Viru Maakohtu (Rakvere kohtumaja) 17. oktoobri 2013 määrus süüdimõistetu tingimisi ennetähtaegselt vangistusest vabastamata jätmise ning karistusjärgse käitumiskontrolli kohaldamise kohta
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
süüdimõistetu M.H määruskaebus
RESOLUTSIOON
1.Viru Maakohtu 17. oktoobri 2013 määrus jätta muutmata.
2.Määruskaebus jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord KrMS § 384 lg 2 ja § 387 lg 1 kohaselt võib määrusele esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtu kaudu Riigikohtule prokuratuur, advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel teised kohtumenetluse pooled kümne päeva jooksul, alates päevast, mil isik sai vaidlustatud määrusest teada või pidi teada saama. Asjaolud ja menetluse käik 1.Viru Maakohtu 12.12.2011 otsusega tunnistati M.H süüdi KarS § 200 lg 2 p 4, 7 ja 8 järgi ja karistuseks mõisteti 3 aastat 3 kuud vangistust. Samuti tunnistati M.H süüdi KarS § 121 järgi ja mõisteti karistuseks 3 kuud vangistust. KarS § 64 alusel üksikkaristuse suurendamise teel mõisteti M.H-le karistuseks 3 aastat 6 kuud vangistust. KrMS § 238 lg 2 alusel vähendati M.H-le mõistetud karistust 1/3 võrra ja mõisteti karistuseks 2 aastat 4 kuud vangistust. KarS § 68 alusel arvati karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg 21.10.-22.10.2010 ja 24.05.-26.05.2011 ning lõplikuks karistuseks mõisteti M.H-le 2 aastat 3 kuud 25 päeva vangistust. Karistusaja algus oli 12.12.2011 ja lõpp on 06.04.2014.
Viru Maakohtu 17.10.2013 määrusega jäeti M.H vangistuse kandmisest tingimisi enne tähtaega vabastamata ning M.H-le määrati karistusjärgne käitumiskontroll Viru
Vangla kriminaalhooldusosakonna juhataja poolt määratava kriminaalhooldusametniku järelevalve alla ja kohustades M.H järgima KarS § 75 lg 1 p 1-5 sätestatud kontrollnõudeid ning lisakohustusi tulenevalt KarS § 75 lg 2 p 2 ja 4. Maakohtu põhjendused olid järgnevad.
2.1.Kohtul puudus veendumus, et M.H suudaks käesoleval ajal kriminaalhoolduse nõudeid korrektselt täita. Varasemad karistused, mida on neli, ei ole kinnipeetavale positiivset mõju avaldanud ning suure tõenäosusega jätkab M.H ka vangistusest vabanedes kuritegude toimepanemist.
2.2.Maakohus leidis, et ei esine selliseid asjaolusid, mis veenaksid kohut selles, et M.H suudaks vabaduses käituda õiguskuulekalt, kuivõrd isikul puudub kindel töökoht, mis on eelkõige majanduslikuks riskiks. Kriminaalhoolduslike vahenditega ei ole käesoleval ajal võimalik korrigeerida kinnipeetava käitumist õiguskuulekaks käitumiseks vangistusest ennetähtaegselt vabanemise järgselt. M.H suhtes tuleb pidada põhjendatuks karistusjärgse kontrolli kohaldamist, kuna see ohjaks korduva kuriteo toimepanemise kõrget riski.
2.3.Kohus märkis täiendavalt, et isik, kes on pannud toime kuriteo, peab arvestama asjaoluga, et tal tuleb ära kanda kogu temale mõistetud karistus ning riik ei loo tingimisi ennetähtaegselt vangistusest vabastamise korra kehtestamisega isikutele õiguspositsioone, millele need võiksid hiljem toetuda. Süüdimõistmisel ei ole ennetähtaegne vabastamine isikule garanteeritud.
2.4.Maakohus nõustus nii prokuröri kui ka Viru Vangla ettepanekuga kohaldada M.H suhtes karistusjärgset käitumiskontrolli tähtajaga 2 aastat. Kohus määras kontrollnõueteks KarS § 75 lg 1 nimetatud nõuded ja täiendavalt nõuded KarS § 75 lg 2 p 2 ja 4 alusel. Kohus leidis, et KarS § 871 lg-st 1 tulenevad nõuded on täidetud. M.H allutamine karistusjärgsele käitumiskontrollile võib aidata kaasa tema taasühiskonnastumisele, sest vangla esitatud materjalidest nähtub, et kinnipeetav on harjunud elama ema kulul ning kuritegusid pani toime, et hankida raha sõltuvusainete soetamiseks. Isiku eelnev käitumismuster viitab sellele, et isik vajab juhtimist ja suunamist, et käituda õiguskuulekalt. Eeltoodule tuginedes oli kohus seisukohal, et M.H suhtes tuleb kohaldada karistusjärgset käitumiskontrolli.
3.Maakohtu määruse peale esitas 04.11.2013 määruskaebuse süüdimõistetu M.H, kes palub Viru Maakohtu määrus tühistada ja teha uus määrus, millega rahuldada määruskaebus ja vabastada ta vangistusest tingimisi ennetähtaegselt. M.H on seisukohal, et kohtu otsus ei ole õiglane, kuna kaebuse esitaja on ühe kuriteo eest saanud kaks karistust. Kaebuse esitaja ei ole nõus asjaoluga, et ta on kohtu poolt määratud elama koos emaga, mis hakkab tema isikliku elu segama, kuna kaebaja on täiskasvanud inimene ja tal on olemas isiklikud asjad. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused
4.Ringkonnakohus nõustub maakohtu määruses toodud seisukohtadega ja leiab, et M.H vangistusest tingimisi ennetähtaegne vabastamine ei ole põhjendatud. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus oma seisukohti piisavalt motiveerinud ning ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega. Seega ei pea kolleegium vajalikuks neid tervikuna korrata ja märgib vastuseks määruskaebusele vaid järgnevat.
5.Ringkonnakohus on seisukohal, et M.H määruskaebus ei anna alust maakohtu määruse tühistamiseks ja M.H tingimisi ennetähtaegseks vabastamiseks. Kolleegium leiab, et maakohtu otsustus jätta M.H enne tähtaega vangistusest vabastamata -2-
tuginedes tema poolt toime pandud kuritegude arvule, nende iseloomule ja isikust tulenevatele põhjustele, on põhjendatud.
6.Ringkonnakohus peab positiivseks asjaolu, et M.H on osalenud mitmetes sotsiaalprogrammides (eluviisitreening, läbinud viha juhtimise programmi), töötanud võimalusel, õppinud riigikeelt ning tunnistanud sõltuvusprobleeme ja otsinud nendele abi.
6.1.Samas tuleb KarS § 76 lg 3 toodud asjaolusid hinnata nende kogumis, mistõttu ringkonnakohus leiab, et M.H vangistusest tingimisi ennetähtaegne vabastamine ei ole põhjendatud. Ringkonnakohus on seisukohal, et kuna M.H on korduvalt varem karistatud, siis on tal olnud mitmeid võimalusi enda vigadest õppimiseks, et mitte enam kuritegelikule teele sattuda. Väärib märkimist, et M.H kannab teist reaalset vangistust. Samuti seab kahtluse alla tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamise asjaolu, et M.H on varem vabastatud tingimisi enne tähtaega, kuid määruskaebuse esitaja on katseajal toime pannud uusi õigusrikkumisi. Käitumissoovi muutuste nõrkus tuleb välja ka vangla iseloomustusest, mille kohaselt M.H mõistab, et on reegleid, mida tuleb järgida, saab aru tagajärgedest, kuid sellele vaatamata on korduvalt kriminaalkorras karistatud. M.H on oma otsustes impulsiivne ning kordab tehtud vigu. Eeltoodust nähtub, et M.H suhtes varasemalt rakendatud karistused ei ole oma eesmärki edaspidi hoiduda süütegude toimepanemisest - täitnud. Ringkonnakohus leiab, et olukorras, kus kohtul puudub süüdlase suhtes usaldus, et ta vabaduses hoidub kuritegelikust käitumisest, ei ole võimalik süüdimõistetut tingimisi enne tähtaega vabastada.
6.2.M.H on seisukohal, et teda on karistatud ühe kuriteo eest kaks korda. Ringkonnakohus peab siinjuures vajalikuks selgitada, et KrMS § 4261 järgi karistusjärgse käitumiskontrolli kohaldamise otsustab karistuse täitmise asukoha järgse maakohtu täitmiskohtunik toimiku kohtusse saabumisest alates ühe kuu jooksul. Karistusjärgse käitumiskontrolli kohaldamiseks arvestab kohus KarS §-s 871 sätestatud karistusjärgse käitumiskontrolli kohaldamise aluseid ning isiku käitumist karistuse kandmise ajal. Tulenevalt KarS § 871 kohaldab kohus isiku suhtes pärast vangistuse ärakandmist käitumiskontrolli vastavalt KarS § 75 sätestatule, kui: 1) isikut on karistatud tahtliku kuriteo eest vähemalt kaheaastase vangistusega ning ta on ära kandnud mõistetud vangistuse täies ulatuses; 2) teda on enne punktis 1 nimetatud kuriteo toimepanemist samuti karistatud tahtliku kuriteo eest vähemalt üheaastase vangistusega ja 3) arvestades kuriteo toimepanemise asjaolusid, süüdimõistetu isikut, varasemat elukäiku ja elutingimusi ning käitumist karistuse kandmise ajal, on alust arvata, et ta võib toime panna uusi kuritegusid. Karistusjärgse käitumiskontrolli meede täidab üksnes preventiivseid eesmärke ega sõltu isiku süüst, seega ei ole tegemist uue karistusega toimepandud kuriteo eest, vaid tegemist on täiendava kohustusega. Karistusjärgse käitumiskontrolli aluseks on hinnang, et süüdimõistetu vajab abi sotsiaalsel kohanemisel ja järelevalvet edasiste kuritegude toimepanemise vältimiseks.
M.H puhul on KarS § 87 lg 1 alusel karistusjärgse käitumiskontrolli kohaldamise eeldused täidetud. M.H on tulenevalt karistusregistri õiendile karistatud 12.12.2011 otsusega 2 aasta 4 kuu pikkuse vangistusega, millega on täidetud KarS § 871 lg 1 p 1 eeldus, mis tuleb tal ära kanda täies ulatuses. KarS § 871 lg 1 p 2 kohaselt on M.H enne 12.12.2011 süüdimõistvat otsust 30.01.2006 karistatud vangistusega 2 aastat, st et ka punktis 2 toodud nõuded on täidetud. M.H on karistusregistri õiendi kohaselt karistatud kriminaalkorras neljal korral, väärtegude eest 24 korral. Nii Viru Vangla kui prokurör ei toeta M.H tingimisi ennetähtaega vabastamist seoses korduva kuriteo toimepanemise kõrge tõenäosusega, karistuse kandmise ajal on toime pandud distsiplinaarrikkumine. Ringkonnakohus nõustub prokuröriga, et kinnipeetava allutamine karistusjärgsele käitumiskontrollile võib kaasa aidata M.H taasühiskonnastumisele, sest kinnipeetav on harjunud elama ema kulul, kuritegusid on toime pannud raha hankimise eesmärgil sõltuvusainete soetamiseks. Samuti räägib karistusjärgse käitumiskontrolli kasuks asjaolu, et
-3-
kuigi M.H saab aru, et ühiskonnas kehtivad reeglid, neid tuleb jälgida ning nende rikkumine toob kaasa raskeid tagajärgi, ei suuda kinnipeetav ennast käesolevatele reeglitele allutada, teeb impulsiivseid otsuseid ning kordab tehtuid vigu. Lisaks on oluline, et M.H puudub majandusliku toimetuleku oskus, ta ei ole kunagi ametlikult töötanud, tal puudub tööharjumus. M.H ei ole garanteeritud töökohta vabanemisel. Tulenevalt eeltoodule on täidetud KarS § 871 lg 1 p 3 eeldus.
6.3.KarS § 871 lg 3 kohaselt võib karistusjärgse käitumiskontrolli tähtajaks määrata kaksteist kuud kuni kolm aastat. Viru Maakohus on 17.10.2013 määrusega määranud karistusjärgse käitumiskontrolli tähtajaga 2 aastat alates isiku tähtaegsest vanglast vabastamisest 07.04.2014. Ringkonnakohus leiab, et selline tähtaeg on mõistlik, sest see annab aja M.H leida endale kindel töökoht ning end majanduslikult kindlustada, mis vähendaks oluliselt uute kuritegude toimepanemise riski, kuna kinnipeetava kuriteod on olnud seotud majandusliku kasu saamise eesmärgiga.
6.4.M.Hon KarS § 75 lg 2 p 2 ja p 4 alusel käitumiskontrolli ajal kohustatud mitte tarvitama alkoholi ja narkootikume ning asuma tööle või õppima või võtma end töötukassas arvele kahe nädala jooksul peale vangistusest vabanemist. Kohus peab vajalikuks märkida, et kui süüdimõistetu ei järgi kontrollnõudeid või ei täida talle pandud kohustusi, võib kohus kriminaalhooldusametniku ettekande alusel pikendada käitumiskontrolli tähtaega korraga kuni ühe aasta võrra või määrata täiendavaid kohustusi vastavalt KarS § 75 lõikes 2 sätestatule. KarS § 3314 kohaselt kontrollnõude või käitumiskontrolli raames pandud kohustuse kuritahtliku rikkumise eest karistusjärgsele käitumiskontrollile allutatud isiku poolt karistatakse rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistusega.
6.5.M.H toob välja, et ta ei soovi tingimisi enne tähtaega vabanemisel elada koos emaga. Karistusest tingimisi enne tähtaega vabastamise materiaalne eelduseks on, et kinnipeetaval on vabanemisel olemas kindel elukoht, kus ta peab viibima kohtu poolt määratud käitumiskontrolli ajal. Kohtul puudub võimalus oma äranägemisel määrata kinnipeetavale mõni muu elukoht, mis ei ole seotud kinnipeetava, tema lähikondlaste või tuttava elukohaga, mille puhul on antud nõusolek kinnipeetava elama asumiseks antud elamispinnal. M.H on taotlenud 17.10.2013 määruses tingimisi enne tähtaega vabastamist, mille järel on soovinud asuda elama ema juurde, olemas on ema nõusolek. 04.11.2013 esitatud määruskaebuses toob kinnipeetav välja, et ta ei soovi vabanemisel elada koos emaga, see segab tema isiklikku elu ning ta on täiskasvanu. Ringkonnakohtu andmetel puudub M.H muu garanteeritud elukoht, kuhu elama asuda, seega puudub kinnipeetaval materiaalne alus tingimisi enne tähtaega vangistusest vabanemiseks.
7.Ringkonnakohus rõhutab, et kuigi seadus võimaldab süüdimõistetuid ennetähtaegselt karistuse kandmisest vabastada, ei ole tegemist olukorraga, kus isiku võiks vabastamata jätta üksnes erandlikel juhtudel. Vastupidi, karistuse tervikuna ärakandmine on reegliks ja sellest tingimisi ennetähtaegne vabastamine selgelt erandiks. Ringkonnakohus peab vajalikuks ka märkida, et lisaks karistuse individuaalsele õigustusele tuleb silmas pidada selle sotsiaalpoliitilist eesmärki, mis lähtub asjaolust, et riik peab vastutama selle eest, et rahuldada ühiskonna arusaamu õiglusest.
8.Tulenevalt eeltoodust ja juhindudes KrMS §-st 390 ja § 337 lg 1 p-st 1 leiab Tartu Ringkonnakohus, et M.H tuleb jätta vangistusest tingimisi ennetähtaegselt vabastamata ja määruskaebus rahuldamata.
Aarne Sarjas
Mati Kartau -4-
Tiit Lõhmus
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.