Kohtulahend

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

ESIMESE ASTME KOHTU APELLEERITAVA OSA SISU

5.2 Kohus asus seisukohale, et metslooma sattumine sündmuse ajal maanteele on usutav. E. Pekkoneni manööver mööduda metsloomast on põhjendatud, ent mitte sõit vastassuunavööndisse. Tema reaktsioon pidurdada oli loogiline. Lahendada olukord vastassuuna vööndisse sõitmisega oli riskantne ja vastuolus liikluseeskirjadega. M. Denisjuk talitas õigesti, kui vähendas kiirust ning ei muutnud sõidusuunda ega pööranud teepeenrale, sest see olnuks riskantne, kui arvestada, et teepeenral võib olla valgustamata jalgrattur või jalakäija. 5.3 Süüdistatavad avaldasid kohtus, et 22.01.2010 küsitles neid kindlustusseltsi esindaja. Kohus leidis, et algtõend ei sisalda piisavalt informatsiooni avariile eelnenud ja avarii asjaolude kohta. Seletustes kirjas olev on õige, kuid küsitluse teel koostatud seletused võinuksid olla detailsemad. Ei ole põhjendatud küsitletavatele ette heita valeandmete esitamist kindlustusseltsile selliselt kindlustusseltsi esindaja poolt koostatud seletuste eest. 5.4 Süüdistatavad on seletustes kirjeldanud avariis osalenud sõidukite asendit pärast avariid. Arvestades, et avarii toimus talvisel õhtul pimedal ajal ning järgmisel päeval valgel ajal sündmuskoha vaatlusel võidi tahtmatult eksida autode asukoha märkimisega pärast avariid, on võimalik, et süüdistatavate poolt küsitlusel esitatud andmed autode asukoha kohta võisid olla ebatäpsed. Liiatigi oli sündmuskohal treilerijäljed, mis tegi sündmuses osalenud sõidukite rehvide jälgede asendi määratlemise raskendatuks. Seega oli eksimuse võimalus sõidukite avariijärgsete asendite määramisel. Neid puudujääke seletustes ei ole aga põhjendatud käsitleda tahtlikult valeandmete esitamisena või ebaõige ettekujutuse loomisena kindlustusandjale. 5.5 Süüdistatvate poolt kindlustusseltsile esitatud kahjuteates on kujutatud liiklusõnnetuse skeem, mille lühikeses seletuses kirjeldatud avarii toimumise asjaolusid, mis ühtivad hiljem kindlustusandjale antud selgitustega ning kohtu hinnangul valeandmeid ei sisalda. Seega ei ole põhjendatud süüdistuse väide kindlustusandjale liiklusõnnetuse asjaolude kohta valeandmete andmise kohta. 5.6 Sõidukite tehniliste passide koopiast nähtub, et need olid liisinguautod. Tunnistaja Ü. Koni liikluskahju teade sisaldab märget „täishäving“. 5.7 L. Teesalu poolt koostatud liiklustehniline ekspertiisi tulemust mõjutas ebatäpsete lähteandmete kasutamine sõidukite kokkupõrke ajal. Menetluses selgus, et süüdistatavad ei ole deklareerinud, et nende poolt juhitavate sõidukite kiirus kokkupõrke hetkel oli 90 km/h. Süüdistatavad ei ole sellist selgitust kindlustusandjale andnud – avariis osalenud sõidukijuhtide seletused koostati nende küsitlemise teel. Kui menetleja esitas mõnede asjaolude kohta ebapiisavalt küsimusi, ei tähenda see seda, et sõidukijuhid E. Pekkonen ja M. Denisjuk oleks esitanud kindlustusandjale valeandmeid. Süüdistatavate ütlused kohtus avarii asjaolude ning pidurdamise koha on eluliselt usutavad. 5.8 Kohus nõustus J. Luppini seisukohaga, et avariis osalenud sõidukite kokkupõrkejärgne asend ei olnud üheselt esitatud ning sellest tulenevalt ei saanud sõidukite kiiruse hinnang olla ühene. L. Teesalu ja J. Luppini küsitlemisest järeldub, et nende seisukohtade võimalikud erinevused on põhjustatud vaid sõidukite avariijärgse asendi arvestamisest või arvestamata jätmisest. Ekspert L. Teesalu väitel peavad algkiirused olema algandmetega määratud. Vastavalt kiiruse muutumisele on näha, mis juhtub. Ekspert lähtus avariiosaliste poolt näidatud algandmetest nende selgitustest sõidukite asenditest pärast avariid ja sõidukite vigastustest. Ekspert L. Teesalu kohtus antud ütlustes sõidukite kiiruse osas J. Luppini arvamusega vastuolu ei näinud. Sõidukite summaarne kiirus on välja toodud ja see on sama. Ekspert L. Teesalu väitis, et J. Luppin ei ole välja toonud sõidukite kokkupõrkevaheliste

asendite ja kiiruste vahelist seost. L. Teesalu selgitusel on tema lähinud edasi sellest summaarsest kiirusest, arvestades sõidukite lõplikke seisuasendeid, mida J. Luppin teinud ei ole. See on seisukohtade erinevus. L. Teesalu leidis, et J. Luppin ei ole analüüsinud poolte poolt deklareeritud sõidukite lõplikke seisuasendite ja kiiruste vahelist seost, vaid ainult sõiduautode kiirust kokkupõrke ajal. Kohus võtab kokku L. Teesalu kohtuistungil antud selgitused ja peab tähelepanuväärseks tema väidet, et ekspertiisi tegemise ajal ei olnud teada, kui palju paiskus Chrysler tagasi kokkupõrke kohast, kuna neid andmeid ei olnud. Kokkupõrkel oli sõidukitel blokeeriv kontakt. Libiseva kontakti puhul oleksid sõidukid teineteisest mööda libisenud, seda aga ei kirjeldata. Sõidutee laiuse mõõtmist ekspertiisi lähteandmena ei kasutanud. Andmeid, kui kaugele sõidukid kokkupõrke kohtast paiskusid, ei olnud, seda ei olnud sündmuskoha vormistamisel andmeteski. Kohtu arvates seab see kahtluse alla ekspertiisi tulemuse sõidukite kokkupõrke hetke kiiruse kohta. 5.9 Kokkuvõtvalt leidis kohus leidis, et L. Teesalu järeldus sellest, et sõidukite kokkupõrge toimus tingimustes, kus Chrysler seisis või sõitis kiirusega kuni 10 km/h, ei ole usutav. Eksperdile antud algandmed sõidukite kiirusest ei olnud õiged, samuti ei esitatud eksperdile tõeseid andmeid sõidukite asukohtade kohta pärast avariid. Sõidukite asendid avariijärgselt olid täpselt määratlemata. See mõjutas ekspertiisitulemust nagu seda eksperdi ja asjatundja arvamusest saab järeldada. Eksperdiarvamus ja asjatundja arvamus ning nende selgitused kinnitavad algandmete puudumist arvamuse koostamise lähteandmena. Kohus ei lugenud seega tõendatuks ekspert L. Teesalu arvamust ja kinnitust, et Chrysleri kiirus oli kokkupõrke ajal kuni 10 km/h. KrMS § 7 lg 3 alusel tuleb kõrvaldamata kahtlus kriminaalmenetluses tõlgendada süüdistatavate kasuks. Usaldusväärseks luges kohus M. Denisjuki ütlusi selles, et ta enne avariid pidurdas Chrysleri kiiruse 30 km/h, samuti E. Pekkoneni ütlused avarii toimumise asjaolude kohta. Samuti puudus süüdistatavatel motiiv kindlustuskelmuse toimepanemiseks liisingusõidukitega.

APELLATSIOONIS ESITATUD TAOTLUSTE SISU

sellistel tingimustel, nagu süüdistatavad seda oma seletuskirjas kirjeldavad. Kohtuekspert L. Teesalu eksperdiarvamuse kohaselt tuleb tehniliselt ebareaalseks pidada olukorda, kus kokkupõrke hetkel olid teineteisele vastu liikuvate sõiduautode Chrysler Voyager (reg nr XXX ) ja Volvo S80 (reg nr XXX ) liikumiskiirused suurusjärgus 90 km/h. Olukord, kus sõiduauto pöördus kokkupõrkejärgselt esiotsaga Tartu poole ja peatus Elva suunas vaadates poolviltu parempoolsel teepeenral ning sõiduauto Chrysler paiskus pöördudes tagasi ja peatus oma suunavööndi teepeenral esiotsaga Rõngu poole, on tehniliselt võimalik juhul, kui sõiduauto Chrysler kokkupõrke hetkel seisis ja Volvo liikumiskiirus kokkupõrke hetkel oli suurusjärgus 75 km/h. Maakohus leidis, et L. Teesalu ekspertiis ei ole usaldusväärne, kuna eksperdile antud algandmed sõidukite kiirusest ei olnud õiged, samuti ei esitatud eksperdile tõeseid andmeid sõidukite asendite kohta pärast avariid. Sõidukite asendid avariijärgselt olid täpselt määratlemata, mis mõjutas ekspertiisi tulemust. 6.2.2 Prokurör juhib tähelepanu eksperdi selgitustele kohtuistungil (03.10.2012 kohtuistungi protokoll lk 3): „Kasutada tuleb andmeid, mis on maksimaalselt saadaval. Kindlasti on väga oluline autode kokkupõrkejärgne asend. Kindlustusasjade puhul, kus politsei kohal ei käi, saab lähtuda osapoolte poolt deklareeritust. Kuidas autod liikusid ja kuidas peatusid. Lisaks autod ise – nende vigastused ja iseloom.“ Ekspert selgitas, et lähtuti algkiirusest ning sõidukite asendist pärast kokkupõrget. Vigastusest saab teha järelduse, et sõidukid ei liikunud üksteisele vastu. Ei ole üks olnud risti ees ja ei ole üks olnud 45 kraadise nurga all. Chrysleri kiirus sai olla 0-10 km/h, eeldades, et autode asendid pärast avariid on antud tõestena. 6.2.3 Nõustuda ei saa ka kohtu järeldusega, et kuna sõidukite avariijärgne asend ei olnud üheselt esitatud, siis ei saanud kiiruse hinnang olla ühene. M. Denisjuk ja E. Pekkonen on kindlustuse esindajale antud seletustes kirjeldanud sõidukite avariijärgset asendit. Seletuse õigsust süüdistatavad kohtus ei vaidlustanud. Sõidukite avariijärgne asend on leidnud tõendamist M. Denisjuki ja E. Pekkoneni ning tunnistaja I.R. u ütlused, mis kohus on kõrvale jätnud, ent kes kinnitasid kohtus sõidukite avariijärgset asendite põhimõttelist õigsust. Kohus on märkinud, et asjatundja J. Luppini selgituste kohaselt peaks sõidukite summaarne kiirus kokkupõrkel olema 70-80 km/h ning kuna sõidukite kokkupõrkejärgne asend ei olnud üheselt esitatud, ei saanud kiiruse hinnang olla ühene. Prokurör kohtu järeldusega ei nõustu. L. Teesalu kohtus antud ütlustest nähtub, et ekspert enda ja asjatundja järelduste osas summaarse kiirusete vastuolu ei näe. Ekspertiisiaktist ja asjatundja kirjalikust arvamusest nähtub, et summaarse kiiruse osas ollakse samal seisukohal. Kokkupõrkejärgne asend ei mõjuta summaarset kiirust. Ekspertiisi ning asjatundja kirjaliku arvamuse võrdlemisel võib jõuda järeldusele, et summaarne kiirus on sisuliselt sama (J. Luppini arvamus 4. Punkt kokkuvõttes, Teesalu ekspertiisi viimane lause) ning asend kokkupõrke hetkel on mõlemal juhul praktiliselt sama. (Luppini arvamus lk 2 ja Teesalu ekspertiis lk 2 ülemine skeem). 6.2.4 L. Teesalu kohtus antud ütluste kohaselt konstrueeriti ekspertiisi puhul tingimused nii, et autode kokkupõrke järgne asend jäi samamoodi, nagu väitsid E. Pekkonen ja M. Denisjuk. Seega loodi olukord, et autode avariijärgne asend vastaks avariis osalenud juhtide seletusele. Avariijärgne olukord on võimalik üksnes juhul, kui sõiduauto Chrysler kokkupõrke hetkel seisis ja sõiduauto Volvo liikumiskiirus kokkupõrke hetkel oli 75 km/h. Kohtumenetluse käigus selgitas asjatundja J. Luppin, et ekspertiiside tegemisel võetakse autode asendid, hinnatakse vigastusi, määratakse kontakti asend. Leitakse vastavus eeldatava kokkupõrke kohaga. Selle alusel määratakse kiirused, mis kontakti alguses olid. Samas pidas J. Luppin L. Teesalu ekspertiisis kajastatud olukordi võimalikuks, kuid ei jõudnud selliste tulemusteni sõidukite avariijärgsete asendite kohta andmete puudumise tõttu. J. Luppini ütluste kohaselt kattuvad nende arvamused L. Teesaluga kokkupõrke mehhanismi, asendi ja vigastuste ulatuse hindamise osas (vt kohtuistungi protokoll 03.10, lk 16). Ekspertide omavahelisest arutelust ilmnes, et nende seisukohtade võimalikud erinevused on põhjustatud

vaid avariijärgse asendi arvestamisest või arvestamata jätmisest. Kuna aga kohtumenetluse käigus kinnitasid mõlemad avariis osalenud juhid ning tunnistaja I.R. sisuliselt vaidlusaluseid asendeid, tuleb need lugeda defineeritavaks ning kinnitatuks. 6.2.5 Maakohus ei andnud hinnangut tunnistaja K.M. e ütlustele. K.M. võttis süüdistatavatelt ütlused kindlustusjuhtumi kohta. Kuivõrd K.M. e ütlused tõendavad kuriteo toimepanemise tehiolusid. Nendest nähtub, et süüdistatavate seletused on korrektselt kirja pandud – neil oli võimalik seletustega ka tutvuda. Seletustest on üheselt võimalik aru saada, et kokkupõrke hetkel oli kiiruseks 80-90 km/h. Kokkuvõtvalt märgib prokurör, et kindlustusleping eeldab kindlustatud esemele kahju tekkimist kindlustusriskist tingitud ohu realiseerumise tõttu. Seega kindlustusjuhtumi esilekutsumisel ei realiseeru nimetatud risk, vaid süüdlane kutsub sündmuse ise esile. Seega on vajalik sündmuse reaalne toimumine, kuid erinevalt lepingust ei ole tegemist ohu realiseerumisega, vaid kindlustuvõtja enda teoga. Kuna kindlustusjuhtum ei saanud toimuda süüdistatavate väidetud asjaoludel, siis on kindlustusjuhtum lavastatud.

süüdistus. Prokurör esitas süüdistuse valeandmete esitamises tuginedes süüdistatavate kirjalikele seletustele. Süüdistusaktis märgitud väiteid neis kirjalikes seletustes ei olnud, mispeale soovis prokurör üle kuulata kindlustusseltsi töötaja. Kaitsja on seisukohal, et nimetatud tõendit ei saa arvestada, kuna see on esitatud KrMS § 2861 lg 2 p 2 nõudeid rikkudes. 7.2.2 Kaitsja rõhutab, et süüdistus tugines kirjalikule seletusele, mitte tunnistaja K.M. e ütlustele. Kirjalikud seletused ei sisalda aga liiklusõnnetuses osalenud juhtide täpset hinnangut sõidukite kiirusele kokkupõrke hetkel. M. Denisjuki seletus ei käsitle üldse seda asjaolu, E. Pekkoneni seletuses on aga selle andja ebakindel, kas ta jõudis pidurdada. Kohtumenetluse käigus on prokuröri algne süüdistus sisuliselt muutunud, baseerudes seletuse väliselt väidetavalt esitatud selgitustes, mida süüdistatavad eitavad. Tunnistaja K.M. on pikaajalise staažiga uurija, kes seletuse võtmised salvestab. Mingil põhjusel just sel korral salvestused puuduvad. Seega süüdistuse aluseks olevad „valeandmed“ ei ole seletuskirjades kajastatud ning ainsaks allikaks nende koht on kindlustusuurija K.M. e ütlused. Prokurör tugines süüdistuse esitamisel seletustele. Tunnistaja ütlustega ei saa kirjalikku seletust täiendada, sest süüdistus põhineb kirjalikul seletusel. Taotletud tunnistaja on kindlustusseltsi töötaja, kes soovib vältida kindlustushüvitise maksmist liiklusõnnetuses kahjustada saanud sõidukite omanikele. Sama kindlustusselts väljastas prokurörile kirja, mille kohaselt M. Denisjuki tööandja ei ole kunagi olnud selle kindlustusseltsi koostööpartner, kuid XXX OÜ viimaste aastate pangakonto väljavõtted kinnitavad, et If Kindlustus on tellinud kümneid liiklusõnnetuses vigastada saanud sõidukite remonte sellest äriühingust. 7.2.3 Valeandmete esitamine peab KarS § 212 lg 1 järgi olema toime pandud eesmärgiga saada kindlustushüvitist. Kiiruse kohta on mõlemad süüdistatavad esitanud üldsõnalised andmed, mis ei ole väärad. Neid andmeid kinnitavad ka eksperdid. Isegi kui jaatada kuriteokaebuse esitanud kindlustusseltsi uurija ja prokuröri seisukoha õigsust, ei saanud sõidukiirus mõjutada kindlustushüvitise maksmist, kuna süüdistatava juhitud sõiduki kiirus ei mõjuta kindlustusseltsi hüvitamiskohustust. Sõidukite kiirusel võib olla mõju hüvitise maksmisele juhul, kui sõidukijuht sõitis lubatud sõidukiirust ületades – antud juhul oli aga vastuolu selles, et süüdistatavad olevat väitnud oma kiiruse suuremaks, kui see kokkupõrkehetkel oli. Sõltumata sõidukiirusest on kindlustusseltsil kahju hüvitamise kohustus. Seega ei saanud võimalikud ebatäpsused kiirustes luua iseseisvat kahju hüvitamise alust. Kaitsja rõhutab, et süüdistatavad ei andnud seletust sõidukiiruse kohta kokkupõrke hetkel, vaid enne ohusituatsiooni tekkimist. Maakohus on õigesti leidnud, et ohu tekkimisel juht vähendab kiirust, et ära hoida liiklusõnnetust. 7.2.4 Süüdistusaktist nähtuvalt on ainus tegelikkusele mittevastav teave süüdistatavate poolt sõiduki kiiruse ebaõige deklareerimine vahetult kokkupõrke eel. Kaitsja märgib, et kui süüdistatavad oleks tõepoolest esile kutsunud kindlustusjuhtumi süüdistusaktis kirjeldatud viisil, siis ei oleks kindlustusandja hüvitamiskohustus muutunud sellest, millise kiirusega liiklusõnnetuses osalenud sõidukid kokkupõrkehetkel liikusid. Kindlustusseltsi kohustus hüvitada süüdistatavatele tekitatud kahju tekkis sellest, et E. Pekkonen sõitis vastassuunavööndisse. Kui süüdistatavad tõepoolest tahtlikult kutsusid kindlustusjuhtumi esile, siis pidid nad järelikult teadma, et üks sõiduk seisis. Kui süüdistatavad tõepoolest seda teadsid ja oleks selgesõnaliselt kindlustusseltsile selgitanud, et üks sõiduk jõudis enne kokkupõrget seisma jääda, siis ei oleks valeandmeid esitatud, ent õnnetus oleks ikkagi toimunud. Tegelikkuses on M. Denisjuk andnud selgitusi, et vähendas kiirust. Kui kindlustusseltsi töötaja kirjutatud seletuses oleks sisaldunud selline lause, et M. Denisjuk ei pidurdanud enne kokkupõrget, siis ei oleks ta sellele seletusele alla kirjutanud. Süüdistusaktist ei nähtu, kuidas väidetavalt ebaõiged andmed kiiruse kohta said mõjutada kindlustushüvitise väljamaksmist. Süüdistus põhineb oletustel ning järeldustel, mis ei baseeru kogutud tõenditel.

7.2.5 Kriminaalasja läbiva asjaoluna on võetud aluseks, et süüdistatavad väitsid kokkupõrkekiiruseks mõlemal sõidukil 90 km/h. Kõige ilmekamalt nähtub see Lõuna prefektuuri jälitusametniku H.A. u 10.06.2010 ekspertiisimäärusest, kus ekspertiisimaterjalina anti üle avariilised sõidukid, juhtide koostatud kahjuteated ning kindlustusseltsi töötaja poolt kirjutatud juhtide seletuskirjad. Üheski neist tõenditest ei ole määratletud sõidukite kokkupõrkekiiruseid. Ka ohuolukorrale eelnenud kiiruste määramisel on süüdistatavad väitnud, et see ei olnud üle 90 km/h (E. Pekkonen) või oli 80-90 km/h (M. Denisjuk). Seega esitas jälitusametnik ebaõiged lähteandmeid ning küsis nende pinnalt eksperdi arvamust. Täiesti arusaamatuks jääb kaitsjale aga nimetatud ekspertiisimääruse esimese lõigu viimane lause. Miks on vaja tehnikaeksperti ekspertiisimääruse vahendusel teavitada sellest, et liiklusõnnetuses osalenud juhtidel on „eelnevalt esinenud korduvalt analoogseid kahjujuhtumeid“? Kuidas aitab selline teave tehnikaeksperdil esitada loodusseadustel ja erialateadmistel põhinevat arvamust? Kindlustusseltsi poolt esitatud ja menetleja poolt kontrollimata andmed varasemate süüdistatavate mingil viisil seostuvate juhtumite kohta ei sisalda ühtegi „analoogset“ juhtumit. 7.2.6 Ekspertide arvamused on tõendina kasutatavad üksnes osas, mis puudutab sõidukite summaarseid kiiruseid. Liiklusõnnetus toimus pimedas, sõidukite asukohti ei fikseeritud. Seetõttu on sõidukite kokkupõrkejärgsed asendid üksnes oletuslikud ning neid ei saa absoluutsena võtta ka üksikute sõidukite kiiruste hindamisel. Summaarne kiirus ei sõltu sellest, milline on üksiku liidetava suurus, vaid sellest, milline on nende summa. Ekspert L. Teesalu on andnud ütlusi, et ta ei saa kategooriliselt väita, et üks sõiduk kindlasti seisis. 7.2.7 Süüdistuse aluseks olev seletuskiri on kirjutatud kindlustusseltsi uurija poolt tema enda valitud sõnastuses – seda aga on hakatud tõlgendama täiesti uues valguses. Kuna seletuse võtmine ei olnud süüdistatavate enda algatus, siis sisaldab kindlustusseltsi töötaja poolt võetud ja tema poolt kirja pandud seletus juhtunu kirjeldust sellisel viisil, nagu seletuse kirjutaja selle sõnastas. Iga inimese kõnestiil on erinev, iga inimene peab oluliseks erinevaid asjaolusid. Süüdistatavad said aru, et oluline küsimus oli selles, kas nad lubatud sõidukiirust ületasid või mitte. Kui süüdistatavatelt oleks sõnaselgelt küsitud ja nad oleksid sõnaselgelt öelnud, et kiirus kokkupõrke hetkel oli 90 km/h, siis oleks selline sõnaselge kinnitus ka seletuses. Kuivõrd uurija võetud ja tema enda poolt kirjutatud seletuses ei ole kokkupõrkekiirust kirjas, siis ei saa sellist väidet ka süüdistatavatele omistada. 7.2.8 Prokurör heidab maakohtule ette, et viimane „ei ole hinnanud ega analüüsinud, milles seisnes/ei seisnenud kindlustusjuhtumi esilekutsumine“. See etteheide on ebaõige. Prokuröri ülesanne on võistlevas menetluses tõendada, et kindlustusjuhtum kutsuti esile. Tõendamine toimub läbi tõendite. Ainus võimalik tõend on asjaolu, et süüdistatav M. Denisjuk olevat andnud seletuse, et tema sõiduki kiirus kokkupõrkehetkel oli 90 km/h, aga tegelikult oli see 010 km/h. Isegi kui M. Denisjuk oleks sellise seletuse andnud, ei tõenda see kindlustusjuhtumi esilekutsumist. Esiteks ei ole M. Denisjuk andnud seletust, et kiirus kokkupõrkehetkel oli 90 km/h ning teiseks ei tõenda see kindlustusjuhtumi esilekutsumist, vaid üksnes võimalikku eksimist kiiruse hindamisel. Ohusituatsioonis ei jälgi ükski inimene auto spidomeetrit, vaid ohuolukorda ennast ja sellest pääsemise võimalusi. Lavastatud liiklusõnnetuse korral oleks M. Denisjuk andnud ütlused, et peatas sõiduki enne kokkupõrget ning tema seletuses ei oleks olnud isegi teoreetilist vastuolu eksperdi arvamusega. M. Denisjuk nägi vastusõitva auto tulede valguses metslooma varem ning tal oli seetõttu rohkem aega kiiruse vähendamiseks, kui E. Pekkonenil. E. Pekkonen nägi kitse oma tulede valgusvihus enda hinnangul ca 50 meetri kaugusel. Ilmselt oli E. Pekkonen lülitanud oma tuled lähituledele (lähenes vastuliikuv auto), mis valgustavad teed 50-60 meetrit. M. Denisjuk aga nägi metslooma siluetti vastuliikuva auto tulede taustal, st loom varjas vastutuleva sõiduki tulesid. Jahimehe ja igapäevase autojuhina teadis M. Denisjuk, et kui miski varjab vastutuleva sõiduki tulesid (mis

on nähtavad mitme kilomeetri kaugusele), siis peab teel olema mingi objekt. Metsaga piirneval maanteel on selleks suure tõenäosusega metsloom. Seetõttu oligi M. Denisjuk eriliselt ettevaatlik ning vähendas kiirust, et vältida loomale otsasõitu. E. Pekkoneni jaoks aga sellist vastuliikuva auto tulesid varjavat objekti ei olnud, kuna metsloom oli tema teepoolel. 7.2.9 Süüdistatavad ei ole kutsunud esile kindlustusjuhtumit ega ole ka esitanud valeandmeid toimunud liiklusõnnetuse kohta. Maakohus saab hinnata ja analüüsida üksnes seda, kas prokuröri esitatud süüdistus on põhjendatud ja tugineb kogutud tõenditele. Seetõttu on ebaõige prokuröri etteheide maakohtule, et maakohus ei ole analüüsinud, kas kindlustusjuhtum kutsuti esile või mitte. Maakohus saab analüüsida tõendeid, neid prokurör ei esitanud. Süüdistatavate seletused, kohtuistungil antud ütlused ning eksperdiarvamused ei kinnita mitte kindlustusjuhtumi esilekutsumist, vaid üksnes selle toimumist. Ka tunnistajate I.R. u ja K.M. e ütlused ei kinnita, et kindlustusjuhtum oleks esile kutsutud. Tunnistaja I.R. u ütlused kinnitavad, et enne liiklusõnnetust oli M. Denisjuki auto sõidukorras ning M. Denisjuk sõitis oma koju. Tunnistaja aga sõitis M. Denisjukile järgi, et aidata tal teist autot käivitada. RINGKONNAKOHTU POOLT TUVASTATUD ASJAOLUD JA JÄRELDUSED

teepoolele esiotsaga Rõngu poole. Samuti tegi pirueti teine auto- jäädes teepeenrale suunaga Tartu poole. E. Pekkoneni seletuses märgitakse, et 17.12.2009 kella 19 paiku sõitis ta Tartu poolt Elvasse mööda Tartu-Elva maanteed. Peale Elva viadukti umbes 1 km peale viadukti hüppas sõiduteele kits. Sel hetkel oli sõidukiirus mitte üle 90 km tunnis. Tema tõmbas vasakule, et kitsest mööduda. Vastutulevast autost ei õnnestunud mööduda ja toimus kokkupõrge. Peale avariid jäi tema auto poolviltu suunaga Tartu poole. Teine auto lendas tiiruga tagasi esiosa samasse sõidusuunda kust tuli. Avariile eelnevalt ta vist ei jõudnud pidurdada, aga päris kindel ei ole. Lisaks eeltoodud seletustes kajastatule, käsitles maakohus ka mõlema süüdistatava poolt 18.12.2009 kindlustusele esitatud kahjuteadet, milles sisalduv lühiinformatsioon sisuliselt kattub seletustes toodud andmetega, ning hindas süüdistatavate poolt maakohtus antud ütlusi. Süüdistatavad on maakohtus selgitanud, et seletustes, mille võttis neilt If Kindlustuse esindaja, ei pandud kõiki asjaolusid kirja. M. Denisjuki ütluste kohaselt enne kokkupõrget ta pidurdas, mistõttu kokkupõrke hetkel sai kiirus olla tunduvalt väiksem kui eelnev sõidukiirus. E. Pekkoneni ütluste kohaselt enne metslooma tee ääres märgates oli sõidukiirus 90 km tunnis, kuid tehes manöövri vastassuunavööndisse kokkupõrke vältimiseks metsloomaga, ta ka pidurdas. Prokuröri hinnangul on maakohus põhjendamatult suures osas tuginenud süüdistatavate poolt maakohtus antud ütlustele. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on kohustatud hindama kõiki kogutud tõendeid, seejuures ka süüdistatavate poolt kohtuistungil antud ütlusi, samas asjaolu, mil määral kohus otsuse tegemisel tugineb muuhulgas ka süüdistatavate kohtumenetluses antud ütlustele, on kohtu vaba hinnangu küsimus, juhul kui nendele tuginemine ei ole vastuolus menetlusõiguse sätetega. Prokuröri apellatsioonis märgitakse, et maakohus on põhjendamatult jätnud tähelepanuta tunnistaja K.M. e ütlused, kes selgitas nii maa- kui ka ringkonnakohtus seletuste võtmise asjaolusid. Eeltooduga tuleb kriminaalkolleegiumil nõustuda. Tõepoolest on maakohus nimetatud tunnistaja ütlused jätnud hindamata. Süüdistatavate kaitsjad on käesolevas menetluses esitatud kirjalikes seisukohtades jätkuvalt leidnud, et tunnistaja K.M. e ütlusi ei saa tõendina arvestada, kuna see tõend on esitatud KrMS § 2861 lg 2 p 2 nõudeid rikkudes. Ringkonnakohus kaitsjate seisukohaga ei nõustu. KrMS § 2861 lg 2 p 2 kohaselt kohus võib keelduda tõendi vastuvõtmisest kui tõendit ei ole loetletud süüdistusaktis ning kohtumenetluse pool ei ole nimetanud olulisi põhjuseid, miks ta ei saanud taotlust varem esitada. Prokurör taotles kriminaalasja esmakordsel arutamisel maakohtus tunnistaja K.M. e ülekuulamist põhjusel, et ilmnesid uued asjaolud, s.t väidetavalt olevat tunnistaja poolt süüdistatavatelt võetud seletustes jäänud olulised asjaolud märkimata. Selline väide oli ootamatu ning vajas seetõttu tunnistaja küsitlemise teel kontrollimist. Maakohus jättis selle taotluse rahuldamata menetlusökonoomikast lähtudes ning asjaolust, et tunnistaja kui seletuste võtja ütlused ei saa tõendamiseseme asjaolude kohta midagi juurde lisada (1 kd, tl 157-159). Kriminaalasja esmakordselt läbivaatamisel apellatsiooniastmes tunnistaja küsitlemise taotlus rahuldati ning K.M. kuulati ka üle. Kriminaalasja teistkordsel läbivaatamisel küsitles ka maakohus tunnistaja K.M. t, kuid kohtuotsuses omapoolseid seisukohti tunnistaja ütlustele ei andnud. Ringkonnakohus leiab, et kaitsjate osundus KrMS § 2861 lg 2 p 2 nõuete rikkumisele antud juhul ei ole põhjendatud. Prokuröril puudus vajadus tunnistaja K.M. ele süüdistusaktis viidata,

kuna alles maakohtus esmakordsel arutamisel ilmnes vajadus tulenevalt süüdistatavate antud ütlustest selgitada tunnistaja küsitlemise kaudu tema poolt E. Pekkonenilt ja M. Denisjukilt võetud seletuste saamise asjaolusid. Seega oli prokuröri vastavasisuline taotlus asjakohane ning mingit menetlusõiguslikku minetust apellatsioonikohus siin käesoleval juhul ei näe. Seonduvalt tunnistaja K.M. e poolt antud ütluste sisulise hinnanguga märgib kriminaalkolleegium aga järgmist. K.M. on selgitanud oma ütlustes süüdistatavatelt seletuste võtmise asjaolusid, mille kohaselt olid seletused E. Pekkonenilt ja M. Denisjukilt võetud korrektselt ning kõik räägitu sai nendesse ka kirja pandud. Ringkonnakohtu hinnangul ei oma antud tunnistaja ütlused tõendamiseseme asjaolude tuvastamise mõttes aga sisulist kaalu ning nõustub selles osas maakohtu seisukohaga, mis oli analoogne juba selle kriminaalasja esmakordse arutamise käigus (1 kd, tl 159). Prokuratuuri apellatsioonist järeldub, et kõige kaalukamaks tõendiks kinnitamaks süüdistatavate poolt toimepandud kindlustuskelmust on ekspert L. Teesalu poolt antud ekspertarvamus (1 kd tl 69-72) ning maakohus on selle põhjendamatult kõrvale jätnud. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus põhjalikult oma otsuses käsitlenud nii L. Teesalu poolt koostatud ekspertiisiaktiga seonduvat kui ka riiklikult tunnustatud ekspert J. Luppini arvamust. Kohtueelse menetluse käigus teostas liiklustehnilise ekspertiisi ekspert L. Teesalu, kelle arvamuse kohaselt vastavalt akti uurimuslikule osale tuleb pidada tehniliselt ebareaalseks olukorda, kus kokkupõrke hetkel olid teineteise vastu liikuvate sõiduautode Chrysler Voyager ja Volvo S80 liikumiskiirused suurusjärgus 90 km tunnis. Olukord, kus sõiduauto Volvo pöördus kokkupõrke järgselt esiosaga Tartu poole ja peatus Elva suunas parempoolsel teepeenral ning sõiduauto Chrysler paiskus pöördudes tagasi ja peatus oma suunavööndi teepeenral esiosaga Rõngu poole, on tehniliselt võimalik juhul, kui sõiduauto Chrysler kokkupõrke hetkel seisis ja sõiduauto Volvo liikumiskiirus kokkupõrke hetkel oli suurusjärgus 75 km tunnis. J. Luppini antud arvamuse kohaselt, kes kasutas kohtuekspert L. Teesalu poolt 27.10.2010 koostatud ekspertiisiakti lähtematerjalina, sõidukite vigastuste ulatuse alusel määratud vigastuste tekkimise ekvivalentkiirus jääb vahemikku 35-45 km tunnis, mis vastab üksteisele vastu kiirusega 37 km tunnis liikuvate sõidukite kokkupõrkele. Maakohus kuulas ära L. Teesalu ja J. Luppini selgitused teostatud ekspertiiside osas. Ekspert L. Teesalu selgitas, et lähtuti sõidukite algkiirusest ning sõidukite asendist pärast kokkupõrget. Küsimusele, kas J. Luppini ja tema poolt antud arvamuse vahel on vastuolu, selgitas ekspert, et kiiruste osas vastuolu ei ole. Summaarne kiirus on sama. Kokkupõrkejärgsete asendite ja kiiruste vahelist seost ei ole välja toodud, see analüüs puudub. J. Luppini arvamuses ei ole arvestatud autode lõplikke seisuasendeid, n.ö töö on pooleli jäänud. Sõidukite kokkupõrkejärgne asend oli saadud avariis osalenud sõidukijuhtide poolt antud andmetest, seletustest, lähtudes. J. Luppini selgituse kohaselt kokkupõrkejärgne asend autodel ei olnud üheselt määratud, mistõttu kiiruse hinnang ei saanud olla ühene. Siinkohal nõustub ringkonnakohus maakohtu seisukohaga, et L. Teesalu ja J. Luppini küsitlemisest saab järeldada, et lõppseisukohtade võimalikud erinevused on põhjustatud vaid sõidukite avariijärgse asendi arvestamisest või arvestamata jätmisest. Seega on võimalik asuda seisukohale, et sõiduautode kokkupõrkejärgne asend on oluline lõppjärelduste tegemiseks. Ringkonnakohus märgib, et mõlema eksperthinnangu andmiseks oli esitatud ühesugused algandmed, s.t oli olemas sõidukite kiirus, kokkupõrkejärgne asend, sõiduautodel tekkinud vigastused ning kõik need andmed sisaldusid E. Pekkoneni ka M. Denisjuki kahjuteadetes ja

seletustes, mis olid esitatud ekspertiisi tegemiseks ekspert L. Teesalule. Seega on võimalik asuda seisukohale, et vastava arvamuse andmisel mingeid olulisi küsitavusi nii autode kiiruste kui ka sõidukite kokkupõrkejärgses asendis ei olnud. J. Luppin kasutas arvamuse andmisel lähtematerjalina ekspert L. Teesalu poolt koostatud ekspertiisiakti, kuid kasutas järelduste tegemisel seda vaid osaliselt, s.t ei kasutanud järelduste tegemisel andmeid sõidukite kokkupõrkejärgse asendi kohta. Seonduvalt L. Teesalu ekspertarvamusega tuleb märkida veel sedagi, et ekspert selgitas kohtuistungil maakohtus, et sõidukite vigastustest saab järeldada, et sõidukid on liikunud üksteisele vastu. Chrysleri kiirus sai olla 0-10 km tunnis, eeldades et autode asendid pärast avariid on tõesed. Avariijärgne olukord on võimalik üksnes juhul kui Chrysler kokkupõrke hetkel seisis ja sõiduauto Volvo liikumiskiirus kokkupõrke hetkel oli 75 km tunnis. Ringkonnakohus ei pea põhjendatuks maakohtu arvamust, et autode avariijärgne asend ei ole üheselt kindlaks tehtud. Asja materjalide kohaselt on süüdistatavad sõidukite avariijärgset asendit oma vastavates seletustes kirjeldanud ning seda ei ole nad kohtus antud ütlustes muutnud, mistõttu puudub igasugune alus seisukohaks, et sõidukite lõppasendid pärast kokkupõrget ei ole selged. Lisaks on ka tunnistaja I.R. kinnitanud süüdistatavate selgitusi sõidukite avariijärgse asendi kohta (1 kd, tl 149 p). Seega eeltoodud asjaoludest lähtuvalt nõustub ringkonnakohus prokuratuuri apellatsiooni toodud seisukohaga, et ekspert L. Teesalu liiklustehniline ekspertiisiakt (1 kd, tl 69-72) on kohtukõlbulik tõend. Apellatsioonist lähtuvalt saab E. Pekkoneni ja M. Denisjuki süü lugeda tõendatuks sisuliselt ühe tõendi, s.o ekspert L. Teesalu ekspertiisiaktis antud ekspertarvamusega. Ringkonnakohus sellist seisukohta ei pea võimalikuks. Ükski muu tõend, s.o tunnistajate I.R. u ja K.M. e ütlused ei võimalda järeldada, et süüdistatavad ise kutsusid esile kindlustusjuhtumi. Süüdistatavad kindlustusjuhtumi esilekutsumist ja valeandmete esitamist kindlustushüvitise saamise eesmärgil, eitavad. L. Teesalu eelkäsitletud ekspertarvamus ei võimalda ringkonnakohtu hinnangul samuti ümberlükkamatult väita, et E. Pekkonen ja M. Denisjuk ise kutsusid esile kindlustusjuhtumi, sellest saab järeldada vaid avarii toimumist. Süüdistuse kohaselt on E. Pekkonen ja M. Denisjuk väitnud, et mõlema liikuva sõiduki kiirus vahetult enne kokkupõrget oli ligikaudu 90 km tunnis. Kokkupõrke põhjustas objektiivne vajadus vältida ootamatult teele ilmunud takistust, ehk otsasõitu teele hüpanud metsloomale. Tegelikult kokkupõrge selliselt ei toimunud, vaid tegemist oli tahtliku kokkupõrke põhjustamisega eesmärgiga saada kindlustusandjalt kindlustushüvitist. M. Denisjuki süüdistuses osundatud seletusest nähtub, et ta sõitis Elvast Tartu poole. Umbes 50 m kauguselt nägi hüppava looma varju. Vastutulev auto ilmselt samuti reageeris sellele ja keeras vastassuunavööndisse ning toimus kokkupõrge. Tema auto kiirus võis olla 80-90 km tunnis (1 kd, tl 62). E. Pekkoneni süüdistuses osundatud seletusest nähtub, et umbes 1 km peale Elva viadukti hüppas paremalt sõiduteele kits. Sel hetkel oli sõidukiirus mitte üle 90 km tunnis. Avariile eelnevalt ta vist ei jõudnud pidurdada, aga päris kindel ta ei ole (1 kd, tl 60). Eeltoodust nähtub, et mõlemad süüdistatavad on rääkinud võimalikust sõidukiirusest ning ei ole välistatud ka, et E. Pekkonen pidurdas enne kokkupõrget. See tähendab, et nimetatud seletustest ei ole võimalik kindlalt järeldada nagu oleksid süüdistatavad kinnitanud, et vahetult enne kokkupõrget oli kiirus 90 km tunnis. Mõlemad süüdistatavad on rääkinud metslooma nägemisest, millest tingitult tekkiski avariiline olukord, s.t M. Denisjuk keeras vastassuunavööndisse ja toimus kokkupõrge. Kriminaalkolleegium märgib, et asjas kogutud tõendid ei ole süüdistatavate selgitusi avariiolukorra tekkimise kohta metslooma ilmumise

tõttu ümber lükatud. Süüdistatavate selgitused võimaliku sõidukiiruse kohta ei anna samuti alust tõsikindlaks väiteks kindlustusjuhtumi esilekutsumise ja kindlustusjuhtumi kohta ebaõige ettekujutuse loomise kohta. Ringkonnakohus märgib, et E. Pekkoneni ja M. Denisjuki seletusest, millele kohus on eelpool viidanud, ei ole võimalik süüdistuses toodud kindlaid väiteid kiiruse ja võimaliku objektiivse kokkupõrkepõhjuse puudumist järeldada, seda enam, et E. Pekkonen ei olnud kindel asjaolus, kas jõudis pidurdada või mitte. Seega ei saa ainuüksi ekspertarvamusele tuginevalt tuvastada ka süüdistatavate tahtlust panna toime kindlustuskelmust süüdistuses kirjeldatud asjaoludel ja viisil. Lisaks tuleb märkida, et esitatud süüdistuse pinnalt ei ole võimalik mõista, kuidas mõjutab sõidukiiruse kohta ebaõigete andmete esitamine kindlustushüvitise saamist, s.t milline on nendevaheline põhjuslik seos.

Maarika Kuusk

Mati Kartau

Tiit Lõhmus

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.