Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised määruskaebemenetluse pooled Asja läbivaatamise kuupäev ja viis
3-1-1-127-13 19. detsember 2013 Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Ott Järvesaar ja Lea Kivi Prokuröri taotlus kolmanda isiku I. T. vara arestimiseks Tallinna Ringkonnakohtu 24. juuli 2013. a kohtumäärus kriminaalasjas nr 1-13-5452 I. T. esindaja vandeadvokaat Dmitri Teplõhh, määruskaebus Prokuratuur, esindaja Põhja Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Elle-Mai Velling 27. november 2013, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 24. juuli 2013. a määrus kriminaalasjas nr 1-13-5452 ja saata kolmanda isiku I. T. esindaja vandeadvokaat Dmitri Teplõhhi määruskaebus uueks arutamiseks samale ringkonnakohtule teises kohtukoosseisus.
2.Määruskaebus rahuldada osaliselt.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Põhja Ringkonnaprokuratuur esitas 13. juunil 2013 Harju Maakohtule taotluse arestida I. T.-le kuuluv kinnistu aadressil Xxxxx xxx XX, Tallinn, sõiduauto Porsche Cayenne Diesel (reg.nr 050 OOO), SEB Panga arvelduskonto nr YYYYYYYYYYYYYY ja SEB Panga Tornimäe kontoris avatud hoiulaegas koos selles olevate esemetega. Prokuratuur põhistas taotlust järgmiselt. 1.1 I. T. abikaasat A. S.-i kahtlustatakse KarS § 1332 lg 1 ja § 255 lg 1 järgi alates 2007. aasta märtsist kuni 4. juunini 2013 Tallinnas Xxxxxxx xxx XX tegutseva bordelli organiseerimises, kuuludes koos G. G., S. A. ja I. M.-iga püsivasse isikutevahelise ülesannete jaotusega kuritegelikku ühendusse, mis oli loodud suure varalise kasu saamise eesmärgil ning mille tegevus oli suunatud kupeldamisele. 1.2 A. S.-i elukohas 4. juunil 2013 toimunud läbiotsimise käigus leiti seifist sularaha 37 120 eurot, 14 kollasest metallist münti, sularaha 80 500 Vene rubla, erinevaid lepinguid ja märkmeid, sülearvuti ja kaks mobiiltelefoni. Samal kuupäeval Xxxxxxx xxx XX asuvas bordellis korraldatud läbiotsimisel leiti kaks mobiiltelefoni, elektroonilisi andmekandjaid, sularaha 146 eurot ja prostitutsiooniga tegelemisele viitavaid esemeid, sh hulgaliselt pakendites kondoome. 1.3 Tõenditest nähtub, et A. S.-i pikaajaliseks sissetulekuallikaks on olnud kupeldamine. Vastavalt Maksu- ja Tolliameti andmetele on kahtlustatav deklareerinud aastatel 2007 kuni 2012 tulu kokku
28 940,03 eurot ja äriregistri andmetel omab ta 15 339 euro suurust osalust OÜ-s D. I. T. on samal ajavahemikul deklareerinud tulu 38 879,09 eurot ning on äriregistri andmetel C AS-i aktsionär osalusega 12 782 eurot. 1.4 Kinnistusraamatu andmetel on kinnistu aadressil Xxxxx xxx XX, Tallinn I. T. ainuomandis. Sellele kinnistule on antud ehitusluba 16. septembril 2005. Kinnistul asub eramu, mis on müügis hinnaga 670 000 eurot. Maja ostuks ega ehitamiseks ei ole kasutatud laenu. 25. mail 2012 on I. T. omandanud sõiduki Porsche Cayenne Diesel. Arvestades I. T. deklareeritud sissetulekut, on piisavalt alust arvata, et tema nimel olev kinnisvara ja mootorsõiduk on soetatud kuritegelikul teel saadud vara arvel ja on seega käsitatav kriminaaltuluna. Samuti ei võimaldanud A. S.-i poolt deklareeritud tulud nimetatud vara soetamist. Kriminaalasjas ei ole andmeid, mis annaksid aluse arvata, et vara on omandatud seaduslikul viisil. 1.5 Prokuratuuri hinnangul on oht, et kuritegelikul teel saadud vara konfiskeerimise (KarS § 831), laiendatud konfiskeerimise (KarS § 832) või konfiskeerimise asendamise (KarS § 84) vältimiseks võidakse vara võõrandada, mida kinnitab kinnisvara müügikuulutus. Seetõttu tuleb taotluses märgitud vara arestida.
2.Harju Maakohtu 19. juuni 2013. a määrusega rahuldati vara arestimise taotlus osaliselt ning konfiskeerimise tagamiseks arestiti I. T. nimel olev ja A. S.-ile kuuluv sõiduauto Porsche Cayenne Diesel ja I. T. nimel SEB Panga Tornimäe kontoris avatud hoiulaekas olevad esemed (sh raha). Kohus jättis rahuldamata prokuröri taotluse Xxxxx xxx XX, Tallinn asuva kinnistu ja I. T. arvelduskonto nr YYYYYYYYYYYYYY arestimiseks. 2.1 Maakohus leidis, et A. S.-i suhtes esineb põhjendatud kuriteokahtlus, mida kinnitavad tunnistajate ja kahtlustatavate ütlused ning jälitustegevusega kogutud tõendid. Samuti esineb kohtu hinnangul A. S.-i ja I. T. legaalse sissetuleku ja varandusliku olukorra ning elatustaseme vahel oluline erinevus, mis annab aluse arvata, et isikute vara on saadud kriminaaltuluna. 2.2 Ehkki sõiduauto Porsche Cayenne Diesel on 25. mail 2012 kantud registrisse I. T. nimele, on kahtlustatava elukohas toimunud läbiotsimise käigus leitud U. K. poolt 25. mail 2012 antud allkiri selle kohta, et ta on sel kuupäeval saanud sõiduauto eest A. S.-ilt sularahas 72 000 eurot. Eelnev osutab sellele, et sõiduauto on soetatud A. S.-i kuritegeliku tulu eest ja on kolmanda isiku nimele vormistatud eesmärgiga varjata vara tegelikku omanikku ning vältida selle konfiskeerimist. Kaudselt viitab sellele, et sõiduki tegelikuks omanikuks on A. S., ka asjaolu, et sõiduk oli igapäevaselt tema kasutuses. Menetlejale ei ole esitatud tõendeid, kinnitamaks sõiduki soetamist legaalsete vahendite arvelt. 2.3 Samuti oli kohtu arvates põhjendatud I. T. nimel avatud, kuid A. S.-i kasutuses oleva hoiulaeka arestimine. Kohtu hinnangul on tõenäoline, et hoiulaekas võib olla kuritegude toimepanemisest saadud kriminaaltuluna käsitatavat vallasvara, sh sularaha. 2.4 I. T. arveldusarve jättis maakohus arestimata, kuivõrd kohtule ei olnud esitatud tõendeid, et sinna oleks kantud ebaseaduslikku tulu. Kohtule ei esitatud isegi arveldusarve väljatrükki, mis võimaldanuks kohtul tutvuda arvele tehtud sissemaksetega. Samas olid olemas tõendid, mis
kinnitasid, et I. T. on teeninud ka legaalset tulu. 2.5 Kohus ei pidanud võimalikuks arestida süüteoga saadud vara konfiskeerimise ja konfiskeerimise asendamise tagamiseks vastavalt KarS § 831 lg 2 p-dele 1 ja 2 ning §-le 84 I. T.-le kuuluvat kinnistut. Kinnistu on soetatud 18. mail 2002, s.o aastaid enne I. T. ja A. S.-i abiellumist 6. juunil 2008 ja A. S.i poolt väidetavate kuritegude toimepanemist 2007. aastast kuni 4. juunini 2013. Ei saa arvata, et kinnistu oleks olnud kuritegude toimepanemise vahendiks või vahetuks objektiks või et kahtlustatav oleks kinnistu KarS § 831 lg 1 mõttes saanud kahtlustuses märgitud kuritegudega või et kinnistu näol oleks tegemist kriminaaltuluga KarS § 832 mõttes.
3.Harju Maakohtu määruse peale esitas kaebuse kolmanda isiku esindaja, kes taotles määruse tühistamist ja vara aresti alt vabastamist. Esindaja vaidlustas nii põhjendatud kuriteokahtluse kui ka vara arestimise aluste esinemist. Kahtlustuses esitatud teokirjeldus ei vasta KarS § 255 lg 1 koosseisule, kuivõrd grupi tegevus ei olnud suunatud kuritegude toimepanemisele, s.o mitmele õigusvastasele teole. Veel märkis esindaja, et prokuratuuri taotlusest ega maakohtu määrusest ei nähtu, kui palju sai A. S. väidetavalt kriminaaltulu. Sõiduauto on maakohus alusetult lugenud kahtlustatavale kuuluvaks. Hoiulaeka on kohus aga arestinud teadmata, kas ja millised esemed selles asuvad.
4.Tallinna Ringkonnakohtu 24. juuli 2013. a määrusega jäeti maakohtu määrus muutmata ja I. T. esindaja määruskaebus rahuldamata. Ringkonnakohtu seisukohad on kokkuvõtlikult järgmised. 4.1 Kohtueelses menetluses on kogutud piisavalt tõendeid, tuvastamaks A. S.-i suhtes põhjendatud kuriteokahtluse esinemist. KarS § 255 lg 1 kohaselt ei pea kuritegeliku ühenduse tegevus olema suunatud mitme kuriteo toimepanemisele, vaid võib olla suunatud ka ühe (nt vältava või jätkuva) kuriteo toimepanemisele. 4.2 A. S.-i ja I. T. varandusliku olukorra ja legaalse sissetuleku erinevus annab küllaldase aluse arvata, et nende vara on saadud kriminaaltuluna. Ringkonnakohus nõustus maakohtu seisukohaga, mille kohaselt omandas A. S. sõiduauto Porsche Cayenne Diesel kuritegelikul teel saadud sularaha eest ja sõiduk on registreeritud I. T. nimele eesmärgiga varjata tegelikku omanikku. Kuna sõiduauto eest tasumiseks kasutatud raha oli omandatud A. S.-i poolt tahtliku süüteo toimepanemise tulemusena, kuulub see KarS § 831 lg 1 järgi konfiskeerimisele. Samas märkis ringkonnakohus, et käesoleval juhul taotles prokuratuur arestimist konfiskeerimise asendamise tagamiseks, mille puhul ei ole vaja tõendada, et konkreetne ese oleks soetatud kuriteo toimepanemise tulemusel saadud vara arvel. Seega ei ole tähtis esindaja väide, et sõiduk osteti I. T. legaalse sissetuleku eest. Samuti ei ole kohtule esitatud sellist väidet kinnitavaid tõendeid. Kuna I. T. nimel avatud hoiulaeka kasutaja on ka A. S. ja selles võib olla kriminaaltuluna käsitatavat vara, on ringkonnakohtu hinnangul põhjendatud selle arestimine. 4.3 Seoses eeldatava kriminaaltulu tuvastamatusega märkis ringkonnakohus viitega Riigikohtu
20.veebruari 2012. a määrusele kriminaalasjas nr 3-1-1-1-12, et menetlusetapis, kus tõendeid alles kogutakse, ei saagi eeldada menetlejal kogu tõendusliku teabe olemasolu. Sel põhjusel ei pruugi
menetlejal vara arestimise ajal olla piisavat teavet kuritegelikul teel saadud vara täpse suuruse ja kahtlustatavate vahel jagunemise kohta. See ei takista aga vara arestimist.
MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
5.Tallinna Ringkonnakohtu määruse peale esitas kolmanda isiku esindaja vandeadvokaat Dmitri Teplõhh määruskaebuse, milles taotleb maa- ja ringkonnakohtu määruste tühistamist. Määruskaebuses esitatud seisukohad on lühidalt järgmised. 5.1 Esindaja ei nõustu ringkonnakohtu seisukohaga, mille kohaselt ei pea kuritegeliku ühenduse tegevus olema suunatud mitme kuriteo toimepanemisele. KarS § 255 lg 1 grammatiline tõlgendamine viitab selgelt sellele, et selles kirjeldatud kuriteo koosseisu täidab vaid teomitmus. Ringkonnakohtu tõlgendus võimaldab kohaldada kõnealust kuriteokoosseisu peaaegu iga kuriteo puhul, mis on toime pandud vähemalt kolmeliikmelises grupis. 5.2 Arestides vara KarS § 832 alusel raskendas kohus isiku olukorda. Maakohus arestis vara KarS § 831 lg 2 p-de 1 ja 2 ning § 84 alusel ning seega ei kohaldunud KarS § 832 lg-s 1 sätestatud ümberpööratud tõendamiskoormis. Ringkonnakohus kohaldas isiku jaoks üllatuslikku sätet, mis on hinnatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes. 5.3 Prokuratuuri taotlusest ega kohtumäärustest ei nähtu, kui palju sai A. S. väidetavalt ebaseaduslikku tulu. Olukorras, kus puuduvad viited kuriteost saadud vara ulatuse kohta, on kahtlustatava või kolmanda isiku vara valimatu, kogu ulatuses arestimise puhul tegemist omandipõhiõiguse ebaproportsionaalse riivega. Järelikult tuleb vaidlustatud määrus tühistada ja vara aresti alt vabastada. 5.4 Kohus on arestinud kolmandale isikule kuuluva vara, et tagada kahtlustatava vara võimalikku konfiskeerimist. Kuna kolmanda isiku vara arestimine on võimalik üksnes tema enda vastu suunatud konfiskeerimisnõude või selle asendamise tagamiseks, puudus kohtul selleks aga alus. Lisaks on A. S.-il ja I. T.-l sissetulekuid Venemaal ning seega ei ole alust seostada sõiduki ostmist väidetavast kuriteost saadud varaga. Hoiulaegas on aga arestitud teadmata, kas ja millised esemed selles asuvad, kellele kuuluvad ja milline on nende väärtus.
6.Määruskaebuse vastuses märgib prokuratuur, et 23. septembril 2013 otsiti arestitud hoiulaegas läbi ja see oli tühi. Samal kuupäeval lõpetas I. T. hoiulaeka üürilepingu. Päringust SEB Panka selgus, et I. T. külastas laekaruumi 5. juunil 2013 ja seega oli hoiulaeka arestimine hilinenud. Kuna vara oli hoiulaekast eemaldatud, ei saanud selle arestimine olla ebamõõdukas.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
7.Esindaja seisukohaga, mille kohaselt ei vasta A. S.-ile esitatud kahtlustus KarS § 255 lg-s 1 toodud süüteo tunnustele, ei saa nõustuda. See kuriteokoosseis sätestab vastutuse kuulumise eest kolmest või enamast isikust koosnevasse püsivasse isikutevahelise ülesannete jaotusega ühendusse, mis on loodud varalise kasu saamise eesmärgil ning mille tegevus on suunatud teise astme kuritegude, mille eest ettenähtud vangistuse ülemmäär on vähemalt kolm aastat, või esimese astme kuritegude
toimepanemisele. Koosseisuga kaitstavaks õigushüveks on avalik julgeolek. Vastutus KarS § 255 järgi tuleb kõne alla ka siis, kui kuritegeliku ühenduse liikmed ei ole jõudnud veel ühtegi kavandatavat kuritegu toime panna (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 21. jaanuari 2013. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-132-12, p 10). Kuritegelik ühendus kujutab endast ohupotentsiaali, mis kaasneb juba ühenduse loomisega. Eeltoodut silmas pidades puudub mõistlik põhjus, miks peaks kuritegeliku ühendusega olema tegemist üksnes juhul, kui selle tegevus on suunatud mitme esimese või teise astme kuriteo toimepanemisele, ning välistatud, kui tegemist on ühe, sealhulgas jätkuva või vältava süüteoga. Kuritegeliku ühenduse koosseisuga kaitstavat õigushüve kahjustatakse mõlemal juhul. Samuti on alusetu esindaja väide, mille kohaselt on ühe kuriteo toimepanemisele suunatud kuritegeliku ühendusega hõlmatud peaaegu kõik vähemalt kolmeliikmelises grupis toime pandud kuriteod. Selline olukord on välistatud, kuivõrd kuritegelikku ühendust peab iseloomustama selle püsivus. Kui grupi potentsiaal ammendub ühe aktsiooniga, ei ole tegemist kuritegeliku ühendusega.
8.Eeltoodut toetab kuritegeliku ühenduse kriminaliseerimisel aluseks võetud rahvusvahelise organiseeritud kuritegevuse vastu võitlemise Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni konventsioon (RT II 2003, 1, 1). Selle konventsiooni teise artikli punkti (a) järgi on kuritegelik ühendus teatud ajavahemikus toimiv struktuuriga grupp, kuhu kuulub vähemalt kolm isikut, kes kooskõlastavad oma tegevuse, et panna toime konventsioonis raske kuriteona määratletud tegu või tegusid, saamaks otse või kaudselt rahalist või muud materiaalset kasu. Seega näeb ka konventsioon ette, et kuritegeliku ühenduse tegevus võib olla suunatud vaid ühe kuriteo toimepanemisele.
9.Samuti ei jaga kolleegium esindaja arvamust, mille kohaselt on ringkonnakohtu poolt vara arestimise aluse muutmine hinnatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et juhul, kui maakohtu määrus ei vasta selle põhistamisele esitatavatele nõuetele, on ka ringkonnakohtu pädevuses nii kuriteokahtluse kui ka arestimisaluse tuvastamine (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi määrused vahistamisasjas nr 3-1-1105-11, p 17 ja vara arestimise asjas nr 3-1-1-1-12, p 12). Veelgi enam, arvestades vara arestimise regulatsiooni eripära, ei piirdu ringkonnakohtu ülesanne määruskaebuse lahendamisel üksnes selgitamisega, kas maakohus on vara arestimisel mõne vea teinud, vaid eeldab uue tervikliku hinnangu andmist kõigile vara arestimise põhjendatust mõjutavatele aspektidele, sh sellistele, mida maakohus pole käsitlenudki (vt lähemalt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-97-13, p-d 22-26). Seega ei ole välistatud, et ringkonnakohus loeb vara arestimise põhjendatuks maakohtust erineval alusel.
10.Ehkki kohus võib arestimistaotlust lahendades muuta vara arestimise materiaalõiguslikku alust, ei saa ta tugineda faktilistele asjaoludele, mis oluliselt erinevad prokuratuuri taotluse aluseks olevatest asjaoludest (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 31. oktoobri 2013. a määrus asjas nr 3-1-1-97-13, p 16). Praeguses asjas taotles prokuratuur kohtult luba arestida kolmandale isikule kuuluv kinnistu ja sõiduauto ning tema nimel avatud arveldusarve ja hoiulaegas. Maakohus rahuldas taotluse osaliselt, arestides sõiduauto ja hoiulaeka, ent asus seejuures seisukohale, et arestitava sõiduauto tegelikuks omanikuks on kahtlustatav. Sellisele järeldusele vaatamata pidas maakohus vara tulevast
konfiskeerimist võimalikuks sätte alusel, mis reguleerib kolmanda isiku vara konfiskeerimist (KarS § 831 lg 2 p-d 1 ja 2). Ringkonnakohus nõustus samuti, et sõiduauto omandas A. S., mitte I. T. Erinevalt maakohtust asus ringkonnakohus aga seisukohale, et kuna sõiduauto on soetatud kuriteo toimepanemise tulemusena saadud raha arvel, kuulub see konfiskeerimisele KarS § 831 lg 1 alusel. Samas viitas ringkonnakohus ka KarS §-le 832, leides, et A. S.-i ja I. T. legaalse sissetuleku ja varandusliku olukorra ning elatustaseme vahel esinev oluline erinevus annab aluse eeldada nende vara kuritegelikku päritolu. Käsitades arestitava sõiduauto omanikuna A. S.-i, väljusid maa- ja ringkonnakohus lubamatult prokuratuuri arestimistaotluse piiridest. Samuti ei ole määrustest võimalik üheselt aru saada, millisel alusel kohtud vara arestimist põhjendatuks pidasid. Selline vastuolu kohtumääruste põhjendustes on käsitatav KrMS § 339 lg 1 p-s 7 ette nähtud kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena. Lisaks on ringkonnakohtu määruse põhi- ja resolutiivosa omavahel vastuolus. Nimelt jäetakse ringkonnakohtu määruse resolutsiooni kohaselt muutmata maakohtu määrus kolmanda isiku I. T. vara arestimises, kuid põhjendavas osas asutakse seisukohale, et sõiduauto kuulub A. S.-ile. See minetus on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 1 p 8 mõttes. Need rikkumised toovad endaga kaasa ringkonnakohtu määruse tühistamise ja määruskaebuse ringkonnakohtule uueks arutamiseks saatmise.
11.Kuna I. T. nimel avatud hoiulaeka osas on selgunud, et see on tühjendatud ning hoiulaeka üürileping I. T. poolt lõpetatud, ei ole selle arestimisse puutuv käesoleval ajal enam aktuaalne.
12.Eeltoodust tulenevalt ja juhindudes KrMS § 390 lg-st 1, § 361 lg 1 p-st 6 ja lg-st 2, § 362 p-st 2 ja § 341 lg-st 2 tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tallinna Ringkonnakohtu 24. juuli 2013. a määruse ja saadab kolmanda isiku I. T. esindaja vandeadvokaat Dmitri Teplõhhi määruskaebuse uueks arutamiseks samale ringkonnakohtule teises kohtukoosseisus. Riigikohus rahuldab esindaja määruskaebuse osaliselt. Hannes Kiris, Ott Järvesaar, Lea Kivi
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.