Kohtulahend

KOHTUOTSUSE PÕHIOSA

I Süüdistuse sisu G.J süüdistatakse selles, et tema 12.09.2011-13.09.2011 tõstis ebaseaduslikult s.o pöördumata kohtusse ja ilma jõustunud kohtuotsuseta Tartus XXX korterist välja O.N. , J.N. , T.N. ja N.J. , kes elasid nimetatud korteris 10.02.2011.a sõlmitud üürilepingu alusel. 12.09.2011.a. katkestas G.J omavoliliselt st. Eesti Energiasse pöördumata ja ilma Eesti Energia sellekohase otsuseta antud korteri elektrienergiaga varustamise. 12.09.2011.a või 13.09.2011.a vahetas G.J ära korteri ukseluku, mille tagajärjel keegi ülalnimetatud üürilistest korterisse ei pääsenud. Korterisse jäid O.N. `le, T.N. `le, J.N. `le ja N.J. `le kuuluvad järgmised esemed: sektsioon väärtusega 100 eurot, diivanikomplekt 3+2+1 koguväärtusega 1500 eurot, voodi väärtusega 300 eurot, 6 tooli koguväärtusega 500 eurot, 8 garderoobikappi koguväärtusega 500 eurot, arvutilaud väärtusega 60 eurot, nurgadiivan väärtusega 150 eurot, külmetuskapp väärtusega 500 eurot, kummut väärtusega 70 eurot, laste jalgratas väärtusega 150 eurot, köögi- ja lauanõud koguväärtusega 200 eurot, 2 telerit koguväärtusega 800 eurot, köögikombain 400 eurot, printer ja arvuti koguväärtusega 1000 eurot, muusikakeskus 100 eurot, triikraud 60 eurot, tolmuimeja 200 eurot, kõik laste ja naisteriided ning jalatsid koguväärtusega 4500 eurot, tekid ja padjad koguväärtusega 300 eurot, ravimid koguväärtusega 250 eurot, 4 valgustit koguväärtusega 200 eurot, ehitusmaterjalid koguväärtusega 200 eurot, põrandalamp väärtusega 100 eurot, kuldehted koguväärtusega 300 eurot ja dokumendid, sealhulgas üürileping ja EV passid. Loetletud esemetest osa oli G.J tõstnud keldrisse, korterisisustuse (mööbel, kodutehnika, elektroonikaseadmed, köögi-, lauanõud) jättis uute üüriliste kasutusse. Sellega pani G.J toime KarS § 314 järgi kvalifitseeritava teo, s.o. ebaseadusliku eluruumist väljatõstmise. II Kohtu seisukoht süüdistuse osas KarS § 314 kohaselt on kriminaalkorras karistatav ebaseaduslik eluruumist väljatõstmine. Seaduses kehtestatud sanktsiooni kohaselt saab ebaseadusliku väljatõstmise eest karistada isikut rahalise

karistusega. Kriminaalasjas puudub vaidlus selle üle, et G.J üüris T.N. le 2011.a alguses Tartus XXX korteri XX. Kohtule kirjalikku üürilepingut ei esitatud, kuid nii kannatanud T.N. ja O.T. (endine perekonnanimi N) kui ka süüdistatav G.J kinnitasid, et poolte (T.N. ja G.J) vahel sõlmiti 2011.a alguses kirjalik üürileping. Kannatanu T.N. avaldas ristküsitlemisel esmalt, et leping sõlmiti 10. veebruaril 2011.a. Ristküsitluse hilisemas staadiumis avaldas kannatanu, et põhileping oli 18.-nda kuupäevaga. Kohus on seisukohal, et täpsel lepingu sõlmimise kuupäeval ei ole käesoleva kriminaalasja lahendamise seisukohalt olulist tähtsust, sest pooled/menetlusosalised pole eitanud 2011.a alguses kirjaliku üürilepingu sõlmimist. Süüdistatav G.J end talle esitatud süüdistuses süüdi ei tunnistanud. G.J sõnade kohaselt kestis üürileping seitse kuud. Süüdistatava sõnul oli tegemist tavapäraste tingimustega aastase üürilepinguga. G.J ütluste kohaselt asusid korterisse elama ema ja tütar ning ta nägi korteris ka lapsi. Süüdistatav avaldas, et üürilepingu lõpetamise soovist teatati talle e-postiga. G.J sõnul tekkisid seoses üüri ja kommunaalmaksete maksmisega ebamõistlikud probleemid. Süüdistatav avaldas, et T.N. teatas, et soovib üürilepingu üles öelda. G.J ütluste kohaselt lepiti kokku väljakolimise kuupäevaks 10. september 2011.a. Politsei väljakutsumise päeval olid G.J kaasas ka uued üürnikud, kuid süüdistatava sõnul oli korter endiste üürnike poolt vabastamata. Järgmisel päeval läks G.J enda sõnul uuesti korterisse ja fikseeris, et elektrijuhtmed olid korteris katki rebitud. Selle asjaolu fikseerimise järgselt lülitas G.J elektrikilbist korterisse mineva elektri välja. G.J kinnitas ka seda, et kuna korterisse jäeti T.N. ja O.T. poolt palju sodi, siis tema toimetas mingid asjad keldrisse. Korteri välisuksel vahetas G.J luku peale seda kui üürnikud olid lahkunud. G.J avaldas, et kuna üürileping oli

sõnul said nad hiljem kätte suurema osa korteris olnud esemetest, kuid osa esemeid jäi korterisse. Korteris olnud mööbli ja muude esemete äraviimise ajal elasid korteris juba uued üürnikud sees ja olid mööbli äraviimise tõttu üllatunud, sest nemad üürisid enda teada möbleeritud korteri. Samuti saadi kannatanu sõnul kätte mingi osa keldrisse viidud esemetest, kuid osa keldrisse viidud asjadest on tänase päevani kätte saamata. Kannatanu O.T. (endine perekonnanimi N) avaldas kohtus ristküsitlemise käigus, et tema kirjaliku üürilepingu sõlmimise juures ei olnud. Samas ta kinnitas, et kirjalik leping oli neil olemas, kuid see jäi korterisse, mille lukk vahetati. O.T. kinnitas oma tütre sõnu selle kohta, et peale nende kahe elasid korteris veel nii tema kui ka T.N. alaealised tütred. Korterisse kolimisel viisid kannatanud sinna ka omad mööbliesemed, tehnika ja riided. O.N. kinnitas, et tema kirjutas uurijale nimekirja asjadest, mis jäid XXX korterisse nr XX hetkest, mil nad pidid korterist välja kolima. Kannatanu ütluste kohaselt said nad mingi osa neile kuuluvatest esemetest nii korterist kui ka keldrist kätte. Korterisse ja keldrisse pääsesid nad hiljem G.J vahendusel. Korteris elasid sees juba noored inimesed, kes helistasid G.J-ile ja viimane tuli kohale ning avas neile keldriboksi. Nad said ära viia osa keldris olevatest neile kuuluvatest asjadest, kuid kuna G.J polnud rohkem aega, siis jäi osa asju keldrisse ja on seal tänase päevani. Kannatanu selgitas kohtus ka seda, et nad ei saanud Jaama tn üüritud korterist kohe välja kolida, sest korter, kuhu nad pidid kolima vabanes hiljem. Samuti kinnitas kannatanu, et nad selgitasid G.J-ile, et nad ei saa elada koos ühes korteris uute üürnikega, kelleks olid noored mehed. Tunnistaja M.O. , kes töötas 2011.a patrullpolitseinikuna kinnitas kohtus, et oli

augustil 2011.a on T.N. teatanud G.J-ile, et on ostnud endale korteri ja soovib lõpetada üürilepingut. Kirjas on märgitud, et ta kolib välja

kui üürnik ei vabasta eluruumi pärast lepingu lõppemist, sest asjaõigusseaduse (AÕS) § 80 kohaselt on omanikul üksnes omandiõiguse tunnustamise ja asja ebaseaduslikust valdusest tagasinõudmise õigus. Subjektiivsest küljest eeldab KarS § 314 koosseis tahtlust kõigi objektiivsete asjaolude suhtes ja koosseis on täidetud, kui isik tegutseb vähemalt kaudse tahtlusega, mis tähendab seda, et isik peab pidama vähemalt võimalikuks, et väljatõstmiseks puudub õiguslik alus. Käesolevas kriminaalasjas eeldab otsene tahtlus seda, et süüdlane pidi kindlalt teadma, et tal ei ole õigust elanikku välja tõsta. Tahtlus on kaudne, kui isik saab aru oma tegevuse või tegevusetuse laadist ja tähendusest, näeb ette, et tema tegu põhjustab tagajärje, mille saabumisega loetakse tegu lõpule viiduks ja kuigi ta ei soovi seda tagajärge, möönab teadlikult selle saabumist. Käesolevas kriminaalasjas tähendab kaudne tahtlus seda, et G.J, kellele oli ka tunnistaja M.O. selgitanud üürilepingusse puutuvate asjaolude vaidlustamise kohtulikku korda, möönis oma tegevuse ebaseaduslikkuse võimalust ja leppis sellega. Seega on kohus seisukohal, et vähemalt kaudse tahtluse vormis on G.J täitnud oma tegevusega teo subjektiivse koosseisu. Süüd ja õigusvastasust välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et G.J on toime pannud ebaseadusliku eluruumist väljatõstmise ja ta tuleb KarS § 314 järgi süüdi mõista. III Kohtu seisukoht karistuse osas Karistuse mõistmisel juhindub kohus KarS §-s 56 sätestatust, mille kohaselt tuleb karistuse mõistmisel arvestada süüdistatava süüd, karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, samuti võimalust mõjutada süüdistatavat edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Riigikohtu kriminaalkolleegium on korduvalt rõhutanud, et karistuse mõistmisel tuleb esmajoones lähtuda toimepandud teost ning üldjuhul ei või süüdistatava isik kuriteost lahutatult olla iseseisvaks karistuse liigi ning määra valiku aluseks. Siiski tuleb lähtuvalt karistuse eripreventiivsetest eesmärkidest vältimatult arvestada ka süüdistatava isikut (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 13.05.2004 otsus asjas nr 3-1-1-40-04 p 7 ja 20.02.2007 otsus asjas nr 3-1-199-06 p 14). KarS § 314 on teise astme kuritegu, mille sanktsioonis on ette nähtud vaid rahaline karistus. Süüdistuses kajastatud teokirjeldus iseloomustab G.J kui isikut, kes ei hooli ei seaduses sätestatust ega ka politseiametniku poolt selgitatust. Samuti ilmestab tema suhtumist teiste isikute õigustesse asjaolu, et oma eesmärkide saavutamiseks lülitas ta korterist välja elektri ja takistas seega muuhulgas ka väikeste lastel oma kodus igapäevatoimingute teostamise. Kohus ei tuvastanud G.J puhul KarS § 57 ja § 58 kohaseid karistust kergendavaid ning raskendavaid asjaolusid. Kahtlustatava keskmise päevasisetuleku ja keskmise elatustaseme teatise kohaselt (lk 36) oli G.J keskmise päevasissetuleku suurus 2009 aastal 8 eurot. KarS § 44 lg 1 kohaselt võib kohus kuriteo eest mõista rahalise karistuse kolmkümmend kuni viissada päevamäära. Karistuse üheks eesmärgiks on mõjutada isikut edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest. Karistusmäära valikul peab kohus G.J isikut puudutavaid asjaolusid (ülalpeetavate arv) ja eripreventiivset eesmärki silmas pidades võimalikuks mõista karistuse keskmisest määrast

väiksemas määras, s.o 100 (ükssada) päevamäära (1 päevamäär 8 eurot) ulatuses, s.o. summas 800 (kaheksasada) eurot. KarS § 66 lg-te 1, 3 alusel määrata, et G.J on õigus mõistetud rahalist karistust tasuda 10 (kümnes) võrdses osas, s.o 80 (kaheksakümmend) eurot igakuiselt alates kohtuotsuse jõustumisest iga järgneva kuu 10.-ndaks kuupäevaks kuni mõistetud rahalise karistuse täieliku tasumiseni. IV Kohtu seisukoht kriminaalmenetluse kulude osas KrMS § 180 lg 1 sätestab, et süüdimõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud süüdimõistetu. Käesolevas kriminaalasjas tuleks süüdimõistetult välja mõista süüdimõistetult menetluskuluna sundraha, milline summa vastavalt KrMS §-le 179 lg 1 p 2 II astme kuriteo toimepanemises süüdimõistmise korral on 1,5 palga alammäära, s.o. 480 eurot. Samuti peab kohus põhjendatuks välja mõista KrMS § 175 lg 1 p-de 2, 4, 5, 10 kohaselt tunnistajatasu 25 eurot, määratud kaitsjatele väljamaksmisele kuuluva tasu summas 743,92 eurot, kriminaaltoimikust koopia tegemise kulu 45 senti ja postikulu 6,38 eurot. Kohus peab põhjendatuks anda juba kohtuotsuse kuulutamisel G.J-ile võimaluse tasuda menetluskulu vabatahtlikult 12 kuu jooksul.

Rutt Teeveer Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.