Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend
3-1-1-103-13 12. november 2013 Eesistuja Jüri Ilvest, liikmed Eerik Kergandberg ja Lea Kivi Prokuratuuri ja uurimisasutuse tegevusetuse vaidlustamine Tallinna Ringkonnakohtu 22. mai 2013. a määrus kriminaalasjas nr 1-13-3411 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Riigiprokuratuur, juhtiv riigiprokurör Dilaila NahkurTammiksaar, määruskaebus Teised määruskaebemenetluse Kannatanute B1 AS ja B2 OÜ esindajad vandeadvokaadi abi pooled Janar Urres ning vandeadvokaat Vahur Kivistik Asja läbivaatamise kuupäev ja 23. oktoober 2013, kirjalik menetlus viis
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 22. mai 2013. a määrus, millega tühistati Harju Maakohtu eeluurimiskohtuniku 15. aprilli 2013. a määrus ja saadeti kriminaalasi Harju Maakohtule B1 AS ning B2 OÜ esindajate kaebuse menetlusse võtmiseks.
2.Jõustada Harju Maakohtu eeluurimiskohtuniku 15. aprilli 2013. a määrus, millega jäeti B1 AS ja B2 OÜ esindajate kaebus läbi vaatamata.
3.Määruskaebus rahuldada.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.11. märtsil 2010 esitasid B1 AS ja B2 OÜ Põhja Prefektuurile kuriteokaebuse, taotledes R. K. suhtes kriminaalmenetluse alustamist KarS § 2172 lg 1 ning § 394 lg 1 p-de 1, 2 ja 3 tunnustel. Kaebuse kohaselt tekitati kuritegudega kahju B1 AS-le ja tema tütarettevõtetele.
2.Kuriteokaebuse põhjal alustas Põhja Ringkonnaprokuratuur kriminaalasja nr 10230104178 menetlust.
3.6. märtsil 2013 esitasid B1 AS ja B2 OÜ esindajad vandeadvokaat Vahur Kivistik ning vandeadvokaadi abi Janar Urres Riigiprokuratuurile kaebuse Põhja Ringkonnaprokuratuuri ja Põhja Prefektuuri majanduskuritegude talituse tegevuse (tegevusetuse) peale, paludes kontrollida, missugustel põhjustel pole menetlejad astunud samme asja võimalikult kiireks lahendamiseks ning vajadusel korraldada menetluse läbiviimine menetluse mõistlikku aega ja aegumistähtaega ületamata.
4.Riigiprokurör Alar Kirsi 2. aprilli 2013. a vastuses selgitati kaebuse esitajatele menetluse viibimise põhjuseid ja teatati, et tehakse kõik võimalik kriminaalasja menetluse lõpuleviimiseks mõistliku menetlustähtaja jooksul.
5.Riigiprokuröri 2. aprilli 2013. a vastuse peale esitasid Harju Maakohtule kaebuse B1 AS ja B2 OÜ esindajad vandeadvokaat V. Kivistik ning vandeadvokaadi abi J. Urres, taotledes kohtueelse menetluse lõpuleviimiseks vajaliku tähtaja määramist või prokuratuuri kohustamist kohtueelse menetluse lõpuleviimiseks vajaliku tähtaja määramiseks.
6.Harju Maakohtu 15. aprilli 2013. a määrusega jäeti kaebus läbi vaatamata, sest isikul on KrMS § 230 lg 1 kohaselt õigus esitada kaebus maakohtu eeluurimiskohtunikule vaid Riigiprokuratuuri määruse peale. Riigiprokuratuur kaebust määrusega ei lahendanud.
7.Harju Maakohtu määruse peale esitasid määruskaebuse B1 AS ja B2 OÜ esindajad vandeadvokaat V. Kivistik ning vandeadvokaadi abi J. Urres, taotledes maakohtu kohustamist kaebuse menetlusse võtmiseks.
8.Tallinna Ringkonnakohtu 22. mai 2013. a määrusega määruskaebus rahuldati ja kaebus saadeti samale kohtule menetlusse võtmiseks. Ringkonnakohtu hinnangul oleks maakohus pidanud käsitama Riigiprokuratuuri vastust määrusena ja kaebuse sisuliselt läbi vaatama. Kuigi KrMS § 230 lg-s 1 sätestatud Riigiprokuratuuri määrust praeguses asjas ei koostatud, oleks kõnealuse sätte mõttes saanud vastust vaadelda menetlustoiminguna. Prokuratuuri menetlustoimingutena tuleb mõista uurimistoiminguid ja muid süüteomenetluse tagamiseks vajalikke toiminguid ehk kõiki menetleja toiminguid kriminaalmenetluses. Konkreetse kriminaalasja raames kaebusele saadetud vastus on toiming süüteomenetluse tagamiseks. Riigiprokuratuur jättis kaebuse määrusega lubamatult lahendamata, võttes sellega kannatanutelt kaebeõiguse ära. Kaebeõigust ei saa isikult ära võtta pelgalt seetõttu, et tema kaebus jäetakse määrusega lahendamata.
MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
9.Tallinna Ringkonnakohtu määruse peale esitas määruskaebuse juhtiv riigiprokurör Dilaila NahkurTammiksaar, kes taotleb ringkonnakohtu määruse tühistamist ja maakohtu määruse jõustamist. Kaebuse põhiseisukohad on järgmised. 9.1 Vaidlustatud määrus on põhjendamatu ja ebaseaduslik ning ei arvesta uurimiskaebemenetluse võimalusi ega sisulist külge. Kohustades maakohut ja Riigiprokuratuuri järgima kriminaalmenetluse seadustiku 8. peatüki 5. jaos sätestatud korda, jättis ringkonnakohus tähelepanuta, et sellisel juhul allutatakse maakohtu eeluurimiskohtuniku kontrollile küsimused, milliste lahendamise pädevus tal puudub.
Teisalt
hälbib
ringkonnakohtu
käsitlus
KrMS
§-des
228–231
sätestatud
uurimiskaebemenetluse tegelikust sisust ja eesmärgist. 9.2 Vaidlustatud määrusega sekkuti lubamatult prokuratuuri ja uurimisasutuse iseseisvasse otsustusõigusesse. KrMS § 21 mõtte kohaselt on eeluurimiskohtunik pädev täitma kohtueelse menetluse raames talle seadustikuga pandavaid ülesandeid. Kõik seadustikust tulenevad eeluurimiskohtuniku ülesanded on sellised, mis kulgeva kriminaalmenetluse raames garanteerivad vaid üksikute menetlustoimingute tegemisel täiendava põhiõiguste kaitse. Eeluurimiskohtuniku pädevuses pole aga kriminaalmenetluse kui terviku kulgemise põhjendatuse hindamine. Erinevalt üksikutest konkreetsetest menetlustoimingutest või kohtueelse menetluse raames koostatud
määrustest ei ole kohtueelne menetlus kui ajas kulgev nähtus vaidlustatav kriminaalmenetluse seadustiku 8. peatüki 5. jaos sätestatud korras ega ka mis tahes muus korras. 9.3
Uurimiskaebemenetlus
hõlmab
esemeliselt
üksnes
menetleja
aktiivset
tegevust,
s.t
menetlusnõuete rikkumist menetlustoimingu tegemisel või määruse koostamisel. Menetleja tegevusetus vaidlustatav ei ole. Selline arusaam lähtub kohtueelse menetluse vaba kujundamise põhimõttest (KrMS § 211), mille kohaselt on menetlustoimingute rakendamine ja nende omavahelise järjekorra kindlaksmääramine menetlejate otsustada ning selles osas puuduvad menetlusosalisel subjektiivsed õigused, mida saaks rikkuda. Ringkonnakohus on menetleja tegevusetuse menetlustoimingu tegemata jätmise mõttes segi ajanud (ja neid samastanud) kohustuslike nõuete täitmata jätmisega mingi konkreetse menetlustoimingu käigus. Olukorras, kus kaebaja ei vaidlusta konkreetset menetlustoimingut ega määrust, vaid soovib menetluse kiirendamist, puudub prokuratuuril kohustus lahendada kaebus määrusega. Kohane on lugeda sellised kaebused märgukirjadeks märgukirjale ja selgitustaotlusele vastamise seaduse mõttes. Uurimiskaebemenetluse abil ei saa lahendada uurimisasutuse ülemäärasest töökoormusest tulenevaid probleeme, mille tõttu on ringkonnakohtu etteheited menetlusnormide rikkumise kohta alusetud. 9.4 Riigiprokuratuurile esitatud avalduses toodud asjaolude näol on tegemist uurimisasutuste struktuurilise ressursiprobleemiga, mille lahendamine ei allu prokuratuurile ja veel vähem eeluurimiskohtunikule. Kriminaalasjade kohtueelset uurimist viiakse läbi uurimisasutustele ja prokuratuurile riigieelarvega eraldatud ressursside tingimustes, arvestades kriminaalpoliitilisi prioriteete. Prokuratuur ja uurimisasutus saavad objektiivsete kriteeriumite alusel kokku leppida kriminaalasjade menetlemise järjekorras ning optimaalses menetlustaktikas, kuid uurimisasutuse sisene töökorraldus mõistliku töökoormuse jaotuse ja sisulise vastutuse küsimustes jääb uurimisasutusele. Prokuratuurile teadaolevalt ei võimalda Põhja Prefektuuri majanduskuritegude talituse töökoormus ka täna tegeleda aktiivselt kõigi kriminaalasjadega. Praeguse kriminaalasja menetlemise kiirendamine tooks kaasa menetluse takerdumise teistes veelgi olulisemates kriminaalasjades. Seega ei saa eeluurimiskohtunik ka sisuliselt rahuldada kaebuses esitatud taotlust konkreetse menetlustähtaja määramiseks.
10.Määruskaebusele esitatud vastuses B1 AS ja B2 OÜ esindajad kaebusega ei nõustu, leides, et ringkonnakohtu määrus on seaduslik ning põhjendatud. 3. oktoobril 2013 esitasid vastustaja esindajad prokurör Ruta Rammole päringu, soovides teada, missuguseid menetlustoiminguid kriminaalasjas praeguseks tehtud on. Päringule ei vastatud, mille tõttu esitati 15. oktoobril 2013 täiendav samasisuline päring. Vastuses teatas R. Rammo, et kriminaalasi pole enam tema menetluses ja sellega tegeleb prokurör Evelin Ansip. 17. oktoobri 2013. a vastuses nõustus E. Ansip sellega, et kohtueelne menetlus on veninud ja menetlus oleks pidanud toimuma kiiremini. Tegematajätmisi põhjendatakse uurijate töökoormuse, ressursiprobleemide ja prioriteetidega ning märgitakse, et lähiajal on plaanis otsustada võimalike lisatoimingute tegemise vajadus. Vastusest järeldub, et ühtegi menetlustoimingut viimasel ajal tehtud pole ja viimased toimingud jäävad 2012. aastasse. Tulenevalt PS § 13 lg-st 1 ja §st 14 peab põhiõiguste kandjal olema õigus sellele, et riik teda kolmandate isikute rünnete eest
kaitseks. Praeguses asjas on vastustaja seadusest tulenevaid õigusi rikutud ja ta on teinud omalt poolt riigilt abi saamiseks kõik vajaliku. Kannatanutel peab olema mingisugunegi õiguslik võimalus nõuda riigilt põhiseadusest tulenevat kaitseõigust. Prokuratuur koos uurimisasutusega pole seda kannatanutele vähimalgi määral taganud. Ka ei ole KrMS § 230 lg-s 1 sätestatud alust, millele tuginevalt saaks kaebuse jätta läbi vaatamata.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
11.Praeguses kohtuasjas vaidlustasid B1 AS ja B2 OÜ Riigiprokuratuuris kriminaalmenetluse seadustiku 8. peatüki 5. jaos sätestatud korda järgides prokuratuuri ja uurimisasutuse tegevusetuse kriminaalasja nr 10230104178 menetlemisel, taotledes kohtueelse menetluse lõpuleviimiseks vajaliku tähtaja määramist või alternatiivselt prokuratuuri kohustamist sellise tähtaja kindlaksmääramiseks. Riigikohtule esitatud määruskaebuses asutakse seisukohale, et kaebajate taotluse lahendamine ei kuulu eeluurimiskohtuniku pädevusse, millest johtuvalt on ebaseaduslik ja põhjendamatu ka ringkonnakohtu määrus, millega maakohtu eeluurimiskohtuniku määrus tühistati ja kaebus saadeti samale kohtule menetlusse võtmiseks. Kriminaalkolleegium peab kaebuse väiteid õigustatuks.
12.Vastavalt kohtupraktikas omaksvõetud seisukohale võidakse kriminaalmenetluse alustamist tähistava menetlustoiminguga (KrMS § 193 lg 1), aga ka edasiste kohtueelse menetluse raames tehtavate menetlustoimingute või määrustega mitmesugusel moel riivata nii menetlusosaliste kui ka menetlusväliste isikute erinevaid põhiõigusi, samuti muid õigusi. Seetõttu ongi seadusandja andnud nendele isikutele võimaluse vaidlustada nende arvates uurimisasutuse või prokuratuuri konkreetse menetlustoimingu või määrusega kaasnenud enda õiguste rikkumisi korras, mis on sätestatud kriminaalmenetluse seadustiku 8. peatüki 5. jaos, s.o KrMS §-des 228–232. Kuid erinevalt üksikutest konkreetsetest menetlustoimingutest või kohtueelse menetluse raames koostatud määrustest pole kohtueelne menetlus kui ajas kulgev nähtus tervikuna vaidlustatav uurimiskaebemenetluse korras ega ka mistahes muus korras. Arvestades, et kohtueelne menetlus oma terviklikkuses ise on suunatud kahtlustatava poolt õiguserikkumise tuvastamisele, ei olegi kohtueelse menetluse alustamine ja selle kulgemine kohtus vaidlustatavad (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 23. septembri 2008. a määrus asjas nr 3-1-1-41-08, p-d 8–9).
13.Piiritlemaks KrMS §-des 228–232 sätestatud uurimiskaebemenetluse kohaldamisala, on oluline silmas pidada, et kõnealune menetlus lõpeb vastavalt KrMS § 385 p-le 14 maakohtu eeluurimiskohtuniku tehtava lahendiga. KrMS §-s 21 sätestatu mõtte kohaselt on eeluurimiskohtunik pädev täitma kohtueelse menetluse raames talle kriminaalmenetluse seadustikuga pandavaid ülesandeid. Kõik kriminaalmenetluse seadustikust tulenevad eeluurimiskohtuniku ülesanded on sellised, mis kulgeva kriminaalmenetluse raames garanteerivad vaid üksikute menetlustoimingute tegemisel täiendava põhiõiguste kaitse. Kuid eeluurimiskohtunik ei saa toimida kriminaalasja arutava kohtunikuna ja tema pädevuses ei ole kriminaalmenetluse mingite asjaolude tõendatuks tunnistamine ega
kriminaalmenetluse
kui
terviku
kulgemise
põhjendatuse
hindamine
(vt
Riigikohtu
kriminaalkolleegiumi 23. septembri 2008. a määrus asjas nr 3-1-1-41-08, p 13 ja 22. juuni 2009. a
määrus asjas nr 3-1-1-47-09, p 19).
14.Määruskaebuses leitakse põhjendatult, et nähtuvalt KrMS § 228 lg-st 1 hõlmab uurimiskaebemenetlus esemeliselt üksnes menetleja aktiivset tegevust, s.o menetlusnõuete rikkumist menetlustoimingu tegemisel või määruse koostamisel. Arvestades, et tulenevalt KrMS §-s 211 väljendatud kohtueelse menetluse vaba kujundamise põhimõttest on uurimisasutus ja prokuratuur vabad otsustama, missuguseid menetlustoiminguid ning missuguses järjekorras on vaja kohtueelse menetluse
eesmärgi
saavutamiseks
teha,
pole
menetleja
tegevusetus
laiemas
mõttes
uurimiskaebemenetluses üldjuhul vaidlustatav. Menetleja tegevusetust laiemas mõttes tuleb eristada seaduses sätestatud kohustuslike nõuete täitmata jätmisest konkreetse menetlustoimingu käigus ja menetleja tegevusetusest, mis kaasneb konkreetse menetlustoimingu läbiviimise või määruse tegemisega (nt menetlusseaduses sätestatud tähtaja mittejärgimine, uurimis- või menetlustoimingu protokolli tutvustamata jätmine vmt).
15.Nagu eelpool märgitud, vaidlustasid B1 AS ja B2 OÜ Riigiprokuratuuris uurimisasutuse ning prokuratuuri sellist tegevusetust, mis pole seotud menetlusnõuete rikkumisega konkreetse menetlustoimingu tegemisel või määruse koostamisel. Määruskaebuse esitaja leiab seetõttu põhjendatult, et kannatanute etteheited ei ole lahendatavad KrMS §-des 228–232 sätestatud korda järgides, millest johtuvalt puudus Riigiprokuratuuril ühtlasi alus lahendada esitatud taotlus määrusega. Tulenevalt KrMS §-s 230 lg-s 1 sätestatud kaebeõiguse puudumisest jättis maakohtu eeluurimiskohtunik omakorda õigustatult Riigiprokuratuuri vastuse peale esitatud kaebuse läbi vaatamata. Olukorras, kus kaebuse esitanud isikutel puudus kriminaalmenetluse seadustikust tulenev alus Riigiprokuröri vastuse vaidlustamiseks, ei olnud ka eeluurimiskohtunikul pädevust asuda kaebuses tõstatatud küsimusi sisuliselt vaagima. Määruskaebuses tõdetakse õigesti, et maakohtu eeluurimiskohtuniku määrust tühistades ja kaebust uueks arutamiseks saates ei võtnud ringkonnakohus arvesse uurimiskaebemenetluse sisu ja eesmärki ega ka seda, et vaidlustatud määruse jõussejätmise tulemina peaks eeluurimiskohtunik kaebust sisuliselt lahendama asudes väljuma talle seadusega antud pädevuse piiridest. Ringkonnakohtu määruses ilmnev minetus on seetõttu käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes.
16.Riigikohtu kriminaalkolleegium peab taunitavaks, et kriminaalasja kohtueelses menetluses, mille kestus ligineb varsti juba neljale aastale, pole pikema aja jooksul ühtegi menetlustoimingut teostatud ja pole ka selge, millise aja jooksul otsustus kohtueelse menetluse lõpuleviimise võimalikkuse kohta tehakse. Vaatamata eelöeldule tõdeb määruskaebuse esitaja põhjendatult, et olukorras, kus kriminaalasja kohtueelse menetluse venimine on eeskätt tingitud uurimisasutuse struktuurilisest ressursiprobleemist johtuvast ülemäärasest töökoormusest, ei ole kaebajate taotletav eesmärk saavutatav uurimiskaebemenetluse kaudu, kuivõrd uurimisasutuse töökoormusega seotud küsimuste lahendamine prokuratuurile ega ka eeluurimiskohtunikule ei allu. Seoses B1 AS ja B2 OÜ esindajate seisukohaga, mille kohaselt peab põhiõiguste kandjal vastavalt PS §-le 13 ja 14 olema õigus sellele, et riik teda kolmandate isikute rünnete eest kaitseks, meenutab kriminaalkolleegium, et tulenevalt riigi karistusvõimu monopolist puudub kannatanul õigus nõuda riigilt tema õigusi kahjustanud isiku
kriminaalkorras süüditunnistamist ja karistamist (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 15. märtsi 2006. a määrus asjas nr 3-1-1-18-06, p 7). Käimasolev kriminaalmenetlus ei piira samas kannatanu õigust nõuda talle kuriteoga tekitatud kahju hüvitamist tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatud korras.
17.Lähtudes eeltoodust ja juhindudes KrMS § 390 lg-st 1, § 361 lg 1 p-st 5 ning § 362 p-st 2 rahuldab Riigikohtu kriminaalkolleegium määruskaebuse, tühistab Tallinna Ringkonnakohtu 22. mai 2013. a määruse ja jõustab Harju Maakohtu eeluurimiskohtuniku 15. aprilli 2013. a määruse, millega jäeti B1 AS ning B2 OÜ esindajate kaebus läbi vaatamata. Jüri Ilvest, Eerik Kergandberg, Lea Kivi
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.