1-11-8051/16 - Tartu Ringkonnakohus - lahend.ee

5.Tartu Maakohtu määruse peale esitas kaebuse K.D kaitsja, kes taotleb vahistamismääruse tühistamist. Määruskaebuse põhjendused on järgmised. 5.1 K.D ei olnud kuni tema tabamiseni teadlik temale määratud kaitsjast, ei olnud tutvunud toimikuga, kätte saanud süüdistusakti, kohtu alla andmise määrust ega kohtukutset. Kohtuistungil avaldatu kohaselt on K.D elanud 33 aastat aadressil xxx küla, Nõo vald, Tartumaa, mille järgi on kohaldatud ka tõkend elukohast lahkumise keeld. Aadressile on lisandunud vaid XXX. Samuti on K.D menetlejale avaldanud oma telefoninumbri, mis on kajastatud ka süüdistusaktis. Kaitsja märgib, et K.D kinnitusel ei ole temaga ühendust võetud ei telefoni teel ega elukohaaadressil, kus elab pidavalt tema ema, samuti pole ta saanud ühtegi menetlusdokumenti ega postiteadet. Samas märgib kaitsja, et prokurör ei ole oma väiteid kutsete edastamise kohta posti ja telefoni teel tõendanud. 5.2 Kaitsja märgib, et maakohtu määruses puuduvad viited süüdistuse põhjendatusele. Samuti seab kaitsja kahtluse alla, kas seda, et isik ei ole kutsele järele läinud, saab lugeda kohtumenetlusest eemalhoidumiseks, kui puuduvad tõendid selle kohta, et isik üldse on vastavad teated kätte saanud. Kohtumääruses puuduvad põhjendused ka sellest, mille alusel kohus jõudis järeldusele, et K.D ei ole kättesaadav enda poolt nimetatud aadressil ja tema asukoht on teadmata. Samuti ei nähtu vahistamismäärusest, kuidas ja millal on prokurör või kaitsja süüdistatavat otsinud. Lähtuvalt eeltoodust on alust järeldada, et riik ei ole menetlust aktiivselt toimetanud ja on alusetult põhjustanud süüdistatavale põhiõiguse kõige olulisema riive. Kaitsja rõhutab, et isiku vahistamist saab lugeda seaduslikuks vaid siis, kui vahistamismäärusest nähtub üheselt ja selgelt esiteks põhjendatud kahtluse olemasolu, et vahistatav on toime pannud kuriteo tunnustega teo, ning teiseks vahistamisaluse olemasolu. Tartu Maakohus ei ole esitanud ühtegi asjaolu ega tõendit, millest tulenevalt on olemas nii põhjendatud kuriteokahtlus kui ka vahistamisalus K.D suhtes. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused

KrMS § 130 lg 4 kohaselt võib kohtu alla antud ja vabaduses viibiva süüdistatava vahistada linna- või maakohtu või ringkonnakohtu määruse alusel, kui ta ei ole kohtu kutsel ilmunud ja võib kohtumenetlusest jätkuvalt kõrvale hoiduda. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et K.D puhul on olemas vahistamisalus – ta ei ole kohtu kutsel ilmunud ja võib kohtumenetlusest jätkuvalt kõrvale hoiduda, ning leiab, et maakohus on põhjendatult pidanud K.D vahistamist vajalikuks kriminaalasja arutamise tagamiseks. 6.1 KrMS § 130 lg 4 eesmärgiks on kriminaalmenetluse tagamine. Riigikohtu kriminaalkolleegium on enda kestvas praktikas juhindunud EIÕKohtu praktikast (nt Lawless v. Iirimaa 1961. a Brogan ja teised v. Ühendkuningriik 1988 a), mille kohaselt on vahistamise eesmärk lõppastmes ennekõike isiku toimetamine kohtu ette ning keelatud on sellise isiku vahistamine, kelle kohtuasja kohtuliku arutamiseni riik ei saa või ei soovigi jõuda. Et isiku süüküsimust soovitakse lahendada ka sisuliselt, kinnitab ennekõike tema suhtes esitatud süüdistuses kohtuliku (uurimus)menetluse läbiviimine. Kohtumenetluse läbiviimise tagamiseks ongi ette nähtud eraldi vahistamisalus KrMS § 130 lg-s 4. 6.2 Käesoleval juhul on K.D Tartu Maakohtu 25.10.2011 määrusega kohtu alla antud süüdistuses KarS § 121, § 118 p 1 järgi ning kriminaalasja arutamine oli määratud kohtuistungil 02.03.2012, kuhu süüdistatav aga ei ilmunud. K.D tabati kinnipidamisprotokolli kohaselt 16.08.2013 kell 16.08 Tallinnas, Sadama 25 (terminalis). 18.08.2013 toimunud küsitlemisel väitis süüdistatav sarnaselt määruskaebusele, et temani ei ole ühtegi menetlusdokumenti ega postiteadet jõudnud, kuid kinnitas, et oli teadlik kriminaalasja menetlusest. Samas nähtub Tartu Maakohtu poolt edastatud kutse tagastamise teatiselt, et seda on püütud K.D-le kätte toimetada kahel korral ning mõlemal korral – 27.10.2011 ja 31.10.2011 – jäeti kirja saabumise kohta ka teated. Nimetatud asjaolu kinnitab www.post.ee avalik saadetiste otsingu andmebaas. Täiendavalt on asjakohane osundada sellelegi, et sama nähtub ka Ringkonnaprokuratuuri poolt edastatud süüdistusakti ja kutse osas - mõlema edastamisel on postiasutus jätnud adressaadi aadressile teated – süüdistusakti kohta 18.07.2011 ning kohtukutse kohta 13.02.2012, mis mõlemad on jäänud aga tagajärjetuks. 6.3 Seega on väär määruskaebuse esitaja väide, et prokurör ei ole tõendanud tema poolt kutsete ja süüdistusakti edastamist. Süüdistatava suhtes oli kohaldatud tõkend elukohast lahkumise keeld, seega isegi juhul, kui K.D viibis oma tõkendijärgsest elukohast eemal mitte enam kui 3 ööpäeva, pidid temani jõudma postkasti jäetud teated väljastusteatega edastatud kirjade kohta. Vastasel juhul on K.D aga rikkunud temale kohaldatud tõkendit. 6.4 Olukorras, kus vahistamine KrMS § 130 lg 4 alusel täidab esmajoones kriminaalmenetluse tõhusa läbiviimise eesmärki, ei saa ringkonnakohus asuda vaagima põhjendatud kuriteokahtlust isikule esitatud süüdistuse kontekstis. Enda varasemas kohtupraktikas on ringkonnakohus sedastanud (vt nt TRRKm nr 1-12-8959), et olukorras, kus isiku süüküsimust arutatakse juba maakohtus, ei ole ringkonnakohtu pädevuses tõkendiküsimuse lahendamisel lahata, kas vahistamise eeldusena eksisteerib põhjendatud kuriteokahtlus või mitte. Kui seda jaatada, tekiks täielikult ebaloogiline olukord, kus maakohus lahendab kohtuasja sisuliselt arutades isiku süüküsimust (leides näiteks, et süüdistuses kirjeldatud asjaolud on leidnud kas tervikuna või osaliselt tõendamist, s.o teeb isiku suhtes süüdimõistva otsuse), samal ajal kui ringkonnakohus võiks kaitsja vastavasisulist taotlust lahendades asuda seisukohale, et tõsiseltvõetav kuriteokahtlus siiski puudub (ehk siis leiab vastupidiselt, et tõendeid isiku poolt kuriteo toimepanemise kohta siiski piisavalt ei ole). Ehk siis – paralleelselt ei saa kaks erinevat kohtuinstantsi lahendada ühte ja sama küsimust; käesoleval ajahetkel on K.D süüküsimuse pädevaks menetlejaks maakohus, seetõttu