lahend.ee
KohtulahendidÕigusaktidEL õigusKüsiKohtudValdkonnadMCPKonto
KohtulahendidÕigusaktidEL õigusKüsiKohtudValdkonnadMCPKonto
Otsi
  • Kohtulahendid
  • Õigusaktid
  • ELi õigus
  • Kohtud
  • Valdkonnad
Tööriistad
  • Brauserilaiendus
  • MCP-server
  • Minu konto
  • Paketid ja hinnad
Nimistu
  • Kontakt
  • Privaatsus
  • nimistu.ee
  • Toeta tegevust
Allikad
  • Riigi Teataja
  • EUR-Lex
  • HUDOC
  • Riigikohus
lahend.eeKohtulahendid ja seadused Riigi Teatajast, ELi õigus EUR-Lexist, ettevõtete andmed nimistu.ee-st.Nimistu MTÜ
Kohtulahendid/1-13-8218/34

Kohtulahend

KriminaalasiJõustunudTallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium · 12.12.2013

Lahendi andmed

Riigi Teataja
Kohus
Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium
Kohtuasja number
1-13-8218/34
Asja liik
Kriminaalasi
Menetlusliik
Lühimenetlus
Kuulutamise aeg
12.12.2013
Staatus
Jõustunud
Sõnade arv
2064
Lahend PDF →Riigi Teatajas →
Salvesta kogumikku
Väljavõte Wordi

Sama asja menetluskäik

Riigi Teataja
1-13-8218/10Harju Maakohus Liivalaia kohtumaja04.10.2013

Lahendi tekst

Riigi Teataja

1-13-8218

KOHTUOTSUS

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht

12. detsember 2013. a Tallinn

Kriminaalasja number

1-13-8218

Kohtukoosseis

Eesistuja Meelika Aava, liikmed Ivi Kesküla ja Urmas Reinola

Kohtuistungi sekretär

Külli Saum

Kohtuistungi toimumise aeg ja 9. detsember 2013. a, Tallinn, avalik kohtuistung koht M T e ja R.P süüdistuses KarS § 120 ja § 122 järgi Kriminaalasi Apelleeritud kohtuotsus

Harju Maakohtu 4. oktoobri 2013. a otsus lühimenetluses

Apellatsiooni esitaja

Süüdistatava R.P kaitsja vandeadvokaat Gennadi Kull

Prokurör

Õnne Neare-Vaarmann

Süüdistatav

R.P isikukood XXX, elukoht Tallinn Anni 14-56, töötab Buckof OY-s Soomes, varem 3 korda kriminaalkorras karistatud, viimati 17.06.2010. a Harju Maakohtu otsusega KarS § 121 ja § 136 lg 1 järgi vangistusega 7 kuud 27 päeva, mille kandmiselt vabastati KarS § 74 alusel tingimisi katseajaga 2 aastat 6 kuud.

Kaitsja

Vandeadvokaat Urmas Simon

RESOLUTSIOON

Harju Maakohtu 4. oktoobri 2013. a kohtuotsus R.P suhtes jätta muutmata ja vandeadvokaat Gennadi Kulli apellatsioon rahuldamata. Välja mõista R.P-lt Eesti Vabariigi kasuks 96 (üheksakümmend kuus) eurot määratud kaitsjale vandeadvokaat Gennadi Kullile apellatsiooni koostamise eest makstud tasu katteks.

Summa tasuda Rahandusministeeriumi arveldusarvele SEB Pangas nr 10220034796011 või Swedbankis nr 221023778606. Maksekorraldusele märkida viitenumber 2800049748. Selgitusse märkida lahendi number ning isik, kelle eest tasutakse ning nõude liik. R.P kaitsjale vandeadvokaat Urmas Simonile välja makstud määratud kaitsja tasu apellatsioonimenetluseks ettevalmistamise ja kohtuistungil osalemise eest summas 72 (seitsekümmend kaks) eurot jätta riigi kanda. Nõue tasuda 30 päeva jooksul ringkonnakohtu otsuse jõustumisest arvates. Edasikaebe kord Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1.Harju Maakohtu 4. oktoobri 2013. a otsusega lühimenetluses tunnistati R.P süüdi ja karistati KarS 120 järgi vangistusega 6 kuuks ja KarS § 122 järgi vangistusega 1 aastaks 6 kuuks. KarS § 64 lg 1 alusel suurendati üksikkaristustest raskeimat ja liitkaristuseks mitme kuriteo eest mõisteti 1 aasta 9 kuud vangistust. KrMS § 238 lg 2 alusel vähendati mõistetavat karistust ühe kolmandiku võrra ja karistuseks mõisteti vangistus 1 aastaks 2 kuuks. Karistusest loeti kantuks 2 päeva. Karistuse kandmise algust määras kohus arvestada karistuse kandmisele asumise kuupäevast. Apelleeritud kohtuotsusega mõisteti süüdi veel M T , kuid tema apellatsiooni jättis kohtukolleegium 18. novembri 2013. a kohtumäärusega kui ilmselt põhjendamatu läbi vaatamata.
2.R.P tunnistati süüdi selles, et tema 29. märtsil 2013. a ajavahemikul kell 04.00-10.00 Tallinnas Juurdeveo 6-7 asuvas korteris, tegutsedes ühiselt ja kooskõlastatult M T ega, kasutas K P a suhtes füüsilist vägivalda, pekstes kannatanut öö jooksul korduvalt rusikatega keha, pea ja näo piirkonda ning kägistades kannatanut kaelast, millega tekitas kannatanule füüsilist valu ja tervisekahjustused – marrastused kaelal, laubal ja alahuulel, hematoomid parema ja vasaku silma all, vasaku käe neljanda sõrme küünealune verevalumi ja sõrme lõpplüli murru, VIII roide murru vasakul. Oma sellise tegevusega pani R.P toime KarS § 122 järgi kvalifitseeritava kuriteo, s.o järjepideva kehalise väärkohtlemise. Samuti tunnistati R.P süüdi selles, et tema 29. märtsil 2013. a ajavahemikul kell 04.0010.00 Tallinnas Juurdeveo 6-7 asuvas korteris, tegutsedes ühiselt ja kooskõlastatult M T ega, peksmise vahepeal ähvardas kannatanu K P at ära tappa ja korterist elusalt mitte välja lasta. Kannatanu võttis ähvardusi reaalsena ning tal oli alusta karta ähvarduste täideviimist. Oma sellise tegevusega pani R.P toime tapmise ja tervisekahjustuse tekitamisega ähvardamise, kui oli alust karta ähvarduste täideviimist, s.o KarS § 120 järgi kvalifitseeritava kuriteo.
3.Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni R.P kaitsja vandeadvokaat Gennadi Kull, kes taotleb süüdistuses KarS § 120 järgi R.P õigeksmõistmist ja KarS § 122 järgi mõistetud vangistuse tähtaja vähendamist ning tingimisi kohaldamata jätmist. R.P kinnitas kohtueelsel uurimisel ja kohtus, et ta võis K P at sõnadega ähvardada, kuid tegelikkuses ei oleks ta iialgi hakanud teda tapma. R.P oli alkoholijoobes ning joobes olekus öeldut ei saa kunagi tõena võtta. Ta isegi ei mäleta ähvardamist. Ka K P oli alkoholijoobes. K P ainult arvas, et R.P võib öeldu täide viia, kuid mitte ühegi näitega ei kinnita, millest tal selline arvamus võis tekkida. R.P ei teinud K P ale takistusi korterist lahkumiseks, kui ta viina juurde tooma läks. Kuna K P al ei olnud alust karta ähvarduse täideviimist, siis tuleb R.P süüdistuses KarS § 120 järgi süüteokoosseisu puudumise tõttu õigeks mõista. Kaitsja ei nõustu maakohtu seisukohaga, et süüdistatavate süü KarS § 122 järgi K P a piinamises oli võrdne. R.P ei peksnud kannatanut, vaid hoidis ainult kinni tema käsi. Puuduvad andmed selle kohta, kui kaua ta K P a käsi kinni hoidis. R.P ei juhendanud M T t millega ja kuhu kannatanut peksta. K P ise provotseeris oma käitumisega M T e ja R.P käitumise. Seetõttu taotleb kaitsja R.P-le KarS § 122 järgi mõistetud vangistuse tähtaja ja vastavalt sellele ka liitkaristuse tähtaja lühendamist ja selle tingimisi kohaldamata jätmist.
4.Ringkonnakohtu istungil süüdistatav ja tema uus määratud kaitsja toetasid vandeadvokaat Gennadi Kulli apellatsiooni ja taotlesid osaliselt maakohtu otsuse tühistamist ning uue otsuse tegemist, millega mõista R.P süüdistuses KarS § 120 järgi õigeks ja vähendada KarS § 122 järgi mõistetud vangistuse määra ning jätta see tingimuslikult kohaldamata. Prokurör taotles jätta kohtuotsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT

5.Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalide ja apellatsiooni väidetega ning kuulanud ära kohtumenetluse poolte seisukohad, leiab, et kohtuotsuse tühistamiseks puudub alus, sest see on seaduslik ja põhjendatud. 5.1 Kohtueelses menetluses tunnistas R.P kannatanu K P a kehalist väärkohtlemist ning tapmisega ähvardamist. Maakohtu istungil tunnistas süüdistatav R.P end toimepandud kuritegudes täielikult süüdi ja kahetses toimepandut. Kaitsja apellatsioonis taotletakse R.P õigeksmõistmist süüdistuses KarS § 120 järgi põhjusel, et tegelikult ta ei oleks kannatanut tapma hakanud. R.P kinnitas ka ringkonnakohtu istungil, et kavatsust K P at tappa tal ei olnud. Seega puudub käesolevas kriminaalasjas vaidlus selle üle, kas R.P on kannatanu K P at tapmisega ähvardanud või mitte. Vaidlus on vaid selles, kas selline ähvardamine täidab KarS § 120 objektiivse ja subjektiivse koosseisu. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 21. oktoobri 2011. a otsuses nr 3-1-1-59-11 toodud selgituse kohaselt võttes arvesse, et KarS §-ga 120 kaitstakse inimese vaimset tervist, on ähvardamine karistatav põhjusel, et sellega tekitatakse kannatanus hirmutunnet. Seega kujutab ähvardamine endast psüühilise vägivalla kasutamist. Järelikult saab süüdlase karistamine ähvardamise eest kõne alla tulla vaid siis, kui ähvardatu peab süüdlase käitumise tõttu oma elu, tervist või vara ohustatuks (vt ka RKKKo 3-1-1-7-07, p 13). Asjaolud, millel ähvardatu kartus põhineb, tuleb eraldi tuvastada. Seega ei saa kannatanu hirmutunne tuleneda pelgalt tema enda isikulisest eripärast ja alust karta ähvarduse täideviimist peavad andma välismaailmas objektiivselt avaldunud sündmused.

Viimatimärgitu tõttu peab ähvardus reeglina tunduma lisaks kannatanule reaalne ka keskmisele mõistlikule kõrvalseisjale. Kokkuvõtlikult nähtub eelnevast, et süüdlane täidab KarS § 120 objektiivse koosseisu siis, kui ta paneb oma tegevusega elu, tervise või vara pärast muretsema eelkõige ähvarduse adressaadi ja tekitaks hirmu reeglina ka objektiivsele kõrvalseisjale. Käesoleva kriminaalasja materjalidest nähtub, et süüdistatavad R.P ja M T peksid öö jooksul korduvalt K P at rusikatega näkku, ribidesse ja kõhtu. R.P kägistas kannatanut kaelast. R.P hoidis kinni kannatanu käsi ning M T vajutas ehitusnoaga tema kõrva peale, lubades selle pea küljest ära lõigata. Vägivalla tarvitamisega põhjustati kannatanule füüsilist valu, murti sõrmeluu ja tekitati roidemurd. Peksmiste vaheajal tarvitasid R.P ja M T alkoholi ning jätkasid peksmist. R.P ja M T ähvardasid kannatanu K P at korterist mitte välja lasta, sest tapavad ta ära. Kannatanu K P a ütlustest nähtub, et ta tundis surmahirmu ega julgenud seetõttu süüdistatavatele vastupanu osutada. Tema hirmu suurendas asjaolu, et R.P on varem kandnud tapmise eest vanglakaristust. Lisaks sellele on R.P tema suhtes varemgi füüsilist vägivalda tarvitanud ning vabadust piiranud. Neil asjaoludel kohtukolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et R.P oli alust karta tapmisähvarduse täideviimist. Kirjeldatud olukord tekitaks kohtukolleegiumi hinnangul kahtlemata hirmu ka objektiivsele kõrvalseisjale. Maakohtu otsuses märgitakse põhjendatult, et süüdistatavad soovisid kannatanut ähvardada ning pole oluline, kas nad ise seda tõsiselt võtsid. Samuti ei ole oluline, kas süüdistatavad oleksid tegelikult olnud võimelised kannatanut tapma. Eeltoodut arvesse võttes on kohtukolleegium seisukohal, et maakohus on R.P põhjendatult süüdi tunnistanud ja karistanud KarS §-de 120 järgi, mistõttu kaitsja apellatsiooni väited selle tühistamiseks põhjust ei anna. 5.2 Järgnevalt peatub kohtukolleegium süüdistatavale mõistetud karistustel. Kohtukolleegium märgib esmalt, et kohtupraktikas valitseva põhimõtte kohaselt on kõrgema astme kohtu poolt maakohtus mõistetud karistuse muutmine põhjendatud üksnes juhul, kui kõrgema astme kohus muudab süüdistatava teo kvalifikatsiooni või kui ilmnevad asjaolud viitavad selgelt sellele, et madalama astme kohus pole arvesse võtnud karistust kergendavaid või raskendavaid asjaolusid või on valesti tõlgendanud KarS §-s 56 täheldatud karistuse mõistmise aluseid. Kohtukolleegium leiab, et maakohtu otsuses selliseid mõistetud karistuse tühistamise aluseid ei esine. KarS § 122 näeb karistusena ette rahalise karistuse või vangistuse kuni viie aastani. Maakohus mõistis R.P-le KarS § 122 järgi karistuseks 1 aasta 6 kuud vangistust, seega tunduvalt alla sanktsiooni keskmist määra. Kohus võttis karistust kergendava asjaoluna arvesse R.P puhtsüdamlikku kahetsust ning karistust raskendava asjaoluna kuriteo toimepanemist isikute grupis. Maakohus leidis, et R.P süü suurust ja isikut arvestades ei ole võimalik tema karistamisel piirduda rahalise karistusega. Seega on maakohus R.P-le vangistuse mõistmist põhjendanud. Samuti on maakohus põhjendanud, miks ei ole võimalik rahuldada süüdistatava ja kaitsja taotlust asendada R.P-le mõistetud vangistust üldkasuliku tööga. Kaitsja apellatsioonis ei nõustuta maakohtu seisukohaga süüdistatavate võrdse süü ja sellest tulenevalt ühesuguste karistuste kohta. Kaitsja märgib, et R.P süü suurus piirdus vaid kannatanu K P a kätest kinnihoidmisega. Kohtukolleegium selle väitega ei nõustu, sest kannatanu ütluste kohaselt peksid teda kordamööda nii M T kui R.P . Lisaks sellele kägistas R.P teda kätega kõrist. R.P hoidis tema kätest kinni ajal, kui M T ähvardas ehitusnoaga kannatanu kõrva ära lõigata. Seega ei ole kaitsja väited kooskõlas kriminaalasjas kogutud tõenditega ega

maakohtu otsuses tuvastatuga. Eeltoodut arvesse võttes puudub kohtukolleegiumil alus R.P-le mõistetud vangistuse tähtaja lühendamiseks. Kaitsja apellatsioonis taotletakse lisaks vangistuse tähtaja lühendamisele R.P-le mõistetud vangistuse tingimisi kohaldamata järmist. KarS § 44 ja § 45 kohaselt on kuriteo eest kohaldatavateks põhikaristusteks rahaline karistus ja vangistus. KarS §-s 74 sätestatud karistusest tingimisi vabastamine asub karistusseadustiku 5-ndas peatükis, kuhu on koondatud karistusest vabastamise erinevad liigid. Seega ei ole karistusest tingimisi vabastamine iseseisev karistusliik, vaid üks karistusest vabastamise liike, mistõttu neid küsimusi tuleb lahendada teineteisest lahus. Esmalt peab kohus motiveerima süüdistatavale mõistetavat karistusliiki ja määra ning alles seejärel põhikaristuse reaalse ärakandmise ebaotstarbekust. Seetõttu on Riigikohtu kriminaalkolleegium senises praktikas (3-1-1-40-04, 3-1-199-06, 3-1-1-99) jätkuvalt rõhutanud, et isiku karistusest tingimisi vabastamine KarS § 73 ja 74 alusel ei ole iseseisev karistusliik, vaid see on kuriteo eest mõistetud põhikaristuse üks võimalikest individualiseerimise viisidest. Erinevalt karistuse mõistmisest, kus karistuse mõistmise aluseks on isiku süü, on karistusest tingimisi vabastamise korral aluseks kuriteo toimepanemise asjaolud ning süüdlase isik, mis kas iseseisvalt või ka koostoimes teevad põhikaristuse ärakandmise ebaotstarbekaks. Kuna KarS §-de 73 ja 74 kohaldamine ei ole ühelgi juhul kohtule kohustuslik, järeldub sellest, et isiku põhikaristusest tingimisi vabastamise korral peab kohus kindlasti esitama põhjendused, miks pole karistuse reaalne ärakandmine otstarbekas. Riigikohus on olnud oma praktikas aastate vältel kindlal seisukohal, et isiku karistusest tingimisi vabastamine on võimalik üksnes väikese raskusastmega kuritegude puhul, kui teo toimepanemise asjaolud ja süüdlase isik on märkimisväärsete erisustega (3-1-1-10-09). Kohtukolleegium nõustub maakohtuga, et käesolevas kriminaalasjas sellised märkimisväärsed erisused kuriteo toimepanemise asjaolude ja R.P isiku osas puuduvad, mis võimaldaksid jätta talle mõistetud vangistuse reaalselt kohaldamata. R.P on varem kolm korda kohtu poolt karistatud, sealhulgas tapmise eest. Viimati karistati teda tingimisi vangistusega sama kannatanu, s.o K P a kehalise väärkohtlemise ja temalt ebaseadusliku vabaduse võtmise eest. Vaatamata sellele ei ole varasemad karistused R.P käitumisele mõju avaldanud, mistõttu ta pani kahe kuu möödudes pärast katseaja lõppemist sama kannatanu suhtes toime uue kuriteo. Kannatanut peksti mitme tunni jooksul valimatult pähe ja kehasse, põhjustades talle pika aja jooksul füüsilist valu ja kehavigastusi. Neil asjaoludel jätab kohtukolleegium kaitsja taotluse R.P-le mõistetud vangistuse tingimisi kohaldamata jätmiseks rahuldamata.

6.Kohtukolleegium rahuldas KrMS § 189 lg 4 alusel määratud kaitsjatele tasu väljamaksmise taotluse apellatsioonimenetluses ja määras vandeadvokaat Urmas Simonile välja maksta 72 eurot ja vandeadvokaat Gennadi Kullile 96 eurot. Maakohtu otsusele oli esitanud apellatsiooni süüdistatava R.P kaitsja vandeadvokaat Gennadi Kull, kuid ringkonnakohtu istungist võttis osa vandeadvokaat Urmas Simon. KrMS § 185 lg 2 sätestab, et kui apellatsioonimenetluses tehakse KrMS § 337 lõike 1 punktis 1 nimetatud lahend, s.t jäetakse maakohtu otsus muutmata, jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kellel need on tekkinud. Kuna kohtukolleegium jätab apelleeritud kohtuotsuse R.P suhtes muutmata, siis jääb vandeadvokaat Gennadi Kullile makstud tasu süüdistatava R.P kanda. Vandeadvokaat Urmas

Simonile apellatsioonimenetluseks ettevalmistamise ja apellatsioonikohtu istungil osalemise eest makstud tasu jätta riigi kanda, sest kaitsja vahetuse tingis vandeadvokaat Gennadi Kulli hooletus.

7.Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 jätab kohtukolleegium Harju Maakohtu 4. oktoobri 2013. a kohtuotsuse R.P suhtes muutmata.

Meelika Aava

Ivi Kesküla

Urmas Reinola

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.