1-13-5986/46 - Tartu Ringkonnakohus - lahend.ee

kaetuks raskemaga, misjärel vähendati KrMS § 238 lg 2 alusel liitkaristust 1/3 võrra kestuseni 1 aasta vangistust. A.Z tunnistati KarS § 199 lg 2 p-de 5,9 järgi süüdi ajavahemikul 28.06.2012 – 21.02.2013 toimepandud 11 varguse episoodis, millest kaks olid toime pandud avalikult. KarS § 121 järgi tunnistati A.Z süüdi enda ema kehalises väärkohtlemises, mille ta pani toime 11.03.2013. Mõistetud karistust motiveeris kohus järgmiselt. A.Z-i karistust raskendavad asjaolud puuduvad. Kergendava asjaoluna võib arvestada süü tunnistamist ja kahetsemist. Isikut iseloomustavate andmetena võtab kohus arvesse, et A.Z on varasemalt 16-l korral kriminaalkorras karistatud, sh ka varavastase kuritegude eest. Eelnevate kohtuotsustega on talle karistuseks mõistetud vangistust. Karistuse liigi valimisel tuleb arvestada asjaolu, et süüdistataval puudub käesoleval ajal alaline sissetulek, mis kohtu arvates välistab rahalise karistuse kohaldamise, kuivõrd süüdistataval puuduvad piisavad sissetulekud, mis võimaldaks rahalist karistust tasuda. Ka süüdistatava varasem käitumine välistab rahalise karistuse kui kergemaliigilise karistuse kohaldamise. Teda on varem korduvalt karistatud erinevate süütegude eest, kuid vaatamata sellele on ta jätkanud kuritegude toimepanemist. Võttes lisaks eelnevale arvesse ka kuritegude raskust ning episoodide paljusust, on kohtu hinnangul karistuse eesmärkide saavutamiseks vajalik kohaldada vangistust. Võttes arvesse toimepandud varguste paljusust ning raskust etteheidetava kuriteokoosseisu teokirjelduse kontekstis, on kohtu hinnangul tegemist rikkumisega, mille raskus on üle keskmise. Samas tuleb kergendava asjaoluna arvestada süü tunnistamist ja kahetsust, mistõttu on põhjendatud karistus alla keskmise määra. Kohus peab põhjendatuks ja karistuse eesmärke kandvaks karistuseks 1 aasta ja 6 kuud vangistust. Võttes arvesse toimepandud kehalise väärkohtlemise tehiolusid, on kohtu hinnangul tegemist rikkumisega, mille raskus on alla keskmise. Samuti tuleb kergendava asjaoluna arvestada süü tunnistamist ja kahetsust, mistõttu on põhjendatud karistus miinimumi lähedases määras. Kohus peab põhjendatuks ja karistuse eesmärke kandvaks karistuseks 8 kuud vangistust.

5.Esmalt taotleb apellant talle mõistetud karistuse tingimuslikult täitmisele pööramata jätmist. Ringkonnakohus selgitab selles osas, et vastavalt praktikas omaksvõetud arusaamale (vt RKKKo 31-1-99-06) saavad vaid erandlikud süüteo toimepanemise asjaolud ja/või süüdlase isik olla aluseks karistuse kandmisest tingimisi vabastamise vaagimiseks KarS § 73 lg 1 või § 74 lg 1 alusel (vähemalt ühte neist asjaoludest peab iseloomustama nn märkimisväärne eripära). Käesoleval juhul apellant neid aga ei nimeta ning neid ei suuda tuvastada kriminaalkolleegium ka apellatsioonkaebuse väliselt, mistõttu on juba sel põhjusel taotlus realiseerimatu. 5.1 Ka on Riigikohtu kriminaalkolleegium leidnud, et karistuselt oodatavate eesmärkide realiseerimine toimub läbi isiksuse, täpsemalt tema hoiakute muutmise kaudu. Seetõttu peab karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks - prognoosimaks, milline karistus on efektiivseim, mõjustamaks süüdlast edaspidi süütegude toimepanemisest hoiduma - arvestama ka süüdlase isikut (RKKKo 3-1-1-40-04). Nagu see tuleneb ka seaduse sõnastusest, võib karistuse kandmisest tingimisi vabastada isiku, kui kohus leiab, et selle ärakandmine süüdistatava poolt ei ole otstarbekas. Juba see regulatsioon näitab, et karistuse sellise individualiseerimise juures tuleb keskenduda ka süüdistatava isikuandmetele, sh tema varasemale elukäigule. Olukorras, kus A.Z on (tagajärjetult) varasemalt juba 16 korral kohtulikult karistatud, kusjuures igal juhul eranditult vangistusega, puudub vähimgi võimalus karistuse individualiseerimiseks taotletud viisil. 5.2 Osundatud asjaoluga haakub ka arusaam, et KarS § 73/74 kohaldamine käesolevat kaasust iseloomustavatel tehioludel eeldaks nn šokivangistuse põhimõtete poole pöördumist. Šokivangistust tuleb sisustada eripreventiivselt kui isiku tõsist hoiatamist lühiajalise - s.o mõnekuulise vangistusega. Riigikohtu kriminaalkolleegium on otsuses nr 3-1-1-99-06 selgitanud, et KarS §-dest 73 või 74 esimestest lõigetest lähtuval osalisel karistusest tingimuslikul vabastamisel tuleb kohesele ärakandmisele määratavat karistust käsitada lühiajalise, s.o igal juhul vaid kuudes vältava lühivangistusena (nn šokivangistusena). Selline lühivangistuse määramine võib kõne alla tulla siis, kui kohus jõuaks veendumusele, et katseaja toime võiks sellele konkreetsele isikule mõjuda oluliselt distsiplineerivamalt, kui ta on vahetult kogenud, mida kujutab endast ja milliste tegelike vabadusepiirangutega on vangistus seotud. Sellist lühivangistuse toimet oleks raske loota aga isiku puhul, kes on juba ka eelnevalt kogenud vabaduse võtmisega seonduvat. Ning nagu eelnevas punktis märgitud, on A.Z juba enam kui korduvalt kandnud reaalset vabadusekaotust, mistõttu on ka sel argumendil mõistetud karistuse järelejäänud osa tingimuslikult täitmisele pööramata jätmine täielikult välistatud.