Kohtulahend

SÜÜDISTUS:

1 . P.H-le oli esitatud süüdistus selles, et ta 21.02.2013 kella 02:00 paiku tungis ukse avamise teel ebaseaduslikult ja valdaja tahte vastaselt sisse Harju maakonnas, xxxxxxxxxxxx maja trepikotta ja seal omakorda ukseluku lõhkumise teel üritas sisse tungida sama trepikoja keldrisse, kuid see tal ei õnnestunud, kuivõrd korterist nr 6 väljus majaelanik X X ja püüdis P.H kinni pidada, millest lõpuks loobus ning P.H põgenes.

Ukseluku lõhkumisega tekitas P.H KÜ-le Järvekalda varalist kahju 166.82 eurot. Samuti tema uuesti 21.02.2013 kella 03:00 paiku tungis ukse avamise teel ebaseaduslikult ja valdaja tahte vastaselt sisse Harjumaal, xxxxxxxxxxxx maja juures seisvasse ning Tallinna Laste Turvakeskusele kuuluvasse ja X X kasutuses olevasse sõiduautosse Peugeot Partner reg nr xxxxxxxxxx, kus politsei ta kinni pidas. Sellega P.H pani toime valdaja tahte vastaselt võõrasse hoonesse ebaseadusliku tungimise, kui see on toime pandud vähemalt teist korda, s.o. KarS § 266 lg 2 p 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo. P.H-le

HARJU MAAKOHTU OTSUS:

4 . Maakohus tunnistas P.H süüdi KarS § 199 lg.2p.5,7,9 järgi ning mõistis talle karistuseks 1 aasta vangistust, KarS§ 121 järgi ja mõistis talle karistuseks 6 kuud vangistust, KarS § 266 lg 2 p 1 järgi ning mõistis talle karistuseks 4 kuud vangistust.

KarS § 64 lg 1 kohaselt suurendas üksikkaristustest raskemat ning mõistis liitkaristuseks 1 aasta 6 kuud vangistust. Vähendas KrMS § 238 lg 2 kohaselt mõistetavat karistust ühe kolmandiku võrra, mõistes lõplikuks karistuseks 1 aasta vangistust. KarS§ 68 lg 1 alusel luges karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aja 21.02.2013 kuni 22.02.2013. s.o 2 päeva ning ärakandmisele kuuluvaks 11 kuud 28 päeva vangistust. Karistuse kandmise alguseks luges 24.02.2013.a. Tõkend – vahistamine – tühistas pärast karistuse ärakandmist või kohtuotsuse jõustumisel.

äravõtmise vahendist ja selle ajalisest seotusest võõra vara hõivamisega. Kohus leiab, et P.H tegevus KarS § 200 lg.2p.7 järgi tuleb ümber kvalifitseerida KarS § 121;§ 199 lg.2p.5,7,9 järgi ning M.T tegevus KarS§ 200 lg.2p.7 järgi kuulub ümberkvalifitseerimisele KarS§ 199 lg.2p.5,7,9 järgi.

APELLATSIOONID:

hüüdis kaupa toonud autojuhile, et too aitaks varga kinni pidada ja ise hakkas jooksma järele naisterahvale, et teda kinni võtta. Tütarlaps oli kahjuks juba liialt kaugel, et talle järele jõuda. Kannatanu jooksis koos autojuhiga meesterahvale järgi. Nad tabasid ta 300 m eemal. Krabasid jopest, noormees üritas lahti rabeleda. Kukkusid lumme maha, noormees sai aru, et muudmoodi ei pääse, kui peab ründama. Lõi kannatanut parema käega silma piirkonda. Löögist prillid purunesid, prilliklaas kukkus lumme ja raam läks kõveraks. Kannatanu tundis füüsilist valu, noormees tõusis püsti ja proovis uuesti lüüa. Ei tabanud, siis saabus turvafirma ekipaaž ja politsei. Kannatanu selgitas, et tema isikuid ei rünnanud. Kannatanu kinnitas, et isikud olid koos. Kannatanu oma teistkordsetes ütlustes selgitas, et tõuge rinda oli nii tugev, et ta oli sunnitud astuma kaks trepiastet allapoole. Täiesti juhuslikult ta ei kukkunud ja tal õnnestus tasakaalu hoida. See tõuge oli päris valus ja ta tundis peale seda veel mõned päevad seljas valu. Asitõendina on vaadeldud X X ́i prille ja asitõendi vaatlusprotokollist nähtub, et prilliraam on murdunud ja parem prilliklaas raamist väljas. Isikuvaatluse protokollist nähtub, et ninal on kriimustused ja sinakaks tõmbuv hematoom. Samuti on toimikus patsiendikaart, mille kohaselt oli X X’il ninal marrastus ja ninapiirkonna põrutus. Tunnistaja - kaupa toonud autojuht Kalev Erk on andnud ütlusi, et ta tuli kauplusesse leiba tooma, kaupluse ees seisid kaupluse juhataja, tema kõrval üks poiss ja tüdruk. Juhataja hoidis noormehest kinni ja toimus sõnavahetus. Kaupluse juhataja ütles, et nägi, kui neiu pani kotti vorsti ja palus, et tunnistaja võtaks tüdruku kinni, kuid ta ei jõudnud, kuna tüdruk pani samal ajal jooksu. Kalev Erk ei näinud, et juhataja oleks tüdrukut kinni hoidnud või poissi löönud, ei näinud ka noormehe poolt juhataja löömist. Kuna tüdruk pani jooksu, siis palus kaupluse juhataja Kalev Erk ́i appi, et viia noormees kaupluse tagaruumi kuni politsei saabumiseni. Kui nad teda sinna viisid, siis ei K.Erk ega kaupluse juhataja teda ei peksnud. Samal ajal mainis kaupluse juhataja, et peale seda, kui noormees teda näkku lõi, kukkusid tal prillid maha. Hiljem leidis juhataja prillid kaupluse eest, prilliklaas välja kukkunud. Kuidas see löömine toimus, tunnistaja kahjuks ei näinud. Vaadeldud on ka turvasalvestist, kust on näha, et M.T ja P.H viibisid kaupluses, panid kaupa kotti ja lahkusid tasumata. Apellant leiab, et kannatanu on andnud piisavalt üksikasjalikke ütlusi toimunu asjaolude kohta. Kannatanu on andnud järjepidevaid ütlusi sündmuse asjaolude kohta ja neist nähtuvalt oli P.H ja M.T ́i tegevus kooskõlastatud – P.H varjas poes M.T ́it, nad suhtlesid omavahel, seega ei saa väita, et M.T ́i põgenemisega oli vargus lõpuleviidud, vaid vägivalla kasutamisega kasvas see üle röövimiseks.

KarS § 200 kohaselt peab vägivald olema asja äravõtmise vahend, olema suunatud kannatanu vastupanu mahasurumisele. Lisaks on röövimise inkrimineerimisel nõutav, et vägivald oleks asja hõivamisega ajaliselt seotud. Oluline on see, et P.H sai aru, et tegemist on varastatud kaubaga, ta ei üritanud seda tegevust kuidagi peatada, kaupa tagasi anda, selle asemel lõi kannatanut, kelle ütlustes ei ole vähimatki põhjust kahelda. Leian, et vorstidele ja sinkidele lõpliku valduse saamiseks väärkoheldi kaupluse töötajat, kes püüdis kauba lõplikku äravõtmist takistada. Tegemist on avalikult toimepandud rööviga. Antud röövimise juures on oluline tähele panna just vägivalla ajalist seotust asja hõivamisega. P.H kasutas vägivalda ajal, kui M.T üritas varastatud kaubaga põgeneda. Valdus varale ei olnud lõppenud, sest valdaja polnud loobunud tegelikust võimust asja üle ega kaotanud seda muul viisil AÕS § 39 lg 1 tähenduses. P.H mõistis, et koos kaubaga põgenemine on võimalik üksnes kauplusetöötaja vastu suunatud vägivallaga. Kuna P.H kauplusest väljudes hüüdis M.T ́ile „Jookse ära!“, teadis ta väga hästi, et M.T püüab võõrast vallasasja ebaseaduslikult omastada. Rakendades poetöötaja suhtes vägivalda, sai P.H aru, et seeläbi on neil võimalik koos kaubaga põgeneda. On ilmne, et süüdistatavad üritavad vabaneda süüdistusest, mis on esitatud I astme kuriteo toimepanemises, suurema võimaliku karistuse hirmus. On tõendatud, et tegemist on rööviga isikute grupis, kus täideviijaks mõlemad kohtualused. Igaüks neist valitses tegu ja igaüks eeldas, et süüteo toimepanemine sõltub igast toimepanijast. Tegu on omistamisnormiga, mille alusel üks isik vastutab ka teise isiku poolt faktiliselt tehtud teo eest nagu oleks ta selle ise toime pannud. Röövimise kaastäideviimise moodustab ka olukord, kus ainult üks täideviijatest kasutab kannatanu kallal vägivalda, teine isik hõivab asja. Mõlemad vastutavad röövimise kaastäideviimise eest. P.H-le ning M.T ́ile süüks arvatav röövimine on toime pandud vähemalt kaudse tahtlusega. P.H poolt poetöötaja suhtes vägivalda kasutamisega pidid mõlemad süüdistatavad aru saama, et panevad toime röövimise, kuivõrd nad soovisid varasemalt poest võetud esemete endale saamist, vägivalla kasutamine oli nende ettekujutuses vältimatu sellise eesmärgi saavutamiseks. Kaastäideviimise materiaalõigusliku aluse moodustab eelkõige KarS § 21 lg 2 esimene lause, mille kohaselt järgneb kaastäideviimise eest vastutus, kui vähemalt kaks isikut panevad süüteo toime ühiselt ja kooskõlastatult. Tegemist on omistamisnormiga, mille alusel üks isik vastutab ka teise poolt faktiliselt tehtu eest nii, nagu ta oleks seda ise teinud. Riigikohtu kriminaalkolleegium on varasemas praktikas leidnud, et KarS § 21 lg 2 esimest lauset tuleb sisustada teovalitsemise teooriast lähtuvalt kui funktsionaalset teovalitsemist (Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi täiskogu 18. jaanuari 2005. a otsus kriminaalasjas nr 3-11-97-04 - RT III 2005, 4, 36, p 21). Teovalitsemise teooria kohaselt ei ole nõutav, et täideviijana käsitatav isik realiseeriks tingimata ja alati ise kas tervikuna või osaliselt objektiivse teokoosseisu, kuid kõik täideviijad peavad ühtsest tahtest hõlmatud ja kuriteokoosseisu tunnustele vastavate sündmuste kulgemist enda kontrolli all hoidma. Samas peab iga täideviija panus süüteo toimepanemisse olema oluline. Et asjade äravõtmine toimub just nimelt vägivallaga, pidi M.T aru saama, kuna oli sel ajal, kui vägivalda tarvitati, tee teisel poolel viiekordse maja taga (I kd tl 199). Juhul, kui ta poleks soovinud ja olnud nõus sellega, et asjad võetakse ära vägivallaga, pidi ta tõsimeeli takistama kuriteo tagajärje saabumist. Ülalviidatud tõendid oma kogumis kinnitavad, et rööv pandi toime isikute grupis mõlema kohtualuse poolt, igaühe teopanus oli oluline tulemuse saavutamiseks. Eelpool toodud asjaoludel leian, et P.H ja M.T ́i tegu on õigesti kvalifitseeritud röövimisena KarS § 200 lg 2 p 7 järgi, kuna P.H kasutas teda takistama ilmunud isiku suhtes vägivalda, et vara hõivamine lõpule viia.

jääda sanktsiooni alammäära piiresse, kuna kannatanule ei põhjustatud õnneks oluliselt raskeid vigastusi. Ka M.T ́i mõjutamisel ei ole varasemad vangistused eesmärki kandnud, mistõttu tema tingimuslikku vabastamist ei pea ma võimalikuks, kuna see ei vastaks karistuse eesmärkidele. M.T asus vaid mõned kuud pärast vanglast vabanemist 25.09.2012.a. toime panema uusi kuritegusid (esimene neist 15.02.2013.a.). Arvestades M.T ́i vähemkaalukamat rolli, leian, et talle mõistatav karistus võib jääda sanktsiooni alammäära piiresse. Ülaltoodust lähtuvalt apellant leiab, et kriminaalasjas on uuritud tõenditega tõendatud, et P.H ja M.T on toime pannud KarS § 200 lg 2 p 7 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Lähtudes eeltoodust ning juhindudes KrMS § 318 lg 1; § 337 lg 1 p 4; § 338 p 1, 2, 4; ning 340 lg 4 p 1 ja 4, prokuröri abi taotleb: 1) Tühistada Harju Maakohtu 11.10.2013.a. kohtuotsus nr 1-13-6744 (13230102591) P.H süüdimõistmises ja karistamises KarS § 199 lg 2 p 5,7,9 ja KarS § 121 järgi ning M.T ́i süüdimõistmises ja karistamises KarS § 199 lg 2 p 5,7,9 järgi kannatanu X X ́i suhtes 24.02.2013.a. toimepandud kuriteoepisoodis; 2) Teha uus süüdimõistev otsus, mõistes - P.H süüdi KarS § 266 lg 2 p 1 järgi kvalifitseeritavas kuriteos ja mõista karistuseks 9 kuud vangistust. KarS § 200 lg 2 p 7 järgi mõista karistuseks 3 aastat vangistust. KarS § 64 lg 1 alusel lugedes kergema karistuse kaetuks raskeimaga, mõista lõplikuks liitkaristuseks 3 aastat vangistust. KrMS § 238 lg 2 alusel vähendada karistust ühe kolmandiku võrra ja mõista karistuseks 2 aastat vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel eelvangistuse aeg 21.02.2013 – 22.02.2013, so 2 päeva lugeda karistusaja hulka ja kandmisele kuulub vangistus 1 a 11 k 28 p. Karistuse kandmise algus 24.02.2013.a. - M.T ́i süüdi KarS § 199 lg 2 p 9 järgi kvalifitseeritavas kuriteos ja mõista karistuseks 1 aasta vangistust. KarS § 200 lg 2 p 7 järgi mõista karistuseks 3 aastat vangistust. KarS § 64 lg 1 alusel lugedes kergema karistuse kaetuks raskeimaga, mõista lõplikuks liitkaristuseks 3 aastat vangistust. KrMS § 238 lg 2 alusel vähendada karistust ühe kolmandiku võrra ja mõista karistuseks 2 aastat vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel eelvangistuse aeg 18.02.2013 – 19.02.2013, so 2 päeva ja 07.09.2013 – 10.10.2013, so 1 kuu ja 3 päeva lugeda karistusaja hulka ja kandmisele kuulub vangistus 1 a 10 k 25 p.

KAITSJA SEISUKOHT:

KRIMINAALKOLLEEGIUMI PÕHJENDUS JA JÄRELDUS:

ette näidata ja ka kaupluse ruumidesse tagasi pöörduda. Seega oli mõlemale süüdistatavale arusaadav, et nende poolt võõra vara äravõtmine on avastatud. Selleks hetkeks oli küll võõras vara süüdistatavate käes, kuid neil ei olnud võimalust veel seda vara hakata enda äranägemise järgi kasutama või käsutama, nad ei olnud saavutanud veel hõivatu üle võimu, mistõttu ei saa rääkida veel lõpuleviidud kuriteost. Edasi on kannatanu ütluste alusel tuvastatav, et P.H astus tema ja naisterahva vahele, vabastades nii M.T ja käskides viimasel hõivatud kaubaga ära joosta, lükkas kannatanut eemale. Seepeale jooksiski naisterahvas kotti peidetud kaubaga minema ning tema kinnipidamine oli võimatu. Kolleegium leiab, et kannatanu pidades vargad kinni ja paludes neid kauplusse tagasi minna ning koti sisu ette näidata, näitas üles kindlat ja konkreetset tahet varastatu kaup kätte saada ja sellele seaduslik valdus taastada. Süüdistatava P.H poolt kannatanu ja kaassüüdistatava vahele astumine ning kannatanu eemale lükkamine lõi võimaluse kauba äravõtmiseks. Seega on tuvastatav seos P.H tegevuse, kannatanu lükkamise ja asja äravõtmise vahel kuna M.T sai võimaluse koos kaubaga jooksu panna, mistõttu kolleegium nõustub prokuröri seisukohaga, et P.H poolt kannatanu lükkamine oli asja äravõtmise vahendiks. Röövimisena tuleb subsumeerida süüdlase tegu, kes soovis toime panna vargust kuid kasutas seda takistama ilmunud isiku suhtes vägivalda, et hõivamine lõpule viia. Röövimise koosseisuna ettenähtud vägivalda on kohtupraktika sisustanud karistusseadustiku § 120-122 ja 118 ettenähtud tegude ja tagajärgedega, ehk siis mitte igasugune vägivald pole käsitatav röövimise vägivallana. Antud süüdistuse kontekstis on vägivallana käsitatud ja ette heidetud KarS § 121 ettenähtud kehalist väärkohtlemist, mille moodustas valu tekitav lükkamine ja näkku löömine, mis samuti tekitas valu ja nina põrutuse. Eelpool kolleegium juba leidis, et tuvastatud faktiliste asjaolude pinnalt saab rääkida, et kannatanu lükkamine rinnust jõuga, mille mõjul kannatanu lasi M.T lahti ning viimasel õnnestus koos varastatud kaubaga ära joosta, on seotud võõra vara hõivamisega kuna kannatanu lükkamine võimaldas lõpule viia vara hõivamise. Seega süüdistuse sisust tulenevalt tuleb antud juhul hinnata kas eelnimetatud lükkamine täidab KarS § 121 koosseisu ja röövimise vägivalla. Kannatanu ütluste kohaselt oli lükkamine päris valus ja mõned päevad tundis ka seljas valu. Riigikohus on oma otsuses 3-1-1-50-13 sedastanud, et valu tuleb mõista kui tegeliku või potentsiaalse kudede kahjustamisega kaasnevat ebameeldivat aistingut. Valulävi e vähim mõjutaja, mida isik suudab tunda valuna, on subjektiivne nähtus, mis on erinevate inimeste puhul erinev. Siiski tuleb märkida, et KarS § 121 koosseisu kontekstis ei või piirsituatsioonides

eelviidatud tõdemusega piirduda, vaid tuleb täiendavalt küsida ka selle järgi, kas kannatanule valuaistingu tekkimine on süüdistatavale tema teo tagajärjena objektiivselt omistatav. Olukorras, kus objektiivse kõrvalseisja seisukohast ei oleks valu hinnatav süüdistatava teo tüüpilise tagajärjena, tuleb sellele küsimusele vastata eitavalt. Kolleegium leiab, et ülaltoodud lahendile tuginevalt pole antud juhul kannatanu lükkamine objektiivselt hinnatav sellise vägivallana, mis annaks aluse kvalifitseerida süüdistatavate tegevuse röövimisena. Kannatanu on andnud ütlusi, et enne poest väljumist pani ta ennast riidesse ning kuna oli talvine aeg saab jõuda järeldusele, et tegemist on soojema üleriidega. Kätega lükkas süüdistatav kannatanut rindkerest, mille tagajärjel astus ta paar sammu trepist alla, kuid jäi püsti. Kannatanu poolt kurdetud seljavalu osas kolleegium leiab, et nimetatu sidumine rinnust lükkamisega eeldab kas eriteadmisi või vähemalt pikemat põhistamist. Antud juhul arstliku läbivaatuse järgselt patsiendikaardil sellekohased andmed puuduvad ja kannatanu pole selle kohta selgitust andnud. Üleriietes inimese lükkamisel nii, et ta astub paar sammu tagasi, ei saa valuaistingut hinnata tüüpilise tagajärjena, mistõttu tuleb antud situatsioonis tõdeda, et süüdistatava tegevus, kannatanu lükkamine ja selle tagajärg ei anna alust rääkida vägivallast KarS § 121 koosseisu kontekstis, mistõttu ei kvalifitseeru süüdistatavate selline tegevust röövimisena KarS § 200 lg 2 p 7 järgi. Prokurör on nii süüdistuses kui ka apellatsioonis väljendanud arusaama, et kogu kannatanu suhtes P.H poolt kasutatud vägivald, ehk siis mitte ainult kannatanu lükkamine vaid ka näkku löömine, on seotud võõra vara röövimisega ja sisustab koosseisulise vägivalla. Kolleegium sellise seisukohaga nõustuda ei saa. Antud juhul eelpool äratoodud ja peamiselt kannatanu ütlustele tuginev sündmuste käik näitab, et võõra vara üle võimu saamine tekkis pärast seda kui süüdistatav M.T oli koos varaga ära jooksnud ja teda enam kätte ei saadud. Kolleegium leiab, et selleks hetkeks oli vara seaduslik valdus lõppenud ja võõra vara hõivamine süüdistatavate poolt lõpule viidud. Kannatanu ütluste kohaselt pärast seda kui naisterahvas oli kaubaga minema jooksnud ja ta sai aru, et teda pole võimalik kätte saada, keskendus ta teise varga, teda lükanud noormehe kinnipidamisele. Selle käigus noormees püüdis lahti rabeleda, minema pääseda ning selle saavutamiseks lõi teda näkku. Süüdistatava poolt kannatanu näkku löömine on tõendatud lisaks kannatanu ütlustele isiku läbivaatuse protokollis fikseeritud vigastustega ning patsiendikaardil arsti poolt tuvastatuga sellest, et kannatanul oli pärast sündmusi kriimustused ninal ja sinakaks tõmbuv hematoom. Samuti on süüdistatav nentinud, et kinnipidamise käigus võis ta kannatanut vigastada.

Kolleegium leiab, et P.H poolt kannatanu näkku löömine ei olnud enam seotud vara hõivamisega, vägivald ei olnud vara ebaseadusliku äravõtmise vahendiks vaid oli kasutatud sündmuskohalt põgenemiseks juba pärast vara äravõtmise lõpuleviimist. P.H kinnipidamine kuidagi enam ei takistanud varguse kaastäideviija M.T poolt kauba ebaseaduslikku kasutamist ega käsutamist. Eeltoodust tulenevalt kolleegium nõustub maakohtu järeldusega, et selline süüdistatava P.H tegevus on kvalifitseeritav KarS § 121 järgi. Prokuröri poolt apellatsioonis viidatud tunnistaja K.E on andnud ütlusi tema poolt tajutust ning nägemata üldse vägivalla kasutamist, on andnud sündmuste toimumise osas kannatanu ütlustega kooskõlas olevaid selgitusi, millised aga ei anna alust süüdistatavate tegevuse kvalifitseerimiseks röövimisena. Kokkuvõtvalt kolleegium nõustub vaidlustatud kuriteoepisoodis maakohtu poolt süüdistatavate tegevusele süüdistusest erineva juriidilise hinnangu andmisega. Tõendite ümberhindamiseks või maakohtust erinevale järeldusele jõudmiseks prokuröri apellatsioonis esitatud väiteid alust ei anna.

asenduskaristuse mõistmine. Ainukeseks süü suurust vähendavaks asjaoluks on puhtsüdamlik kahetsust, mida on maakohus juba karistuse mõistmisel arvestanud. Tegemist on korduvate omavoliliste sissetungimistega, kolme koosseisulise raskendava asjaoluga varguse toimepanemisega ning ka vägivalla kasutamisega. Seega saab tõdeda, et P.H poolt toimepandud teod ja põhjustatud tagajärjed annavad seadusliku aluse tema karistamiseks reaalse vangistusega. P.H varasemad korduvad süüdimõistmised erinevate kuritegude toimepanemiste eest näitavad tema negatiivset ja ükskõikset suhtumist õiguskorda. Asjaolu, et P.H alustas uute kuritegude toimepanemist vahetult pärast eelmise karistuse ärakandmist, annab aluse järelduseks, et lühiajalised vangistused pole teda mõjutanud loobuma kuritegude toimepanemisest ning seega on P.H enda käitumisega välistanud tema karistamisel KarS § 69 kohaldamise.

tegelikkusele, oli tal võimalik loobuda lühimenetlusest, kuid seda süüdistatav teinud ei ole.

P.H suhtes toimus menetlus ka tema apellatsiooni alusel mistõttu tema õigusabi kulud summas 48,00 eurot jäävad tema kanda kuna tema poolt esitatud apellatsiooni alusel kohtuotsust ei tühistatud.

Ivi Kesküla

Meelika Aava

Orvi Tali

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.