Kohtulahend

mille mõjul kannatanu kukkus näoli. Peale seda ta lahkus, sest veendus, et rünnak on tõrjutud. Politseisse ei helistanud, kuna kohapeal oli teisi inimesi, kes olid juba politseiga ühendust võtnud. Kannatanu XXX ütlused on süüdistatava ütlustest erinevad. Kannatanu andis ütlusi, et kooli trepi ees oli auto, mis blokeeris tema edasi sõitu. Ta jäi tõusu peal seisma, tuli autost välja ja ütles juhile, et nii ei pargita, jäädes seejuures viisakaks. Ta tunnistab, et võis teha kõvemat häält, kuid ei ropendanud. Seejärel tagurdas mäest alla ja jäi ootama tee vabastamist. Sel ajal istus süüdistatava autosse väike tüdruk ja süüdistatav sõitis tema autost mööda. Kui tee oli vaba, sõitis ta kooli peatrepist mööda, parkis auto kooli teisele küljele, kuid kooli ta ei jõudnud, sest natuke maad tema autost edasi tuli süüdistatav jalgsi tema suunas, rääkis midagi. Kuna tal oli kiire, sest laps ootas, liikus ta edasi ja seejärel tuligi löök külje pealt rusikaga näkku. Löögi tagajärjel läks silme eest mustaks, terav valu lõikas näkku, ta kukkus või vajus põlvili, pani käed näo ette ja tundis, kuidas veri valgub käte peale. Verd tuli paremalt poolt ülevalt, kaks hammast olid ära ja kolmas hammas oli kurgulaes. Üles tõustes oli lööja tema kõrvalt kadunud, tal oli peas ainult mõte leida lööja auto ja saada teada autonumber. Ta nägi autot kooli tee peal, seisis sellele ette, blokeerides lööja ärasõidu. Saanud teada autonumbri, helistas politseisse, kiirabisse ja oma abikaasale. Lööja sõitis temast mööda ja lahkus jalakäijate teed mööda. Lööja autos oli juht koos tütrega. Kaitsja küsimusele, kas ta esimese ja teise intsidendi ajal näitas süüdistavale ebaviisakat väljendusviisi näpuga, vastas kannatanu eitavalt. Seega on tegemist kahe intsidendiga, s.o kooli trepi ees olnud sõnaline konflikt ja veidi hiljem füüsiline konflikt. Süüdistatava, kannatanu ja tunnistajate ütlustes on mõningad erinevused, näiteks selles osas, millisel hetkel istus süüdistatava laps autosse, kus oli süüdistatava auto teise intsidendi, s.o füüsilise konflikti ajal, kuid kohus leiab, et need erinevused ei ole nii olulised, et pidada kellegi menetlusosalise ütlusi ebausaldusväärseks. Kuna käesolevas kriminaalasjas on esitatud süüdistus süüdistatava poolt kannatanu löömises rusikaga näkku, mis põhjustas kannatanule vigastused, siis on kohtu hinnangul peamine tuvastada, kas kannatanu vigastused olid saadud löögist näkku või kukkudes vastu maad. Seetõttu kohus keskendub süüdistuses esitatud teokirjeldusele. Süüdistatava ja kannatanu ütluste puhul on tegemist vastuoluliste ütlustega XXX tervisekahjustuste tekkimise osas. KrMS § 61 lõiked 1 ja 2 sätestavad tõendite vaba hindamise põhimõtte, mille kohaselt hindab kohus tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. See tähendab, et kohus kujundab uuritud tõendite alusel veendumuse tõendamiseseme asjaolude esinemise või puudumise kohta. KrMS § 62 p 1 kohaselt tähendab see eelkõige veendumuse kujundamist küsimuses, kuidas sündmus aset leidis ja kas teo pani toime just süüdistatav. Kohus leiab, et kohtule esitatud tõenditega on leidnud tõendamist XXX löömine E.L-i poolt. Kohtuistungil kuulati üle tunnistajad Merle Laud ja kaitsja poolt taotletud tunnistaja XXX. E.L ütlused ühtivad kannatanu ütlustega ja XXX ütlused süüdistatava poolt antud ütlustega. E.L ütluste kohaselt, seonduvalt teise intsidendiga, nägi ta, et kannatanu parkis oma auto tema autost veidi tahapoole. Mõne hetke pärast nägi ta küljepeeglist, et ka ründaja on tagasi ja takistas kannatanul kooli minemist, paremalt poolt küljepeeglist nägi, et süüdistatav lõi kannatanut käega näo piirkonda ja vasakult poolt küljepeeglist nägi, et kannatanu, kas kukkus või vajus pikali. Ta väljus autost, läks neile lähemale ja küsis, mis toimub. Ründaja vastas talle, et kaotas hetkeks enesevalitsuse ja lisas, et kas keskmist sõrme võib näidata, kas see on ilus. Mõlema mehe näod olid enne löömist vastamisi. Ta nägi süüdistatava poolt parema käega liigutust, kuid kas see oli rusikaga, seda ta ei näinud. Seejärel läks ta autosse ja nägi, et ründaja oli oma autos ja hakkas mäest alla sõitma. Kannatanu läks talle jalgsi järgi samas suunas ja

kuulis, et ta helistab ja kutsub abi. Kannatanul oli nägu suu juurest verine. Ründaja sõitis minema. Tunnistaja kinnitas, et ta ei näinud kannatanu poolt süüdistatava ründamist ega kuulnud ka tema poolt solvavaid ütlusi, kui mitte lugeda solvamiseks seda, et esimese intsidendi ajal ta ütles süüdistatavale, et see ei tähenda, et teil on ilus auto, kui te sõita ei oska. Tunnistaja ei näinud süüdistatava autos rohkem täiskasvanuid. E.L ütluste kohaselt istus ta süüdistatava auto tagaistmel. Nad peatusid paar minutit koolimaja trepi juures, kui üks auto peatus nende auto ees, sest soovis mööda sõita. Autost väljunud mees tuli nende auto juurde, karjus, ropendas, mehed rääkisid omavahel midagi ja kui süüdistatav tuli tagasi autosse ja teine mees lahkus, siis viimane lõi jalaga vastu auto esirehvi. Ta (X ) ütles E.L-ile, et see mees ei ole normaalne või on väga purjus. Nad vabastasid tee, mees sõitis neist mööda ja hetkel kui teineteisest möödusid, näitas kannatanu neile keskmist sõrme. Süüdistatav, soovides kontrollida juhi adekvaatsust, jättis auto seisma ja läks meesterahva juurde, tunnistaja jäi aga autosse. Nende auto oli umbes 10-15 meetri kaugusel kooli trepist. Ta (X ) väljus ka vahepeal autost ja nägi auto kõrval seistes tõuklemist, kõigepealt tõukas kannatanu E.L ja siis tõukas E.L kannatanut. E.L-i poolt rusikaga löömist ei näinud, samuti ei näinud ta, kas keegi kukkus, E.L tuli tagasi ja nad sõitsid ära. E.L kutsumine alles kohtuistungile on kohtu arvates küsimusi tekitav. Miks ei palunud süüdistatav uurijal XXX kohtueelses menetluses üle kuulata, selle kohta väitis ta kohtuistungil, et tema sai aru, et teda kuulati kohtueelses menetluses üle tunnistajana. Seetõttu ei pidanud ta vajalikuks kohtueelses uurimises anda selgitusi, et sõiduautos viibis ka teine täiskasvanu. Kohus ei pea sellist selgitust veenvaks, sest kohtuistungil paluti vastuolude kõrvaldamiseks avaldada süüdistatava kohtueelses menetluses 14.01.2013.a. koostatud ülekuulamise protokolli 1.lehekülg, millelt nähtub, et tegemist on E.L-i kahtlustatavana ülekuulamise protokolliga. Samal leheküljel on kirjas kahtlustatava õigused ja kohustused. Lehekülje all on E.L omakäeliselt kirjutanud: „Mul on tutvustatud minu õigusi. Kaitsjat täna ülekuulamisel ei soovi“. Iga normaalne täiskasvanud inimene saab aru, et tunnistajale ei selgitata kahtlustatava õigusi ja kohustusi. Lõpuks tunnistas süüdistatav ka ise kohtuistungil, et algselt kuulati teda tunnistajana ja siis uurija ütles, et teeme selle kahtlustatavana ülekuulamise ka ära, aga tema mõtles, et see on üks ja sama asi. Ei ole siiski usutav, et E.L pidas tunnistaja ja kahtlustatava menetlusseisundit sarnaseks. Sellest lähtuvalt jääbki arusaamatuks asjaolu, et kui E.L kuulati üle kahtlustatavana, et ta siis ei taotlenud XXX üle kuulamist, ei rääkinud sõnagi sellest, et sündmusel on otsene pealtnägija, kes võib tema süütust tõendada, kuid samas ei unustanud öelda, et sõiduautos viibis laps. Ilmselgelt, kui isik teab, et on olemas tunnistaja, kes võis kogu sündmust pealt näha ja tõendada isiku süütust, siis ta ka teatab sellisest isikust. Kuigi asjaolu, et nii tähtsat tunnistajat ei taotletud kohtueelses menetluses üle kuulata, paneb kohtu ühelt poolt arvama, et XXX sündmuskohal ei olnud, siis teiselt poolt ei ole kohtul siiski tõendeid, mis selle 100-protsendiliselt välistaksid. Kohus leiab, et nii kannatanu kui tunnistaja XXX ütlused tõendavad löömist. Nimelt nägi tunnistaja sündmust otseselt pealt, viibides sündmuskoha vahetus läheduses. Kuid isegi XXX ütlused ei lükka ümber kannatanu ja tunnistaja XXX ütlusi näkku löömise kohta. Nimelt ei ilmne tema ütlustest, millisesse keha piirkonda väidetavalt tõukas E.L XXX. Seega on vaid E.L, kes väidab, et ta tõukas vastu rinda, seevastu kui kannatanu ja tunnistaja XXX räägivad näopiirkonnast. Eluliselt ei ole usutav süüdistatava väide tõukamisest vastu nägu. Pigem toimub tõukamine ikka rindkere või õla pihta. XXX ütlused on kooskõlas kannatanu ütlustega, et süüdistatava käsi tabas näopiirkonda.

Kohtu hinnangul ei ole usutav ka kannatanupoolne eelnev rünnak. Tal puudus igasugune põhjus süüdistatavat rünnata ja kuna ta kiirustas kooli lapsele järgi, ei olnud tal aegagi hakata E.L-i kallal vägivalla tarvitamisega tegelema. Mis puutub kannatanu poolt süüdistatavale keskmise sõrme näitamisse, siis selles osas võib süüdistataval õigus olla ja see asjaolu ilmselt ajendaski teda minema kannatanu juurde asja selgitama. Kannatanu on küll eitanud keskmise sõrme näitamist, kuid seda on kinnitanud süüdistatav kohtus antud ütlustega ja öelnud ka sündmuskohal tunnistaja XXX . Nii on tunnistaja XXX andnud ütlusi, et kui ta pärast löömise nägemist oma autost väljus, siis E.L ütles talle, et kaotas hetkeks enesevalitsuse ja lisas, et kas keskmist sõrme võib näidata, kas see on ilus. Samuti on tunnistaja XXX öelnud, et hetkel kui autod teineteisest möödusid, näitas kannatanu neile keskmist sõrme. See oligi kohtu hinnangul süüdistatava jaoks edasise tegevuse ajendiks, mille tõttu ta ei sõitnud koolimaja juurest minema, vaid järgnes kannatanule. Seega agressioon lähtus just süüdistatavast, kes läks ise kannatanu juurde. XXX ütlus selle kohta, et ta nägi esimesena kannatanu poolt tõukamist, võib olla isegi usutav, sest tuleb arvestada seda, et kannatanul oli kiire ja kui tema ette ilmus süüdistatav, kes hakkas midagi rääkima, aga tal ei olnud aega kuulata ja kuna süüdistatav takistas teda edasi minemist kooli juurde, võiski ta lükata E.L käega eemale või teha käega tõrjuva liigutuse. See on kohtu hinnangul täiesti loogiline käitumine. Juhul kui uskuda, et XXX oli sündmuskohal, siis ta võiski sellist käega eemale lükkamist käsitleda kaugelt vaadatuna kannatanu poolt tõukamisena. XXX ei ole eitanud löömist, vaid ta on öelnud, et ta ei näinud löömist. Samuti ei ole temalt ka kohtuistungil küsitud, kuhu piirkonda nii E.L kui XXX teineteist tõukasid. Lisaks segasid tunnistaja vaatevälja teised sõidukid. Samuti ei saa jätta mainimata, et XXX oli oma ütluste kohaselt 10-15 meetri kaugusel koolimaja peatrepist. Kohus mainib veelkord, et peab usutavamaks tunnistaja XXX ütlusi, sest sündmus leidis aset vahetult tema auto taga ja ta nägi sündmust lähedalt oma auto küljepeeglitest. Patsiendikaardiga on tõendatud, et XXX olid traumapunkti jõudes järgmised vigastused: kaks ülemist esihammast välja löödud, kolmas hammas lahti, ülahuulel põrutushaav läbi huule suuõõnde. Isiku läbivaatuse protokoll tõendab, et XXX ülemine ja alumine huul oli paistes, veretaolise punase määrdumisega haavadega, ülevalt kaks hammast puudu. Kannatanu löömist tõendab kõne häirekeskusele, milles XXX teatab, et talle tungiti kallale, oli peksmine, tal on nägu segamine, verd jookseb suust, vajab kiirabi ja annab teada ka autonumbri XXX Lexus, mille omanik talle kallale tungis. Kohus loeb sellega tõendatuks, et süüdistatav lõi kannatanut, sest hädaabikeskusesse helistades räägib kannatanu talle kallale tungimisest. Kohtu hinnangul ei ole usutav, et nii kiiresti vahetult peale löömist mõtles kannatanu loo välja, et kindlustada enda ravikulude hüvitamine. Süüdistatav andis ütlusi, et kannatanu sai vigastused peale seda, kui ta tõukas kannatanut, kes kaotas tasakaalu ja kukkus näoli. Kannatanu rääkis kohtuistungil rusikaga näkku löömisest. E.L on öelnud, et ta ei näinud küll rusikaga löömist, kuid ta andis ütlusi, et süüdistatav lõi käega. Kohus on arvamusel, et kannatanul esinenud vigastused nõuavad siiski olulisemalt suuremat intensiivsust, kui seda suudab teha lahtine käsi. Seega loeb kohus usutavaks, et XXX esinenud vigastused põhjustas E.L rusikaga näkku lüües. Süüdistatava väide kannatanu libeduse tõttu õnnetult kukkumisest näoli vastu maad ning selle tagajärjel vigastuste saamisest ei ole usutav. Juhul kui uskuda süüdistatavat, siis olid nad näoga vastamisi ja kui tõugata käega/kätega rinnapiirkonda, põhjustanuks see tasakaalu kaotamise korral kannatanu kukkumise selili või istuli, aga XXX oli vigastused suu piirkonnas. Kui kannatanu oleks tõukamise käigus näoli kukkunud, siis eelkõige inimene paneks käed ette, loogiline oleks ka see, et isik vigastaks sel juhul nina, mis on siiski näo tasapinnast väljaulatuv

kehaosa. Antud juhul olid vigastused ainult suu ümber ja sees (hambad välja löödud). Seega ei saanud kannatanu vigastused tekkida kukkumisest. Kuivõrd süüdistatav selgitas, et kannatanu ja tema vaheline konflikt oli väike tõuklemine, siis jääb kohtule arusaamatuks, miks E.L ei rääkinud midagi tunnistaja XXX XXX ohtlikkuse kontrollimisest ega joobesolekust, vaid mainis koheselt, et tema ise kaotas enesevalituse ja selle põhjuseks oli kannatanu poolt keskmise sõrme näitamine. Kohus järeldab sellest, et E.L oli vihane ja seetõttu lõi kannatanut. Juhul kui uskuda süüdistatavat selles, et ta läks kontrollima kannatanu adekvaatsust, siis on kummaline, et see n.ö kontrollimine seisnes tõukamises ja koheses lahkumises, mitte küsimuste esitamises või mingis muus tegevuses, et välja selgitada isiku seisundit. Kohus on seisukohal, et XXX vigastused ei saanud tekkida kukkumisest näoli vastu maad. Kannatanul tuvastatud vigastused tekitas talle E.L lüües XXX ühel korral vastu nägu. Kohtu veendumust E.L-i poolt XXX löömises tugevdab ka asjaolu, et hädaabinumbrile helistades palus kannatanu abi ja teatas, et talle tungiti kallale. Ei ole usutav, et ta nii kiiresti selle versiooni välja mõtles ja telefoni lihtsalt valetas. Lisaks tugevdab kohtu siseveendumust asjaolu, et E.L ütles koheselt tunnistaja XXX , et kaotas enesevalitsuse. Kohus loeb sellest lausest välja, et süüdistatav ise tunnetas, et ületas tavakäitumise piire. Kui oleks olnud tavaline tõuklemine ning inimene kaotab tasakaalu ja kukub, siis ei minda minema, vaid pakutakse abi. Käesoleval juhul kiirustas E.L kannatanu juurest minema, mis viitab otseselt sellele, et inimene tunnetas oma süüd. Süüdistatav ja tema kaitsja leidsid, et süüdistataval oli alust karta kannatanupoolset rünnakut ja süüdistatav lükkas kannatanu eemale. Kohus ei nõustu süüdistatava selgitusega, et tegemist oli hädakaitsega, s.o kannatanu ründas teda ja tema püüdis ennast kaitsta. Riigikohtu kriminaalkolleegium oma lahendis nr 3-1-1-7-11 on selgitanud, et hinnates isiku tegutsemist hädakaitses tuleb esmalt kindlaks teha hädakaitseseisundi olemasolu ja alles seejärel hinnata hädakaitsetegevust ning selle piire (Riigikohtu 4. veebruari 2005. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-111-04). Karistusseadustiku § 28 lg 1 kohaselt tuleb kõigepealt tuvastada vahetu või vahetult eesseisev õigusvastane rünne kaitsja või teise isiku õigushüve vastu (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 20. juuni 2008. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-34-08). Käesolevas asjas ei ole tuvastatud vahetut ega vahetult eesseisvat kannatanust lähtuvat ohtu. Kannatanul ei olnud põhjust rünnata. Tegemist on situatsiooniga, kus süüdistatav läks ise kannatanu juurde. Kui kannatanu tegigi eemale tõukava žesti või tõukaski süüdistatavat eemale, kuna viimane takistas koolimaja juurde minemist, ei saanud see olla tajutav ründena. Seega kohus leiab, et antud olukorras puudus hädakaitseseisund, mis oleks õigustanud E.L-i poolt XXX löömist. E.L ei olnud hädakaitseseisundis. Seega on kohus kõiki tõendeid kogumis hinnates seisukohal, et tõsikindlalt on tuvastamist leidnud E.L-i poolt XXX löömine vastu nägu, millega kaasnesid vigastused. Süüdistatava poolt XXX suhtes toimepandud tegu vastab KarS § 121 järgi kvalifitseeritud kuriteo objektiivsele koosseisule. Tegemist on löömisega, mille tagajärjel tekitati kannatanule füüsilist valu ja tervisekahjustused - kahe hamba väljalöömise, ühe hamba vigastuse ja huule põrutushaava näol. Subjektiivsetelt tunnustelt on kuritegu pandud toime kavatsetult. Kavatsetuse puhul on oluline, et isik tahab toime panna süüteokoosseisus kirjeldatud tegu. Löömine on eesmärgipärane tegu. Tõendeid ei ole küll selle kohta, et tema eesmärgiks oli just hammaste väljalöömine, aga see ei ole antud juhul oluline. Ka üksi löömine moodustab KarS § 121 koosseisupärase teo. Olles

ärritatud kannatanu poolt keskmise sõrme näitamisest, läks süüdistatav kannatanu juurde ja lõi XXX vastu nägu, põhjustades kannatanule teravat valu ja vigastused. Õigusvastasust ja süüd välistavad asjaolusid kohus ei tuvastatud. Tsiviilhagi Kannatanu XXX esitas süüdistatava vastu tsiviilhagi varalise ja mittevaralise kahju nõudes. Varalise kahju nõue on summas 4083 eurot, millest 378 eurot on ta juba kandnud ja 3705 eurot hageb sellega, et talle tuleb paigaldada puuduvate hammaste asemel implantaadid. Lisaks on XXX esitanud ka mittevaralise kahju nõude, mis hõlmab endas füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi, kuid summa jätab kohtu otsustada. EV Põhiseaduse § 25 sätestab igaühe õiguse talle ükskõik kelle poolt õigusvastaselt tekitatud moraalse (mittevaralise) ja materiaalse kahju hüvitamisele. VÕS § 127 lg 1 järgi on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Kuriteoga tekitatud kahju hüvitamise otsustamisel tuleb juhinduda võlaõigusseadusest. VÕS § 1043 sätestab, et teisele isikule õigusvastaselt kahju tekitanud isik peab kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi. Kooskõlas VÕS § 1045 lg 1 punktiga 2 on kahju tekitamine õigusvastane eelkõige siis, kui see tekitati kannatanule kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamisega. Tsiviilhagi kohaselt on kannatanu kandnud järgmised kulutused: 13 eurot panoraampildi tegemine Ida-Tallinna Keskhaiglas, 45 eurot hambaravi kontroll ja konsultatsioon ning panoraamröntgen XXX OÜ-s ja 320 eurot hambaravi XXX OÜ-s. Kannatanu selgitas, et proteesidega kadus tal ära diktsioon ning seetõttu tekkis vajadus panna implantaadid. XXX OÜ hambaarst dr XXX on koostanud raviplaani, mille järgi vajaliku hambaravi kogumaksumus on prognoositud 3705 eurot kuni 4 030 eurot. Kannatanu taotleb 3705 euro väljamõistmist. Ta selgitas, et raviplaanis kirjeldatud ravi on vajalik, et taastada tema kehavigastustele eelnenud tervislik seisund. Kohtulikul tõendite uurimisel on tuvastatud, et XXXle tekitas kahju E.L. Kohus leiab, et tsiviilhagi on põhjendatud ning kuulub rahuldamisele. Tsiviilhagile lisatud arvete kohaselt on kannatanu kandnud kokku kulutusi 378 euro ulatuses. Dr XXX on koostanud edasise raviplaani esihammaste taastamiseks, mille maksumuseks on 3705 eurot. Kohtul puudub alus mitte uskuda spetsialisti, kes koostas raviplaani koos hinnakirjaga. Seega kohus leiab, et E.L-ilt tuleb välja mõista varalise kahju hüvitamiseks nõutud summa, s.o kokku 4083 eurot. Lisaks varalisele kahjule nõuab XXX ka mittevaralise kahju väljamõistmist, kuid summa suuruse jätab kohtu otsustada. VÕS § 128 lõike 5 kohaselt hõlmab mittevaraline kahju eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi. VÕS § § 134 lg 2 kohaselt isikult vabaduse võtmisest, isikule kehavigastuse tekitamisest, tema tervise kahjustamisest või muu isikuõiguse rikkumisest, sealhulgas isiku au teotamisest, tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral tuleb kahjustatud isikule mittevaralise kahju hüvitiseks maksta mõistlik rahasumma. VÕS § 134 lg 5 kohaselt mittevaralise kahju hüvitise määramisel arvestatakse rikkumise raskust ja ulatust ning kahju tekitaja käitumist ja suhtumist kahjustatud isikusse pärast rikkumist.

Käesolevas kriminaalasjas on leidnud tõendamist, et XXXle tekitas kehavigastuse E.L. Tegu oli õigusvastane, kuna vigastus tekitati tahtliku löömisega. Seega on kannatanu õigustatud nõudma mittevaralist kahju E.L-ilt. XXX on selgitanud, et E.L-i löök oli väga valus, ka peale jõule oli suu veel valulik, jõululauas sai ta juua ainult kõrrega mahla, tavapärane toitumine on häiritud, hammaste puudumine on põhjustanud diktsiooni halvenemise, see segas ka töö tegemist, ta viibis töövõimetuslehel 19.12. 2012 kuni 04.01.2013.a. Kohus leiab, et XXX il mittevaralise kahju nõue on põhjendatud. Rahaliselt hüvitamisele kuuluva mittevaralise kahju suuruse otsustab kohus VÕS § 127 lõike 6 alusel ja TsMS § 233 lg 1 kohaselt diskretsiooni alusel. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahendis nr 3-1-1-116-12 p 18 Riigikohtu tsiviilkolleegium on selgitanud, et kui varalise kahju hüvitamise nõudmisel tuleb hagejal üldjuhul tõendada ka kahju olemasolu ja selle suurust, siis mittevaralise kahju suuruse tõendamine ei ole iseenesest võimalik. Mittevaralise kahju hüvitamiseks on üldjuhul piisav nende asjaolude tõendamine, mille esinemisega seob seadus mittevaralise kahju hüvitamise nõude. Rahaliselt hüvitamisele kuuluva mittevaralise kahju suuruse otsustab kohus VÕS § 127 lg 6 ja TsMS § 233 lg 1 kohaselt diskretsiooni alusel. Just seetõttu võimaldab TsMS § 366 nõuda kohtult mittevaralise kahju hüvitamist õiglase hüvitisena kohtu äranägemisel. Seepärast ei saa üldjuhul ka vaidlustada hüvitise väljamõistnud kohtu otsust ainuüksi hüvitise suuruse põhjendamatusele tuginedes. Siiski peavad kohtute väljamõistetud mittevaralise kahju hüvitiste suurused vastama ühiskonna üldise heaolu tasemele ning kas või juba üldise võrdsuspõhiõiguse tagamiseks ja kohtusüsteemi autoriteedi säilitamiseks olema sarnastel asjaoludel võrreldavad (vt nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 9. aprilli 2008. a otsus asjas nr 3-2-1-19-08, p 13 ja 22. oktoobri 2008. a otsus asjas nr 3-2-1-85-08, p 13). Mittevaralise kahju hüvitamise praktikat on Riigikohus analüüsinud 2007 ja 2009 aastal. 2009.a. analüüsist selgub, et kergemate tervisekahjustuste puhul jäid väljamõistetud summad 20 000 kuni 50 000 krooni piiridesse (1278 – 3195 eurot) Mittevaralise kahju hüvitamise nõue kriminaalmenetluse raames võimaldab kannatanul ületada kuriteo negatiivsed tagajärjed. Samuti võimaldab see korvata ühiskonna õiglustunde riivet, mis kuriteoga kaasneb. Ei ole võimalik kindlaks määrata täpseid tariife, mis mingi vigastuse eest järgneks, seetõttu ongi kohtu ülesandeks hinnata konkreetseid asjaolusid ning nendest tulenevalt määrata ka vastav rahasumma. Välja mõistetud mittevaraline hüvitis peab olema proportsionaalne õigusrikkumise raskusega. Käesoleval juhul kaotas kannatanu kaks hammast, kolmas hammas oli samuti vigastatud, mida oli võimalik siiski tagasi panna. Kannatanu ei saanud pikka aega toituda normaalselt ja veel enam jõululauas tuli tal toituda üksnes mahlast, mida läbi kõrre imes. Tema diktsioon on häiritud. Kohus loeb põhjendatuks, et löömisega tekitatud vigastused on tekitanud kannatanule ka hingelise trauma, sest tema nägu ja naeratus on esihammaste puudumise tõttu rikutud. Kohus hindab mõistlikuks mittevaralise kahju summaks 1000 eurot. Karistus Karistamise aluseks on KarS § 56 lg 1 kohaselt isiku süü, arvestades seejuures kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid ning võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Karistuse mõistmisel tuleb võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. See karistuse määr võib jääda kas üles- või allapoole sanktsiooni keskmist määra. KarS § 121 sanktsioon näeb karistuse liikidena ette rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistuse.

Prokurör asus seisukohale, et E.L-ile võib mõista KarS § 121 järgi karistuseks rahaline karistus 200 päevamäära ulatuses, s.o 640 eurot. Kohus ei saa nõustuda prokuröriga, kuna kohtule ei ole esitatud andmeid selle kohta, milline on süüdistatava keskmine päevasissetulek või milline oli tema kriminaalmenetluse alustamise aastale eelnenud aasta tulumaksuga maksustatav tulu. Käesolevas kriminaalasjas ei ole riiklik süüdistaja esitanud kohtule E.L-i keskmise päevasissetuleku arvutamiseks vajalikke tõendeid. Prokurör lähtus rahalise karistamise mõistmise taotluse korral miinimumpäevamäärast, s.o 3.20 eurost. Kuna puuduvad tõendid, siis kohus ei saa rahalise karistuse mõistmisel lähtuda miinimumpäevamäärast, kuna kohtul puudub võimalus kontrollida E.L-i keskmise päevasissetuleku arvutamist. Kohtule ei ole esitatud ka tõendeid süüdistatava varalise seisundi kohta kriminaalasja arutamise perioodil. Seega puudub selgus ka selles osas, milline on süüdistatava võime rahalist karistust tasuda, sest E.L tuleb tasuda küllaltki suur tsiviilhagi ja ka menetluskulud. Juhul kui isik ei suuda rahalist karistust täita, ei ole karistus oma eesmärke täitev. Sellest tulenevalt leiab kohus, et Tõnu E.L tuleb karistada vangistusega. Kohus leiab, et kannatanu eelnevat tegevust (kõrgendatud toonil rääkimine, keskmise sõrme näitamine) ei saa pidada süüd vähendavaks asjaoluks, sest niisama ilma põhjuseta üldjuhul vägivalda kasutama ei hakata, mingi süüdistatavat ärritav või vihastav tegur on alati olemas. Kuna kohus ei leidnud süüd suurendavaid ega vähendavaid tegureid, tuleb süü suurust hinnata keskmiseks. Samuti ei tuvastanud kohus süüd kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid. Eeltoodut arvestades leiab kohus, et süüdistatavale tuleb mõista vangistus sanktsiooni keskmises määras ja karistada teda 1 aasta ja 6 kuu pikkuse vangistusega. Kohus on seisukohal, et E.L-i suhtes võib talle mõistetud vangistuse jätta täitmisele pööramata. Kohtupraktikas on korduvalt väljendatud seisukohta, et KarS §-de 73 ja 74 järgi karistusest tingimisi vabastamise korral on aluseks kuriteo toimepanemise asjaolud ning süüdlase isik, millised iseseisvalt või koostoimes muudavad põhikaristuse ärakandmise ebaotstarbekaks. Seetõttu peab kohus karistust mõistes muuhulgas kujundama seisukoha, kas kuriteo toimepanemise asjaolud ning süüdlase isik võivad koostoimes evida selliseid erisusi, mis teevad karistuse või selle osa reaalse ärakandmise ebaotstarbekaks. Kuivõrd karistusest tingimisi vabastamise näol pole tegemist eraldi karistusliigi, vaid ühe võimaliku karistuse individualiseerimise viisiga. (RKKK nr 3-1-1-18-11 p. 8.2) Süüdistatav on varem kriminaalkorras karistamata ja seega puudub alus väita, et E.L on isikuks, kes lahendabki tekkinud konflikte vägivalla abil. Tegemist ei olnud etteplaneeritud vaid spontaanse teoga võõraste isikute vahel. Kohus on veendunud, et selline teguviis oli E.L erandlik ja enam ei kordu. Kuivõrd kuritegu pandi E.L-i poolt toime 2012.a., siis tulevad kohaldamisele enne 01.01.2013 kehtinud KarS § 75 lõikes 1 sätestatud kontrollnõuded. Menetluskulud KrMS § 180 lg 1 sätestab, et süüdimõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud süüdimõistetu. Menetluskuludeks on käesolevas kriminaalasjas sundraha. Kohtu hinnangul ei esine süüdistatava isikut arvesse võttes selliseid asjaolusid, mis tingiks temalt väljamõistmisele kuuluvate menetluskulude osalise riigi kanda jätmise. Kohus juhindub KrMS § 306, § 309 lg 3, § 311, § 313. Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.