Kohtulahend

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

vähendamise

eesmärgil

aktsiaseltsi

maksudeklaratsioonides

valeandmeid.

Osaühingu käibedeklaratsioonides suurendati alusetult kaupade ja teenuste soetamisel tasutud käibemaksu (sisendkäibemaksu), samuti jäeti osaühingu tulu- ja sotsiaalmaksudeklaratsioonides deklareerimata ettevõtlusega mitteseotud väljamakseid. Selleks kasutati erinevate äriühingute nimel väljastatud arveid, mis kajastasid tehinguid, mida tegelikult ei toimunud. Valeandmete esitamise tõttu jäi riigile laekumata 6 613 877 krooni käibemaksu ja 14 975 740 krooni tulumaksu, s.o kokku 21 589 617 krooni. 1.2 A. Vilem tunnistati KarS § 386 lg 1 - § 22 lg 3 järgi süüdi kokkuvõtlikult selles, et tema aitas I. Kokal ja veel viiel isikul esitada ajavahemikul veebruarist 2003 juulini 2005 AS K&H maksudeklaratsioonides valeandmeid. Nimelt vormistas A. Vilem AS K&H tarbeks arveid, mis kajastasid tegelikult mittetoimunud tehinguid, ja edastas need AS-le K&H. Samuti kandis A. Vilem ebaõigete arvete alusel laekunud raha edasi erinevate äriühingute pangakontodele. A. Vilemi kaasaaitamisel toimunud valeandmete esitamise tõttu jäi riigile laekumata 5 501 942 krooni käibemaksu ja 12 635 852 krooni tulumaksu ettevõtlusega mitteseotud kuludelt, s.o kokku

18 137 794 krooni. 1.3 M. Kuus tunnistati KarS § 386 lg 1 järgi süüdi kokkuvõtlikult selles, et tema, olles OÜ Pitbull Trade (hilisema ärinimega OÜ TunMed) juhatuse liige, esitas ajavahemikul detsembrist 2004 kuni aprillini

maksude

tasumisest

kõrvalehoidumise

eesmärgil

OÜ

Pitbull

Trade

maksudeklaratsioonides tahtlikult valeandmeid. Osaühingu käibedeklaratsioonides suurendati alusetult sisendkäibemaksu, samuti jäeti osaühingu tulu- ja sotsiaalmaksudeklaratsioonides deklareerimata ettevõtlusega mitteseotud väljamakseid. Selleks kasutas M. Kuus erinevate äriühingute nimel väljastatud arveid, mis kajastasid tehinguid, mida tegelikult ei toimunud. Valeandmete esitamise tõttu jäi riigile laekumata 723 086 krooni käibemaksu ja 1 486 981 krooni tulumaksu, s.o kokku 2 210 067 krooni. Lisaks eeltoodule tunnistati M. Kuus süüdi ka selles, et ta kasu saamise eesmärgil vahendas AS-le K&H erinevate äriühingute nimel väljastatud tegelikkusele mittevastavaid arveid. Sellise tegevusega aitas M. Kuus I. Kokal ja teistel isikutel mitmetel maksustamisperioodidel 2005. a AS K&H maksudeklaratsioonides valeandmeid esitada. M. Kuusi kaasaaitamisel toimunud valeandmete esitamise tõttu jäi riigile AS-lt K&H laekumata 505 325 krooni käibemaksu ja 1 046 110 krooni tulumaksu, s.o kokku 1 551 435 krooni. 1.4 G. Kuus tunnistati KarS § 386 lg 1 - § 22 lg 3 järgi süüdi selles, et tema kasu saamise eesmärgil koostas ja vahendas AS-le K&H tegelikult mittetoimunud tehinguid kajastavaid arveid kaupade ja teenuste soetamise kohta. Sellise tegevusega aitas G. Kuus I. Kokal ja teistel isikutel ajavahemikul

kaitsjad

taotlesid

maakohtu

süüdimõistva

kohtuotsuse

tühistamist

ja

kaitsealuste

õigeksmõistmist. A. Vilemi, G. Kuusi ja M. Kuusi kaitsjad taotlesid alternatiivselt oma kaitsealuste suhtes kriminaalmenetluse lõpetamist mõistliku menetlusaja möödumise tõttu. Prokuratuur taotles maakohtu otsuse tühistamist menetluskulude osas, paludes mõista kõikidelt süüdistatavatelt lisaks muudele menetluskuludele välja ka sundraha.

lg 1 alusel seoses menetluse mõistliku aja möödumisega. Muu hulgas jäeti ringkonnakohtu määrusega läbi vaatamata Eesti Vabariigi tsiviilhagi M. Kuusi vastu ja tühistati maakohtu otsus osas, millega maakohus oli mõistnud A. Vilemilt konfiskeerimise asendamist korras välja raha ning konfiskeerinud kaks OÜ TunMed kinnistut. Samuti mõistis ringkonnakohus KrMS § 183 alusel riigilt I. Koka kasuks välja 162 175 eurot 61 senti valitud kaitsjatele makstud tasu katteks (sh 138 166 eurot 1 sendi maakohtus osutatud õigusabi eest makstud tasu katteks ja 24 009 eurot 60 senti apellatsioonimenetluses osutatud õigusabi eest makstud tasu katteks). 3.1 Esmalt tuvastas ringkonnakohus prokuröri taotlusel jälitustoimikuga tutvudes, et kõik jälitustoimingud on läbi viidud lubade alusel neis märgitud isikute suhtes näidatud ajavahemikel. Seejärel selgitas kohtukolleegium, miks ta ei nõustu kaitsjate seisukohaga, et maakohtus kriminaalasja arutanud kohtunik pidanuks kriminaalmenetlusest taanduma. Ringkonnakohus ei soostunud ka apellantide seisukohaga, et süüdistusakt on olulises osas selgusetu ja vastuoluline ning et isikute süüdistamine sellise süüdistusakti alusel kujutab endast olulist menetlusnormide rikkumist KrMS § 339 lg 1 p 12 tähenduses. Järgnevalt konstateeris ringkonnakohus põhistusi esitamata et ta ei tuvastanud kaitsjate apellatsioonides osutatud kriminaalmenetlusõiguse olulisi rikkumisi, mis puudutasid maakohtu otsuse rajamist lubamatutele tõenditele, kaitsjate taotletud tunnistajate üle kuulamata jätmist, samuti muude tõendite vastu võtmata jätmist ning kohtuotsuses põhistuste puudumist. 3.2 Samas leidis ringkonnakohus, et kriminaalmenetlus tuleb KrMS § 2742 lg 1 alusel menetluse mõistliku aja möödumise tõttu lõpetada, põhistades oma seisukohta järgmiselt. 3.2.1 Süüdistatavad A. Vilem, G. Kuus, M. Kuus ja I. Kokk andsid ringkonnakohtu istungil nõusoleku kriminaalmenetluse lõpetamiseks seoses menetluse mõistliku aja möödumisega. 3.2.2 Menetlusaja kulgemise algust tuleb G. Kuusi ja M. Kuusi puhul lugeda 4. aprillist 2006, A. Vilemi puhul 5. oktoobrist 2006 ja I. Koka puhul 10. oktoobrist 2006. Uurija lõpetas töö

teise astme kuritegude hulka. Süüdistatavad ei ole menetlusest kõrvale hoidunud ega muul viisil menetlust takistanud. 3.2.4 Kuna kriminaalmenetlus tuleb KrMS § 2742 lg 1 alusel lõpetada, siis ei ole vaja lahendada kaitsjate apellatsioonides tõstatatud süüküsimust ega hakata tõendeid hindama. 3.3 Seoses menetluskulude hüvitamisega märkis ringkonnakohus muu hulgas, et maakohtu järeldus I. Koka kaitsjakulude ülepaisutatuse kohta on paljasõnaline. Samuti ei eelda kaitsjatasu hüvitamine süüdistatavale, et viimane oleks selle tasu menetluskulude väljamõistmise hetkeks ära maksnud. Kohtukolleegium leidis, et taotlustes näidatud kulud on põhjendatud ja tuleb I. Kokale 138 166 euro 1 sendi ulatuses KrMS § 183 alusel hüvitada. Samuti tuleb I. Kokale KrMS § 183 alusel hüvitada apellatsioonimenetluses makstud kaitsjatasu summas 24 009 eurot 60 senti. Maakohtus ja apellatsioonimenetluses kantud kulud on kokku 162 175 eurot 61 senti.

MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

määruse

tühistamist

ja

kriminaalasja

saatmist

uueks

arutamiseks

Tartu

Ringkonnakohtule teises kohtukoosseisus. Määruskaebuse esitaja põhiväited on järgmised. 4.1 Prokurör ei nõustu ringkonnakohtu järeldusega, et tegemist pole mahuka ega keeruka kriminaalasjaga. Kriminaalasjas oli selle prokuratuuri saabudes kokku 13 kahtlustatavat. Neist kolme osas lõpetas prokuratuur menetluse kuriteokoosseisu puudumise või aegumise tõttu. Nelja kahtlustatava suhtes lõpetati kriminaalmenetlus KrMS § 202 alusel. Kuue kahtlustatava osas koostas prokuratuur süüdistusakti ja saatis kriminaalasja arutamiseks Tartu Maakohtusse. Kohtusse saatmisel oli kriminaalasjas üle 15 köite tõendeid. Prokuratuur taotles 53 tunnistaja ülekuulamist. Lisaks taotlesid kaitsjad 10 tunnistaja kohtusse kutsumist. Ainuüksi need näitajad kinnitavad, et tegemist on keskmisest mahukama kriminaalasjaga. Samuti on tegemist keskmisest keerukama ja tõenduslikust küljest raskema maksuasjaga. Seda seetõttu, et AS K&H maksudeklaratsioonides valeandmete esitamiseks kasutati tegelikkusele mittevastavaid arveid sellistelt äriühingutelt, millel oli lisaks arvete väljastamisele ka reaalne majandustegevus (nn puhverfirmad). Nn puhverfirmad omakorda kasutasid arveid sellistelt äriühingutelt (variäriühingud), mis olid kolmandate isikute kontrolli all. Sellisel moel tehti maksupettuse avastamine keerukaks. Kasutatud skeemi tõendamine eeldas arvukate tunnistajate ülekuulamist (puhverfirmade juhid, varifirmade juhatuse liikmed ja isikud, kelle kontrolli all tegelikult need äriühingud olid) ning tehingute ahela tuvastamist. Tõenduslikust küljest teeb kriminaalasja keerukaks ka AS K&H mitmetasandiline juhtimine. Ringkonnakohtu viited kriminaalasjadele nr 3-1-1-57-11 ja nr 3-1-1-6-11 ei ole asjakohased, sest need kriminaalasjad ei ole praeguse asjaga võrreldavad ei süüdistatavate ja tunnistajate arvu ega tõendusliku raskuse poolest. 4.2 Maksukuritegude raskust tuleb hinnata lähtudes valeandmete esitamise ajalisest kestusest ja valeandmete esitamise tõttu riigile laekumata jäänud maksusumma suurusest. AS K&H maksudeklaratsioonides esitati valeandmeid rohkem kui kolme aasta vältel ja valeandmete esitamise tulemusena jäi riigil laekumata enam kui 21 miljonit krooni makse. Seega on tegemist raske

maksukuriteoga. 4.3 Väär on ringkonnakohtu konstateering, et enne süüdistusakti koostamist kriminaalasi lihtsalt seisis kahe aasta vältel prokuratuuris. Prokuratuur kogus kriminaalasjale lisaks kolme köite jagu tõendeid, sh päringud pankadele ja AS-le K&H ning jälitustoimingutega kogutud tõendid. Samuti koostas prokuratuur 7 isiku suhtes kriminaalmenetluse lõpetamise määrused. Seejuures eeldab kriminaalmenetluse lõpetamine otstarbekuse kaalutlustel läbirääkimisi, mis võivad kesta kuid. Seetõttu ei pruugi lõpliku otsustuseni jõudmiseks kulunud töömaht toimikust ilmneda. Menetluse mõningasel seiskumisel olid objektiivsed põhjused. Nimelt on käesolev kriminaalasi puutumuses kriminaalasjaga 05930000231 (nn Tartu arvevabriku kriminaalasi 17 kahtlustatavaga), mis saabus prokuratuuri alles novembris 2008. Alates prokuratuuri saabumisest toimusid kriminaalasjas nr 05930000231 kokkuleppemenetluse läbirääkimised, mis päädisid 14 kahtlustatavaga kokkuleppe sõlmisega 2009. a suvel ja Tartu Maakohtu 4. septembri 2009. a süüdimõistva kohtuotsusega kriminaalasjas nr 1-09-11850. Osutatud asjas tuvastatu oli vajalik eeldus käesoleva asja lahendamiseks, sest AS K&H maksudeklaratsioonides valeandmete esitamise aluseks olid enamuses just sellised arved, mille puhul AS K&H alltöövõtja näitas omakorda alltöövõttu arvevabriku kontrolli all olevatest äriühingutest. Ühtlasi oli Tartu Maakohtu 4. septembri 2009. a otsus praeguses asjas tõend nn arvevabriku toimimise kohta. 4.4 Ebaõige on ka ringkonnakohtu järeldus, et süüdistatavad ja nende kaitsjad ei takistanud tõhusat kohtumenetlust. Kohtumenetluse pikkust esimese astme kohtus mõjutasid eelkõige kaitsjate mahukad samasisulised taotlused ning hõivatus muude asjadega, mis tingis kriminaalasja korduva edasilükkamise mitmeks kuuks. Kaitsjad esitasid maakohtus korduvalt mahukaid taotlusi ühtede ja samade tunnistajate ülekuulamiseks ja tõendite kogumiseks. Seejuures kandsid kaitsjad kirjalikult esitatud taotlused kohtusaalis täies mahus ette, raisates sel viisil aega. 4.5 Tuginedes Riigikohtu praktikale mõistliku menetlusaja käsitlemisel, leiab prokurör, et praeguses asjas ei ole mõistlik menetlusaeg möödunud.

menetletud ja menetlemisel palju. Selle kriminaalasja potentsiaalne keerukus ei ole õigusteoreetilist laadi, vaid pigem tõenduslik. Siinkohal valis aga prokurör tõendite kogumisel strateegia, mis seisnes selles, et kuriteo täideviijate ja kaasaaitamises süüdistatavate isikute teod eraldati eraldi menetlustesse ning kaasaaitajaid hakati ükshaaval survestama kokkulepete sõlmimisega. Siit tuleb ka põhjus, miks kohtueelne menetlus praeguses asjas kaks aastat sisuliselt seisis. Nimelt tegeles prokurör sel ajal teistes kriminaalasjades kokkulepete sõlmimisega ehk teisisõnu "tõendite kogumisega" praeguse asja tarbeks. Sõlmiti kokkuleppeid, kuhu kirjutati sisse ka kaasaitamisteod AS K&H väidetavale maksusüüteole. Sellega loodi olukord, kus tõendeid AS K&H ning I. Koka süü tõendamiseks ei oleks justkui vajagi, sest kõik väidetavad kaasaaitajad on AS K&H ning I. Koka süüd kinnitanud. Seega on prokuröri väide kriminaalasja keerukuse kohta vale, sest tegelikult ei vaevunud prokurör ja uurijad selgitama välja I. Kokale ja AS-le K&H etteheidetavate tegudega seotud asjaolusid ning koguma süüdistuse tõendamiseks otseseid tõendeid, vaid sama efekt loodeti saavutada vahi all viibivate "kaasaaitajatega" kokkuleppeid sõlmides. 5.2 Prokurör tugineb määruskaebuses muu hulgas asjaolule, et prokuratuur on kokku 7 süüdistatava osas kriminaalmenetluse lõpetanud. Jääb arusaamatuks, mis puutumus on sellel asjaolul I. Kokaga. See, kui ühe isikuga läbirääkimiste pidamisega õigustatakse teise isiku suhtes kulgeva menetlusaja mõistlikkust, on käsitatav selle teise isiku põhiõiguste rikkumisena. Asjakohane pole prokuröri viide 53 prokuratuuri taotletud tunnistaja ülekuulamisele, sest paljude nende tunnistajate ülekuulamine polnud tegelikult vajalik. AS K&H tegi tehinguid üksnes 5 varifirmaga, prokuröri taotlusel kuulati üle aga kokku 30 varifirma juhatuse liikmed, kelle juhitud äriühingutel puudus AS-ga K&H puutumus. Samuti on tähelepanuväärne, et paljud prokuröri võtmetunnistajad keeldusid ütluste andmisest, mistõttu ei võtnud nende ülekuulamine ka aega. Prokurör jätab märkimata, et just tema kuulas osa tunnistajatest kohtus üle koguni kahel korral. Mis puudutab kaitsjate taotletud tunnistajaid (kokku oli neid 9), siis nendest 4 keeldusid samuti kohtus ütluste andmisest. Eksitav on määruskaebuse esitaja väide, et prokuratuur kogus kriminaalasjas juurde 3 köidet tõendeid. Osutatud 3 köitest 2 (toimiku kd-d 13 ja 14) kujutavad endast jälitustegevuse protokolle, mis olid materjalina prokuratuuril olemas juba enne, kui I. Kokk ning AS K&H kahtlustatavateks tunnistati (ehk siis enne 2006. a. oktoobrit). Kolmas prokuratuuris koostatud köide (12. köide) hõlmab peaasjalikult erinevatest seotud kriminaalmenetlustest saadud kohtuotsuseid, mis asjaolude tuvastamise osas ei ole käsitatavad tõenditena. Lisaks jätab prokurör märkimata, et kohtueelses menetluses andis AS K&H vabatahtlikult ja viivituseta uurijatele üle kogu raamatupidamisdokumentatsiooni, mida uurijad vajalikuks pidasid, ja tegi kogu kohtueelse menetluse vältel uurijatega igakülgset koostööd. Samuti osutas uurimisel igakülgset abi I. Kokk ise, vastates kõikidele uurijate küsimustele, saavutamaks kriminaalmenetluse võimalikult kiire lõpetamine. I. Kokast ega AS K&H töötajatest johtuvalt ei jäänud tegemata ükski menetlustoiming. Enam kui 2 aastat oli kohtueelses uurimises vaikus I. Kokale kohaldati sel perioodil elukohast lahkumise keeldu. Asjaolu, et prokurör kauples samal ajal teistes menetlustes välja kokkuleppeid, ei õigusta ilmselget passiivsusperioodi käesolevas kriminaalasjas.

5.3 Määruskaebuses on asutud seisukohale, et kohtumenetluse venimise maakohtus tingisid ennekõike kaitsjate mahukad samasisulised taotlused. Tegemist on lausvalega. Esiteks kulus prokuröri tõendite uurimisele kohtus 9 kuud, samas kui kaitsjate tõendite uurimine võttis aega 2-3 kuud. Mis puudutab kaitsjate korduvtaotlusi, siis nende esitamine oli tingitud asjaolust, et kohtumäärused, millega kohus kaitsjate algsed taotlused rahuldamata jättis, olid enamjaolt põhistamata või jättis kohus kaitsjate taotlustele üldse reageerimata. Kaitsjate taotlused ei põhjustanud menetluse venimist (istungite edasilükkamist), sest kohus lahendas taotlusi reeglina istungitevahelisel ajal või istungivaheaegadel. Määruskaebuses tehtud viide kaitsjate hõivatusele teiste asjadega kui menetluse venimise põhjusele on liialdus. Raskused istungiaegade kooskõlastamisel olid tingitud eeskätt I. Koka kaassüüdistatavate määratud kaitsjate hõivatusest teistes asjades, samuti prokuröri hõivatusest teiste kriminaalasjade ja koolitustega. 5.4 Kriminaalasja edasine menetlemine põhjustab I. Kokale ebamõistlikke tervislikke, perekondlikke, sotsiaalseid ja majanduslikke kannatusi.

tunnistajaid üle kaks korda.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

asjaolusid

arvestades

kriminaalmenetluse

lõpetada.

KrMS

§

nimetab

kriminaalmenetluse lõpetamisel arvestatavate asjaoludena kuriteo raskust, kriminaalasja keerukust ja mahukust, kriminaalmenetluse senist käiku ja muid asjaolusid. Isiku õigus enda kohtuasja menetlemisele mõistliku aja jooksul tuleneb ka Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art 6 lg 1 esimesest lausest. Euroopa Inimõiguste Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt hinnatakse menetlusaja mõistlikkust konkreetse kohtuasja asjaolude põhjal, lähtudes seejuures eeskätt järgmistest kriteeriumidest: 1) kohtuasja keerukus; 2) kaebaja käitumine; 3) asjaomaste asutuste (riigivõimu) käitumine ja 4) selle olulisus, mis on kaebaja jaoks konkreetses menetluses kaalul (vt nt König vs. Saksamaa, otsus 28. juunist 1978, p-d 99 ja 111; Kudla vs. Poola, p 124; Valeriy Kovalenko vs. Venemaa, otsus 29. maist 2012, p 58). Juhtudel, mil menetlusaeg on olnud ilmselgelt ebamõistlik, on inimõiguste kohus pidanud võimalikuks tuvastada EIÕK art 6 lg 1 esimese lause rikkumine üksikuid hindamiskriteeriume üksikasjalikult vaagimata (vt nt Estima Jorge vs. Portugal, otsus 21. aprillist 1998, p 45).

riigivõimu käitumisele, eeskätt sellele, et prokuratuur saatis kriminaalasja kohtusse alles

asjaolusid üldises korras tõendada. Kummastav on püüdlus tõendada üldmenetluses süüdistuse alusfakte sellega, et teises kriminaalasjas on mõni isik kokkuleppemenetluse korras nendele samadele asjaoludele tuginedes süüdi tunnistatud. Eeltoodud põhjustel leiab kolleegium, et kriminaalasja nr 109-11850 tulemuse äraootamisega ei saa õigustada menetluse pidurdumist praeguses asjas. 12.3 Kahtlustatava või süüdistatava suhtes toimuva menetluse ülemäärast kestust ei saa riik õigustada vajadusega pidada mõne teise samas kriminaalasjas kahtlustatava või süüdistatava isikuga läbirääkimisi kriminaalmenetluse lõpetamiseks avaliku menetlushuvi puudumise tõttu (KrMS § 202). Seetõttu pole menetlusaja mõistlikkuse hindamise seisukohalt asjakohased ka määruskaebuse esitaja viited ajakulule, mis kaasnes selles asjas varem kahtlustatavateks olnud isikutega kriminaalmenetluse lõpetamiseks peetud läbirääkimistega. 12.4 Seega on prokuratuuri tegevuses täheldatav ulatuslik ja osaliselt ka ebakohastest kaalutlustest tingitud tegevusetuse või väheaktiivse tegevuse periood, mis kolleegiumi hinnangul mõjutab otsustavalt menetlusaja mõistlikkusele antavat hinnangut.

seejuures arvestada nii KrMS § 306 lg 1 p-s 61 ette nähtud alust karistuse kergendamiseks kui ka isiku õigust nõuda riigilt ebamõistlikult pika kohtueelse kriminaalmenetlusega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist (vt Riigikohtu üldkogu 22. märtsi 2011. a otsus asjas nr 3-3-1-85-09). Kolleegium on varem selgitanud, et otsustamaks, millise abinõuga konkreetsel juhul mõistliku menetlusaja ületamisele reageerida, tuleb kohtul eeskätt kaaluda ühelt poolt seda, millisel määral on rikutud süüdistatava õigust menetlusele mõistliku aja jooksul, ja teiselt poolt avalikku menetlushuvi konkreetses asjas, sh kuriteo raskust. Mida raskem on kuritegu, seda ulatuslikum peab olema mõistliku menetlusaja nõude rikkumine, et sellega oleks võimalik põhjendada süüdistatava suhtes kriminaalmenetluse lõpetamist. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 23. märtsi 2011. a otsus asjas nr 3-1-1-6-11, p 19.1 ja 26. aprilli 2013. a määrus asjas nr 3-1-1-34-13, p 18). Seejuures tuleb eeltoodud hindamiskriteeriume, sh kuriteo raskust, käsitleda iga süüdistatava puhul eraldi. Käesolevas

asjas

vaidlustab

määruskaebuse

esitaja

kriminaalmenetluse

lõpetamist

kõigi

süüdistatavate osas, tuginedes muu hulgas sellele, et AS K&H maksudeklaratsioonides valeandmete esitamise tulemusena jäi riigil laekumata enam kui 21 miljonit krooni makse. See argument ei saa aga mõjutada kriminaalmenetluse lõpetamist M. Kuusi, G. Kuusi ja OÜ TunMed suhtes, sest nendele isikutele heidetakse süüdistuses ette kordades väiksema maksude vähemlaekumise põhjustamist (vt käesoleva otsuse punktid 1.3-1.5).

kõigi

süüdistatavate

suhtes

kriminaalmenetluse

kriminaalmenetluse

lõpetas,

oli

kõige

lõpetamisega.

mahukam

ja

Ajaks,

mil

aeganõudvam

osa

kriminaalmenetlusest - kohtueelne menetlus ja menetlus esimese astme kohtus - läbitud, samuti oli peetud apellatsioonikohtu istung ning ringkonnakohus oli lahkunud nõupidamistuppa otsust tegema. Kolleegium leiab, et üldjuhul tuleb sellises olukorras kriminaalmenetluse lõpetamine mõistliku menetlusaja möödumise tõttu kõne alla juhul, kui 1) ringkonnakohus tuvastab, et maakohus on kohtuotsust tehes rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust ja seetõttu tuleks asi saata maakohtule uueks arutamiseks (millega kaasneks menetlusaja oluline pikenemine) või 2) esinevad muud mõjuvad põhjused

kriminaalmenetluse

lõpetamiseks.

Osutatud

seisukoht

põhineb

arusaamal,

et

kriminaalmenetluse lõpetamine KrMS § 2742 lg 1 alusel ei ole suunatud niivõrd juba toimunud õiguste rikkumise heastamisele, kuivõrd edasise rikkumise ärahoidmisele. Riigikohus on senini kriminaalmenetluse mõistliku menetlusaja möödumise tõttu lõpetanud vaid juhtudel, mil vastasel korral tuleks kriminaalasi madalama astme kohtule uueks arutamiseks saata (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 28. detsembri 2009. a otsus asjas nr 3-1-1-100-09, p 23; 3. novembri 2010. a otsus asjas nr 3-1-1-84-10, p-d 16-17 ja 17. mai 2013. a otsus asjas nr 3-1-1-53-13, p-d 12-13). Praeguses asjas lõpetas ringkonnakohus kriminaalmenetluse, ilma et ta oleks tuvastanud mõne rikkumise, mis tinginuks kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks saatmise ja seega menetlusaja arvestatava pikenemise. Samuti ei osutanud apellatsioonikohus ühelegi muule mõjuvale põhjusele, miks tuleb mõistliku menetlusaja ületamisele käesoleval juhul reageerida just kriminaalmenetluse lõpetamisega. Riigikohtu praktikas on sarnase kestusega kriminaalasjades mõistliku menetlusaja

rikkumise heastamisel üldjuhul piirdutud süüdistatava(te) karistuse kergendamisega (vt Riigikohtu otsused asjades nr 3-1-1-6-11, p 19.3 ja 3-1-1-57-11, p 16.1).

kohtunikul täideviija süüküsimust lahendades olla tavapärasest raskem jõuda järelduseni, et seda põhitegu pole toime pandud. See võib muuta kohtuniku vastuvõtlikumaks ühe kohtumenetluse poole argumentidele. Kuid isegi juhul, kui kohtunik ei lase end täideviija kohtuasja arutades varem osavõtjate kohta tehtud otsusest mõjutada, ei pruugi täideviija asja arutamine tema poolt näida aus ja õiglane. Riigikohus on varem märkinud, et kuna Eesti kohtunike eetikakoodeksi punkti 14 kohaselt ei pea õigusemõistmine mitte üksnes olema, vaid ka näima aus, ongi KrMS § 49 lg 1 p-s 5 (praegu KrMS § 49 lg-s 6) sisalduva taandumisaluse formuleerimisel kasutatud sõnaühendit "ei saa olla". Selline sõnakasutus osutab asjaolule, et kohtunik peab taanduma kõnealusel alusel ka siis, kui ta ise sisemiselt leiab, et ta saab lahendada kohtusja erapooletult, kuid kui mitmesuguste objektiivselt nähtavate ja/või teadaolevate asjaolude pinnalt on võimalik selles vähemalt kahelda. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 7. novembri 2005. a määrus asjas nr 3-1-1-123-05, p 12.) Eeltoodud põhjustel on kolleegiumi hinnangul arvestatav tõenäosus, et praeguses asjas menetluse jätkudes tuvastataks maakohtu menetluses aset leidnud kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine (KrMS § 339 lg 2), mis võiks tuua kaasa kriminaalasja saatmise uueks arutamiseks esimese astme kohtule teises kohtukoosseisus (vt ka Riigikohtu määrus asjas nr 3-1-1-123-05). 20.2 Teiseks on maakohus kohtuotsuse tegemisel tuginenud olulisel määral süüdistatav A. Vilemi kohtueelses menetluses antud ütlustele, mis avaldati kohtuistungil prokuröri taotlusel KarS § 289 lg 1 alusel (kriminaaltoimiku 28 kd, tl 203 pöördel jj). Maakohus viitas nende ütluste tõendina arvestamise õigusliku alusena KrMS § 291 lg 3 p-dele 1-3, märkides kokkuvõtlikult, et A. Vilemi kohtus antud ütlused pole usaldusväärsed ja on diametraalselt vastuolus tema kohtueelses menetluses antud ütlustega. Samuti hiilis A. Vilem ristküsitlusel prokuröri küsimustele vastamisest kõrvale. A. Vilemi kohtueelses menetluses antud ütlused luges maakohus objektiivseks ja usaldusväärseks tõendiks. Samas jättis kohus tähelepanuta, et A. Vilemi kohtueelses menetluses antud ütlusi ei võetud kohtuistungil vastu tõendina KrMS § 291 lg 3 alusel, vaid prokuröri taotlusel avaldati need üksnes tunnistaja ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks 289 lg 1 alusel. Avaldades tunnistaja kohtueelses menetluses antud ütlusi KrMS § 289 lg 1 alusel, ei tule kohtul lahendada küsimust, milliseid sama tunnistaja vastuolulistest ütlustest (erinevatest tõenditest) teineteisele eelistada, vaid otsustada, kas sellist tunnistajat saab tõendiallikana usaldada. Eitava vastuse korral tuleb konkreetne tunnistaja tõendikogumist tervikuna välja jätta. Kohtuotsuse rajamine ebausaldusväärse tunnistaja ütlustele on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes, mis toob endaga kaasa kohtuotsuse tühistamise. (Vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 9. novembri 2011. a otsus asjas nr 3-1-1-87-11, p 7.) 20.3 Kolmandaks võib Tartu Maakohtu 3. juuli 2012. a otsuse puhul tõusetuda küsimus, kas see vastab täiel määral KrMS § 3051 lg-s 1 sätestatud kohtuotsuse põhjendamiskohustusele, mille eiramine on KrMS § 339 lg 1 p 7 järgi käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena. 20.4 Eeltoodud põhjustel on praeguses asjas arvestatav tõenäosus, et kriminaalmenetluse jätkamisel võib apellatsiooni- või kassatsioonimenetluses ilmneda vajadus saata kriminaalasi uueks arutamiseks maakohtule teises kohtukoosseisus. Kuna uue täiemahulise esimese astme kohtu menetluse korral

tuleks kriminaalmenetlus niikuinii KrMS § 2742 lg 1 alusel lõpetada, jätab kolleegium muutmata ringkonnakohtu otsustuse kriminaalmenetlus juba nüüd lõpetada. II

ulatuses kui see, mida oleks võimalik pidada ühele kaitsjale või esindajale sama ülesande täitmise eest makstavaks mõistlikuks tasuks. Praeguses asjas oli I. Kokal kaks kaitsjat - H. Pikmets ja R. Rask. Nähtuvalt menetluskulude nimekirjast (27. kd, tl 4 jj ja 30. kd, tl-d 51, 59), mille alusel ringkonnakohus I. Kokale menetluskulud hüvitas, hõlmab see hüvitis täies ulatuses mõlemale kaitsjale makstud tasu. Seejuures ei nähtu menetluskulude nimekirjast, et kummalegi kaitsjale oleks makstud tasu selge tööjaotuse alusel erinevate ülesannete täitmise eest.

saadab

Riigikohus

kriminaalasja

tühistatud

osas

uueks

arutamiseks

Tartu

Ringkonnakohtule samas kohtukoosseisus. Arvestades seda, et I. Koka süüküsimuse lahendamine ja sellega seotud ebakindel olukord on lõppenud, samuti seda, et menetluskulude küsimuse lahendamine eraldivõetuna ei ole kuigivõrd ajamahukas, ei süvenda menetluse jätkumine menetluskulude kindlaksmääramiseks oluliselt riivet I. Koka õigusele asja menetlemisele mõistliku aja jooksul.

Muus

osas

peale

I.

Koka

menetluskulude

hüvitamise

Riigikohus

ringkonnakohtu

kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustuse tühistamiseks alust ei näe. III

ka

ringkonnakohtu

määruse

resolutsiooni.

Nimelt

jättis

apellatsioonikohus

kriminaalmenetluse lõpetamisel KrMS § 337 lg 2 p 1 nõudeid eirates maakohtu otsuse tühistamata nii süüdistatavate süüditunnistamist ja karistamist, kannatanu tsiviilhagi rahuldamist kui ka süüdistatavatelt menetluskulude katteks hüvitise väljamõistmist puudutavas osas. Kolleegium leiab, et Riigikohus saab osutatud puuduse ise kõrvaldada, täiendades ringkonnakohtu määruse resolutsiooni sellekohase punktiga.

Valge&Uiga tasu 96 eurot (sh käibemaks 16 eurot). Taotluse kohaselt kulus kaitsjal ringkonnakohtu määrusega tutvumiseks 2 pooltundi, tutvumiseks prokuratuuri määruskaebusega 1 pooltund ja määruskaebusele vastuse koostamiseks 2 pooltundi. Riigikohus leiab, et kaitsja taotlus on põhjendatud ja tuleb riigi õigusabi seaduse § 23 lg-st 1, § 22 lg-st 7, § 21 lg-st 3 ning Eesti Advokatuuri juhatuse 15. detsembri 2009. a otsuse (1. jaanuaril 2013 jõustunud redaktsioonis) punktidest 2, 3 ja 23 juhindudes rahuldada. Lähtudes KrMS § 175 lg 1 p-st 4, §-st 183 ja § 187 lgst 2, jääb M. Kuusi, G. Kuusi ja OÜ TunMed määratud kaitsjale määruskaebemenetluses määratud tasu menetluskuluna riigi kanda.

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.