1-13-3284/35 - Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium - lahend.ee

Kaitsja taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja kriminaalasja tagastamist maakohtule uueks läbivaatamiseks teises kohtukoosseisus või alternatiivselt uue, õigeksmõistva otsuse tegemist ja tsiviilhagi rahuldamata jätmist. Apellandi hinnangul rikkus kohtukoosseis keeldu osaleda enne arutatavas asjas kohtuotsuse tegemist teise üldkorras kohtusse saadetud kriminaalasja kohtulikus arutamises ilma vastava aluseta. Apellant viitab KrMS §-le 2681 lg 1 ja §-le 339 lg 1 p 11, märgib, et KrMS § 315 eristab kohtuotsuse resolutiivosa ja kohtuotsust. Praeguses kohtuajas kuulutati kohtuotsuse resolutiivosa 30. mail k.a. Kohtuotsus oli tutvumiseks kättesaadav 17. juunist 2013.a. Sama kohtukoosseis arutas aga ajavahemikul kuni 17.06.2013 kahte üldkorras saadetud asja (nr 113-4090 ja 1-13-3342). Apellant leiab, et kohus rikkus põhjendamiskohustust ja uuris tõendeid puudulikult ning kohaldas ebaõigesti KarS § 28 sätteid. Maakohus ei käsitlenud õigustavaid tõendeid ega selgitanud, miks ta nendega ei nõustu. Apellant analüüsib süüdistatava ja kannatanu ütlusi ning leiab, et on ülimalt tõenäoline, et J. Sil oli soomlasega vaidlemisel nuga ja see jäi tema kätte, kui tema juurde tuli A. Maurer ja soomlane. See, kas nuga oli lihtsalt Si käes või ta vehkis sellega, ilmselt lõpuni tuvastada ei õnnestugi. Apellant viitab kannatanu ja tunnistajate Saali ning O ja süüdistatava ütlustele, milles kõik kinnitavad, et soome klient oli endast väljas. Lisaks Saalile ja O kinnitas ka tunnistaja L, et ka S oli ärritunud, viimane ka sõimas klienti ja Saali sõnul peaaegu oli kehaline konflikt J ja soomlasega. Kaitsja märgib, et kui S suudab minna tülli sellepärast, et klient küsib tõstukit, siis ei ole alust kahelda, et ta võis vehkida noaga A. Maureri nina ees, nagu viimane väidabki. Karistusregister näitab, et S ei võta õiguskorda eriti tõsiselt. Tõendid viitavad, et Si versioon, et soomlasega või A. Maureriga vestlemise ajal oli ta rahulik ja et A. Maurer ründas teda põhjuseta, ei ole usutav. Kui kannatanu vehkis noaga, siis on loomulik, et A. Maurer ta eemale tõukas.

Maakohus ei ole selgitanud, miks tema arvates pidi A. Maurer rakendama füüsilist karistamist – ükski tõend ei viita, et A. Maurer oleks vägivaldne, ebaadekvaatne vms. Keegi pole väitnud, et „füüsiline karistamine“ oleks tööandja ettevõttes tavapärane. Seetõttu jääb apellandile arusaamatuks, kuidas maakohtul kujunes veendumus, et A. Maurerilt tuleb eeldada töötajate „füüsilist karistamist“. Seetõttu ei nõustu apellant kohtu ühekülgse käsitlusega, et Si tegelik või vahetult eelseisev rünne ei ole usutav. Kui prokuröripoolne tunnistaja ütleb, et peaaegu oli kehaline konflikt J ja soomlasega, siis on kindel, et on aset leidnud Si rünne A. Maureri vastu, mida kannatanu ei soovi mõistagi tunnistada. Igal juhul oli A. Maureri tegevus suunatud vahetult eesseisva õigusvastase ründe tõrjumisele ja on seega õiguspärane. Asjas ei ole tõendeid, et A. Maureri tegevuse eesmärk oli Sile valu tekitada. Seega ka siis, kui nähes ärritunud inimese käes nuga, on A. Maurer üle reageerinud, ei ole hädakaitse piire tahtlikult ületanud. Tema tegu ei ole õigusvastane. Kohus on kohaldanud KarS § 28 sätteid ebaõigesti, otsus on puudulikult põhjendatud. Ka siis, kui mitte nõustuda apellatsioonis eelnevalt tooduga, leiab kaitsja, et KarS § 121 koosseis ei ole täidetud. Kannatanu väidab, et löömist nägid pealt mitu isikut, sh O. O ise seda eitab. Kannatanu ja Saali ütlustes esineb aga vastuolu. Kannatanu väidab, et A. Maurer üritas teda kaks korda lüüa – esimene löök õnnestus, teist õnnestus pareerida. Saali aga väidab vastupidist – esimene löök vist ebaõnnestus, aga teine oli tugev. Vastuolud viitavad reeglina sellele, et üks isikutest ei ole kirjeldatut näinud, vaid on kooskõlastanud ütlusi teise isikuga. Sellised ütlused on ebausaldusväärsed. Seega ei ole võimalik tuvastada, milline löök võis süüdistataval õnnestuda ja seega ka seda, kas S tundis valu. Kaitsja viitab Riigikohtu otsusele nr 3-1-1-50-13, kus on selgitatud KarS § 121 koosseisu ja märgitud, et isik peab tundma tõsiseltvõetavat valu, mida tuleb tuvastada eraldi. Valu tundmine ei saa tugineda pelgalt kannatanu isikulisel eripäral ja löök ning selle tagajärg peab tunduma reaalne ka keskmisele mõistlikule kõrvalseisjale. Iga käeliigutus ei ole hinnatav valu põhjustava löögina. Käesoleval juhul, kui on ebaselge, kas sihtmärki tabas esimene või teine löök, ei saa väita, et see põhjustas tõsiseltvõetavat valu. Kaitsja viitab veel Riigikohtu otsusele nr 3-1-1-60-10 p-s 16 antud selgitustele ja leiab, et süüdistatava süüdimõistmiseks ei piisa löögi tuvastamisest (mis on apellandi arvates tuvastamata), vaid on tarvis eraldi tuvastada valu tundmine. Käesoleval juhul on maakohus tuvastanud valu tundmist viitega üksnes kannatanu ütlustele, rikkudes Riigikohtu juhiseid. Üldreeglina tõsiseltvõetava valu esinemise korral pöördub isik arsti poole või vähemasti võtab valuvaigisteid. Kannatanu aga ei pöördunud perearsti poole ega traumapunkti, ei ole ostnud valuvaigisteid ega isegi kurtnud kellelegi valu kohta. Tsiviilhagi kommenteerides väitis kannatanu, et füüsiline kahju oli väike, ütleme siis neljandik. Seega on selge, et ta ei saanud tõsist valu tunda. Apellant märgib veel, et valu on konkreetne arstiteaduslik termin, mida tuvastatakse ja mõõdetakse vastavalt arstlikele teadmistele. Kaasaegne valuravi sisaldab regulaarset valuvaigisti võtmist ning lisaks veel „vajadusel“ manustamist. Apellandi arvates, kui isik ei vaja valuravi, siis ei ole alust öelda, et isikul esineks valu ja seda ulatuses, mis õigustaks karistusõiguslikku sekkumist. Kaitsja ei pea silmas vaid tõenduslikku poolt – kannatanu võib kogetut liialdada või anda rõõnavaid ütlusi nördimuse või kättemaksu ajendil aga ka

materiaalõiguslikku kategooriat – kui valulävi ületamata jätmise tõttu ei pidanud isik vajalikuks pöörduda arsti poole ega võtta ravimit, siis on küsitav, et kas tegemist on „valuga“ KarS § 121 mõttes, mis õigustaks kriminaalmenetluslikku sekkumist. Kaitsja hinnangul ei saanud käesoleval juhul kuriteokoosseis realiseeruda. Maakohus kohaldas ebaõigesti VÕS § 1054 lg 1 sätteid. Kaitsja püstitab küsimuse, et kas siis kui tsiviilhagi aluseks olev nõue oleks olemas, vastutaks kahju eest mitte süüdistatav, vaid tema tööandja. Maakohus ei ole selle väitega nõustunud, kuid kaitsja peab seda ebaõigeks. VÕS § 1054 reguleeribki vastutust lepinguväliste kohustuste eest, mis tekivad õigusvastastest tegudest. Õigusvastane on tegu, mille sooritamine ei ole lubatav ja mis seadusega ettenähtud juhtudel toob kaasa ka süüteovastutuse. VÕS § 1054 ei näe ette erandit, kui õigusvastane tegu on karistatav kuriteona. Pigem vastupidi, kuna tööandja on töötajast reeglina majanduslikult kindlustatum, kaitseb selline õigusnorm kannatanut. Kaitsja viitab Riigikohtu otsusele nr 3-11-105-10, milles on selgitatud, et tööandja vastutuse rakendamiseks piisab, kui kuriteo toimepanemine sai võimalikuks tänu töösuhtele, kuigi tööülesannete hulka kuriteo toimepanemine ei kuulu. Praegusel juhul ei seadnud keegi kohtumenetluse pooltest ega tunnistajatest kahtluse alla, et intsident leidis aset seoses kannatanu ja süüdistatava töösuhtega. Järelikult esitas kannatanu oma tsiviilhagi ebaõige isiku vastu, hagi tuleb jätta rahuldamata sõltumata kohtuasja ülejäänud tulemustest. Kuna rahalise hüvitise väljanõudmine eeldab VÕS § 128 lg 5 rakenduspraktika kohaselt tugevat valu, siis hagi on ka sisuliselt põhjendamata. Apellant viitab Riigikohtu otsustele nr 33-1-43-11 ja 3-3-1-80-09 ja märgib, et põhiõiguste rikkumine või riive ei pruugi endaga alati kaasa tuua kahju hüvitamist rahas. See oleneb asja sisulisel menetlemisel välja selgitatud asjaoludest ning muuhulgas ka kohtu hinnangust riive intensiivsusele. Mittevaralise kahju kohaseks hüvitamise viisiks võib kahju rahas kompenseerimise asemel olla ka kohtuotsusega kahju põhjustanud teo õigusvastasuse tuvastamine. Samale tulemusele jõuame kui rakendame analoogiat liiklusõnnetusega seotud mittevaralise kahju hindamise korral. Asjas ei ole tõendamist leidnud, et S oleks valu tundnud päeva jooksul või järgmisel hommikul. Ta avaldas, et töölt ta ära ei läinud, samuti ei pöördunud arsti poole. Keegi pole väitnud, et kannatanu oleks valust kiljatanud, oleks valu üle kurtnud, et tal oleks sinikas. Seega, kuivõrd ta valu ei tundnu d, siis ei saa seostada väidetavat hilisemat valu eemaletõukamisega. Kannatanu väited ei ole eluliselt usutavad. Tsiviilhagi on tõendamata, esitatud vale kostja vastu, hagi tuleb jätta rahuldamata. 15.09.2013.a esitas A. Maureri kaitsja apellatsiooni täiendavad põhjendused. Kaitsja märgib, 10.09.2013.a kohtutoimikuga tutvumisel ilmnesid järgmised asjaolud – toimikus puudub süüdistusakt ja tsiviilhagi, 12.06.2013.a määrusega tegi maakohus vaidlustatud kohtuotsuse resolutsioonis muudatused. Määrust kaitsjale kätte toimetatud ei ole. Toimikus puudub dokument, millest nähtuks kaitsja protokolli parandamise taotluse lahendamine. Kaitsjale on teada antud, et tema taotlus protokolli parandamiseks on rahuldatud, kuid selle elektronposti sõnumi väljatrükk on kohtutoimikust puudu. Kaitsja märgib, et süüdistusakt paikneb eraldi toimikus, kuid kohtutoimikus olevas dokumentide loetelus süüdistusakti ei ole. Seega leidis kriminaalasja arutamine aset ilma süüdistusaktita, mis on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse normide olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 1 p 12, lg 2 mõttes.

Kohtukolleegium, tutvunud süüdistusasja materjalide ja apellatsiooniga, kuulanud ära kohtumenetluse pooled, leiab, apellatsioon tuleb jätta rahuldamata, maakohtu otsus on põhjendatud ja seaduslik. Kriminaalmenetlusõiguse normide rikkumist ringkonnakohus ei tuvastanud, materiaalõiguse norme on maakohus kohaldanud karistusseadusele vastavalt. Kohtukolleegium nõustub maakohtu otsuse põhiosa asjaoludega ega pea neid KrMS §-s 342 lg-s 3 p-s 1 sätestatust lähtudes vajalikuks täies ulatuses korrata. Apellatsiooniga seonduvalt märgib kohtukolleegium järgmist. Apellatsioonis esitatud väide, nagu oleks maakohus rikkunud KrMS §-s 2681 lg 1 ettenähtud nõuet (üldkorras kriminaalasja arutava maakohtu kohtukoosseisu liikmed ei või enne selles asjas kohtuotsuse tegemist osaleda teise üldmenetluses kohtusse saadetud kriminaalasja kohtulikus arutamises), on eksitav. Maakohus kuulutas oma otsuse resolutsiooni 30. mail 2013. See tähendab, et maakohus oli oma otsuse teinud ning sellel kohtukoosseisul puudusid igasugused kriminaalmenetlusseadusest tulenevad takistused pärast 30. maid järgmiste üldkorras kohtusse saadetud kriminaalasjade arutamiseks. Järgmisena leiab apellant, et maakohus on rikkunud põhjendamiskohustust ja uurinud tõendeid ühekülgselt. Kohtukolleegium apellandiga ei nõustu ning osutab siinkohal Riigikohtu kriminaalkolleegiumi poolt korduvalt väljendanud seisukohale, mille kohaselt kriminaalmenetluses lasub tõendite esmase hindamise kohustus esimese astme kohtul. Riigikohtu praktikas on ringkonnakohtu tõendite hindamist puudutavate volituste osas asutud seisukohale, et ringkonnakohtul on õigus esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis, kui selleks on veenvad põhjused. Lisaks sellele on Riigikohtu kriminaalkolleegium korduvalt märkinud, et kui erinevad kohtud hindavad tõendeid ning nendest tehtavaid järeldusi olulisel määral erinevalt, peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ja

mis viivad enda koostoimes või ka eraldivõetult maakohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega (vt Riigikohtu otsused nr 3-1-1-17-03; 3-1-1-77-05; 3-1-1-89-06; 3-1-185-07 jt). Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole maakohus tõendite hindamisel vigu teinud. KrMS § 61 lg 1 keelab ühtede tõendite eelistamise teistele aprioorselt, neid kogumis hindamata. Kõigi tõendite hindamine kogumis kohtu siseveendumuse alusel KrMS § 61 lg 2 järgi eeldab tõendite kaalumist, nende usaldusväärsuse hindamist ja vastuolu korral otsustamist, millisele tõendile tugineda (vt nt Riigikohtu otsused nr 3-1-1-88-06, p 11 ja 3-11-127-06, p 6). Neist Riigikohtu poolt korduvalt väljendatud selgitustest KrMS § 61 lg 1 ja 2 tõlgendamisel on maakohus oma otsust tehes lähtunud. Vaidlustatud kohtuotsusest tuleneb selgesõnaliselt, et kohus on kõiki asjaolusid, mis enda olemuselt on olnud käesoleva süüdistusasja lahendamisel asjakohased ning mis võisid mõjutada tõendite hindamist, ka arvestanud. Maakohus on tõendeid analüüsinud igakülgselt - nii süüdistatava kui kannatanu ja tunnistajate ütlusi on omavahel võrreldud, kohus on toonud välja ütluste omavahelise riimumise ja vastuolud ning lisaks sellele andnud ütlustele hinnangu ka elulise usutavuse aspektist (otsuse lk 2-5). Tuleb märkida sedagi, et ka kaitseargumentidest tulenevaid järeldusi on maakohus analüüsinud ja need põhjendatult kummutanud. Maakohtu otsuses on selgesti jälgitavalt ja objektiivselt analüüsitud ka süüdistatava ütlusi ning leitud põhjendatult, et need ei ole usaldusväärsed. Apellatsioonis esitatud tõendite analüüsis puudub aga kohtukolleegiumi hinnangul igasugune loogika. Kohtukolleegium peab vajalikuks siinjuures osundada, et kohtuotsuse põhistustega mittenõustumine ei tähenda põhjenduse puudumist (vt Riigikohtu otsused nr 3-1-1-1-03; 3-1-1-139-05; 3-1-1-23-11). Puutuvalt KarS § 28 sätete kohaldamisse rõhutab kohtukolleegium, et maakohus ei tuvastanud, et A. Maurer hädakaitseseisundis oleks olnud. Ükski tõend ei anna alust väita, et J. S A. Maurerit või Soome klienti rünnanud oleks. Seda väidab üksnes süüdistatav, kuid maakohus on süüdistatava sellekohased ütlused põhjendatult kummutanud ja nagu öeldud, hinnanud ka selle väite elulist usutavust. Kaitsja kordab apellatsioonis juba maakohtus esitatud väidet, nagu oleks kannatanu J. Si näol tegemist õiguskorda eirava isikuga. Nagu maakohuski oma otsuses, rõhutab kohtukolleegium, et kaitsja väide on alusetu, lausa kohatu. Et kannatanut on väärteokorras 2010. ja 2011.a kokku kahel korral liiklusseaduse alusel karistatud, ei anna alust talle ette heita loomuomast vägivaldsust või ebaadekvaatset käitumist. Apellatsioonis viidatakse tunnistaja H. Saali ja kannatanu J. Si ütlustele ja leitakse, et neis on vastuolu, mis ei võimalda tunnistaja ütlusi usaldusväärseks pidada. Nimelt on kannatanu väitnud, et A. Maureri esimene löök tabas teda, teist õnnestus tal pareerida. H. Saali väitel olnud aga vastupidi – teine löök tabas ja oli tugev. Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole tegemist vastuoluga, mis tingiksid tunnistaja H. Saali ütluste ebausaldusväärseks tunnistamise tõendite hulgast kõrvalejätmise. Fakt on see, et H. Saali nägi löömist, nägi, kuidas A. Maureri jalg tõusis ning kuidas põlvega antud löögi peale J. S ennast kõverasse tõmbas /tl 30/. Maakohus on õigesti oma otsuses märkinud, et KarS § 121 koosseisu täidab ka valu põhjustanud kehaline väärkohtlemine, s.o inimese keha mõjutamine viisil, mis ei ole normaalsetes inimestevahelistes suhetes aktsepteeritav (sotsiaalselt adekvaatne). Löömine ja peksmine on näited sellisest kohtlemisest. Koosseisu täitmiseks on oluline, et kehaline väärkohtlemine põhjustaks tagajärjena valutunnet. Löömine jalaga kõhu piirkonda on juba oma olemuslikult piisava intensiivsuse juures valu tekitav. Mingit alust ei ole kahelda kannatanu ütlustes selle kohta, et valu hakkas ta tundma pärast lööki ja see valu andis tunda

järgmise hommikuni. Kohtukolleegium nõustub maakohtuga ega soostu apellandi väitega, nagu oleks kohtuotsus selles osas põhjendamata. Riigikohtu otsuses nr 3-1-1-50-13, millele ka kaitsja apellatsioonis viitab, on selgitatud, et KarS § 121 kaitseb inimese füüsilist tervist. Rääkides konkreetselt löömise koosseisualternatiivist, saab see tähendada üksnes valu tekitamist ja järelikult on süüdlase karistamine löömise eest võimalik vaid olukorras, kus kannatanu löögi tõttu valu tunneb. Samas tuleb see, et kannatanu löögi tõttu tõepoolest valu tundis, eraldi tuvastada. Valu tundmine ei saa tugineda pelgalt kannatanu isikulisel eripäral ja löök ning selle tagajärg peab tunduma reaalne ka keskmisele mõistlikule kõrvalseisjale. Käesolevas asjas pole maakohus sugugi kannatanu isikulisele eripärale tuginenud. Kohus tuvastas vaieldamatult, et A. Maurer J. Sile jalaga kõhu piirkonda lõi. Sellise löögi tagajärjel valu tundmine on täiesti reaalne keskmisele kõrvalseisjale. Siinkohal osutab kohtukolleegium tunnistaja H. Saali ütlustele, mille kohaselt ta nägi, kuidas A. Maurer kannatanut lõi ja kuidas kannatanu ennast löögist kõverasse tõmbas. Apellatsioonis esitatud arusaam, mille kohaselt juhul kui isik ei vaja valuravi ega pöördu arsti poole valu tuvastamiseks ja ravi määramise tuvastamiseks, ei ole alust öelda, et isikul esineks valu, mis õigustaks karistusõiguslikku sekkumist, ei ole kooskõlas KarS § 121 mõttega ega ka Riigikohtu praktikaga. J Si poolt esitatud tsiviilhagi läbivaatamisel on maakohus lähtunud asjakohastest materiaalõiguse normidest ega ole rikkunud menetlusnorme. Maakohtu seisukoht, mille kohaselt on kannatanu mittevaralise kahju nõue põhjendatud, on igati motiveeritud. VÕS § 1054 lg 1, millele apellant viitab ning millest tulenevalt on hagi esitatud ebaõige isiku vastu, ei ole käesoleval juhul kohaldatav. Nagu eelpool öeldud, on kohtukolleegiumi hinnangul maakohtus vaieldamatult tõendamist leidnud, et kannatanu A. Maureri poolt antud jalahoobist valu tundis. Apellandi poolt esitatud asjaolud – kannatanu ei lahkunud töölt pärast löögi saamist, ei kiljatanud valust, ei kurtnud valu üle, ei viidanud sinikale ega pöördunud arsti poole, ei kummuta ega sea kahtluse alla maakohtu poolt tuvastatut ning kohtuotsuses esitatud seisukohti.

Kaitsja on apellatsiooni täiendustes vaidlustanud muuhulgas ka maakohtu 12. juuni 2013.a määruse, millega kohus tegi oma otsusesse KrMS § 306 lg 5 alusel parandusi. 23.09.2013 esitas kaitsja ka määruskaebuse, milles taotleb maakohtu 12.06.2013.a määruse tühistamist. Kuivõrd kohtutoimikus puuduvad andmed selle kohta, et kohtuotsuses paranduste tegemise määrus oleks saadetud menetlusosalistele, siis kohtukolleegium lähtub kaitsja poolt esitatud väitest, mille kohaselt sai ta määrusest teada 10.09.2013 ringkonnakohtus toimikuga tutvudes. Seega on 12.06.2013.a määrus vaidlustatud tähtaegselt. Kaitsja poolt apellatsiooni täiendustes ja määruskaebuses esitatud seisukohtadega kohtukolleegium aga ei nõustu. Maakohtu otsuse resolutsioonis on lause „VÕS § 1043; 1045 lg 1 p 2, 3; § 1050; § 130 lg 2 alusel rahuldada J S tsiviilhagi ja välja mõista Aare Maurerilt 200 eurot mittevaralise kahju katteks“. Oma 12.06.2013.a määrusega on kohus 30.05.2013.a otsuse resolutsiooni parandanud ning jätnud sellest välja tsiviilhagi väljamõistmisel õigusvastasuse aluse VÕS § 1045 lg 1 p 3 ja viite kehtetule sättele VÕS § 130 lg 2. Peale selle on lisatud määrusega kohtuotsuse resolutsiooni kannatanu arvelduskonto number. Kohtuotsuse põhiosast nähtub, et maakohus ei ole tsiviilhagi lahendamisel ei VÕS §-st 1045 lg 1 p 3 lähtunud ega viidanud ka kehtetule VÕS §-le 130 lg 2 vaid on lähtunud VÕS § 134 lg-st 2 ja 5, mille kohaselt tuleb isikule kehavigastuse tekitamisest, tema tervise kahjustamisest mittevaralise kahju hüvitiseks maksta mõistlik rahasumma, arvestades sealjuures rikkumise raskust ja ulatust ning kahju tekitaja käitumist ja suhtumist kahjustatud isikusse pärast rikkumist. KrMS § 306 lg 5 lubab teha kohtuotsusesse üksnes tehnilist laadi muudatusi ning parandada ilmseid ebatäpsusi. Oluline on, et kohtuotsuses vigade parandamise korras ei muudetaks kohtuotsuse ühtegi osa sisuliselt (vt Riigikohtu otsus nr 3-1-1-29-08). Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole maakohus oma 12.06.2013.a määrusega kohtuotsuses sisulisi muudatusi teinud, parandatud on ilmseid ebatäpsusi. Sisulise muudatusena ei saa käsitada ka kannatanu arvelduskonto numbri lisamist, sellega on kohus muutnud oma otsuse hõlpsamini täidetavamaks. Kohtukolleegium on seisukohal, et määruskaebuses esitatu on põhjendamatu ega saa kaasa tuua kohtumääruse ja sellest tulenevalt ka kohtuotsuse tühistamist. Ülaltoodust lähtudes ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 1 jätab ringkonnakohus Harju Maakohtu 30. mai 2013.a otsuse muutmata, apellatsiooni ja määruskaebuse rahuldamata.