenduses. Karistuse olemuse ja raskuse kriteeriumi kohta märkis EIK, et lähtuda tuleb maksimaalsest karistusest, mille see säte, mille alusel isikut karistatakse, ette näeb. EIK pidas oluliseks seda, et distsiplinaarmenetluses ei saa kohaldada vabaduskaotuslikku karistust. Maksimaalset rahatrahvi (ca 36 000 eur) ei pidanud kohus nii raskeks, et oleks alust rääkida kriminaalkaristusest. Seoses kaebajale määratud karistusega (advokatuuri nimekirjast kustutamine) nentis EIK, et tegemist on suhteliselt raske karistusega, mis riivab isiku õigust töötada valitud alal, samas tõi kohus välja, et selle eesmärgiks on üldsuse usalduse säilitamiseks näidata, et tõsiste üleastumistele reageeritakse vastavalt. Samuti pidas EIK oluliseks seda, et registrist kustutamine ei oma tingimata alalist efekti. Eelnevast tulenevalt leidis EIK, et ükski mainitud kriteeriumidest ei ole täidetud.

14.Kaitsja on apellatsioonis korduvalt väljendanud seisukohta, et maakohtu otsus ei ole nõuetekohaselt põhistatud ning kohus on sellega rikkunud oluliselt menetlusõigust KrMS § 339 lg 1 p 7 tähenduses. Ringkonnakohus möönab, et maakohtu otsuse põhiosas esitatud kohtu põhjendused on raskesti jälgitavad. Eelkõige on see tingitud tõigast, et maakohus on põhjendused esitanud tõendikeskselt ning seejuures käsitlenud iga uuritud tõendit eraldiseisvalt. Siiski ei ole maakohus uuritud tõendeid lihtsalt refereerinud. Tõenditest ja neist nähtuvatest asjaoludest ülevaate andmise järgselt on kohus toonud otsuses välja ka selle, millised tuvastatud asjaolud on süüteokoosseisu seisukohalt olulised. Seega on kohus esitanud oma põhjendused selle kohta, kuidas need asjaolud haakuvad KarS § 157 koosseisuga. Vastavalt KarS § 2 lg-le 2 karistatakse teo eest, kui see vastab süüteokoosseisule, on õigusvastane ja isik on selle toimepanemises süüdi. Seejuures teo õigusvastasust ja isiku süüd eeldatakse. Seega juhul, kui ei esine asjaolusid, mis annavad alust kahelda teo õigusvastasuses või selle süülises toimepanemises, peab kohus isiku süüdimõistmiseks eelkõige ära näitama, et tema tegu vastab kuriteokoosseisu tunnustele. Kui kohus on esitanud kuriteokoosseisu kontekstis oma argumendid, miks ta leiab, et isik on kuriteo toimepanemises süüdi, ei kujuta see, et kohus ei ole vastanud kõigile kaitsja esitatud argumentidele, endast põhistamiskohustuse rikkumist KrMS § 339 lg 1 p 7 tähenduses. Eelnevast tulenevalt ei nõustu ringkonnakohus kaitsja väitega, et maakohus on rikkunud põhistamiskohustust. 15.1 Ringkonnakohus ei nõustu ka kaitsja väidetega süüdistuse ebakonkreetsuse osas. 28.09.2012. a süüdistusakti 15. punktis „Süüdistuse sisu“ on ML isikuandmete avaldamise episoodis märgitud, et ekirjaga edastati ML tervist ja eraelu puudutavat teavet. Ka teave, mille edastamises A. Järvetit süüdistatakse, on samas ära toodud: „Nimetatud episoodi sisuks oli info, et 16.01.2009. a leiti Tallinnas XXXXXXXX XX-XX korterist ML’e surnukeha, kiirabi sõnul oli tegemist narkootikumide üledoosiga ning laibal oli süstlanõel parema käe naha sees.“ Samuti on süüdistuses toodud ära teave, mida A. Järvet edastas K.T. L ja M.-L. L kohta (tegutsemine prostituutidena), ning esitatud hinnang, mille kohaselt on tegemist eraelu puudutava teabega.

Seega on süüdistusaktis esitatud faktilised asjaolud, millele süüdistus tugineb, ning selgitatud, millised koosseisutunnused prokuröri hinnangul nende asjaoludega täidetud on. Süüdistuse tekstist lähtuvalt on ML surma asjaolud need, mille EKle teatavakstegemisega rikkus A. Järvet saladuses hoidmise kohustust. Sama on öelnud prokurör ka oma süüdistuskõnes (kd II; tl 60) ning korranud apellatsioonivastuses. 15.2 Ka ei nõustu ringkonnakohus apellatsioonis esitatud väitega, et täidetud ei ole Riigikohtu otsuses antud juhiseid ning süüdistuse viited IKS ja PolS sätetele, millest tulenes A. Järveti keeld talle teatavaks saanud isikuandmeid avaldada, on ebamäärased. Riigikohtu otsuse kohaselt pidid süüdistuses olema näidatud need PS § 65 p 1 mõttes seadusest tulenevad kohustused, mille rikkumises koosseisu realiseerimine seisneb. Seega peab süüdistuses olema viidatud seaduse sättele, millest tulenes A. Järveti keeld edastada talle seoses ametitegevusega teatavaks saanud isiku tervist, eraelu või äritegevust puudutavaid andmeid. Kuivõrd saladuse hoidmise kohustus peab tulenema vahetult seadusest, mitte aga madalama taseme õigusaktist, peab ringkonnakohus asjakohatuks süüdistuses sisalduvaid viiteid politseipeadirektori käskkirjadele. Samas on süüdistuses viidatud ka seadustele, millest prokuröri hinnangul A. Järveti keeld talle teatavaks saanud isikuandmeid edastada, tulenes. Nimelt on süüdistus tulenevalt viidetest IKS ja PolS sätetele lähtunud A. Järveti kui vahetult isikuandmeid töödelnud isiku kohustusest talle teatavaks saanud isikuandmeid saladuses pidada. IKS §-dest 5 ja 7 ning PolS §-st 51 tuleneb, et Politseiamet oli isikuandmete töötleja. Isikuandmete töötleja alluvuses isikuandmeid töötleva füüsilise isiku kohustus pidada talle tööülesannete täitmisel teatavaks saanud isikuandmeid saladuses tuleneb eelkõige IKS § 26 lg-st 2. Nimetatud säte näeb ette, et füüsiline isik, kes isikuandmete töötleja alluvuses töötleb isikuandmeid, on kohustatud hoidma saladuses talle tööülesannete täitmisel teatavaks saanud isikuandmeid ka pärast töötlemisega seotud tööülesannete täitmist või töö- või teenistussuhte lõppemist. Kuivõrd isikul on kohustus pidada mainitud andmeid saladuses ka pärast töötlemisega seotud tööülesannete täitmist või töö- või teenistussuhte lõppemist, tähendab see, et vastav kohustus on tal ka teenistussuhte ajal. IKS §-s 26 lg-s 2 sätestatud saladuse hoidmise kohustust toetab ka sama paragrahvi esimeses lõikes märgitu, mille kohaselt on füüsiline isik, kes isikuandmete töötleja alluvuses töötleb isikuandmeid, kohustatud neid töötlema isikuandmete kaitse seaduses lubatud eesmärkidel ja tingimustel. Isikuandmete kaitse seadus reguleerib seda, millal on isikuandmete edastamine või nendele juurdepääsu võimaldamine andmete töötlemiseks kolmandale isikule andmesubjekti nõusolekuta lubatud (IKS § 14 lg 2). Eelnevast tulenevalt ei nõustu kohtukolleegium kaitsja väidetega süüdistuse ebakonkreetsuse osas.

Apellatsioonis on väljendatud seisukohta, et ML puudutav info ei ole selline, mille puhul saaks rääkida saladuses hoidmise huvist. Kaitsja tugines karistusseadustiku kommenteeritud väljaandes toodud näitele, mille kohaselt ei ole saladusega kaitstud väljapoole nähtav vigastus. Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole viidatud olukord käesolevaga analoogne. Toodud näite mõte seisneb selles, et isik ei saa nõuda sellise asjaolu saladuses hoidmist, mis nii või teisiti igaühele välja paistab. ML leiti surnuna korterist, s.o kohast, kus ei olnud igaühel tema surnukehale vaba juurdepääsu, mistõttu ei saa asjaolu, et tema parema käe naha sees oli süstlanõel, ega ka seda, et surma põhjustas narkootikumi üledoos, lugeda selliseks väljapoole paistvaks asjaoluks, mille suhtes ei ole isikul õigust nõuda selle saladuses hoidmist. Ka A. Järvet sai ML surma asjaoludest teada üksnes tänu sellele, et tal oli juurdepääs KAIRI infosüsteemile. 16.2 Kuivõrd süüdistuse kohaselt seisneb saladuse hoidmise kohustuse rikkumine selles, et A. Järvet tegi EKle teatavaks AL surma asjaolud, ei oma tähtsust kaitsja väited, et EK oli ML narkosõltuvusest eelnevalt teadlik. Asjaolu, et isik tarvitab narkootikume, ei tähenda vältimatult, et isiku surma põhjuseks on narkootikumide tarvitamine. Seega selle teadmine, et isik tarvitas narkootikume, ja selle teadmine, et isik suri just narkootikumi tarvitamise tõttu, ei ole samastatavad. EK maakohtus antud ütlustest ei nähtu, et ta oleks enne A. Järvetilt süüdistuses nimetatud e-kirja saamist teadnud, et ML suri just narkootikumide üledoosi tõttu. Vastuseks kaitsja küsimusele, kust ta sai teada, et ML on surnud üledoosi, kirjeldas EK ainult seda, kuidas ta sai teada, et ML on surnud – EK ütluste kohaselt helistas talle üks varem turvakodus viibinud tüdruk, kes ütles, et M on surnud, ja tahtis ML ema numbrit, kuna ta tahtis minna M hauale (kd II; tl 27). Ühtlasi väärib tähelepanu, et õiguskirjanduse (ka kaitsja viidatud Karistusseadustiku kommenteeritud väljaande 3. trüki § 157 kommentaarid) kohaselt võib teabe avaldamisena olla käsitatav ka kuulujutu sisuks oleva info kinnitamine. Seega oleks ebaseadusliku isikuandmete edastamisega tegemist ka juhul, kui A. Järvet kinnitas väidet, et ML suri narkootilise aine üledoosi tõttu. Nõustuda ei saa kaitsja väitega, et A. Järveti esitatud infot ei saa lugeda piisavalt kindlaks, et nimetada seda teabeks, kuna infot ei ole võimalik usaldusväärselt hinnata. Kuna väide tugines kohal käinud meediku seisukohal, on tegemist piisavalt konkreetse ja usaldusväärse teabega. 16.3 Kuna EK ütluste kohaselt ei olnud ML ajal, kui ta narkootilise aine üledoosi sai, enam turvakodu kasvandik, ei olnud tema surma asjaolud seotud turvakeskuse juhi tööülesannetega, mistõttu ei saa nõustuda kaitsja seisukohaga, et EK oli õigustatud saama teavet, mille A. Järvet talle e-kirjaga saatis. Ringkonnakohus ei näe, et apellatsioonis viidatud IKS § 7 lg 1, samuti turvakodu põhimääruse punktidest nähtuks EK õigus saada Tallinna Laste Turvakeskuse juhatajana A. Järveti saadetud infot. Viidatud turvakeskuse põhimääruse punktid ei reguleeri üldse isikuandmete töötlemist. Märkida tuleb seda, et kuigi turvakeskus kahtlemata oma funktsioonist tulenevalt isikuandmeid töötleb, peab isikuandmete töötlemine toimuma seaduses sätestatud korras. Asjaolu, et Tallinna Latse Turvakeskusel oli õigus isikuandmeid töödelda, ei tähenda, et turvakeskusel oleks õigus teistelt isikuandmete töötlejatelt igasuguse piiranguta saada isikuandmeid sisalduvat infot. Isikuandmete edastamist ilma andmesubjekti nõusolekuta reguleerib IKS § 14 lg 2. Selle kohaselt on andmesubjekti nõusolekuta isikuandmete edastamine või nendele juurdepääsu võimaldamine andmete töötlemiseks kolmandale isikule lubatud järgmistel juhtudel: 1) kui kolmas isik, kellele andmed edastatakse, töötleb isikuandmeid seaduse, välislepingu või Euroopa Liidu Nõukogu või Euroopa Komisjoni otsekohalduva õigusaktiga ettenähtud ülesande 10 (13)

täitmiseks; 2) üksikjuhtumil andmesubjekti või muu isiku elu, tervise või vabaduse kaitseks, kui andmesubjektilt ei ole võimalik nõusolekut saada; 3) kui kolmas isik taotleb teavet, mis on saadud või loodud seaduses või selle alusel antud õigusaktides sätestatud avalikke ülesandeid täites ja taotletav teave ei sisalda delikaatseid isikuandmeid ning sellele ei ole muul põhjusel kehtestatud juurdepääsupiirangut. Käesoleval juhul ei ole nendest alternatiividest ükski täidetud. Kuivõrd EK soovis üksnes ML ema telefoninumbrit, ei olnud üldse vajadust talle ML surma asjaolude edastamiseks; kuna telefoninumbritki soovis EK lihtsalt kolmandale isikule edasiandmiseks, ei olnud see info vajalik ka turvakeskuse funktsioonide täitmiseks, rääkimata sellest, et EK oleks turvakeskuse juhatajana töödelnud neid andmeid turvakeskusele seadusega pandud ülesande täitmiseks. Ka ei olnud ilmselgelt see info vajalik kellegi tervise, elu või vabaduse kaitseks. 16.4 Eelnevast tulenevalt on maakohus põhjendatult leidnud, et A. Järvetil ei olnud õigust saata EKle ML surma asjaolusid kajastavat infot, millest ta oli saanud teadlikuks tänu oma ametile. 17.1 K.-T. L ja M.-L. L kohta info edastamise episoodiga seoses on kaitsja avaldanud seisukohta, et süüdistuses ei ole üldse esitatud väidet, et A. Järvet edastas EKle info nende prostituutidena tegutsemise kohta. Kaitsja hinnangul tähendab süüdistuses kasutatud sõnastus (võimaldas prostitueerida) ainult seda, et AR tegi K.-T. Lle ja M.-L. Lle sellekohase ettepaneku. Kohtukolleegium sellise seisukohaga ei nõustu. Esiteks ei tähenda võimaldamine ringkonnakohtu arusaama kohaselt ettepaneku tegemist, vaid millekski võimaluse loomist. Teiseks on süüdistuses märgitud ära selle „võimaldamise“ ajavahemik – juuni 2002 kuni veebruar 2003. Taoline pikk ajavahemik välistab samuti selle, et „võimaldamise“ all võiks mõista ettepaneku tegemist. 17.2 Ringkonnakohus ei nõustu kaitsja väitega, et õdesid L puudutavate andmete avaldamise episoodis oli edastatav teave avalik. Apellatsioonis väidetakse, et tegemist oli infoga, milleni oli võimalik jõuda Eesti Ekspressis ilmunud artikli ja Tallinna Linnakohtu avalikult kuulutatud kohtuotsuse alusel. Seoses sellega tuleb märkida esiteks, et Eesti Ekspressis avaldatud artiklis olid nimed asendatud. A. Järveti enda ütlustest nähtub, et ta suutis artiklis nimetatud isikud tuvastada tänu oma tööle – talle oli varasemast (2002-2003. A) tööga seoses teada, et K.-T. L ja M.-L. L tegelesid prostitutsiooniga. Kuna seda, et üks õde kutsub oma väiksema õe lõbumajja tööle, ei tule tihti ette, tekkis tal kahtlus, et kaks õde, kellest Eesti Ekspressi artiklis juttu on, on just K.-T. L ja M.-L. L. Seda kahtlust kontrollis ta KAIRI infosüsteemist AR konto kaudu, kuna K.-T. L kontolt seda teavet, et ta on olnud prostituut, välja ei tulnud (kd II; tl 33). Mis puutub linnakohtu otsusesse kriminaalasjas nr 1–1706/03, siis kuigi 2003. a kohtuotsused on kättesaadavad Riigi Teataja kodulehe kaudu (https://www.riigiteataja.ee/kohtuteave/kohtulahendite_otsing/kriminaalasjad.html), ei ole nimetatud kohtuotsus avaliku otsingu kaudu vabalt kättesaadav. Ka apellatsioonist nähtub, et kaitsja käis sellega tutvumas linnakohtu arhiivis. Ka fakt, et õed L on info selle kohta, et nad tegelesid prostitutsiooniga, ise ajakirjanikule avaldanud, ei anna alust käsitada seda infot sellisena, mille suhtes ei ole enam alust nõuda selle info saladuses pidamist. On ilmne, et igaühel on õigus oma eraelu puudutavate andmete osas otsustada, kas ja kellega ta neid jagab. See, et isik on mingit tema kohta käivat infot kellegagi jaganud, ei anna ametiisikule, kes sama infot tänu oma ametikohale valdab, õigust sama infot vabalt 11 (13)

jagada. Osutatud artiklis on varjunimede kasutamine näitab selgelt, et K.-T. L ja M.-L. L ei soovinud, et see, et nad tegelesid prostitutsiooniga, saaks avalikult teatavaks. Eelnevast tulenevalt ei saa rääkida sellest, et kõnealune info oleks igaühele kättesaadav. Ka on tõendatud see, et A. Järvet sai sellest, et K.-T. L ja M.-L. L tegelesid prostitutsiooniga, teada tänu sellele, et ta oli politseiametnik. 17.3 A. Järvet on maakohtus selgitanud, et pidas politseinikuna vajalikuks õdesid L puudutava info edastamist EKle. Samas ei ole süüdistatav ega tema kaitsja viidanud ühelegi õigusaktile, millest tulenevalt oleks A. Järvetil politseiametnikuna olnud kohustus või vähemalt õigus taolise info edastamiseks, ega ka sättele, millest tulenevalt oleks EKl olnud õigus töötaja kohta sellist informatsiooni nõuda. Maakohtu menetluse käigus ega apellatsioonis ei ole viidatud õigusaktile, mille kohaselt ei oleks K.-T. L tohtinud töötada turvakeskuses põhjusel, et ta on varem tegutsenud prostituudina. Ringkonnakohus sellist õigusakti leidnud ei ole. Ka EK on ütlustes möönnud, et selle kohta, kes võib turvakeskuses töötada „korda või reglementi tegelikult ei ole“ (kd II, tl 30). Ringkonnakohus juhib tähelepanu, et näited, mis EK tõi selle kohta, kuidas nad on küsinud ja saanud politseilt töötajate kohta taustinformatsiooni, ei ole käesoleva juhtumiga analoogsed, kuna puudutavad infot selle kohta, kas inimene on pannud toime kuritegusid (kd II; tl 29-30), prostitutsiooniga tegelemine ei ole kriminaalkorras karistatav. Nagu eespool märgitud, on isikuandmete edastamine või nendele juurdepääsu võimaldamine andmete töötlemiseks kolmandale isikule lubatud andmesubjekti nõusolekuta lubatud üksnes IKS § 14 lg-s 2 sätestatud alustel. Käesoleval juhul ei ole täidetud ühegi mainitud sättes nimetatud alternatiivi tingimused – info isiku prostituudina töötamise kohta tähendab andmeid tema seksuaalelu kohta, mis on IKS § 4 lg 2 p 6 kohaselt delikaatsed isikuandmed, nende andmete töötlemiseks ei olnud Tallinna Laste Turvakeskusel seadusest tulenevat alust ning neid andmeid ei töödeldud ka kellegi elu, tervise või vabaduse kaitseks. Seega ei olnud EK ka Tallinna Latse Turvakeskuse juhatajana õigust saada ilma K.-T. L nõusolekuta infot K.-T. L kohta, mille A. Järvet talle saatis. Ammugi ei olnud EK õigust saada sellist infot M.-L. L kohta, kes EK ütluste kohaselt ei töötanud ajal, kui A. Järvet EK neid puudutavad andmed saatis, enam turvakeskuses. 17.4 Eeltoodust tulenevalt ei anna apellatsiooni K.-T. L ja M.-L. L kohta info edastamise episoodi puudutavad argumendid alust maakohtu otsuse tühistamiseks. 18.1 Ringkonnakohus nõustub kaitsjaga selles, et maakohus on mõistetud karistuse põhjendusi esitades nimetanud mitmeid asjaolusid korduvalt. Ringkonnakohus ei leia aga, et tegemist oleks olulise menetlusõiguse rikkumisega või, et see näitaks materiaalõiguse vale kohaldamist. Kuigi maakohus on samu asjaolusid nimetanud korduvalt, ei tähenda see, et kohus oleks ühte ja sama asjaolu võtnud isiku süü ja karistuse eesmärkide hindamisel arvesse korduvalt ja mõistnud sellest tulenevalt seadusele mittevastava karistuse. Nimelt nähtub kordustest, et kohus ei käsitle korduste puhul sama asjaolu uues kontekstis, vaid lihtsalt kordab juba esitatud väiteid üle. Taoline ülekordamine on tarbetu ja muudab kohtuotsuse jälgimise lugejale ebamugavamaks, kuid otsus ei ole niivõrd ebaülevaatlik, et saaks rääkida süüdistatava kaitseõiguse rikkumisest ja sellest tulenevalt olulisest menetlusõiguse rikkumisest. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on otsuses toonud välja kõik olulisemad karistust mõjutavad asjaolud – süüga seoses selle, et A. Järvet pani õigusrikkumise toime politseiametnikuna ning, et kuritegu on pandud toime korduvalt; süüdistatava isikuga seoses märkis kohus ära, et A.

Kohtulahend

Lahendi andmed

Lahendi tekst

RESOLUTSIOON

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

RESOLUTSIOON