Kohtulahend

Kriminaalasi nr 1-10-9271

Karistuse kandmisest ennetähtaegse vabastamise

MÄÄRUS

16.detsembril 2013.a Tartu kohtumajas Tartu Maakohtu kohtunik Anneli Tanum sekretär X juuresolekul kaitsja advokaat X osavõtul arutades avalikul kohtuistungil süüdimõistetu Illimar Masingu tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamist, leidis: Illimar Masing tunnistati Harju Maakohtu 02.veebruari 2012.a otsusega süüdi KarS § 184 lg 2 p 1, 2 järgi ja karistuseks mõisteti 4 aastat 6 kuud vangistust alates 23.novembrist 2010.a. KarS § 68 lg 1 alusel arvati karistusaja hulka Illimar Masingu eelvangistus 1 aasta ja 8 kuud ning alates kohtuotsuse kuulutamisest loeti kandmisele kuuluvaks karistuseks 2 aastat 10 kuud vangistust. Tallinna Ringkonnakohtu 22.mai 2012.a otsusega tühistati Harju Maakohtu 02.veebruari 2012.a otsus Illimar Masingule mõistetud karistuse osas ja karistuseks mõisteti KarS § 184 lg 2 p 1, 2 järgi 5 aastat vangistust. Kohtuotsus jõustus Riigikohtu määrusega 12.septembril 2012.a. Tartu Maakohtu 08.mai 2013.a määrusega jäeti Illimar Masing tingimisi ennetähtaegselt elektroonilise valve kohaldamisega vangistuse kandmiselt vabastamata. Kohtumäärus jõustus 24.mail 2013.a. Illimar Masingu karistuse kandmise aeg lõpeb selle täielikul ärakandmisel 02.juunil 2015.a. Illimar Masingut on varem kriminaalkorras karistatud Harju Maakohtu 18.oktoobri 2006.a otsusega KarS § 184 lg 1 alusel 2-aastase vangistusega, mis jäeti KarS § 74 alusel tingimisi 2 aasta pikkuse katseajaga täitmisele pööramata. Tartu Vangla iseloomustuse kohaselt on Illimar Masingul uue mittevägivaldse kuriteo toimepanemise tõenäosus kahe aasta jooksul 12%. Vangla toetab tema tingimisi ennetähtaegset vabastamist. Kriminaalhooldaja arvamusest lähtuvalt moodustavad süüdimõistetu lähivõrgustiku X. Head ja toetavad suhted on X, kellega kinnipeetav suhtleb kirjavahetuse teel. Info negatiivset mõju

avaldavate inimeste kohta puudub. Vabanemisel on süüdimõistetul olemas kindel elu- ja töökoht. Illimar Masing avaldas kohtuistungil, et soovib ennetähtaegselt vabaneda ja hakata elama seadusekuulekalt. Tal on olemas kindel elu- ja töökoht ning vabanemisfondis raha esialgseks toimetulekuks. Prokurör kohtule esitatud kirjalikus arvamuses toetab Illimar Masingu ennetähtaegset vabastamist. KarS § 76 lg 2 p 2 alusel võib kohus esimese astme kuriteo tahtlikus toimepanemises süüdimõistetud isiku katseajaga tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastada, kui süüdimõistetu on tegelikult ära kandnud vähemalt kaks kolmandikku mõistetud karistusajast. Käesolevaks ajaks on Illimar Masing ära kandnud enam kui 2/3 temale mõistetud karistusajast, seega on formaalne alus tema tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamiseks olemas. KarS § 76 lg 3 kohaselt arvestab kohus katseajaga tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamise otsustamisel kuriteo toimepanemise asjaolusid, süüdimõistetu isikut, varasemat elukäiku ning käitumist karistuse kandmise ajal, samuti tema elutingimusi ja neid tagajärgi, mida võib süüdimõistetule kaasa tuua tingimisi enne tähtaega karistusest vabastamine. Materjalidest nähtuvalt on süüdimõistetut kriminaalkorras karistatud kahel korral, kuid reaalset vangistust kannab ta esmakordselt. Seega võib eeldada, et esmakordselt vangistuse kandmisel on vangistuse mõju süüdimõistetu suhtes mõnevõrra efektiivsem kui näiteks korduvat vangistust kandva isiku puhul. Vangistuse jooksul on süüdimõistetu käitunud korrektselt, probleeme kaaskinnipeetavate ja ametnikega tekkinud ei ole ning samuti ei ole tal kehtivad distsiplinaarkaristusi. Ta on olnud motiveeritud temale vajalikuks peetavaid tegevusi läbima ning on alustanud sotsiaalabiprogrammiga „X“ ning väikeettevõtluse kursustega. Enda sõnul on ta igati motiveeritud oma käitumist muutma ja elama edaspidiselt seadusekuulekalt, milleks on teinud endale ka konkreetsed positiivsed tulevikueesmärgid. Kuigi mõlemal korral on süüdimõistetut karistatud narkootilise aine suures koguses ebaseadusliku käitlemise eest, siis materjalidest nähtuvalt endal tal sõltuvuskäitumist täheldatud ei ole ning puuduvad ka andmed selle kohta, et ta oleks ise peale 2006.a narkootikume tarvitanud. Seega ei saa sõltuvuskäitumist süüdimõistetu puhul ohuteguriks lugeda. Samuti ei saa oluliseks ohuteguriks lugeda süüdimõistetu majanduslikku olukorda vabaduses, mis tingiks narkootikumide käitlemise, kuna süüdimõistetu poolt kohtuistungil avaldatust ja materjalidest nähtuva põhjal ei olnud kuritegude toimepanemise põhjuseks eesmärk saada materiaalset kasu ning tal on vabanemisel olemas on kindel töökoht ja seega peaks tagatud olema ka majanduslik stabiilsus. Seega tuleb kohtu hinnangul peamise ohutegurina käsitleda süüdimõistetu enese suhtumist, mille osas on aga eeltoodu põhjal alust arvata, et vangistus on oma vajaliku eesmärgi ära täitnud. Kohtunik leiab, et nii kohtule esitatud materjalidest nähtavad kui ka süüdimõistetu poolt kohtuistungil avaldatud asjaolud annavad aluse arvata, et ta on tõepoolest motiveeritud jätkama oma elu vabaduses seadusekuulekalt ning karistus on oma eesmärgid täitnud. Samuti toetavad süüdimõistetu vabastamist vabaduses kindla elu- ja töökoha olemasolu ning lähedaste isikute poolne toetus. Ta on jätkanud vangistuses olles suhtlemist oma X. Samuti on valmis teda toetama nii elukoha pakkumise kui töökoha võimaldamisega tema kauaaegne sõber.