H.V süüdistuses KarS § 199 lg 1 järgi üldmenetluses
Apelleeritud kohtuotsus
Viru Maakohtu (Rakvere kohtumaja) 30. septembri 2013 otsus
Apellatsiooni esitaja
süüdistatav H.V Mati Senkel
Prokurör
ringkonnaprokurör Marge Voogma
Süüdistatav
H.V
kaitsja
vandeadvokaat
isikukood XXX, Eesti Vabariigi kodanik, elukoht XXXX, varem kriminaalkorras karistamata Kaitsja
vandeadvokaat Mati Senkel
Kohtuistungi toimumise aeg
09. detsember 2013
RESOLUTSIOON
1.Juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 4, § 338 p 2 ja § 340 lg 1 ja lg 2 p 3 tühistada osaliselt Viru Maakohtu 30. septembri 2013 otsus,s.o -H.V süüditunnistamises ja karistamises KarS § 199 lg 1 järgi. 2.Tunnistada H.V süüdi KarS § 201 lg 1 järgi ja mõista talle karistuseks 2 (kaks) kuud vangistust. 3.KarS § 68 lg 1 alusel arvata eelvangistus 07.09-08.09.2010, s.o 2 (kaks) päeva karistusaja hulka. H.V-le mõista lõplikuks karistuseks 1 (üks) kuu ja 28 (kakskümmend kaheksa) päeva vangistust.
4.Mõistetud vangistust ei pöörata KarS § 73 lg 1, lg 3 alusel täitmisele, kui H.V ei pane 3 (kolm) aastase katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. 5.Muus osas jätta kohtuotsus muutmata.
6.H.V
kaitsja vandeadvokaat Mati Senkeli apellatsioon jätta rahuldamata.
7.Välja maksta Advokatuurile eraldatud eelarveliste vahendite arvelt Advokaadibüroo
Mati Senkel kaudu 349 eurot 92 senti, sealhulgas käibemaks 58 eurot 32 senti, advokaat Mati Senkelile tema poolt H.V-le apellatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamise eest. 7.1 Apellatsioonimenetluses kaitsja tasu advokaat Mati Senkeli poolt süüdistatav H.V-le osutatud õigusabi eest 349 eurot 92 senti, jätta riigi kanda. Edasikaebamise kord Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kantselei kaudu teatavaks tegemisest. Kassatsioon tuleb esitada otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. Esimese astme kohtu otsuse sisu
1.Viru Maakohtu 30.09.2013 otsusega tunnistati H.V süüdi KarS § 199 lg 1 järgi ja karistuseks mõisteti 6 kuud vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel arvati eelvangistus 07.09.08.09.2010, s.o 2 päeva, karistusaja hulka ning ärakandmisele kuuluvaks karistuseks loeti 5 kuud 28 päeva vangistust. KarS § 73 lg 1, lg 3 alusel määrati, et mõistetud vangistust ei pöörata tingimisi täitmisele, kui H.V ei pane 3 aasta pikkuse katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. Katseaja alguseks loeti 30.09.2013.
1.1.Kohus mõistis H.V-lt välja 99,37 eurot L.N. kasuks tsiviilhagi katteks.
2.H.V-le esitatud süüdistuse kohaselt varastas tema 07.09.2010 kella 12:15 paiku Lääne-Virumaal Rakvere linnas Vilde tn 6 asuva kaupluse Ly kassaliinilt L.N. rahakoti väärtusega 300 krooni (19,17 eurot) koos kotis olnud 790 krooni (50,49 eurot) sularaha, ZEN kõnekaardiga väärtusega 25 krooni (1,60 eurot), ID-kaardi ja Swedbanki kaardiga, tekitades kannatanule materiaalse kahju kogusummas 1115 krooni (71,26 eurot). Seega H.V, võttes ära võõraid vallasasju nende ebaseadusliku omastamise eesmärgil, pani toime KarS § 199 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo.
2.1.Süüdistatav H.V ennast temale esitatud süüdistuses süüdi ei tunnistanud.
3.Maakohus, hinnanud kõiki tõendeid kogumis oma siseveendumuse kohaselt, luges H.V süü temale esitatud süüdistuses tõendatuks tunnistaja Õ.M. ütlustega ja äratundmiseks esitamise protokolliga 07.09.2010 ning kannatanu L.N. üksikasjalike ütlustega, millised on omavahel kooskõlas ning milliste õigsuses ei ole kohtul põhjust kahelda. Süüdistatava ütlustesse suhtus kohus kriitiliselt, sest need on vastuolulised, muuhulgas vastuolus kohtueelses menetluses antud ütlustega ega haaku ühegi teise tõendiga.
3.1.Maakohus tuvastas, et süüdistatav H.V ja kannatanu L.N. käisid 07.09.2010 kaupluses Ly sisseoste tegemas ja neid mõlemat teenindas kaasapidaja Õ.M. . L.N. pani rahakoti pärast ostude eest kassas maksmist oma kaupade kõrvale ja kaubad kilekotti, kuid unustas rahakoti kassa juurest lahkudes kaasa võtta. Õ.M. sõnul tuli L.N. poodi tagasi ja ütles, et tal jäi siia must rahakott. Õ.M. ütlustega on tõendatud, et vahepeal üks kassajärjekorras olnud vanem daam võttis rahakoti, tõstis üles ja küsis, kelle oma see on ning selle peale reageeris süüdistatav, kes oli kulinaarialeti juures. Süüdistatav tuli ja ütles, et see on tema rahakott. Õ.M. sõnul küsis süüdistatav tema osakonnast veel jämedat soola, kuid ei ostnud seda, vaid kiirustas rahakotiga uksest välja. Õ.M. mäletas, et enne rahakoti võtmist, oli H.V käinud tema juurest kassast läbi ja maksnud kotitäie saiade eest. Õ.M. väitis, et süüdistatav läks seejärel kulinaarialeti juurde, kust ostis midagi ja maksis seal, kasutades oma rahakotti. Kuna tegemist on väikese poega ja väikeste vahemaadega, siis ei ole erakordne, et kassapidaja oma töö kõrvalt on suuteline jälgima ka seda, mis toimub tema kõrval 5 meetri kaugusel kulinaarialetis. Õ.M. on kindlalt väitnud, et rahakoti võttis H.V, keda tema teadis hüüdnime Koera-Mari järgi, sest süüdistatav kasvatas koeri ja müüs neid turul. 07.09.2010 koostati ka äratundmiseks esitamise protokoll, kus tunnistaja ütles kindlalt, et rahakoti võtjaks oli fotol nr 3 (s.o süüdistatava fotol) kujutatud naine, keda ta teab kui KoeraMari ja kes ütleb talle tänaval tere. Seega luges kohus Õ.M. ütlustega tõsikindlalt tuvastatuks, et L.N. rahakoti varastas H.V.
3.2.Süüdistatav kinnitas, et kui ta ostis saiad ära ja läbis kassa, siis pani ta rahakoti kassa juurde saiakoti ja ridiküli kõrvale, minnes ruttu vaatama, kas kulinaarialetis on midagi soodushinnaga. Kohtu arvates ei ole eluliselt usutav, et H.V ei võtnud kulinaarialeti juurde minnes rahakotti kaasa, jättes selle järelevalveta saiakoti ja ridiküli kõrvale, samas, kui ta on kogu aeg väitnud seda, et tal oli kiire. Kohtuistungil ütles H.V , et ta ostis üksnes saia ja kulinaarialetist ei ostnud midagi. Kohtueelses menetluses on ta kinnitanud, et ostis kõigepealt kulinaarialetist kartulisalatit ja kotlette, peale seda läks saali ja võttis 15 saia. See vastuolu süüdistatava ütlustes andis kohtule aluse pidada usaldusväärseteks Õ.M. ütlusi, millistest järeldub, et süüdistatav maksis kulinaarialetis tehtud ostu eest oma rahakotist võetud rahaga, seega oli rahakott tal kaasas. Süüdistatava ütlused kohtuistungil on vastuolulised ka selles, et algul ta väitis, et sool jäi ostmata, kuna, et ta ei tahtnud bussist maha jääda ja hiljem, et põhjuseks oli see, et ta ei oleks jõudnud igasse poodi. Poest välja kiirustas ta põhjusel, et ta ei oleks muidu jõudnud minna piima ostma. Kohtu arvates jäi süüdistataval kauplusest sool ostmata põhjusel, et võõra rahakotiga ei saanud ta kauemaks kauplusesse jääda.
3.3.H.V väitis, et tema võõrast rahakotti ei võtnud, vaid võttis oma rahakoti, pani selle kotti ja läks poest välja. Ta ei tea või ei pannud tähele, kas keegi leidis tema rahakoti ja küsis kassapidaja käest unustatud rahakoti kohta midagi. Õ.M. kirjeldas kannatanule naisterahvast (H.V), kes tema rahakoti võttis. Kui süüdistatav võttis oma rahakoti, tekib küsimus, miks ta kannatanut vältis ja tema eest kiirendatud sammul ära läks.
3.4.Kannatanu kirjeldas üksikasjalikult temalt varastatud rahakotti, mis kohtu hinnangul võis maksta 300 krooni, ja selle sisu. Usutav on, et kannatanul oli rahakotis 790 krooni, kuna vahetult enne seda käis ta pangas, võttes pangaarvelt välja pere viimase raha. Kannatanu kirjeldas ka süüdistatava rahakotti, mis ei olnud sarnane tema rahakotiga. L.N. poolt kohtuistungil antud oma rahakoti kirjeldus (kannatanu andis ütlusi enne süüdistatavat) vastas detailselt sellele, millise rahakoti võttis süüdistatav istungil ütlusi andes kotist välja. Võtta kohtuistungil kannatanu silme ees välja rahakott ja sealjuures väita, et see on tema oma ning et see oli tal juba 07.09.2010, näitab kohtu arvates veelkord, et H.V näol on tegemist isikuga, kes süüdistuses tähendatud ajal ja kohas varastas L.N. rahakoti. Tunnistaja ja kannatanu ütlusi ei muuda ebausaldusväärseks ka asjaolu, kas varastatud rahakotti on kirjeldatud üksnes kui musta rahakotti, musta läikivat rahakotti või musta rahakotti, millel oli hallikas varjund, sest tegemist on isikute subjektiivse hinnanguga, mis asja põhiolemust ei muutnud.
3.5.Kohus asus seisukohale, et Õ.M. l ja L.N. l ei ole mingit põhjust H.V peale valetada. Tõendamist leidis, et kannatanu ja süüdistatav on teineteisele täiesti võõrad.
3.6.Kohtu arvates tegutses süüdistatav H.V kannatanu L.N. rahakotti varastades vähemalt otsese tahtlusega. Rahakoti ebaseadusliku omastamise suhtes oli tal kavatsetus, kuna eesmärgiks oligi rahakott endale võtta. Eeltoodud asjaoludel kohus leidis, et süüdistatava käitumises esinevad KarS § 199 lg 1 järgi kvalifitseeritava süüteokoosseisu objektiivsed ja subjektiivsed tunnused, õigusvastasust välistavad asjaolud puuduvad.
4.H.V-le karistuse mõistmisel arvestas maakohus, et tema käitumises puuduvad karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud. Rahalise karistuse mõistmist ei pidanud kohus põhjendatuks, kuna süüdistatav on pensionär, kelle igakuine sissetulek on väike ja see raskendaks tema toimetulekut. Kohus leidis, et põhjendatud on isikule karistuseks mõista lühemaajaline vangistus ja kuna ta on varem kriminaalkorras karistamata, võib vangistuse KarS § 73 lg 1, lg 3 alusel jätta tingimisi kohaldamata, määrates talle minimaalse katseaja.
5.Maakohus mõistis L.N. tsiviilhagi varalise kahju nõudes summas 99,37 eurot välja süüdistatavalt, kuna leidis, et seda tõendavad kannatanu kohtuistungil antud ütlused ja kohtulikul uurimisel avaldatud tõendid. Apellatsioonis esitatud taotluste sisu
6.H.V kaitsja M. Senkel taotleb maakohtu otsuse tühistamist H.V süüdimõistmises KarS § 199 lg 1 järgi ning temalt tsiviilhagi väljamõistmises ning palub süüdistatava õigeks mõista. Apellant väidab, et Viru Maakohtu otsuse puhul esineb KrMS § 339 lg 2 sätestatud kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine, sest kohus on mitteusaldusväärsed ütlused hinnanud usaldusväärseteks ning vastupidi, samuti üldtuntud asjaolud mitteüldtuntuks ja vastupidi, st on hinnanud tõendeid valesti, mistõttu kohtuotsus ei vasta KrMS § 3051 lg 1 nõuetele, s.o ei ole seaduslik ega põhjendatud.
6.1.Kaitsja hinnangul on maakohus süüdistatava ütlused vastuoluliseks tunnistanud põhjuseta. - Apellant leiab, et süüdistatav mäletas poeskäiguga seotud sündmuste asjaolusid mõningal määral erinevalt võrreldes kohtueelses menetluses antud ütlustega, kuna: 1) sündmusest oli möödunud üle 2,5 aasta; 2) ta on elatanud inimene ja unustab sündmusi pidevalt. - Apellant leiab, et süüdistatava ütlused haakuvad n.ö üldises plaanis tunnistajate ütlustega, v.a kulinaarialetist ostu tegemise osas ja kannatanu poolt tema kotis nähtud rahakoti värvi osas. - Kohtu hinnangul ei ole eluliselt usutav, et süüdistatav ei võtnud kulinaarialetti minnes oma rahakotti kaasa, jättes selle saiakoti ja ridiküli kõrvale, samas, kui süüdistatav on kogu aeg väitnud, et tal oli kiire. Seega on kohtu arvates eluliselt usutav, et inimesed tavaliselt ei unusta, kui neil on kiire. Apellant väidab, et kiirustades inimesed unustavad rohkem. Vastuoluline on kohtu seisukoht, mille kohaselt on kinnitust leidnud ja eluliselt usutav, et 28-aastane kannatanu jättis oma rahakoti järelevalveta kassa kõrvale, samas kui 62-aastase süüdistatava poolt oma rahakoti unustamist peab kohus ebausaldusväärseks. Apellandi arvates on üldtuntud asjaolu, et mida vanem inimene, seda rohkem esineb unustamist. - Kohus pidas süüdistava ütlusi ebausaldusväärseks seetõttu, et kohtueelses menetluses väitis H.V end olevat ostnud kulinaarialetist kaupa enne saiade ostmist, kohtuistungil ütles aga, et ei ostnud kulinaarialetist midagi. Apellant leiab, et tavapäraselt inimesed, kes vähemalt kord nädalas toidupoes käivad, ei mäleta, mida nad ostsid poest 2,5 aastat tagasi. - Kohus pidas süüdistava ütlusi ebausaldusväärseks ka seetõttu, et algul väitis süüdistatav, et sool jäi ostmata seetõttu, et ei tahtnud bussist maha jääda, hiljem aga, et sool jäi ostmata, kuna ta ei oleks jõudnud igasse poodi. Apellant ei näe antud ütlustes vastuolu, sest algul kavatses
süüdistatav minna piimapoodi ja seejärel bussi peale, st piimapoes käimiseks jäi tal vähe aega, silmas pidades bussi väljumise aega, sellest tulenes ka süüdistatava kiirustamine.
6.2.Kaitsja hinnangul tuleb ebausaldusväärseks lugeda hoopis tunnistaja Õ.M. ja kannatanu L.N. ütlused ning seda alljärgnevatel põhjustel. - Kohus luges ebaõigesti usaldusväärseks tunnistaja ütlused, mille kohaselt süüdistatav sooritas pärast saiade ostmist kulinaarialetist ostu. Süüdistatav leiab, et kuna poes oli palju rahvast (seda kinnitas kannatanu), kassa asus kulinaarialetist ca 5 m kaugusel ning kulinaarialeti jälgimiseks pidi kassapidaja vaatama kõrvale, pöörates tähelepanu eemale ostjalt, kelle kaupa ta pidi kontrollima, ei saanud kassapidaja näha, kas süüdistatav ostis midagi. Tunnistaja esitab n.ö tavapärast tegelikkuse pähe, sest tavapäraselt kliendid, kui nad kulinaarialeti juurde lähevad, sealt ka midagi ostavad. Tegelikult süüdistatav midagi ei ostnud. - Kohtu arvates tõendab süüdistava süüd asjaolu, et ta läks kiirendatud sammul L.N. eest ära. Kiirendatud sammul liikumine oli põhjustatud kiirustamisest piimapoodi ja bussi peale. - Apellant peab tunnistaja ja kannatanu ütlusi rahakoti värvi osas vastuoluliseks ja põhjendatud kahtlusi tekitavaks ning asub seisukohale, et kahtlused tuleb tõlgendada süüdistatava kasuks. - Tunnistaja ja kannatanu ütlustes on vastuolu ka ostjate hulka puudutavalt. Kannatanu sõnade järgi oli järjekord hästi pikk, tunnistaja ütluste kohaselt oli poes vähe rahvast.
6.3.Apellatsioonis esitati taotlus asitõendi vaatluse korraldamiseks. Kannatanu väitis, et süüdistatava poolt kohtuistungil näidatud rahakoti puhul oli tegemist temalt varastatud rahakotiga ning enne varastamist olid tema rahakotis pangakaardid jms. Apellant väidab, et pangakaardid tema, st kohtus näidatud rahakotti ei mahu ning soovib esitada kohtule vaatluseks sama rahakoti, mille ta esitas I astme kohtus (milles kannatanu tundis ära oma rahakoti).
6.4.Samuti taotleb apellant oma ütluste usaldusvääruse kontrollimiseks kohtul vastu võtta koopia 06.08.2010 ajalehes Kuulutaja süüdistatava poolt avaldatud kuulutusest leitud mobiiltelefoni kohta, kuna soovib sellega tõendada, et ta on aus inimene, kes leitud asjad tagastab. Süüdistatav ei esitanud tõendit varem, kuna see ei tulnud talle õigel ajal meelde. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused
7.Ringkonnakohtu istungil toetasid süüdistatav ja kaitsja apellatsiooni selles esitatud motiividel ja palusid maakohtu süüdimõistev otsus tühistada, süüdistatav õigeks mõista ning tühistada kohtuotsus tsiviilhagi osas. Prokurör vaidles esitatud apellatsioonile vastu ning leidis, et maakohtu otsus tuleb jätta muutmata.
8.Ringkonnakohus, kuulanud istungil ära süüdistatava, kaitsja ja prokuröri ning tutvunud kriminaalasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada osaliselt H.V tegevusele antud juriidilise kvalifikatsiooni osas, kaitsja apellatsioon õigeksmõistmise taotluse osas tuleb jätta rahuldamata. Ringkonnakohus on seisukohal, et maakohtu otsus kuulub tühistamisele materiaalõiguse ebaõige kohaldamise tõttu ja H.V tegu tuleb kvalifitseerida KarS § 201 lg 1 järgi, s.o omastamisena. Menetlusõigusest tulenevalt kohus märgib, et apellatsioonimenetlus ei ole sama asja teistkordne käsitlemine teises kohtukoosseisus, vaid eelkõige esimese astme kohtu tegevuse kontrollimine apellatsiooni piires (RKKKo nr 3-1-1-115-04). Seega ei pea ringkonnakohus oma otsuses andma vastuseid kõigile apellatsioonis toodud väidetele, millele maakohtu otsuses on ammendavalt ja põhistatult vastatud ning millega ringkonnakohus nõustub (RKKKo-d nr 3-1-1-23-11, p 18; nr 3-1-1-92-11). KrMS § 268 lg 6 annab kohtule võimaluse muuta kohtulikul uurimisel tuvastatud faktilistest asjaoludest lähtuvalt kuriteo kvalifikatsiooni. Kohtupraktikas valitseva arusaama kohaselt ei
ole välistatud, et ka apellatsioonikohus lähtub kohtuotsuse tegemisel sellisest materiaalõiguse normist, mida varasemas kohtumenetluses ei ole käsitletud. Seda aga vaid tingimusel, et uue normi kohaldamisele ei oleks võimalik esitada niisuguseid vastuväiteid, mis eeldaks süüdistuses märgitud kvalifikatsiooniga võrreldes täiesti uute faktiliste asjaolude tuvastamist (vt RKKKo-d nr 3-1-1-41-07, p 12; nr 3-1-1-21-06, p 11.6 ja määrus nr 3-1-1-139-05, p 31).
8.1.Arutades kriminaalasja süüdistatava apellatsiooni alusel on ringkonnakohus kuriteole varasemast erineva kvalifikatsiooni andmisel seotud ka süüdistatava olukorra raskendamise keeluga. Hindamaks seda, kas süüdistatava seisund kvalifikatsiooni muutmisel halveneb või mitte, tuleb eelkõige lähtuda kuriteokoosseisude sanktsioonidest. KarS § 199 lg 1 näeb karistusena ette rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistuse. KarS § 201 lg 1 sanktsioon võimaldab süüdistatavat karistada rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistusega. Seega ei ületa KarS § 201 lg-s 1 sätestatud sanktsioon KarS § 199 lg 1 vastava sanktsiooni ülemmäära ning võimaldab isikule mõista ka kergemat karistust. Seega leiab ringkonnakohus, et mõistes H.V süüdi KarS § 201 lg 1 järgi, ei raskenda kohus süüdistatava olukorda ja mõistes KarS § 201 lg 1 sanktsioonist lähtudes karistuse, kergendab tema olukorda.
8.2.Ehkki H.V kaitsja ei ole apellatsioonis vaidlustanud temale KarS § 199 lg 1 järgi süüks arvatava kuriteo kvalifikatsiooni, väljub ringkonnakohus seega KrMS § 340 lg 1 alusel apellatsiooni piiridest. Nimetatud säte kohustab apellatsioonikohut tegema apellatsiooni taotlusest sõltumatult uue otsuse, kui ta tuvastab materiaalõiguse ebaõige kohaldamise, mis raskendab süüdistatava olukorda. Ringkonnakohus leiab, et mõistes H.V süüdi varguses, on maakohus ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust.
9.Maakohus arutas H.V-le KarS § 199 lg 1 järgi esitatud süüdistust selles, et H.V varastas 07.09.2010 kella 12:15 paiku Lääne-Virumaal Rakvere linnas Vilde tn 6 asuva kaupluse Ly kassalindilt L.N. rahakoti väärtusega 300 krooni koos kotis olnud 790 krooni sularaha, ZEN kõnekaardi, ID-kaardi ja Swedbanki kaardiga, tekitas kannatanule materiaalse kahju kogusummas 1115 krooni (71,26 eurot). Maakohus asus seisukohale, et H.V on süüdi temale esitatud süüdistuses ning süü on tõendatud tunnistaja Õ.M. ütlustega, 07.09.2010 äratundmiseks esitamise protokolliga ning kannatanu L.N. üksikasjalike ütlustega, mis ei ole omavahel vastuolus. H.V on ära võtnud võõra vallasasja ebaseadusliku omastamise eesmärgil vähemalt otsese tahtlusega. Sellest lähtuvalt leidis maakohus, et H.V tegu on kvalifitseeritav KarS § 199 lg 1 järgi.
9.1.Ringkonnakohus maakohtu eeltoodud seisukohta ei jaga ja märgib järgmist. Ringkonnakohtu arvates on maakohtu otsuses H.V egevusele antud õiguslik hinnang ekslik. Maakohus on asja lahendanud KarS § 199 lg 1 järgi, kuid H.V ei ole oma tegevusega täitnud KarS § 199 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo süüteokoosseisu. KarS § 199 lg 1 kohaselt on vargusega tegemist siis, kui on toimunud võõra vallasasja äravõtmine selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil. Ehk siis, KarS § 199 objektiivne koosseis eeldab võõra vallasasja äravõtmist. Äravõtmine tähendab seejuures teise isiku valduse lõpetamist ja uue valduse kehtestamist ilma senise valdaja nõusolekuta (RKKKo nr 3-1-1-85-11, p 36). Võõra valduse murdmise kriteerium määrab ära, kas tuleb kohaldamisele vargus või saab isikut süüdistada ainult omastamises.
9.2.Ringkonnakohus on seisukohal, et H.V teo puhul ei ole toimunud asja äravõtmist ehk hõivamist, mis on KarS § 199 lg 1 objektiivse koosseisu täitmise eelduseks. Hõivamine kui varguse objektiivne koosseisutegu seisneb võõra valduse lõpetamises senise valduse murdmisega ja uue valduse kehtestamises. Valduse murdmine eeldab omakorda
valduse üleminekut senise valdaja nõusolekuta. Seega saab varguse toimepanemisest rääkida vaid siis, kui asi on süüdlase jaoks võõras valduses. Senise valdaja nõusolek asja valduse loovutamiseks välistab süüteo kvalifitseerimise vargusena, mistõttu võib kõne alla tulla süüdlase käitumise subsumeerimine omastamisena (RKKKo 3-1-1-35-10, p 7.1.). L.N. unustas oma rahakoti kaupluse Ly kassalindile. Asi ei ole isiku valduses, kui ta on selle kaotanud või maha unustanud ruumi, mida ta ei valitse. Kui asi on unustatud poodi, siis kuulub selline asi ruumi valdajale ning asi ise ei ole valdusetu. L.N. ei olnud kaotanud küll omandiõigust, vaid asja valdus on üle läinud kauplusele, unustamisega on ta loonud nõusolekuga sarnase olukorra. Samale seisukohale jõudis ka Riigikohus oma lahendis, kus leidis, et baaris kui avalikus kohas kaotatud mobiiltelefon väljub kannatanu valdussfäärist, kuna ta ei tea oma telefoni asukohta ja seega puudub tal ka selle valitsemistahe. Samas ei muutunud kaotatud mobiiltelefon ka valdusetuks, vaid valdus sellele läheb üle baaripidaja valdussfääri, kes teostab baaris olevate asjade üle faktilist võimu oma töötajate kaudu (RKKKo nr 3-1-1-23-08, p 7). Käesoleval juhul ei ole H.V toime pannud vargust KarS § 199 lg 1 järgi, sest süüdistatava teos puudub objektiivne koosseis, puudus valduse murdmine, poetöötaja loovutas rahakoti talle vabatahtlikult.
10.H.V on täitnud oma tegevusega KarS § 201 lg 1 koosseisu. Omastamine on valduses oleva võõra vallasasja või isikule usaldatud muu võõra vara ebaseaduslikult enda või kolmanda isiku kasuks pööramine.
10.1.Omastamise objektiivne koosseis eeldab, et tegemist on objektiga, mis on võõras vallasasi või võõras vara ja see on valduses olev asi või usaldanud vara ja peab toimuma objekti enda kasuks pööramine ehk toimub omaniku kestev ilmajätmine, objekti endale pidamine ja omastamistahte manifesteerimine ning enda kasuks pööramine peab olema ebaseaduslik.
10.1.1.Käesolevas kriminaalasjas on leidnud tõendamist, et H.V ja L.N. viibisid samal ajal poes ning L.N. unustas oma rahakoti kassalindile ning lahkus oma ostetud kaubaga. Tunnistaja L.N. on andnud ütlusi, et viibis nimetatud ajal poes ning nägi seal ka R.-H. Mängelit. Isikute poes olekut kinnitavad ka tunnistaja Õ.M. ütlused. Seega ei ole vaidlust, et süüdistatav ja kannatanu asusid kaupluses Ly. Kaitsja seisukoht süüdistatava ütluste usaldusväärsuse ja tunnistaja ning kannatanu ütluste ebausaldusväärsuse kohta ei ole põhjendatud ning esitatud seisukohad ei anna alust maakohtu järeldusi kahtluse alla seada. Maakohus on põhjalikult selgitanud, et süüdistatava ütlused ei haaku teiste asjas kogutud tõenditega, samuti süüdistatava enda varasemalt antud ütlustega ning kuna tõendeid hinnatakse kogumis, siis ei saa pidada H.V antud ütlusi usaldusväärseteks ning nendesse tuleb suhtuda kriitiliselt. Tunnistaja ütluste ja äratundmiseks esitamise protokolliga on leidnud ka kinnitamist, et rahakoti võttis H.V . Rahakoti näol on tegemist võõra vallasasjaga. Tekib küsimus, kas H.V on saanud rahakoti oma valdusesse. Punktis 9.2. ringkonnakohus märkis, et kui isik kaotab talle kuuluva asja näiteks kaupluses, siis rahakoti valdus läheb üle kauplusele ning müüjale, kes teostab faktilist võimu. Tunnistaja Õ.M. ütlustega on leidnud kinnitust, et rahakoti avastasid kaks järjekorras olnud daami, üks neist võttis rahakoti, tõstis üles, näitas seda ja küsis kelle rahakott, mille peale H.V väitis, et see on tema oma ja sai rahakoti enda kätte. Järelikult on kauplus andnud asja valduse üle süüdistatavale vabatahtlikult. Ei ole oluline, kas valdus on seaduslik või ebaseaduslik, hea- või pahauskne. Oluline on üksnes asjaolu, et valduses olev asi on omastaja jaoks võõras (RKKKo nr 3-1-1-105-02). Järelikult rahakoti näol oli tegemist H.V jaoks võõra vallasjaga, mis on tema valduses.
10.1.2.Kohtukolleegium leiab, et toimunud on ka objekti ehk rahakoti enda kasuks pööramine. Enda kasuks pööramine eeldab, et toimub valduses oleva asja endale pidamine,
millega kaasneb omaniku kestev ilmajätmine ning peab toimuma omastamistahte manifesteerimine. Endale pidamine tähendab valduse igasugust faktilist muutmist, asja muutmist endale või kolmandale isikule kuuluvaks. H.V jättis rahakoti endale ja lahkus poest, mis on leidnud kinnitamist tunnistaja ütlustega. Tõenditest tulenevalt ei ole alust arvata, et H.V oleks olnud kavatsus rahakott L.N. le tagasi anda. Olemas on ka manifesteerimistahe. Tunnistaja Õ.M. ütluste kohaselt tuli H.V kulinaarialeti juurest ning ütles, et see rahakott kuulub talle, lahkudes seejärel koos rahakotiga poest. Objektiivne vaatleja mõistab, et H.V kavatses rahakoti endale jätta. Kuna tunnistajate ütlustega on leidnud tõendamist, et H.V poolt omastatud rahakott kuulus L.N. le ja süüdistataval ei olnud õigust rahakotti endale võtta, siis tegemist on ebaseadusliku teoga.
10.1.3.Apellatsioonis ja ringkonnakohtu istungil taotles kaitsja võtta kriminaalasja materjalide juurde tõendina 06.08.2010 ajalehes Kuulutaja süüdistatava poolt avaldatud kuulutus leitud mobiili kohta, mis peaks kinnitama, et süüdistatava näol on tegemist ausa inimesega, kes leitud asjad omanikele tagastab. Samuti taotles kaitsja rahakoti asitõendina vaatluse korraldamist. Prokurör leidis kohtuistungil, et ajalehe kuulutus on juba toimikus olemas ning rahakoti vaatlus ei anna käesoleval hetkel enam täiendavat informatsiooni. Kohus rahuldas kaitsja taotluse kuulutuse vastuvõtmiseks täiendava tõendina. Kuigi ringkonnakohus rahuldas kaitsja taotluse ja võttis esitatud kuulutuse täiendava tõendina asja materjalide juurde, on kohus seisukohal, et nimetatud ajalehekuulutus ei lükka kindlasti ümber kogutud tõenditega tuvastatud süülisi asjaolusid käesolevas kriminaalasjas, mis kinnitavad, et KarS § 201 lg 1 objektiivne koosseis on täidetud.
10.2.Omastamise subjektiivne koosseis eeldab vähemalt kaudset tahtlust kõigi objektiivse koosseisutunnuste osas KarS § 16 lg 4 mõttes. Maakohus leidis, et H.V on varguse toime pannud vähemalt otsese tahtlusega. H.V ütles selgelt kaupluses Ly, et leitud rahakott kuulub talle, kuigi ta teadis, et tegemist on võõra vallasasjaga, mis ei tohiks olla tema valduses. Süüdistatava käitumisest ei ole võimalik tunnistajate ütluste pinnalt välja lugeda, et H.V oleks olnud mingisugust kavatsust rahakott anda L.N. le, sest süüdistatav lahkus poest koos rahakotiga, jättes objektiivsele kõrvalvaatajale mulje, et see rahakott kuulub talle. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et pole alust kahelda tunnistaja Õ.M. ja kannatanu L.N. ütluste usaldusväärsuses ja nende poolt tajutus. H.V omastamise tahtlus hõlmab objektiivse kooseisu asjaolusid. Õigusvastasust ja süüd välistavad asjaolud H.V tegevuses puuduvad. Järelikult tuleb H.V süüdi tunnistada KarS § 201 lg 1 järgi.
10.3.KarS § 56 lg 1 kohaselt on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Sama paragrahvi lõige 2 sätestab, et vangistust võib mõista ainult siis, kui karistuse eesmärke ei ole võimalik saavutada kergema karistusega. Kui karistusseadustiku eriosa paragrahv võimaldab vangistuse kõrval mõista ka muid, kergemaid karistusi, peab kohus otsuses vangistuse mõistmist põhistama.
10.3.1.Karistusena näeb KarS § 201 lg 1 ette rahalise karistuste või kuni üheaastase vangistuse. Viru Maakohtu 30.09.2013 otsusega mõisteti süüdistatavale KarS § 199 lg 1 järgi karistuseks 6 kuud vangistust, millest arvestati maha eelvangistuse aeg 2 päeva ja lõplikuks karistuseks mõisteti 5 kuud 28 päeva vangistust. KarS § 73 lg 1 ja lg 3 alusel ei pööratud mõistetud karistust täitmisele ja määrati katseaeg 3 aastat. Kuigi karistuse mõistmise esmaseks aluseks on isiku süü, tuleb eripreventiivsest prognoosist lähtuvalt siiski vältimatult arvestada süüdistatava isikuga. Kellegi tegelik karistuslik mõjutamine saab toimuda vaid inimese hoiakute muutmise kaudu ja seega konkreetse isiku omadusi arvestades. Seetõttu peabki
karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks arvestama ka süüdlase isikut (RKKKo nr 3-1-1-40-04).
10.3.2.Ringkonnakohtu hinnangul välistavad süüdistatava isikut iseloomustavad asjaolud tema karistamise rahalise karistusega. Samale seisukohale asus ka maakohus. On kaheldav, et H.V oleks suuteline tasuma temale mõistetavat rahalist karistust, seda enam, et süüdistatav peab hüvitama ka kannatanule tekitatud varalise kahju. Eeltoodud asjaoludel asub ringkonnakohus seisukohale, et rahalise karistuse mõistmisega ei oleks karistuse eesmärgid saavutatavad, mistõttu H.V tuleb karistada vangistusega. Süüdistatavat ei ole varasemalt kriminaalkorras karistatud. Arvestades H.V süüd ja isikut, peab ringkonnakohus võimalikuks karistada teda sanktsiooni alammäära lähedases määras ning mõista H.V-le karistuseks 2 kuud vangistust. Nimetatud karistusest tuleb maha arvata eelvangistuses viibitud aeg, s.o 2 päeva, ja lõplikuks karistuseks mõistab ringkonnakogus 1 kuud 28 päeva vangistust. KarS § 73 lg 1 ja lg 3 alusel ei pöörata H.V-le mõistetud karistust täitmisele, kuid süüdistatav 3 aastase katseaja jooksul ei pane toime uut tahtlikku kuritegu.
11.H.V kaitsja vandeadvokaat M. Senkel on esitanud taotluse riigi õigusabi tasu suuruse määramiseks. Taotluse kohaselt kulus kaitsjal apellatsiooni koostamisele 3,00 tundi ja ringkonnakohtu istungil osalemisele 1,0 tundi, mille eest taotleb tasu kokku 192,00 eurot (sealhulgas käibemaks 32,00 eurot). Samuti taotleb kaitsja tasu riigi õigusabi osutamisel kantud vajalike kulude kohta istungile jõudmiseks kulutatud aja eest 20 eurot ja sõidukulu 133,92 eurot hüvitamist. Seega taotleb kaitsja kokku tasu summas 291,60 eurot, millele lisandub käibemaks 58,32 eurot, s.o kokku 349,92 eurot. Ringkonnakohus loeb kaitsjatasu taotluse mõistlikuks ja põhjendatuks ning kooskõlas RÕS-s sätestatuga, arvestades siinjuures koostatud apellatsiooni mahtu ning nimetatud taotlus kuulub rahuldamisele. Kuna kohus teeb lahendi KrMS § 337 lg 1 p 4 alusel, jääb nimetatud menetluskulu KrMS § 185 lg 1 kohaselt riigi kanda.
Tiit Lõhmus
Aarne Sarjas
Paavo Randma
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.