N.T isikukood: XXX elukoht: XXX kehtivad kriminaal- ja väärteokaristused puuduvad
Kaitsja
vandeadvokaat Arri Tooming
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Viru Maakohtu 30. oktoobri 2013 kohtuotsus kriminaalasjas nr 1-1210506 osaliselt, s.o N.T-le lisakaristuse mõistmises KarS § 50 lg 1 p 1 alusel.
2.Muus osas jätta kohtuotsus muutmata.
3.
Rahuldada apellatsioon osaliselt, s.o lisakaristuse mõistmise osas. Edasikaebamise kord Kohtuotsus tehakse teatavaks ringkonnakohtu kantselei kaudu 9. jaanuaril 2014 ja samast kuupäevast on kohtumenetluse pooltel sellega võimalik tutvuda.
Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada Tartu Ringkonnakohtule kirjalikult seitsme päeva jooksul alates 10. jaanuarist 2014. Kohtuotsuse peale võib kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud kohtumenetluse pool esitada kirjaliku kassatsiooni Riigikohtule Tartu Ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates 10. jaanuarist 2014. Asjaolud ja menetluse käik
1.Viru Maakohtu 30. oktoobri 2013 otsusega tunnistati N.T süüdi KarS § 424 järgi ning mõisteti talle rahaline karistus 120 päevamäära ulatuses, s.o 724,80 eurot. KarS § 50 lg 1 alusel võeti N.T-lt lisakaristusena ära mootorsõiduki juhtimisõigus üheks aastaks.
2.Maakohus arutas N.T-na süüdistust KarS § 424 järgi selles, et tema juhtis 07.02.2012 kella 15.00 paiku alkoholijoobes olles Lääne-Virumaal Vinni vallas Pärnu-Rakvere-Sõmeru mnt 177-l kilomeetril veoautot DAF registreerimismärgiga XXX . Tõendusliku alkomeetriga Lion Intoxilyzer 8000 seeria nr 80-005391 mõõdeti tema väljahingatavas õhus alkoholisisalduseks 0,78 mg/l kohta. Kohtuotsuse motiivide kohaselt on joobes juhtimise süüdistus tõendatud.
2.1.Maakohus leidis, et käesolevas kriminaalasjas on vaidlusküsimuseks see, kas süüdistatav N.T juhtis mootorsõidukit süüdistuses tähendatud ajal ja kohas, olles joobeseisundis või tarvitas ta alkoholi alles pärast seda, kui oli auto väidetava siduririkke tõttu peatanud. Kõige olulisemaks isikuliseks tõendiks antud asjas on politseiametnikust tunnistaja T.G. i ütlused. Maakohus leidis, et T.G. i saab tõendiallikana usaldada ning tema ütlusi saab võtta aluseks süüdimõistva kohtuotsuse tegemisel. Tunnistaja T.G. kinnitas tõsikindlalt seda, et ta nägi maksimaalselt 500 meetri kauguselt pika sirge tee peal talle vastu sõitvat veoautot, mis ei liikunud kiiresti, samuti seda, et mingil hetkel pööras see veoauto tema poolt vaadates paremale üle tee telgjoone ja jäi sinna seisma. T.G. i sõnul oli tegemist suure autoga, mis hakkas silma. Nende vahel sõidukeid ei olnud, seevastu Piira ristmiku poolt tuli veoauto järel veel sõidukeid, mis ootasid möödumist ja tema järel tuli sõidukeid. Politseiametnik sõitis sellest ohtlikult sõidutee keskele seisma jäänud veoautost ca 100 meetrit mööda, et teha tagasipööre, sest tagant tulid autod ja ta pidi need mööda laskma, samuti pidi ta mööda laskma mõned vastu tulevad autod. T.G. kinnitas, et 2 - 3 minuti jooksul seisvast veoautost möödumisest arvates oli ta selle seisva veoauto juures tagasi. Seega on võimalik T.G. i ütluste põhjal järeldada, et ta jõudis seisva veoauto juurde tagasi mõne minuti jooksul, sest sellele 2 - 3 minutile lisandub aeg, mis kulus tal maksimaalselt 500 meetri läbimiseks kiirusega alla 90 km/h alates talle vastu sõitnud veoauto märkamisest. T.G. i ütluste kohaselt oli veoauto alates sellest ajast, kui ta seda märkas kuni selle veoauto juurde seisma jäämiseni kogu aeg tema vaateväljas. Tunnistajatele T.G. ile ja M.M. le avaldas süüdistatav N.T, et tema ei juhtinud mootorsõidukit joobeseisundis. Maakohus leidis, et T.G. i eelnevad ütlused lükkavad ümber süüdistatava N.T-na väite, nagu ta oleks seal juba mitu tundi seisnud. Süüdistatava N.T-na väide nagu ta oleks vahetult peale siduririkke tõttu auto peatamist alkoholi tarvitanud, juues ära kaks 0,5 liitrist purki õlut Saku Rock, ei ole tunnistaja T.G. i ütlustest lähtuvalt tõendatud, sest N.T suutis sõiduki kabiinis tükk aega kohmitsedes leida vaid ühe 0,5 liitrise Saku Rocki õllepurgi, teist 0,5 liitrist õllepurki ei leidnud sõiduki kabiinist ei N.T ise ega ka T.G. . Kuna lumi oli sel ajal maas, siis vaatas T.G. ka ümber auto, kuid ei näinud, et teine 0,5 liitrine õllepurk oleks kuhugi välja visatud. Vastupidiselt kaitsja seisukohale olid kohtu arvates T.G. i ütlused eluliselt usutavad selles
osas, et alati jääb värskelt joodud õllepurgi põhja vahtu, millest tilk jääb purgi põhja ja õllepurki tagurpidi keerates tilgub purgist õlut välja, kuid N.T-na poolt näidatud õllepurgist ei tulnud tilkagi. Kaitsja hinnangul tõendab alkoholi tarvitamist peale sõiduki peatamist indikaatorvahendi näidu ja tõendusliku alkomeetri näidu oluline erinevus, kuid kohtu arvates on selline olukord võimalik ka siis, kui isik on alkoholi tarvitanud lühikest aega enne indikaatorvahendisse puhumist. N.T ei suutnud oma väidet, et ta äsja alkoholi tarvitas, T.G. ile tõendada. KarS § 424 järgi kvalifitseeritava kuriteo objektiivne koosseis on mootorsõiduki juhtimine joobeseisundis. Liiklusseaduse § 69 lg 4 p 1 kohaselt loetakse mootorsõidukijuht alkoholijoobes olevaks, kui juhi ühes grammis veres on vähemalt 1,50 milligrammi alkoholi või tema väljahingatavas õhus on alkoholi 0,75 milligrammi ühe liitri kohta või rohkem. Süüdistataval N.T tuvastati 07.02.2012 tõenduslikku alkomeetrit kasutades alkoholijoove 0,78 mg/l kohta. Nimetatud kuriteo subjektiivne koosseis eeldab tahtlust kõigi objektiivse koosseisu tunnuste suhtes. See tähendab, et süüdlane peab teadma või vähemalt pidama võimalikuks, et ta juhib sõidukit joobeseisundis. Kuritegu oli kohtu arvates kogutud süüstavatest tõenditest tulenevalt toime pandud vähemalt kaudse tahtlusega. Alkoholi tarvitades ja alkoholi tarvitanuna mootorsõidukit juhtides pidi N.T vähemalt võimalikuks pidama, et juhib mootorsõidukit joobeseisundis. Seega esinevad süüdistatava N.T-na käitumises nii KarS § 424 järgi kvalifitseeritava süüteokoosseisu objektiivsed kui ka subjektiivsed tunnused. Õigusvastasust välistavaid asjaolusid maakohus ei tuvastanud.
2.2.Maakohus N.T-na karistust kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid ei tuvastanud. Kohus arvestas karistuse mõistmisel ka võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Süüdistatavat N.T on varem kriminaalkorras ühel korral karistatud teiseliigilise kuriteo eest ja väärteokorras on teda korduvalt karistatud valdavalt liiklusseaduse rikkumise eest, kuid käesoleval ajal tal kehtivad karistused puuduvad, sest viimast korda on teda väärteokorras karistatud 13.09.2011 ja määratud rahatrahv on tal tasutud 29.09.2011. Karistuse mõistmisel oli kohtu arvates oluline ka asjaolu, et N.T mõõdeti alkoholi sisaldus väljahingatavas õhus 0,78 mg/l kohta, mis on KarS § 424 mõttes miinimumilähedane. Süüdistatav N.T töötab, st tal on sissetulek, mis võimaldab rahalist karistust tasuda. Arvestades kõike eeltoodut leidis maakohus, et N.T-na puhul on võimalik karistuse eesmärke saavutada kõige kergemaliigilise karistusega, s.o rahalise karistusega, mõistes selle ettenähtud sanktsiooni keskmisest määrast väiksema.
2.3.KarS § 50 lg 1 p 1 kohaselt mootorsõiduki ohutu liiklemise või käituseeskirjade rikkumisega seotud kuriteo eest võib kohus süüdimõistetule kohaldada lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmist kuni kolmeks aastaks. KarS § 50 lg 2 sätestab, et mootorsõiduki juhtimise õigust ei või ära võtta isikult, kes kasutab mootorsõidukit liikumispuude tõttu. Asjaolusid, mis KarS § 50 lg 2 kohaselt välistaks lisakaristuse kohaldamise, kohus N.T-na puhul ei tuvastanud. Maakohus asus seisukohale, et senise kohtupraktika pinnalt tuleb üldjuhul sõidukit joobes juhtinud isikult juhtimisõigus ära võtta, sest selline isik on sõiduki juhina liikluses ohtlik ning vaid erandlikel asjaoludel võib kohus jätta lisakaristuse kohaldamata. Menetletavas kriminaalasjas aga selliseid erandlikke asjaolusid, mis võiks olla lisakaristuse kohaldamata jätmise aluseks, tuvastatud ei ole. Kohus leidis, arvestades kõike eeltoodut, et N.T-lt tuleb lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse ära võtta ettenähtud sanktsiooni keskmisest määrast väiksemas määras, s.o üheks aastaks.
3.Viru Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni N.T-na kaitsja, kes palub tühistada Viru Maakohtu 30. oktoobri 2013 otsus N.T-na süüdimõistmises KarS § 424 järgi ja mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmise osas täielikult ning saata kriminaalasi maakohtule
uueks arutamiseks. Apellant on seisukohal, et kohus rikkus N.T-na suhtes süüdimõistvat kohtuotsust tehes oluliselt kriminaalmenetlusõigust, kuna kohtuotsuses puuduvad põhjendused ning rikutud on KrMS § 7 lg 2 ja 3 sätteid.
3.1.Kaitsja hinnangul jääb kohtuotsuse lugejale kohtu siseveendumuse kujunemine „elulise usutavuse„ aspektist selgusetuks. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt ei ole süüdistatava N.T-na väide, nagu oleks ta vahetult peale siduririkke tõttu auto peatamist alkoholi tarvitanud, T.G. i ütlustest lähtuvalt tõendatud. Tuginedes kaitseväidete elulisele ebausutavusele olukorras, kus kogutud tõendid ei kinnita usaldusväärselt N.T-na poolt sõiduki juhtimist, pööras kohus tõendamiskoormuse ümber ning luges kuriteokoosseisu tõendatuks, kuna N.T ei suutnud T.G. ile oma väidet, et ta äsja alkoholi tarvitas, tõendada. Selliselt toimides pani kohus N.T-le kohustuse tõendada oma süütust, läks vastuollu süütuse presumptsiooni põhimõttega ja rikkus oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes. Kohtuotsus tugineb valdavalt ühele tõendile - tunnistaja T.G. i ütlustele. Riigikohus on rõhutanud, et vaid ühe tõendi pinnalt kuriteo faktiliste asjaolude tuvastatuse põhjendamine kohtu poolt peab aga olema selline, et kohtu siseveendumuse kujunemine oleks kohtuotsuse lugejale eriti selgesti jälgitav. Maakohus jättis kahtlused N.T-na süüdiolekus süüdistatava kasuks tõlgendamata.
3.2.Kohus on küll kohtuotsuses märkinud, et KarS § 424 järgi kvalifitseeritava kuriteo objektiivne koosseis on mootorsõiduki juhtimine joobeseisundis, kuid millistele konkreetsetele tõenditele tuginedes kohus järeldab, et N.T juhtis mootorsõidukit alkoholijoobe seisundis olles, seda kohtuotsusest ei nähtu. Kohtuotsuses puudub põhistus ning sellega on kohus rikkunud oluliselt menetlusõigust KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes.
3.3.Apellandi arvates puudub kohtuotsuses lisakaristuse kohaldamise osas põhjendus. Isegi siis, kui oleks täielikult tõendatud N.T-le esitatud süüdistusversioon, ei oleks tema suhtes lisakaristuse kohaldamine ning juhtimisõiguse äravõtmine vastuvaidlematult põhjendatud. Kohus kohaldas N.T-na suhtes lisakaristust mehhaaniliselt, arvesse võtmata seda, et lisakaristuse kohaldamine suhteliselt pikaks ajaks võtab N.T-lt täielikult võimaluse tegeleda senise ettevõtlusega ning FIE-na endale ja oma perele elatist teenida. Kohus ei võtnud lisakaristuse kohaldamisel arvesse ka seda, et N.T puuduvad kehtivad väärteoja kriminaalkaristused. Süüdistuses kirjeldatud sündmuse ja isiku süüdimõistmise vahele jääv periood küünib pea kahe aastani. Eeltoodud asjaolusid arvesse võttes tuleks pidada lisakaristuse kohaldamist eripreventiivsetel kaalutlustel antud asjas tarbetuks. Lisakaristuse kohaldamisel ei ole kohus arvesse võtnud sedagi, et süüdistuses kirjeldatud sündmusest kuni käesoleva ajani on N.T teadaolevalt käitunud liikluses veatult. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused
4.Ringkonnakohus, olles kirjalikus menetluses läbi vaadanud kriminaalasja materjalid, leiab, et maakohtu otsus tuleb KrMS §-de 337 lg 1 p 4; 338 p 4 ja 340 lg 1 ja lg 2 p 4 alusel osaliselt tühistada. Osaline tühistamine puudutab lisakaristuse mõistmist ja selles osas kuulub apellatsioon rahuldamisele. Muus osas tuleb kohtuotsus jätta muutmata.
4.1.Ringkonnakohus nõustub kaitsjaga, et kohtuotsus peab olema seaduslik ja põhjendatud. Kaitsja leiab, et kohtuotsuses puuduvad põhjendused ja see on KrMS § 339 lg 1 p 7 kohaselt kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine, mis tulenevalt KrMS §-st 338 p 3 on kohtuotsuse
apellatsiooni korras tühistamise alus. Kaitsja arvates on rikutud ka KrMS § 7 lg 2 ja 3 nõudeid. Ringkonnakohus ei tuvastanud selliseid kriminaalmenetlusõiguse olulisi rikkumisi, mis obligatoorselt tooks kaasa kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks saatmise, nagu seda taotleb kaitsja. Samuti ei tuvastanud ringkonnakohus KrMS § 7 lg 2 ja 3 nõuete rikkumist.
4.2.Ringkonnakohus leiab, et käesolevas kriminaalasjas maakohtu otsuse põhiosas on toodud põhistused, milledest tulenevalt saab anda hinnangu süüdistatava süü tõendatusele vastavalt talle inkrimineeritud süüdistusele. Vaidlustatakse N.T-na süü tõendatust KarS § 424 järgi. Maakohus on näidanud (otsuse lk 3-5) tõendid, mis kinnitavad N.T-na poolt kuriteo toimepanemist. Neile tõenditele tuginedes on maakohus põhjendanud, millega on kinnitust leidnud KarS § 424 objektiivsed tunnused ja subjektiivne koosseis. Ringkonnakohus nõustub maakohtu sellekohaste põhjendustega (otsuse lk 5-6)) ja KrMS § 342 lg 3 p 1 alusel ei pea vajalikuks neid korrata. Asjaolu, et kaitsja pole nõus eeltoodud põhjendustega, ei anna alust kohtuotsuse tühistamiseks, sest nimetatud põhjendused on kooskõlas uuritud tõenditega, mida kinnitab kohtuistungi protokoll (II kd lk 27-37).
4.3.Küll aga nõustub ringkonnakohus kaitsja väitega selles, et maakohus kohaldas N.T-na suhtes lisakaristust mehhaaniliselt, arvesse võtmata seda, et lisakaristuse kohaldamine suhteliselt pikaks ajaks võtab N.T-lt täielikult võimaluse tegeleda senise ettevõtlusega ning FIE-na endale ja oma perele elatist teenida. Kohus ei võtnud lisakaristuse kohaldamisel arvesse, et N.T puuduvad kehtivad väärteo- ja kriminaalkaristused. Süüdistuses kirjeldatud sündmuse ja isiku süüdimõistmise vahele jääv periood on peaaegu 2 aastat. Eeltoodud asjaolusid arvesse võttes tuleks pidada lisakaristuse kohaldamist eripreventiivsetel kaalutlustel antud asjas tarbetuks. Lisakaristuse kohaldamisel ei ole kohus arvesse võtnud sedagi, et süüdistuses kirjeldatud sündmusest kuni käesoleva ajani on N.T teadaolevalt käitunud liikluses veatult. Ringkonnakohus leiab, et kaitsja väidet kinnitab see, et maakohus asus lisakaristuse mõistmisel seisukohale (otsuse lk 7), et senise kohtupraktika pinnalt tuleb üldjuhul sõidukit joobes juhtinud isikult juhtimisõigus ära võtta, sest selline isik on sõiduki juhina liikluses ohtlik ning vaid erandlikel asjaoludel võib kohus jätta lisakaristuse kohaldamata. Menetletavas kriminaalasjas aga selliseid erandlikke asjaolusid, mis võiks olla lisakaristuse kohaldamata jätmise aluseks, tuvastatud ei ole. Maakohus leidis, arvestades kõike eeltoodut, et N.T-lt tuleb lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõigus ära võtta ettenähtud sanktsiooni keskmisest määrast väiksemas määras, s.o üheks aastaks. Ringkonnakohus eeltoodu alusel märgib, et ka lisakaristuse mõistmise põhjendused peavad olema igakülgsed ja kõiki asjaolusid arvestavad. See nõue tuleneb Riigikohtu otsuse nr 3-1-1-122-13 punktidest 9-11, mille kohaselt lisakaristust nagu põhikaristustki tuleb mõista KarS § 56 alusel ja see peab vastama karistuse eesmärkidele. See tähendab, et karistamise aluseks on isiku süü, arvestades karistust kergendavaid ning raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi süütegude toimepanemisest hoiduma ning õiguskorra kaitsmise huve. Lisakaristuse mõistmisel tuleb arvestada selle kahetise iseloomuga: lisakaristus ei täida mitte ainult süüd heastavat, vaid ka ühiskonna turvalisust tagavat ülesannet. Seega aktualiseerub lisakaristuse kohaldamine juhtudel, mil põhikaristus ei ole eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks piisav ja süüdlane võib olla ühiskonnale jätkuvalt ohtlik. Lisakaristuse seisukohalt olulistel eripreventiivsetel
kaalutlustel tuleb arvestada, kui rängalt juhtimisõiguse äravõtmine iseenesest ja karistuse aeg isikule mõjub (võttes seejuures arvesse, kas tegemist oli harjumus- või juhusesüüteoga). Ehkki ka lisakaristuse kohaldamisel tuleb vaieldamatult arvestada üldpreventiivsete kaalutlustega, ei tohi need anda põhjust kohaldada juhtimisõiguse äravõtmist üle piiri, mis on kindlaks määratud süü suuruse ja eripreventiivsete vajadustega. Riigikohtu otsuses käsitletavas asjas on maakohus eeltoodud põhimõtete vastu eksinud, sest lähtus lisakaristuse mõistmisel üksnes ühiskonnas liiklusalaste süütegude toimepanemise piiramise vajadusest, s.o õiguskorra kaitsmise huvidest. Isikule lisakaristuse mõistmisel on maakohus jätnud täielikult kõrvale toimepandud süüteo asjaolud ja süüdlase isiku ning lähtunud asjaolust, et kuivõrd samalaadseid süütegusid pannakse ühiskonnas toime massiliselt, tuleb nende piiramiseks määrata süüdlastele rangemaid karistusi ning kohaldada lisakaristusi. Seejuures on maakohus senisele kohtupraktikale viidates leidnud, et üldjuhul kohaldatakse sellise süüteo toimepanemisel lisakaristust ning lisakaristuse kohaldamata jätmiseks peavad esinema erandlikud asjaolud. Kohus on aga jätnud tähelepanuta, et nimetatud seisukohale on Riigikohus asunud korduvalt sõidukit alkoholijoobes juhtinud isikute puhul (vt nt Riigikohtu otsus asjas nr 3-1-1-10-03, p 7). Sellisel juhul võimaldab isiku poolt korduv nõuete rikkumine järeldada tema allumatust kehtestatud korrale, mis muudab tema poolt uue samalaadse rikkumise toimepanemise tõenäolisemaks ning tingib ohu vältimiseks lisakaristuse kohaldamise. Samas ei saa ka korduvalt rikkumise toime pannud isikutele lisakaristust kohaldada automaatselt, vaid seda tuleb eraldi kaaluda ja põhistada. Pelk viide senisele kohtupraktikale ei ole lisakaristuse kohaldamise põhjendusena piisav. Praegusel juhul ei ole aga sootuks tegemist kirjeldatud olukorraga, kuivõrd isikut ei ole samalaadse rikkumise eest karistatud. Riigikohus märgib, et iseenesest ei ole ka esmakordse rikkumise toime pannud isiku puhul välistatud temalt sõiduki juhtimisõiguse äravõtmine. Nii sisaldab LS § 224 lg 3 ka eraldi alapunkte lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmise määrade kohta vastavalt sellele, kas isikut on varem nimetatud paragrahvis sätestatud väärteo eest karistatud või mitte. Võttes arvesse, et sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise esmane eesmärk on tagada, et isik ei saaks enam samalaadseid rikkumisi toime panna, tuleb kohtul lisakaristuse mõistmisel näidata, millistele asjaoludele tuginevalt ta sellise ohu olemasolu tuvastatuks loeb. Üksnes abstraktne võimalus, et isik asub taas alkoholi piirmäära ületades sõidukit juhtima, ei ole lisakaristuse kohaldamiseks piisav. Kui korduvalt rikkumise toime pannud isiku puhul on ohu olemasolu tuletatav juba korduvuse faktist, siis esmakordse rikkumise puhul peaksid esinema kas isiku süüd (nt piirmäära oluline ületamine, täiendavate liiklusnõuete rikkumine) või tema isikut (hoolimatu suhtumine oma teosse) iseloomustavad asjaolud, mis muudavad selle võimaluse tavapärasest suuremaks. Ringkonnakohus leiab, et maakohus ei ole eeltoodud nõudeid täitnud. KrMS § 338 p 4 kohaselt on kohtuotsuse apellatsiooni korras tühistamise aluseks ka see, kui mõistetud karistus ei vasta kuriteo raskusele ja süüdlase isikule. KrMS § 340 lg 1 võimaldab ringkonnakohtul teha apellatsioonis esitatud taotlusest lähtudes või sellest sõltumata uue otsuse, kui ta tuvastab materiaalõiguse ebaõige kohaldamise või kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise, mis süüdistatava olukorda raskendab. Kuna maakohus ei ole igakülgselt põhjendanud N.T-le lisakaristuse mõistmise vajadust ja kriminaalasjast nähtuvad andmed, mis annavad alust väita, et mõistetud lisakaristus ei vasta kuriteo raskusele ja süüdlase isikule, siis eeltoodust lähtudes ringkonnakohus teeb selles osas uue otsuse.
Seejuures ringkonnakohus arvestab järgmist: Alkoholisisalduseks N.T-na poolt väljahingatavas õhus mõõdeti 0,78 mg/l, kriminaalvastutus algab 0,75-st. N.T ei ole varem analoogsete rikkumiste eest karistatud. Sündmus oli 07.02.2012 ja puuduvad andmed, et ta ka peale seda oleks liiklusalaseid rikkumisi toime pannud. N.T töötab FIE-na transporditeenuste alal ja juhtimisõigus on talle seetõttu väga vajalik. Seega süü suurusest ja eeltoodud muudest asjaoludest lähtudes ringkonnakohus ei tuvastanud eripreventiivset vajadust N.T-le lisakaristuse mõistmiseks. Eeltoodust tulenevalt ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse osas, millega N.T-lt võeti lisakaristusena ära mootorsõiduki juhtimisõigus üheks aastaks.
Mati Kartau
Tiit Lõhmus
Maarika Kuusk
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.