Aadu Jaansoo süüdistuses KarS § 386 lg 1 (KrK § 1481 lg-d 2 ja 10; KarS § 3891 lg 2) järgi
Apelleeritud kohtuotsus
Viru Maakohtu 06. septembri 2013 otsus
Apellatsiooni esitajad
süüdistatav Aadu Jaansoo ja tema kaitsja vandeadvokaat Sven Sillar
Prokurör
ringkonnaprokurör Rita Hlebnikova
Süüdistatav
Aadu Jaansoo isikukood: 34709045216; elukoht: XXX. Varem kriminaalkorras karistamata.
Kaitsja
Vandeadvokaat Sven Sillar
Kannatanu
Eesti Vabariik (Maksu- ja Tolliameti kaudu), esindaja Hiie Lekko
Kohtuistungi aeg ja koht
05. detsember 2013 Tartu
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Viru Maakohtu 06. septembri 2013 otsus osaliselt tsiviilhagi täieliku rahuldamise osas ja teha tühistatud osas uus otsus.
2.Rahuldada Eesti Vabariigi (Maksu- ja Tolliameti kaudu) tsiviilhagi Aadu Jaansoo vastu osaliselt summas 368 915 eurot 36 senti (kolmsada kuuskümmend kaheksa tuhat üheksasada viisteist eurot 36 senti).
3.Välja mõista Aadu Jaansoolt Eesti Vabariigi (Maksu- ja Tolliameti kaudu) kasuks kuriteoga tekitatud kahju summas 368 915 eurot 36 senti (kolmsada kuuskümmend kaheksa tuhat üheksasada viisteist eurot 36 senti).
4.Välja mõista Eesti Vabariigilt Aadu Jaansoo kasuks 709 eurot 20 senti (seitsesada üheksa eurot 20 senti) apellatsioonimenetluses osutatud õigusabiteenuse katteks. Nimetatud menetluskulu jätta riigi kanda.
5.Rahuldada Aadu Jaansoo kaitsja vandeadvokaat Sven Sillari apellatsioon osaliselt ja jätta Aadu Jaansoo apellatsioon rahuldamata. Edasikaebamise kord: Kohtuotsus on tutvumiseks kättesaadav ringkonnakohtu kantseleis 23. detsembril 2013. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kantselei kaudu teatavaks tegemisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Viru Maakohtu 15. novembri 2010 otsusega mõisteti Aadu Jaansoo süüdi KrK § 1481 lg-te 2,10 (KarS § 386 lg 1) ja KarS § 386 lg 1 (KarS § 3891 lg 2) järgi ning teda karistati 1 aasta ja 6 kuu pikkuse vangistusega. KarS § 73 lg-te 1,3 alusel jäeti karistus tingimisi täitmisele pööramata, kui A. Jaansoo ei pane 3-aastase katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. Süüdistuses KarS § 201 lg 2 p 2 järgi lõpetati kriminaalmenetlus KrMS § 199 lg 1 p 2 alusel kuriteo aegumise tõttu. Kohtuotsusega rahuldati osaliselt Eesti Vabariigi (Maksu- ja Tolliameti Ida maksu- ja tollikeskuse kaudu) tsiviilhagi, mõistes A. Jaansoolt Eesti Vabariigi kasuks välja 5 772 271 krooni.
2.A. Jaansoo tunnistati süüdi selles, et ta esitas AS Tamsalu Veskid (pankrotis) juhatuse liikmena aktsiaseltsi maksudeklaratsioonides maksuhaldurile tahtlikult valeandmeid. Süüdistus on kokkuvõtvalt järgmine.
2.1.Maksustamisperioodidel juuni 2001 kuni aprill 2004 esitas A. Jaansoo aktsiaseltsi käibedeklaratsioonides maksuhaldurile tahtlikult valeandmeid eesmärgiga jätta maksud maksmata. Valeandmete esitamine seisnes selles, et A. Jaansoo jättis osa AS Tamsalu Veskid (pankrotis) tegelikust käibemaksuga maksustatavast käibest – kanamunade müügi AS-le MVG – käibedeklaratsioonides kajastamata. Valeandmete esitamise tagajärjel osutus AS Tamsalu Veskid (pankrotis) deklareeritud tasumisele kuuluv käibemaksusumma 3 244 837 krooni võrra väiksemaks käibemaksuseaduse alusel tasumisele kuuluvast käibemaksusummast.
2.2.Samuti esitas A. Jaansoo maksuhaldurile valeandmeid AS Tamsalu Veskid (pankrotis) 2004. a aprillikuu tulu- ja sotsiaalmaksudeklaratsioonis. Valeandmete esitamine seisnes selles, et aktsiaseltsi tuludeklaratsioonis jäeti kajastamata AS-lt MVG munade eest laekunud sularahast tehtud väljamaksed, mille kohta AS Tamsalu Veskid (pankrotis) raamatupidamises puudusid nõuetekohased algdokumendid. Perioodil juuli 2001 kuni aprill 2004 laekus AS-lt MVG munade eest sularaha 20 429 620 krooni 95 senti, millest 10 390 000 krooni maksti AS Tamsalu Veskid (pankrotis) pangakontodele. Ülejäänud 10 039 620 krooni 95 senti sularaha kasutati igakuiselt selleks, et maksta AS Tamsalu Veskid (pankrotis) töötajatele nn ümbrikupalka ja teha väljamakseid A. Jaansoole endale. Kõigi nende väljamaksete kohta puuduvad algdokumendid. Kuna ei ole teada kuupäevi, millal kuludokumentideta väljamaksed tehti, siis loeti väljamaksete tegemise ajaks aprill 2004. Valeandmete esitamise tõttu osutus AS Tamsalu Veskid (pankrotis) deklareeritud tasumisele kuuluv tulumaksusumma 3 527 434 krooni võrra väiksemaks tulumaksuseaduse alusel tasumisele kuuluvast tulumaksusummast.
3.Tartu Ringkonnakohtu 18. märtsi 2011 otsusega jäeti Viru Maakohtu otsus muutmata ja apellatsioonid rahuldamata.
4.Riigikohus tühistas oma 17. augusti 2011 otsusega (kriminaalasi nr 3-1-1-57-11) Viru Maakohtu 15. novembri 2010 otsuse ja Tartu Ringkonnakohtu 18. märtsi 2011 otsuse A. Jaansoole mõistetud karistust ja tsiviilhagi puudutavas osas. A. Jaansoole mõisteti karistuseks KarS § 386 lg 1 (KrK § 1481 lg-te 2,10 ja KarS § 3891 lg 2) järgi 6 kuud vangistust, mis jäeti KarS § 73 lg-te 1,3 alusel tingimisi täitmisele pööramata 3-aastase katseajaga. Tsiviilhagi lahendamist puudutavas osas saadeti kriminaalasi Tartu Ringkonnakohtule uueks arutamiseks. Muus osas jäeti Tartu Ringkonnakohtu 18. märtsi 2011 otsus muutmata.
5.Tartu Ringkonnakohus tegi 21. detsembril 2011 otsuse, millega rahuldas Eesti Vabariigi (Maksu- ja Tolliameti kaudu) esitatud tsiviilhagi summas 432 827 eurot ja mõistis selle välja A. Jaansoolt.
6.Riigikohtu 25. mai 2012 otsusega (kriminaalasi nr 3-1-1-54-12) tühistati Tartu Ringkonnakohtu 21. detsembri 2011 otsus ja kriminaalasi saadeti tsiviilhagi osas uueks arutamiseks Viru Maakohtule teises kohtukoosseisus.
MAAKOHTU OTSUS
7.Viru Maakohtu 06. septembri 2013 otsusega rahuldati tsiviilhagi täielikult summas 432 827 eurot ja mõisteti see A. Jaansoolt Maksu- ja Tolliameti kasuks välja. Maakohtu otsuses esitatud põhjenduste kohaselt:
7.1.Tartu Ringkonnakohtu 18. märtsi 2011 otsusega (4 kd, lk 174) ja Viru Maakohtu
15.novembri 2010 otsusega (4 kd, lk 135-138) on tuvastatud, et süüdistusaktis näidatud maksualase kuriteo süüdistuse maht on kohtuliku uurimise käigus kinnitust leidnud. Maakohus tuvastas, et toodetud ja müüdud kanamunad ei olnud kõik kajastatud raamatupidamises, samuti maksis AS Tamsalu Veskid (pankrotis) ümbrikupalka. Tulenevalt ÄS § 306 lg-st 1 ja § 307 lg-st 1 juhtis A. Jaansoo AS Tamsalu Veskid (pankrotis) tegevust, esindades äriühingut kõikides õigustoimingutes. Vastavalt ÄS § 306 lg-le 4 oli A. Jaansoo kui juhatuse ainuliikme kohustuseks korraldada AS Tamsalu Veskid (pankrotis) raamatupidamist, kuid ta ei järginud talle süüdistuses süüks arvatud maksuseaduse sätteid. AS-lt MVG kanamunade müügist saadud tulust jättis AS Tamsalu Veskid (pankrotis) esmalt deklareerimata käibemaksu ja pärast sama raha kasutamist töötajatele lisatasude maksmiseks ja ettevõtlusega mitteseotud kulude tegemiseks jättis AS Tamsalu Veskid (pankrotis) deklareerimata tulumaksu. Sellest tulenevalt on põhjendatud kuriteo koosseisulise tagajärje tuvastamisel liidetud erinevatel maksuperioodidel ja erinevate maksude lõikes AS Tamsalu Veskid (pankrotis) poolt riigile laekumata jäänud maksusummad. A. Jaansoo tegutses kavatsetult, eesmärgiga jätta riik teatud osas erinevatest maksuseadustest tulenevatest maksulaekumistest ilma. Kohus on tuvastanud A. Jaansoo tegevuses nii objektiivsed kui ka subjektiivsed tunnused, õigusvastasust välistavad ajaolud puuduvad. Ülalmainitud asjaolusid ei ole käimasolevas kriminaalmenetluses (tsiviilhagi osas) võimalik vaidlustada. Kohtuliku arutamise käigus on seega tuvastatud nii süüdimõistetu tegu, selle õigusvastasus kui ka kahju tekitamise fakt ja põhjuslik seos kahju tekitaja teo ja saabunud tagajärje vahel.
7.2.Kaitsja taotlus mõistliku menetlusaja ületamise kohta tuleb jätta rahuldamata. Mõistliku menetlusaja ületamise probleemi küsimuses jäi maakohus 09.10.2013 eelistungi järgselt tehtud kohtumääruse seisukohtade juurde. Ekslik on seisukoht, et kriminaalasja mõistlikku menetlusaega saab kompenseerida üksnes kriminaalmenetluse lõpetamisega. KrMS § 306 lg 1 p-de 1-6 kohaselt on kohus otsuse tegemisel kohustatud kaaluma karistuse kergendamist kui on tuvastatud menetluse mõistliku tähtaja ületamine. Riigikohus on lahendanud menetluse mõistlikkuse küsimuse, rikkumise tuvastanud ja sellele reageerinud, asudes seisukohale, et „A. Jaansoo õiguste rikkumine tuleb heastada talle mõistetud karistuse kergendamisega.“ (RKKK 17.08.2011 otsuse p 16). Samas on Riigikohus oma 25.05.2012 otsuses leidnud, et kriminaalmenetlust tsiviilnõude osas on võimalik jätkata maakohtus. KrMS § 2742 alusel on kriminaalmenetluse lõpetamine kohaldatav kahe tingimuse esinemisel: mõistliku menetlusaja
jooksul ei ole võimalik asja lahendada ja õiguse rikkumist ei ole võimalik muul viisil kui lõpetamisega heastada. Kohtu hinnangul on õiguse rikkumine antud kriminaalasjas võimalik. Seda enam, et rikkumine juba ongi heastatud karistuse kergendamisega. Puudub igasugune mõistlik alus arvata, et ebamõistlikku menetlusaega kriminaalmenetluses saaks ja tuleks lisaks karistuse kergendamisele kompenseerida kriminaalmenetluse lõpetamisega tsiviilhagi osas.
7.3.Kaitsja taotlus nõude aegumise kohaldamiseks tuleb jätta rahuldamata. Riigiasutustel puudub õigusvõime TsÜS mõttes. Juriidiliseks isikuks on Eesti Vabariik. Samas osaleb riik õigussuhetes oma asutuste kaudu. Maksu- ja Tolliameti põhimääruse § 7 p-de 2,13 kohaselt menetleb amet maksuasju ja esindab oma pädevuse piires riiki kohtus. Riigi ja riigiasutuse vahel on esindaja ja esindatava suhe. Seega hindamaks, millal sai kannatanu (riik) teada talle tekitatud kahjust, tuleb lähtuda riiki kui kannatanut esindava ameti teadasaamisest, mitte aga huvitatud isiku poolt politseile kuriteokaebuse esitamisest. Kas kahjust sai teada Maksu- ja Tolliameti üks või teine osakond, ei oma kahju saabumisest teadasaamise seisukohalt tähendust, sest riiki esindab Maksu- ja Tolliamet. 19.01.2007 on Riigiprokuratuuri määrusega edastatud kriminaalasja materjalid uurimisalluvuse järgi Maksu- ja Tolliametile maksualase kuriteo toimepanemise osas. Kriminaalasi anti Maksu- ja Tolliameti menetlusse 17.04.2007, järelikult sai amet teadlikuks kahjust samal päeval. Kuna tsiviilhagi esitati 16.04.2009, ei ole nõue aegunud.
7.4.Maksunõude väärtuse vähenemisest tuleneva kahju suuruseks on 432 827 eurot ja see on käsitatav maksumaksjast äriühingu juhatuse liikme poolt deklareerimiskohustuse rikkumisega riigile tekitatud kahjuna. Nõue on käsitletav deliktiõigusliku kahjuhüvitisnõudena, mille materiaalõiguslik alus tuleneb TsK § 448 lg-st 1 ning VÕS § 1043 ja 1045 lg 1 p-st 7. Osundades Riigikohtu 17. augusti 2011 lahendi p-le 18.1, milles antakse suunised maksunõude väärtuse vähenemisest tuleneva kahju suuruse kindlakstegemiseks, leidis maakohus käibemaksu osas, et maksuarvestusest nähtub, et ajavahemikus juuni 2001 [kohtuotsuses ekslikult 2011] kuni aprill 2004 on käibemaksu laekumata 207 837,88 eurot. AS-l Tamsalu Veskid (pankrotis) tekkis kohustus maksta käibemaksu iga kuu 20. kuupäevaks. Kohus märkis, et alates 20.07.200120.05.2004 oli igakuine maksunõue jagatuna kuudeks täielikult sissenõutav, samuti ka alates 2003. a sügistest kuni 2004. a maini ehk ajal, mil äriühingu majanduslik seis oli A. Jaansoni ütluste kohaselt pankrotimenetluses halvenenud. Kohtule ei esitatud andmeid, et äriühing ei olnud võimeline igakuiselt käibemaksu maksma. Maksuarvestusest nähtub, et nimetatud ajavahemikul oli äriühingul püsiv käive ja puuduvad andmed, et äriühingu püsivad kulud või varaline seisund oleks nii negatiivselt muutunud, et selle tõttu poleks käibemaksu summad olnud sissenõutavad. Äriühingu majandusliku seisundi halvenemine iseenesest ei tähenda automaatselt seda, et nõue 2003. a sügisest kuni 2004. a aprilli-maini ei oleks sissenõutav. Ehkki A. Jaansoo avaldas kohtus, et alates suvest 2003 olid AS Tamsalu Veskid (pankrotis) kontod arestitud, ei ole selle kohta kohtule tõendeid esitatud. Seda ei nähtu ka 22.06.2004 kohtuotsusest pankrotimenetluses. Maksuarvestusest ei nähtu, et sel perioodil oleks majanduselu hääbunud – vastupidi, ettevõtte käive oli stabiilne, mis kohtu arvates näitas, et käibe tekkimises oli suur kaal sularahal. Samuti ei esitatud ühtegi vastuargumenti kannatanu esindaja väitele, mille kohaselt olid nimetatud ajavahemiku lõpuni äriühingul olemas sõidukid ja kinnistud, mille arvelt oleks nõude rahuldamine võimalik. Maakohus ei pidanud äriühingu majandusliku seisu halvenemist nimetatud ajavahemikul kaalukaks ja oluliseks A. Jaansoni vastu esitatud nõude sissenõutavuse hindamisel. Varalise seisundi halvenemine ei ole võrreldav isiku maksejõuetusega. Kohtuotsustega on tuvastatud, et äriühingus toimus sularaha aktiivne liikumine ja osa sularaha (10 039 620, 95 krooni) ajavahemikus 2001 juuni - 2004 aprill jäeti näitamata ning selle eest maksti töötajatele ümbrikupalka. Puudub võimalus tuvastada, milline seis oli äriühingul sularaha osas ajavahemikul sügis 2003 kuni 2004 aprill kuude lõikes. Tuleb aga tõdeda, et äriühingu kassas oli pidevalt sularaha, kuna igakuiselt maksti ümbrikupalka ja ka käive oli stabiilne. Kokkuvõtvalt leidis maakohus käibemaksu osas, et kohustuse tekkimise ajal oli see sissenõutav summas 3 244 837 krooni (207 382,88 eurot). Maksu- ja Tolliamet sai varjatud maksukohustusest teada 17.04.2007. Mõistlikult tegutsedes oli ametil võimalik maksumaksjat siduvalt kohustada maksuvõlga tasuma mais 2007. Käesolevas asjas ei ole vaidlust faktis, et mais
2007 oli AS Tamsalu Veski (pankrotis) peaaegu kolmandat aastat järjest pankrotis. Seega seisuga mai 2007 on maksunõude sissenõutavus 0 krooni. Maakohus, juhindudes Riigikohtu 17.08.2011 p-st 18.1 tulenevatest juhistest maksunõude väärtuse vähenemisest tuleneva kahju suuruse kindlakstegemiseks, leidis, et maksumaksjast äriühingu juhatuse liikme poolt deklareerimiskohustuse rikkumisega tekitatud kahju suurus käibemaksu osas on 207 382, 88 eurot.
7.5.Kohus leidis sotsiaal- ja tulumaksu osas, et maksukohustuse summa on tuvastatud varasemate kohtulahenditega. Laekumata summa maksuarvestuse kohaselt on 3 527 434 krooni ehk 225 444, 12 eurot. Summa on välja arvutatud seisuga 2004. a aprill. Uusi tõendeid selles osas maakohtule esitatud ei ole. Nagu maakohus juba käibemaksu osas leidis, ei olnud kuni 2004 maini äriühing maksejõuetu, ehkki tema majanduslik seis halvenes. Nii nähtub pankrotimenetluses tehtud otsusest, et seisuga 2004 juuni oli netovara seis miinuses 4 050 668 krooni. Maakohtule esitatud tõenditest nähtub, et alates sügisest kuni 2004 aprillini oli äriühingu majanduslik elu aktiivne, püsiv ja stabiilne. Äriühing varjas sularaha u 2/3 summast, näidates pangaarvel üksnes 1/3. Seega oli kuude lõikes äriühingul jätkuvalt tekkinud märkimisväärne summa sularaha. Kohus märkis, et lähtub maksustamisperioodi määratlemisel Maksu- ja Tolliameti esitatud tsiviilhagist, mille kohaselt on deklareerimisele kuuluva perioodi lõpp aprill 2004. Deklareerimiskohustuse tekkimise ajaks 10.05.2004 oli kohustus summale 3 527 434 krooni. Pankrotimenetluses tehtud kohtuotsusega tuvastati, et 22.06.2004 oli AS Tamsalu Veskid maksejõuetuse tõttu pankrotis. Maakohus märkis, et pankrot kuulutati välja n-ö ametlike andmete alusel, varjatud raamatupidamine ei olnud 2004 juunis pankrotihaldurile teada. Maakohus tuvastas, et Maksu- ja Tolliamet sai varjatud maksukohustusest teada 17.04.2007. Mõistlikult tegutsedes oli Maksu- ja Tolliametil võimalik maksumaksjat siduvalt kohustada oma maksuvõlga tasuma mais 2007. Vaidlus puudub faktis, et mais 2007 oli AS Tamsalu Veskid (pankrotis) peaaegu 3 aastat pankrotis. Seega seisuga mai 2007 on maksunõude sissenõutavus 0 krooni. Juhindudes Riigikohtu 17.08.2011 p-s 18.1 toodud juhistest maksunõude väärtuse vähenemisest tuleneva kahju suuruse kindlakstegemiseks, leidis kohus, et maksumaksjast äriühingu juhatuse liikme poolt tulu- ja sotsiaalmaksu deklareerimiskohustuse rikkumisega tekitatud kahju suurus on 225 444, 12 eurot. APELLATSIOONIDES ESITATUD TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
8.A. Jaaksoo kaitsja Sven Sillari esitatud apellatsioonis taotletakse Viru Maakohtu
06.septembri 2013 otsuse tühistamist. Apellatsioonis esitatud põhjenduste kohaselt:
8.1.Vaidlustasid Viru Maakohtu 15. novembri 2010 otsuse üksnes süüdistav ja tema kaitsja. Seega on nõue uuel arutamisel piiratud 5 772 271 krooniga (368 915,36 eurot), kuna ausa kriminaalmenetluse põhimõtte kohaselt ei saa süüdistatava või tema kaitsja apellatsioon muuta süüdistatava olukorda raskemaks. Seega ei ole suurema rahasumma väljamõistmine lubatud.
8.2.Aegub TsÜS § 150 lg 3 kohaselt õigusvastaselt tekitatud kahju hiljemalt 10 aasta möödumisel kahju põhjustanud teo tegemisest. Riigikohtu otsuse nr 3-1-1-57-11 p 1.17 kohaselt võidi Eesti Vabariigile põhjustada kahju ebaõigete maksudeklaratsioonide esitamisega ajavahemikus juuli 2001 – aprill 2004. Arvestades seda, et tsiviilõiguses ei kehti põhimõtet, mille kohaselt uue kahju tekitamine peatab eelneva kahju tekitamise aegumise, on käesolevaks ajaks aegunud 2001 juuli kuni 2003 septembri ebaõigete maksudeklaratsioonide esitamisega tekitatud kahju.
8.3.On möödunud kriminaalasja arutamise mõistlik tähtaeg, millele saab reageerida üksnes menetluse lõpetamisega.
8.4.On nõue aegunud ka põhjusel, et seda sai esitada 3 aasta jooksul ajast, mil kahju kannatanu Eesti Vabariik sellest teada sai. Ekslik on maakohtu seisukoht, et 3-aastane aegumistähtaeg
hakkab kulgema alates ajast, mil kahjust sai teada Maksu- ja Tolliamet. Kuivõrd Eesti Vabariik sai kahjust teada hiljemalt 26.04.2005, mil pankrotihaldur esitas politseile kuriteokaebuse, aegus tsiviilnõue hiljemalt 25.04.2008.
8.5.On Riigikohus lahendi nr 3-1-1-57-11 p-s 18.2 märkinud: „Seega on tuvastamata, kas ja kui, siis millises ulatuses A. Jaansoo AS Tamsalu Veskid 2003. a sügisel ja hiljem tekkinud maksukohustust varjates riigile kahju tekitas.“ Eeltoodust tulenevalt tulnuks hagejal esitada maakohtus kahju kohta uusi tõendeid, mida aga ei tehtud. Seega on endiselt tõendamata, kas A. Jaansoo üldse kahju tekitas.
9.A. Jaansoo taotleb esitatud apellatsioonis tühistada Viru Maakohtu 06. septembri 2013 otsus seoses aegumisega ja jätta menetluskulud hageja kanda. Apellatsioonis esitatud põhjenduste kohaselt:
9.1.Jääb apellandile arusaamatuks, kuidas sai maakohtu otsuses kahjukannatanust Eesti Vabariigist kahjukannatajaks Maksu- ja Tolliamet, kui kõikides teistes astmetes on kannatanuks Eesti Vabariik (Maksu- ja Tolliameti kaudu).
9.2.Ei ole Viru Maakohus arvestanud Riigikohtu otsuses nr 3-1-1-57-11 toodud seisukohtadega tsiviilnõude aegumise osas. 9.3 Esitas Eesti Vabariik (Maksu- ja Tolliameti kaudu) A. Jaansoo vastu tsiviilhagi 16.04.2009. EIK praktikas arvestatakse kriminaalmenetluse kestust alates süüdistuse esitamisest art 6 lg 1 tähenduses. A. Jaansoo märgib, et Keskkriminaalpolitsei teatas oma 14.11.2005 kirjaga talle, et 27.10.2005 edastas Keskkriminaalpolitsei rahapesu andmebüroo advokaadibüroo LEXTAL kuriteokaebuse ja sinna juurde kuuluva lisamaterjali Viru Ringkonnaprokuratuurile kriminaalmenetluse alustamise otsustamiseks KarS § 289 ja KarS § 396 tunnustel. 08.11.2005 alustati ringkonnaprokurör A. Arnimi poolt KrMS § 194 ja 195 alusel kriminaalasi KarS § 289 tunnustel. Riigikohtu 17.08.2011 otsuse nr 3-1-1-57-11 p 14.2 kohaselt tuleb kriminaalmenetlus A. Jaansoo suhtes lugeda alanuks hiljemalt 08.11.2005.
9.4.Osundab apellant TsÜS § 150 lg-le 1 ja § 160 lg-le 1 ja leiab, et kriminaalasjas aegus Eesti Vabariigi (Maksu- ja Tolliameti kaudu) esitatud tsiviilhagi 07.11.2008. Tuginedes EIK selgitustele ja Riigikohtu 17.08.2011 otsuse 3-1-1-57-11 p-le 14.2 oleks maakohus pidanud jätma Eesti Vabariigi (Maksu- ja Tolliameti kaudu) esitatud tsiviilhagi rahuldamata seoses aegumisega ja tsiviilhagi läbi vaatamata. Samuti pidanuks maakohus arvestama, et menetlus antud kriminaalasjas on I astme kohtus otsuse tegemiseni väldanud 7 aastat 9 kuud ja 29 päeva (08.11.2005 - 06.09.2013), mistõttu on rikutud mõistliku menetlusaja nõuet.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT.
10.Ringkonnakohus, tutvunud kohtutoimiku materjalide ja apellatsioonides esitatud väidetega, leiab, et Viru Maakohtu 06. septembri 2013 otsus tuleb tühistada osaliselt tsiviilhagi täieliku rahuldamise osas ja kolleegium teeb tühistatud osas uue otsuse, millega rahuldab Eesti Vabariigi (Maksu- ja Tolliameti kaudu) tsiviilhagi A. Jaansoo vastu osaliselt summas 368 915,36 eurot ja mõistab välja A. Jaansoolt Eesti Vabariigi (Maksu- ja Tolliameti kaudu) kasuks kuriteoga tekitatud kahju summas 368 915,36 eurot. A. Jaansoo kaitsja vandeadvokaat Sven Sillari apellatsioon tuleb rahuldada osaliselt ja A. Jaansoo apellatsioon tuleb jätta rahuldamata.
11.Vastuseks A. Jaansoo kaitsja vandeadvokaat Sven Sillari apellatsioonile märgib ringkonnakohus järgmist.
11.1.Õige on apellatsioonis esitatud väide, et maakohus ei ole vaidlustatud otsuse tegemisel arvestanud asjaoluga, et Viru Maakohtu 15. novembri 2010 otsuse vaidlustasid üksnes
süüdistatav ja tema kaitsja ning seega on tsiviilhagi uuel arutamisel piiratud 5 772 271 krooniga (368 915,36 eurot). Kõigepealt peab ringkonnakohus vajalikuks märkida, et Riigikohtu kriminaalkolleegium on korduvalt asunud seisukohale, et tsiviilkohtumenetluse põhimõtete kohaldamine saab tulla kriminaalmenetluses kõne alla üksnes kriminaalmenetluse seadustikus reguleerimata küsimustes (nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 03. oktoobri 2008 otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-42-08, p 22;
08.novembri 2012 otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-96-12). Kriminaalmenetluse seadustikus on reguleeritud olukord, kui kriminaalasi (sh tsiviilhagi) saadetakse esimese astme kohtule uueks arutamiseks ning seetõttu tuleb kriminaalasja (sh tsiviilhagi) uuel läbivaatamisel lähtuda kriminaalmenetluse seadustikus sätestatust. KrMS § 341 lg 5 kohaselt kui ringkonnakohus on kohtuotsuse tühistanud üksnes süüdistatava või kaitsja apellatsiooni põhjal, võib esimese astme kohus kriminaalasja uuesti arutades mõista süüdistatava süüdi raskemas kuriteos, kuid ei mõista süüdistatavale raskemat karistust kui see, mis oli mõistetud tühistatud esimese astme kohtu otsusega. Samuti ei või kohus eelmises lauses nimetatud juhul kohaldada süüdistatava suhtes muid õigusjärelmeid, mis võrreldes tühistatud esimese astme kohtu otsusega raskendaksid süüdistatava olukorda. Nähtuvalt toimiku materjalidest vaidlustasid Viru Maakohtu 15. novembri 2010 otsuse süüdistav A. Jaansoo ja tema kaitsja vandeadvokaat Sven Sillari (IV kd tl 145-159). Kuna süüdistava A. Jaansoo ja tema kaitsja vandeadvokaat Sven Sillari apellatsioonid tingisid Viru Maakohtu
15.novembri 2010 otsuse tühistamise tsiviilhagi osas, siis tsiviilhagi uuel arutamisel ei võinud maakohus lähtudes KrMS § 341 lg-st 5 kohaldada A. Jaansoo suhtes õigusjärelmeid, mis võrreldes tühistatud esimese astme kohtu otsusega raskendaksid tema olukorda, s.o maakohus ei võinud tsiviilhagi rahuldada suuremas ulatuses, kui seda oli tehtud tühistatud maakohtu otsusega. Viru Maakohtu 15. novembri 2010 otsusega rahuldati tsiviilhagi summas 368 915,36 eurot ning tsiviilhagi uuel arutamisel ei võinud maakohus välja mõista A. Jaansoolt tsiviilhagi katteks Eesti Vabariigi kasuks rohkem kui 368 915,36 eurot. Ka ringkonnaprokurör Rita Hlebnikova asus ringkonnakohtu istungil seisukohale, et tsiviilhagi rahuldamise maksimaalseks suuruseks saab olla 368 915,36 eurot. Lähtudes eeltoodust tuleb A. Jaansoo kaitsja vandeadvokaat Sven Sillari apellatsioon rahuldada osaliselt, maakohtu vaidlustatud otsus tühistada tsiviilhagi täieliku rahuldamise osas ja rahuldada Eesti Vabariigi (Maksu- ja Tolliameti kaudu) tsiviilhagi A. Jaansoo vastu osaliselt summas 368 915,36 eurot.
11.2.Ülejäänud A. Jaansoo kaitsja vandeadvokaat Sven Sillari apellatsioonis esitatud põhjendused ei ole aluseks maakohtu vaidlustatud otsuse tühistamisele või muutmisele. Ebaõige on apellatsioonis esitatud väide, et tsiviilhagi on aegunud. Siinkohal tugineb apellant sellele, et on möödunud nii TsÜS § 150 lg-s 3 sätestatud kümneaastane aegumistähtaeg kui ka TsÜS § 150 lg-s 1 sätestatud kolmeaastane aegumistähtaeg. Antud juhul käsitleb tsiviilhagi kahju õigusvastasest tekitamisest tulenevat nõuet. Kahju õigusvastasest tekitamisest tuleneva nõude aegumistähtaega reguleerivad esmajoones TsÜS § 150 lg-d 1 ja 3. TsÜS § 150 lg 1 kohaselt kahju õigusvastasest tekitamisest tuleneva nõude aegumistähtaeg on kolm aastat ajast, mil õigustatud isik kahjust ja kahju hüvitama kohustatud isikust teada sai või pidi teada saama. Sama paragrahvi lg 3 kohaselt kahju õigusvastasest tekitamisest tulenev nõue aegub, sõltumata käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 sätestatust, hiljemalt kümne aasta möödumisel kahju põhjustanud teo tegemisest või sündmuse toimumisest. Riigikohtu erikogu on 22. veebruari 2013 otsuse punktis 38 (kohtuasjas nr 3-1-1-106-12) asunud seisukohale, et „Seega peab kahju õigusvastasest tekitamisest tuleneva nõude aegumise kontrollimisel eraldi tuvastama nii aja, mil isik kahjust ja kahju hüvitama kohustatud isikust teada sai, kui ka aja, mil leidis aset kahju põhjustanud tegu või sündmus. Üldjuhul on otstarbekas esmalt tuvastada, kas kahju tekitamisest on möödunud kümme aastat või enam. Kui see on nii, siis on nõue TsÜS § 150 lg 3 järgi aegunud. Peaks aga kahju põhjustanud teost või sündmusest
olema möödas vähem kui kümme aastat, tuleb järgnevalt kindlaks teha, kas ajast, mil õigustatud isik sai või pidi saama teada nii kahjust kui ka kahju hüvitama kohustatud isikust, on möödas kolm aastat või enam. Jaatav vastus sellele küsimusele tähendab, et nõue on ikkagi aegunud (TsÜS § 150 lg 1 järgi), eitava vastuse korral aga nõue aegunud ei ole.“ Ringkonnakohus leiab, et antud juhul ei ole möödunud kahju tekitamisest kümme aastat või enam ning apellandi vastupidine väide on alusetu. Asjas jõustunud kohtuotsusega on tuvastatud A. Jaansoo õigusvastane käitumine perioodil juuni 2001 – aprill 2004, s.o kahju põhjustanud tegu pandi toime perioodil juuni 2001 – aprill 2004. Kohtutoimiku põhjal on esitatud Viru Ringkonnaprokuratuurile tsiviilhagi A. Jaansoo vastu kahju hüvitamiseks 16.04.2009 (III kd tl 51-53). TsÜS § 160 lg 1 kohaselt peatub aegumine õigustatud isiku poolt hagi esitamisega nõude rahuldamiseks või tunnustamiseks. TsÜS § 160 lg 2 p 4 järgi on hagi esitamisega võrdsustatud avalduse esitamine seaduses sätestatud kohtueelses menetluses, sõltumata sellest, kas menetluses tehakse täitedokumendiks olev otsus. Avaldusena TsÜS § 160 lg 2 p 4 mõttes on käsitatav ka kriminaalasja kohtueelses menetluses uurimisasutusele või prokuratuurile esitatud tsiviilhagi (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
26.novembri 2007 otsus asjas nr 3-1-1-58-07, p 10; tsiviilkolleegiumi 19. juuni 2012 otsus asjas nr 3-2-1-88-12, p 12). Tulenevalt TsÜS § 160 lg 2 p-st 4 peatus nõude aegumine tsiviilhagi esitamisega Viru Ringkonnaprokuratuurile 16.04.2009. Siinkohal on ebaõige kaitsja vandeadvokaat Sven Sillari seisukoht, et TsÜS § 150 lg-s 3 sätestatud kümneaastane aegumistähtaeg ei peatu ega katke. TsÜS § 150 lg-s 3 sätestatud aegumistähtaeg on küll objektiivne (maksimaalne) aegumistähtaeg, kuid ka nimetatud aegumistähtaeg allub katkemise või peatumise regulatsioonile. Arvestades kahju põhjustanud õigusvastaste tegude algusaega (juuni 2001) ning tsiviilhagi esitamise tähtpäeva (16.04.2009) ei ole õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise nõue aegunud TsÜS § 150 lg 3 mõttes, s.o tsiviilhagi esitamise ajaks ei olnud möödunud seaduses sätestatud 10-aastane aegumistähtaeg.
11.3.Kuna kahju põhjustanud teost on möödas vähem kui kümme aastat, tuleb kindlaks teha, kas ajast, mil õigustatud isik sai või pidi teada saama nii kahjust kui ka kahju hüvitama kohustatud isikust, on möödas kolm aastat või enam, s.o kas nõue on ikkagi aegunud või mitte. Kaitsja vandeadvokaat Sven Sillari apellatsioonis esitatud väite kohaselt sai Eesti Vabariik kahjust teada hiljemalt 26.04.2005, mil pankrotihaldur esitas politseile kuriteokaebuse, ning nõue aegus hiljemalt 25.04.2008. Ringkonnakohus ei nõustu kaitsja sellise seisukohaga. TsÜS § 150 lg-s 1 ette nähtud kolmeaastast n.-ö subjektiivset aegumistähtaega arvestatakse ajast, mil õigustatud isik sai teada või pidi teada saama nii kahjust kui kahju hüvitama kohustatud isikust. Teadmine kahjust TsÜS § 150 lg 1 tähenduses peab hõlmama nii teadmist kahjust kui ka teadmist teost või sündmusest, millega kahju põhjustati. Selline teadmine ei eelda täpset ülevaadet kõigist kahju ja selle tekitamise üksikasjadest: piisab kui kannatanul on küllalt infot, et koostada selline hagi, mille kohus eeldatavasti menetlusse võtaks. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga selles, et Eesti Vabariik kannatanuna omas eelnimetatud infot alates 17.04.2007, mil käesolev kriminaalasi anti Maksu- ja Tolliameti menetlusse. Alates nimetatud kuupäevast oli Eesti Vabariik teadlik nii kahjust kui ka teost, millega kahju põhjustati ja samuti kahju hüvitama kohustatud isikust ning kuigi kannatanul puudus sel ajal veel täpne ülevaade kõigist kahju ja selle tekitamise üksikasjadest, oli tal arvatavasti küllalt infot hagi koostamiseks. Pankrotihalduri poolt 26.04.2005 keskkriminaalpolitseile esitatud kuriteokaebus (I kd tl 5-7) ei ole käsitletav sellise infona, millest õigustatud isik sai teada või pidi teada saama nii kahjust kui kahju hüvitama kohustatud isikust, s.o kuriteokaebuse põhjal ei omanud kannatanu küllaldaselt infot selleks, et koostada selline hagi, mille kohus eeldatavasti menetlusse võtaks. Lähtudes eeltoodust algas nõude aegumine 17.04.2007 ning kuna tsiviilhagi esitati 16.04.2009, siis ei ole nõue TsÜS § 150 lg 1 tähenduses aegunud, s.o tsiviilhagi esitamise ajaks ei olnud möödunud seaduses sätestatud 3-aastane aegumistähtaeg.
11.4.Kaitsja vandeadvokaat Sven Sillari apellatsioonis esitatud väite kohaselt on möödunud käesolevaks ajaks kriminaalasja arutamise mõistlik tähtaeg ning seetõttu tuleks menetlus tsiviilhagis lõpetada. Käesolevas asjas tehtud Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 17. augusti 2011 otsuse nr 3-1-1-1-57-11 punktides 12 – 16 on põhjalikult käsitletud menetlusaja mõistlikkuse küsimust ning kriminaalkolleegium on asunud seisukohale, et A. Jaansoo õigust mõistlikule menetlusajale on rikutud määral, mida ei saa pidada tähtsusetuks, ent samas ka mitte väga intensiivseks. Arvestades menetlusaja pikkust vähendas kriminaalkolleegium A. Jaansoole mõistetud vangistuse pikkust. Seega on antud kriminaalasjas juba seisukoht võetud seoses menetluse mõistliku aja möödumisega ning puudub alus seda teha teistkordselt. Samuti märgib ringkonnakohus, et KrMS sätted, mis reguleerivad menetluse mõistliku aja möödumisega seonduvat, ei sätesta, et seoses menetluse mõistliku aja möödumisega oleks võimalik eraldi, kogu menetlusest lahus, lõpetada tsiviilhagi menetlus. Menetluse lõpetamine tsiviilhagis oleks võimalik TsMS-s sätestatud alustel (TsMS § 428), kuid antud juhul nimetatud aluseid ei esine.
11.5.Ebaõige on kaitsja vandeadvokaat Sven Sillari apellatsioonis esitatud seisukoht, et tulenevalt Riigikohtu lahendi nr 3-1-1-57-11 p-s 18.2 märgitust („Seega on tuvastamata, kas ja kui, siis millises ulatuses A. Jaansoo AS Tamsalu Veskid 2003. a sügisel ja hiljem tekkinud maksukohustust varjates riigile kahju tekitas.“) tulnuks kannatanul esitada maakohtus kahju kohta uusi tõendeid, ja kuna seda ei tehtud, siis on endiselt tõendamata kahju tekitamine. Ringkonnakohus leiab, et Riigikohtu kriminaalkolleegiumi viidatud lahendi viidatud punktist ei tulene asjaolu, et kannatanu oleks pidanud esitama maakohtule uusi tõendeid. Nähtuvalt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi viidatud lahendi punktidest 18.4. ja 19., leidis kriminaalkolleegium, et tsiviilhagi lahendamist puudutavas osas tuleb kohtuotsused põhistamatuse tõttu tühistada ja saata kriminaalasi tühistatud osas uueks arutamiseks ringkonnakohtule. Seega on pidanud Riigikohus võimalikuks toimikus olevate tõendite (materjalide) alusel teha tsiviilhagis uus põhistatud otsus.
12.Vastuseks A. Jaansoo apellatsioonile märgib ringkonnakohus järgmist.
12.1.Iseenesest õige on apellatsioonis esitatud väide, et maakohus on vaidlustatud otsuse resolutsioonis ebaõigesti märkinud tsiviilhagi rahuldamise Maksu- ja Tolliameti kasuks. Antud asjas on kannatanuks siiski Eesti Vabariik (Maksu- ja Tolliameti kaudu) ning tsiviilhagi rahuldatud osa tuleb A. Jaansoolt välja mõista Eesti Vabariigi kasuks. Ringkonnakohus parandab maakohtu otsuse resolutsioonis viidatud ebatäpsuse.
12.2.A. Jaansoo apellatsioonis on analoogiliselt kaitsja vandeadvokaat Sven Sillari apellatsioonis esitatuga tuginetud hagi aegumisele. Ringkonnakohus on käsitlenud tsiviilhagi aegumist käesoleva otsuse punktides 11.2. ja 11.3. ning ei korda viidatud punktides märgitud põhjendusi.
12.3.A. Jaansoo apellatsioonis esitatud väidetele seoses mõistliku menetlustähtaja ületamisega on ringkonnakohus vastanud käesoleva otsuse punktis 11.4. seonduvalt kaitsja vandeadvokaat Sven Sillari apellatsiooniga ning ringkonnakohus ei korda vastavaid põhjendusi.
13.Ringkonnakohus peab vajalikuks märkida, et Riigikohtu praktika kohaselt on apellatsiooni piirid seatud sellega, millises osas kohtuotsust vaidlustatakse, aga eelkõige siiski apellandi nõuete sisuga (nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 24. septembri 2009 otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-67-09; 09. oktoobri 2006 otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-65-06). Antud juhul on A. Jaansoo kaitsja vandeadvokaat Sven Sillari apellatsioonis ja A. Jaansoo apellatsioonis vaidlustatud maakohtu otsust tervikuna ning esitatud vastavad motiivid (apellatsioonide põhjendused). Maakohus on vaidlustatud otsuse tegemisel, juhindudes Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 17. augusti 2011 otsuse punktis 18 antud juhistest, õigesti
kindlaks teinud AS Tamsalu Veskid (pankrotis) maksevõime maksukohustuse tekkimise ajal juuni 2001 kuni aprill 2004 ning AS Tamsalu Veskid (pankrotis) maksevõime ajal, mil maksuhalduril oli pärast varjatud maksukohustusest teadasaamist mõistlikult tegutsedes võimalik maksumaksjat siduvalt kohustada oma maksuvõlga tasuma (mais 2007). Samuti on maakohus õigesti määranud A. Jaansoo poolt deklareerimiskohustuse rikkumisega riigile tekitatud kahju suuruse, kuid lähtudes käesoleva otsuse punktis 11.1. märgitust tuleb tsiviilhagi rahuldamise ulatuse üle otsustamisel arvestada KrMS § 341 lg-s 5 sätestatuga. Apellatsioonides ei ole esitatud põhjendusi seoses maakohtu poolt eelnimetatud asjaolude tuvastamisega, s.o äriühingu maksevõime kindlaksmääramisega juuni 2001 kuni aprill 2004 ning mai 2007 ja tekitatud kahju suuruse kindlaksmääramisega (v.a väide, et kannatanu oleks pidanud esitama uusi tõendeid).
14.Viimasena lahendab ringkonnakohus apellatsioonimenetluse kuludega seonduva. Ringkonnakohtu istungil esitas A. Jaansoo kaitsja vandeadvokaat Sven Sillar taotluse koos arvetega valitud kaitsja tasu hüvitamiseks summas 709,20 eurot. KrMS § 175 lg 1 p 1 kohaselt on menetluskuluks valitud kaitsjale või esindajale makstud mõistliku suurusega tasu. Hinnates esitatud apellatsiooni mahtu, selles esitatud argumentide asjakohasust ning kriminaalasja terviklikku olemust, leiab ringkonnakohus, et tegemist on mõistliku kulutusega õigusabile. Kuivõrd ringkonnakohus rahuldab kaitsja apellatsiooni osaliselt ning tühistab maakohtu otsuse osaliselt, s.o teeb KrMS § 185 lg-s 1 märgitud lahendi, tuleb menetluskulu jätta riigi kanda.
15.Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 4, § 338 p-st 3, § 340 lg-st 1 ja lg 2 p-st 5 tühistab ringkonnakohus maakohtu otsuse osaliselt ning teeb tühistatud osas uue otsuse.
Agu Timmi
Tiina Pappel
Viivi Tomson
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.