Kohtulahend

Teiseks taotleb B.D tsiviilhagi läbivaatamist A.V. i 200 euro osas, kuivõrd asi, mille ta viimasele müüs (videokaamera Canon) oli täiesti töökorras, samuti statiiv. Selles osas tuleb hagi rahuldamata jätta.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

lahendada lähtudes Kriminaalmenetluse seadustiku 15. peatükis sätestatud menetluskorrast, s.o määruskaebemenetluses. 7.2 Kriminaalkolleegiumi hinnangul alused selle taotluse rahuldamiseks puuduvad. KrMS § 180 lg 1 kohaselt hüvitab süüdimõistva kohtuotsuse korral menetluskulud süüdimõistetu. Sama paragrahvi lõike 3 kohaselt arvestab kohus menetluskulusid määrates süüdimõistetu varalist seisundit ja resotsialiseerumisväljavaateid. Kui menetluskulude hüvitamine käib süüdimõistetule ilmselt üle jõu, jätab kohus osa neist riigi kanda. Eeltoodust tuleneb, et reeglina kuuluvad menetluskulud süüdimõistetu poolt täielikule hüvitamisele ning vaid juhul, kui täieliku hüvitamiskohustusega seataks ohtu süüdimõistetu resotsialiseerumine ning majanduslik toimetulek, jätab kohus osa menetluskuludest riigi kanda. Menetluskulude riigi kanda jätmisel peab isiku varalise seisundi ja resotsialiseerumise väljavaadete kõrval arvestama ka toimepandud kuriteo iseloomu (RKKK 3-1-1-38-11, p 27). B.D on varem korduvalt karistatud varavastaste kuritegude toimepanemises. Kohtuotsusest nähtub, et B.D pani toime uued omandi vastu suunatud kuriteod katseajal olles, mistõttu on alust väita, et kuritegelikul teel hõlptulu hankimine on kujunenud B.D elustiiliks. Seetõttu leiab apellatsioonikohus, et B.D süstemaatiliselt toime pandud kuritegusid arvestades ei ole isegi osaliselt põhjendatud sundraha riigi kanda jätmine. Samuti ei sisalda süüdistatav B.D kaebus asjaolusid, mis võimaldaksid väita, et menetluskulude täiel määral süüdimõistetu kanda jätmine seaks ohtu tema resotsialiseerumise või käiks talle üle jõu. Seega puudub alus B.D puhul KrMS § 180 lg 3 kohaldamiseks ja menetluskulu osaliselt riigi kanda jätmiseks. 7.2 Ringkonnakohus peab veel vajalikuks selgitada, et menetluskulude tasumise ajatamisega seonduva osas on asjassepuutuv norm KrMS § 423, mis sätestab, et kriminaalmenetluse kulude ja muude rahaliste sissenõuete sissenõudmisel järgitakse kriminaalmenetluse seadustiku sätteid rahalise karistuse täitmisele pööramise kohta. Rahalise karistuse täitmisele pööramist reguleerib KrMS § 417, mille kolmandas lõikes viidatakse KrMS §-le 424. Osundatud normi kohaselt saab menetluskulude tasumist ajatada või pikendada maksimaalselt kuni ühe aasta võrra mõjuvate põhjuste olemasolu korral süüdimõistetu elukoha järgse maakohtu täitmiskohtunik määrusega süüdimõistetu taotlusel. Sellisel juhul tuleb süüdimõistetul siiski tasuda temalt kohtuotsusega välja mõistetud menetluskulud täies ulatuses, kuid tal on võimalik saada tasumiseks ajapikendust või tasuda ositi graafiku alusel. Ringkonnakohus rõhutab, et ka KrMS § 424 alusel menetluskulude tasumise pikendamiseks või ajatamiseks esitatud taotlust tuleb süüdimõistetul motiveerida ning taotluse rahuldamine on võimalik vaid mõjuvate põhjuste olemasolul. Vajadus rahalise karistuse ajatamiseks või pikendamiseks võib tõusetuda juhul, kui süüdimõistva otsuse tegemisel ei esinenud karistuse ajatamise materiaalõiguslikke eeldusi, kuid kohtulahendi täimise käigus on ilmnenud muudatused süüdlase majanduslikus olukorras või muud uued asjaolud, mis tingivad rahalise karistuse täitmise korra ümbervaatamise. Seejuures lasub kohtul, kellelt on taotletud rahalise karistuse täitmise tähtaja pikendamist, selle põhjuse olemasolu ka kontrollida ja selle olemasolu või puudumist põhjendada (RKKK 3-1-1-2-12, p 9).

Maarika Kuusk

Mati Kartau

Aarne Sarjas

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.