1-13-9242/15 - Tallinna Ringkonnakohus - lahend.ee

4.1.Süüdistatav on apellatsioonis leidnud, et temale mõistetud rahaline karistus on liiga suur. Maakohus on sama kuriteo toimepanemise eest määranud teistele leebemaid karistusi, seega pole järgitud võrdsusepõhimõtet. Kohtukolleegium süüdistatava etteheitega nõustada ei saa. Põhiseaduse § 12 kohaselt on seaduse ees kõik võrdsed, mis omakorda tähendab, et kedagi ei tohi diskrimineerida rahvuse, rassi, nahavärvuse, soo, keele, päritolu, usutunnistuse, poliitiliste või muude veendumuste, samuti varalise ja sotsiaalse seisundi või muude asjaolude tõttu. Seega olenemata eelnimetatud asjaoludest vastutavad kõik seaduse ees võrdselt. Seaduse ees võrdse kohtlemise põhimõtet tuleb eristada karistuse kohaldamisest. Karistuse kohaldamise aluseks on isiku süü suurus, seda kergendavad ja raskendavad asjaolud ning preventiivsed eesmärgid. Karistust mõistes tegutseb kohtunik kindlates õiguslikes piirides, mis tulenevad KarS üld-kui ka eriosast. Eriosast tuleneb karistuse ülem-ja alammäär vastavalt konkreetse normi sanktsioonist ning üldosast tuleneb karistusliigi ülem-ja alammäär ja lisakaristused. Etteantud õiguslikes piirides jääb kohtunikule alati teatud otsustamisvabadus, mis ei allu õiguslikule regulatsioonile (RKKK 3-1-1-79-03). Eeltoodust tulenevalt on kohtukolleegiumi hinnangul süüdimõistetu etteheited kohtule ebavõrdse kohtlemise osas, võrreldes teistele sama kuriteo ees mõistetud leebemate karistustega, ainetud. KarS § 424 sanktsioon näeb ette rahalise karistuse või kuni kolme aastase vangistuse. Kohtupraktika kohaselt tuleb lähtuda sanktsiooni keskmisest määrast ja seejärel arvestada kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid. Maakohus arvestas J.I-le karistust mõistes tema süüd kergendavaks asjaoluks puhtsüdamlikku kahetsust. Karistust raskendavad asjaolud puudusid. Kohus arvestas ka sellega, et J.I ei ole varem kriminaalkorras karistatud. Neid asjaolusid tulenevalt leidis maakohus, et J.I suhtes on võimalik karistuse eesmärke saavutada kergemaliigilise karistuse, rahalise karistuse, kohaldamisega. KarS § 44 kohaselt võib kohus kuriteo eest mõista rahalise karistuse kolmkümmend kuni viissada päevamäära. Maakohus on leidnud, et J.I rahaline karistus tuleks määrata keskmise määra lähedale ning mõistis karistuseks 210 päevamäära. Kohtukolleegium leiab, et maakohus on piisava põhjalikkusega motiveerinud mõistetud karistuse suurust, arvestades tema puhtsüdamlikku kahetsust ning J.I poolt toimepandud kuriteo eest rahaline karistus 210 päevamäära ulatuses on põhjendatud. Kohtu siseveendumuse kujunemine on jälgitav.

esitas ringkonnakohtule tõendid. Kohtukolleegium juhib tähelepanu sellele, et J.I taotles asja lahendamist lühimenetluses ning talle olid selged lühimenetluse tingimused, samuti ei olnud tal maakohtu istungil kohtule mingeid taotlusi. Seega ei ole käesoleval ajal kohtukolleegiumil seaduslikku alust arvestada apellatsioonimenetluses esitatud uute tõenditega. Riigikohtu kriminaalkolleegium on korduvalt selgitanud, et tulenevalt lühimenetluse eripärast, s.o asjaolust, et lühimenetluses lahendab kohus kriminaalasja kriminaaltoimiku materjali pinnalt, ei ole kohtumenetluses enam võimalik esitada täiendavaid tõendeid. Sellest tulenevalt on lühimenetluses läbi vaadatud kriminaalasja puhul täiendavate tõendite esitamine välistatud ka apellatsioonimenetluses, välja arvatud juhul, kui need puudutavad menetlusõiguse rikkumist maakohtu poolt (RKKK 3-1-1-99-13). Kuna apellandi poolt esitatud tõendid ei puudutanud maakohtu poolt kriminaalmenetluse rikkumist, vaid tegemist oli süüdistatavat iseloomustavate andmetega, mis võivad mõjutada talle mõistetavat karistust, ei saa neid arvestada apellatsioonimenetluses. Seega leiab kohtukolleegium, et maakohus on kõiki teadaolevaid asjaolusid päevasissetuleku ja karistusmäära otsustamisel arvestanud, mõistetud karistus on kooskõlas seadusega ning kohtukolleegiumi hinnangul põhjendatud. Siinjuures peab kolleegium vajalikuks osutada, et ülalpeetavate olemasolu on keskmise päevamäära leidmisel juba arvestatud nagu ka sissetuleku suurust. Samuti on kohus perekondlikku ja tööalast olukorda arvestades juba kohaldanud KarS § 66 lg 1 sätteid ning on määranud rahalise karistuse tasumise ositi 10 kuu jooksul igakuiste maksetena. Samuti kolleegium leiab, et tuvastatud süüdistatava käitumine ja nimelt vahepeatuse tegemine tanklas, et osta alkoholi ja see autos üksinda ära tarvitada ja seejärel sõitu jätka, näitab äärmiselt ükskõikset suhtumist mitte ainult teiste liiklejate elu ja tervise suhtes vaid ka oma perekonna heaolu suhtes kuna asjaolud, mida J.I apellatsioonis arvestada palub olid talle teada ka siis kui otsustas alkoholi tarbida ja autot juhtida ehk kuriteo toime panna.