Tartu Ringkonnakohus
Otsuse tegemise aeg ja koht
2. oktoober 2013, Tartu, kirjalik menetlus
Kriminaalasja number
1-11-2439
Kohtukoosseis
Tiit Lõhmus, Mati Kartau, Maarika Kuusk
Kriminaalasi
Kristiina Šterni süüdistuses KarS § 209 lg 2 p 2 järgi
Apelleeritud kohtuotsus
Viru Maakohtu (Rakvere kohtumaja) 27. mai 2013 otsus
Apellatsiooni esitaja
Kannatanu A.A. a esindaja Monica Meristo
Prokurör
Marge Voogma
Süüdistatav
Kristiina Štern, isikukood 48207265219, Eesti Vabariigi kodanik, kõrgharidus, elukoht XXX, viibib lapsehoolduspuhkusel, varem kriminaalkorras karistamata,
Kaitsja
vandeadvokaat Arri Tooming
Juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 jätta Viru Maakohtu 27. mai 2013 otsus muutmata ja kannatanu A.A. a esindaja Monica Meristo apellatsioon rahuldamata. Edasikaebe kord Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Kassatsiooni esitamise õigus on prokuratuuril, advokaadist kaitsjal ja teistel kohtumenetluse pooltel advokaadi vahendusel.
Esimese astme kohtu otsus
käest ja tegemist oli petmisega süüdistava poolt. Apellant leiab, et antud juhul ei saa süüdistuse konkreetne sisu olla õigeksmõistva otsuse aluseks. Läbi on viidud põhjalik kohtulik uurimine ja süüdistuse koosseis on tuvastamist leidnud. 3.2 Apellant leiab, et kelmuse koosseis on igati realiseerunud. Kohus on asja menetlenud ühekülgselt ja teinud valed järeldused. Kohus on leidnud, et kelmuse näol on tegemist tagajärjedeliktiga, mille puhul koosseisutegu on petmine. Samas on kohus jätnud tähelepanuta asjaolu, et petmine süüdistatava poolt toimus, kuna ka E.A. on tunnistanud, et laenu ta polnud tahtnud ega võlakirja allkirjastanud. Raha sai süüdistatav A.A. alt aga võlakirja alusel, ja toimuski petmine. A.A. teadis, et raha läheb E.A. ele, paraku aga läks vähemalt osa sellest K. Šterni arvele. Apellant leiab, et kohtuotsus ei vasta tegelikult tuvastatud ja kindlaks tehtud faktidele asjaoludele.
Kuivõrd kohus saab isiku karistusõigusliku vastutuse eelduste sisustamisel tugineda ainult sellistele faktilistele asjaoludele, mida on tõendamiseseme asjaoluna piisava selguse ja täpsusega kirjeldatud süüdistuse sisus, siis nende puudumisel ei saa kohus lähtuda teistes süüdistusakti osades toodud asjaoludest. Sellisel juhul poleks tagatud süüdistatava kaitseõigus. Seega on maakohus õigesti leidnud, et süüdistatav ei pea ennast kaitstes arvestama võimalusega, et kohus võtab tema süüküsimuse lahendamisel arvesse selliseid faktilisi asjaolusid, mida süüdistuse sisu ei kajasta. Samuti välistab selline piirang süüdistusfunktsiooni ülemineku kohtule – kohus ei või ühelgi juhul tugineda faktilistele asjaoludele, mis oluliselt erinevad süüdistuses kirjeldatud tõendamiseseme asjaoludest – ja tagab kohtumenetluse võistlevuse. 6.3 Kohtukolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et süüdistus on puudulik – selles ei ole kajastatud asjaolusid, mis vastaksid kelmuse eeldustele. Süüdistuses on märgitud, et K. Štern „ ... varalise kasu saamise eesmärgil, luues A.A. ale E.A. e nimel laenu saamiseks tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse ning esitades A.A. ale E.E. e nimel tegelikkusele mittevastava võlakirja, pettis 30.09.2008... A.A. alt välja XXX krooni nagu üleandmiseks E.E. ele....“. Veelgi enam, arvestades kohtumenetluses ilmnenud asjaolu, et süüdistuses viidatud kuupäeval, s.o 30.09.2008 toimus kannatanu väitel üksnes varakäsutuse tegemine, mitte pettuslik tegu, pole teokirjeldusest tulenevalt kohtul võimalik tuvastada, millal ja kus pandi tegelikult toime koosseisutegu. Teokirjeldus ei sisalda sedavõrd faktilisi asjaolusid, mis võimaldaks kohtul järeldada, mil viisil lõi K. Štern A.A. ale teadvalt ebaõige ettekujutuse. Analüüsimata tõendeid märgib ringkonnakohus, et maakohtus läbiviidud A.A. a küsitlemisel antud ütlustest selgus, et 2006 kuni 2009 kevad elas ta K. Šterniga kooselu ja muuhulgas tegelesid nad tuttavatele raha väljalaenamisega ning vajaliku rahasummad leidis tavaliselt A.A. ja rahasummad laekusid korralikult tagasi (lk 65). Seisukoht, et A.A. jäi 2008 septembris väidetavalt K. Šternile üleantud rahasummast ilma, ei ole käesoleva süüdistuse konstruktsiooni puhul piisav, et teha veel järeldust süüdistatava süüteokoosseisus KarS § 209 tunnustel. 6.4 Õiguskirjanduses on märgitud, et kriminaalasja arutava kohtu ülesanne ei ole mitte niivõrd tuvastada, „mida“ süüdistatav on tegelikult teinud või tegemata jätnud, vaid kontrollida kitsalt seda „kas“ süüdistuses kirjeldatud tegu (faktilised asjaolud) on täielikult või mingis osas tõendatud. Juhul kui süüdistuse sisust ei nähtu piisava selguse ja täpsusega kõigile süüdistatava karistusõigusliku vastutuse eeldustele vastavaid faktilisi asjaolusid, tuleb kohtul süüdistatav õigeks mõista (RKÜK nr 3-1-1-24-05 p-d 11-15). Arvestades eeltoodut ei saa kohus kontrollida, kas süüdistusakti põhiosas toodud või kohtuliku uurimise käigus selgunud asjaolude pinnalt võiks olla tõendatud K. Šterni poolt KarS § 209 lg 2 p 2 järgi kvalifitseeritava teo toimepanemine. Seega lähtuvalt KrMS § 268 lg-st 5 on maakohus õigesti K. Šterni temale esitatud süüdistuses KarS § 209 lg 2 p 2 järgi õigeks mõistnud.
Tiit Lõhmus
Mati Kartau
Maarika Kuusk
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.