Eesistuja Paavo Randma, liikmed Aarne Sarjas ja Tiit Lõhmus
Kriminaalasi
Ants Vähi süüdistuses KarS § 4181 lg 1 järgi
Apelleeritud kohtuotsus
Tartu Maakohtu 5. septembri 2013 otsus
Apellatsiooni esitaja
Ants Vähi kaitsja advokaat Otto Preem
Prokurör
Valdo Gerassimov
Süüdistatav Kaitsja
Ants Vähi, isikukood 376703195714; elukoht: XXX; töök. OÜ XXX ; tõkend – elukohast lahkumise keeld; varem kriminaalkorras karistatud 5-l korral. Advokaat Otto Preem
RESOLUTSIOON
1.Maakohtu otsus tühistada osaliselt, täpsemalt: 1.1 Ants Vähi süüditunnistamises KarS § 4181 lg 1 järgi osas, mis puudutab 11 ääretulepadruni käitlemist; 1.2 Ants Vähile KarS § 65 lg 2 alusel liitkaristuse mõistmise osas.
2.Teha nimetatud osas uus otsus, millega: 2.1 Mõista Ants Vähi süüdistuses KarS § 4181 lg 1 järgi 11 ääretulepadruni käitlemises õigeks; 2.2 Jätta maakohtu otsuse resolutiiv– ja põhiosast välja viited liitkaristuse moodustamise kohta KarS § 65 lg 2 alusel.
3.Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata.
4.
Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt. Edasikaebamise kord Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates
kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Tartu Maakohtu 5. septembri 2013 lühimenetluse otsusega tunnistati T. Vähi süüdi KarS
§ 418 lg 1 järgi ning mõisteti talle karistuseks 1 aasta vangistust, mida vähendati KrMS § 238 lg 2 alusel 1/3 võrra kestuseni 8 kuud vangistust. Kohus sedastas veel, et KarS § 65 lg 2 kohaselt kuulub A. Vähile mõistetud karistusele juurdeliitmisele 3.08.2012 Tartu Maakohtu Valga kohtumaja otsusega A. Vähile mõistetud karistuse ärakandmata osa, mis käesoleva kohtuotsuse tegemise ajaks on A. Vähi poolt täielikult kantud ja sellest tulenevalt jääb A. Vähi liitkaristuseks 8 kuud vangistust. 1.1 A. Vähi tunnistati KarS § 4181 lg 1 järgi süüdi selles, et tema, omamata RelvaS §-des 32 ja 34 nimetatud luba käsitöönduslikult valmistatud 5,6 mm kaliibrilise ühelasulise laskekõlbliku püstoli, s.o RelvaS § 20 lg 1 p 6 mõttes tsiviilkäibes keelatud tulirelva käitlemiseks, soetas 1992 aastal ebaseaduslikult käsitöönduslikult valmistatud 5,6 mm kaliibrilise ühelasulise laskekõlbliku püstoli ja selle laskemoonaks kasutatavad 11 laskekõlblikku 5,6 mm kaliibrilist ääretulepadrunit, millest ühe kuul on käsitöönduslikult tömbistatud. Rikkudes RelvaS § 45 lg 1 sätteid, hoidis ta relva ja padruneid ebaseaduslikult enda elukohas ning kasutas neid mõnel korral 2012 sügisel õhku tulistamiseks, kuni 24.11.2012 kui püss koos padrunitega politsei poolt ära võeti. Oma tegevusega rikkus Ants Vähi Relvaseaduse § 32 sätteid, mille kohaselt on tulirelva ja laskemoona soetamiseks vajalik relvasoetamisluba; § 34 sätteid, mille kohaselt relva ja selle laskemoona käitlemiseks annab õiguse füüsilise isiku relvaluba ja § 45 sätteid, mille kohaselt relva ja laskemoona võib hoida isik, kellel on relvaluba. Kohus leidis, et A. Vähi süü talle esitatud süüdistuses on leidnud täielikult tõendamist, kuriteo toimepanemist tunnistas ka A. Vähi ise. 1.2
Karistuse mõistmisel märkis kohus järgmist.
KarS § 56 lg 1 kohaselt on isiku karistamise aluseks tema süü. Karistuse mõistmisel arvestab kohus kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. KarS § 56 lg 2 sätestab, et vangistuse võib mõista ainult siis, kui karistuse eesmärki ei ole võimalik saavutada kergema karistusega ehk rahalise karistusega. A. Vähi on kriminaalkorras karistatud 5-l korral, viimati Tartu Maakohtu 3.08.2012 otsusega KarS § 424 järgi 5 kuu vangistusega, millele liideti eelmise kohtuotsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa, s.o kokku 8 kuud, mis asendati üldkasuliku tööga 480 tundi, tähtajaga 18 kuud. A. Vähi pani käesoleva uue üldohtliku kuriteo (tsiviilkäibes keelatud tulirelva käitlemise) toime 24. novembril 2012, s.o üldkasuliku töö tegemise ajal. Seega on Ants Vähi, hoolimata eelnevalt mõistetud karistusest, pannud toime uue kuriteo. Süüdistatav on aru saanud oma õigusvastasest käitumisest ja on seda kahetsenud. Arvestades kergendavat asjaolu, on võimalik mõista süüdistatavale KarS 4181 lg 1 sanktsiooni alammäära lähedane 1-aastane vangistus. KarS § 65 lg 2 näeb ette, et kui süüdimõistetu paneb pärast kohtuotsuse kuulutamist, kuid enne karistuse täielikku ärakandmist toime uue kuriteo, suurendatakse uue kuriteo eest mõistetud karistust
eelmise kohtuotsuse järgi mõistetud karistuse ärakandmata osa võrra, järgides KarS § 64 lõigetes 2, 4 ja 5 sätestatut. Sellisel juhul ei tohi liitkaristus ületada karistusliigi ülemmäära. Kohus ei nõustu kaitsja väidetega selles, et käesoleval juhul ei kuulu kohaldamisele liitkaristuse mõistmine KarS § 65 lg 2 sätete alusel, viitega KarS § 69 lg-tele 6 ja 7. Kaitsja viitab asjaolule, et karistuse mõistmise hetkeks on A.Vähi üldkasuliku töö tunnid ära teinud, seega on 3. augusti 2012 kohtuotsusega mõistetud karistus ära kantud ja KarS § 65 lg 2 alusel ei ole võimalik enam liitkaristust moodustada. Kohus on seisukohal, et kuigi kohtuotsuse tegemise ajaks, s.o
5.septembriks 2013 on Ants Vähil 3. augusti 2012 kohtuotsusega mõistetud karistus täielikult ära kantud, tuleb siiski käesoleval juhul KarS § 65 lg 2 kohaldamisele (Riigikohtu 3. detsembri 2004 kohtuotsus 3-1-1-12-04 p 11.3). Kohus juhib tähelepanu asjaolule, et 24.11.2012 (kuriteo toimepanemise ajal) ei olnud A. Vähil 3. augusti 2012 kohtuotsusega mõistetud karistus kantud (üldkasuliku töö tunnid olid tegemata) ja A.Vähi pidi üldkasuliku töö tegemise ajal järgima kontrollnõudeid ning täitma talle pandud kohustusi vastavalt KarS §-s 75 sätestatule. KarS § 69 lg 7 sätestab, et kui süüdimõistetu paneb üldkasuliku töö tegemise ajal toime uue kuriteo, mille eest teda karistatakse vangistusega, asendatakse talle mõistetud üldkasuliku töö tegemata osa käesoleva paragrahvi lõikes 6 sätestatud vahekorras. Liitkaristus mõistetakse vastavalt KarS § 65 lõikes 2 sätestatule. Kuna A. Vähi pani uue kuriteo toime üldkasuliku töö tegemise ajal, tuleb talle mõista liitkaristus KarS § 65 lg 2 alusel – käesolevas kriminaalasjas mõistetud 8 kuu pikkusele vangistusele tuleb A. Vähi puhul liita talle Tartu Maakohtu 03.08.2012 otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa, mis käesoleva kohtuotsuse tegemise ajaks on A.Vähi poolt täielikult kantud ja sellest tulenevalt jääb A.Vähi liitkaristuseks 8 kuud vangistust.
2.Maakohtu otsuse vaidlustas apellatsiooni korras A. Vähi kaitsja advokaat O. Preem, kes taotleb enda kaitsealusele mõistetud karistuse tingimuslikult täitmisele pööramata jätmist. Apellatsiooni põhiväited on seejuures järgmised. 2.1 Kaitsja osundab, et maakohtu viide RKKK otsusele nr 3-1-1-12-04 on asjakohatu, kuna tegemist on resolutiivotsusega ning midagi asjakohast käesoleva kaasuse jaoks ei sisalda. Ka on pöördumine KarS § 65 lg 2 sätete poole väär. Osundatud sätte kohaselt tuleb uue kuriteo eest mõistetud karistust suurendada eelmise kohtuotsuse järgi mõistetud karistuse ärakandmata osa võrra. Tegemist on seega olukorraga, kus eelmisest karistusest on midagi kandmata, mis tingibki vajaduse moodustada liitkaristus. Praegusel juhul on kohus teinud aga formaalse liitmise, mis on täiesti eesmärgitu toiming. 2.2 A. Vähi tegi ära talle määratud üldkasuliku töö tunnid, kriminaalhooldajal ei olnud talle etteheiteid. Seega ei ole välistatud A. Vähile mõistetud karistuse tingimuslik täitmisele pööramata jätmine ning A. Vähi allutamine käitumiskontrollile.
3.Tartu Ringkonnakohtu kohtuniku 17. oktoobri 2013 määrusega määrati kriminaalasi läbivaatamisele kirjalikus menetluses. Apellatsioonimenetluse pooltele anti enda kirjalike seisukohtade esitamiseks aega 28. oktoobrini 2013. Nimetatud kuupäevaks ringkonnakohtule täiendavaid seisukohti ei esitatud.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT
Kohtukolleegium, tutvunud kohtutoimiku materjalide ja apellatsiooni väidetega, leiab, et maakohtu otsus tuleb osaliselt tühistada materiaalõiguse väära kohaldamise tõttu ning apellatsiooni saadab osaline edu. Seejuures väljub ringkonnakohus KrMS § 340 lg 1 alusel esitatud apellatsiooni piirest,
kuivõrd kohtukolleegiumi poolt tuvastamist leidnud materiaalõiguse väära kohaldamist ei ole selles puudutatud. Konkreetselt osundab ringkonnakohus järgnevale.
4.Esmalt peab kriminaalkolleegium vajalikuks toonitada, et sõltumata menetlusliigist ning süüdistatava ja/või tema kaitsja seisukohtadest süü tõendatuse osas (nt kuriteo toimepanemise osaline või täielik tunnistamine) on kohus igal juhul süüdimõistva otsuse tegemisel kohustatud kontrollima, kas isiku käitumine vastab kõigile deliktistruktuuri elementidele, s.o kas see on koosseisupärane, õigusvastne ja süüline. Käesoleval juhul ei ole maakohus seda nõuet järginud.
5.Nimelt on maakohus tunnistanud A. Vähi KarS § 4181 lg 1 järgi süüdi ka selles, et ta soetas ja valdas tööstuslikult valmistatud 11 laskekõlblikku 5,6 mm kaliibrilist ääretulepadrunit, millest ühe kuul oli käsitöönduslikult tömbistatud. Materiaalõiguslikult on selline toimimine aga väär. 5.1 KarS § 4181 lg 1 redaktsioon sätestab vastutuse tsiviilkäibes keelatud tulirelva, selle olulise osa või laskemoona ebaseadusliku käitlemise eest, välja arvatud padrunite ebaolulises koguses ebaseaduslik käitlemine. Seega tuleneb seaduse sõnastusest üheselt, et kriminaalkorras ei ole karistatav ebaolulises koguses padrunite ebaseaduslik käitlemine. Seda materiaalõiguslikku küsimust ei ole maakohus aga enda otsuses puudutanud. Kriminaalkolleegium selgitab, et padrunite ja muu laskemoona ebaolulises koguses ebaseaduslik käitlemine on karistatav väärteona RelvS § 8913 järgi ja sedagi üksnes juhul, kui käitlejal puudus juurdepääs nende padrunite kasutamiseks ettenähtud tulirelvadele. Kuna karistusseadustik ei anna padrunite ebaolulise koguse mõistet, on Riigikohtu kriminaalkolleegiumi praktikas asutud seisukohale, et selle hindamisel tuleb lähtuda eelkõige RelvS § 46 lg-s 5 füüsilisele isikule hoidmiseks lubatud laskemoona kogusest (vt RKKKo 3-1-1-40-11, p 15 jj). RelvS § 46 lg 5 lubab isikul hoida kuni 100 püstoli- või revolvripadrunit, kuni 300 padrunit iga vintvõi sileraudse jahirelva kohta ja kuni 1000 padrunit iga sportrelva kohta. Riigikohtu kriminaalkolleegium asus osundatud lahendis seisukohale, et kui isiku valduses olevate erinevate piiratud tsiviilkäibega relvade laskemoona üldkogus jääb allapoole RelvS § 46 lg-s 5 sätestatud madalaimat piirmäära (100), tuleb padrunite kogus KarS § 4181 lg 1 tähenduses lugeda ebaoluliseks (viidatud otsuse p 18). Konkreetses otsuses langetati eeltoodut aluseks võttes õigeksmõistev otsus isiku suhtes, kelle valdusest leiti 28 automaattulirelva padrunit, 5 ääretulepadrunit ja 5 püstoli- ning revolvripadrunit, s.o kokku 38 ühikut laskemoona. Seega on maakohus vääralt kohaldanud materiaalõigust ning A. Vähi tuleb talle esitatud süüdistuses osaliselt – s.o 11 ääretulepadruni käitlemises – õigeks mõista.
6.Samuti tuleb maakohtu otsus tühistada osas, milles A. Vähi suhtes moodustati liitkaristus KarS § 65 lg 2 alusel. Apellandiga nõustuvalt tuleb esmalt märkida, et maakohtu viide RKKK otsusele nr 3-1-1-12-04 on sisutühi – midagi käesoleva küsimusega haakuvat see Riigikohtu (resolutiiv)lahend ei sisalda. Teiseks tuleb apellandiga soostuda ka selles, et liitkaristust saab moodustada üksnes kahe liidetava olemasolul; KarS § 65 lg 2 määratleb sõnaselgelt, et liitkaristuse moodustamiseks tuleb mõistetud karistust suurendada eelmise otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa võrra. Sellest järeldub, et kui eelmine karistus on täies mahus kantud ehk liidetav puudub, ei ole alust pöörduda ka KarS § 65 lg 2 sätete poole. Kaitsja leiab ringkonnakohtu hinnangul õigustatult, et tegemist oleks mõttetu ning sisutühja tehtega, mis materiaalselt õige otsuse tegemise kohustuse tähenduses ei annaks absoluutselt mitte midagi. Kui isik paneb kuriteo toime eelmise kohtuotsusega mõistetud katseajal ning uue otsuse tegemise ajaks on varasem karistus kantud, saab seda fakti kaasata küll karistuse mõistmise üldpõhimõtete juurde, nt karistuse võimaliku individualiseerimise küsimuse lahendamisesse (vt selle kohta p 8.2), kuid KarS § 65 lg 2 sätete kohaldamine on sellisel juhul välistatud. Selline seisukoht on tuletatav ka RKKK määrusest nr 3-1-16-13 (vt p 7), mistõttu kuulub apellatsioon selles osas rahuldamisele.
7.Nii p-s 5.1 kui ka p-s 6 märgitu ei mõjuta aga A. Vähile KarS § 4181 lg 1 järgi mõistetud karistust. Süüdistatavale on juba mõistetud karistus sanktsiooni minimaalmääras ning KarS § 61 lg 1 sätete kohaldamist apellatsioonis ei taotleta; apellatsiooniväliselt märgib ringkonnakohus vaid seda, et mingeid erandlikke asjaolusid, mis annaks alust kohaldada karistust alla sanktsiooni alammäära, kriminaalkolleegiumi hinnangul ka ei esine. Sellel küsimusel ringkonnakohus seetõttu täiendavalt ei peatu.
8.Süüdistatava kaitsja apellatsioon on esmajoones suunatud sellele, et ringkonnakohus individualiseeriks täiendavalt A. Vähile mõistetud karistust ning kohaldaks tema suhtes KarS § 74 sätteid, s.o jätaks talle mõistetud karistuse tingimuslikult täitmisele pööramata. Selles osas jääb apellatsioon aga edutuks ning seda järgmistel argumentidel. 8.1 Maksva kohtupraktika kohaselt on isikule mõistetud karistuse reaalne ärakandmine Karistusseadustiku regulatsiooni silmas pidades reegel ning karistusest tingimisi vabastamine sellest selgelt irduv erand, mille rakendamisele on seaduses seatud konkreetsed tingimused. Need tingimused oleksid KarS § 73 lg 1 ja § 74 lg 1 sõnastust silmas pidades järgmised - vaid erandlikud süüteo toimepanemise asjaolud ja/või süüdlase isik on aluseks karistuse kandmisest tingimisi vabastamise vaagimiseks (vähemalt ühte neist asjaoludest peab iseloomustama nn märkimisväärne eripära; vt RKKKo 3-1-1-99-06). 8.2 Millistki sellisest eripärasest, mis iseloomustaks kas A. Vähi isikut või siis tema poolt toimepandud tegu, käesoleval juhul aga rääkida ei saa; tähelepanuväärne ning märgiline on seegi, et neid ei nimeta ega paku ka kaitsja enda esitatud apellatsioonis. Tähele tuleb panna, et A. Vähi on eelnevalt korduvalt kriminaalkorras karistatud, seejuures vabadusekaotuslike karistustega ning kõigil varasematel kordadel on mõistetud vangistused jäetud tingimuslikult täitmisele pööramata (vt tlk 66-67). Ehk teisisõnu – A. Vähile on juba korduvalt antud võimalus vältida reaalset vanglakaristust ning enda käitumist kujundada õiguskuulekaks. Mingit positiivset nihet eripreventiivses tähenduses senised karistuse individualiseerimised aga kaasa ei ole toonud, A. Vähi on vaatamata eeltoodule jätkanud kuritegude toimepanemist. Oluline on seejuures osundada, et vaatluse all oleva kuriteo pani A. Vähi toime eelmise kohtuotsusega mõistetud katseajal. Kohtupraktika on olnud kestvalt seda meelt, et kellegi tegelik karistuslik mõjutamine saab toimuda vaid inimese hoiakute muutmise kaudu ja seega konkreetse isiku omadusi arvestades. Seetõttu peabki karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks (prognoosimaks, milline karistus võiks efektiivseimalt välistada edaspidi süütegude toimepanemist) arvestama ka süüdlase isikut ning tema varasemat käitumist. Nagu öeldud, on kõik varasemad püüded A. Vähi suunamisel õiguspärasele käitumisele jäänud tagajärjetuks. Seega oli ainuõige maakohtu otsustus selle kohta, et käesolevas kriminaalasjas mõistetud vangistus kuulub reaalsele ärakandmisele – selle tingib vältimatult kestev kuritegude toimepanek A. Vähi poolt. Puuduvad vähimadki alused selle otsustuse muutmiseks ning selles osas jääb apellatsioon seetõttu tagajärjetuks.
9.Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-dest 3,4, § 338 p-st 2, § 340 lg-st 1, lg 2 p-st 2 tühistab Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium maakohtu otsuse osaliselt ning teeb tühistatud osas uue otsuse. Apellatsioon rahuldada osaliselt.
Paavo Randma
Aarne Sarjas
Tiit Lõhmus
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.