Kohtulahend

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK:

Harju Maakohus otsustas 29.oktoobri 2013.a. otsusega süüdi tunnistada R.I KarS § 199 lg 2p 5,9 järgi ja mõista karistuseks vangistus 6 kuud. Süüdi tunnistada R.I KarS § 424 järgi ja mõista karistuseks vangistus 4 kuud. KarS § 63 lg 2, 64 lg 1 alusel suurendada üksikkaristustest raskeimat ja mõista liitkaristuseks 9 kuud vangistust KrMS § 238 lg 2 kohaselt vähendada karistust ühe kolmandiku võrra ja mõista lõplikuks karistuseks 6 kuud vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel lugeda kinnipidamisaeg 09.04.13-10.04.13, 17.05.13-18.05.13 s.o 4 päeva ja alates 22.08.2013 karistusaja hulka. Karistusaja alguseks lugeda 22.08.2013, millest alates kuulub kandmisele 5 kuud ja 26 päeva vangistus Tõkend vahistamine tühistada kohtuotsuse jõustumisel Välja mõista R.I-lt KrMS § 179 lg 1 p 2 kohaselt sundraha teise astme kuriteos süüdimõistmise korral 1,5 palga alammäära s.o 480 (nelisada kaheksakümmend) eurot ja KrMS § 180 lg1 ja 175 lg 1p 4, 3, 5 alusel kaitsjatasu osutatud õigusabi eest 224.40 eurot, koopiakulud 0.45 ja ekspertiisikulud 131 eurot. Kohustada R.I tasuma sundraha, ekspertiisikulud koopiakulud ja kaitsetasu 12 kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest. Ülejäänud kaitsetasu jätta riigi kanda. R.I mõisteti KarS prg. 199 lg 2 p.5,9 järgi süüdi selles, et tema - isikuna, kes on Harju Maakohtu 15.02.2013.a otsusega mõistetud süüdi KarS § 199 lg 2 p 7,8,9 järgi, uuesti 09.04.2013 Tallinnas Kadaka tee 56a asuvas kaupluses Selver võttis võõra vallasasja ebaseadusliku omastamise eesmärgil kauplusele kuuluvat kaupa: 1 pudel alkoholi A.E.Dor VSOP Rare Fine Champ väärtusega 41,50 eurot ja 1 pudel alkoholi Berneroy Calvados XO väärtusega 46,50 eurot, kaupa koguväärtusega 88 eurot väljus kauplusest kauba eest maksmata ning jooksis üle sõidutee Tammsaare teele, saades aru, et tegemist

on avalikuga kohaga ning ta peeti kinni Tammsaare tee garaažide juures. Kaup tagastati kauplusele rikkumata. -

isikuna, kes on varem toime pannud vargusi süstemaatiliselt, uuesti 22.08.2013 kella 14:10 ajal Tallinnas Nõmme tee 23a asuvas kaupluses Maxima võttis võõra vallasasja ebaseadusliku omastamise eesmärgil kauplusele kuuluvat kaupa: kaks pudelit alkohoolset jooki „Grants“ väärtusega 13,89 eurot/tk, koguväärtusega 27,78 eurot ning möödus kauba eest tasumata kassadest, tekitades nimetatud summas kauplusele varalist kahju.

KarS prg. 424 järgi mõisteti R.I süüdi selles, et tema juhtis 17.05.2013 kella 21:46 ajal Tallinnas Poordi ja Kai tänava ristmikul mootorsõidukit Peugeot registreerimismärgiga xxxxxxx, olles joobeseisundis (EKEI uuringuakti nr 1597T kohaselt tuvastati narkootiline joove amfetamiinist ja metamfetamiinist). APELLATSIOONIDE SISU JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD: Süüdistatav on vaidlustanud maakohtu otsuse kahe apellatsiooniga. Ühes vaidlustab ta temalt väljamõistetud menetluskulusid, teises mõistetud karistust. Apellant leiab, et temale mõistetud karistus on liiga range. Sisuliselt vaidlustab süüdistatav prokuröri poolt taotletavat karistust ja heidab ette prokurörile, et viimane ei ole arvestanud temale karistust nõudes seda, et tal on kaugele arenenud maksatsirroos, et ta on teinud kaastööd politseiga ning et ta on oma süüd puhtsüdamlikult tunnistanud. Süüdistatava arvates võinuks prokurör temale nõuda tingimuslikku karistust maksimaalse katseajaga ja ka karistus võinuks seejuures olla rangem – kasvõi 3 aastat. Taotleb ringkonnakohtult tingimusliku vangistuse kohaldamist. Kohtuotsusega temalt menetluskulude väljanõudmine aga tähendab tema jaoks uut kuritegu, sest tal puuduvad igasugused võimalused selliste menetluskulude tasumiseks, tööd ta teha ei saa, sest viibib vanglas ja selliseid rahasid ei ole temal kuskilt võtta. Palub vabastada ta menetluskulude tasumisest. Apellatsioonikohtu istungil, millisel osalemisest süüdistatav kirjalikult loobus, leidis prokurör, et maakohtu otsuse tühistamiseks puudub alus. Kaitsja toetas süüdistatava taotlusi.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT:

Kohtukolleegium, kuulanud ära menetlusosalised, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega ja esitatud apellatsioonidega, tuli alljärgnevatele järeldustele. Esmalt märgib kohtukolleegium, et apellatsioonimenetluses on vaidlustatav maakohtu otsus, mitte prokuröri seisukohad, millised on prokurör maakohtus süüdistuskõnes maakohtule esitanud. Kohus ei ole seotud karistuse mõistmisel prokuröri seisukohaga mõistetava karistuse osas. Oluline on, et kohtu poolt mõistetud karistus oleks põhjendatud KarS prg. 56 asjaolude osas ja et otsuse lugejale oleks arusaadav, miks kohus mõistab süüdistatavale just sellise karistuse nagu ta seda otsusega mõistab. Riigikohus on karistuse mõistmise osas märkinud, et KarS §-st 56 lähtudes peab kohus pärast kuriteo toimepanemise tuvastamist süü suurusest lähtuvalt andma

karistuse liiki ja määra sisaldava põhjendatud karistusõigusliku hinnangu toimepandud kuriteole. Veel on Riigikohus selgitanud, et karistuse mõistmisel tuleb süü suuruse kvantitatiivsel kindlaksmääramisel igal juhul arvestada teo toimepanemisega seotud kergendavate ja raskendavate asjaoludega, eesmärgiga teha kindlaks karistuse konkreetne määr vastava paragrahvi sanktsiooni piirides ja prognoosida konkreetsele isikule mõistetava karistuse eripreventiivseid eesmärke (RKKKo nr 3-1-1-14-07). Täiendavalt tuleb karistuse mõistmise juures arvestada ka veel õiguskorra kaitsmise huvisid positiivse üldpreventsiooni tähenduses. Kohtukolleegium leiab, et maakohtu otsus vastab ülaltoodud nõuetele täiel määral. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on R.I-le karistuse mõistmisel arvestanud kõigi KarS §-s 56 kirjeldatud asjaoludega. Maakohus on põhjendanud, miks peab ainuvõimalikuks R.I karistamist just vangistusega ja miks leiab, et mõistetud vangistus tuleb ka reaalselt ära kanda. Kohtukolleegium leiab, et mõistetud karistuse kergendamiseks puudub alus ning ka apellatsioonis esitatud põhjendused ei ole arvestatavad ja ei saa kaasa tuua seadusliku kohtuotsuse tühistamist. Kohtuotsuse tühistamiseks peavad esinema seaduslikud alused. R.I näol on tegemist süstemaatiliselt õiguskorda rikkuva isikuga, keda mõistetud varasemad karistused ei ole mõjutanud süütegude toimepanemisest hoiduma. Vaidlustatud maakohtu otsusega tuvastatud kuritegude eest, millised on toime pandud juba paari kuu möödumisel peale eelmise kohtuotsusega mõistetud vangistusest vabanemist, on R.I-le mõistetud kahe varguse eest 6 kuud vangistust ja joobes mootorsõiduki juthimise eest 4 kuud vangistust. Tegemist on sanktsiooni alammäärale ligilähedaste vangistusmääradega, kui arvestada sanktsioonide ülemmäärasid ja sellest tulenevalt ka keskmäära. R.I on varem 15-l korral olnud kohtu poolt karistatud ja enamasti varavastaste kuritegude toimepanemise eest. Tema õigusvastane käitumine jätkub tavaliselt sealt, kust see vahistamisega seoses on katkenud ja vangistuse kandmisega mõneks ajaks peatunud, e. sisuliselt ainult vangistuses viibides ei pane R.I toime süüteguseid – ei varasta ega tarvita narkootikume. Selline järeldus tugineb R.I karistusregistrile ning see on tuvastatav ka arutatavate kuritegude puhul. Maakohtu poolt kahe varguse eest mõistetud 6 kuulise vangistuseja mootorsõiduki narkojoobes juhtimise eest mõistetud 4 kuulise vangistuse puhul ei ole alust rääkida süüdistatava liiga rangest karistusõiguslikust kohtlemisest ning maakohus on juba karistuse mõistmisel arvestanud karistust kergendava asjaoluna puhtsüdamliklku kahetsust. Samuti on maakohus põhjendanud, miks ei arvesta süüdistatava haigust karistuse mõistmisel. Korduvalt kuritegusid toimepannud isikute karistustundlikkus on enamasti väga väike, mistõttu on põhjendatud pigem raskema karistuse mõistmine, mis konkreetsel juhul jätaks kindlasti R.I kuritegelikku käitumisesse pikema ajavahemiku. Selles osas on apellandil õigus, et 3 aastat vangistust oleks tema puhul arvestatav karistusmäär. Käesoleval juhul ei ole aga enam võimalik karistusmäära suurendamine. Neil asjaoludel leiab kohtukolleegium, et puudub seaduslik ja põhjendatud alus süüdistatava karistuse kergendamiseks. R.I-le maakohtu poolt mõistetud vangistuse aeg lõpeb 16.veebruaril 2014.a. ning kuna maakohtu otsuses on tõkendi – vahistamine – lõppemine seostatud kohtuotsuse jõustumisega, siis juhul, kui süüdistatav vaidlustab käesoleva otsuse, ei piirduks tema vangistuse viibimine maakohtu poolt mõistetud ja käesoleva kohtuotsusega muutmata jäänud karistuse ärakandmisega. Selline on kinnipidamisasutustes väljakujunenud praktika. Seetõttu pidanuks maakohus vanglaasutusele selgitama, et olukorras, kus mõistetud

vangistus saab mööda enne kohtuotsuse jõustumist, puudub seaduslik alus isiku edasiseks vanglaasutuses kinnipidamiseks ning ta tuleb vabastada seoses mõistetud karistuse ärakandmisega. Väljamõistetud menetluskulude vaidlustamise osas märgib kohtukolleegium järgmist. Riigikohus on oma määruses 3-1-1-105-12 p.-s 7 selgitanud ja seda kohtupraktika ühtlustamise eesmärgil

Käesoleval juhul ei ole ei süüdistatav ega ka tema kaitsja esitanud ega taotlenud välja nõuda süüdistatava varatuse tõendamiseks ühtegi tõendit. Süüdistatava kaitsja, asenduskaitsja adv. Natalia Lausmaa esitas taotluse hüvitada temale õigusabi osutamisega seotud kulud summas 54 eurot. Kaitsja kulutas 0,5 tundi apellatsioonimenetluseks ettevalmistamiseks ja 0,25 tundi kohtuistungil osalemiseks. Seega 45 eurot, millele lisandub käibemaks 20%. Kohtukolleegium peab taotlust põhjendatuks. Kuna apellatsioonimenetluses jäi maakohtu otsus muutmata, kannab menetluskulud süüdistatav. R.I-lt tuleb välja mõista 54 eurot. Kuna kohtukolleegium ei ole tuvastanud ühtegi KrMS prg. 338 ettenähtud kohtuotsuse tühistamise alustest, siis juhindudes KrMS prg.337 lg 1 p.1 , prg. 344345 lg 1 , 2 jätab kohtukolleegium Harju Maakohtu otsuse 28.oktoobrist 2013.a. R.I suhtes muutmata ning mõistab R.I-lt välja apellatsioonimenetluse kulud.

Julia Katškovskaja

Meelika Aava

Pavel Gontšarov

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.