Kohtulahend

Edasikaebamise kord Kohtuotsust on võimalik vaidlustada kassatsiooni korras Riigikohtus 30 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtu kaudu. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus advokaadist kaitsja vahendusel. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatada ringkonnakohtule kirjalikult 7 päeva jooksul.

SÜÜDISTUS:

21.08.2008.a kviitung 110643 summaga 600 krooni, AS Tallinna Kaubamaja 21.08.2008.a arve nr 156280 summaga 388.55 krooni, AS Rautakesko 21.08.2008.a arve nr 81050258 summas 77 krooni, AS Silikaat Mööbel 05.09.2008.a arve nr 08135337-6 summaga 362 krooni, AS Rautakesko 12.09.2008.a arve nr 81177724 summaga 39 krooni, OÜ Kotryna 30.09.2008.a arve nr 1013916 summas 233.75 krooni, OÜ Kotryna 03.10.2008.a arve nr 2023763 summas 293.25 krooni, AS Münt 07.10.2008.a arve nr 2080888 summas 2500 krooni, OÜ Kotryna 10.10.2008.a arve nr 2024237 summas 2074 krooni, Rimi Eesti Food AS 29.05.2010.a arve nr 0209 summas 373.20 krooni, AS Prisma Peremarket 29.05.2008.a arve summas 482.99 krooni, Rimi Eesti Food AS 01.06.2009.a arve nr 0424 summas 721.49 krooni, AS Gallery Baltic 04.06.2009.a arve summas 529 krooni Sellise oma tegevusega jättis Kadri Veskimeister omaniku kestavalt varast ilma ning muutis selle endale kuuluvaks, kahjustades sellega võõrast omandit. Arvestades, et ettevõtte kontolt ja ka sealt võetud sularaha eest nimetatud arvete tasumises ilmneb väliselt ka omastamistahe, on enda kasuks pööramine Kadri Veskimeister käitumises tuvastatud objektiivse teona, täites sellega omastamise objektiivse koosseisu tunnusena omastamistahte manifesteerimise. Samuti on tuvastatud, et Kadri Veskimeister esineb usaldatud vara omanikuna, väljendades omanikusarnast seisundit, sh nautides sellest saadavat hüve, mistõttu on antud tegude puhul tegemist Kadri Veskimeister poolt vara isiklikuks kasuks pööramisega (oma arvete eest tasumine). Arvestades aga asjaolu, et süüdistataval puudusid sellisteks toiminguteks volitused ning samuti ei ole vara kasutatud OÜ Pessa Lastehoid huvides, on toimunud vara enda kasuks pööramine ebaseaduslikult. Seega Kadri Veskimeister OÜ Pessa Lastehoid juhatuse liikmena temale usaldatud võõra vara ebaseaduslikult enda kasuks pööramisega kokku summas 40 142.08 krooni, pani toime KarS § 201 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

PÄRNU MAAKOHTU OTSUS:

KAITSJA APELLATSIOON:

juhatuse liikmeks olemist, sh perioodi, mil K. Veskimeister oli juhatuse liige, ei ole käesolevas kriminaalasjas võimalik tõekindlalt tuvastada, et süüdistatav oli OÜ Pessa Lastehoid juhatuse liige ning et talle oli tehingu alusel usaldatud OÜ Pessa Lastehoid vara. Seega oleks maakohus pidanud KrMS § 7 lg 3 alusel in dubio pro reo põhimõttel lugema K. Veskimeistri poolt OÜ Pessa Lastehoid juhatuse liikmeks olemise tuvastamatuks ning lugema, et K. Veskimeister pole rikkunud kohustust kutsuda kokku OÜ Pessa Lastehoid osanike koosolek. Kui isik pole juhatuse liige, on KarS § 380 objektiivne süüteokoosseis täitmata. Olukorras, kus maakohus on leidnud, et süüdistatav on teinud ettevõtlusega mitteseonduvaid kulutusi ja väidetavalt rikkunud juhatuse liikmena sisesuhte tingimusi, saanuks kõne alla tulla eelkõige KarS § 217 2 lg 1 rakendamine, mitte aga KarS § 201 lg 1. Järelikult on maakohus ebaõigesti kohaldanud KarS § 201 lg-t 1, mistõttu süüdistatav tuleb KarS § 201 lg 1 alusel esitatud süüdistuses täielikult õigeks mõista. Apellant on seisukohal, et käesoleval juhtumil oleks maakohus pidanud tõendikogumist tervikuna välja jätma P. X ütlused ning seda tema ütlustes esinevate järgmiste arvukate oluliste vastuolude tõttu. Maakohus pole kohtuotsuses sõnagagi motiveerinud erinevaid vastuolusid ning seda, kuidas P. X ütlused teiste tõenditega seonduvad. Seega on maakohus oluliselt rikkunud KrMS § 339 lg-t 2. Käesolevas kriminaalasjas pole vaidlust selles, et OÜ Pessa Lastehoid kasutuses oli lastehoiuteenuse kasutamise otstarbel mh kinnistu asukohaga Esplanaadi 26, Pärnu. Avalikult kättesaadava Ehitisregistri kohaselt asub Esplanaadi 26, Pärnu kinnistul kokku 6 ehitist. 27.05.2013 toimunud kohtuistungil kinnitasid nii süüdistatav kui ka tunnistaja Ines X, et Esplanaadi 26, Pärnu hoonete juures teostati erinevaid remonttöid. Olukorras, kus osaühing omandab vara, seda vara kasutatakse sihtotstarbeliselt ja hiljem võõrandatakse, millest laekub osaühingu arvelduskontole ka raha, pole võimalik kõnelda osaühingu vara omastamisest. Kohtu seisukoht – tegemist on omastamisega, kuna vara müümise kohta ühtegi dokumenti ei koostatud – on põhjendamatu, sest müügileping võib olla ka suuline ning tõendatud on 08.06.2009 raha kandmine OÜ Pessa Lastehoid arvelduskontole. Pole võimalik tõekindlalt välistada asjaolu, et jalanõusid ja riideesemeid on soetatud OÜ-le Pessa Lastehoid, kuna majas ja aias tööde teostamisel on paratamatult riideid vaja. Pole võimalik tõekindlalt väita, et süüdistatav on omastanud beebitarbeid. Asjaolu, et lapsevanker on suulise müügilepingu alusel maha müüdud ning raha pandud kassasse veenab lisaks süüdistatava ütlustele ka raha kassasse panemise fakt, mida pole võimalik eirata. raha kassasse panemist tõendavad dokumentaalsed tõendid üksnes kinnitavad süüdistatava ütlusi, kohus pole raha kassasse panemist kajastatavatele dokumentidele mingit hinnangut andnud, mistõttu kohtu seisukohad on pelgalt oletuslikud. Igasugused toidunõud, voodipesu, käterätikud jms on ainuüksi nende olemusest tulenevalt seostavad OÜ Pessa Lastehoidmajandustegevusega, mistõttu pole tõekindlalt võimalik väita, et tegemist on ettevõtlusega mittesoetud kulutusega ning vara omastamisega süüdistatava poolt. Prokuratuur pole tuvastanud, kas Kanada Kuusk „Conica“ puhul oli tegemist kunstkuuse või elusa puuga ning kes selle ostis. Samuti pole kohtule esitatud ühtegi tõendit, millest nähtuks,

et OÜ Pessa Lastehoid ruumides või OÜ Pessa Lastehoid kasutuses olnud kinnistu aias nimetatud eset ei olnud. Seega rajaneb kohtuotsus pelgalt ebausaldusväärse kannatanu seadusliku esindaja ütlustel. Fotoaparaadi ja mälukaardi mitteüleandmist OÜ-le Pessa Lastehoid ei tõenda ka OÜ Pessa Lastehoid esindajana üle kuulatud X X ütlused, mis on ülalmärgitud põhjendustel ilmselt ebausaldusväärsed. Asjaolu, et bussipiletid ja ripsmetušši ostmise kulutust ei kajastu raamatupidamises, ei tähenda automaatselt seda, et vara on omastatud. Mittenõuetekohasest raamatupidamisest ei saa tuletada vara omastamist, nagu maakohus on ekslikult leidnud. Asjaolust, et mingilt kulutuselt pole väidetavalt tasutud erisoodustusmaksu, ei saa samuti järeldada asjaolu, et antud vara oleks tingimata omastatud, nagu maakohus on ekslikult leidnud. Ülejäänud süüdistusaktis märgitud kulutuste osas on kohus lähtunud modus operandi-st ning leidnud, et ka ülejäänud arvete tasumisel on K. Veskimeister ühesuguse käitumismalli alusel arveid tasunud OÜ Pessa Lastehoid vara eest. Apellant leiab, et maakohtu seisukohad on põhjendamatud. Apellant veendunud, et maakohtu kohtulahend on ka olulises ulatuses motiveerimata (KrMS § 339 lg 1 p 7, lg 2). Apellant on veendunud, et maakohus on ebaõigesti kohaldanud KarS § 380 ning jätnud kohtuotsuse tegemisel tähelepanuta ning sisuliselt analüüsimata äriseadustiku asjakohased sätted. Isegi kui ringkonnakohus loeb tõendatuks asjaolu, et süüdistatav oli OÜ Pessa Lastehoid juhatuse liige, siis kinnitas süüdistatav 27.05.2013 toimunud kohtuistungil, et ta arutas igapäevaselt OÜ Pessa Lastehoid majanduslikku olukorda teise juhatuse liikmega, kes oli ühtlasi ka osanik. Seega oli faktiliselt täidetud ÄS § 171 lg 2 p-st 1 tulenev juhatuse kohustus osanikke tekkinud olukorrast teavitada – mõlemad osanikud olid tekkinud olukorrast teadlikud. ÄS § 171 lg 2 ei sätesta muud kohustust, kui osanike koosoleku kokkukutsumise kohustuse. 16.01.2009. a vormistati ka kirjalik protokoll. Isegi juhul, kui osanike poolt 16.01.2009 vastu võetud otsus ei oleks kooskõlas ÄS § 176 sätestatud reeglitega, ei vastutaks osanike sellise otsuse eest juhatus. Olukorras, kus osanikud arutavad negatiivse netovara küsimust ja võtavad sellega seoses vastu ka otsuse, pole kindlasti võimalik rääkida juhatuse poolt ÄS § 171 lg 2 p-st 1 tuleneva kohustuse täitmata jätmisest. Samuti pole võimalik, et sellises olukorras peaksid juhatuse liikmed vastutama KarS § 380 alusel, kuna KarS § 380 objektiivne koosseis on ilmselgelt täitmata. Kuivõrd apellant on seisukohal, et süüdistatav tulnuks temale esitatud süüdistustes õigeks mõista, oleks kohus pidanud KrMS § 310 lg 2 alusel jätma tsiviilhagi ka läbi vaatamata. Seetõttu on maakohtu kohtulahend tsiviilhagi rahuldamist puudutavas osas täiesti põhjendamatu. Isegi kui maakohus ei jätnud põhjendatult tsiviilhagi läbi vaatamata, on tsiviilhagi igal juhul põhjendamatult rahuldatud. Jääb arusaamatuks, milliseid teenuseid OÜ Pessa Lastehoid (edaspidi hageja) silmas peab. Täilikult on tõendamata, et süüdistusaktis nimetatud esemed poleks seotud OÜ Pessa Lastehoid majandustegevusega. Täielikult on tõendamata, kes on süüdistusaktis nimetatud esemed ostnud. Ühestki kohtule esitatud tõendist ei nähtu, et süüdistusaktis nimetatud esemed oleks ostnud süüdistatav. Apellant on ka veendunud, et maksukohustus kui kahju hüvitamise nõue summas 681.98 eurot, tulnuks jätta tervikuna rahuldamata. OÜ Pessa Lastehoid ei ole nimetatud summat riigile tasunud, mistõttu ei ole võimalik kõnelda kahju hüvitisest. Ühtlasi pole ka teada, kas

riik antud rahasumma tasumist OÜ-lt Pessa Lastehoid nõuab, arvestades, et seda pole siiani tehtud. Faktiliste asjaolude põhjal leiab apellant, et kannatanu tsiviilhagi tulnuks igal juhul jätta rahuldamata, kuna hagi aluseks olevad asjaolud on tõendamata. Olukorras, kus hagi aluseks olevad asjaolud on paljasõnalised ning hagejale kahju tekkimine on tõendamata, pole võimalik tsiviilhagi rahuldada ning kohus oleks KrMS § 310 lg 1 alusel pidanud tsiviilhagi jätma läbi vaatamata või rahuldamata. Apellant on kannatanu menetluslikku rolli ja kannatanu esindajate poolt tehtud töö mahtu (sh selle suhet süüdistatavate kaitsjate poolt tehtud töö mahtu) arvestades seisukohal, et mõistliku suurusega kannatanu lepingulise esindajate tasu ei ole suurem kui kogusummas 2000 eurot. Eeltoodust tulenevalt palub apellant: 1) tühistada täies ulatuses Pärnu Maakohtu 01.07.2013 kohtuotsus kriminaalasjas nr 1-125219 ning teha uus kohtuotsus, millega mõista Kadri Veskimeister temale esitatud süüdistustes täielikult õigeks. 2) jätta apellatsioonimenetluse kulud Eesti Vabariigi kanda ning mõista Eesti Vabariigilt Kadri Veskimeistri kasuks välja tema poolt valitud kaitsjale makstud tasu.

PROKURÖRI SEISUKOHT:

Kaitsja võttis omaks süüdistusaktis esitatud väited ja seisukohad selles, et Kadri Veskimeister oli alates 23.08.2007.a kuni 24.08.2009.a OÜ Pessa Lastehoid juhatuse liige, kellele oli usaldatud äriühingu vara. Kaitseakti kohaselt ei nõustuta üksnes väidetega selle kohta, et ettevõtte varade eest osteti asju isiklikuks otstarbeks. Käesoleval juhul on kohtule kaitsja poolt esitatud erinevaid seisukohti ühes ja samas küsimuses, seda ka kaebuse siseselt, kus kaitsja leiab, et kuigi Kadri Veskimeister käitus uuritud dokumentide kohaselt kui juhatuse liige, võis tal olla väärarusaam tegelikest asjaoludest. Esitatud väljavõtted tsiviilkohtu lahenditest ei muuda kohtu poolt uuritud äriregistri teabesüsteemi väljatrükki lubamatuks tõendiks. Äriseadustiku § 34 lg 2 kohaselt kehtib kanne kolmanda isiku suhtes õigena, ning kaitsja väited selle ebausaldusväärsuse kohta tuleb jätta tähelepanuta. Nii viidatud tõendi, kui ka teistele uuritud tõenditele (ütlused ja dokumendi, kus süüdistatav on juhatuse liikmena käitunud) tuginevalt on kohus õigesti tuvastanud Kadri Veskimeister juhatuse liikmeks olemise, kellele oli usaldatud OÜ Pessa Lastehoid vara. Kaitsja mittenõustumist kohtu poolt selles küsimuses esitatud argumentatsiooniga ei saa aga käsitleda kui kriminaalmenetluse olulist rikkumist. Kohus luges Kadri Veskimeister ütlused ebausaldusväärseks ning kohtuotsuse leheküljel 5 ja 10 nähtub, et need on tõendikogumist välja jäetud. Kuigi otsuse lehekülg 6 kohus märgib, et „vastates kaitsja küsimusele pidas Kardi Veskimeister ka ise end juhatuse liikmeks“, ei saa seda tõlgendada kui kohtuotsuse rajamist süüdistatava ütlustele, vaid tervik sisust nähtuvalt viidatakse ka kohtu poolt kaitsja seisukohtade vastuolulisusele ühes ja samas küsimuses. kohtuotsusest on jälgitav, et süüdistatav kinnitas enda juhatuse liikmeks olemist ja pangakaardi kasutamist, mida ei olnud kaitsja vaidlustanud ka kaitseaktis, kuid millist seisukohta kaitsja hiljem muutis. Kuigi Kardi Veskimeister tunnistas pangakaardi kasutamist enamjaolt, on tema ütlused tõendikogumist välja jäetud. Kohus on väljatoonud selle ütluse haakumise küll teiste tõenditega, kuid isiku süüdimõistmisel on eelkõige arvestanud tunnistajate ütluste ja dokumentidega, mis kogumis kinnitasid Kardi Veskimeister rolli ja mida on käesolevas vastuses juba käsitletud. Kaitsja mittenõustumist kohtu poolt esitatud argumentatsiooniga ei saa käsitleda kui kriminaalmenetluse olulist rikkumist. Kaitsja kaebusest nähtub vaid tema poolt samadele uuritud tõenditele uute tõlgenduste andmine, kuid pole ära näidatud, millised on need esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis tingiks kohtu järelduste ümberhindamise. Kusjuures kaitsja esitab omapoolse versiooni tuginedes Kadri Veskimeister ütlustele, mis on tõendikogumist välja jäetud, kuid mille kohta ei ole esitatud põhjendusi, miks süüdistatava ütlusi tuleks käsitleda kui tõendeid ning millise vea on kohus teinud ütluste kõrvale jätmise otsustamisel. Lisaks on kaitsja kaebusest jälgitav, et ei nõustuta arvetel kajastatud esemete omastamisega, kuid on jäetud täielikult välja see, et Kardi Veskimeister tunnistati süüdi selles, et ta omastas talle usaldatud võõrast vara, ehk ettevõtte kontol olevat raha, makstes sellega oma isiklike arvete eest. Kohus ongi otsuses analüüsinud seda, miks luges arvetel kajastatud kauba Kardi Veskimeistrile kuuluvaks ja mille eest oli ta tasunud ettevõttele kuuluva rahaga. Lisaks on kaitsja esitanud kuus punkti väidetavatest vastuoludest X X ütlustes. Nende sisu analüüsides selgub üheselt, et tegemist on üksnes kaitsja poolse hinnanguga kuuldule, mida ei saa käsitleda sellise erinevusena, mis tooks kaasa X X ütluste kui ebausaldusväärse tõendi terviku kõrvale jätmise. Pigem nähtub alltoodust kaitsjapoolne kohtu eksitamine: 1) fotoaparaat – X X kinnitas, et fotoaparaat oli omaniku käes ning nemad seda ei kasutanud, seega puudub vastuolu X X ütlustega selles, et fotoaparaati ei olnud,

2) remontööd – X X kinnitas, et töid ei tehtud sel ajal, kui tema seal oli, so alates 2008.a detsembrist, Ines X ei osanud täpsustada remontööde tegemise aega, kuid tööde tegemisega seotud arved jäävad kõik ajavahemikku enne 2008.a detsembrit, 3) majandusaasta aruanne – lk 103 nähtuvalt oli 31.12.2009.a netovara jätkuvalt negatiivne, ning viide kasumile 126 195 krooni ei kinnita vastuolude esinemist, 4) avalduse mitte esitamine – tegemist on kaitsja etteheitega X X tegevusele ettevõtte juhtimisel, mitte aga ütlustes esineva vastuoluga, 5) ütlustega tutvumine – taas pole tuvastatud ütluste vastuolu, vaid seda, et X X kasutas temale KrMS §-s 224 tagatud õigust tutvuda toimikuga, 6) nõuete esitamine – kannatanul on õigus esitada tsiviilhagi kriminaalmenetluse, seega tema mitte pöördumine tsiviilkohtusse või varasemad pöördumised ei muuda automaatselt ütlusi ebausaldusväärseteks. ÄS § 171 lg 2 p 1 tuleneb, et koosoleku kokkukutsumine on kohustuslik. Isegi kui juhatuse liikmed ja osanikud kattuvad, on õiguskirjanduses märgitud, et koosoleku kokku kutsumata jätmine kahjustab ka kreeditoride ja teiste äriühinguga seotud isikute huve, sest otsusega viivitamisel või netovara veelgi väheneda ning suurendada pankrotiohtu. Kaebuses viidatud koosoleku kirjalikku protokolli on kohus põhjalikult käsitlenud, sh selgitanud miks peab tõendit ebausaldusväärseks ning vastuseks kaitsja etteheitele, et prokuratuur ei ole üldkoosoleku protokollide vastu huvi tundnud, märgin järgmist. Nimelt Kadri Veskimeister ütluste usaldusvääruse kontrolliks on avaldatud tema eeluurimisel antud ütlused, kus ta kinnitas, et kuna negatiivset summat ei pidanud ohuks, siis „seetõttu ei pidanud vajalikuks kokku kutsuda juhatuse koosolekut netovara negatiivse olukorra arutamiseks. Samuti ei olnud otseselt tajutav pankrotioht“. Seega Kadri Veskimeister kinnitas, et koosolekut ei ole toimunud, mistõttu oli välistatud ka seda kajastava protokolli olemasolu. Kõike eelnevat arvestades nähtub kaebusest, et kaitsja ei oma tegelikult reaalseid aluseid, mis viitaksid materiaalõiguse ebaõigele kohaldamisele või kriminaalmenetlusõiguse olulisele rikkumisele. Erinevalt kaitsja arvamusest on käesolevas asjas Pärnu Maakohus äärmise hoolikusega järginud kohtuliku uurimise igakülgsuse, täielikkuse ja objektiivsuse nõuet ning tõendite hindamisel on lähtutud KrMS §-s 61 sätestatust, tõendeid on hinnatud vastastikuses seoses ja kogumis ühetaoliselt ning vastuoludeta. Kuigi kaitsja ei nõustu kohtuotsuses toodud põhistustega, ei ole selline mittenõustumine samastav põhjenduste puudumisega. Eeltoodut arvestades ning lähtudes asjaolust, et kaitsja argumendid ei kummuta kuidagi kohtu poolt tõendite kogumile antud hinnangut, prokurör palub jätta Pärnu Maakohtu 01.07.2013.a kohtuotsus Kadri Veskimeister süüdi mõistmises ja karistamises muutmata ning apellatsioon rahuldamata.

KANNATANU ESINDAJA SEISUKOHT:

Riigikohtu lahendi nr 3-1-1-7-12 punktis 13. toodud käsitlusest tuleneb, et isiku juhatuse liikmeks olemise fakti tõendataksegi praktikas äriregistri väljatrükiga. Tegemist ei olegi millegi uudsega, sest praktikas just nii seda asjaolu tõendataksegi. Süüdistatav ei ole ise tõendanud, et mingi muu isik oleks äriühingut juhtinud ja korraldusi jaganud ning äriühingu juhatusse kuulunud. Pank teatavasti ei väljasta äriühingu pangakaarte kellelegi peale juhatuse liikmete, kelle kohta peab olema tehtud äriregistris kanne. Võimalik on ka, et juhatuse liige määrab juhatusse mittekuuluva isiku kaardi kasutajaks või annab kaardi niisama kellegi käsutusse, kuid süüdistatav polegi seda väitnudki, et tema eest kasutas pangakaarti keegi teine. Juhul, kui süüdistatav oleks viidanud mõne teisele isikule, kes kuulus äriühingu juhatusse ning kasutas tema asemel pangakaarti siis oleks see oleks viinud menetluse lõpetamiseni juba kohtueelses menetluses. Selline positiivne tõendamine on kaitsetegevuses elementaarne ning pole võimalik, et süüdistatav või tema advokaadid lihtsalt ei taibanud selle kohta tõendeid esitada. Sellised tõendid lihtsalt puuduvad. Kuna süüdistatav pole esitanud ühtegi tõendit ega isegi väidet selle kohta, et juhatusse kuulus veel keegi ning et see isik kasutas tema asemel pangakaarti, siis ei ole asjakohane rääkida põhjendatud kahtlusest KrMS § 7 lg 3 mõttes. Õige ei ole apellandi väide, et kannatanu seadusliku esindaja X X ütlused on vastuolulised ja ebausaldusväärsed. X. X on andnud kogu kriminaalmenetluse vältel teiste tõenditega haakuvaid, ühesuguseid ja usaldusväärseid ütlusi. See, et tema ütlused on väidetavalt vastuolus tunnistaja ütlustega ja see, et ta ei mäleta mitme aasta taguseid arvandmeid, ei tee tema ütlusi vastuoluliseks. See, et isik ei mäleta täpselt juba mitu aastat mittetegutseva äriühingut puudutavaid üksikasju on usutav ja tavapärane. Mis puudutab kohtu hinnangut konkreetsete esemete omastamise asjaoludele, siis kannatanu nõustub nendega täielikult. Kannatanu soovib vaid välja tuua nende esemete loetelu, mida ei saa ka parima tahtmise juures OÜ Pessa Lastehoid majandustegevusega seotuks pidada. Need on: beebitarbed ja lapsevanker (beebide hoidmisega lastehoid ei tegelenud), nn meeste plätud (meestöötajaid pole selles äriühingus töötanud) ja ripsmetušš, mille on süüdistatav ilmselgelt enda tarbeks ostnud. Apellandi arvates on maakohus on ebaõigesti kohaldanud ka KarS §-i 380. Kannatanule jääb apellandi seisukohtade põhjal arusaamatuks, kumb versioon tema arvates õige, kas see, et juhatuse liikmed (süüdistatav ja tema elukaaslane) kodus omavahel rääkisid ning see oligi koosoleku kokkukutsumise teade või see, et 16.01.2009.a korraldati koosolek ning otsustati koosolek kokku kutsuda. Apellant on valinud alternatiivse positsiooni juhuks, kui üks versioon ei tööta, siis teine ikka töötab. Samas on tegemist ilmselge vastuoluga, mis tekitab olukorra, kus kumbki versioon ei saa olla usutav. Pealegi tuginevad kaitseversioonid süüdistava ütlustele, mille kohta on ka apellant ise avaldanud seisukohta, et kohus oleks pidanud kõik süüdistava ütlused vastuolude tõttu kõrvale jätma. Seda, et süüdistatava poolt kohtueelses menetluses antud ütlused on ilmselgelt vastuolus tema poolt kohtus antud ütlustega, ei vaidlusta ka apellant. Kohtu seisukohta 16.01.2009.a koosoleku protokolli koopia kohta tuleb lugeda õigeks. Esitatud dokumendikoopia originaali kohtule ei esitatud ning kohtul ei olnud võimalik kontrollida selle dokumendi ehtsust, mille tõttu selle kasutamine kohtuliku tõendina on välistatud.

Kannatanule jääb arusaamatuks, kuidas saab osanike koosoleku kokkukutsumist tõendada tunnistaja N N ütlus, et negatiivse omakapitaliga seonduvat arutati aktiivselt süüdistatava ning teise juhatuse liikmega ning otsiti võimalusi olukorra parandamiseks. Sellisest ütlusest saab vaid teha järelduse, et keegi, võib-olla ka tunnistaja ise on arutanud seda küsimust mõlema juhatuse liikmega, kuid osanike koosoleku kokkukutsumist või toimumist see ütlus tõendada ei saa. See, et kaitsja vahetumisega vahetub kaitseversioon, ei saa olla mõjuvaks põhjuseks, miks asjakohast dokumenti õigeaegselt mitte esitada. Süüdistatav on küll tavaline inimene, mitte jurist, kuid pole eluliselt usutav, et ka pärast kahtlustuse esitamist KarS § 380 järgi, ei mäletanud ta 16.09.2009.a protokolli koostamist ning ei saanud ka kaitsja abil aru, et sellise dokumendi esitamine on vajalik. Apellandi väited tsiviilhagi rahuldamise põhjendamatuse osas on alusetud. Kohus on tsiviilhagi õigesti rahuldanud. Apellandi poolt tsiviilhagi osas esitatud argumendid kattuvad apellandi poolt juba eespool toodud argumentidega, millistega apellant püüab ringkonnakohut oma kaitsealuse süü puudumises veenda. Väär on apellandi seisukoht, et maksukohustuse kui kahju hüvitamise nõue summas 681,98 eurot, tulnuks jätta rahuldamata, kuna OÜ Pessa Lastehoid pole seda summat riigile tasunud ning et pole teada, kas riik seda nõuab. Kannatanu esindaja soovib rõhutada, et apellant pole maksusumma arvestusele vastu vaielnud ning ka sellele mitte, et süüdistuses toodud asjaoludel (millele toetub ka tsiviilhagi) kannatanul selline maksukohustus tekkida võis. Nõustuda ei saa apellandi väitega, et maakohus on KrMS § 175 lg 1 p 1 oluliselt rikkudes mõistnud kannatanu kasuks välja ebamõistlikult suured kannatanu esindajate kulud summas 4844,63 eurot. Tuleb märkida, et apellant ei ole esitanud kannatanu menetluskulude osas sisulist kriitikat ning on jäänud üldsõnaliseks. Kohtu poolt väljamõistetud 4844,63 eurost on kannatanu kulutanud kohtueelses menetluses 2444,63 eurot, mis töö mahtu arvestades ei ole kindlasti ülepaisutatud. Samas tuleb märkida, et pigem on ülepaisutatud süüdistatava kaitsja menetluskulud, kes esitas taotluse üle 5000,00 euro väljamõistmiseks.

KRIMINAALKOLLEEGIUMI PÕHJENDUS JA JÄRELDUSED:

süüdistuses tuleb asjakohaselt välja tuua isikule süüksarvatava kuriteokoosseisu igale objektiivsele ja subjektiivsele tunnusele vastavad faktilised asjaolud. Samas ei pea ega saagi süüdistus sisaldada asjaolusid, millest oleks tuletatav isiku karistamise aluseks olevate asjaolude olemasolu põhjendus. Süüdistuse näol on tegemist hüpoteesiga, mille tõestamine või ümberlükkamine on kohtumenetluse ülesanne. Põhjendus selle kohta, miks loetakse mingi süüdistuses kirjeldatud faktiline asjaolu tõendatuks, peab sisalduma kohtuotsuses (KrMS § 312 p 1), mitte aga süüdistuses endas. Süüdistusakti olulisim funktsioon on informeerida süüdistatavat talle omistatavatest faktilistest asjaoludest ja selle pinnalt tehtavast õiguslikust etteheitest, tagades nii tema kaitseõigust (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 22. detsembri 2006. a otsus asjas nr3-1-196-06, p 13). Süüdistuse sõnastusele ei ole võimalik kehtestada mingit konkreetset standardit, kuid sellest peab piisava selguse ja täpsusega nähtuma isikule tehtava etteheite faktiline alus. Süüdistusaktis faktiliste asjaolude kirjeldamisel nõutav detailsus sõltub suuresti konkreetse süüteo toimepanemise asjaoludest. Kolleegium nõustub nii maakohtu otsuses kui prokuröri vastuväidetes esitatud seisukohaga, et käesoleval juhul on koosseisuline subjektiivne külg tuvastatud läbi teo objektiivse avaldumise ning selle aluseks olevad vastavad asjaolud on süüdistuses kirjeldatud ning kohtul oli alus nendest faktilistest asjaoludest otsuse tegemisel ka lähtuda. Siinjuures peab kolleegium vajalikuks toonitada, et nii KarS § 201 kui KarS § 380 subjektiivne koosseis eeldab tahtlust, seega on ainetud apellatsioonis esitatud korduvad etteheited sellest, et süüdistus ei kajasta kas kuriteod on tahtlikud või ettevaatamatud teod.

kasuks pöörata, peab kolleegium paljasõnaliseks kuna ühtegi sellist väidet kinnitavat ja maakohtu vastupidist järeldust kahtluse alla seadvale tõendile pole kaitsja viidanud. Kolleegium peab vajalikuks osutada kohtupraktikas omaksvõetud seisukohale, et mitte igasugune süüdistusversiooni kummutada püüdev kaitseversioon ei saa evida sellise kahtluse kvaliteeti, mis võiks olla hõlmatud in dubio pro reo põhimõttest, sest süüdistatava kasuks tuleb tõlgendada vaid selline kõrvaldamata kahtlus süüdistusversiooni paikapidavuses, mis on konkreetseid asjaolusid arvestades eluliselt usutav. Kaitsja väited sellest, et osaühingu juhatuse liikmeteks võisid olla kõikidele tundmatud ja ka teadmata isikud, et ka pangakaart võidi väljastada tundmatutele, äriregistris nimetamata inimestele, et nemad võisid seda kasutada, pole ei eluliselt usutavad ega lükka vähimalgi määral ümber kohtu järeldusi. Nii nagu on maakohus juba otsuses märkinud siis süütuse presumptsioonist tulenevalt ei pea süüdistatav enda süütust tõendama, kuid nii menetlusteoorias kui ka kohtupraktikas on mööndud, et teatud juhtudel esineb nn pööratud tõendamiskoormus, kus mingite asjaolude tõendamise kohustus võib lasuda ka süüdistataval. Kolleegium leiab, et kui kaitsja pole nõus süüdistuses eitatuga oli tal juhinduvalt KrMS § 227 lg 3 kohustus esitada oma väited ja seisukohad kaitseaktis ning ära näidata ka tõendid mida soovib kohtule esitada. Prokurör oma vastuväidetes õigesti märgib, et kaitsja ei ole süüdistuses märgitule, et K.Veskimeister oli süüdistuses esitatud perioodil äriühingu juhatuse liige, mingeid vastuväiteid ega tõendeid esitanud. Ka apellatsioonis pole kaitsja viidanud ühelegi tõendile, mis annaksid aluse kahtluseks äriühingu juhatuse liikmelisuse osas. Riigikohtu erinevatele lahenditele viitamine selleks alust ei anna, mistõttu KrMS § 7 lg 3 kohaldamiseks põhjused puuduvad.

tegevusega seotud kulutustega pole käsitatav KarS § 201 ebaõige kohaldamisena ega anna alust süüdistatava õigeksmõistmiseks.

aru, et osa ostetud esemed ei olnud ettevõttes vajalikud, ei anna alust jätta kuriteoga tekitatud otsest kahju süüdlaselt välja mõistmata. Maakohus on seaduslikult tuvastanud, et K.Veskimeisteri poolt äriühingu vara enda kasuks pööramisega tekitas ta ühingule varalist kahju summas 2556,55 eurot ning nimetatud summa väljamõistmise materiaalõiguslikud alused on maakohus õigesti otsuses kajastanud. VÕS § 113 lg 1 alusel ja § 94 ettenähtud määras viivise väljamõistmise ebaseaduslikkuse osas pole kaitsja argumente esitanud mistõttu kolleegium, nõustudes maakohtu otsuses kajastatuga, ei pea vajalikuks sellekohast põhistust korrata. Maksukohustuse tekkimisest tuleneva kahjunõude väljamõistmise osas kolleegium esmalt märgib, et kannatanu on nimetatud kahjunõude põhistuses teinud viite TuMS § 51 lg 2 p 4, ning maakohus on nimetatud alust aktsepteerinud, kuid pole põhistanud milliste teenuste ostmist saab K.Veskimeisterile ette heita. Süüdistuses etteheidetavateks tegudeks oli soetatud ettevõtlusega mitteseotud vara enda kasuks pööramine. Kolleegium nõustub apellandi seisukohaga, et antud kriminaalasjas pole tsiviilhageja tõendanud juriidilise isiku poolt parandatud deklaratsiooni esitamist, maksuhalduri sellekohast ettekirjutust ega ka tulumaksu tasumist, seega pole tõendatud, et äriühingul oleks maksukohustuse täitmisega seotud kahju juba tekkinud. Maakohus, võttes kahjunõude määra arvestamisel aluseks TuMS § 4 lg 1 p 1 lg 11p 1, on 681,98 euro väljamõistmist põhistades märkinud, et ostetud kaupade seotamatus ettevõtlusega on tuvastamist leidnud ning asjaolu, et K.Veskimeister oleks kasutatud rahasummad OÜ Pessa Lastehoid kontole tagasi kandnud mis välistaksid ettevõtte tegeliku vara vähenemise, pole tuvastatud. Kolleegium küll nõustudes sellega, et K.Veskimeister ei ole enda kasuks pööratud osaühingu vara ühingule tagastanud, leiab siiski, et kohtu järeldus omastatud vara väärtuse väljamõistmisel veel ka samalt summalt tulumaksu väljamõistmine summas 681, 98 eurot, on vastuolus tulumaksuseaduses sätestatuga. Nimelt on TuMS § 54 lg-s 6 muuhulgas sätestatud põhimõte, et kui langevad ära § 51 lõike 2 punktides 3–5, § 51 lõikes 3 ning § 52 lõigetes 2 ja 3 maksustamise aluseks olevad asjaolud ( milleks kolleegium seisukohalt on käeoleval juhul juhatuse liikme poolt äriühingule isiklikuks tarbeks ostetud kauba väärtuse hüvitamine) on maksumaksjal õigus teha tulumaksu ümberarvutus ning nõuda enammakstud tulumaksu tagastamist. Vastavad ümberarvutused tehakse lõikes 2 nimetatud deklaratsioonis. Seega süüdistatavalt äriühingu kasuks kuriteoga tekitatud otsese kahju väljamõistmisel, mis toob järelmina endaga kaasa äriühingule ostetud kauba väärtuse hüvitamise, langeb ära tulumaksu tasumise kohustus, mistõttu puudub alus ka tasumata tulumaksu süüdistatavalt välja mõista kuna üks asjaolu välistab teise. Kolleegium tõdeb, et kui äriühingul on kohustuse tekkimisest alates maksuvõlg saab selline asjaolu tulumaksu tasumise kohustuse äralangemisel endaga kaasa tuua vaid intresside tasumise kohustuse MKS § 115 alusel. Sellekohase kahju tekkimise osas pole tsiviilhageja hagiavalduses taotlust ega põhistust esitanud. Kokkuvõtvalt kolleegium leiab, et kannatanu poolt esitatud tsiviilhagi rahuldamine põhikahjuna summas 2556,55 eurot, viivisena summas 621,21 eurot on kooskõlas seadusega ja põhjendatud. Maksukohustuse tekkimisest tuleneva kahjunõude väljamõistmise osas kuulub otsus materiaalõiguse ebaõige kohaldamise tõttu tühistamisele ning selles osas tuleb kannatanu tsiviilhagi jätta rahuldamata.

Ivi Kesküla

Sten Lind

Orvi Tali

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.