Kohtulahend

uuesti tsiviilkohtumenetluse korras. Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib KrMS § 318 ja 319 alusel 15 päeva jooksul esitada apellatsiooni, mille esitamise soovist teatatakse otsuse teinud kohtule kirjalikult seitsme päeva jooksul alates kohtuotsuse või selle resolutiivosa kuulutamisest. Apellatsioon esitatakse otsuse teinud kohtule kirjalikult 15 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik kohtus tutvuda kohtuotsusega. Vahistatud süüdistatav või tema kaitsja võivad esitada apellatsiooni süüdistatavale kohtuotsuse koopia kätteandmisele järgnevast päevast alates viieteistkümne päeva jooksul. Menetluskulusid on võimalik vaidlustada vastavalt KrMS § 189 lg-le 3 kohtuotsusest eraldi, so määruskaebemenetluse korras vastavalt KrMS § 387 lg-le 1, esitades määruskaebuse vaidlustatava kohtumääruse teinud kohtule 10 päeva jooksul alates päevast, mil isik sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama.

Kriminaalasja kohtuliku uurimisega kohus tuvastas:

H.S süüdistatakse selles, et tema, võõra vallasasja ebaseadusliku omastamise eesmärgil, ajavahemikul alates septembrist 2011 kuni raie avastamiseni 07. jaanuaril 2012 lasi XXX raiuda ja tükeldada XXX ja XXX kuuluval XXX maaüksusel (katastritunnusega XXX, kinnistusregistri nr XXX, aadressiga XXX) 8 kuuske selleks, et saada küttepuid. H.S oli hiljemalt 24.09.2009 teadlik XXX kinnistul toimunud katastrimõõdistamisest, mille käigus said XXX ja XXX vahelise piiri piirimärgid maastikul kindlad koordinaadid. Sellele teadmisele vaatamata lasi H.S XXX raiuda ja tükeldada 8 kuuske XXX kinnistul, kinnitades XXX , et tegemist on talle kuuluva XXX kinnistu ja puudega. Seejärel, pärast XXX poolt 8 kuuse raiumist ja tükeldamist lasi H.S nimetatud metsamaterjali XXX maaüksuselt minema vedada isikul, kes jäi kohtueelses menetluses tuvastamatuks. Võõralt kinnistult puude raie korraldamise ja võõra metsamaterjali äravõtmisega tekitas H.S XXX ja XXX varalist kahju summas 579,60 eurot. Seega pani H.S teist isikut ära kasutades toime võõra vallasasja äravõtmise selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil, mis on KarS § 199 lg 1 järgi kvalifitseeritav kuritegu.

MAAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

teel. Erimeelsuste kõrvaldamiseks telliski XXX kinnistu omanik XXX litsentseeritud maamõõtjalt XXX katastrimõõdistamise (vt XXX , H.S-i ja XXX kohtuistungil antud ütlusi ja katastrimõõdistamise toimikut - krim toimik tl 102-112). Kuna XXX maaüksuse katastrimõõdistamise toimik on esitatud tõendina ka käesolevas kohtumenetluses (krim toimik tl 102-112), siis nähtub sellest, et piiripunktides 3 ja 4, mis on ühised piiripunktid XXX maaüksusega on piiripunkt 3 jäänud sinna, kus ta oli eelnevalt olnud ja kus asetse(b)s piirimärgina piirikivi. Piiripunktis 4, mis on teine ühine piiripunkt XXX ja XXX maaüksustel, on tuvastatud plaaniline viga 42 cm ulatuses (vt XXX katastrimõõdistamise toimiku seletuskirja, krim toimik tl 103). Katastrimõõdistamise teostamise ja katastrimõõdistamise kontrollimise korra § 19 lg 3 sätestab, et juhul, kui mõõdistatava maaüksusega piirneva, varem mõõdistatud katastriüksuse piirile paigaldatakse uusi piirimärke, taastatakse olemasolevaid piirimärke või kui piirnev katastriüksus on moodustatud plaani- või kaardimaterjali alusel, mida XXX katastriüksus kohtule esitatud materjalide kohaselt oli ja on jätkuvalt, kutsutakse piiriprotokolli allakirjutamise juurde ka vastava katastriüksuse omanik (piirinaaber). Ka XXX katastriüksuse mõõdistamise toimiku kohaselt (krim toimik tl 107 pö) on piiriprotokolli allkirjastamisele kutsutud piirinaabritena H.S ja XXX, kes pole aga piiriprotokolli allkirjastamisele ilmunud. Katastrimõõdistamise teostamise ja katastrimõõdistamise kontrollimise korra § 19 lg 6 kohaselt teeb maamõõtja piiriprotokolli allakirjutamise juurde kutsutavate isikute mitteilmumise kohta piiriprotokolli vastava märke, näidates ära tähtkirja saatmise kuupäeva. Tähtkirja väljasaatmist tõendavad dokumendid kuuluvad katastriüksuse moodustamise toimiku koosseisu. Kutsutud isikute mitteilmumise korral loetakse piirimärkide asukohad ja nende alalhoiukohustus maaomanikule või muule õigustatud isikule teatavaks tehtuks märkusteta. Eelosutatud õigusnormi valguses tuleb asuda seisukohale, et XXX maaüksuse omanikele, sh H.S-ile oli piirimärkide asukohad ja XXX katastriüksuse piir nende suhtes teadlikuks tehtud.

mõõdistamine, mille tagajärjel muutus tema omandisse kuuluv XXX kinnistu väiksemaks 0,17 ha võrra. Täiendavalt tuleb osutada, et kohtule esitatud tõendikogumist nähtuvad küll H.S-i pöördumised Maa-Ameti poole (krim toimik tl 139-150) ja Maa-Ameti vastused pöördumistele (krim toimik tl 166-168), kuid vaatamata sellele, et H.S leidis, et nii piiriprotokolli tutvustamisele kutsumisega kui ka XXX kinnistu katastrimõõdistamisega on rikutud tema omandiõigust, ei ole ta peale Maa-Ametist tema jaoks negatiivse vastuse saamist võtnud ette samme oma õiguste kaitseks muul viisil. Kohtusse on küll H.S Maa-Ameti vastuse vaidlustamiseks pöördunud, kuid teinud seda alles 19.11.2012 ehk ajal, mil kaebetähtajad Maa-Ameti seisukohtade vaidlustamiseks olid möödunud ja käesolevas asjas oli kriminaalmenetlust juba alustatud ning H.S-ile oli esitatud kahtlustus kuriteo toimepanemises (vt süüdistusakti, riikliku süüdistaja poolt esitatud tõendite loetelu, millest nähtuvad kuupäevaliselt H.S-i kahtlustatavana ülekuulamised). Seejuures on asjassepuutuv, et kohtule Maa-Ameti vastuse lisana esitatud Tallinna Halduskohtu määrusega jäeti H.S-i taotlus kaebetähtaja ennistamiseks rahuldamata ja menetlus lõpetati kaebetähtaja rikkumise tõttu (HKMS § 152 lg 1 p 2 ja HKMS § 124 lg 2), mistõttu oli H.S-i kaebus Maa-Ameti vastusele tema jaoks tulemusetu, kuid seejuures on Maa-Ameti poolt nii H.S-ile endale adresseeritud vastuses kui ka vastuses Tallinna Halduskohtule üksikasjalikult selgitatud H.S-i õiguskaitsevõimalusi. H.S-i kaitsja on tõstatanud küsimuse ka sellest, et XXX kinnistu katastrimõõdistamisega vähenes XXX kinnistu suurus ja ebaõige on Maa-Ameti seisukoht, et XXX kinnistu suurus tulenevalt XXX katastriüksuse moodustamise toimikust nähtuvaga on ligilähedane suurus. Osutatud seisukohtade tõendamiseks taotles kaitsja ka erinevate kohtueelse menetluse käigus kogutud tõendite avaldamist. Sellega seoses märgib kohus, et jätab XXX maaüksusesse, sh selle suurust puudutavad väited ja tõendid täielikult tähelepanuta ja käsitlemata, kuna käesoleva menetluse esemeks ei ole XXX maaüksuse suuruse kindlaksmääramine või seisukoha andmine küsimuses, kas kinnistu suurust on võimalik anda ligilähedase mõõduna või mitte. Käesoleval juhul on vaadeldav, analüüsitav ja õigusliku seisukoha andmine küsimuses, kas H.S-ile KarS § 199 lg 1 järgi esitatud süüdistus on põhjendatud. Neil põhjendustel ei pea kohus vajalikuks analüüsida ka XXX kinnistu ostumüügilepingut, Harju maavanema korraldust, väljavõtet digitaalkaardist ja muid tõendeid, millega soovitakse tõendada XXX maaüksuse suurusega seonduvaid aspekte. Hinnates H.S-i kaitsja väiteid puutuvalt H.S-i teostatud XXX ja XXX maaüksuste piirikoordinaatide saamisesse ja nende looduses mahamärkimisse, siis sellega seonduvalt tuleb korrata, et nii XXX kui XXX katastriüksused moodustati plaanimaterjali alusel ja kummastki katastriüksuse moodustamise toimikust ei nähtu, et piiripunktidele oleks katastriüksuste moodustamistel antud konkreetsed koordinaadid. Katastriüksuste moodustamise toimikute kohaselt on maaüksuste ostueesõiguse erastamiseks õigustatud subjektidele ette näidatud piirid kaardil ja antud maaüksuste ligilähedased pindalad. See, et piiripunktide koordinaate täpselt ei määratletud, tuleneb ka maakatastriseaduse § 20 lg 5 viiendast lausest, mis samuti sätestab, et maa tagastamisel või erastamisel määrab kohalik omavalitsus plaanil või kaardil maaüksuse piiri ja pindala ning tema volitatud esindaja näitab maa taotlejale plaanil või kaardil kätte maaüksuse piirid ning seaduses sätestatud juhtudel koostab piiriprotokolli. Eelnevast järeldub, et piirile/piiripunktidele ostueesõigusega erastamisel plaani ja kaardimaterjali alusel konkreetseid piirikoordinaate ei antud. Samuti ei näidatud ning ei tutvustatud ka XXX ja XXX erastamiseks õigustatud subjektidele ja hiljem nende omanikele looduses konkreetseid piire või piiripunkte. Edasiselt osutab kohus, et kui XXX ja XXX maaüksuste erastamiseks õigustatud subjektid ja nende hilisemad omanikud soovisid piiri ja/või piiripunkte kindlaks teha looduses, siis tuli neil lähtuda maakatastriseaduse § 20 lg 14 esimeses lauses sätestatust, mille kohaselt toimub plaani- ja kaardimaterjali alusel moodustatud katastriüksuse piiride looduses tähistamine, samuti looduses piirimärkidega tähistatud piiri taastamine katastrimõõdistamise teel katastriüksuse plaani või piiriprotokolli alusel. Kuna katastrimõõdistamise õigus vastavalt

maakatastriseaduse § 16 lg-le 1 on vaid vannutatud maamõõtjal või vastavat litsentsi omaval isikul, siis sellest johtuvalt asub kohus seisukohale, et igasugused omaalgatuslikud katastrimõõdistamised, piiripunktide või nende koordinaatide kindlakstegemised, samuti sellejärgsed omaalgatuslikud piiride kindlaksmääramised ei ole lubatavad ja sellistele piiride kindlakstegemistele ei ole piiri/piiripunktide kindlaksmääramisel võimalik tugineda. Täiendavalt leiab kohus sedagi, et kuna seadusandaja on katastrimõõdistamiseks ette näinud täpse korra ja nõuded (vt maakatastriseaduse § 17 lg 2 ja katastrimõõdistamise teostamise ja katastrimõõdistamise kontrollimise kord), siis looduses piiri mahamärkimiseks ja piiripunktide kindlakstegemiseks pole piisavaks ja õiguslikult korrektseks kelleltki juriidiliselt isikult koordinaatide saamine ning nende koordinaatide alusel piiride ja piiripunktide mahamärkimine. Seda enam, et ka need koordinaadid on saadud plaanimaterjali alusel, mitte aga katastrimõõdistamise teel. Nagu juba eelnevalt kohtu poolt märgitud, võimaldab maakatastriseadus piiride/piiripunktide kindlakstegemist looduses vaid vannutatud maamõõtja või vastavat litsentsi omava isiku poolt teostatava katastrimõõdistamise teel ja sellele toimingule on seadusandja kehtestanud konkreetsed nõuded. Kuna kohtule esitatud tõendikogumist nähtub XXX maaüksuse katastrimõõdistamine litsentseeritud maamõõtja XXX poolt, kes on lähtunud mõõdistamisel vastavatest seadusandja kehtestatud nõuetest ja vaatamata sellele, et nii süüdistatav kui ka tema kaitsja ei nõustu mõõdistamise tulemustega, leides, et selle teostamine on toimunud ebaõigesti ning selle protsessi käigus ei ole järgitud seaduses sätestatud nõudeid, leiab kohus, et XXX kinnistu mõõdistamisega XXX poolt sai XXX kinnistu looduses konkreetsed piirid/piiripunktid koos täpsete koordinaatidega, millest tuli lähtuda ka piirinaabritel, kelle katastriüksus on loodud plaanimaterjali alusel. Osutatud seisukohale asumine tähendab, et õiguslikult on võimalik kohtul lähtuda XXX mõõdistatud XXX kinnistu piiridest, kuna vaid selliselt teostatud mõõtmise järgselt on võimalik täpselt paika panna maaüksuse piiri looduses.

kännu ümber on näha valendavat vaiku, siis on puid lõigatud toorena. Täpsemalt on raiumisaja kohta raske midagi öelda. Sündmuskohta vaadeldi päevavalges, kuiva ilmaga (krim toimik tl 32-41). 08.08.2012 kell 13.30 kuni 16.15 teostatud sündmuskoha täiendava vaatlusprotokolli kohaselt oli vaadeldavaks jätkuvalt XXX talu, XXX, katastritunnusega XXX eraldis 11. Sündmuskohal markeeriti vaidlusalustel maatükkidel asuvad kännud numbriliselt valgel paberil. Seejärel teostati sündmuskoha kõrglahutus-laserskaneerimine laserskännerilt Leica Scanstation C10, kasutades kolmel positsioonil. Lisaks pildistati laserskänneriga sündmuskohta samadest positsioonidest. Esimene skaneerimine viidi läbi ristiga piirikivi kohal. Kollast värvi kolmjala otsa asetud laserskänneriga Leica Scanstation C10. Piirikivi koordinaadid on kohapeal GPSiga teostatud ja ametliku piiriprotokolli kohaselt X-6564073 ja Y-526125. Teine skaneerimine viidi läbi skänneriga Leica Scanstation C10 koordinaatidel X6564079 ja Y-526112 (krim toimik tl 42- 47). Hinnates sündmuskoha vaatlusprotokollides kajastuvat, siis nähtub, et esimene skaneerimine viidi (skaneerimise punkt nr 1) läbi ristiga piirikivi kohalt ja selle koordinaadid vastavad XXX kinnistu mõõdistamisel saadud 3nda piiripunkti koordinaatidele. Seejuures tuleneb täiendavatest vaatlusprotokollidest, et kännud on märgistatud toki otsas valge paberiga, kännud on nummerdatud, nende asukoht täpselt tuvastatud ja skaneerimise tulemuseks see, et kaheksa mahasaetud puu kändu jäävad katastriüksuse nr XXX territooriumile (tl 46). Kinnistusraamatu elektroonilise väljatrüki kohaselt kuulub katastriüksus XXX XXX ja XXX kaasomandisse (krim toimik tl 49-50). Kuna kehtiva kohtupraktika kohaselt on vähemalt tulundusmetsa näol tegemist kinnisasjast saadava viljaga TsÜS § 62 lg 2 mõttes, mille omanikuks saab kinnisasja omanik AÕS § 115 lg 1 järgi vilja kinnisasjast eraldumisel, st metsa mahavõtmisel (RKTKo nr 3-2-1-51-11 p 16) ja arvestades, et kinnistusregistri väljatrüki kohaselt (krim toimik tl 49-50) on kinnistu katastritunnusega XXX sihtotstarbeks maatulundusmaa, siis asub kohus seisukohale, et asjaolud kogumis kinnitavad seda, et mahasaetud puude kui vallasasjade omandiõigus ja valdus kuulusid XXXja XXXning tegemist oli süüdistatava jaoks võõra varaga, so võõra vallasasjaga KarS § 199 tähenduses. Seejuures märgib kohus, et vastupidisele seisukohale asumist ei tingi ka kaitsja poolt kohtule tõendina esitatud XXXOÜ koostatud kaart, millest peaks tulenema, et puud, mille varguses H.S süüdistatakse, asusid XXX katastriüksusel (krim toimik tl 138). Nimelt kajastab ka kõnealune kaart märget, et kaardi koostamisel on tuginetud kaardimaterjali alusel moodustatud XXX katastriüksuse piiri skeemile. Nagu juba kohus eelnevalt märkis, pole kohtule esitatud andmeid selle kohta, et XXX katastriüksuse suhtes oleks teostatud katastrimõõdistamist, mistõttu ei ole XXX katastriüksuse piiripunktidele antud konkreetseid koordinaate ja kaardi koostamisel on tuginetud vaid aluskaardile. Seega ei tõenda vaadeldav tõend puude kuulumist H.S-ile või teisele XXX maaüksuse omanikule.

maha tuli võtta. Ilusamad puud jäid alles. Plaani pealt tema raieala ei vaadanud, kuna ei pidanud seda vajalikuks. Mahavõetud puud läksid küttepuudeks, haiged puud tuli välja võtta ning seal oli ka tuulemurdu, mis tuli ära puhastada. Piiri kohta selgitas tunnistaja, et XXX maatüki piir oli tähistatud puutokkidega maas, see rivi läks kuni lõpuni välja ning piirimärkidena puutokid pani maha H.S, kes tunnistajale ise ütles, et ta pani piiri paika. See, et piiriks on maassepaigutatud puutokid, ütles talle H.S ja need oli paika pannud maamõõtja, kes oli piiri eelnevalt ära mõõtnud. Langetatavateks puudeks olid kuused ja selle all olnud võsa. Mahavõtmiseks märgistatud kuusepuid oli 20ne ringis. Mahalangetatud puud läksid edasiselt XXX õuele ja sealt edasi kütteks. Ka süüdistatav H.S on tunnistanud, et puud, mida oli tema arvates vaja maha võtta ja mis töömehe poolt maha võeti, asusid (XXX maaüksuse) 11nda piiripunkti juures ja need olid tema poolt tähistatud. Puude raiumise töö tellis ta XXX. Tokid piiri märgistamiseks olid tema poolt pandud ja olid olemas/tegelikult pandud ka ajal, mil XXX puid maha võttis. Seda, et just need puud tuli maha võtta, mida XXX võttis, siis need puud olid tema poolt konkreetselt märgistatud ja need puud läksid küttepuudeks. Seega on H.S tunnistanud, et puud saeti maha tema antud tellimusel ja korraldusel ning kõnealust puidumaterjali kasutati kütteks. Eelosutatut analüüsides asub kohus seisukohale, et osutatud isikuliste tõendiallikate ütluste pinnalt on sedastatav, et puude mahasaagimise teostas H.S-i tellimusel XXX. XXX ütluste kohaselt sai ta korralduse puude mahasaagimiseks ja tükeldamiseks H.S-ilt. H.S kinnitas kohtus XXX vastava korralduse andmist ja mitte üksnes korralduse andmist, vaid ka seda, et just tema oli isikuks, kes mahasaetavad puud märgistas. Samas on XXX avaldanud, et ei tema ise ega ka tema ema pole andnud korraldusi XXX kinnistu territooriumilt puude mahasaagimiseks ega saetud puude toimetamiseks XXX tallu. Õiguslikus mõttes tähendab eelmärgitu, et puude mahasaagimise ja mahasaetud puude XXX tallu toimetamisega lõpetati puudele XXX ja XXX valdus; puudele kehtestati uus, so H.S-i valdus, ent pidades silmas, et vastav nõusolek XXX ja XXX puudus ja kõnealused isikud pole puude mahasaagimist ja saetud puude äravedamist hiljem ka heaks kiitnud, tuleb siit järeldus, et valdus puudele lõpetati nende seaduslike valdajate teadmise ja nõusolekuta. Seega on sedastatav varguse koosseisu realiseerimiseks vajalik võõra vallasasja äravõtmine.

mõõtmetega puu 1,15 tm puitu. Samuti, kuna puidu hind kuusepalgil oli 63 eurot (vt ülevaade 2011 aasta IV kvartali puiduturust, krim toimik tl 62-66), siis teeb see koosseisukahjuks (8x1,15x63) 579,60 eurot. Hinnates eelosutatud lahenduskäiku ja tutvudes tõenditega, kust eelosutatud andmestik tuleneb, leiab kohus, et selliselt tuvastatud koosseisukahjuga ei ole võimalik nõustuda ega arvestada. On õige, et üldiste takseerimisandmete kohaselt kasvab XXX kinnistul 80 aasta vanune puistu, kus puistu keskmiseks kõrguseks on 24 meetrit. Samuti on õige, et XXX kinnistult mahasaetud puude kändude keskmine läbimõõt on umbes 30 cm (vt kuriteokaebuse lisa, millest nähtuvad puude kändude mõõdud). Samas tuleb nentida, et kohtule ei ole esitatud mingeid tõendeid, millest oleks võimalik veenduda ja järeldada, et tõepoolest annab puu, mille keskmine kõrgus on 24 meetrit, vanus 80 aastat ja kännu läbimõõt ca 30 cm, puitu 1,15 tihumeetrit ja et selline puit võrdsustub just kuusepalgiga. Kuna sellist informatsiooni ei ole kuidagi võimalik lugeda üldtuntuks, tuli sellise arvutuskäigu aluseks olevad asjaolud ning arvutuskäik kohtule tõendina esitada. Seda aga käesoleva kriminaalasja raames tehtud ei ole, mistõttu leiab kohus, et tegemist on paljasõnalise väitega, et eelosutatud parameetritega puu annab puitu 1,15 tm. Samas asub kohus seisukohale, et vastava arvestuse aluseks oleva dokumentatsiooni puudumine, millest oleks võimalik täpselt sedastada varastatud puidu kogus, ei tähenda seda, et täidetud ei oleks KarS § 199 realiseerimiseks nõutav koosseisukahju. Nimelt on kehtiv kohtupraktika kestvalt seisukohal, et selleks, et isik rahaliselt hinnatava asja varguses KarS § 199 lg 1 järgi süüdi tunnistada, ei ole alati vaja kindlaks teha varastatu täpset väärtust ja on piisav, kui on tõsikindlalt tuvastatud, et varastatu rahaline väärtus teo toimepanemise ajal ületas 20 miinimumpäevamäära ehk 64 eurot (KarS § 44 lg 2) või et asja rahaline väärtus ei oleks valdaja erilise huvi tõttu rahaliselt hinnatav. See omakorda eeldab, et varastatu maksumuse ulatumine üle 20 miinimumpäevamäära oleks tõendatud (KrMS § 60 lg 2) või üldtuntud (KrMS § 60 lg 3). Üldtuntuse alusel saab varastatu väärtuse tuvastada siis, kui usaldusväärsest kriminaalmenetlusvälisest allikast saadava teabe alusel on ilmselge, et varastatud vallasasja turuhind ületab 20 miinimumpäevamäära. Käesoleval juhul ei ole vaidlust selles, et XXX kinnistult varastati 8 kuuske, mille keskmine pikkus oli 24 meetrit, vanus 80 aastat ja millede keskmine läbimõõt oli ca 30 cm. Kuna puuduvad tõendid varastatu koguse kohta, siis puudub ka võimalus hinnata tekitatud kahju suurust. Samas leiab kohus, et osutatud parameetritega puude vargust ei ole võimalik käsitleda süüteona ka väheväärtusliku asja vastu KarS § 218 mõttes. Aluse sellise järelduse tegemiseks annab kasvõi metsaseaduse lisa 2, mis kehtestab keskkonnale tekitatud kahju arvestamise määrad sõltuvalt ebaseaduslikult raiutud puu kännu läbimõõdust. Selle dokumendi kohaselt on kuusekännu, mille läbimõõt on 26,1 kuni 30 cm määraks 14,75 eurot. Seega arvestades, et maha saeti 8 kuusepuud, siis teeb see arvestuslikuks keskkonnakahjuks 118 eurot. Seega on igal juhul tegemist 20 miinimumpäevamäära ületava kahjuga, mistõttu on vaatluse all olev süütegu õigesti kvalifitseeritud KarS § 199 lg 1 järgi.

Vaatamata sellele, et H.S ei ole nõustunud XXX katastriüksuse mõõdistamise tulemustega, ei saa mööda vaadata, et XXX katastriüksuse mõõdistamise faktist kui sellisest oli H.S teadlik. Seda kinnitab üheselt H.S-i kohtuistungil avaldatu, et XXX laekus tähtkiri seoses XXX kinnistu mõõdistamisega. Oluline on tähelepanu pöörata, et katastrimõõdistamise teostamise ja katastrimõõdistamise kontrollimise korra § 21, mis sätestab piiriprotokolli allakirjutamise juurde kutsutavad isikud, lõike 4 teise lause kohaselt lisatakse piiriprotokolli allakirjutamise teatele maaüksuse asendiplaan ja katastriüksuse plaani koopia. H.S on küll märkinud seda, et vastavat teadet ei ole ta kätte saanud õigeaegselt, mis muutis võimatuks tal vastavale menetlustoimingule ilmuda, kuid H.S pole kordagi avaldanud, et piiriprotokolli allakirjutamise teatele ei oleks lisatud asendiplaani või katastriüksuse plaani koopiat. Seega järeldub, et need dokumendid oli ta piiriprotokolli allakirjutamise teatega tähitud kirjaga kätte saanud. Tutvudes katastriüksuse plaanile kantavate andmetega (katastrimõõdistamise teostamise ja katastrimõõdistamise kontrollimise kord § 18 lg 1 ja nt XXX poolt koostatud XXX katastriüksuse plaaniga – krim toimik tl 199), siis nähtub, et muuhulgas kantakse kõnealusele plaanile nii katastriüksuse piir koos piiripunktidega ja piiriandmete tabel, kus märgitakse katastriüksuse plaanil kujutatud piiripunkti number, selle koordinaadid, sisenurgad ja piirjoonte pikkused. Seega H.S, kes avaldas kohtuistungil, et ta on kõrgharidusega isik, kes on teinud nii geograafia kui geodeesia eksamid ja omab maamõõdistamiseks ja piiride mahamärkimiseks vastavat ettevalmistust, pidi oskama ja aru saama XXX katastriüksuse mõõdistamise olemusest ja sellega kaasnevatest õiguslikest tagajärgedest ehk sellest, et plaanimaterjali alusel moodustatud XXX katastriüksus on saanud looduses kindlad piirid ja piirikoordinaadid, millest olukorras, kus XXX katastrimõõdistamine on teostamata, tuli lähtuda. Peale selle, et H.S on kohtuistungil kinnitanud XXX kinnistu mõõdistamisega seotud tähtkirja saamist, kinnitab vastavat fakti ja teadmist XXX edastatud dokumentide sisust ka H.S-i Maa-Ametile edastatud taotlus (krim toimik tl 53-54), millest nähtuvad H.S-i otsesed viited XXX katastriüksuse mõõdistamisele, seega tema teadlikkusele XXX katastriüksuse mõõdistamisest. Maa-ametile H.S-i poolt 24.09.2009 edastatud taotlusest nähtub seegi, et H.S-i arusaama kohaselt oli XXX katastriüksuse mõõdistamise tulemina piir muutunud ja saanud looduses kindlad koorinaadid, millega tema aga ei nõustunud. Seejuures pole ta aga kordagi viidanud Maa-ametile 24.09.2009 adresseeritud taotluses sellele, et ta ei ole tähtaegselt talle edastatud tähtkirja, mis seondus XXX kinnistu mõõdistamisega, kätte saanud ja et selliselt ei võimaldatud tal tutvuda piiri ja piiripunktidega. Kõnealuse taotluse vastusena on Maa-amet muuhulgas H.S-ile selgitanud, et katastrimõõdistamise teostamise ja katastrimõõdistamise kontrollimise korra § 24 lg 6 kohaselt loetakse kutsutud isikute mitteilmumise korral piirimärkide asukohad ja nende alalhoiukohustus maaomanikule või muule õigustatud isikule teatavaks tehtuks märkusteta. Kuna H.S pole vaidlustanud, et tal ei võimaldatud piiriprotokolli tutvustamisele ilmuda kutsuja minetuse tõttu, tema poolt vastavates õigusnormides sätestatud tähtaja mittejärgimise tagajärjel ning ta pole esitanud oma õiguste kaitseks ka muid nõudmisi või taotlusi piiri/piiripunktide tutvustamiseks, siis sai ta Maa-ameti temale adresseeritud vastusest aru, et tema suhtes rakendub katastrimõõdistamise teostamise ja katastrimõõdistamise kontrollimise korra § 24 lg 6, mille kohaselt loetakse kutsutud isikute mitteilmumise korral piirimärkide asukohad ja nende alalhoiukohustus maaomanikule või muule õigustatud isikule teatavaks tehtud märkusteta. Analüüsides H.S-i 19.11.2012 kaebust Tallinna Halduskohtule (krim toimik tl 139-150), siis on kõnealuses kaebuses H.S üheselt viidanud sellele, et 10.07.2009 koostas maamõõtja XXX pöördumise ja teatas, et naaberkinnistu, so XXX katastriüksus on mõõdistatud, piiriprotokolli allakirjutamine toimub 15.07.2009 ja et pöördumisele oli lisatud XXX katastriüksuse plaan, millest on näha, et piiripunkti XXX ja XXX katastriüksuste vahel on muudetud 13,4 meetrit (kaebuse p 3.4) ning tema, so H.S sai vastava XXX katastriüksuse mõõdistamist puudutava dokumentatsiooni kätte 30.07.2009 (kaebuse punkt 3.5). Kohtu hinnangul ja veendumusel tähendavad selliselt väljendatud ja avaldatud H.S-i seisukohad seda, et alates 30.07.2009, kui H.S sai tähtkirjana kätte XXX katastriüksuse

mõõdistamisega seotud dokumentatsiooni, oli H.S kui vastavaid eriteadmisi omaval isikul täielik teadmine ja arusaam mõõdistamise tulemina mahamärgitud XXX maaüksuse piiri kulgemisest ja vastavaid oskusi omava isikuna oli tal ka võimalus iseseisvalt XXX maaüksuse piiripunktid loodusest üles leida. Kõnealuse toimingu on H.S ka ilmselgelt teostanud, sest vastasel korral polnud tal võimalik Maa-Ametile 24.09.2009 adresseeritud taotluses viidata konkreetsetele andmetele tema maaüksuse väidetava vähenemise kohta (krim toimik tl 53). Seega järeldub, et H.S teadis ja sai aru talle inkrimineeritava süüteo toimepanemisel täpselt ja kahtlusteta, kust jookseb XXX katastriüksuse mõõdistamise tulemina piir ja kus asetsevad XXX maaüksuse mõõdistamise tulemina XXX ja XXX vahelised piiripunktid. Kuna eriteadmisi omava isikuna ja Maa-Ameti vastustes antud seisukohadele tuginedes sai H.S aru sellest, et tema poolt teostatud mõõdistamised vastava litsentsi puudumise ja vastavate õigusnormide mittejärgmise tõttu (vt eelnimetatud katastrimõõdistamise kord ja maakatastriseaduse § 20 lg 14) pole õiguslikud siduvad ja tema poolt teostatud mõõdistamisest ei olnud piiri looduses märkimiseks/kindlaks tegemiseks võimalik lähtuda ning aluseks oli võimalik võtta vaid katastrimõõdistamise tulemina saadud piir, siis puudub igasugune võimalus kahelda, et H.S oli piiri kulgemise osas puude mahavõtmiseks vastava korralduse andmise ja puude märgistamise ajal eksituses. Siinkohal märgib kohus sedagi, et mõõdistamise järgselt piiri kulgemisega mittenõustumine ei anna alust käsitleda isikut eksituses olemisena, seda enam, et Maa-Amet on korduvalt ja üksikasjalikult H.S-ile selgitanud, mil viisil on H.S võimalik oma huvisid piirivaidluse korral kaitsta ja milliseid toiminguid ta on õigustatud tegema/ette võtma. Kuna H.S Maa-Ameti vastustes selgitatud toiminguid ette ei võtnud ja kohtuistungil avaldatust tuleneb, et ta ei pidanudki vajalikuks Maa-Ameti osutatud toimingute ettevõtmist, ent Maa-amet asus H.S-ile adresseeritud vastustes seisukohale, et XXX katastriüksuse mõõdistamine, selle alusel looduses paikapandud piir/piirimärgid ja nende alusel teostatud kanded kinnistusraamatus on kehtivad ja õiguspärased, siis nendele asjaoludele, teadmistele ja arusaamisele vaatamata läks H.S XXX kinnistule, märgistas seal ära puud, mille mahavõtmist ta pidas põhjendatuks ja andis XXX käsu kõnealuste märgistatud puude, so 8 kuuse mahavõtmiseks. Ühtlasi järeldub eelnevast kogumis, et H.S sai aru, et kõnealuste puude näol on tema jaoks tegemist võõra varaga. Teisisõnu viitab sellise teadmise ja arusaama olemasolu sellele, et H.S pani talle inkrimineeritava süüteo toime kavatsetult. Kuna KarS § 199 koosseisu täidetuse jaatamiseks on kohustuslik tuvastada, et isik tahaks teadvalt võõrast asja enda vara hulka pöörata (RKKKo nr 3-1-1-74-04 p 7), siis sellega seoses osutab kohus, et XXX ja H.S-i ütluste kohaselt toimetati mahasaetud puud XXX, kust see küttematerjaliks ümber töödeldi. Seega järeldub, et XXX ja XXX jäeti mahavõetud puudest kestvalt ilma ja H.S-i poolt puude sihipärane kasutamine, nende küttepuudena kasutamine ilmestab ja väljendab omanikusarnast seisundit. Seega on õiguslikus mõttes sedastatav ka võõra asja enda vara hulka pööramine.

ei tohtinud üle minna. Piiride näitamine temale toimus looduses, piiri käisid nad koos läbi. Seal märgistas H.S ära viletsamad puud, mis tuli maha võtta ja mis küttepuudeks läksid. Tunnistaja ei pidanud raieala plaanil näitamist vajalikuks, kuna see ala vaadati üle metsas. Puude ja maa kohta avaldas H.S talle, et puud on XXX omad ja seal oli paigas ka piir. Piiriks olid maas asunud puutokid, mis läksid lõpuni välja. See, et just need puutokid olid piiriks, avaldas talle H.S, kelle jutust sai ta aru ka seda, et maamõõtja on need puutokid piirina paika pannud ja see pidigi õige piir olema. Täiendavalt selgitas tunnistaja, et mahalangetatud puud läksid XXX õuele, sealt edasi kütteks ning tal ei olnud mingit kahtlust, et puud oleks võinud olla kellelegi teise maaüksusel, kui seda oli XXX. Seda, et H.S tellis puude raiumise töö just XXX kinnitas kohtuistungil ka H.S ise, selgitades täiendavalt, et piirina märgistatud puutokid olid tema pandud ja need olid olemas ka siis, kui XXX vaatluse all olevaid puid maha võttis. Puutokid olid maaüksuste piiriks XXX ja XXX vahel, need on maha pandud piiripunktide ja koordinaatide alusel. Selleks, et XXX ei tohi üle piiri minna, andiski ta XXX ette tokid. Samuti andis kohtuistungil H.S ütlusi selle kohta, et tema poolt märgistati ära ka puud, mida XXX tohtis maha võtta. Subjektiivse koosseisu analüüsil osutas kohus mitmetele aspektidele, millest nähtuvalt teadis H.S, et tema poolt mõõdistatud katastriüksuste piiril ei ole mingit õiguslikku tähendust ning jättes need põhjendused kordamata, märgib kohus vaid seda, et puude mahavõtmiseks XXX vastava käsu andmisel ja puude märgistamisel oli H.S vastavaid eriteadmisi omava isikuna ja täiendavalt ka Maa-ametilt 2009 saadud vastustest teadlik sellest, et tema poolt mõõdistatud piir ei lange kokku sellega, mis saadi XXX maaüksuse mõõdistamise tulemina. Seega nähtub, et H.S, näidates XXX ette väidetava katastriüksuse piiri, mille oli talle välja mõõtnud maamõõtja ning märgistades selle piiri puutokkidega, viis XXX eksitusse piiri kulgemisest ja sellest, et märgistatud ja mahavõtmisele minevad puud kuuluvad XXX . Teisisõnu märgituna tähendab see, et XXX tegutses puude mahavõtmisel eksimuses olles ja H.S kasutas XXX eksimust ära nii, et XXX teostas oma tegevusega tahtmatult H.S-i teoplaani puude mahavõtmisel, mahavõetud puude õigeks suuruseks saagimisel, mis võimaldas mahavõetud puude transporti XXX kinnistule, kus XXX kõnealused mahavõetud ja tükeldatud puud hiljem 1-meetristeks tükkideks saagis (vt A. XXX vastuseid kannatanule). Seega järeldub, et H.S oli puude mahavõtmisel ja nende edasisel toimetamisel XXX kinnistule keskne roll, kes määras kas ja kuidas tegu toime panna. Märgitu tähendab, et riiklik süüdistaja on õigesti sedastanud, et H.S pani talle inkrimineeritava süüteo toime vahendliku täideviijana.

Kohus selgitab, et KrMS § 7 lg 2 kohaselt ei ole keegi kohustatud tõendama oma süütust, st et tõendamiskoormus lasub süüdistuse esemesse kuuluvate asjaolude ulatuses prokuratuuril. Seevastu süüdistuse esemest väljapoole jäävate tsiviilhagi alusfaktide tõendamisel tuleb ka kriminaalmenetluses lähtuda tsiviilõiguslikust tõendamiskoormisest (RKKKo nr 3-1-1-7909). TsMS § 230 lg 1 näeb ette, et hagimenetluses peab kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Kuna kannatanu nõue H.S-i vastu nähtuvalt kannatanu kohtuistungil antud ütlustest johtub samadest alustest nagu seda on KarS § 199 koosseisukahju, siis osutusega käesoleva kohtuotsuse punktile 7.2. kordab kohus üksnes seda, et kohtule ei ole esitatud mingeid tõendeid selle kohta, et puu, millel on vanust ca 80 aastat, kõrgust 24 meetrit ja tema kännu diameeter umbes 30 cm, annaks 1,15 tm puitu. Seega on kannatanu nõude aluseks esitatud väide tõendamata ning kohtul ei ole võimalik vähimalgi määral kujundada seisukohta varastatud puidu koguse kohta. Osutatud numbrilise suuruse õigsuses tõstatab küsitavusi seegi, et kohtule on tõendina esitatud XXX e-kirja väljatrükk (krim toimik tl 115), mille kohaselt loeti (XXX kinnistu - vt e-kirja pealkirja) raiealalt kokku 10 hariliku kuuse kändu hinnangulise raiemahuga 7,8 tm. Seega nähtub, et kõnealuse e-kirja väljatrüki kohaselt võiks üks mahasaetud puu anda hoopis 0,78 tm puitu, mis on märkimisväärselt vähem, kui seda on avaldanud kannatanu. Neist asjaoludest lähtuvalt asub kohus seisukohale, et kuna käesoleva kriminaalmenetluse raames ei ole kohtule esitatud andmeid selle kohta, mitu tihumeetrit puitu kaheksa kuuske annavad, siis ei ole võimalik kujundada seisukohta tsiviilhagis esitatud nõudesumma põhjendatuse üle ning selliste asjaolude tuvastatuse korral ei ole välistatud, et varastatu täpne väärtus jäetakse tuvastamiseks tsiviilkohtupidamise korras (RKKKo nr 3-1-165-05). Neil põhjustel leiab kohus, et XXX esitatud tsiviilhagi tuleb KrMS § 310 lg 1 alusel jätta läbi vaatamata, selgitades, et KrMS § 310 lg-st 3 tulenevalt on kannatanul õigus esitada hagi uuesti tsiviilkohtumenetluse korras.

karistusega, mis jääb oluliselt alla ettenähtud sanktsiooni keskmise määra. Varasemate karistuste puudumine näitab kohtu arvates ka seda, et puudub vajadus range karistusega või siis ettenähtud sanktsiooni keskmises määras või sellele lähedase karistusega mõjutada süüdistatavat selleks, et kinnistada keelunormi kehtivust. Karistuse määra valikul peab kohus oluliseks ka süüdistatava varalist seisu ja tema sissetuleku väiksust ning süüdistatavale karistuse määra suuruse kindlaksmääramisel peab kohus oluliseks ka süüdistatava karistustundlikkust. Süüdistatavale inkrimineeritud süüteo iseloom, tehiolud ja kaitstav õigushüve ei ole kohtu arvates ka sellised, mis nõuaksid ühiskonnale selge signaali andmist selle kohta, et õiguskord taunib niisugust käitumist otsustavalt ja rangeimal võimalikul viisil. Seega ei nõua kohtu arvates ka üldpreventiivsed eesmärgid range karistuse mõistmist. Seetõttu, arvestades eelmärgitud motiive, piisab kohtu arvates süüdistatava karistamisest ettenähtud sanktsiooni alammääras.

Märt Toming kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.