lahend.ee
KohtulahendidÕigusaktidEL õigusKüsiKohtudValdkonnadMCPKonto
KohtulahendidÕigusaktidEL õigusKüsiKohtudValdkonnadMCPKonto
Otsi
  • Kohtulahendid
  • Õigusaktid
  • ELi õigus
  • Kohtud
  • Valdkonnad
Tööriistad
  • Brauserilaiendus
  • MCP-server
  • Minu konto
  • Paketid ja hinnad
Nimistu
  • Kontakt
  • Privaatsus
  • nimistu.ee
  • Toeta tegevust
Allikad
  • Riigi Teataja
  • EUR-Lex
  • HUDOC
  • Riigikohus
lahend.eeKohtulahendid ja seadused Riigi Teatajast, ELi õigus EUR-Lexist, ettevõtete andmed nimistu.ee-st.Nimistu MTÜ
Kohtulahendid/1-13-8851/21

Kohtulahend

KriminaalasiJõustunudTallinna Ringkonnakohus · 18.12.2013

Lahendi andmed

Riigi Teataja
Kohus
Tallinna Ringkonnakohus
Kohtuasja number
1-13-8851/21
Asja liik
Kriminaalasi
Menetlusliik
Lühimenetlus
Kuulutamise aeg
18.12.2013
Staatus
Jõustunud
Sõnade arv
1777
Lahend PDF →Riigi Teatajas →
Salvesta kogumikku
Väljavõte Wordi

Sama asja menetluskäik

Riigi Teataja
1-13-8851/15Harju Maakohus Liivalaia kohtumaja08.10.2013

Lahendi tekst

Riigi Teataja

Tallinna Ringkonnakohus 18.12.2013. a, Tallinn kirjalikus menetluses

Kohtuasja number

1-13-8851

Kohtukoosseis

Eesistuja Sten Lind, liikmed Pavel Gontšarov ja Ivi Kesküla

Kriminaalasi

F.R-i süüdistuses KarS § 329 järgi lühimenetluses

Apelleeritud kohtuotsus

Harju Maakohtu 08.10.2013. a otsus

Apellant

Süüdistatav

Prokurör

Kairi Kaldoja F.R

Süüdistatav

Isikukood: XXX; kodakondsuseta; emakeel: vene keel; põhiharidusega; töökoht: xxxxxxxxxx; elukoht: xxxxxxxxxxxx; varem väärteokorras karistatud korduvalt, kriminaalkorras 2-l korral Tõkend – elukohast lahkumise keeld

Kaitsja

Urmas Simon

RESOLUTSIOON

Jätta apellatsioon F.R-i kaitsja Urmas Simoni apellatsioon rahuldamata ja Harju Maakohtu 08.10.2013. a otsus muutmata.

1 (5)

Edasikaebamise kord Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1.Harju Maakohus mõistis 08.10.2013. a otsusega F.R-i süüdi KarS § 329 järgi ja karistas teda 4-kuulise vangistusega. Kuna kriminaalasja arutati lühimenetluse korras, vähendas kohus KrMS § 238 lg 2 alusel F.R-ile mõistetud vangistust ühe kolmandiku võrra, s.o 2 kuu ja 20 päevani. KarS § 68 lg 1 alusel luges kohus karistusaja hulka F.R-i eelvangistuses viibitud 2 päeva ning ärakandmata karistus on seega 2 kuud ja 18 päeva vangistust. F.R pani teo, mille eest ta süüdi mõisteti, toime üldkasuliku töö tegemise ajal. Sellest tulenevalt suurendas maakohus KarS § 69 lg 7 ja § 65 lg 2 alusel F.R-ile mõistetud karistust Harju Maakohtu 23.07.2013.a. otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa – 5 kuud ja 15 päeva vangistust – võrra ning mõistis liitkaristuseks 8 kuud ja 3 päeva vangistust. F.R mõisteti süüdi selles, et ta juhtis 16.08.2013.a kella 23.47 ajal Harjumaal Harkus Pikk 7 asuva maja juures mootorsõidukit Ford registreerimismärgiga 352 AXT, kuigi Harju Maakohtu 25.04.2013.a otsusega, mis oli jõustunud, oli talt lisakaristusena võetud kuueks kuuks ära mootorsõiduki juhtimisõigus. F.R tunnistas süüd, kuid väitis maakohtus antud ütlustes, et juhtis autot, kuna tühjenenud auto aku tõttu olid autouksed lahti läinud ja ta ei saanud autot valgustamata garaažide juurde jätta. Auto aku oli tühjaks saanud, kuna oli 2-3 kuud seisnud. Kui aku läheb tühjaks, siis kõik kesklukud lakkavad töötamast. Ta laadis akut ja otsustas auto transportida 200 m eemale kodu juurde valgustatud kohta. Garaažide juures ei ole lahtiste ustega autot turvaline hoida, kuna seal toimub palju vargusi. Ta teadis, et mootorsõiduki juhtimisõigus on ära võetud, kuid vara kaitsmise instinkt hakkas tööle. Kohus ei pidanud F.R-i põhjendusi, miks ta autot juhtis, eluliselt usutavaks. Kohtu hinnangul puudus vajadus auto transportimiseks teise kohta, kuivõrd peale auto aku laadimist, mida süüdistatav enda väitel tegi, hakkab tööle ka kesklukustussüsteem, mis tähendab, et auto uksed oleks saanud lukustada ka kohalpeal garaaži juures. Seega puudus F.R vähimgi vajadus mootorsõiduki juhtimiseks, kuivõrd auto oleks saanud lukustatud ustega jätta turvaliselt samasse kohta, kus see esialgu seisis. Maakohus leidis, et põhjendades oma tegu vara kaitsmise instinktiga ning väites, et sõitis vaid 200 meetrit, püüab F.R kohtu arvates vähendada oma süüd. Kuriteo toimepanemise seisukohast ei ole ka oluline kui pikka maad süüdistatav sõites läbis. Kohus leidis, et F.R-i tuleb karistada 4-kuulise vangistusega. Karistuse liigi valikul lähtus kohus asjaolust, et vaatamata töökoha olemasolule puudub süüdistataval igakuine sissetulek. F.R-i ütluste kohaselt on ta ehitustöödega tegeleva äriühingu juhatuse liige ning loodab käesoleva aasta lõpus välja võtta dividendid. Samuti on F.R saanud Eesti Vabariigilt hüvitist aprillisündmuste ajal saadud vigastuse eest ning see tagab äraelamise aasta lõpuni. Kohus asus seisukohale, et aasta lõpus dividendide maksmine on vaid oletuslikku laadi ja seetõttu on süüdistatava F.R-i suhtes rahalise karistuse kohaldamine välistatud. Kohus märkis ära, et süüdistatav esitas kohtule maksekorraldused näitamaks, et temale varasemalt 2 (5)

määratud rahatrahvid on tasutud. Kohtule esitatud maksekorraldustest nähtuvalt on süüdistatav täitnud kohustusi, mis pärinevad aastatest 2009-2013. Kohus möönis, et maakohtu istungi seisuga on tõepoolest suurem osa varasemaid trahve makstud, kuid karistusregistri teatise kohaselt oli registris andmeid uuendatud 17.08.2013.a ning 17.08.2013.a seisuga olid alates 01.12.2010 tehtud otsused kõik täitama. Seega on kohtule esitatud maksekorraldused tehtud peale 17.08.2013.a. Kohus järeldab, et F.R asus tasuma varasemaid rahatrahve ja täitma kohustusi käesolevas asjas võimaliku vangistuse hirmus. Maakohus nentis, et KarS § 56 lg 2 kohaselt võib vangistust mõista ainult siis, kui karistuse eesmärke ei ole võimalik saavutada kergema karistusega. Kohtu hinnangul ei ole rahalise karistuse kohaldamine F.R-ile põhjendatud, kuna rahaline karistus ei täidaks oma eesmärki eripreventiivses mõttes. F.R on 25.04.2013.a Harju Maakohtu otsusega kriminaalasjas nr 1-13-3571 süüdi tunnistatud KarS § 424 järgi ja karistatud vangistusega 4 kuud, mis jäeti KarS § 74 alusel 18-kuulise katseajaga täitmisele pööramata. 23.07.2013.a karistati F.R-i Harju Maakohtu poolt kriminaalasjas nr 1-13-6669 KarS § 329 järgi vangistusega 2 kuud, mõistes liitkaristuseks 5 kuud ja 27 päeva vangistust, mis asendati üldkasuliku tööga 354 tunni ulatuses. Nimetatud otsus jõustus 31.07.2013.a. Seisuga 03.10.2013.a on F.R-ile mõistetud karistuse ärakandmata osa 330 tundi üldkasulikku tööd. Süüdistatavat on KarS § 329 järgi kvalifitseeritava kuriteo eest karistatud 23.07.2013.a, kuid ta ei ole teinud temale mõistetud karistusest järeldusi, sest vaid vähem kui 1 kuu hiljem pani ta toime täpselt samasuguse kuriteo. Kohus leidis, et F.R-i ei ole seega mõjutanud hoiduma kuritegude toimepanemisest senised karistused, millest F.R on erinevatel seaduslikel alustel vabastatud või mis on asendatud. Varasemad korduvad raskemaliigilised karistused ei ole olnud süüdistatavale mõjusad. Seetõttu ei ole võimalik kergemaliigilist karistust, so rahalist karistust, mõista.

2.Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni F.R-i kaitsja U. Simon, kes palub tühistada Harju Maakohtu otsus F.R-ile mõistetud karistuse osas ning teha uus otsus, millega mõista süüdistatavale rahaline karistus. Apellant ei nõustu kohtu seisukohaga, et F.R-ile ei ole võimalik mõista kergemaliigilist karistust rahalise karistuse näol. F.R on korduvalt selgitanud, et ta on alles teinud endale ehitusettevõtte ning üritab seda töös hoida. Tal on töös mitu objekti ning peale maksude ja palkade maksmist ei ole ta soovinud endale eraldi palka maksta, sest seda palgaraha läheb pigem vaja ettevõtte töös hoidmiseks ja tulevikku investeerimiseks. Ettevõtte majandusnäitajad näitavad, et võimalik on majandusaasta lõpus välja võtta omaniku tulu dividendide näol. Apellant nõustub kohtuga selles osas, et kuigi F.R maksis viimaseid väärteotrahve graafiku alusel, siis vangistuse hirmus otsustas ta kõik trahvid enne viimast kohtuistungit korraga ära tasuda. See ei tähenda aga seda, et F.R oleks maksejõuetu, kuna tal puudub igakuine regulaarne sissetulek ning seega puudub alus tema karistamiseks rahalise karistusega. Apellant ei nõustu kohtu seisukohaga, et rahaline karistus ei mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest. F.R on teadlik sellest, et ka rahalist karistus saab asendada vangistusega. Rahaline karistus sunniks teda veelgi rohkem pingutama, kuna peale selle tuleb tal leida uusi tööobjekte, millega hoida oma ettevõte töös ning kanda ka karistus. Reaalse vangistuse korral aga kaotab ta kõik. Kuna ettevõttel on mitmeid töötajaid (ehitajad), kellel ta tööd annab, siis ilmselt kaotaksid ka kõik need inimesed töö ja sissetuleku. F.R on abielus ning tema perekonnas on 2 last – 3-aastane ja abikaasa eelmisest abielust 14-aastane poiss. Mõlemad vanemad käivad võrdväärselt tööl, et peret toita ja ülal pidada. Ühe pere ülalpidaja isoleerimine kahjustaks ka oluliselt perekonna toimetulekut. Lisaks eeltoodule väljendab kaitsja seisukohta, et F.R ei ole selline ühiskonnaohtlik isik, kes on vaja ilmtingimata ühiskonnast isoleerida. Toimepandud teo puhul on tegemist ilma 3 (5)

juhtimisõiguseta sõitmisega, mitte aga korduva joobes juhtimisega, mis oma olemuselt on kordades ühiskonnaohtlikum tegu. Põhiliseks argumendiks peab kaitsja siiski töökoha olemasolu, mis võimaldab isikul rahalist karistust kanda. Samuti juhib kaitsja tähelepanu, et vangistus tooks kaasa töökoha- ja paljude teiste inimeste töökohtade kaotuse ja perekonna heaolu languse.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

3.Ringkonnakohus leiab, et apellatsiooni rahuldamiseks ja maakohtu otsuse tühistamiseks alust ei ole.
4.Asjaolud, mida karistuse mõistmisel tuleb arvestada, nimetab KarS § 56 lg 1. Kuivõrd nimetatud säte ei erista karistuse liigi ja määra valikut, siis kehtib KarS § 56 lg 1 ka karistuse liigi valikul. Seega ei saa nõustuda kaitsja väitega, et kuna F.R tunnistab end kuriteo toimepanemises süüdi, ei oma auto juhtimist iseloomustavad asjaolud tähtsust – need asjaolud mõjutavad isiku süü suurust. Nagu maakohtu otsuses märgitud, on F.R esitanud väiteid, mis peaks näitama tema süüd väiksena. Kohtukolleegium nõustub maakohtu argumentidega selle kohta, et need väited ei ole usutavad ja F.R oleks olnud võimalik kaitsta oma vara ka muud moel kui autot juhtima asudes. Ringkonnakohus peab vajalikuks lisada, et ei pea usutavaks väidet selle kohta, et aku tühjenemise tõttu ei töötanud kesklukustus ja seetõttu olid auto uksed lahti. On üldteada, et kui lukustatud ustega autol lülitub kesklukustus välja, jäävad auto uksed lukustatuks ning vastupidi, neid lihtsalt ei ole võimalik kesklukustuse abil avada. Seega ei saa rääkida sellest, et F.R-i süü oleks olnud väga väike. 5.1 Teiseks on maakohus rõhutanud seda, et F.R-i karistatakse KarS § 329 järgi juba teist korda. Seejuures pani ta uue kuriteo toime vähem kui üks kuu pärast eelmise süüdimõistva otsuse kuulutamist. Veelgi enam, esimest korda karistati F.R-i KarS § 329 järgi, s.o karistuse kandmisest kõrvale hoidmise eest vaid 3 kuud pärast seda, kui tehti süüdimõistev otsus, millega tal juhtimisõigus ära võeti. F.R-i süüdimõistmisel KarS § 424 järgi jäeti tal vangistus tingimisi täitmisele pööramata ning tema esmakordsel süüdimõistmisel KarS § 329 järgi asendati vangistus üldkasuliku tööga. Seega on kohtud kahel korral F.R-ile karistust kohaldades püüdnud vältida vangistusega kaasnevaid kahjulikke mõjusid. Kuna F.R on lühikese aja jooksul juba teist korda KarS § 329 järgi esitatud süüdistusega kohtu all, teeb ringkonnakohus sellest järelduse, et otsused, millega F.R-i on säästetud vangistusest, ei ole mõjutanud teda edaspidi hoiduma kuritegude toimepanemisest. Siinkohal peab ringkonnakohus oluliseks seda, et F.R on pannud korduvalt toime just KarS §-le 329 vastavaid kuritegusid, s.o ka tema kuriteo sisu on olnud kohtu mõistetud karistuse eiramine. 5.2 Võimalusega mõjutada süüdlast edaspidi kuritegude toimepanemisest hoiduma haakub ka küsimus, kas isikul on võimalik reaalselt karistust täita. On selge, et karistus, mille täitmiseks isikul võimalusi ei ole, ei saa olla efektiivne. Kaitsja on apellatsioonis viidanud sellele, et rahaline karistus on võimalik vangistusega asendada, kuid ringkonnakohus leiab, et kui on ette näha, et isik ei saa mingit liiki karistust täita ja suure tõenäosusega osutub vajalikuks selle asendamine, ei ole taolise karistusliigi valik mõttekas. Seetõttu nõustub ringkonnakohus maakohtuga, et rahalise karistuse vastu räägib asjaolu, et F.R ei olnud otsuse tegemise seisuga püsivat sissetulekut. Seda, et tal püsiv sissetulek puudub, on F.R maakohtu istungil ise selgesõnaliselt kinnitanud. Kaudselt tõendab seda ka toimikus olev F.R-i abikaasa konto väljavõte, millest nähtuvalt on 4 (5)

sellelt kontolt tehtud igapäevaseid pere ülalpidamiseks vajalikke kulutusi, kusjuures kontoseis on olnud pidevalt negatiivne.

6.Kõigist eespool käsitletud argumentidest tulenevalt leiab ringkonnakohus, et maakohus on põhjendatult valinud karistusliigiks vangistuse. Kohtukolleegium peab kahetsusväärseks seda, kui F.R-i karistusel on negatiivsed mõjud ka tema perele ja kolmandatele isikutele, kuid mööda ei saa vaadata sellest, et kohtud on juba mitmel korral andnud F.R-ile võimaluse vältida reaalselt vangistust. Isikule tingimisi vabadusse jäämise võimaldamine tähendabki seda, et isikult oodatakse selle näitamist, et ta suudab end parandada. Käesoleval juhul F.R seda ilmselgelt teinud ei ole. Eelnevast tulenevalt ja tuginedes KrMS § 337 lg 1 p1 jätab ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata ja apellatsiooni rahuldamata.

Sten Lind

Pavel Gontšarov

Ivi Kesküla

5 (5)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.