Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend
3-1-1-130-13 13. jaanuar 2014 Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Jüri Ilvest ja Ott Järvesaar Kriminaalasi N.N-i süüdistuses KarS § 320 lg 1 järgi Tallinna Ringkonnakohtu 10. juuli 2013. a otsus kriminaalasjas nr 1-13-1648 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik N.N-i kaitsja vandeadvokaat Toomas Bekker, kassatsioon Teised kassatsioonimenetluse Prokuratuur, Põhja Ringkonnaprokuratuuri prokuröri abi Kelly pooled Kruusimägi Asja läbivaatamise kuupäev ja viis 11. detsember 2013, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 10. juuli 2013. a otsus kriminaalasjas N.N-i süüdistuses KarS § 320 lg 1 järgi muutmata ja süüdistatava kaitsja kassatsioon rahuldamata.
2.Määrata Toomas Bekker'i Advokaadibüroole makstava riigi õigusabi tasu suuruseks ja riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatuseks N.N-ile kassatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest 216 (kakssada kuusteist) eurot, sealhulgas käibemaks 36 (kolmkümmend kuus) eurot.
3.Mõista eelmises punktis nimetatud menetluskulu katteks N.N-ilt Eesti Vabariigi kasuks välja 216 (kakssada kuusteist) eurot.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.
N.N anti kohtu alla süüdistatuna karistusseadustiku (KarS) § 320 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises. N.N andis 11. novembril 2012 ülekuulamisel kannatanuna ütlusi selle kohta, et samal päeval kella 16.00 ajal tungisid talle kallale mitu noormeest, kelle löökide tagajärjel kaotas ta teadvuse ja teadvusele tulles avastas, et ta kaelast on ära võetud kuldkett. N.N oli hoiatatud teadvalt valeütluste andmise eest. 15. novembril 2012 tunnistas N.N ülekuulamisel, et andis
11.novembril teadvalt valeütlusi, ja avaldas seejärel, et tegelikult teda ei pekstud ega varastatud tema kuldketti. Ta kukkus joobes olles ise ja kaotas keti ära.
2.Harju Maakohtu 9. aprilli 2013. a otsusega lühimenetluses mõisteti N.N süüdistuses KarS § 320 lg 1 järgi õigeks. 2.1 Maakohus leidis, et ühed süüdistatava ütlustest on valed, kuid N.N-ile esitatud süüdistus võimaldab kohtul otsustada vaid 11. novembril 2012 antud ütluste tõepärasuse üle. Kohus asus seisukohale, et süüdistatava poolt 11. novembril 2012 antud ütlused röövi toimumise kohta on usutavad. Selle kasuks räägivad ütluste sisukus, vahetult politsei poole pöördumine, ütluste loogiline ühtimine kohtus antud ütlustega ja ka vigastuste iseloom, mis viitab enesekaitsele, mitte kukkumisele. Ühtlasi puudus süüdistataval põhjus anda 11. novembril 2012 valeütlusi. 2.2 Vastupidiste ütluste andmine 15. novembril 2012 võib olla seletatav sellega, et N.N aeti politseis segadusse ja ta mõistis, et juhtumi uurimine on üsna lootusetu, misjärel ta soovis uurimise lõpetamist, ise seejuures aru saamata, et ütlustest loobumine toob kaasa vastutuse. Ainuüksi 15. novembri 2012. a ülekuulamise protokollist aga ei piisa tõendamaks, et N.N andis 11. novembril teadvalt valeütlusi. Kuna 11. novembri 2012. a ütlused on loogilised ja eluliselt usutavad, ei ole KarS § 320 lg 1 objektiivne koosseis täidetud ning N.N tuleb talle esitatud süüdistuses õigeks mõista.
3.Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni Põhja Ringkonnaprokuratuuri prokuröri abi Kelly Kruusimägi, kes taotles maakohtu otsuse tühistamist ja uue otsusega N.N-i süüditunnistamist KarS § 320 lg 1 järgi. Apellant märkis, et süüdistusaktis kajastatakse nii 11. novembri 2012. a ütlusi röövimise toimumise kohta kui ka 15. novembri 2012. a ütlusi, milles N.N röövimise toimumist eitas. Mõlemal juhul hoiatati teda eelnevalt teadvalt valeütluste andmise eest. Kuna N.N
andis teineteist välistavaid ütlusi, on alust rääkida valeütluste andmisest, sõltumata sellest, millisel korral ta valeütlusi andis. Maakohus hindas 11. novembri 2012 ütlused tõesteks, mis viitab asjaolule, et kohus on sedastanud 15. novembri 2012. a ütluste tõele mittevastavuse. Sellele vaatamata mõistis kohus N.N-i valeütluste andmises õigeks. Seeläbi kohaldas maakohus ebaõigesti materiaalõigust ja rikkus oluliselt kriminaalmenetlusõigust.
4.Tallinna Ringkonnakohtu 10. juuli 2013. a otsusega prokuröri apellatsioon rahuldati ja maakohtu otsus tühistati. N.N tunnistati süüdi KarS § 320 lg 1 järgi ja talle mõisteti karistuseks neli kuud vangistust. Kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 238 lg 2 alusel vähendati mõistetud karistust ühe kolmandiku võrra ja N.N-ile mõisteti lõplikuks karistuseks kaks kuud ning kakskümmend päeva vangistust. KarS § 73 alusel jäeti mõistetud karistus tingimisi täielikult kohaldamata, kui N.N ei pane kolmeaastase katseaja kestel toime uut tahtlikku kuritegu. Ringkonnakohus märkis, et maakohus leidis ekslikult, et süüdistus on esitatud vaid 11. novembril 2012. a antud ütluste osas. Süüdistusaktis on selgelt välja toodud, milliste tõendamiseseme asjaolude kohta andis N.N kannatanuna erinevaid ütlusi. Käesolevas kriminaalasjas on tõendina uuritud kahte ülekuulamisprotokolli, mis sisaldavad üksteist välistavaid andmeid kuriteo tõendamiseseme asjaolude kohta, mistõttu on tõendatud KarS § 320 lg 1 objektiivne külg. Süüteo subjektiivne koosseis on samuti täidetud. N.N on mõlemal ülekuulamisel oma allkirjaga kinnitanud, et talle on tutvustatud õigusi ja kohustusi ning hoiatatud valeütluste andmise eest. N.N-i allkirja olemasolu ülekuulamise protokollides näitab, et ta mõistis oma õigusi ja kohustusi ning sai aru ka hoiatusest. Ei ole alust kahelda tema süüvõimes.
KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
5.Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni N.N-i kaitsja vandeadvokaat Toomas Bekker, kes taotles ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja maakohtu otsuse jõustamist. Kaitsja põhjendused on järgmised. Süüdistuse kohaselt pani N.N kuriteo toime 11. novembril 2012. Maakohus on hinnanud tõendeid kogumis ja veenvalt põhjendanud, miks on
11.novembril 2012 antud ütlused tõepärased, ja leidnud, et N.N-i käitumises puudub süüteokoosseis. Ringkonnakohus mõistis aga N.N-i süüdi, vastamata sealjuures küsimusele, kas N.N andis 11. novembril 2012 valeütlusi, jättes tuvastamata teo toimumise fakti ja rikkudes seeläbi KrMS § 306 lg 1 p 1. Ringkonnakohus leidis, et KarS § 320 lg 1 süüteokoosseis on täidetud alternatiivselt kas 11. või 15. novembril 2012 antud ütlustega. Kassaator nõustub, et süüteokoosseis on tõepoolest täidetud, kuid mitte 11. novembri 2012. a ütluste osas. Kuivõrd N.N-ile esitatud süüdistuses ei ole aga 15. novembril 2012 valeütluste andmist ette heidetud, väljus ringkonnakohus süüdistuse piiridest, rikkudes seeläbi KrMS § 268 lg-s 1 sätestatut.
6.Kassatsioonivastuses märgib prokurör, et esitatud süüdistus võimaldas kohtul analüüsida nii 11. kui ka 15. novembril 2012. a antud ütluste vastavust KarS § 320 lg 1 koosseisule. Käesolevas kriminaalasjas ei ole vaja analüüsida seda, kas N.N rööviti, vaid tuleb teha selgeks, kas süüdistatav andis valeütlusi.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
7.KarS § 320 lg 1 näeb ette karistuse kannatanu või tunnistaja poolt kriminaal- või väärteomenetluses või tsiviilkohtu- või halduskohtumenetluses teadvalt vale ütluse andmise eest või menetlusosalise poolt vande all teadvalt vale seletuse või vande all teadvalt vale vara nimekirja või sissetulekute või kulude arvestuse andmise eest. Et N.N oli nii 11. kui ka
15.novembril 2012 ütlusi andes kannatanu, oli tegemist erilise isikutunnusega isikuga KarS § 24 lg 1 tähenduses, kes võib realiseerida KarS § 320 lg 1 koosseisu. Kuivõrd menetluses on korduvalt viidatud sellele, et N.N hoiatati eelnevalt teadvalt valeütluste andmise eest, selgitab kolleegium, et KarS § 320 lg 1 koosseisu realiseerimise seisukohalt ei ole sellisel hoiatamisel tähendust. Erinevalt enne karistusseadustikku kehtinud kriminaalkoodeksi § 175 lg-st 1 ei eelda isiku karistamine valeütluse andmise eest kehtiva õiguse kohaselt seda, et hilisema valeütluse andjale tehakse eelnevalt teatavaks vastutus selle tegevuse eest. Isiku teadmine või mitteteadmine oma teo karistatavusest võib sarnaselt muudele süütegudele olla oluline vaid süü tasandil. Kui valeütluse andja ei ole teadlik valetamise keelatusest, tuleb ta juhul, kui selline väärarusaam oli tema jaoks vältimatu, vastavalt KarS § 39 lg-le 1 süü puudumise tõttu õigeks mõista.
8.KrMS § 7 lg-s 3 sätestatud in dubio pro reo-põhimõtte kohaselt tõlgendatakse kriminaalmenetluses kõrvaldamata kahtlus kahtlustatava või süüdistatava süüdiolekus tema kasuks. Käesolevas kriminaalasjas on jäänud kõrvaldamata kahtlus selles, kas N.N andis valeütlusi 11. või 15. novembril 2012. a. Seega tuleb küsida, kas selline kahtlus välistab tulenevalt KrMS § 7 lg-st 3 süüdistatava süüditunnistamise. Kriminaalkolleegiumi hinnangul tuleb sellele küsimusele vastata eitavalt. KrMS § 7 lg 3 mõttes tuleb tõlgendada süüdistatava kasuks üksnes sellised kõrvaldamata kahtlused, mis puudutavad tema süüdiolekut. Kui isikut süüdistatakse valeütluse andmises, ja kindlaks ei õnnestu teha üksnes seda, millised omavahel vastuolus olevatest ütlustest on väärad, ei saa kõneleda kahtlusest isiku süüdioleku suhtes. Siiski võib in dubio pro reopõhimõte tingida süüdistatava õigeksmõistmise ka olukorras, kus ei õnnestu kindlaks teha, millise süüdistuses kirjeldatud teoga süüdistatav kuriteo toime pani. Nt tuleb isik tulenevalt põhiseaduse § 23 lg-s 3 sisalduvast ne bis in idem-põhimõttest mõista õigeks juhul, kui välistada pole võimalik seda, et süüdistatav rikkus õigushüve teoga, mille osas on jõustunud õigeksmõistev kohtuotsus. Samuti ei saa süüdistatavat süüdi tunnistada, kui võimaliku teo toimepanemise hetkena on kirjeldatud sellist aega, mis jääb sedavõrd kaugesse minevikku, et kõnelema peab süüteo aegumisest KarS § 81 tähenduses. Isiku süüditunnistamine ei ole võimalik ka juhul, kui üks võimalik koosseisupärane tegu on selline, mille toimepanemine
oleks vabandatav mõne õigusvastasust või süüd välistava asjaolu esinemise tõttu. Praegusel juhul ühtegi nimetatud alust ei esine, seetõttu pole tegemist N.N-i süüditunnistamist väärava kahtlusega.
9.Eeltoodud tõdemust ei lükka ümber ka süüdistuse sisuga seonduv. KrMS § 268 lg 5 esimene lause sätestab, et süüdistatavat süüdi tunnistades ei või kohus tugineda faktilistele asjaoludele, mis oluliselt erinevad süüdistuses või muudetud või täiendatud süüdistuses kirjeldatud tõendamiseseme asjaoludest (selle sätte tõlgendamise kohta kohtupraktikas vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 27. septembri 2012. a otsus asjas nr 3-1-1-84-12, p 10). Seega on oluline, kas süüdistuses kirjeldatu põhjal saab kuriteo toimepanemist jaatada või mitte. KarS § 320 lg 1 järgse süüdistuse korral tähendab eelöeldu järgmist. Kui süüdistuses on kirjeldatud vaid ühel korral ütluste andmist, aga kohtumenetluse käigus ilmneb, et kuriteokoosseisu võis süüdistatav realiseerida hoopis teisel ajal ütluste andmisega, ei ole isiku süüditunnistamine võimalik, kuivõrd tegemist on puuduliku süüdistusega, mille korral ei ole kohtul võimalik süüdistuses nimetamata vastutuse eeldusi isikule omistada (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 23. novembri 2012. a otsus asjas 3-1-1-109-12, p 10, milles sisalduvad ka viited muudele asjassepuutuvatele lahenditele). Kui aga kõik omavahel vastuolus olevad ütlused on süüdistuses kirjeldatud, ei ole enam tähtsust, kas prokuratuur on ära näidanud, millised ütlused on valed, millised mitte. Kui käesoleva otsuse eelmises punktis toodud kahtlusi ei esine, saab kohus süüdistuse põhjal üheselt öelda, et isik on kuriteo toime pannud.
10.Praegusel juhul ilmneb süüdistusaktist, et kuritegu pandi toime kas 11. või 15. novembril 2012. a. Ei ole võimalik, et vähemalt üks neist kahest ütlusest ei ole vale. Seega saab süüdistuse põhjal teha üheselt järelduse, et N.N pani toime KarS § 320 lg-le 1 vastava kuriteo, mistõttu on ringkonnakohus süüdistatava õigesti süüdi tunnistanud.
11.Lähtudes eeltoodust ja juhindudes KrMS § 361 lg 1 p-st 1, jätab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tallinna Ringkonnakohtu 10. juuli 2013. a otsuse muutmata ja kaitsja kassatsiooni rahuldamata.
12.N.N-i määratud kaitsja vandeadvokaat T. Bekker esitas 5. augustil 2013 Riigikohtule taotluse määrata tema poolt süüdistatavale kassatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest Toomas Bekker'i Advokaadibüroole tasu summas 216 eurot (sh käibemaks 36 eurot). Taotluse kohaselt kulus kaitsjal kassatsiooni koostamiseks kokku viis tundi. Arvestades asjaolu, et kassatsiooni näol oli tegemist T. Bekkeri esimese kaebusega käesolevas asjas, leiab kolleegium, et kaitsja taotlus on põhjendatud ja tuleb riigi õigusabi seaduse § 23 lg-st 1, § 22 lg-st 7 ning § 21 lg-st 3 ja Eesti Advokatuuri juhatuse 15. detsembri 2009. a otsuse punktidest 2, 3 ning 16 juhindudes rahuldada. Kuna Riigikohtu kriminaalkolleegium teeb KrMS § 361 lg 1 p-s 1 nimetatud lahendi, tuleb eelmärgitud menetluskulu KrMS § 186 lg 2 alusel N.N-ilt Eesti Vabariigi kasuks välja mõista. Hannes Kiris, Jüri Ilvest, Ott Järvesaar
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.