1-13-8081/12 - Harju Maakohus Liivalaia kohtumaja - lahend.ee

Samuti võttis ta 23.02.2013 kella 13.35 ajal Narvas Tallinna mnt 41 asuvas kaupluses Reserved jope ja spordikampsuni koguväärtusega 95,98 eurot, möödus kassadest kauba eest tasumata, kuid peeti turvatöötaja poolt kinni. Samuti tungis ta 24.04.2013 ajavahemikul 09.00 – 16.00 akna kaudu ebaseaduslikult ja valdaja tahte vastaselt sisse Tallinnas XXXasuvasse korterisse ja võttis kaasa Anna Ivanovale kuuluva televiisori Philips LCD väärtusega 50 eurot. Nende tegudega pani I. Semeikin toime süstemaatilise varguse, mis seotuid sissetungimisega, s.o. KarS § 199 lg 2 p 8, 9 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Poolte seisukohad Prokurör leidis, et varguste toimepanemine on tõendamist leidnud ja süüdistatava käitumine on õigesti kvalifitseeritud. B.V on ka ise oma süüd tunnistanud. Võimaliku karistusena näeb prokurör vaid vangistust. Isikut on varem varavastaste kuritegude eest korduvalt karistatud ning käesolevas asjas on ta toime pannud 3 vargust. Seega ei ole süüdistatav teinud vajalikke järeldusi ning varasemad vangistused ei ole olnud piisavaks vahendiks, et panna teda õiguskuulekalt käituma. Karistus peab olema eelmisest raskem. Karistuseks KarS § 199 lg 2 p 8, 9 järgi taotles prokurör 1 aasta vangistust, mida lühendada kolmandiku võrra ja kandmisele kuuluvat 8-kuulist vangistust suurendada eelmise otsusega mõistetud karistuse – 1 kuu ja 15 päeva vangistuse võrra. Liitkaristuseks KarS § 65 lg 1 ja § 64 lg 1 alusel mõista 9 kuud ja 15 päeva vangistust, millest maha arvata eelvangistuses viibitud aeg. Lõplikuks karistuseks taotles prokurör 9 kuud 12 päeva vangistust algusega 02.09.2013. Hagi kuulub rahuldamisele ning B.V-lt tuleb välja mõista ka kriminaalmenetluse kulud. Kaitsja kvalifikatsioonile ja kuritegude tõendatusele vastu ei vaielnud, kuid prokuröri taotletud karistusettepanekut pidas liialt rangeks. Lähtuda tuleb süü suurusest, mitte varasemate karistamiste arvust. Kaitsja rõhutas, et süüdistatava elukaaslane viibis hiljuti haiglas ning peres on väike laps. Lisaks tuleb arvestada süüdistatava puhtsüdamliku kahetsusega ning asjaoluga, et B.V ei ole teadlikult menetlusest kõrvale hoidunud. Pärnu Maakohtus arutatud kriminaalasja tulnuks lahendada ühes menetlus antud asjaga. Sundraha teistkordne väljamõistmine ei ole põhjendatud, kuivõrd eelmise otsusega on see temalt juba välja mõistetud ning kriminaalasjade eraldi arutamine ei olnud tingitud B.V käitumisest. Ülejäänud menetluskulud palus kaitsja ajatada 12 kuu peale. Tuvastatud asjaolud ja kohtu järeldused Kohtuistungil kontrollitud tõendite alusel on kohus jõudnud veendumusele, et B.V süü talle inkrimineeritud kuritegude toimepanemises on tõendamist leidnud ja tema käitumine on õigesti kvalifitseeritud. Vargus 07.02.2013 Tallinnas Akadeemia tee 11 hostelist on tõendatud MTÜ TTÜ Üliõpilasküla avaldustega 07.02.2013 televiisori varguse kohta (lk 4-7; 36-40); Grinlait Kinnisvara OÜ lepinguga teleri pantimise ja selle eest 41 euro saamise kohta (lk 114) ning tunnistaja Katre Sepa (Sepp) ütlustega (lk 14-16; 41-42). Viimane selgitas, et 07.02.2013 tuli administraatori laua juurde B.V, kes soovis hostelis viibimise aega pikendada ning lubas naastes raha tuua. Kuna süüdistatav mitme tunni jooksul tagasi ei tulnud, saadeti tuppa koristaja. Koristaja avastas, et meesterahva asju toas ei olnud ning sealt oli kadunud hosteli televiisor.

Kahtlustatavana ülekuulamisel (lk 31-32) ei eita B.V toimepandud vargust, kinnitas tunnistaja ütlusi, et ööbis ööl vastu 07.02.2013 Academic Hostelis, ütles järgmisel päeval administraatorile, et rendib toa veel üheks päevaks ning lahkus televiisoriga hostelist. Televiisori andis B.V enda sõnul pandimajja, kus ta sai selle eest umbes 40 eurot. Vargus 23.02.2013 Narvas Tallinna mnt 41 asuvas Reserved kauplusest on tõendatud Astri keskuse turvatöötajate Xxx(x) (lk 65-71) ja XXXütlustega (lk 46-48), kes pidasid B.V kauplusest väljumisel kinni ning kelle kotis avastati jope ja kampsun, mille eest ei olnud makstud. Tunnistajate ütlusi üleriiete varguse kohta kinnitavad LPP Retail Estonia OÜ avaldus õiguserikkumise kohta (lk 59-60) ja kaupluse juhataja Inna Kuninga (Kuningas) ütlused (lk 72-76) ning teo toimepanemist B.V poolt tema kahtlustatavana kinnipidamise protokoll (lk 49-52). Süüdistatav B.V ei eitanud oma süüd jope ja kampsuni varguses ning andis kohtueelses menetluses (lk 54-57; 61-64) toimunu kohta teiste tõenditega kooskõlas olevaid ütlusi. Süüdistatava sõnul pani ta kaupluses kapsuni ja jope fooliumkotti, välja viia seda aga ei õnnestunud, kuna turvatöötajad pidasid ta kauplusest väljumisel kinni. Vargus 24.04.2013 Tallinnas XXX asuvast korterist on tõendatud kannatanu XXXütlustega (lk 83-87; 110-111), kes avastas süüdistuses märgitud päeval, et tema kodu aken on avatud ning suurest toast televiisor kadunud. Kannatanu oli veendunud, et teleri varastas B.V, kes eelmisel päeval tema juures ööbis. Kannatanu ütlusi kinnitab sündmuskoha vaatlusprotokoll XXXkorterist (lk 88-97), millest nähtuvalt korteri aknal ja uksel murdmisjäljed puuduvad ning elutoas on telerialus, mille peal telerit ei ole, küll aga juhtmed, digiboks ja VHS mängija. Lisaks eelöeldule tõendab varguse toimepanemist B.V poolt pandimaja A-Pant töötaja XXX(lk 99-103), kes andis varastatud televiisori ja pandimajaga sõlmitud lepingu koopia vabatahtlikult üle ning asitõendi vaatlusprotokoll (lk 104-106), milles vaadeldi kannatanule kuuluvat telerit ja pulti. Süüdistatav B.V ei eitanud oma süüd teleri varguses ning andis kohtueelses menetluses (lk 107-109) toimunu kohta teiste tõenditega kooskõlas olevaid ütlusi. Süüdistatav kinnitas ülekuulamisel, et ööbis 23.04.2013 õe korteris, järgmisel päeval jättis akna avatuks, hiljem sisenes läbi akna, võttis teleri ning viis selle Vilde tee 96 asuvasse pandimajja. Tsiviilhagi Kannatanu MTÜ TTÜ Üliõpilasküla on esitanud teleri vargusega seoses tsiviilhagi varalise kahju nõudes summas 134 eurot (lk 44). Nõude kinnituseks on esitatud ka teleri maksumust tõendava arve (lk 43). Varastatud teleri maksumuse kohta on ütlusi andnud ka XXX. VÕS § 1043 kohaselt tuleb teisele isikule tekitatud kahju hüvitada, kui kahju tekitaja on kahju tekkimises süüdi. VÕS § 1045 lg 1 p 5 järgi on kahju tekitamine õigusvastane eelkõige siis, kui see tekitati kannatanu omandi või sellega sarnase õiguse või valduse rikkumisega. VÕS § 127 lg 4 kohaselt peab isik kahju hüvitama üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg (põhjuslik seos). Kohus leiab, et kannatanu tsiviilhagi varalise kahju nõudes on põhjendatud ja kuulub täies ulatuses rahuldamisele. Nii tunnistajate kui ka süüdistatava enda ütlustega on tõendatud, et

televiisori varastas B.V. Hagi suuruse kohta ei ole süüdistatav ega kaitsja vastuväiteid esitanud ja on sisuliselt hageja nõude õigeks võtnud. Tõendeid kogumis hinnates leiab kohus, et B.V süü kõigis eelmainitud vargustes on leidnud täielikult tõendamist, teod on õigusvastased ning puuduvad süüd välistavad asjaolud. B.V on varem 9 korral varavastaste kuritegude eest kriminaalkorras karistatud. Käesolevas kriminaalasjas süüdistatakse B.V varguste toimepanemises ajavahemikul 07.02.-24.04.2013, s.o vähem kui kolme kuu jooksul kolmes varguses. Eeltoodust nähtub, et vargused olid kujunenud B.V elustiiliks ja harjumuseks, sel viisil hankis ta endale eluks vajalikku ning põhjust on rääkida süstemaatilisest vargusest. A. Ivanova vara hõivamiseks sisenes süüdistatav akna kaudu võõrasse eluruumi, mistõttu on see vargus toime pandud sissetungimisega. Seega on süüdistatava käitumine õigesti kvalifitseeritud KarS § 199 lg 2 p 8, 9 järgi ehk tegemist on süstemaatilise vargusega, mis ühes episoodis oli seotud sissetungimisega. Karistuse mõistmisel juhindub kohus KarS § 56 sätetest, s.o lähtub süüdistatava süüst, võtab arvesse karistust kergendavaid või raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ning lähtuda tuleb ka õiguskorra kaitsmise huvidest. KarS § 199 lg 2 näeb karistusena ette rahalise karistuse või kuni viieaastase vangistuse. B.V on eeluurimisel ja kohtuistungil oma süüd täies ulatuses tunnistanud ja toimepandut kahetsenud ning kohus loeb seda karistust kergendavaks asjaoluks. Karistust raskendavad asjaolud puuduvad. Süü suurust iseloomustavad teo toimepanemise asjaolud, aga ka vargustega tekitatud kahju suurus. Vara väärtus, mida B.V varastas või varastada püüdis, ei olnud suur. Süüdistatava käitumist ilmestab samas ka tema järjekindlus varavastaste kuritegude toimepanemisel, soovimatus ise endale elatist hankida, vaid elada jätkuvalt teiste kulul, võõra vara arvel. Uue kuriteo pani ta toime vähem kui neli kuud peale vanglast vabanemist. 23.02.2013 peeti B.V kauplusevargusega seoses kahtlustatavana kinni. Ta tunnistas oma süüd, kahetses ning ta vabastati. Juba kaks kuud hiljem varastas ta uuesti. Seega on B.V oma käitumisega näidanud, et ta ei suuda kiusatustele vastu panna ning kui näeb võimalust varastada, siis ta seda teeb. Varasemad karistused ei ole talle positiivset mõju avaldanud. Kohus ei pea võimalikuks karistada B.V varguste eest kergemaliigilise karistusega, s.o rahalise karistusega, sest selline karistus ei oleks tema puhul täidetav. Süüdistatavale väärtegude eest mõistetud rahatrahvid on suuremas osas senini tasumata. Enne vahistamist ta ametlikult ei töötanud, maksuameti andmetel oli tema kogutulu 2012. aastal vaid 596 eurot (lk 144). Tasuda tuleb tal ka süüdimõistva kohtuotsusega kaasnevad menetluskulud ning hüvitada kannatanule vargusega tekitatud kahju. Kergemaliigilise karistuse mõistmine ei vastaks ka B.V süü suurusele ega oleks piisavaks vahendiks, et mõjutada teda mitte enam toime panema uusi süütegusid. Arvestades seda, et varastatud vara väärtus ei olnud suur, varastatu on suures osas rikkumata tagastatud, samuti seda, et B.V tunnistas oma süüd, kahetses ning andis selgitusi, mille alusel oli A. Ivanoval võimalik oma vara tagasi saada, peab kohus põhjendatuks karistada teda

vangistusega sanktsiooni alammäära lähedaselt, s.o mõista talle 3 kuud vangistust. Lühimenetlusest tingituna tuleb mõistetud karistust kolmandiku võrra vähendada ning kandmisele kuulub 2 kuud vangistust. Arutatavad kuriteod on toime pandud enne 04.09.2013 Pärnu Maakohtu otsust, mistõttu liitkaristus tuleb mõista KarS § 65 lg 1 ja § 64 lg 1 alusel. Mõistetavat karistust peab kohus põhjendatuks suurendada eelmise kohtuotsusega mõistetud vangistuse (1 kuu 15 päeva) võrra ning liitkaristuseks tuleb mõista 3 kuud ja 15 päeva vangistust. Eelmise otsuse järgi on B.V ära kandnud karistuse ajavahemikul 02.09-03.10.2013.Karistusaja hulka tuleb KarS § 68 lg 1 alusel lugeda ka eelvangistusaeg 23.-25.02.2013, s.o. 3 päeva. Seega algusega 02.09.2013 tuleb B.V ära kanda 3 kuud ja 12 päeva vangistust. Kohus hindab süüdistatava kohtuistungil väljendatud soovi asuda tööle ning toetada oma perekonda. Karistusest vabastamist ja tema allutamist käitumiskontrollile ei pea kohus aga sellegipoolest võimalikuks. Süüdistatav on ise oma käitumisega näidanud, et ta ei püsi kaua samas elukohas, vaid tavatseb liikuda Eesti erinevates paikades ning seal varavastaseid tegusid toime panna. Oma elukoha osas on süüdistatav andnud mitmeid erinevaid andmeid ning menetlejal on olnud raskusi tema leidmisel. Pole mingit alust eeldada, et kriminaalhooldaja järelevalve all olles tema käitumine muutub. Teo toimepanemise asjaolud ega süüdlase isik ei võimaldada kohtu arvates B.V karistusest tingimisi vabastada, mistõttu pole alust kohaldada tema suhtes KarS § 74 sätteid nagu taotles süüdistatav ise oma viimases sõnas. Arutatavas kriminaalasja oli B.V suhtes valitud tõkendiks elukohast lahkumise keeld. Kohtuotsuse täitmise tagamiseks valib kohus B.V uueks tõkendiks vahistamise alates kohtuotsuse kuulutamisest ja seda tõkendit kohaldatakse kuni otsuse jõustumiseni või mõistetud karistusaja saabumiseni. Menetluskulud KrMS § 180 lg 1 kohaselt hüvitab süüdimõistva otsuse korral menetluskulud süüdimõistetu. Käesolevas asjas on KrMS § 175 lg 1 p 4 ja 5 alusel menetluskuludeks määratud kaitsjale makstav tasu (osalemise eest eeluurimisel ja kohtuistungil kokku summa 254,40 eurot) ning kriminaaltoimiku materjalist koopia tegemise kulud (0,45 eurot). Süüdimõistva kohtuotsusega kaasneva sundraha jätab kohus välja mõistmata, kuivõrd see on välja mõistetud juba Pärnu Maakohtu 04.09.2013 otsusega ning süüdistatav ei kanna vastutust selle eest, et tema suhtes arutatavaid kriminaalasju menetleti eraldi. Juba Pärnus kinnipidamisel taotles ta kriminaalasjade ühendamist, kuid menetleja otsustuse kohaselt on vargusi arutatud erinevates menetlustes. Arvestades süüdimõistetu varalist seisundit ning asjaolu, et hüvitada tuleb kuriteoga tekitatud kahju, siis kohene menetluskulude hüvitamine käib talle ilmselt üle jõu. Seetõttu annab kohus KrMS § 180 lg 3 alusel võimaluse menetluskulude tasumiseks osade kaupa, s.o 12 kuu jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest. Kohtule ei ole esitatud andmeid või tõendeid, mis tingiksid osa menetluskulude riigi kanda jätmist. Menetlusnormid, millest kohus lähtub otsuse tegemisel, on KrMS §-d 175, 179, 180, 238, 306, 311 - 313. Kohtunik