Kohtulahend

Esitatud süüdistus: Janno Remmelgat süüdistatakse selles, et tema 05.06.2011.a kella 05.25 paiku juhtis Harjumaal Tallinn – Narva mnt 15. km-l mootorsõidukit Mercedes Benz Sprinter 313 CDI, registreerimismärgiga XXX, olles joobeseisundis (veres alkoholi 2.25 mg/g). Janno Remmelgas rikkus liiklusseaduse § 20 lg 3 (1. juulist 2011 kehtivas liiklusseaduses § 69 lg 1) /Juht ei või olla joobeseisundis. Joobeseisund on alkoholi, narkootilise, psühhotroopse või muu sarnase toimega aine tarvitamisest põhjustatud terviseseisund, mis avaldub väliselt tajutavates häiritud või muutunud kehalistes või psüühilistes funktsioonides ja reaktsioonides/ ja § 20 lg 31 p 1 (1. juulist 2011 kehtivas liiklusseaduses § 69 lg 4 p 1) /juht loetakse alkoholijoobes olevaks, kui tema ühes grammis veres on vähemalt 1,50 milligrammi alkoholi või ühes liitris väljahingatavas õhus on vähemalt 0,75 milligrammi alkoholi/ nõudeid. Janno Remmelgas pani toime mootorsõiduki joobeseisundis juhtimise s.o KarS § 424 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Kohtuistungil süüdistatav Janno Remmelgas avaldas, et süüdistus on temale arusaadav, kuid süüdi ennast ei tunnista. Ta küll juhtis sõidukit, kuid ei olnud alkoholijoobes. Kohtu seisukoht: Janno Remmelgale inkrimineeritav kuritegu näeb süüteo objektiivse koosseisuna ette esmalt mootorsõiduki juhtimist ning teise tunnusena mootorsõiduki juhtimise isiku poolt, kes on joobeseisundis. Hindamaks seda, kas Janno Remmelgas on talle süüks arvatud kuriteo toime pannud, tuleb kohtul esmalt hinnata, kas ta juhtis süüdistuses toodud ajal ja kohas mootorsõidukit. Süüdistatav Janno Remmelgas kinnitas kohtuistungil, et süüdistuses esitatud kuupäeval juhtis ta Harjumaal Tallinn – Narva mnt 15. km-l mootorsõidukit Mercedes-Benz Sprinter 313 CDI registreerimismärgiga XXX. Süüdistatava sõnul peale pidu Juminda poolsaarel hakkas ta hommikul Tallinna poole sõitma, kui politsei ta kuskil kella 5 ajal peatas. Peatamise koht oli Tallinn-Narva mnt. Sõiduk,

millega ta Tallinna poole liikus oli Mercedes-Benz Sprinter 313, registreerimismärgiga XXX (tlk 111 pöördel, 114). Lisaks süüdistatava ütlustele tõendavad sõiduki juhtimise fakti ka tunnistajate XXX(X) ja XXX ütlused. XXXkinnitas kohtus, et seostab süüdistatavat juhtumiga, mis leidis aset 2011.aasta 5. või 6.juunil, kui üks kaubik ületas Tallinn-Narva mnt. 15.km.-l kiirust. Kaubik liikus 50 alas kiirusega 87 km/h. Kaubik peatati ning juhina oli autos süüdistatav. Rohkem inimesi autos ei olnud. See juhtus hommikul umbes kella 7 ajal enne öise vahetuse lõppu. Patrullis oli koos XXX (tlk 30, 30 pöördel). Tunnistaja XXXsõnul mäletab süüdistatavat kaudselt, kuna sündmus toimus ammu. Seoses kõnealuse sündmusega koostas ta tõenäoliselt tunnistaja ülekuulamise protokolli, kiirumõõteseadme kasutamise protokolli ja indikaatorvahendi kasutamise protokolli, et oli hommikupoolne aeg, kui ta mõõtis eemalduva auto kiiruseks umbes 80 km/h. Antud teelõigul on suurim lubatud sõidukiirus 50 km/h. Peatasid koos paarilise, XXX, auto kinni. Sõidukis oli juht üksinda. Juht esitas oma dokumendi ning tema suust oli tunda alkoholilõhna. Juht ütles alguses, et ta on kaitseväeohvitser (tlk 35, 36). Nimetatud tunnistajate ütlused haakuvad ka liiklusjärelevalve kiirusmõõteseadme kasutamise protokollis kajastatuga, millest nähtuvalt juhtis Janno Remmelgas 05.06.2011.a kella 05.25 ajal Tallinn-Narva mnt. 15.km-l suunaga Tallinna poole mootorsõidukit Mercedes-Benz Sprinter, reg. märgiga XXX, kiirusega 87 km/h. Lubatud sõidukiirus mõõdetaval lõigul on 50 km/h, ületades mõõdetaval teelõigul lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 34 km/h (tlk 14, 14 pöördel). Seega on kohtu hinnangul täielikult tõendamist leidnud, et Janno Remmelgas juhtis 05.06.2011.a kella 05.25 ajal Harjumaal Tallinn – Narva mnt 15. km-l mootorsõidukit Mercedes-Benz Sprinter 313 CDI, registreerimismärgiga XXX. Janno Remmelgale inkrimineeritav kuritegu näeb süüteo objektiivses koosseisus teise tunnusena ette mootorsõiduki juhtimise isiku poolt, kes on joobeseisundis. Janno Remmelga poolt kuriteo toimepanemise ajal 05.06.2011.a kehtinud liiklusseaduse redaktsiooni kohaselt määratleti joobeseisundit kui alkoholi, narkootilise, psühhotroopse või muu sarnase toimega aine tarvitamisest põhjustatud terviseseisundit, mis avaldub väliselt tajutavates häiritud või muutunud kehalistes või psüühilistes funktsioonides ja reaktsioonides (LS § 20 lg 3, alates 01.07.2011.a. kehtivas LS § 69 lg 1). Teo toimepanemise ajal kehtinud LS § 20 lg 31 p-le 1 loetakse juht alkoholijoobes olevaks, kui tema ühes grammis veres on vähemalt 1,50 milligrammi alkoholi või ühes liitris väljahingatavas õhus on vähemalt 0,75 milligrammi alkoholi. Liiklusseaduse § 20 lg 31 p 2 kohaselt loetakse juht alkoholijoobes olevaks ka siis, kui tema ühes grammis veres on vähemalt 0,50 milligrammi alkoholi või ühes liitris väljahingatavas õhus on vähemalt 0,25 milligrammi alkoholi ning väliselt on tajutavad tugevasti häiritud või muutunud kehalised või psüühilised funktsioonid ja reaktsioonid, mille tõttu ta ei ole ilmselgelt võimeline juhtima sõidukit liikluses nõutava kindlusega. Seega on KarS § 424 järgi karistatav mootorsõiduki või trammi juhtimine, mil isikul tuvastatud alkoholijoove ületab LS § 20 lg 31 p-des 1 ja 2 sätestatud alkoholijoobe määrasid ning kõnealuse sätte punktis 2 märgitud juhul on isiku käitumises täiendavalt tuvastatud sellised välised muutused, mille pinnalt on võimalik järeldada, et isik ei ole ilmselgelt võimeline juhtima sõidukit liikluses nõutava kindlusega. Seega on kohtu hinnangul määrava tähtsusega joobe suuruse tuvastamine. LS § 20 lg-st 31 nähtub, et alkoholijoobe olemasolu on seadusandja sidunud konkreetse numbrilise näitajaga. Lähtuvalt sellest, et alkoholijoove eeldab vältimatult teatud kindlat alkoholikontsentratsiooni veres, ei ole võimalik lugeda isikut alkoholijoobes olevaks ilma, et tema kehas olev alkoholi

hulk oleks kindlaks tehtud. Alkoholi määra kindlakstegemiseks on ette nähtud kindel kord ning see ei saa toimuda vaid indikaatorvahendi abil. Vaidlust ei ole, et Janno Remmelgal kontrolliti kohapeal alkoholi sisaldumist tema väljahingatavas õhus indikaatorvahendiga ning toimingu läbiviimist tõendab indikaatorvahendi kasutamise protokoll, millest nähtuvalt kontrolliti 05.06.2011.a kell 05.35 Janno Remmelga väljahingatavas õhus alkoholi esinemist indikaatorvahendiga Lion SD-400 nr 059606D, (kalibreeritud kuni 27.07.2011) ning kontrolli tulemus oli positiivne (seadme näit 0,73 mg/l) (tlk 15). Joobe tuvastamist kohapeal indikaatorvahendiga tunnistab ka süüdistatav (tlk 111 pöördel, 112). Indikaatorvahendi kasutamist kohapeal kinnitab ka tunnistaja XXX, väites, et XXXtegeles juhiga ja indikaatorvahendi kasutamisega ja ka toimingu vormistamsega. XXXjälgis kõike kõrvalt tunnistajana (tlk 30 pöördel). Eelpool märgitud tunnistaja ütlused haakuvad ka tunnistaja XXXütlustega, kes kinnitab, et tema kontrollis indikaatorvahendiga süüdistataval joobe esinemist ja vormistas ka vastavasisulise protokolli (tlk 36). Politsei ja piirivalve seaduse § 724 lg 1 kehtestab, et politsei kontrollib indikaatorvahendiga alkoholi sisaldumist isiku väljahingatavas õhus või tuvastab alkoholijoobe kohapeal tõendusliku alkomeetriga. Kui isikut kontrollitakse indikaatorvahendiga, siis selle positiivse näidu korral alkoholijoobe tuvastamise vajaduse esinemisel tuvastatakse alkoholijoove tõendusliku alkomeetriga või toimetatakse isik tema nõudmisel tervishoiuteenuse osutaja juurde alkoholisisalduse määramiseks veres. Kuna Janno Remmelga joove tuvastati esialgu indikaatorvahendiga ning isik nõudis enda toimetamist meditsiiniasutusse, siis oli tegemist olukorraga, kus sündmuskohal tõendusliku alkomeetriga isiku alkoholijoovet ei tuvastata ja kuna vastutusele võtmiseks on vajalik tuvastada alkoholjoove numbrilise näiduna, siis toimetati Janno Remmelgas Kallavere haiglasse. Kohtuistungil süüdistatav tunnistas, et eelmisel õhtul ta oli sünnipäeval, kus tarvitas ka alkoholi. Ta oli enne autorooli istumist maganud ning tundis ennast autorooli istudes kainena, aga pohmellis (tlk 111 pöördel, 114). Peatamisel käskis politsei tal puhuda mingisse aparaati, mida ta ka tegi, sest oli kindel, et on kaine (tlk 114 pöördel). Kuna ta kahtles indikaatorvahendi näidu õigsuses, nõudis ta enda toimetamist haiglasse vereproovi võtmiseks (tlk 112, 115). Vaidlust ei ole selles, et Kallavere haiglas tegeles Janno Remmelgalt vereproovi võtmisega AS Kallavere Haigla juhataja XXX 17.01.2011 käskkirjaga nr 6 volitatud EMO valveõde XXX. Nimetatud käskkirjaga on volitatud isikud kohustatud proovi võtmisel, säilitamise, uuringuks edastamisel dokumenteerimisel kinni pidama Vabariigi Valitsuse 17.12.2009 määrusest 204 „Vere- ja bioloogilise vedeliku proovi võtmise, säilitamise, uuringuks edastamise, uuringu tegemise ning nende toimingute tasustamise ja uuringu tulemustest teavitamise kord“ tulenevatest nõuetest (tlk 16). Kohtu hinnangul ei ole aga Janno Remmelga organismis alkoholikoguse tuvastamisel järgitud VV 17.12.2009 määruse 204 (edaspidi Määrus) nõudeid ning saadud tulemus ei ole seetõttu usaldusväärne, mida alljärgnevalt kohus ka põhjendab. Määruse § 3 lg 1 p 5 kohaselt kasutatakse vereproovi võtmiseks alkoholivaba desinfitseerimisvahendit. Tunnistaja XXX kohtueelses menetluses antud ütluste kohaselt kasutas ta Janno Remmelga käe desinfitseerimiseks piirituses immutatud salvrätti (tlk 21, 21 pöördel tõlge 23). Kohtus antud ütluste kohaselt kasutas ta alkoholivaba desinfitseerimisvahendit, kuna alkoholiga salvrätikuid nad ei kasuta (tlk 42). Tunnistaja selgitas, et ta on andnud erinevaid ütlusi, kuna arvab, et politseile ütlusi andes hakkas tööle mingisugune stereotüüp. Ta võtab väga harva verd alkoholisisalduse tuvastamiseks. Tihemini teeb süste ning kasutab salvrätte, mis on juba

valmis ning sisaldavad isopropüülpiiritust. Arvab, et see oli nagu kirjaviga, sest ta ei ole seda protseduuri varem kirjeldanud. Ta väljendas ennast lihtsalt valesti (tlk 42, 42 pöördel ). Kohtu hinnangul ei ole usutav, et isik, kes paneb ütlused omakäeliselt kirja ei saa aru, millest jutt on. Ta on piirituses immutatud salvrätiku kasutamist 2 korral oma ütlustes märkinud, mis tähendab, et tegemist ei ole eksitusega. Kuna tunnistaja ütluste kohaselt palus uurija tal kirjeldada oma igapäevast tööd, siis kohtu hinnangul ei ole usutav, et aastast 1983 AS-s Kallavere Haigla töötav meditsiiniõde ei tee vahet puhastusvahenditel, mida ta kasutab. Tema hilisem ütluste muutmine on tingitud aga asjaolust, et peale kriminaalasja algatamist Janno Remmelga suhtes, tõusetus ka süstikohal kasutatud puhastusvahendi problemaatika ning teades, et alkoholi ei tohi desinfitseerimisel kasutada, muutis tunnistaja oma ütlusi, sest tema tegevus oleks vastasel juhul vastuolus Määruse nõuetega. Kohtus selgitas tunnistaja, et haiglas on kasutusel kaks erinevat komplekti vahendeid vereproovi võtmiseks, milles on erinevad puhastusained ja salvrätid. Komplektide erinevus tuleneb vereproovi võtmise eesmärgist (tlk 46 pöördel, 47, 47 pöördel). Kuigi tunnistaja püüdis kohut veenda, et tema eksimine vale komplekti kasutamisel on välistatud, kuna ta on selle kohta allkirja andnud ning iga isik vastutab oma sõnade eest (tlk 47, 47 pöördel), siis kohut see selgitus ei veena, kuna ükski allkiri ega korraldus ei saa välistada eksimust 100%-liselt. Tunnistaja, saades aru oma eksimusest, püüab oma muudetud ütlustega eksimust mitte tunnistada. Piirituse kasutamist käe puhastamisel kinnitas ka süüdistatav kohtus, väites korduvalt, et käe puhastamisel tundis ta piirituse lõhna (tlk 112, 112 pöördel, 117). Seega ei ole tunnistaja selgitus ütluste muutmise kohta, nagu tegemist oleks kirjavea või vale arusaamaga, usutav ning kuna tema ütlustes on veelgi küsitavusi, millel kohus peatub ka edasises analüüsis, siis tunnistaja XXX ütlused jätab kohus kõrvale, kuna need ei ole kohtu hinnangul usaldusväärsed. Vastavalt Riigikohtu lahendi 3-1-1-13-12 pde-le 13, 14 tuleb isiku erinevates menetlusetappides antud ütluste diametraalse erinevuse korral selline tõend tervikuna kui ebausaldusväärne kõrvale jätta. Nimelt on kolleegium selgitanud, et kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamine ristküsitlusel saab teenida eranditult vaid ristküsitlusel antud ütluste usaldusväärsuse kontrollimise eesmärki. Kui tegemist on diametraalselt lahknevate erinevustega kohtueelses menetluses ja kohtumenetluses antud ütluste vahel ning kui isik ei suuda mõistusepäraselt ja kohtule arusaadavalt selgitada erineval ajaperioodil antud ütluste erisuse põhjust, tuleb see tõend tervikuna kui ebausaldusväärne kõrvale jätta. Kui aga isik suudab kohtule usutavalt ja arusaadavalt selgitada, miks ta erineval ajaperioodil erinevaid ütlusi andis, saab usaldusväärseks lugeda üksnes kohtus, mitte aga kohtueelses menetluses antud ütlused. Olukorras, kus isiku ristküsitlusel ja kohtueelsel uurimisel antud ütlused loetakse osaliselt ebausaldusväärseteks nende diametraalse erinevuse tõttu ning isik ei suutnud erinevuse põhjust kohtule arusaadavalt selgitada, ei saa kohus tema ütlustele tugineda valikuliselt, vaid need tuleb tõendikogumist tervikuna kõrvale jätta. Kohtu veendumust tunnistaja mitteusaldusväärsuses kinnitab ka asjaolu, et XXX kinnitas kohtus, et ta ei mäleta üldse Janno Remmelgaga läbiviidud protseduure, vaid ta kirjeldas uurijale kirjalikult antud seletuses oma igapäevast tööd (tlk 48). Kohus järeldab sellisest väitest, et tunnistaja ei mäleta tegelikke vereproovi võtmise asjaolusid, vaid ta väljendab oma arvamust selle kohta, kuidas toiminguid tavaliselt läbi viiakse ning missugune on tema tavapärane käitumine tööülesannete täitmisel, mis tähendab, et ta ei mäleta tegevuse üksikasju, mida ta Janno Remmelgalt verd võttes tegi, mistõttu ei ole need ütlused seostatavad ka käesolevat kriminaalasja puudutavate tehioludega. Mis puudutab aga kohtule esitatud AS Kallavere Haigla 27.05.2013 kirja, mille kohaselt vereproovi võtmisel, sealhulgas alkoholi tuvastamiseks, kasutatakse steriilset 0,9 protsendilist

füsioloogilist lahust ja kuivi salvrätikuid ning piirituses immutatud salvrätikuid ei kasutatud juunis 2011, ega ka ei kasutata praegu (tlk 77), siis kohus ei loe ka seda usaldusväärseks tõendiks, kuna kohtumenetluse käigus on ilmnenud, et nimetatud meditsiiniasutuses on oluliselt rikutud Määruse nõudeid ning kohtul on tekkinud kahtlus, et rikkumiste sisust lähtuvalt ei saanud haigla vastutav personal sellest mitteteadlik olla. Alkoholi sisaldava puhastusvahendi kasutamise tunnistamine oleks ilmselgelt vastuolus kehtestatud korraga ning selle tunnistamine heidaks varju AS-le Kallavere Haigla ja seaks kahtluse alla seal tehtavate toimingute tulemuste seaduslikkuse, mistõttu viimasest arvamusest kantuna on kohtu hinnangul kirjutatud ka haigla vastus PPA-le. Kohtule esitatud foto kuivadest salvrätikutest ja füsioloogilisest lahusest (tlk 78), jätab kohus aga tõendite kogumist välja, kuna sellelt ei ole võimalik tuvastada kellele, millal ja mis eesmärgil on salvrätikud ja füsioloogilise lahuse pudel esitatud ning fotolt ei selgu ka märgitud esemete puutumus käesoleva kriminaalasjaga. Määruse § 5 lg 3 kohaselt peab katsut olema vereproovi võtmisest kuni postipakendisse sulgemiseni prooviandjale nähtav. Määruse § 10 lg 1 kohaselt markeerib volitatud isik vereproovi sisaldava katsuti märgumiskindla sildi või veekindla markeriga ja paneb ühekordselt suletava korgiga konteinerisse. Konteinerile kleebitakse konteinerit ja korki ühendav silt, millele võetakse prooviandja allkiri. Määruse § 12 lg 3 kohustab proovinõu koos saatekirjaga asetama veoks ettenähtud turvakotti või ümbrikku, mis seejärel suletakse. EKEI 21.12.2011 kirja kohaselt saabus vereproov 06.06.2011 EKEI-sse minigrippkotti pakendatult (tlk 69). Kohtule esitatud materjalidest ei nähtu, et katsut oleks pandud ühekordselt suletava korgiga konteinerisse ja et sellele oleks võetud Janno Remmelga allkiri. Allkirja andmist eitab ka süüdistatav ise (tlk. 112). Seega on eelnevaga leidnud tõestamist et, Janno Remmelgalt vereproovi võtmisel on rikutud Määruse § 10 lg 1 ja § 12 lg 3 nõudeid. Kohus nõustub siinkohal kaitsja seisukohaga, et minigrip on tehnoloogia, mida kasutatakse kilekottidel koti korduvaks sulgemiseks. Minigrip on avatav ja suletav korduvalt ning koti avamisest ei jää sellest mitte mingisuguseid jälgi. Minigrip kotti pakendamine ei asenda turvaümbrikku. Kuigi tunnistaja XXXrääkis kohtus, et vereproov pakiti paberist ümbrikku (tlk 33), siis kohtule ei ole esitatud selle kohta mitte ühtegi tõendit, mistõttu kohtu hinnangul ei ole olnud turvaümbrikku, millest tunnistaja Põder rääkis. Pole välistatud, et politseiametnik XXXon kirjeldatud ümbrikku seoses oma tööülesannete täitmisega varem meditsiiniasutustes näinud, kuid korral, kui Janno Remmelgaga viidi läbi vereproovi võtmise toiminguid, siis proovimaterjali pakendamiseks ümbrikku ei kasutatud. Mis puudutab kõnealuse tunnistaja väidet, et Janno Remmelgas andis vereproovi võtmise ruumis kuhugi allkirja, siis kohtule ei ole esitatud selle kohta ühtegi muud tõendit ning kuna süüdistatav ise eitab allkirja andmist, siis kookõlas KrMS § 7 lg 3 kohus järeldab, et süüdistatav ei ole Kallavere Haiglas ühtegi allkirja andnud. Ekspertiisiakti nr 221I, 21.12.2011.a, kohaselt esitati ekspertiisiks Kallavere Haigla kulleri poolt halli korgiga katsut, milles oli ca 3 ml verd (tlk 25). Ka EKEI toksikoloogiauuringute registreerimise raamatu kande kohaselt on Janno Remmelga proovi kirjeldusse märgitud veri ca 3 ml (tlk 64). Nähtuvalt Põhja prefektuuri 20.12.2011.a asitõendi vaatlusprotokollist uuriti katsutit, mille mahutavus etiketi kohaselt on 3 ml. Katsuti pakendit EKEI-s säilinud ei ole. Katsut on varustatud originaaletiketiga Venosafe, millel on lahtrid kirjetega, mis on osaliselt nähtav. Etiketil oleva teksti vaatlemiseks kasutatud videospektraalvõrdleja abil tulid esile kirjed Janno Remmelga nime ja isikuandmetega (tlk 58, 59). Tunnistaja XXXkinnitas kohtus, et haiglas kasutatakse vereanalüüside tegemiseks standardseid 10-15 ml katsuteid. Seda kirjas ei ole, aga teab seda silma järgi (tlk 42 pöördel). Määruse § 3 lg 1 p 1 kohaselt on katsuti ettenähtud maht vähemalt 5 ml. Kuna katsutil, mis

jõudis ekspertiisiasutusse, oli originaalsilt ning selle järgi oli katsuti mahutavus 3 ml, mitte 10-15 ml, nagu väitis tunnistaja XXX, siis seega ei ole viimase ütlused tõesed. Kuna võetud proovimaterjali kogus on ettenähtust väiksem (Määruse § 3 lg 1 p 1 rikkumine), mida kinnitab katsutil oleva originaalsildi kirje (3 ml) ning mis ei saa jääda proovivõtjale märkamatuks, siis on kohus saanud veelkord kinnitust selle kohta, et tunnistaja on teadlikult valetanud ning nii nagu kohus juba eelnevalt märkis, ei võta kohus tema ütlusi antud asjas seetõttu üldse arvesse. Kuigi on vähetõenäoline, et keegi on kusagil katsuteid vahetanud, seda enam et EKEI-sse jõudnud katsutil oli silt Janno Remmelga andmetega, siis kuivõrd ekspertiisi instituuti jõudis vereproov sellises pakendis, mis ei taganud proovi puutumatust, s.o minigrip kotis, siis ei ole kohtul veendumust, et veri, mida laboris analüüsiti, oli just Janno Remmelgalt Kallavere Haiglas võetud veri. Ainukesed faktid, mis on kohtumenetluses kindlalt tuvastatud on järgnevad: Janno Remmelgas viidi vereproovi võtmiseks alkoholijoobe tuvastamise eesmärgil Kallavere Haiglasse, temalt võttis vereproovi meditsiiniõde XXX, EKEI-sse jõudis minigrip kilekotti pakitud osaliselt loetava etiketiga 3 ml katsut, mis sisaldas verd ning märgitud katsutis olnud veri sisaldas alkoholi 2,31 +/- 0,06 mg/g. Viimast kinnitab EKEI ekspertiisiakt nr 221I, 21.12.2011.a (tlk 25). Kuna kohtumenetluse käigus on tuvastatud, et Kallavere Haiglas on vereproovi võtmisel, katsuti sulgemisel ja proovimaterjali pakendamisel rikutud kehtestatud korra nõudeid, siis ei ole kohtul veendumust, et veri, mida EKEI-s uuriti, kuulub Janno Remmelgale. Ka peab kohus vajalikuks veelkord märkida, et kohtu hinnangul ei ole võimalik rikkuda Määruse § 3 lg 1 p 1, § 10 lg 1 ja § 12 lg 3 nõudeid ilma, et haigla juhtkond sellest teaks. Kuna vereproovi võtmiseks ja pakendamiseks vajaminevate vahendite hankimine ei ole toimingut läbiviiva meditsiinitöötaja ülesanne, vaid tema kasutab oma töös vahendeid, mis on tema kasutusse antud, siis vastutab haigla juhtkond selle eest, et kõik vajaminev varustus oleks töötajatel nõuetekohane. Kuna aga AS-s Kallavere Haigla on rikutud eelpool viidatud Määruse nõudeid ning rikkumiste iseloomust (vereproovi võtmisel, sulgemisel, pakendamisel vajaminevad meditsiinilised abivahendid, mis ei vasta nõuetele) tulenevalt pidi haigla juhtkond sellest ka teadlik olema, siis seetõttu ei ole AS Kallavere Haigla 27.05.2013 kiri usaldusväärne. Ainuke võimalus vereproovi kuuluvuse kohta tekkinud kahtluse kõrvaldamiseks oleks DNAanalüüsi tegemine. Kohtus ülekuulatud eksperdi Tarmo Barndõki sõnul ei ole aga kõnealust verd enam säilinud (tlk 55), mistõttu on ka välistatud DNA ekspertiisi läbiviimine, mille järgi oleks võimalik tuvastada, kas tegemist on Janno Remmelga verega. Vereproovi mittesäilimist kinnitab ka EKEI keemiaosakonna juhataja poolt 24.09.2013.a kaitsjale saadetud kiri (tlk 103). Kohus asub seisukohale, et Janno Remmelga joove käesoleva kuriteo kontekstis on korrakohaselt tuvastamata, mistõttu kriminaalasjas kogutud tõendite alusel pole tuvastatav KarS § 424 ettenähtud koosseisuline asjaolu, joobeseisund. Kohtu hinnangul pole kõrvaldatav kahtlus sellest, kas veri, mis jõudis EKEI laborisse ja milles tuvastati alkoholi, oli Janno Remmelga veri, ning kuna alkoholi leidumine süüdistatava organismis on antud juhul tõendamisesemesse kuuluv asjaolu, on alus kohaldada KrMS § 7 lg 3 ja tõlgendada kahtlus süüdistatava kasuks. Kriminaalõiguses kehtiva in dubio pro reo põhimõttest lähtuvalt tuleb süüdistatav seetõttu temale esitatud süüdistuses õigeks mõista. Riigikohtu otsuses nr 3-1-1-24-06 on väljendatud seisukoht, mille kohaselt, juhul kui tõendite uurimisel tekivad põhjendatud kahtlused ning neid ei õnnestu kõrvaldada teiste kriminaalasjas sisalduvate tõenditega, tuleb kahtluse korral süüdistatava kasuks põhimõttel langetada otsus süüdistatava kasuks, mitte aga teha süüdistatavale kahjulikku otsust puudulike tõendite alusel.

Eeltoodust lähtudes on kohus veendumusel, et kriminaalasjas kogutud tõendid ei tõenda igakülgselt ja täielikult Janno Remmelga süüd sõiduki juhtimises joobeseisundis ning Janno Remmelgas tuleb temale esitatud süüdistuses KarS § 424 järgi õigeks mõista. Menetluskulud Kriminaalasjas on kriminaalmenetluse kuludeks tasu joobeseisundi uuringu teostamise eest kogusummas 19.12 eurot ja tasu õigusabi osutamise eest summas 57.53 eurot. Nimetatud kulud jätab kohus tulenevalt KrMS § 181 lg 1 riigi kanda. KrMS § 175 lg 1 p 1 kohaselt on menetluskuluks valitud kaitsjale või esindajale makstud mõistliku suurusega tasu ja muud menetlusosalise vajalikud kulud, mis on tekkinud seoses kriminaalmenetlusega. KrMS § 181 lg 1 kohaselt hüvitab õigeksmõistva kohtuotsuse korral menetluskulud riik, arvestades KrMS §-s 182 sätestatud erandeid. 22.10.2013.a toimunud kohtuistungil esitas Janno Remmelga kaitsja vandeadvokaat Indrek Sirk kohtule taotluse süüdistatava Janno Remmelga poolt kriminaalasjas 1 – 13– 6898 kantud õigusabikulude summas 2760.00 eurot väljamõistmiseks (tlk 107). Kohtule on esitatud Advokaadibüroo Sirk & Saareväli kuluarvestusaruanne koos koondarvestusega 22.10.2013.a, millest nähtub, et Janno Remmelgas on kohustatud tasuma õigusabi osutamise eest 2760.00 eurot. Õigusabi osutamine hõlmas kohtueelses menetluses tehtud toiminguid, kaitseakti koostamist, osalemist kohtu eelistungil, ettevalmistust kohtuistungiks ja kohtuistungitel osalemist. Kaitsja poolt esitatud töömahud on usutavad, arvestades kriminaalmenetluseks kulunud aega ning kaitsja poolt esitatud dokumentide maht on proportsioonis kulunud ajaga, milline on nähtav esitatud arvestuselt. Kohus ei ole tuvastanud, et kaitsja oleks oma tegevusega tahtlikult kriminaalasja uurimist venitanud või pidurdanud. Kaitsja poolt esitatud taotlused on põhjalikud ning argumenteeritud ning suunatud kriminaalasja igakülgsele, täielikule ja objektiivsele läbiviimisele. Kaitsja on esitanud taotluse menetluskulude hüvitamiseks õigeaegselt s.t enne kohtu eemaldumist nõupidamistuppa. Kohus leiab, et kokkuleppel kaitsja poolt kohtumenetluseks ettevalmistumise ja kohtu istungitel osalemise eest tasu, kokku summas 2760.00 eurot, saab lugeda asjakohaseks ja mõistlikuks ning selle vähendamiseks seaduslikud alused puuduvad, mistõttu kuulub see Janno Remmelgale hüvitamisele riigieelarve vahenditest.

Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.