1-13-3731/25 - Tallinna Ringkonnakohus - lahend.ee

2.Leonid Rubanjak tunnistati süüdi selles, tema oktoobrikuus 2012.a. täpselt kindlaks tegemata päeval valdaja OÜ Pasiphae tahte vastaselt ja seega ebaseaduslikult tungis koos S.R ja V. P-O sisse XXX XXX tn XX asuvasse hoonesse selle välisukse lukustuse kõrvaldamise teel ja jäi alates sellest ajast sinnasamasse hoonesse elama, millise käitumisega pani L.Rubanjak toime omavolilise sissetungimise grupi poolt ehk KarS § 266 lg 2 p 3 järgi kvalifitseeritava kuriteo; 2.1 Samuti tunnistati Leonid Rubanjak süüdi selles, et olles varem tapmise toime pannud – teda karistati Harju MK 15.02.2005.a. otsusega KarS § 113 järgi ehk tahtliku tapmise eest ehk olles KarS § 114 p 4 tähendatud isik, ööl vastu 18.novembrit 2012.a. XXX XXX XX majas II korrusel asuvas ja ebaseadusliku sissetungimise järel elamiseks kohandatud toas tappis lamavas asendis olnud S. R (s XXXX.a.) ja V. P-O (s XXXX.a.) ehk pani tapmise toime kahe inimese suhtes, lüües mõlemat kirvega, nii kirve teraga kui kirvesilmaga, pea piirkonda, millega põhjustas S.R vähemalt 4 löögiga pea lahtise raie- ja tömptrauma ehk koljuluude hulgikillustunud lahtise murru oimu-kukla-kiirupiirkonnas vasakul, peaaju osalise lömastuse, pehmekelmealused verevalumid mõlema suurajupoolkera pinnal ja väikeajul, raiehaavad, põrutushaavad, nahamarrastused ja nahaalused verevalumid peas vasakul ja verevalumid kõõlustanul vasakul, milline trauma tüsistus peaajutursega, samuti põhjustas V. P-O vähemalt 12 löögiga pea lahtise raie- ja tömptrauma ehk koljuluude hulgikillustunud lahtise murru kukla-oimu-kiiru-otsmikupiirkonnas vasakul, peaaju osalise lömastuse, pehmekelmealused verevalumid mõlema suurajupoolkera piirkonnas, nahamarrastused ja nahaalused verevalumid peas vasakul ja verevalumid kõõlustanul vasakul, milline trauma tüsistus peaajutursega, ehk põhjustas oma kirjeldatud käitumisega mõlema ohvri surma sündmuskohal. Tervisekahjustuste ulatuslikkust, paiknemist ja kannatanute vastupanu puudumist arvestades põhjustas L.Rubanjak mõlemale ohvrile nendest oluliselt noorema ja jõulisema mehena tekitades ohvritele põhjendamatult jõhkraid vigastusi, mis ei olnud tapmise kui sellise toimepanemiseks vajalikud, millega ta väljendas põhimõttelist ja erilist hoolimatust inimelu ja inimkeha kui väärtuste suhtes ehk Leonid Rubanjak pani mõlema ohvri tapmise toime julmal viisil ehk pani toime KarS § 114 p-de 1,3,4 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

3.1 Leonid Rubanjak taotleb maakohtu otsuse tühistamist karistuse s.o eluaegse vangistuse osas. Tema lootis, et maakohus hindab tema positsiooni tähelepanelikumalt, selgitab täpsemalt välja tõe ja juhtunu motiivid, kuid kohus lähtus prokuröri poolt esitatud materjalidest ja mõtetest, kes esitles teda kohtule kui maniakki. Prokurör käsitles juhtunut sellises kontekstis, et ka temal endal hakkas hirmus. Prokurör kirjeldas juhtunut sellistes värvides nagu oleks ise sündmustes osalenud ning temal puudus igasugune mõte kohtus rääkida midagi enda õigustuseks, kuna teda ei oleks keegi kuulanud. Pärast tohutut alkoholi tarvitamist ja toimunud õudust oli temal sellest tohutu vapustus, mida keegi ei suudaks mõista. Uurijad fikseerisid tema selgitused ja hindasid neid enda kasuks, pannes tema ütlused kirja teises kontekstis, kuid keegi ei mõtle, et sellest oleneb inimese saatus. Prokurör esitles asju nii nagu tapmine oleks tema poolt planeeritud ja tooks temale rahuldust. Teda peksti kannatanute poolt kuni kaotas teadvuse. Kõik mis juhtus oli tragöödia ning mingit kavatsust ega eesmärki temal tappa ei olnud. Tema ei mõelnud välja mingit vale versiooni, kuna helistas ise politseisse. Palub arvestada asjaolusid miks üldse selline tragöödia juhtus. Kahetseb kõike juhtunut siiralt ja palub andestust. Teda ei ole vaja karistada eluaegse vangistusega, kuna tema ei ole enam poisike. Palub jätta võimalus matta oma vanemad, kuna vanematel kedagi teist peale tema ei ole ning keegi peale tema ei saa vanemaid matta. Eluaegne vangistus võtab ära temalt kõik lootused edasises elus. Karistades teda tähtajalise vangistusega säilib temal mingigi lootus käia vanemate haual ja saada maetud nende kõrvale, mitte ühishauda. 3.2 Kaitsja apellatsiooni kohaselt on maakohus ebaõigesti kohaldatud materiaalõigust ja taotleb tühistada maakohtu otsus karistuse mõistmise osas ning teha uus otsus, millega mõista Leonid Rubanjakile kergem karistus. Kaitsja leiab, et Leonid Rubanjakile on mõistetud karistus, mis ei vasta kuriteo raskusele ja süüdimõistetu isikule. Kaitsja leiab, et maakohus ei ole järginud KarS § - des 56 – 58 sätestatud karistuse kohaldamise aluseid ja mõistnud põhjendamatult Leonid Rubanjakile erakorralise karistuse – eluaegse vangistuse. Sellise karistuse mõistmist peavad põhjendama äärmuslikud üld- ja eripreventatiivsed asjaolud, kuid kaitsja seisukohalt selliseid asjaolusid ei esine. Leonid Rubanjaki vastutust kergendava asjaoluna tuvastas kohus puhtsüdamliku kahetsuse ja uurimisele kaasaaitamise. On tuvastatud, et selle traagilise sündmuse tekkepõhjuseks on kannatanute käitumine, kes kahekesi peksid eelnevalt Leonid Rubanjakki ning seda asjaolu pidanuks kohus eriliselt arvestama. Kui kannatanud ei oleks Leonid Rubanjaki peksnud, oleks nad täna elus. Maakohus leidis, et arvestades teo raskust, isiku karistamise üld- ja eripreventiivset eesmärki, ei täida maksimaalne tähtajaline vangistus karistuse eesmärki ja süüdistatav võib pärast vabanemist panna toime uusi raskeid isikuvastaseid kuritegusid, kuid kaitsja ei saa nõustuda selle kohtu seisukohaga. Karistusregistrist nähtuvalt ei ole Leonid Rubanjak paadunud vägivallatseja. Pikaajalise vangistuse ärakandmisel on Leonid Rubanjak juba kõrges eas ning vabanemisel mingit ohtu inimestele ei kujuta.

6.1.Kaitsja ja süüdistatava apellatsioonides taotletakse maakohtu otsuse tühistamist eluaegse vangistuse osas ning süüdistatavale kergema karistuse mõistmist. Kaitsja on märkinud apellatsioonis, et maakohus ei ole järginud KarS § - des 56 – 58 sätestatud karistuse kohaldamise aluseid ja mõistnud põhjendamatult Leonid Rubanjakile erakorralise karistuse – eluaegse vangistuse. Kõigepealt osundab kohtukolleegium neile põhimõtetele, mille alusel toimub karistuse konkreetne individualiseerimine. Kohtupraktikas välja kujunenud seisukoha järgi tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 24. oktoobri 2011. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-77-11, p 11 ja 17. mai 2013. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-52-13, p 19). Täiendavalt tuleb karistuse mõistmise juures arvestada ka veel õiguskorra kaitsmise huvisid positiivse üldpreventsiooni tähenduses. Lisaks seaduses sätestatud kergendavatele ja raskendavatele asjaoludele (KarS §-d 57 ja 58) tuleb arvestada ka karistuse üld-ja eripreventiivseid eesmärke – võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Riigikohtu kriminaalkolleegium on lahendis nr 3-1-1-12-06 märkinud, et süü suuruse tuvastamisse tuleb kaasata teo toimepanemise tehiolud, otsuses nr 3-1-1-99-06 on öeldud, et süü suurusest lähtuvalt peab kohus andma karistuse liiki ja määra sisaldava põhjendatud karistusõigusliku hinnangu esmajoones toimepandud kuriteole (otsuse p 14). Tähendust omabki just teo toimepanemise konkreetne viis (nn täideviimis-ebaõigus), kusjuures tähelepanu pööratakse ka teo toimepanemise ohtlikkusele, mis on samuti objektiivseks kategooriaks. Kolleegium ei nõustu karistuse kergendamisega ja apellatsioonides esitatud väited ei saa olla kohtuotsuse tühistamise ning mõistetud karistuse kergendamise aluseks. KarS § 114 näeb ette karistusena kaheksa kuni kahekümneaastase vangistuse või eluaegse vangistuse, seega sanktsiooni keskmine määr on 14 aastat vangistust. Käesoleval juhul ei ole maakohus karistusmäära valikul materiaalõigust ebaõigesti kohaldanud ning maakohus on jälgitavalt põhjendatud karistusmäära valiku aluseks olevaid asjaolusid. Nii on maakohus arvestanud karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, süüdlase teopanust, süüdlase iseloomustavaid andmeid, samuti üld- kui ka eripreventiivseid eesmärke. Kohtukolleegium nõustub maakohtu põhistatud järeldustega ning apellatsiooni väidete osas peab vajalikuks märkida vaid järgnevat. Kaitsja ja süüdistatav Leonid Rubanjak on apellatsioonides märkinud, et maakohus ei ole karistuse mõistmisel võtnud arvesse kannatanute eelnevat käitumist Leonid Rubanjak suhtes. Ringkonnakohus sellega ei nõustu, kuna maakohus on kohtuotsuse põhiosas andnud hinnangu kannatanute poolt süüdistatava Leonid Rubanjaki suhtes toimepandud vägivalla kasutamisele sündmustele eelnevalt ( kd 3 tlk 53 pöördel). Nii on maakohus jõudnud veendumusele, et kannatanute poolne vägivald Leonid Rubanjaki suhtes ei õigustanud kindlasti süüdistatava poolt vastukaaluks sellise vägivalla kasutamist, millega saabus kahe inimese surm.

Kolleegium leiab, et tõepoolest kui kohus tuvastab süüdistatava süü suurust tuleb hinnata nii süüdistatava enda teoeelset ja -järgset käitumist, kannatanu käitumist ning karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid. Kohtukolleegium on seisukohal, et maakohus on seda kõike ka teinud ning maakohtu poolt tuvastatud kergendavad asjaolud ja kannatanute poolt vägivalla tarvitamine süüdistatava Leonid Rubanjak suhtes ei kaalu ei eraldivõetuna ega kogumis üle Leonid Rubanjaki süü suurust. Maakohus on õigustatult viidanud Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahendile nr 3-1-1-76-12, milles märgitud üheselt, et juhul, kui isik on kriminaalasja esemeks oleva ühe või mitme teoga täitnud kuriteokoosseisu mitu erinevat kvalifitseerivat tunnust, tuleb hinnata tema süüd reeglina suureks. Antud kriminaalasjas on süüdistatava käitumises tuvastatud mõrva (KarS § 114) kolm kvalifitseerivat tunnust, s.o julm viis (p 1), kahe isiku tapmine (p 3) ja vähemalt teist korda (p 4), mistõttu nõustub kolleegium maakohtuga, et Leonid Rubanjaki süü on keskmisest oluliselt suurem. Ühtlasi tuleb märkida, et Leonid Rubanjak pani mõrvad toime abitus seisundis isiku suhtes (S.R magas ning V. P-O istus/ lamas) ja kannatanud polnud võimelised kirvega relvastatud süüdistatavale arvestatavat vastupanu osutama, mistõttu on tuvastatud ka vastutust raskendav asjaolu KarS § 58 p 3 mõttes. Antud asjaolu teeb Leonid Rubanjak käitumise iseäranis taunitavaks. Kolleegium märgib, et süü suuruse arvestamisel tulebki arvestada objektiivseid asjaolusid, s.o. tegu ja tagajärge ning subjektiivseid asjaolusid, s.o. motiivi ja eesmärki. Süü suurus sõltub ka sellest millise tahtluse liigiga on tegu toime pandud. Maakohtu poolt tähelepanuta jäetud KarS § 57 loetellu kuuluvaid karistust kergendavaid asjaolusid ringkonnakohus ei tuvastanud. Käesolevas asjas ei ole tuvastatud maakohtu poolt ka süüdistataval mingit erilist emotsionaalset seisundit (äkki tekkinud tugeva hingelise erutuse seisundit), teo toimepanemise ajal. Kolleegium nõustub eelpool märgitud maakohtu seisukohaga, et tapmine võis olla toimepandud küll vägivalla mõjul, kuid mingit erilist erutusseisundi teket maakohus Leonid Rubanjakil ei tuvastatud. Seda enam, et Leonid Rubanjak on andnud kohtuistungi ütlusi (kd 3 tlk 22 pöördel kuni 25), et tema ei tea ja ei oska seletada miks lõi kirvega S. R, kes lamas pikali. Samuti nähtub Leonid Rubanjak enda ütlustest maakohtus, et põhiliseks vägivalla tarvitajaks tema suhtes oli P-O ning S. R osas ei osanud süüdistatav selgitada kuhu ja mitu lööki lõi teda S. R. Süüdistatav väitis kohtuistungil, et nägi ainult S. R käsi, muud ei näinud. Seega tulenevalt süüdistatava enda ütlustest võib kolleegium teha järelduse, et ilmselgelt puuduvad tõendid, mis osutaksid just S. R poolsele vägivaldsele või solvavale teole, mis vahetult oleks vallandanud Leonid Rubanjakil emotsionaalse reaktsiooni. Lisaks eelnevale on süüdistatav Leonid Rubanjak kinnitanud kaitsjale, et peale löökide tagajärge ärkas ja jäi uuesti magama ning kui ärkas teist korda tundis end normaalselt. Samuti näitab Leonid Rubanjaki tegutsemine ja tema selgitused toimunu osas, et Leonid Rubanjakil oli kindel soov mõlemad kannatanud tappa. Nii on Leonid Rubanjak kinnitanud kohtuistungil, et lõi just pea piirkonda põhjusel, et muidu tekitaks ainult vigastusi, kuid pähe lüües ei teki vastupanu ning mitu korda lõi kuna arvas, et peale esimest lööki ärkavad kannatanud ellu. Taoline tegutsemine näitab pigem üheselt süüdistatava Leonid Rubanjak poolt otsustuskindlat ja kaalutletud tegevust, mis ilmselgelt ei oleks omane isikule, kes viibiks tugevas erutusseisundis või mingis erilises psüühilises seisundis. Kohtukolleegium peab asjakohatuks Leonid Rubanjak apellatsioonis toodud seisukohta, et uurijad fikseerisid tema selgitused ja hindasid neid enda kasuks, pannes tema ütlused kirja teises kontekstis ning maakohtus esitleti sündmust nii nagu tapmine oleks tema poolt planeeritud ja tooks temale rahuldust. Kolleegium märgib, et vaid kohtumenetluse poole taotlusel ja seda viitega kohtueelsel uurimisel antud süüdistatava mingile konkreetsele ütlusele, mitte aga ütlustele üldse, avaldab kohus isiku ristküsitluse käigus tema poolt

kohtueelsel uurimisel antud ütlused nende usaldusväärsuse kontrolliks. Selline põhimõte on kehtestatud KrMS § 289. Käesolevas kriminaalasjas ei ole maakohtus toimunud kohtuistungil kohtumenetluse pooled taotlenud süüdistatava Leonid Rubanjak kohtueelsel uurimisel antud ütluste avaldamist, et kontrollida nende usaldusväärsust, seega ei ole kohtumenetluse pooled maakohtus süüdistatava versiooni toimunu kohta kahtluse alla seadnud. Ka ei ole maakohus kohtuotsuse tegemisel toetunud Leonid Rubanjak kohtueelsel uurimisel antud ütlustele, vaid kohtuistungil ristküsitlusel antud ütlustele, mistõttu on apellatsioon selles osas ainetu ning maakohtule pole alust ette heita süüdistatava Leonid Rubanjak poolt kohtulikul uurimisel antud ütluste kajastamist või nendele kui usaldusväärsetele tõenditele tuginemist. 6.2 Ringkonnakohus nõustub kaitsja apellatsioonis tooduga, et eluaegne vangistus on erakorraline karistus, mida peavad lisaks süü suurusele põhjendama üld-ja eripreventiivsed asjaolud. Antud põhimõttele on viidanud ka maakohus oma otsuses karistuse mõistmisel. Antud kriminaalasjas tuvastatud tehiolude pinnalt saab sedastada Leonid Rubanjak käitumises suure ebaõiguse ja ühtlasi süü, mis eeldab karistusena kaalumist vähemalt maksimaalse tähtajalise vangistuse ja eluaegse vangistuse vahel. Käesolevas kriminaalasjas on maakohtu arutluskäik eluaegse vangistuse kujunemise osas jälgitav. Maakohus olles tuvastanud Leonid Rubanjakil suure süü suuruse ongi asunud karistust korrigeerima eri- ja üldpreventsiooni kaalutlustest tulenevalt. Maakohus on karistuse mõistmisel arvestanud, et vaatamata Leonid Rubanjaki eelnevalt mõistetud pikaajalisele vangistusele tappis Leonid Rubanjak lühikese aja möödumisel peale karistuse ärakandmist kaks isikut. Kolleegium leiab, et taolise teguviisiga on süüdistatav näidanud end kui julma ja jõhkrat inimest, kellel puudub igasugune austus inimeste elu kui olulise õigushüve ja õiguskorra kui terviku vastu. Riigikohtu kriminaalkolleegium on korduvalt väljendanud oma lahendites nr 3-1-1-13-11 p 9.1; 3-1-176-12 p 10, et isiku teos väljenduv ükskõiksus ja lugupidamatus õiguskorra ning selle õigushüvedena kaitstavate põhiväärtuste suhtes on eelduseks tema suhtes preventiivsetest kaalutlustest lähtuvalt range karistuse mõistmiseks. Leonid Rubanjaki käitumises väljendub kolleegiumi hinnangul ilmselge ning teadlik vastandumine õiguskorrale ning see näitab üheselt, et Leonid Rubanjak ei ole aru saanud temale varasemalt mõistetud karistuse tähendusest. Leonid Rubanjakile eelnevalt mõistetud pikaajaline vangistus ei ole ilmselgelt omanud kasvatavat mõju positiivse eripreventsiooni tähenduses. Samuti nõustub kolleegium maakohtuga, et Leonid Rubanjaki teod on muutunud raskemaks ja julmemaks. Riigikohtu kriminaalkolleegium on oma otsuses nr 3-1-1-76-12 p 8 märkinud, et eripreventiivsed asjaolud võivad väljenduda süüdistatava varasemas kuritegude toimepanemises ja prognoosis tema edasise käitumise suhtes. Kolleegium leiab ühiselt, et Leonid Rubanjaki suhtes antud iseloomustus Tartu Vanglast ( kd 2 tlk 140-141) näitab üheselt, et Leonid Rubanjak on iseloomult vägivaldne. Maakohus on õigustatult karistuse motiveerimisel tuginenud ka ambulatoorse kohtupsühhiaatrilise ja kohtupsühholoogilise kompleksekspertiisi aktis (kd 2 tlk135) toodud eksperdi arvamusele, mille kohaselt Leonid Rubanjak individuaal- psühholoogilisteks iseärasusteks ja tahtelismoraalseteks omadusteks, mis mõjutaksid tema tegevuse iseloomu, on iseloomulikud düssotsiaalsele isiksusele. Nimetatud isiksusele on omane käitumismuster (ühiskonnaelunormide eiramine, vähene empaatiavõime ja ükskõiksus inimsuhetes, kriitikavaegus oma tegude suhte ning soovimatus oma eluviise muuta, emotsionaalne külmus, kalduvus konfliktsusele, agressiivsusele/vägivallale, alkoholi kuritarvitamine. Kolleegiumi arvates ei ole vähetähtis eksperdi arvamus, et Leonid Rubanjak tegutses füüsiliselt vägivaldselt temal väljakujunenud hoiakute põhiselt ning selle pinnalt võib prognoosida ka tema edasist käitumist. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus mõistnud nimetatud asjaolude valguses süüdistatava teosüüle vastava karistuse. Kolleegium leiab, et