1-12-3626/45 - Viru Maakohus Jõhvi kohtumaja - lahend.ee

Võlaõigusseaduse §1045 lg.1 p.1 ja §129 lg.1 alusel välja mõista Andrei SOLOMONOVILT tsiviilhagi katteks Xx XX (isikukood xxx, elukoht xxx, a/a nr.xxx Swedbank AS) kasuks 1659 (üks tuhat kuussada viiskümmend üheksa) eurot 91 senti. Kriminaalmenetluse seadustiku §175 lg.1 p.1 alusel välja mõista Andrei SOLOMONOVILT kannatanu esindajale (vandeadvokaadi vanemabi Allan VALK) makstud tasu eest Xx XX (isikukood xxx, elukoht xxx, a/a nr.xxx Swedbank AS) kasuks 2052 (kaks tuhat viiskümmend kaks) eurot 04 senti. Asitõend – DVD tunnistaja xx xx ütluste seostamisest olustikuga, mis asub kriminaalasja juures – jätta Kriminaalmenetluse seadustiku §126 lg.3 p.1 alusel kohtuotsuse jõustumisel kriminaalasja juurde. Rahuldada vandeadvokaat Arri TOOMINGA taotlus, määrata tema poolt Andrei SOLOMONOVILE kohtulikus menetluses osutatud õigusabi tasu suuruseks ja mõista välja riigituludest 525 (viissada kakskümmend viis) eurot 60 senti (s.h. osalemine kohtuistungitel 252 €, tasu sõidule kulutatud aja eest 60 €, käibemaks 62,40 €, sõidukulud 126 €, käibemaks 25,20 €). Välja mõista Andrei SOLOMONOVILT Kriminaalmenetluse seadustiku §179 lg.1 p.2 alusel sundraha seoses teise astme kuriteos süüdimõistmisega 480 (nelisada kaheksakümmend) eurot, Kriminaalmenetluse seadustiku §175 lg.1 p.2 alusel ekspertiisitasu 892 (kaheksasada üheksakümmend kaks) eurot 27 senti, Kriminaalmenetluse seadustiku §175 lg.1 p.4 alusel kaitsjale (vandeadvokaat Arri TOOMING) kohtueelses menetluses makstud tasu eest 192 (ükssada üheksakümmend kaks) eurot ja kaitsjale (vandeadvokaat Arri TOOMING) kohtulikus menetluses osalemise eest 302 (kolmsada kaks) eurot 40 senti ning Kriminaalmenetluse seadustiku §175 lg.1 p.5 alusel kaitsjale kriminaaltoimiku materjalist koopia tegemise eest 45 senti riigituludesse. Jätta kaitsjale (vandeadvokaat Arri TOOMING) kohtulikus menetluses makstud tasu 223 (kakssada kakskümmend kolm) eurot 20 senti Eesti Vabariigi kanda. Sundraha ja menetluskulud tuleb Andrei

Kokkupõrkekohast oli ta 10 – 15 m kaugusel. Sellel hommikul oli väga ere madal päike, mis paistis Jõhvist Vana-Ahtme poole sõitva xxx juhile otse vastu, tee oli väga ohtlik ja autod sõitsid väga aeglaselt. Oma kohalt nägi ta tütarlast, kes ületas raudtee ja läks ülekäigurajale. Siis vaatas ta Jõhvi poole, kust tuli sõiduauto, mis ei vähendanud kiirust ja tunnistaja sai aru, et auto ei peatu. Tütarlaps oli ülekäigurajal, tunnistaja nägi kokkupõrget. Tütarlaps lendas õhku, paindus ja kukkus, auto sõitis veidi edasi ja jäi tee ääres seisma, juht ei tulnud kohe välja. Kui juht välja tuli, hakkas helistama ja kannatanule kunstlikku hingamist tegema. Tütarlaps ületas sõiduteed üksi, teisi jalakäijaid ei olnud. Sõiduauto hakkas pidurdama alles pärast kokkupõrget, enne ülekäigurada ei vähendanud kiirust, sõitis umbes 70 km/h. Otsasõidumomendil oli tütarlaps ülekäiguraja teises servas, võis olla kuni pool meetrit ülekäigurajast eemal, mitte rohkem. Kokkupõrge toimus ülekäigurajal, tütarlaps lendas läbi õhu 5 – 7 m. Tunnistaja nägi tütarlast vahetult enne kokkupõrget, tütarlaps oli sõidutee ületanud juba kolmveerandi osas ja tunnistajale tundus, et ta oli keeranud veidi vasakule. Tunnistaja Xx Xx ütlustest maakohtu istungil nähtub, et tema istus oma seisvas autos rooli taga 30 – 40 m kaugusel ülekäigurajast, näoga selle suunas, ja rääkis mobiiltelefoniga. Päike paistis tunnistaja selja tagant. Tunnistaja nägi tütarlast, kes astus paremalt ülekäigurajale, liikus kiiresti, paremale ja vasakule ei vaadanud. Liiklus ei olnud sel ajal väga intensiivne. Tüdruk liikus pidurdamata ja Jõhvi poolt liikuv auto sõitis ka edasi, oli selge, et põrkuvad kokku. Tunnistaja arvates võis kokkupõrkekoht olla 10 – 15 m kaugusel ülekäigurajast, peale ülekäigurada. Peale kokkupõrget lendas tütarlaps tunnistajast eemale, ülekäiguraja poole tagasi, umbes 3 – 4 m kaugusele kokkupõrkekohast. Sõiduauto hakkas pidurdama peale kokkupõrget. Tunnistaja kinnitas, et päike oli sel päeval väga ere ja teda, kui autojuhti, see segas. Tütarlaps sai löögi auto esiosast, tiiva nurgast. Eesti Kohtuekspertiisi Instituudi liiklustehnoloogia ja liiklustrassoloogia ekspert xx xx kinnitas maakohtu istungil, et tema teostas käesolevas asjas liiklustehnilise ekspertiisi. Selle ekspertiisiakti selgitamiseks ja vastuseks menetlusosaliste küsimustele selgitas ekspert järgmist. Kokkupõrkekoht ülekäiguraja vahetus läheduses tähendab mitte kaugemal kui 20 – 30 cm. Peale kokkupõrget ei toimu kannatanu tagasi (tahapoole) lendamist, see on tehniliselt võimatu, toimub ainult autoga kaasa liikumine. Jalakäija saab autoga sama kiiruse ja peale kukkumist võib veel edasi liikuda, see seletab ka esimest pruuni plekki asfaldil. See ei sõltu sellest, kuhu kokkupõrge toimub, kui kannatanu on lennanud esiklaasi, on alati ühtemoodi. Sõiduauto kiirus ekspertiisiaktis on toodud auto vigastuste põhjal. Kuna auto esiklaasil oli purunenud lisaks 3kordsele klaasile ka vahekile, pidi auto kiirus olema rohkem kui 50 km/h. Eksperdi seisukohalt oli sõiduauto kiirus käesolevas asjas 50 – 60 km/h. See, et kannatanu kukkus vastassuunavööndisse, on täiesti tavaline, kuna ta sai mitu lööki, kõik auto vasakusse külge, küljepeeglilt sai külgmise löögi ja edasipaiskumise käigus liikus ise ka. Kuna kannatanu oli 8,1 m kaugusel vöötrajast ja toimus jalakäija kaasaminek autoga, võis ta sellise pikkusega vahemaa vabalt lennata. Seega pidi ta olema kokkupõrke momendil vöötrajal või natuke eemal, s.o. 20 – 30 cm. Kui ta ka oli vöötrajast natuke eemal, oli ta ikkagi liiklusmärkide vahel, mis tähistasid ülekäigurada, kuna liiklusmärgid on paigutatud laiemalt, kui on vöötrada. See väide, et jalakäija jäi autojuhile märkamata, kuna jäi kogu aeg esiklaasi posti taha, ei ole õige, see ei ole võimalik, kuna posti taha saab jääda vaid sama kiirusega liikuja. Kuna auto liigub kiiremini, siis post jalakäijat kogu aeg ei varja. Ekspertiisiaktis on tehtud tehniline arvutus, mis näitab, et auto liikumisel 50 km tunnis ja jalakäija

liikumisel kiire kõnniga, oli võimalik sellel hetkel, kui tüdruk astus vöötrajale, autol pidurdada. Pidurdusteekond oli lühem, kui kaugus. Kokkupõrke näol oli kindlasti tegemist blokeeriva kontaktiga, mitte riivava kontaktiga, seda näitab esiklaas. Kui on tegemist riivava kontaktiga, siis inimene esiklaasi ei lenda. Blokeerivat kontakti näitabki esiklaasi vigastus ja selle tugevus, s.t. tagajärg. Praegu oli tegemist suure hooga löögiga. Täiesti välistatud on kokkupõrke toimumine 8 m kaugusel ülekäigurajast eemal. Samuti on täiesti välistatud riivav kontakt. Vaatlusprotokollis on märgitud 8,1 m kaugusele vöötrajast pruun plekk, see on täiesti tavaline, et kohta, kuhu jalakäija kõigepealt maandub, jääb vereplekk ja teine plekk jääb sinna, kuhu ta lõplikult lamama jääb. Tunnistaja xx xx ütlustest maakohtu istungil nähtub, et tema oli antud liiklusõnnetuse puhul politseinikuna liiklusõnnetuse skeemi koostaja. Jalakäija liikumise trajektoori joonistas ta tunnistajate ütluste alusel. Tunnistajad olid välja otsinud enne teda liiklusõnnetuse kohta jõudnud politseipatrullid. Tunnistaja ise pealtnägijaid üle ei kuulanud, nende tunnistused sai ta uurijalt. Tavaliselt teeb ta kohapeal skeemi mustandi ja siis joonistab ümber kas bussis või kabinetis. Skeemil on märgitud vereplekid, üks suur oli kannatanu kõrval, teine eemal, ilmselt kokkupõrke kohas. Tunnistaja vaatas ka sõiduautot ja tegi fotod. Autol oli katki esiklaas vasakult ja vasak küljepeegel, esiosal vigastusi ei olnud. Tunnistaja sai aru, et kokkupõrge toimus peegli kohale. Tunnistaja ei mäleta, missuguseid riideid ja mis värvi kannatanu kandis. Tema politseinikuna otse tunnistajatega ei suhelnud, rääkis vaid patrullidega, see on tavaline käitumine. Tunnistaja kinnitas, et kõiki üksikasju auto vigastuste ja kannatanu riiete kohta ta ei mäleta, kuna möödunud on peaaegu 4 aastat. Kohtueelses menetluses kogutud tõenditest uuriti ja avaldati kohtulikus menetluses - sündmuskoha 03.11.2009 vaatlusprotokoll koos fototabelitega, mille kohaselt vaadeldi teelõiku aadressil Ahtme mnt. 24 Kohtla-Järve - liiklusõnnetuse 03.11.2009 skeem koos kahe tunnistaja omakäelise skeemiga samast kohast - liiklustehnilise ekspertiisi 22.11.2010 akt nr.LL-244-10/3563, mille kohaselt liikus jalakäija talle otsasõidu hetkel ülekäigurajal või selle vahetus läheduses; eeldusel, et sõiduauto liikus kiirusega 50 km/h pärisuunavööndi keskel ja jalakäija ületas sõidutee kiirel kõnnil, asus sõiduauto hetkel, kui jalakäija alustas sõidutee ületamist, jalakäijale otsasõidu kohast 49 m kaugusel; eeldusel, et juht reageeris ohule jalakäijale otsasõidu hetkel ja pärast kokkupõrget liikus sõiduk aeglustusega 4 m/s2, pidi sõiduk jalakäijale otsasõidu hetkel liikuma kiirusega ca 55 km/h - surnu ekspertiisi 01.12.2009 akt nr.401 koos skeemidega, mille kohaselt oli Xx Xx surma põhjuseks aju-kolju tömp trauma, millega kaasusid koljupõhimiku luude murrud ja peaaju kelmealused verevalandused, mis kõik olid elupuhused ja tekkisid üheaegselt kõva tömbi eseme (esemete) toimel sõiduauto väljaulatuvate osade löögist vastu püstises asendis kannatanu kehatüve ja jäsemete paremat poolt, järgneva kukkumise ja löögiga vastu teekatet - tsiviilhagi summat põhjendavad tšekid, kviitungid ja sularahaarve - andmed süüdistatava keskmise päevasissetuleku ja elatustaseme kohta 2008 - õiend kriminaaltoimiku materjalidest kaitsjale tehtud koopia kulude kohta - riigi õigusabi tasu ja kulude hüvitamise 27.03.2012 määrus.

Maakohtu otsuse põhjendused Maakohus, tutvunud käesoleva kriminaalasja materjalidega ja ära kuulanud menetlusosalised, leiab, et kohtueelses menetluses kogutud ja kohtulikul uurimisel avaldatud tõendid kogumis kinnitavad seda, et Andrei Solomonov pani toime talle inkrimineeritud kuriteo KarS §423 lg.1 järgi. KarS §423 lg.1 näeb ette vastutuse sõidukijuhi poolt liiklusnõuete rikkumise eest ettevaatamatusest, kui sellega põhjustati inimese surm. Tegemist on koosseisutüübilt blanketse kuriteokoosseisuga. Koosseisu sisustamiseks tuleb vaadata liiklusnõudeid ja nende nõuete rikkumist, millega ettevaatamatusest põhjustati raske tagajärg. Süüdistuse kohaselt rikkus Andrei Solomonov 2009 kehtinud Liikluseeskirja (edaspidi tekstis LE) §46, §64 ja §123 sätteid. Seega tuleb käesolevas kriminaalasjas tuvastada, kas Andrei Solomonov rikkus 03.11.2009 eelnimetatud LE sätteid. LE §46 (käesoleval ajal kehtiva Liiklusseaduse (edaspidi tekstis LS) §35 lg.4) nägi ette, et lähenedes reguleerimata ülekäigurajale, peab juht vähendama kiirust või peatuma, et anda teed ülekäigurajal teed ületavale või ülekäigurajal teeületamisvõimalust ootavale jalakäijale. LE §64 (LS §33 lg.1) nägi ette, et juht peab olema tähelepanelik teel ja teeservas seisvate või liikuvate vähekaitstud liiklejate suhtes, vältima nende ohustamist ja neile kahju tekitamist. LE §123 (LS §50 lg.3 p.1) nägi ette, et juht peab kohandama oma sõiduki kiiruse selliseks, mis arvestab tema sõidukogemusi, teeolusid, tee ja sõiduki seisundit, veose iseärasusi, ilmastikutingimusi, liikluse tihedust ning muid liiklusolusid, et ta suudaks peatada sõiduki eespoolse nähtavusulatuse piires ning teel etteaimatava mis tahes takistuse ees. Juht peab vähendama kiirust ning vajaduse korral peatuma, kui tingimused seda nõuavad, eriti siis, kui nähtavus on halb. Liiklusõnnetuse toimumise ajal 03.11.2009 juhtis Andrei Solomonov sõiduautot xxx (registrimärk xxx) ja lähenes reguleerimata ülekäigurajale Ahtme maanteel. Tunnistajate Xx Xx ja Xx Xx ütluste kohaselt liikus sõiduauto kogu aeg, kiirust enne ülekäigurada ei vähendanud ning hakkas pidurdama alles peale kokkupõrget. Liiklustehnilise ekspertiisi akti ja ekspert xx xx selgituste kohaselt maakohtu istungil oli süüdistatava juhitud sõiduauto kiirus ca 55 km/h, pidurdusjäljed enne kokkupõrget puudusid. Liiklusõnnetuse toimumise ajal 03.11.2009 hommikul kell 08.55 paistis ere madal päike, suunaga Andrei Solomonovi poole. Tunnistaja Xx Xx ütlustest nähtub, et päike oli väga ere ja madal, paistis Jõhvi poolt tulevatele autojuhtidele otse vastu, mistõttu tee oli väga ohtlik ja autod sõitsid aeglaselt. Tunnistaja Xx Xx ütluste kohaselt segas päike tol päeval teda kui autojuhti. Süüdistatava ütlused selle kohta, et enne ülekäigurada pidurdas ta sujuvalt mootoriga ja vastupaistev päike teda ei seganud, on paljasõnalised, ei haaku ega ole kooskõlas teiste kogutud tõenditega. Maakohus peab neid ennastõigustavateks eesmärgiga vältida vastutust. Liiklustehnilise ekspertiisi aktist nähtub, et süüdistatava juhitud sõiduauto kiirus oli kindlaks tehtud sõiduauto vigastuste põhjal ning juhul, kui süüdistatav oleks liikunud ka lubatud sõidukiirusega, oleks tal olnud piisavalt aega pidurdamiseks.

Ülaltoodu alusel leiab maakohus, et kui Andrei Solomonov lähenes oma sõiduautol xxx Ahtme maanteel maja nr.24 juures asuvale reguleerimata ülekäigurajale, ei vähendanud ta sõiduauto kiirust, ei olnud piisavalt tähelepanelik ja ei arvestanud piisavalt teeolusid, ilmastikutingimusi ja muid liiklusolusid. Enne ülekäigurada ta ei peatunud, ei andnud teed jalakäijale ning sõitis otsa teed ületavale Xx Xxle. Olenemata sellest, kas süüdistatava juhitud sõiduauto kiirus oli kuni 70 km/h, nagu hindas tunnistaja Xx xx või 55 – 60 km/h, nagu hindas liiklustehniline ekspert või ka lubatud 50 km/h, mille kohta on samuti tehtud arvestused liiklustehnilise ekspertiisi aktis, ei nähtu ühestki tõendist, et süüdistatav oleks enne ülakäigurada seda sõidukiirust vähendanud või asunud lausa peatuma. Liiklusõnnetuse skeemist ja selle lisatud fotodest nähtub, et kõne all olev ülekäigurada oli tähistatud nii sõiduteele mahavärvitud vöötide kui vastavate liiklusmärkidega. Liiklusmärgid ei ole paigutatud mitte vahetult vöötraja algusesse, vaid on eemal, laiendades selliselt ülekäigurada. Tunnistaja Xx xxx seisis liiklusõnnetuse toimumise ajal bussipeatuses, mis asub ülekäiguraja alguses. Tunnistaja nägi tütarlast, kes ületas raudtee ja läks ülekäigurajale. Tunnistaja nägi ka kokkupõrget, otsasõidumomendil oli tütarlaps ülekäiguraja teises servas, võis olla kuni pool meetrit ülekäigurajast eemal, mitte rohkem. Liiklustehnilise ekspertiisi akti järeldustest nähtub, et jalakäijale otsasõidu hetkel liikus jalakäija ülekäigurajal või selle vahetus läheduses. Sama akti kohaselt toimus kokkupõrge kindlasti enne sündmuskoha vaatlusprotokollis fikseeritud punakaspruuni plekki, mis asus 8,1 meetri kaugusel ülekäigurajast. Maakohtu istungil selgitas ekspert xx xx, et tema peab vahetuks läheduseks vahemaad 20 – 30 cm, vastuseks kaitsja korduvatele küsimustele maksimaalselt 1 meeter vöötrajast, mitte mingil juhul rohkem. Samuti selgitas ekspert, et kokkupõrke momendil saab jalakäija autoga sama kiiruse ja peale kukkumist toimub autoga kaasaliikumine. Igal juhul on tehniliselt välistatud jalakäija tagasilendamine. Ekspert selgitas ka, et liiklusavariide puhul on täiesti tavaline, et üks verekahtlane plekk jääb kohta, kuhu kannatanu kõigepealt maandus ja teine plekk on seal, kuhu ta lõpuks lamama jääb. Igal juhul jäi kokkupõrkekoht ülekäigurada tähistavate liiklusmärkide vahele. Süüdistatava ütlusi selle kohta, et jalakäija ületas teed diagonaalis ja oli kokkupõrke momendil teisel pool ülekäigurada, ei kinnita teised asjas kogutud tõendid. Liiklustehnilise ekspertiisi aktist nähtub, et ajal, kui jalakäija astus ülekäigurajale (vastassuunavööndis), oli sõiduauto ülekäigurajast 49 meetri kaugusel ja seega oli tal igal juhul võimalik otsasõitu vältida. Kui lähtuda süüdistatava eeldusest, et jalakäija ületas sõiduteed diagonaalis, oli see vahemaa veel pikem, kuna lisanduvad meetrid peale ülekäigurada. Süüdistatava ütlused selle kohta, et kogu sõidutee ületamise jooksul jäi jalakäija talle esiklaasi posti taha, on ümber lükatud liiklustehnilise eksperdi selgitustega maakohtu istungil, millest nähtub, et see on võimalik vaid juhul, kui mõlemad liiguvad ühesuguse kiirusega. Jalakäija ja sõiduauto puhul on see tehniliselt võimatu. Eeltoodud tõendid – tunnistaja Xx Xx, kes viibis kokkupõrke ajal selle vahetus läheduses, liiklustehnilise ekspertiisi akti järeldused ja eksperdi seletused maakohtu istungil on kooskõlas ja ühtivad omavahel. Kuigi tunnistaja Xx Xx arvates võis kokkupõrkekoht olla 10 – 15 m kaugusel ülekäigurajast ja tütarlaps lendas peale kokkupõrget umbes 3 – 4 meetrit tagasi ülekäiguraja poole, arvestab maakohus siinjuures asjaolu, et tunnistaja istus oma sõiduautos 30 – 40 meetri kaugusel ja

rääkis mobiiltelefoniga, mistõttu ta ei näinud ja hindas eespooltoimuvat ebaõigesti. Kohapeale läks tunnistaja enda sõnade kohaselt alles peale kokkupõrget ja nägi reaalselt seega ainult tagajärge. Tunnistaja xx xx kinnitas maakohtu istungil, et tema joonistas jalakäija liikumistrajektoori vaid tunnistajate ütluste alusel, millised sai ta patrullpolitseinikelt ja otse tunnistajatega ta ei suhelnud, mistõttu need tunnistaja ütlused ei välista süüdistatava süüd. Ülaltoodu alusel ja arvestades asjaolu, et ülekäigurada tähistavad liiklusmärgid asuvad vöötrajast eemal, leiab maakohus, et otsasõit jalakäijale toimus ülekäigurajal või selle vahetus läheduses kaugusel, millisele on viidanud liiklustehniline ekspertiis. Maakohus leiab, et konkreetse kokkupõrkekoha fikseerimine ei ole käesolevas asjas sedavõrd oluline, kuna jalakäija oli otsasõidu ajaks läbinud juba üle poole 10-meetrisest sõiduteest ning piisava tähelepanu ja hoolsuse korral pidi süüdistatav teda õigeaegselt märkama. Sündmuskoha vaatlusprotokolli kohaselt olid sõiduautol peale kokkupõrget järgmised vigastused: vasak esisuunatuli mõranenud kogu kõrguses umbes 12 – 13 cm, mõra oli Y-tähe kujuline; vasak tahavaatepeegel oli ära rebitud ja rippus juhtmetel; tuuleklaas oli juhi poolt hulgaliste mõradega ja moodustas ämblikuvõrgu diameetriga ca 60 cm; tuuleklaasi posti lähedal oli hulgaliselt mõrasid tuuleklaasis, keset mõrasid oli auk umbes 10 – 13 cm pikkuselt. Liiklustehnilise eksperdi selgituste kohaselt maakohtu istungil näitavad sellised vigastused, et tegemist ei olnud mitte riivava kontaktiga, vaid blokeeriva kontaktiga. Ekspert selgitas, et kui on tegemist riivava kontaktiga, siis inimene esiklaasi ei lenda. Käesolevas asjas näitab aga asjaolu, et katki olid esiklaasi kõik kolm kihti ja ka kile nende vahel just seda, et toimus blokeeriv kontakt ja löök oli saadud väga suure hooga. Surnu ekspertiisiakti kohaselt oli Xx Xx surma põhjuseks aju-kolju kinnine tömp trauma, millega kaasusid koljupõhimiku luude murrud ja peaaju kelmealused verevalandused. Kõik Xx Xxl leitud vigastused olid elupuhused ja tekkisid üheaegselt kõva tömbi eseme(te) toimel sõiduauto väljaulatuvate osade löögist vastu püstises asendis kannatanu kehatüve ja jäsemete paremat poolt, järgneva kukkumise ja löögiga vastu teekatet. Ülaltoodu kokkuvõtteks leiab maakohus, et Andrei Solomonov põhjustas Xx Xx surma, sõites talle ülekäigurajal või selle vahetus läheduses kiirust vähendamata otsa. Maakohus ei nõustu süüdistatava ja kaitsja seisukohtadega, et otsasõidu tingis vaid kannatanu poolt LE nõuete mittetäitmine. Maakohus küll möönab, et kannatanu käitumist (ta ei olnud sõidutee ületamisel piisavalt tähelepanelik ja korrektne) tuleb arvestada, kuid leiab, et liiklusõnnetust ei põhjustanud mitte kannatanu käitumine, vaid süüdistatava hooletus ja mittepiisav tähelepanu. Maakohus leiab, et piisava hoolsuse ja tähelepanelikkuse puhul, samuti kõikide liiklus- ja ilmaolude arvestamise puhul oli süüdistataval võimalik otsasõitu jalakäijale vältida.

Vastavalt KarS §56 lg.1 on karistamise alus isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Vangistust võib mõista ainult siis, kui karistuse eesmärke ei ole võimalik saavutada kergema karistusega. Kui Karistusseadustiku eriosa säte võimaldab vangistuse kõrval mõista ka kergemaid karistusi, peab kohus otsuses vangistuse mõistmist põhjendama. Karistuse mõistmisel tuleb karistuse liigi ja määra mõistmisel arvestada nii üld- kui eripreventiivseid eesmärke. Karistuse mõistmisel tuleb süü suuruse kvantitatiivsel kindlaksmääramisel igal juhul arvestada teo toimepanemisega seotud kergendavate ja raskendavate asjaoludega, eesmärgiga teha kindlaks karistuse konkreetne määr vastava sätte sanktsiooni piires ja prognoosida konkreetsele isikule mõistetava karistuse eripreventiivseid eesmärke (vt. ka Riigikohtu 16.05.2007 lahend kohtuasjas nr.3-1-114-07). Isiku tegelik karistuslik mõjutamine saab toimuda vaid inimese hoiakute muutmise kaudu ja seega konkreetse isiku omadusi arvestades. Seetõttu peab karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks arvestama ka süüdistatava isikut. Karistuse mõistmisel võetakse kõigepealt arvesse toimepandud kuritegude asjaolusid ja siis süüdistatava isikut. Klassikalise arusaama kohaselt on karistusõigus suunatud esmajoones teole, mitte aga täideviijale – karistusõigusliku hinnangu andmise aluseks on üldjuhul isiku poolt toimepandud tegu, mitte aga isik ise ja karistuse aluseks on esmajoones isiku süü (vt. ka Riigikohtu 14.06.2006 lahend kohtuasjas nr.3-1-1-4306). Andrei Solomonovi puhul maakohus kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid ei tuvastanud, varem on ta kriminaalkorras karistamata. Andrei Solomonov pani peaaegu 4 aastat tagasi toime kuriteo, mille tagajärg oli raske – inimese surm. Arvestades kõike ülaltoodut leiab maakohus, et Andrei Solomonovit tuleb tema poolt toimepandud kuriteo eest karistada vangistusega. Rahalise karistuse mõistmine ei ole käesolevas asjas põhjendatud ja selline karistus ei vastaks karistamise eesmärkidele. Samuti leiab maakohus, et põhjendatud ei ole reaalse vangistuse mõistmine ja mõistetud vangistus tuleb jätta tingimisi täitmisele pööramata. Maakohus leiab, et KarS §56 lg.1 sätestatud eesmärke – hoiduda uute kuritegude toimepanemisest – on võimalik saavutada ka karistusega, mis ei ole seotud vabaduse võtmisega. Tegemist on karistusest vabastamisega tingimisi katseajaga ilma käitumiskontrollita. Maakohus leiab, et Andrei Solomonovi puhul on KarS §73 kohaldamine põhjendatud – tegemist on II raskusastmega kuriteoga; tegemist on varem kriminaalkorras karistamata isikuga, kellest on arvata, et rohkem ta kuritegusid toime ei pane; kuritegu on toime pandud 03.11.2009, s.o. peaaegu 4 aastat tagasi; asjas puuduvad andmed selle kohta, et süüdistatav oleks peale seda kuupäeva toime pannud uue süüteo. Samas, kui süüdistatav paneb edaspidi 3-aastase katseaja kestel toime uue kuriteo, kohaldatakse KarS §65 lg.2 ja käesoleva kohtuotsusega mõistetud karistus liidetakse uue kohtuotsusega mõistetud karistusega.

KarS §423 lg.1 järgi toimepandud kuriteo eest peab maakohus põhjendatuks mõista Andrei Solomonovile karistuseks 4 kuud vangistust, mis tuleb jätta tingimisi täitmisele pööramata katseajaga 3 aastat. KarS §78 p.1 alusel hakkab katseaeg kulgema alates kohtuotsuse kuulutamisest. Maakohus nõustub vanemprokuröriga osas, et lisakaristuse kohaldamine ei ole käesolevas asjas vajalik. Kuigi Riigikohtu praktika kohaselt tuleb liiklussüütegude puhul juhtimisõigus lisakaristusena üldjuhul alati ära võtta ja lisakaristuse võib kohaldamata jätta ainult erandlikel asjaoludel, tuleb siiski lähtuda konkreetsest süüteost ja KarS §56 lg.1 sätestatud karistuse mõistmise üldalustest. Süüpõhimõtte kohaselt on iga isiku süü individuaalne ja ainult süü saab määrata isikule mõistetava karistuse liigi ja määra, sealhulgas ka lisakaristuse kohaldamise ja selle määra. Vaid ühiskonna turvalisuskaalutluste arvestamine ei too kaasa juhtimisõiguse äravõtmise mehhaanilise kohaldamise. Arvestades käesolevas kriminaalasjas Andrei Solomonovi isikut, tema poolt toimepandud kuriteo raskust ja asjaolusid ja selle toimepanemise aega, leiab maakohus, et lisakaristuse kohaldamine ei ole üld- ja eripreventsiooni eesmärkidel põhjendatud. Tsiviilhagi Võlaõigusseaduse §1045 lg.1 p.1 kohaselt on kahju tekitamine õigusvastane siis, kui see tekitati kannatanu surma põhjustamisega. Võlaõigusseaduse §129 lg.1 kohaselt tuleb isiku surma põhjustamisest tuleneva kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral hüvitada surma põhjustamisest tekkinud kulud, eelkõige mõistlikud matusekulud, samuti surma põhjustanud tervisekahjustuse või kehavigastuse mõistlikud ravikulud ning kahjustatud isiku vahepealsest töövõimetusest tekkinud kahju. Käesolevas kriminaalasjas on Xx Xx esitanud tsiviilhagi summas 1659,91 €. Tegemist on Xx Xx matusekulude ja isiklike asjade maksumusega, mis olid tal liiklusõnnetuse toimumise ajal seljas. Maakohus leiab, et tsiviilhagi on põhjendatud ja selle summa on mõistlik. Tsiviilhagi kuulub rahuldamisele ning summa väljamõistmisele süüdistatavalt. Liikluskindlustuse seaduse §40 lg.2 kohaselt võib kahju hüvitamise nõude esitada nii liikluskahju tekitamise eest vastutava isiku kui ka tema kindlustusandja vastu. Maakohus nõustub siinkohal kannatanu esindaja seisukohaga, et see on isiku enda otsustada, kas ta esitab nõude süüdlase või kindlustusandja vastu. Süüdistatava väide, et tsiviilhagi tuleks esitada kindlustuse vastu, ei anna alust tsiviilhagi rahuldamata jätmiseks.