Riigiprokuratuuri 18. novembri 2013 määrus kaebuse rahuldamata jätmise kohta
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Maia Korhoneni lepinguline esindaja vandeadvokaat Tambet Laasik, kaebus
RESOLUTSIOON
1.Riigiprokuratuuri 18. novembri 2013 määrus jätta muutmata.
2.Maia Korhoneni lepingulise esindaja vandeadvokaat Tambet Laasiku kaebus jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord KrMS § 385 p 11 kohaselt on määrus lõplik ja ei kuulu edasikaebamisele. Asjaolud
1.Kriminaalasjas nr 13260101898 alustati menetlust 03.06.2013 KarS § 201 lg 1 tunnustel Maia Korhoneni avalduse alusel selles, et avaldaja arvates ajavahemikul 29.11.2010 kuni 02.05.2013 on tema õde T.K. omastanud nende ema T.R. pangakontodelt viimasele kuuluvat raha kokku 13 294,46 euro väärtuses. Kriminaalmenetluse käigus on üle kuulatud T.K. , M.R.
, T.R. , K.K. , R.T.
ja M.K. . 10.09.2013 lõpetas uurimisasutus prokuratuuri loal kriminaalmenetluse KrMS § 199 lg 1 p 1 - § 200 alusel, koostades KrMS § 145 lg 1 p 11, § 206 lg 11 kohaselt kriminaalmenetluse lõpetamise määruse põhistamata kujul. 09.10.2013 ennistas Lõuna prefektuur kaebetähtaja esitades seejärel 10.10.2013 M. Korhoneni esindaja taotlusel kriminaalmenetluse lõpetamise määrusele põhistused ning leidis, et kogutud tõendid ei kinnita T.R. pangakontolt raha omastamist KarS § 201 tunnustel.
2.21.10.2013 esitas M. Korhoneni esindaja vandeadvokaat Tambet Laasik Riigiprokuratuurile kaebuse, milles kokkuvõtlikult leidis, et kriminaalmenetlus on lõpetatud ennatlikult. Uurimisasutus on lähtunud ainuüksi de facto kahtlustatavate ennastõigustavatest ütlustest ning kuulanud kannatanu ära oluliselt rikkudes KrMS § 70 lg 2 p-s 3 sätestatud nõudeid. Kannatanu seadusliku esindaja, kes esitas ka kuriteoteate, ülekuulamist ei pidanud
uurimisasutus arusaamatult aga vajalikuks. Uurimisasutus jättis tähelepanuta, et kannatanu ei teadnud talle Saksamaalt tulnud suurest maksest ning enamik vastavast summast omastati kannatanu arvelt ca poole aasta vältel, mis üheselt välistab tunnistajate (keda oleks menetluses pidanud käsitlema kahtlustatavatena) kaitseversiooni, et vastavat raha kasutati kannatanu nõusolekul ja huvides. Kaebaja palus tühistada Lõuna prefektuuri 10.09.2013 prokuratuuri loal kriminaalmenetluse lõpetamise määrus kriminaalasjas nr 13260101898 ja jätkata kriminaalmenetlust.
3.18.11.2013 määrusega jättis Riigiprokuratuur M. Korhoneni esindaja kaebuse rahuldamata. Riigiprokuratuuri hinnangul pole kaebuse esitaja kannatanu ja kaebus vaadatakse läbi järelevalve korras. Riigiprokuratuuri prokuröri abi oli seisukohal, et kriminaalmenetluse lõpetamise määruses toodud lõppjäreldus tõendite hindamisel on kooskõlas kogutud materjalidega ning kriminaalmenetluse lõpetamise osas on asutud õigele seisukohale.
3.1.Üldjuhul võib menetleja kriminaalmenetluses oma parima äranägemise järgi otsustada, millistele tõenditele tuginevalt püüab ta tuvastada menetletava kuriteo faktilisi asjaolusid. Vajadusel konsulteerib menetleja menetlust juhtiva prokuröriga. Kohtueelses kriminaalmenetluses on eeluurimismetoodika ja uurimistaktika valdkonda kuuluvate küsimuste kohta pädev õiguslikku hinnangut andma üksnes kohtueelne menetleja, kes oma kaalutlusõiguse alusel otsustab vajalike menetlustoimingute teostamise, sealhulgas tunnistajate ülekuulamise vajaduse ja otstarbekuse. Kaebuses tõstatatud täiendavate menetlustoimingute läbiviimisega seonduvalt selgitas prokuröri abi, et tõendamise seisukohast perspektiivitute ja mõttetute menetlustoimingute tegemine on vastuolus menetlusökonoomika põhimõttega. Kaebaja on oma seisukohad kirjalikult esitanud kuriteokaebuses ja käesolevas kaebuses ning tema ülekuulamine ei muuda juba tuvastatud asjaolusid määral, mis võiksid tehtud menetlusotsust muuta.
3.2.Kaebuses viidatakse ka menetlusõiguse rikkumisele. Arusaamatuks jääb, miks oleks pidanud T.R. ülekuulamisel kohaldama alaealise tunnistaja ülekuulamise erisusi KrMS § 70 mõttes. Kaebajale selgituseks tuleb märkida, et õigusnormi ülesehitusest lähtuvalt tuleb arvestada õigusnormi kui tervikuga ning esmalt väärivad lugemist ka KrMS § 70 lg 1 ja 2, mis sõnaselgelt viitavad alaealise tunnistaja ülekuulamisele.
3.3.T.R. ütlustega on kaebaja väited ümber lükatud. T.R. on lubanud T.K. il kasutada arvel olnud raha. T.R. antud ütlused langevad kokku samas kriminaalasjas teiste tunnistajate T.K. i, M.R. , K.K. i ja M.K. i ütlustega. Kuna T.R. antud ütlused riimuvad teiste tunnistajate ütlustega, siis puudub ka põhjus neis kahelda. Samuti on Hooldekodu Härmalõng vanemhooldaja R.T. andnud ütlusi, et T.R. mälu on suhteliselt hea. Ta orienteerub kenasti ajas ja ruumis ning saab temaga toimuvast aru. Seega on Riigiprokuratuuri prokuröri abi hinnangul T.R. ütlused tervikuna adekvaatsed, usaldusväärsed ja ka usutavad eluliselt. Seega puudub KarS §-s 201 lg 1 sätestatud kuriteokoosseis ja esineb kriminaalmenetlust välistav asjaolu ning kriminaalmenetlus on lõpetatud õigesti kriminaalmenetluse aluse puudumise tõttu.
3.4.T.R. teovõime piiramise küsimus on alles lahendamisel ja nagu ülaltoodust nähtub, oli ta selge mõistusega, see tähendab suuteline hindama temaga toimuvat. Enda raha omastamist pole T.R. kordagi avaldanud ei temaga suhelnud politseitöötajaile, prokurörile ega hooldajatele. Antud olukorras, kus T.R. ise ei soovi olla kannatanu, on asjakohatu rääkida ka M. Korhonenist kui kannatanust. Nähtuvalt Tartu Maakohtu 3. mai 2013 määrusest tsiviilasjas nr 2-13-19573 määrati esialgse õiguskaitse korras T.R. üle ajutiseks eestkostjaks kuni eestkostja määramiseni tema tütar M. Korhonen, kellele määrati kitsas ülesannete ring meditsiinija sotsiaalhoolekandeteenuste osutamine. 2. oktoobri 2013 Tartu Maakohtu määrusega T.R. ei või teha mingeid tehinguid ilma eestkostja M. Korhoneni nõusolekuta. Nimetatud -2-
kohtumäärus on T.R. teise tütre T.K. i poolt vaidlustatud. Riigiprokuratuur on seisukohal, et alles eeltoodud määruse jõustumisel tuleb M. Korhoneni käsitleda isikuna, kellel on KrMS-ist tulenevad kõik kannatanu õigused ja kohustused.
4.Riigiprokuratuuri määruse peale esitas kaebuse M. Korhoneni esindaja vandeadvokaat T. Laasik, kes palub tühistada PPA Lõuna prefektuuri 10.09.2013 prokuratuuri loal kriminaalmenetluse lõpetamise määrus, Riigiprokuratuuri 18.11.2013 kaebuse rahuldamata jätmise määrus ja jätkata kriminaalasja nr 13260101898 menetlust. Samuti taotleb esindaja KrMS § 70 põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistamist osas, milles see ei kohaldu tunnistajate suhtes, kes vaimuhaiguse, nõrgamõistuslikkuse või muu psüühikahäire tõttu kestvalt ei suuda oma tegudest aru saada või neid juhtida.
4.1.Kriminaalmenetluse lõpetamine põhineb piiratud teovõimega kannatanu ülekuulamisel, mis on toimunud menetlusõigust oluliselt rikkudes. Piiratud teovõimega kannatanu T.R. ülekuulamisel oleks pidanud lähtuma KrMS § 70 sätestatud nõuetest, sealhulgas kaasama ülekuulamisele sotsiaaltöötaja või psühholoogi. Kaebuses leitakse, et psüühikahäirega tunnistajate teistsuguseks kohtlemiseks alaealiste tunnistajatega võrreldes puudub igasugune mõistlik põhjus, mistõttu tegemist on PS § 12 sätestatud võrdsuspõhimõtte rikkumisega. Riigikohtu praktika järgi tuleb erinevate tõlgendusvõimaluste puhul eelistada põhiseadusega kooskõlas olevat tõlgendust neile tõlgendustele, mis põhiseadusega kooskõlas ei ole. Samuti tuleks eelistada tõlgendust, millega oleks tagatud erinevate põhiseaduslike väärtuste kõige suurem kaitse (nt RKÜKo 3-2-1-73-04, p 36). Kogu Riigiprokuratuuri (ning ka prokuratuuri ja menetleja) käsitlus põhineb tsiviilõiguslikult piiratud teovõimega isiku ütlustel, kes ei suuda aru saada, et tema vara on omastatud. Selle juures ei ole Riigiprokuratuur pidanud oluliseks Sotsiaalkindlustusameti Tartu büroo 11. juuni 2013 otsust nr 988646, milles on sedastatud, et T.R. vajab sügava puude tõttu ööpäevaringset kõrvalabi muu hulgas suhtlemisel. Samalaadselt ei ole menetleja pidanud oluliseks Tartu Maakohtu 2. oktoobri 2013 määrust tsiviilasjas nr 2-13-19573, millega kohus on määranud T.R. le eestkostja ning tunnistanud ta tsiviilõiguslikult piiratud teovõimega olevaks.
4.2.Kaebuse kohaselt on Riigiprokuratuur jätnud tähelepanuta, et T.R. ei teadnud (hoolimata ütlustes sedastatust) seda, et talle laekus Saksamaalt suurem summa ca 13 000 eurot raha ning kogu see rahasumma eemaldati T.R. arveldusarvelt ca kuue kuu vältel. T.R. ütluste kohaselt kasutas ta seda raha üüri, elektri, riiete ja jalanõude eest maksmiseks. T.R. ei ole kinnitanud T.K. ile korduvate suurte summade kinkimist. Arvestades, et T.R. on piiratud teovõimega, ta vajab muu hulgas suhtlemiseks abi ning vastab küsimustele harva pikemalt kui „jah“ või „ei“, on ilmselge, et Riigiprokuratuuri poolt viidatud T.R. ütlused ei kujuta endast T.R. vabalt antud ütlusi, vaid vastuseid suunavatele küsimustele, milliste esitamine on KrMS § 68 lg 4 kohaselt reeglina keelatud. Suunavad küsimused omakorda on aga ilmselgelt kujunenud T.K. i poolt antud ennastõigustavate ütluste alusel, kuivõrd T.K. andis ütlusi 3. juunil 2013 ning T.R. pärast teda 12. juunil 2013. M. Korhoneni tunnistajana üle kuulatud ei ole. Selle asemel on menetleja ning seejärel prokuratuur võtnud aluseks just T.K. i ütlused, viidates, et ka kannatanu ütlused on nendega kooskõlas.
4.3.Kaebuse esitaja märgib, et Riigiprokuratuur lahendas enda põhjenduste kohaselt eelneva kaebuse järelevalve korras mitte kannatanu kaebeõiguse alusel, kuivõrd Riigiprokuratuur leidis, et M. Korhonenil puudub õigus kannatanu esindamiseks. Siinkohal on oluline esile tuua, et M. Korhonen määrati T.R. esindajaks ehk seaduslikuks eestkostjaks juba 3. oktoobril 2013 Tartu Maakohtu määrusega tsiviilasjas nr 2-13-19573, mis oli viivitamatult täidetav, kaebus Riigiprokuratuurile esitati aga alles 21. novembril 2013. Tartu Maakohtu määrus küll vaidlustati 17. oktoobril 2013 määruskaebusega, kuid vastav kaebus jäeti Tartu Ringkonnakohtu 28. novembri 2013 määrusega rahuldamata. Ringkonnakohtu määrus on -3-
jõustunud. Seega, käesoleva kaebuse esitamise hetkeks on M. Korhonen T.R. eestkostjana tema seaduslik esindaja, mistõttu käesolev kaebus tuleb läbi vaadata korralise kaebusena mitte järelevalve teostamise korras. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused
5.Ringkonnakohus, tutvunud lõpetatud kriminaalasja materjalidega, Riigiprokuratuuri määrusega ning M. Korhoneni esindaja kaebusega, leiab, et Riigiprokuratuuri 18.11.2013 määruse peale esitatud kaebus on põhjendamatu ja tuleb jätta rahuldamata. Kohus nõustub Riigiprokuratuuri määruses sedastatuga, et kriminaalasja nr 13260101898 lõpetamine kriminaalmenetluse aluse puudumise tõttu on seaduslik ja põhjendatud. Kuna ringkonnakohus nõustub täielikult Riigiprokuratuuri põhjendustega, siis käsitletakse käesolevas määruses vaid kaebuses esitatud väiteid.
6.KrMS § 208 lg 1 kohaselt kui KrMS § 207 lg 1 või lg 2 nimetatud kaebus on Riigiprokuratuuri määrusega jäetud rahuldamata, võib kaebuse esitanud isik määruse advokaadi vahendusel vaidlustada ringkonnakohtus. Seega on ringkonnakohtul pädevus KrMS § 208 alusel esitatud kaebuse lahendamisel otsustada, kas kriminaalmenetluse alustamine võiks olla vajalik selgitamaks välja võimalikud tähtsust omavad asjaolud. Samas peab ringkonnakohus arvestama, et vastavalt KrMS § 30 lg 1 juhib kohtueelset menetlust prokuratuur, tagades selle seaduslikkuse ja tulemuslikkuse.
7.Kohtule esitatud kaebuses leitakse, et T.R. tunnistajana antud ütlused ei ole usaldusväärsed, kuna tegu on piiratud teovõimega isikuga, kelle ülekuulamisele oleks tulnud kaasata sotsiaaltöötaja või psühholoog. Kaebaja esindaja leiab, et KrMS § 70, mis käsitleb alaealise tunnistaja ülekuulamist, on põhiseadusvastane osas, milles see ei kohaldu psüühikahäirega tunnistajate suhtes.
7.1.Kriminaalmenetluse seadustik ei näe ette kohustust piiratud teovõimega isiku ülekuulamisele kaasata psühholoogi või sotsiaaltöötajat ning kohus ei leia, et selline regulatsioon oleks kuidagi vastuolus Eesti Vabariigi Põhiseadusega. Psüühikahäire ei tähenda igal juhul seda, et täiskasvanud inimene ei oleks võimeline andma adekvaatseid ütlusi. Menetlejal on alati õigus ülekuulamisele kaasata sotsiaaltöötaja või psühholoog, kui ta peab seda vajalikuks. Tegemist on menetleja kaalutlusõigusega. Antud juhul ei ole politseitöötaja pidanud vajalikuks kedagi kaasata, kuna T.R. antud ütlused on loogilised ja kooskõlas teiste kriminaalasjas kogutud materjalidega. Seega ei tekkinud menetlejal kahtlust, et T.R. ei oleks võimeline iseseisvalt ütlusi andma. Lisaks on üle kuulatud Härmalõng hooldekodu vanemhooldaja R.T. , kes kinnitab, et T.R. orienteerub ajas ja ruumis ning saab temaga toimuvast aru. Kriminaalasja materjalidega tutvudes ei tekkinud kohtul kahtlust T.R. ütluste usaldusväärsuses.
8.Kaebaja esindaja on seisukohal, et T.R. ei olnud teadlik, et tema arveldusarvele laekus Saksamaalt ligi 13 000 eurot ning et see summa eemaldati T.R. arveldusarvelt umbes poole aasta jooksul. Lisaks leitakse, et T.R. le on ülekuulamisel esitatud suunavaid küsimusi, mis on kujunenud T.K. i ennastõigustavatest ütlustest. Üle on jäetud kuulamata M. Korhonen.
8.1.Ringkonnakohus nõustub Riigiprokuratuuri määruses toodud seisukohaga, et kohtueelses kriminaalmenetluses on eeluurimismetoodika ja uurimistaktika valdkonda kuuluvate küsimuste kohta pädev õiguslikku hinnangut andma üksnes kohtueelne menetleja, kes oma kaalutlusõiguse alusel otsustab vajalike menetlustoimingute teostamise, sealhulgas tunnistajate ülekuulamise vajaduse, otstarbekuse ja järjekorra üle. Menetleja on kuulanud üle kõik asjaga puutumust omavad isikud ning oma äranägemise järgi otsustanud, millises järjekorras nende isikute küsitlemine toimub. Kohtul ei ole võimalik praegusel juhul menetlejale midagi ette heita.
-4-
M. Korhoneni ei ole eeluurimisel tunnistajana üle kuulatud, kuna ta on oma põhjaliku seisukoha avaldanud 24.05.2013 koostatud kuriteoteates, mille menetleja on lisanud kriminaaltoimikusse ning hinnanud seda koos teiste kriminaalasjas kogutud tõenditega. Seega ei pidanud menetleja vajalikuks M. Korhoneni täiendavalt üle kuulata. Kohtule jääb arusaamatuks kaebuses esitatud väide, et T.R. ei olnud teadlik, et 25.11.2010 laekus tema arveldusarvele 12 696 eurot. Enda ülekuulamisel seletab T.R. , miks ja kui palju raha tema arveldusarvele kanti. Samuti räägib ta, kuidas ja miks kanti tema arveldusarvelt raha T.K. i, M.R. , K.K. i ja M.K. i arveldusarvetele. T.R. kinnitab, et andis reisimiseks raha K.K. ile ning seda, et tal pole kellegi vastu pretensioone, kuna kõik ülekanded on tehtud temaga kooskõlastatult ja ta lubas oma tütrel ja lapselastel raha kasutada. T.R. ütlused on kooskõlas teiste tunnistajate ütlustega, ta on teadlik toimunust ning annab üksikasjalisi ütlusi. Ainuüksi fakt, et T.R. kuulati üle pärast T.K. i ülekuulamist, ei anna alust arvata, et isikule esitati suunavaid küsimusi.
9.Kaebuses tuuakse veel välja, et praegusel ajal on M. Korhonen T.R. eestkostja ja seega tema seaduslik esindaja, mistõttu käesolev kaebus tuleb läbi vaadata korralise kaebusena mitte järelevalve teostamise korras.
9.1.Ringkonnakohus nõustub, et M. Korhonen on T.R. eestkostja ja seaduslik esindaja, samas ei muuda see fakt asjaolu, et kriminaalasi nr 13260101898 lõpetati seaduslikult ja kriminaalmenetluse jätkamiseks puudub alus.
10.Eelnevast tulenevalt on ringkonnakohus seisukohal, et käesoleval juhul esineb kriminaalmenetlust välistav asjaolu KrMS § 199 lg 1 p 1 järgi, kuna olemasolevate tõendite pinnalt pole tõendatud, et T.R. on toime pannud talle kuriteoteates ette heidetud teo.
11.Juhindudes KrMS § 208 lg-st 5 jätab ringkonnakohus vaidlustatud Riigiprokuratuuri määruse muutmata ja M. Korhoneni esindaja kaebuse rahuldamata.
Maarika Kuusk Kohtunik
-5-
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.