Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend
3-1-1-137-13 13. jaanuar 2014 Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Ott Järvesaar ja Lea Kivi Raivo Paala vahistamine Tartu Ringkonnakohtu 12. novembri 2013. a kohtumäärus kriminaalasjas nr 1-13-6111 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Raivo Paala kaitsja vandeadvokaat Mart Angerjärv, määruskaebus Teised määruskaebemenetluse Prokuratuur, Lõuna Ringkonnaprokuratuuri vanemprokurör pooled Kristiina Laas Asja läbivaatamise kuupäev ja 11. detsember 2013, kirjalik menetlus viis
RESOLUTSIOON
Jätta Tartu Ringkonnakohtu 12. novembri 2013 määrus Raivo Paala vahistamise asjas muutmata ja kaitsja määruskaebus rahuldamata.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Tartu Maakohus menetleb Raivo Paala süüdistuses karistusseadustiku (KarS) § 3892 lg 2 - § 25 lg-te 2 ja 4 ning § 3811 lg 1 järgi kriminaalasja nr 1-13-6111, millega 4. oktoobril 2013 liideti kriminaalasi nr 1-10-17160, mille ese oli R. Paala süüdistus KarS § 3892 lg 2, § 3891 lg 2, § 3811 lg 1, § 344 lg 1 - § 22 lg 2 ja § 345 lg 1 järgi kvalifitseeritud kuritegude toimepanemises.
2.Lõuna Ringkonnaprokuratuuri vanemprokurör Kristiina Laas esitas 30. septembril 2013 kriminaalasjas nr 1-13-6111 eelistungil taotluse R. Paala vahistamiseks kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 130 lg 2 alusel seoses ohuga, et viimane võib vabaduses jätkata kuritegude toimepanemist ja hoiduda kõrvale kriminaalmenetlusest.
3.
Tartu Maakohtu 4. oktoobri 2013. a määrusega jäeti prokuröri taotlus rahuldamata. Maakohus märkis, et R. Paala on eelnevalt kõrvale hoidunud kohtuotsusega mõistetud karistuse kandmisest ja on olnud tagaotsitav. Kohtule ei ole aga esitatud tõendeid, mis viitaksid, et vabaduses viibides võiks R. Paala jätkuvalt kuritegusid toime panna. R. Paalal on kindel elu- ja töökoht ja tal ei ole välismaal sugulasi. Lisaks on R. Paala varem kriminaalkorras karistatud, ta on viibinud aasta vangistuses ja seega on tal olnud võimalus teha varasemast käitumisest õiged järeldused. Eeltoodust lähtudes leidis kohus, et kriminaalmenetlust saab tagada ka vähem koormava tõkendiga, ja kohaldas R. Paala suhtes elukohast lahkumise keeldu.
4.Maakohtu määruse peale esitas määruskaebuse prokurör K. Laas, kes taotles maakohtu määruse tühistamist ning R. Paala vahistamist. Määruskaebuse esitaja põhiseisukohad olid järgmised.
4.1.Kohus ei hinnanud süüdistuse põhjendatust sisuliselt, kuigi see hindamisvõimalus oli kohtul olemas, lähtudes süüdistusaktis märgitud tõenditest ja kriminaalasja materjalidest.
4.2.Vahistamisaluste olemasolu on alati oletuslikku laadi ja hinnang ohu olemasolule tuleb anda isiku varasema käitumise põhjal. Tegemist on prognoosiga, mille realiseerumist peab tõkendi kohaldamine ära hoidma. Maksukuritegude toimepanemisele spetsialiseerunud R. Paalale on ette heidetud seitsme erineva kuriteo toimepanemist. Osa süüdistuses kirjeldatud kuritegudest on toime pandud ajal, mil maakohus arutas R. Paala kriminaalasja, mille raames mõistetud karistust R. Paala praegu kannab; käesolevas asjas esitatud süüdistuse kohaselt pani R. Paala talle süüks arvatava maksukuriteo toime ajal, mil ta oli tagaotsitav. Seega on R. Paala suure kuritegeliku aktiivsusega isik ja uute maksukuritegude toimepanemise vältimiseks tuleb tõkendina kohaldada vahistamist.
5.Tartu Ringkonnakohus rahuldas 12. novembri 2013. a määrusega kaebuse, tühistas maakohtu määruse ja vahistas R. Paala. Ringkonnakohtu seisukohad olid järgmised.
5.1.Kui vahistamist taotletakse kriminaalasjas, mille puhul toimub maakohtus juba süüteomenetlus, ei saa ringkonnakohus üldjuhul anda hinnangut, kas esineb põhjendatud kuriteokahtlus või mitte: kuriteokahtluse põhjendatuse üle saab otsustada vaid isiku süüküsimust arutav maakohus. Seetõttu jättis ringkonnakohus tähelepanuta prokuröri väited seoses kuriteokahtluse olemasoluga. Ringkonnakohus saab arutada vaid küsimust, kas esineb piisavalt andmeid vahistamisaluste esinemise kohta. KrMS § 130 lg-s 2 osutatud vahistamise alused kehtivad nii kohtueelse- kui ka kohtuliku menetlemise korral, s.t nad laiendavad KrMS § 130 lg-s 4 nimetatud vahistamise aluseid.
5.2.R. Paala on varem hoidunud aktiivselt kõrvale talle kohtuotsusega mõistetud karistuse täitmisele pööramisest. Ta kuulutati tagaotsitavaks ja tema tabamisele kulus kümme kuud. R. Paala on seega oma käitumisega näidanud, et hirm võimaliku karistuse ja selle täitmisele pööramise ees mõjutab tema käitumist sellisel määral, et võib reaalselt kaasa tuua ka kohtumenetlusest kõrvalehoidumise. Seetõttu esineb vahistamisalus reaalse pakkuminekuohu tähenduses. Ühtlasi on R. Paala kõrvale hoidunud menetlusest ka selle laiemas tähenduses, s.o takistanud kohtumenetluse kulgu. Kui varasemas menetluses esitas R. Paala kohtule tõsikindla kahtlusega võltsitud ja tegelikkusele mittevastavaid arstitõendeid, on ta praegu esitanud taotlusi asjassepuutumatute tunnistajate ülekuulamiseks ning kõikvõimalikke teisi taotlusi, mille eesmärk on korralise kohtumenetluse takistamine. Eeltoodu valguses võib R. Paala hoiduda kriminaalmenetlusest kõrvale.
5.3.Ringkonnakohus ei nõustunud maakohtu seisukohaga uute kuritegude toimepanemise ohu puudumise osas. R. Paalat on varem karistatud KarS § 386 järgi ja ka nüüd on R. Paalale esitatud süüdistus maksukuritegude toimepanemises. Oluline on, et süüdistuse kohaselt pani R. Paala uue kuriteo toime ajal, kui ta oli süüdi tunnistatud KarS § 386 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises ja ta hoidus karistuse kandmisest kõrvale. Kuna R. Paala on taas antud kohtu alla majanduskuritegude toimepanemises, ei ole varasem karistus avaldanud soovitud mõju. Eelneva valguses on tuvastatud uute kuritegude toimepanemise oht.
5.4.Maakohtul ei olnud võimalik kohaldada R. Paala suhtes tõkendina elukohast lahkumise keeldu, kuna puudub prokuröri vastavasisuline taotlus. Ühtlasi ei takista see tõkend R. Paala riigist lahkumist, kohtumenetlusest kõrvalehoidumist ega uute kuritegude toimepanemist. Seega elukohast lahkumise keeld ei suuda R. Paala puhul tagada kohtumenetluse efektiivset läbiviimist ega vajadusel süüdimõistva kohtuotsuse täitmist.
MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
6.Ringkonnakohtu määruse peale esitas määruskaebuse R. Paala kaitsja Mart Angerjärv, kes taotleb ringkonnakohtu määruse tühistamist osas, milles kohaldati R. Paala suhtes tõkendina vahistamist, ja R. Paala viivitamatut vabastamist vahi alt. Alternatiivselt taotleb kaitsja R. Paala suhtes tõkendina kohaldatud vahistamise asendamist elektroonilisele valvele allumise kohustusega.
7.Ringkonnakohus jättis R. Paala kaitsja M. Angerjärve kohtuistungile kutsumata ja rikkus tulenevalt Riigikohtu praktikast seeläbi oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 tähenduses. KrMS § 165 lg-st 4 tuleneb, et kui adressaat ei kinnita elektronposti aadressil kätte toimetatud kohtukutse kättesaamist, tuleb isik kutsuda istungile tavaposti kasutades. See kehtib küll üksnes juhul, kui kutsutav isik ei ole kohtule viimase poolt kasutatud e-posti aadressi teatavaks teinud. Praegu see aga nii ongi. Nimelt ei olnud M. Angerjärv ringkonnakohtule viimase poolt kasutatud eposti aadressi [email protected] teatavaks teinud. Seega oleks ringkonnakohus pidanud kohtukutse kaitsjale edastama kas tähtkirjaga või avaliku e-toimiku süsteemi kaudu, mida kohus aga ei teinud. Kuna kaitsja ei ole kohtukutset kätte saanud, ei ole teda kohtuistungile kutsutud. Seega eksis kohus KrMS § 390 lg-s 4 sätestatu vastu ja rikkus oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 tähenduses.
8.Lisaks leiab määruskaebuse esitaja, et ringkonnakohus ei saa kohaldada tõkendina vahistamist, kui ei kuulata ära puudutatud isikut ja ei võimaldata kaitsja osalemist istungil. KrMS § 390 lg 4 on põhiseadusega vastuolus osas, milles kaitsja ilmumata jäämine ei takista määruskaebuse läbivaatamist ja vahistamistaotluse rahuldamist ning võimaldab istungil süüdistatava ja/või kaitsja osavõtuta vahi alla võtmise otsustamist.
9.Määruskaebuse esitaja leiab, et ringkonnakohus on R. Paala vahistamisaluste tuvastamisel lähtunud ebaõigesti KrMS § 130 lg-st 2. Määruskaebuse esitaja on seisukohal, et KrMS § 130 lg 4 on erinorm § 130 lg 2 suhtes, seega kohtu alla antud ja vabaduses viibiva süüdistatava saab vahistada üksnes KrMS § 130 lg-s 4 toodud alustel. Vastupidine seisukoht muudaks KrMS § 130 lg 4 sisutühjaks. Käesolevas asjas ei ole R. Paala menetlusest kõrvale hoidunud: asjas on määratud istungid ja ühegi asjaolu põhjal ei saa väita, et R. Paala ei ole nendel osalenud; ühtlasi ei ole R. Paala kordagi jätnud menetleja kutsel mõjuva põhjuseta ilmumata. Ainuüksi tulevikus toimuval istungil osalemise tagamine ei ole nõuetekohane põhjendus õigustamaks tõkendina vahistamise kohaldamist. Ei saa nõustuda seisukohaga, et R. Paala võib panna tulevikus toime maksukuritegusid.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
10.R. Paala kaitsja M. Angerjärv leiab, et ringkonnakohus jättis ta kohtuistungile kutsumata. Kaebuse esitaja viitab sealjuures KrMS § 165 lg-le 4 ja Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 26. veebruari 2013. a määrusele kriminaalasjas nr 3-11-11-13. Kolleegium leiab, et praegune asi erineb asjast nr 3-1-1-11-13 ja ringkonnakohus kutsus M. Angerjärve istungile KrMS § 165 lg-s 4 sätestatut järgides.
11.Eelmises punktis viidatud kriminaalasjas oli tegemist olukorraga, kus ringkonnakohus kutsus kaitsja istungile sellisel meiliaadressil, mida toimikumaterjalide kohaselt polnud menetluse käigus varem kasutatud. Seega ei olnud tegemist menetlusosalise poolt menetlejale avaldatud elektronposti aadressiga, vaid ringkonnakohtu enda poolt välja selgitatud meiliaadressiga. Praegusel juhul on aga M. Angerjärv korduvalt suhelnud aadressil [email protected] maakohtuga (nt tl-d 42, 58 ja 90); kaitsja on selle e-posti aadressi välja toonud maakohtule edastatud kaitseaktis (tl 88); sellel meiliaadressil on M. Angerjärv vahetanud maakohtuga kirju ka käesolevas määruskaebemenetluses (tl-d 177 ja 178). Seega oli M. Angerjärv aadressi [email protected] avaldanud maakohtule. Et KrMS § 16 lg-st 1 tulenevalt on maakohus menetleja, on meiliaadress [email protected] menetlusosalise poolt menetlejale avaldatud elektronposti aadress KrMS § 165 lg 4 esimese lause tähenduses. Seega ei saa väita, et ringkonnakohus selgitas aadressi välja ise. Eelöeldust järeldub, et ringkonnakohus kutsus kaitsja õigesti kohtuistungile ja kohtukutse kättesaamise kinnitamata jätmisel M. Angerjärve poolt ei ole õiguslikku tähendust.
12.Kaitsja on esitanud taotluse tunnistada KrMS § 390 lg 4 põhiseadusvastaseks osas, milles kaitsja ilmumata jäämine ei takista määruskaebuse läbivaatamist ja vahistamistaotluse rahuldamist ning võimaldab istungil süüdistatava ja/või kaitsja osavõtuta vahi alla võtmise otsustamist. Seda taotlust ei ole kaitsja põhistanud. Eeldatavasti on säte kaitsja hinnangul vastuolus põhiseaduse § 21 esimese lõike teises lauses isikule tagatud kaitseõigusega. Kolleegium märgib, et KrMS § 390 lg-ga 4 ei sätestata regulatsiooni, mis keelaks kaitsjal kohtuistungist osavõtu. Vastupidi, seadusandja on pannud kohtule kohustuse kutsuda kaitsja vahistamisega seonduvat käsitlevale kohtuistungile, mida Tartu Ringkonnakohus on ülaltoodust tulenevalt ka korrektselt teinud. Kolleegiumi hinnangul ei anna kaitsja põhistamata taotlus seega alust tunnistada KrMS § 390 lg 4 osaliselt põhiseadusega vastuolus olevaks.
13.Ei ole võimalik nõustuda väitega, et kohtu alla antud ja vabaduses viibiva süüdistatava saab vahistada üksnes KrMS § 130 lg-s 4 toodud alustel, mitte aga KrMS § 130 lg 2 järgi. Riigikohus on leidnud, et kuna KrMS § 130 lg-s 2 nimetatakse eeluurimiskohtuniku määruse kõrval ka kohtumäärust, on selle sätte alusel lisaks kahtlustatava või süüdistatava vahistamisele kohtueelses menetluses võimalik süüdistatavat vahistada ka kohtumenetluses (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 28. novembri 2012. a määrus asjas nr 3-1-1-94-12, p 19). Põhjendatuks ei saa pidada kaitsja arusaama, et sellise tõlgenduse kohaselt muutub KrMS § 130 lg 4 sisutühjaks: erinevalt KrMS § 130 lg-st 2 võib kohus KrMS § 130 lg 4 alusel vahistada isiku ka siis, kui puudub prokuratuuri taotlus.
14.Kolleegiumi hinnangul on ringkonnakohus korrektselt tuvastanud ja põhistanud vahistamisaluste olemasolu. Kohus on R. Paala enda varasemale varjamisele viidates leidnud, et süüdistatav võib minna pakku. Riigikohus on varem märkinud, et vahistamisaluse põhjendamisel saab muu hulgas tugineda isiku eelnevale elukäigule (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 1. veebruari 2012. a määrus asjas nr 3-1-1-105-11, p 12.2 ja 12. aprilli 2012. a määrus asjas nr 3-11-32-12, p 9.2). Nendes lahendites on Riigikohus märkinud ka seda, et vahistamisaluse võib tuletada isiku kalduvusest panna toime teatud liiki kuritegusid. Ringkonnakohus ongi praeguses asjas leidnud, et varem maksukuriteos süüdi tunnistatud R. Paala võib tulevikus panna toime uusi maksukuritegusid. Kohus on viidanud ka sellele, et praeguse menetluse esemeks olevad väidetavad maksukuriteod pani R. Paala süüdistuse kohaselt toime ajal, mil ta hoidus eelmise maksukuriteo eest mõistetud karistuse kandmisest kõrvale.
15.Kolleegium ei pea võimalikuks rahuldada kaebaja taotlust asendada R. Paala vahistamine elektroonilise valvega. Ringkonnakohus on maakohtu poolt süüdistatavale määratud elukohast lahkumise keeldu analüüsides märkinud, et kui juba jõustunud süüdimõistev kohtuotsus ei olnud piisav tagamaks R. Paala Eestisse jäämist ja kohtuotsuse täitmist, ei suuda elukohast lahkumise keeld kindlasti tagada tema osavõttu kohtuistungist. Kolleegium leiab, et samasugusel põhjusel ei ole võimalik asendada vahistamist elektroonilise valvega: kui R. Paalal ei takistanud Eestist lahkumist jõustunud kohtuotsus, siis seda enam pole põhjust uskuda, et ta jääb Eestisse juhul, kui talle kohtumäärusega elektroonilist valvet kohaldatakse. R. Paala võimaliku pakkumineku poolt kõneleb ka asjaolu, et teda süüdistatakse ulatuslikus maksupettuses, mis võib varem maksualase kurteo toime pannud isikule kaasa tuua range karistuse.
16.Eeltoodust tulenevalt ja juhindudes KrMS § 390 lg-st 1 ning § 361 lg 1 p-st 1, jätab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tartu Ringkonnakohtu 12. novembri 2013. a määruse muutmata ja kaitsja määruskaebuse rahuldamata. Hannes Kiris, Ott Järvesaar, Lea Kivi
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.