Kohtulahend

soolekinnisti ning kõhuaordi-vasakpoolse ühisniudeardi vigastusega, millest tekkinud ägeda verekaotsuse tõttu kannatanu suri loetud minutite jooksul peale vigastuse tekkimist.

ESIMESE ASTME KOHTU OTUSUSE SISU

3.3 T.A

kuriteo toimepanijana nägi noalööki tehes kannatanu surma saabumise võimalikkust ja möönis seda. V.T. i surm saabus süüdistatava noalöögist saadud vigastuste ning ägeda verekaotuse tagajärjel. T.A oli sündmuskohal alkoholijoobes, millest tulenevalt ei saa rääkida psühholoogilise afekti seisundist. T.A puhtsüdamlikust ülestunnistusest nähtub, et pärast noaga löömist tõmbas ta selle V.T. i kõhust välja ning läks oma tuppa. T.A tegevus oli mõtestatud - pärast noalööki ta kannatanule ise abi ei osutanud vaid saades teada kannatanu seisundist, palus teistel politseisse ja kiirabisse helistada. Puhtsüdamlikust ülestunnistusest ei nähtu, et V.T. oleks enne kuriteosündmust T.A löönud. Kohus leidis, et T.A käitumine sündmuskohal tuleb kvalifitseerida kaudse tahtlusega toimepandud tapmisena (vt ka RKKK 3-1-1-40-13), mille motiiviks on kättemaks solvangu ja ähvardamise eest. 3.4 Arvestades asjaolu, et T.A pani toime raske isikuvastase kuriteo, mille puhul on süü suur, samuti vastutust kergendava asjaoluna puhtsüdamlikku kahetsust ja raskendavate asjaolude puudumist, õiguskorra kaitsmise huvisid ja süüdistatava mõjutamise võimalust ning karistusraame aga ka seda, et süüdistatav on varem karistamata isik, pidas kohus võimalikuks mõista T.A alammäära lähendase karistusega, s.o 6-aastase vangistusega, mida arvestatakse alates tema kinnipidamisest (6.04.2012).

APELLATSIOONIS ESITATUD TAOTLUSTE SISU

realiseerima ükskõik millist nimetatud koosseisudest. Küsimus taandub teo kvalifitseerimisel süüdlase käitumise subjektiivse külje hindamisele. 4.2 Apellant ei nõustu kohtu järeldustega süüdlase käitumise subjektiivse külje hindamisel ja leiab, et kohtu järeldused ei vasta asjas kogutud tõenditele. Nõustuda ei saa kohtu järeldusega, et kaudse tahtluse olemasoluks on piisav iseenesest löök elutähtsasse piirkonda. Noalöök ei põhjusta alati surma. Ekspertide järeldustest on võimalik aru saada, et tegemist oli aordi vigastusega, mis põhjustas tugeva verejooksu – sisuliselt sentimeeter kõrvale tekitatud vigastuse tagajärjel olnuks aga surma saabumine välditav. T.A on kogu aeg väitnud, et ei soovinud V.T. i surma ja ta ei saanud ka möönda, et tema tekitatud noalöök vigastab just suurt veresoont ja verejooksust tingituna võib kannatanu surra. Apellant leiab, et T.A tegu tuleks kvalifitseerida KarS § 117 lg 1 ja § 118 p 1 järgi, millise juriidilise argumentatsiooni esitas ta ka maakohtus kohtuvaidlustes ja jääb esitatu juurde. 4.3 Sündmuskohal viibis ka tunnistaja Artur Nikonov, kes soovis kohtus küll algul ütlusi anda, ent sattus ristküsitlusel segadusse ja teatas, et ei suuda keskenduda, mistõttu tema ülekuulamine lõpetati. Vaatamata kaitsja korduvatele taotlustele, ei ole kohus väljastanud kohtuistungi protokolli, mistõttu ei saa kaitsja viidata konkreetsetele väljenditele tunnistaja ülekuulamisel. Samas tulnuks tunnistajale anda võimalus rahuneda ning seejärel küsitlust jätkata. Seda enam olukorras, kus tunnistaja sisuliselt muutis ütlusi, väites, et oli esialgu šokis ning võis seetõttu midagi valesti öelda või ütlemata jätta. Kaitsja ei saanudki tunnistajat küsitleda, sest viimane keeldus prokurörile edasisest ütluste andmisest. Seega puudus kohtul võimalus hinnangu andmisel tugineda tõenditele, mis võinuks selgust tuua T.A käitumise subjektiivse külje osas. 4.4 T.A on kogu menetluse vältel väitnud, et tahtlus V.T. i tapmiseks tal puudus ja tegemist oli õnnetu juhusega. Samuti on T.A väitnud, et V.T. oli tema vastu vägivaldne ja ka sündmuse toimumise hetkel kartis ta vägivaldsust. V.T. i olemust ja varasemat vägivaldsust kinnitavad kohtule esitatud kohtuotsused viimase suhtes. Samuti ei saanud kohus kõrvutada T.A ütlusi teiste isikuliste tõenditega, mistõttu on ka kohtu järeldused ebaobjektiivsed. Kohus pidanuks arvestama KrMS § 60-62 sätestatut, s.h kahtluste tõlgendamist süüdlase kasuks. 4.5 Maakohtu viide Riigikohtu lahendile nr 3-1-1-40-13 ei ole käesolevas asjas siduv – viidatud lahendis lõi süüdlane kannatanut noaga korduvalt, mistõttu on ka hinnangu andmine tema teo subjektiivsele küljele teistsugune. Kokkuvõtvalt leiab kaitsja, et maakohus on rikkunud KrMS § 339, mis omakorda viis materiaalõiguse väära kohaldamiseni ja on aluseks kohtuotsuse tühistamisel. Maakohus ei uurinud kõiki tõendeid, rajas järeldused tuvastamata asjaoludele, mistõttu ei saanud kohus otsust motiveerida. T.A süü subjektiivse koosseisu järeldused on põhjendamatud. Samuti kohus, jättes tunnistaja ülekuulamise pooleli, rikkus ausa ja õiglase kohtumenetluse põhimõtet.

RINGKONNAKOHTU POOLT TUVASTATUD ASJAOLUD JA JÄRELDUSED

6 Ringkonnakohus, tutvunud kriminaalasja materjalidega, leiab, et esitatud apellatsioon jääb rahuldamata. Nagu ilmneb apellatsioonist, taotletakse maakohtu otsuse tühistamist ning kriminaalasja saatmist maakohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus, või siis teha uus otsus ning tunnistada T.A süüdi KarS § 117 lg 1 ja § 118 p 1 järgi, mõistes talle minimaalse seaduses ettenähtud karistuse.

seisukohta selles, et süüdlane tegutses kannatanut noaga lüües tahtlikult, mitte ettevaatamatusest. 8.3 Kohtupraktikas on asutud seisukohale, et kvalifitseerimaks süüdlase käitumist KarS § 117 lg 1 ja § 118 p 1 järgi peab olema võimalik kindlaks teha, et teo toimepanija tahtlus oli suunatud ainult raske tervisekahjustuse tekitamisele ning kannatanu surma saabumisse suhtus ta kergemeelselt. Samas juhul, kui süüdlane nägi noalööki tehes kannatanu surma saabumise võimalikkust ette ja möönis seda, ja surm tema teo tagajärjel ka saabus, tuleb tema tegu kvalifitseerida kaudse tahtlusega toimepandud tapmisena. Käesolevas kriminaalasjas teostatud surnu ekspertiisiaktist nähtuvalt tuvastati V.T. il kõhuõõnde tungiv torke-lõikehaav, mis on eluohtlik tervisekahjustus. Selleks, et asuda seisukohale kannatanule sellist liiki haava tekitamise puhul süüdistatava tegutsemisest kergemeelsusest, peab olema võimalik tuvastada, et isikul oleks n.ö adekvaatne lootus, et kannatanu sellise vigastuse tulemusena ei sure. Ringkonnakohtu hinnangul ei nähtu käesoleval juhul ühtegi asjaolu, millest võiks järeldada, et T.A lootis kannatanu surma mittesaabumist. Pärast V.T. i noaga kõhtu löömist ei olnud süüdistataval kuidagi võimalik kontrollida sündmuste edasist kulgu, millest tulenevalt ongi põhjendatud järeldada, et süüdistatav möönis noaga löömise mistahes tagajärge, sealhulgas ka kannatanu surma saabumist. Seega tuleb asudagi seisukohale, et T.A põhjustas V.T. i surma kaudse tahtlusega. Lisaks tuleb märkida, et mingit abi süüdistatav kannatanule osutama ei asunud. Vastupidi, süüdistatav viskas noa lauale ning läks oma tuppa. Sündmuskohale saabunud politseitöötaja A.R. selgitas kohtus, et majja sisenedes leidsid nad T.A oma toas, lamas rahulikult selili voodis, televiisor mängis. Kiirabi ja politsei kutsus tunnistaja A.N. . Kiirabi saabus kell 16.15 ning konstateeris kannatanu surma. Nimetatud asjaolud kinnitavad ringkonnakohtu veendumust sellest, et puuduvad igasugused mõistlikud põhjused, miks süüdistatav erinevalt n.ö keskmisest inimesest ei saaks aru, et noaga teist inimest kõhuõõnde löömise tagajärjel saadud vigastuse tõttu võib kannatanu surra. Seega on maakohus õigesti ja põhjendatult tuvastanud, et T.A poolt toimepandud tegu on kvalifitseeritav tapmisena KarS § 113 järgi.

Maarika Kuusk

Mati Kartau

Aarne Sarjas

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.