Kohtulahend

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

2(17)

tiinusesse ja poegimisse, jättes äsjapoeginud ja kuudi külge ketistatud haige koera koos kutsikatega üksi ja järelevalveta ning palava suve oludes ilma joogiveeta, lahkudes ise kodust 25.07.2010 a. Ajal, mil koer oli just poeginud ja vajas seetõttu suuremat tähelepanu ja hoolitsust, jättis M.Arumäe ta järelvalveta, mistõttu koeral tekkis mädaemakas, mis vajas operatiivset sekkumist ning emaslooma Oanismi üldise kurnatuse pinnal puudus loomal võime toota piima ja imetada oma kutsikaid. Kahel kutsikal oli välja kujunenud eluohtlik seisund, mille tõttu 1 kutsikas oli surnud ja teine eutaneeriti veterinaararsti poolt 26.07.2010 a elulootuse puudumisel. Sellega rikkus M.Arumäe Loomakaitseseaduse § 3 lg 2 p 2, 4 sätteid, mille kohaselt peab loomapidaja loomale võimaldama vastavalt looma liigile ja eale sobiva hoolduse ja muu looma terviseks ja heaoluks vajaliku; § 51 lg 1 sätteid, mille kohaselt tuleb lemmiklooma tervist ja heaolu kontrollida regulaarselt. Looma tervisele ja heaolule tuleb pöörata suuremat tähelepanu looma poegimise või paljunemise ajal, looma haiguse ajal ning juhul, kui lemmiklooma pidamise keskkonnas toimuvad olulised muutused. Kui lemmiklooma tervise ja heaolu kontrollimisel leitakse kõrvalekalle tavapärasest käitumisest, tuleb viivitamata välja selgitada selle põhjus ning võtta meetmed lemmiklooma tervise ja heaolu parandamiseks. Haigestunud või vigastatud lemmikloom peab saama vajalikku ravi ja Lemmikloomade pidamise nõuete § 14 lg 1 sätteid, mille kohaselt emasel koeral peab olema võimalus rahulikult poegida selleks sobivas kohas, mis on loomale tuttav või millega ta on saanud tutvuda varakult enne poegimist. Poegimiseks valmistuvale või kutsikaid imetavale emasele koerale peab olema tagatud rahulik keskkond. Poeginud koeral peab olema võimalus kutsikate juurest ilma takistuseta ära käia. Sellega rikkus M.Arumäe Loomakaitseseaduse § 4 lg 1 nõudeid, mille kohaselt on looma suhtes lubamatu tegu loomale valu ja välditavaid füüsilisi ja vaimseid kannatusi põhjustav tegu, sealhulgas abitusse seisundisse jätmine. Seega tema, süüdistuse kohaselt oma tegevusetusega looma suhtes lubamatu teo toimepanemisega julmal viisil, pani toime KarS § 13 lg 1 - § 264 lg 1 p 3 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

ESITATUD APELLATSIOON

3(17)

3.1 Pärnu Maakohus põhjendas M.Arumäe õigeksmõistmist järgnevalt: kohtu hinnangul on antud juhul tegemist ettevaatamatuse deliktiga, mille saab isik toime panna kergemeelsusest või hooletusest üksnes juhul kui see on tingitud tema tähelepanematusest või kohusetundetusest. Seega peab süüteokoosseisu tahtmatule realiseerimisele viima hoolsuskohust rikkuv hoolsusetu käitumine. Marge Arumäe kui koera omanik oli kohustatud järgima Lemmiklooma pidamise nõudeid. Tegemist on spetsiaalse hoolsuskohustuse rikkumisega, mis tulenes ülalnimetatud nõudest. Hoolsuskohustus tähendab igaühelt vajaliku hoolsuse s.o tähelepanelikkuse ja kohusetundlikkuse ülesnäitamist. Nimetatud hoolsust Marge Arumäe oma koera suhtes ülesse ei näidanud. Samas leidis kohus, et ettevaatamatuse delikt olenemata kas on tegemist kergemeelsuse või hooletuse vormis pandud teoga ei ole KarS § 264 koosseisuline tunnus ning isiku kriminaalvastutusele võtmine on välistatud. KarS § 264 lg 1 p 3 järgi subjektiivsest küljest eeldab antud koosseis tahtlust. Süüteokoosseis on täidetud, kui süüdlane paneb teo toime vähemalt kaudse tahtlusega. Tahtluse määratlust aluseks võttes nõuab tahtluse esinemiseks selle intellektuaalse elemendi kõrval ka voluntatiivse elemendi olemasolu. Viimane eeldab, et liS teadlikkusele koosseisupärastest asjaoludest peab toimepanija nende realiseerimist ka tahtma. Tahtlust tuvastades tuleb lähtuda asjaolust kas tegemist on tegevus või tegevusetuse deliktiga. Tegevusetusedelikti puhul peab süüdistatav kujutlema olukorda, mis tema passiivseks jäämise korra realiseerib süüteokoosseisu ja seda tahtma. Selleks, et Marge Arumäele etteheidetav käitumine vastaks KarS § 13 lg 1- § 264 lg 1 p 3 koosseisulistele tunnustele tuleb kohtul tuvastada kaudne tahtlus läbi intellektuaalse elemendi, kus peab olema tõendatud, et Marge Arumäe peab võimalikuks tagajärje saabumist ja läbi volunatiivse elemendi peab Marge Arumäe nõustuma koosseisupärase asjaolu saabumisega ehk selle möönmisega s.o toimepanija poolt käitumises süüteokoosseisu realiseerimise tagajärje heakskiitmise ning sellega soostumisega. Kohtuliku uurimise käigus pole kohtule esitatud ühtegi tõendit selle kohta, et süüdistatav oleks teadlik looma sellisest tervislikust seisundist, samuti pole tõendatud, et koera omanik oleks sellise tagajärje saabumise heakskiitnud või soostunud sellega. Tõendamisel ja tõendite hindamisel tuleb lähtuda KrMS § 7 lg 2 ja 3 järgi, mille kohaselt ei ole kriminaalmenetluses keegi kohustatud tõendama oma süütust ning kriminaalmenetluses kõrvaldamata kahtlus kahtlustatava või süüdistatava süüdiolekus tõlgendatakse tema kasuks. Seega tulenevalt KrMS § 7 lg 3 sätestatud in dubio pro reo põhimõttest ei saa süüdimõistev kohtuotsus põhineda oletustel ja kuuldustel, vaid ainult tõsikindlatel tõenditel, millised on kogutud kriminaalmenetlusõigust järgides. Antud juhul ei tulene ühestki kohtuistungil vahetult uuritud tõendist, et süüdistatav oleks tegevusetusega pannud toime looma suhtes lubamatu teo julmal viisil. 3.2 Prokuratuur leiab, et maakohus oluliselt rikkus kriminaalmenetluse norme. Apellant ei nõustu kohtu järeldustega tõendite hindamisel ja leiab, et kohus on tuvastatud faktilistele asjaoludele andnud eksliku hinnangu ning seetõttu kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust. Kohus ei ole hinnanud tõendeid nende kogumis, vaid on alusetult jätnud kõrvale kohtus kontrollitud tõendites sisalduvad andmed tõendamiseseme asjaolude kohta. Samuti ei ole kohus olnud järjepidev tõendite analüüsimisel ja neile hinnangu andmisel ega ole põhjendanud, miks jätab teatavad tõendid tõendikogumist välja. Seega on maakohus rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust, kuna kohtuotsuses puudub põhjendus, mis on käsitletav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 1 p 7 kohaselt ja mis on kohtuotsuse apellatsiooni korras tühistamise aluseks KrMS § 338 p 3 alusel.

4(17)

Looma piisavast toidust ja joogiveest ilmajätmine. Kohus leidis, et ...kohtuliku uurimise käigus on tuvastatud, et süüdistatav kinnitas, et enne ära sõitu abikaasa pani koerale krõbinaid ja laskis voolikust vett jooginõusse. Sama seisukoht on ka tunnistajatel varjupaiga töötajatel B Pl ja I Nl, kes kinnitasid, et krõbinad koos leivaga olid kausis, ( tl 55 foto nr 8 metallposti juures olev kauss koos krõbinate ja leivaga) B P kinnitas veel, et vett ei olnud, I N kinnitas, et vesi oli krõbinatega koos. Kohtuliku uurimise käigus kohus tuvastas, et sinine joogikauss oli varjupaigatöötajate tulekul ümberpööratud, seda kinnitas nii tunnistaja B P kui ka I N. Kohtu arvates tekitab vaidlust asjaolu, miks oli joogikauss ümberpööratud. Kohtule ei ole usutav, et süüdistatava abikaasa pani koerale toiduks krõbinaid ja leiba, mis on tuvastatud ning joogikaussi vett ei pannud vaid keeras kausi ümber, taoline tegu oleks arusaamatu ja põhjendamatu. Apellant ei nõustu maakohtu järeldustega. Kohtuistungil üle kuulatud tunnistajad P ja N andsid ütlusi, et kuudi juures oli kauss koerakrõbinatega ja leivatükkidega, kuid vesi puudus. P seletas ... Söögianum oli seal kindlasti. Selles anumas olid sees krõbinad leiva tükikestega ja seal oli veel üks anum, ma võin oletada, et see oli veeanum. Seal küll vett sees ei olnud, ta oli kummuli aga kaks anumat oli. N selgitas, et ... Ma ei ütle, et see on jooginõu seal ühes nõus olid krõbinad leivaga kus oli vesi peal, oli vesine. Põhimõtteliselt oli loomal ka vee võimalus olemas? See ei ole vesi, mis on krõbinatest läbi leotund leivaga see ei ole vesi see on mass, sellest tekib pudru, see ei ole vesi. /21.05.2012 protokoll I kd tl 81-96/. Kuudi juures oli kummuli asendis tühi kast / I kd tl 53-55 foto nr 10/. Rohkem anumaid söögi või veega kuudi juures ei olnud. Kuivanud triipude põhjal saab järeldada, et nimetatud kasti vee jaoks kasutati, kuid 26.07.2010 oli see kast kummuli, seega puudus koeral joogivesi. Riigikohus on lahendis nr 3-1-1-3-10 märkinud et ...ütluste usaldusväärsuse kontrollimisel ei saa alati piirduda üksnes kontrollitavate ütluste kõrvutamisega teiste kriminaalasjas leiduvate tõenditega. Oluline on muu hulgas ka hinnata ütlustes väljendatud asjaolude "elulist usutavust" ehk seda, milline on ütlustes kajastuvate asjaolude esinemise üldine tõenäosus. Kohus järeldab et eluliselt ei ole usutav, et süüdistatava abikaasa, kes pani koerale toiduks krõbinaid ja leiba, joogikaussi vett ei pannud, vaid keeras kausi ümber, taoline tegu oleks arusaamatu ja põhjendamatu. Sellist versiooni ei ole kohtueelse menetluse ega kohtuliku menetluse käigus püstitatud. Arvestades aga pildil nähtuva kasti suurust, on ebatõenäoline et 1-2 päevaga vesi kastist otsa sai. Kasti suuruse kohta on M.Arumäe kohtus andnud ütlusi, et tegemist on nn kastiga, mida kauplustes kasutatakse piimapakkide hoidmiseks. /23.05.2012 protokoll I kd tl 129/. Samuti ei ole eluliselt usutav, et keegi võõrastest kõrvalistest isikutest võõra koera juures kasti veega ümber kallas või tõmbas. Kasti kummuliolekut varjupaiga töötajate kohale minnes võib selgitada janus olnud koera enda käitumisega – puuduva vee otsimisega talle tuntud kohast ja anumast. Fakt et 26.07.2010 koeral puudus joogivesi, lükkab ümber süüdistatava M.Arumäe väited, et enne ärasõitu koerale piisavas koguses vett pandi. Kohus märgib, et ei nõustu süüdistuses esitatud väitega koera veetustumisest kuni 30%. Apellant leiab, et tähtsust ei oma niivõrd veetustumise protsendi arvuline näitaja, kui see, et tunnistajana ülekuulatud kogemustega veterinaararst ja veterinaararst-ekspert on andnud ühese hinnangu, et tegemist oli eluohtliku seisundiga. Ekspert on öelnud akti p 87, et ...loom võib veetustuda eluohtliku piirini 12-24 h jooksul kui vesi ei ole üldse kättesaadav või loom ei ole ise võimeline jooma. Kohtuliku uurimisega leidis tõendamist, et M.Arumäe lahkus kodust 25.07.2010. Varjupaiga töötajad B.P ja I.N tulid Turu 2a M.Arumäe

5(17)

elukohta 26.07.2010 lõuna paiku. Selleks ajaks vett enam ei olnud. Siit saab teha eluliselt usutavad järeldused, et koeral ei olnud joogivett või oli seda väga vähe ja seega oli koer janus, mistõttu koosmõjus üldise tervisliku seisundiga, oli tal tekkinud tugev vedelikupuudus ja eluohtlik seisund. Kohus leiab, et süüdistuses esitatud väide et loom oli kaotanud kehakaalust 10 kg on paljasõnaline ja tõendamata. Tunnistajad M.S, B.P, I.N ja A.O on andnud erinevaid ütlusi koera kaalu kohta. Samas on kohtule esitatud vet. arst H.Jürindi tõend, et koer kaalus 2004 a 22 kg, 2005 a 21 kg. Samuti ei ole mõõdetud koera turja kõrgust, mille alusel tulenevalt ekspertiisiaktis märgitust võiks välja arvestada konkreetse looma normaalkaalu. Sellisele seisukohale tugines ka M.Arumäe kohtuistungil antud ütlustes, et Claudia oligi väikest kasvu koer ja Sa lambakoera kaaluvahemik on vastavalt tõustandardile 22-32 kg, mistõttu tuvastatud kaal 19 kg oli normaalne, kuna koer oli poeginud ja väljas kuumad ilmad. Apellant sellise kohtu seisukohaga ei nõustu. Tunnistajad vet arst M.S ütluste kohaselt... koer oli 19 kg, tavaliselt on need koerad ikka emased kuskil 27-30 kg, ta oli ikkagi kõhna. /22.05.2012 protokoll I kd tl 115/, tunnistaja vet arst A.O ütluste kohaselt talle oli koera nähes selge, et loom on kurnatud sellel kehal ei ole absoluutselt mitte mingit jõudu ega võimalust produtseerida ja toota piima, et toita oma kutsikaid. /21.05.2012 I kd tl 97-99/, tunnistaja E.P ütluste kohaselt ... olenevalt koera suurusest siis ta võib olla seal 26-30 kg, mida näitab standart, 32 kg täiesti normaalne /23.05.2012 protkoll I kd tl 123-124/, tunnistajad B.P, I.N ütlustest nähtuvalt oli koer väga kõhn, selgroog ja ribid väljas /21.05.2012 I kd tl 81-96/. Koera eluohtlik seisund tuleneb üheselt välja ka ekspertiisiaktist. Nende eeltoodud tõendite pinnalt saab järeldada, et loom oli alatoitumuse tõttu kurtunud, milline seisund on eluohtlik. Kuigi kohus ei nõustu süüdistuses esitatud väitega, et loom oli nälginud ja kaotanud ca 10 kg oma tavapärasest (antud tõule ja emasloomale omasest) kaalust /otsuse lk 13/, siiski nõustub maakohus kohtuliku uurimise käigus tõendamist leidnud asjaoluga, et koer oli alatoidetud /otsus lk 14/. Koera kuudi mittevastavus nõuetele Kohus ei nõustu süüdistuses märgitud etteheitega, et koera kuut ei vastanud kuudi suuruses olevatele normidele. Kuna kuuti ei ole üle mõõdetud, puudub võimalus seda rikkumist tuvastada. Samuti ei nõustunud kohus etteheitega kuudi seinte ja katuse seisukorra kohta. Apellant ei nõustu selle väitega, sest tulenevalt tunnistajate B.P ja I.N ütlustest oli kuut hooldamata, lauad lagunenud, kuudil puudus põrand, s t asetses maapinnal, oli seest must ja räpane ning näha oli määrdunud vaibatükk. Tunnistajate ütlusi kinnitavad ka kohtus uuritud fotod /I kd tl 53-55 fotod 89/, millest nähtub kuudi väline seisukord ja et kuudi avas on kortsus ning must vaibatükk, muu kate kuudi sisemuses puudub. Apellant leiab, et puudub alus kahelda eelnimetatud tunnistajate ütluste usaldusväärsuses kuudi seisukorra osas, kuna need haakuvad teiste tõenditega. Kohus on siiski möönnud ja nõustunud süüdistuse väitega, et kuudil puudub põhi, see peab olema maapinnast kõrgemal ja hoitama puhtana, kuid see nõue pole täidetud. Seega on kohus nõustunud, et M.Arumäe poolt on toime pandud Loomakaitseseaduse § 3 lg 2 p 3 ja Lemmikloomade pidamise nõuete § 12 lg 4, 6, 7 sätete rikkumine. Liikumisvajaduse rahuldamata jätmine

6(17)

Kohus leidis, et tõendatud ei ole, et koeral puudus liikumisvabadus. Tunnistajad P ja N on andnud erinevaid ütlusi keti pikkuse kohta (P 2 m, N 3 m). Kuna ketti ei ole üle mõõdetud ja fotodelt ei nähtu kett kogupikkuses, siis puuduvad vastuvaidlematud tõendid selle kohta, et koera liikumisvabadus oli häiritud. Tunnistaja R.P kinnitas kohtus et koer oli mõne aja ketis, kuid mitte kogu aeg ja ta nägi lapsi aias koeraga mängimas. Samuti uuriti kohtus M.Arumäe abikaasa I.Arumäe poolt tehtud fotosid 2010 a kevadest, kus nähtub viibimine pere ja koeraga Tolkuse rabas. Apellant ei nõustu selliste järeldustega. Tunnistajad P ja N kinnitasid kohtus, et hindasid keti, mis oli kuudi küljes pikkust visuaalselt. Samas ei oma tähtsust, kas kett oli 2 või 3 m pikk, sest Lemmikloomade pidamise nõuete § 9 ja 10 reguleerivad kui palju peab loom liikuda saama. Paragrahv 10 lg 2 Kui kett on kinnitatud jooksutrossile, peab koer saama liikuda piki trossi 10 m ulatuses ja vähemalt 2 m laiuti kummalegi poole. Lõige 3 kui koera kett on kinnitatud muule sobivale vahendile, siis peab koer saama liikuda vähemalt 40 m2 ulatuses. Koera vaegliikumist kinnitasid ka tunnistajad A. O, Solventum kliinikumi üldine tervisetõend, ekspertiisiakt, tunnistaja E. P. Kohus on otsuse tegemisel tuginenud fotodele, mis olid M.Arumäe kaitsja taotlusel tõendina kohtu poolt vastu võetud ja kohtumaterjalide juurde lisatud, arvestamata prokuröri vastuväidet, et usaldusväärselt ei ole tõendatud, millal fotod on tehtud, sest väljaprinditud fotodele on eraldi juurde trükitud väidetav fotode tegemise aeg. Kohus on otsuses lk 15 tuginenud hinnangute andmisel just eelmainitud fotodele, kuid ei ole põhjendanud, miks peab neid fotosid kui tõendeid KrMS § 63 lg 1 kohaselt usaldusväärseteks. Nende fotode alusel leidis kohus, et koer oli kolm kuud enne intsidenti heas konditsioonis, jooksis vabalt ringi. Kohus ei ole otsuses analüüsinud tunnistajate A.O ja E.P ütlusi, Solventum kliiniku tervisetõendit ja ekspertiisiaktis sisalduvat arvamust, et koera lihased olid atrofeerunud, s t et loomal ei olnud piisavalt liikumisvabadust, ega põhjendanud, miks peab neid uuritud tõendeid ebausaldusväärseks ja jätab tõendikogumist kõrvale ning tugineb otsuse tegemisel süüdistatava M.Arumäe, tunnistaja R.Pi ütlustele ja M.Arumäe poolt kohtule esitatud fotodele. Koera tervisliku seisundi jälgimata jätmine Maakohus nõustub süüdistuses märgituga, et M.Arumäe rikkus Loomakaitseseaduse § 3 lg 2 p 2,4 nõudeid sellega, et loomapidaja peab võimaldama vastavalt looma liigile ja eale sobiva hoolduse, muu terviseks ning heaoluks vajaliku ja § 51 kontrollida looma tervist regulaarselt. Kohtutoimikus olevast tõendist nähtub, et viimati kontrolliti koera tervist 2005 a aastal, mis on kohtu hinnangul ebapiisav, samuti nõustub kohus, et süüdistuses toodud ajal ei olnud loomale võimaldatud tervislikku hooldust ja heaolu. Koera karv oli pulstunud. Nimetatud asjaolu kinnitavad ka tunnistajad B P, I N, M S Aivi O ja ekspert Janne Orro-Taruste ekspertiisiaktis. Samas ei nõustu kohus süüdistuses esitatud etteheitega, et rikutud on Lemmikloomade pidamise nõuete § 14 lg 1 sätteid, mille kohaselt: peab loomal olema võimalus rahulikult poegida selleks sobivas kohas, mis on loomale tuttav või millega ta on saanud tutvuda varakult enne poegimist. Poegimiseks valmistuvale või kutsikaid imetavale emasele koerale peab olema tagatud rahulik keskkond. Poeginud koeral peab olema võimalus kutsikate juurest ilma takistuseta ära käia. Kohus märgib, et koeral oli olemas kuut. Koer oli enne intsidenti poeginud viiel korral ja seda ka kuumal ajal s.h välitingimustes, seega koer oli poeginud oma kuudis või kuudi ümbruses kuna poegimise koha valib koer ise, seega koeral on olnud võimalused tutvuda varakult enne poegimist olukorraga. Kuut asetseb aia nurgas, muid häirivaid objekte läheduses ei ole seega kohtu hinnangul oli koerale tagatud rahulik ja temale loomulik ning tuttav keskkond. Samuti (tl 55 foto nr 8) on visuaalselt jälgitav, et koeral oli võimalus koerakuudist takistuseta ära käia.

7(17)

Apellant ei nõustu sellise kohtu järeldusega. Millised peavad olema tingimused poegivale ja kutsikaid imetavale koerale on kirjeldanud oma ütlustes tunnistaja E.P /I kd tl 125/. Samuti on sellele viidatud ekspertiisiakti p 50./I kd tl 160-179/ Üldised põhimõtted on rahulik paik, vaikus ja eelkõige puhas koht. Nagu nähtub tunnistajate P ja N kohtus antud ütlustest, samuti kohtus uuritud fotodest, siis koht- kuut kuhu külge oli koer ketti pandud, kuudi ümbrus ja sisemus ei vastanud elementaarsetele nõuetele. Kui koer on ketistatud, puudub tal võimalus valida poegimiseks sobivat kohta. M.Arumäe kohtus antud ütlustest /23.05.2012 I kd lk 129/ nähtuvalt kinnitas ta, et koer oli kaevanud auke ümber kuudi ja öösel sinna poeginud. Samuti kinnitas, et koer viis ise pojad kuuti kuhu oli pandud kaltsuvaip. Seega ei olnud koeral võimalust valida poegimiseks sobivat kohta, vaid oli sunnitud poegima sinna, kuhu oli kinni pandud. Kohus leidis et M.Arumäe ei ole rikkunud Loomakaitseseaduse § 4 lg 1 nõudeid, millega isik tekitas tegevusetusega loomale valu, välditavaid füüsilisi ja vaimseid kannatusi, sealhulgas jätnud looma abitusse seisundisse. Kohus märgib otsuses kokkuvõtvalt, et kohtul puudub vastuvaidlematult kohtukõlbulik tõend selle kohta, et oleks võimalik tõsikindlalt väita et koera tervislik seisund oli 26.07.2010 eluohtlik. Apellant sellise järeldusega ei nõustu. Kohus on otsuse tegemisel suures osas tuginenud just ekspertiisiaktile, milles ekspert on korduvalt esile toonud, et koeral oli eluohtlik seisund. Seega on olemas kohtu jaoks kõlblik tõend. Kohus on hinnanud ka tunnistajate M.S ja A.O ütlusi, kirjalikke tõendeid koera terviseseisundi kohta, kuid pole kordagi kahtluse alla seadnud nende usaldusväärsust ja kohtukõlblikkust. Nimetatud tõenditest nähtuvalt on korduvalt rõhutatud, et koer oli 26.07.2010 eluohtlikus seisundis. Apellant ei leia vastuolusid veterinaararst M.Sa ja veterinaararst A.O ütlustes ning vastuolu ekspertiisiaktiga. Ekspertiisiaktist nähtuvalt kinnitab ekspert, et nõustub faktiga, et 26.07.2010 ja 28.07.2010 kliinikusse toimetatud koer oli eluohtlikus seisundis. Ekspert nõustub tunnistajate M.S ja A.O pandud diagnoosiga, et koeral oli süvapüoderma ehk naha süvapõletik, mitte aga nn „Hotspot“ ehk naha pindmine põletik, mida väitis kohtuistungil M.Arumäe. Oluline on ekspertiisiaktis p 102 eksperdi antud vastus küsimusele: Kas on võimalik, et paar päeva peale poegimist ei jõudnud koera haiguslik seisund veel avalduda ning omanik ei pruukinud vakladest nahapõletikust ja emakapõletikust teadlik olla? Eksperdi arvamusest tuleneb ühene vastus, et ei ole võimalik. Kuigi kohus seab otsuses kahtluse alla koera eluohtliku seisundi 26.07.2010, sisuliselt nõustub maakohus oma otsuses süüdistuses toodud etteheitega, et M.Arumäe jättis koera tähelepanuta. Kohus on otsuses analüüsinud koera tervislikku seisukorda, kuid ei ole analüüsinud ega hinnanud süüdistuse seda osa, mis puudutab M.Arumäe hoolimatult suhtumist äsjasündinud kutsikatesse. M.Arumäe lahkus kodust reisile 25.07.2010 a, s o ajal, mil koer oli just poeginud ja vajas seetõttu suuremat tähelepanu ja hoolitsust. M.Arumäe jättis koera järelvalveta, mistõttu koeral tekkis emakas põletik, mis vajas operatiivset sekkumist ning emaslooma Oanismi üldise kurnatuse pinnal puudus tal võime toota piima ja imetada oma kutsikaid. Kahel kutsikal oli välja kujunenud eluohtlik seisund, mille tõttu 1 kutsikas oli surnud ja teine eutaneeriti veterinaararsti poolt 26.07.2010 a elulootuse puudumisel.

8(17)

Kohtuistungil uuriti fotosid, videot tunnistajate P ja N poolt koera kuudi juurest leitud kutsikatest, kellest üks oli surnud, teine vaevu hingitsev ja kes üleni olid kaetud vakladega ning need tõendid kinnitavad tunnistajate P, N, Sa, Oru ütlusi kutsikate seisukorrast ja sellest, et emase koera nõrkuse ja jõuetuse tõttu ei olnud tema Oanism võimeline tootma piima, kutsikaid toitma ning nende eest hoolitsema. Apellant leiab, et eelnimetatud tõenditega on ümber lükatud süüdistatava väide, et koer oli elujõuline ning minnes perega reisile, ei olnud probleeme ega muret äsjapoeginud koera üksi ja ketti jätta. Selline käitumine ei ole kohane hoolivale omanikule, vaid annab tunnistust ükskõiksest suhtumisest oma koera ja äsjasündinud kutsikatesse. Lahendis 3-1-1-127-06 on riigikohus märkinud , et ...KrMS § 61 lg 1 ei välista igasugust tõendite omavahelist astmestamist, vaid keelab ühtede tõendite eelistamise teistele aprioorselt, neid kogumis hindamata. Kõigi tõendite hindamine kogumis kohtu siseveendumuse alusel KrMS § 61 lg 2 järgi eeldab aga tõendite kaalumist, nende usaldusväärsuse hindamist ja vastuolu korral otsustamist, millisele tõendile tugineda. Apellant leiab, et kohus ei ole otsuse tegemisel ja tõendite hindamisel olnud järjekindel. Otsuses on küll välja toodud, miks kohus ei nõustu süüdistuses toodud etteheidetega, kuid kohus ei ole motiveerinud, millised tõendid kummutavad etteheidetava teo, miks ja millised tõendid jätab kohus tõendite kogumist kõrvale kui ebausaldusväärsed. Seega on tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes, kuna kohtuotsuses puudub põhjendus ja mis on kohtuotsuse tühistamise aluseks KrMS § 338 p 3 alusel. Kohtuotsusest saab välja lugeda, et kohus on mitmel korral nõustunud süüdistuses esitatud seisukohtadega, et M.Arumäe on rikkunud Loomakaitseseaduse sätteid ja Lemmikloomade pidamise nõudeid. Loomakaitseseaduse 11.peatükk reguleerib vastutuse seadusenõuete rikkumise eest, mis on väärteokorras karistatav. Riigikohus on oma lahendis nr 3-1-1-58-11 märkinud, et kui kirjeldatud tegu võiks selle tõendatuse korral olla karistatav väärteona, tuleb selles osas kriminaalmenetlus isiku suhtes KrMS § 274 lg 1 esimese lause kolmandast alternatiivist juhindudes lõpetada ja seda sõltumata selle teo tõendatusest. Riigikohus on oma otsuses 3-1-1-23-12 uuesti sedastanud, et KrMS § 274 lg 1 alusel tuleb alates 1. septembrist 2011 jõustunud redaktsiooni kohaselt kriminaalmenetlus lõpetada määrusega, kui käesoleva seadustiku § 199 lõike 1 punktis 1 nimetatud juhul vastab süüdistatava tegevus väärteo tunnustele. Kuna kriminaalmenetluse seadustik ei näe ette võimalust tunnistada süüdistatav kriminaalmenetluse tulemina süüdi väärteos, mis saab olla üksnes eraldiseisva väärteomenetluse esemeks, siis saab kolleegium võtta üksnes abstraktselt seisukoha, kas süüdistatava tegevuses võivad ilmneda väärteo tunnused, jättes süüküsimuse ette otsustamata. Prokuratuur leiab, et kuna maakohus on möönnud, et M.Arumäe käitumine võib vastata väärteo tunnustele, kuid ei ole järginud KrMS § 274 lg 1 sätestatud põhimõtet lõpetada kriminaalmenetlus, siis M.Arumäe õigeksmõistmisega rikkus kohus oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 järgi.

9(17)

lubamatu teo toimepanemises, isiku poolt keda on varem karistatud sellise teo eest, avalikus kohas või julmal viisil. Lubamatu tegu looma suhtes on defineeritud Loomakaitseseaduse § 4 lg 1, mille kohaselt on looma suhtes lubamatu tegu loomale valu ja välditavaid füüsilisi ja vaimseid kannatusi põhjustav tegu, sealhulgas abitusse seisundisse jätmine. Üldjuhul on esmakordselt looma suhtes lubamatu teo toimepanemine karistatav väärteona LoomaKS § 662 alusel, kui tegu ei pandud toime avalikus kohas või julmal viisil. Kui aga esinevad mainitud kvalifitseerivad asjaolud, on tegemist kuriteoga. KarS § 264 lg 1 p 3 sätestab looma suhtes lubamatu teo toimepanemise julmal viisil. Julma viisi saab sisustada kui põhimõttelist ja erilist hoolimatust looma tervise ja heaolu vastu. Prokuratuur märgib, et seadusandja mõtte kohaselt on käesolevat süütegu võimalik toime panna ka tegevusetusega, s t julm viis ei pea ainult seisnema tegevuses, s o sellisel viisil käitumises, mis toob loomale kaasa valu ja füüsilisi ning vaimseid kannatusi, vaid julm viis võib väljenduda ka tegevusetuses ehk inimene jätab midagi tegemata, milleks ta on kohustatud ja võimeline ning mis toob kaasa loomale kannatuste põhjustamise. Kohustava normi rikkumise korral jätab aga isik midagi tegemata, mida ta pidi tegema – ta rikub kohustust olla aktiivne, käitub passiivselt ehk tegevusetult. Ilma kahtlusteta on isik, kes on võtnud endale lemmiklooma, võtnud endale ka garandikohustuse: olla kaitsegarant – et tema loomale ei oleks tekitatud kahju kellegi poolt ja et loomal oleks kõik normaalseks eluks vajalikud tingimused, ta on kohustatud hoolitsema ja ühtlasi ka vastutama oma lemmiku eest. Kuigi need nõuded on oma olemuselt elementaarsed, tulenevad need ka seadusest – Loomakaitseseadusest. Isik ei pea teadma oma seisundi õiguslikku tähendust ega ka garandi mõistet. Piisab kui ta saab aru asjaoludest, mis garandiseisundi faktiliselt loovad: M.Arumäe pidi aru saama sellest, et koera pidamisega on ta kohustatud tema eest hoolitsema. Tegevusetusdelikti korral on nõutav tegu selline tegu, mille isik jättis tegemata. Need nõutavad teod, mis M.Arumäe jättis tegemata on kirjeldatud süüdistuses ja on olnud kohtuliku uurimise esemeks. Tegevusetuse korral peab nõutav tegevus olema eeldatav ja objektiivselt võimalik. Järelikult eeldatakse, et kui süüdlane oleks tegutsenud, ei oleks tagajärg saabunud. Tegevusetus on saabunud tagajärjega põhjuslikus seoses, kui tegemata jäetud tegu ei saa juurde mõelda, ilma et langeks ära ka tagajärg. Kui nõutava teo juurdemõtlemise korral langeks ka tagajärg ära, on põhjuslik seos olemas (RKKK 3-1-1-13-07). Koera omanikuna oli M.Arumäe kohustatud tagama perre võetud lemmikloomale kõik tema eluks vajalikud elu- ja hoiutingimused. Kohtus uuritud tõendite pinnalt nähtus, et 7 a Sa lambakoer Claudia oli 26.07.2010 a alakaaluline ehk nälginud. Naha all, lihaste ja siseorganite vahel puudus loomulik rasvkude, tema organism oli veetustunud kriitilise piirini. Tekkinud oli tugev ja ulatuslik nahapõletik, mis oli kandunud nahaalustesse kudedesse, kusjuures osad koed olid nekrotiseerunud ja seal elasid erinevates arengufaasides vaglad. LiS oli koera nahk kaetud ulatuslikult kirbu väljaheidetega. Koera lihased olid atrofeerunud, ta oli nii nõrk ja kurnatud, et pärast poegimist ei suutnud tema organism toota piima, et kutsikaid toita, vaid kogu energia kulus emaslooma enda elushoidmisele. Seetõttu ei suutnud emasloom ka kutsikate eest hoolitseda, mistõttu 1 kutsikas suri ja teine eutaneeriti elulootuse

10(17)

puudumisel. Sellises olukorras koera üksi ja ketti jätmisega jättis M.Arumäe äsjapoeginud koera koos kutsikatega abitusse seisundisse. Selline koerale eluohtlik seisund, mis vajas kõrvaliste isikute sekkumist, oleks olnud välditav, kui M.Arumäe oleks hoolivalt suhtunud oma koera, teda regulaarselt ja eakohase ning vastavalt olukorrale (tiinus) toiduga söötnud, taganud piisavas koguses joogivett, regulaarse liikumise, tervise kontrolli, välise hoolduse (pikakarvalise koera regulaarse kammimise, harjamise) ja poegimisjärgse tähelepanu. Hooliva loomaomanikuna ei oleks M.Arumäe jätnud oma ketistatud äsjapoeginud koera ja kutsikaid üksi ning pannud kohustust hoolitseda looma eest teisele inimesele, kelle ülesandeks oli vaid looma vaatamas käia ja vajadusel sööta. Omaniku hooliva suhtumise korral ei oleks koer pidanud taluma ebamõistlikult suurt valu ja piina, mida põhjustasid ulatuslik nahapõletik ja põletikulisele nahale ja nahaalustesse kudedesesse tunginud vaglad. Asjaolu et selline põletik oli loomale pikaajalist piinavat valu ja vaeva põhjustanud, kinnitasid ka vetarstid, kelle ütluste kohaselt oli koer kliinikusse jõudmisel täielikult apaatne seetõttu, et üldise kurnatuse ja füüsiliste vaevuste tõttu oli tema elutahe kadumas ja organism alla vandumas. Eeltoodu alusel leiab apellant, et koerale oli põhjustatud valu, füüsilisi ja vaimseid kannatusi, mistõttu M.Arumäe on kohelnud oma koera julmal viisil. Subjektiivsest küljest on KarS § 264 süüteokoosseis täidetud, kui süüdlane pani teo toime vähemalt kaudse tahtlusega. Tahtlus tegevusetusdelikti süüteokoosseisu subjektiivse tunnusena tähendab süüteokoosseisu objektiivsete asjaolude teadmist ja tahtmist. Kaudse tahtluse puhul võib tagajärg saabuda kuid ei pruugi seda. Kaudset tahtlust iseloomustab voluntatiivsest küljest tagajärje saabumisega leppimine või ükskõikne suhtumine sellesse. Apellant ei nõustu maakohtu järeldusega, et tegemist on ettevaatamatuse deliktiga, mille saab isik toime panna kergemeelsusest või hooletusest üksnes juhul kui see on tingitud tema tähelepanematusest või kohusetundetusest. M.Arumäe, olles alates 2003 aastast koeraomanik, teadis et eluks vajab loom sööki ja joogivett. 26.07.2010 avastati, et koer oli alatoidetud, esiletungivate kontidega, puudus nahaalune ja siseorganite vaheline nn „strateegiline“ rasvavaru, seega oli loom nälginud. Pikakarvaline koer vajab harjamist ja kammimist, siiski oli veel juulikuus 2010 karv pulstunud ja hoolitsemata ning nahk kaetud parasiitidega. Koera tiinus ja poegimine 23.07.2010 olid M.Arumäele teada. Seega nähes, et koer poegis oleks olnud kohane loobuda reisist, et jälgida ja hoolitseda emaslooma ja kutsikate eest, kuid M.Arumäe suhtus sellesse ükskõikselt, jättes äsjapoeginud koera ja kutsikad üksinda mittenõuetekohastesse tingimustesse. Vastuargumendina ei saa tuua, et koer oli varemalt mitmeid kordi poeginud ja seda ka suvistes oludes, et valis koha poegimiseks ise, seega oli koht igati sobilik. Vastutustundliku omanikuna oleks tulnud tagada äsjapoeginud koerale ja kutsikatele pidev jälgimine, paremad ja puhtamad tingimused. Argumendiks ei ole ka kokkulepe teise isikuga, kes pidi käima koera vaatamas. Kohtus uuritud tõenditest nähtuvalt oli koera alatoitumus pikaaegne, piisava liikumisvabaduse puudumine tõi kaasa lihaste atroofia ehk kõhetumise, karvastiku eest hoolitsemata jätmisega kaasnesid parasiidid, mis samuti avaldasid mõju looma tervisele. Need asjaolud kui ka lõpptulemusena äsjapoeginud looma järelvalveta jätmine oli põhjuseks, mis tõi kaasa koera ja kutsikate sattumise eluohtlikku olukorda, mis aga oleks olnud välditav kui M.Arumäe ei oleks ükskõikselt suhtunud ja oleks enda kui garandi kohustusi täitnud.

11(17)

Seega ei saa nõustuda kohtu järeldusega, et tegemist on ettevaatamatusega hooletuse või kergemeelsuse vormis, sest süüdistatav ei näinud ette, et koer on nälginud, et tal ei ole piisavalt vett, et tekib nahapõletik ja sellest tingituna vaglad, kes söövad elavat koera, et koer on kurnatud ja ei suuda oma poegade eest hoolitseda ja neid toita, et kutsikad surevad. Tavalise elukogemuse pinnalt pidi M.Arumäe aru saama, mida tähendab koera pidamine, millised kohustused, vastutus ja ka loobumised isiklikus elus sellega kaasnevad. Loomaomanikuna oli tal võimalus ja kohustus looma huvides tegutseda, kuid ta suhtus sellesse ükskõikselt, pannes teo toime kaudse tahtlusega. Maakohus on otsuses mitmel korral soostunud süüdistuse väidetega ja märkinud, et M.Arumäe ei näidanud üles piisavat hoolsuskohustust. Siit saab teha järelduse, et M.Arumäe suhtus koera ja tema elutingimustesse ükskõikselt. M.Arumäe kinnitas kohtuistungil, et kuna tal on 3 last, siis pidi ta tegema valikuid, kas lapsed või koer ja ta otsustas laste kasuks. Seega on tõendatud tema teadmine, et koer on peres teisejärguline ja tema heaolu järgimine ei ole esmane. Apellant leiab, et kriminaalasjas kogutud ja maakohtus vahetult uuritud tõendid kinnitavad Marge Arumäe süüd KarS § 13 lg 1 ja § 264 lg 1 p 3 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises. Mõistes M.Arumäe õigeks on maakohus ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust, mis on KrMS § 338 p 2 alusel kohtuotsuse tühistamise aluseks. Apellant palub tühistada Pärnu Maakohtu 17.01.2013 a otsus Marge Arumäe õigeksmõistmises KarS § 13 lg 1 ja § 264 lg 1 p 3 järgi ja teha uus otsus, millega mõista M.Arumäe süüdi KarS § 13 lg 1 ja § 264 lg 1 p 3 järgi. Mõista M. Arumäele karistuseks vangistus 6 kuud. KarS § 73 lg 1,3 alusel jätta mõistetud vangistus täielikult täitmisele pööramata, kui M.Arumäe ei pane 3 aastase katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. Lisakaristusena kohaldada KarS § 522 p 1 alusel loomapidamise õiguse äravõtmist 5 aastaks. Välja mõista M.Arumäelt menetluskulud: sundraha 480 €, tasu riigi õigusabi eest 652.80 €, kaitsjale toimiku materjalidest tegemise kulu 0.52 €, ekspertiisitasu 600 €. Varjupaikade MTÜ tsiviilhagi 469.49 € suuruses summas jätta läbi vaatamata, kuna MTÜ ei ole käesolevas kriminaalasjas kannatanuks KrMS § 37 mõttes, seega puudub õigus esitada tsiviilhagi.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT

12(17)

julmal viisil. Julm viis on Marge Arumäele inkrimineeritud kuriteo koosseisuline tunnus KarS § 264 lg 1 p 3 järgi. Kohtukolleegium esmalt märgib, et looma julma kohtlemise näol on tegemist formaalse süüteoga, seega vastamiseks küsimusele, kas Marge Arumäe pani looma suhtes toime lubamatu teo, tuleb kontrollida tema tegevuse (süüdistuse järgi tegevusetuse) vastamist LoomaKS § 4 lg 1 definitsioonile, mille järgi looma suhtes lubamatu tegu on looma hukkumist, vigastamist või talle valu ja välditavaid füüsilisi ja vaimseid kannatusi põhjustav tegu, nagu looma sundimine talle üle jõu käivatele pingutustele, loomavõitluse korraldamine, looma hülgamine või abitusse seisundisse jätmine, loomale kannatusi põhjustav aretustegevus ja muu sarnaste tagajärgedega tegu, mis ei ole tingitud looma ravimisest, muust veterinaarsest menetlusest ega hädaolukorrast, välja arvatud LoomaKS § 10 lõikes 1 nimetatud juhud ja käesoleva seaduse nõuetele vastavad loomkatsed. Seejärel, sellele küsimusele positiivse vastuse saamisel tuleb hinnata kas Marge Arumäele inkrimineeritud väidetav lubamatu tegu looma suhtes on toime pandud julmal viisil. Julmaks hinnatavate asjaolude suhtes peab süüdlasel olema tahtlus, kusjuures piisab kaudsest tahtlusest. Looma piinamine ja talle kannatuste tekitamine seejuures ei pea olema süüdlase eesmärk, piisab, kui ta peab looma kannatusi võimalikuks ja möönab seda. Julm viis väljendab süüdlase põhimõttelist ja erilist hoolimatust looma tervise ja heaolu vastu. Vastamiseks küsimusele, kas Marge Arumäe on süüdi talle inkrimineeritud kuriteo toimepanemises, tuleb vastata küsimusele, kas tema poolt väidetavalt toimepandud looma suhtes lubamatu tegu on toime pandud julmal viisil.

13(17)

veterinaarekspertiisi aktist koeral tuvastatud aneemia põhjusena vaegtoitumisele viitab üldine tervisetõend (lihased atrofeerunud), haiguslugu (loom kurtunud). Kurtumine on haigusest ja/või vaegtoitumisest tekkinud seisund, mille tõttu loomal on olnud pikka aega energiatarve rahuldamata. Kurtumine on eluohtlik seisund (Kd I lk 163). Selle tõendi usaldusväärsuses ei ole keegi menetlusosalistest kahelnud ning sellega vastuolus pole ka tunnistajate poolt antud ütlused, seega on arusaamatu maakohtu seisukoht, miks puudub kohtukõlbulik tõend koera eluohtliku terviseseisundi kohta seisuga 26.07.2010. Kohtukolleegium märgib, et fakt on see, et koera avastamise päeval loomade varjupaiga töötajate poolt 26.07.2010 oli koera söögikauss täidetud krõbinatega ja leivaga. Puudub vaidlus selles, et söök oli pandud koerale eelmisel päeval süüdistatava abikaasa poolt. Kuigi toit oli koerale tagatud, tuleneb veterinaarekspertiisiaktist, et kui loom täielikult ei nälgi, vaid toitu ei ole küllaldaselt ja/või toit ei ole täisväärtuslik, kulub kurtumise välja kujunemiseks mitmeid nädalaid-kuid (Kd I lk 163). Kohtukolleegium on seisukohal, et sellest tulenevalt, juhul, kui koer loobus toidust oma seisundist tulenevalt, pidi see olema süüdistatavale märgatav vähemalt paari nädala jooksul. Samas ei ole süüdistatavale etteheidetav see, et ta jättis looma pikemaajaliselt toiduta. Asjaolu, et 26.07.2010 oli söögikauss täidetud toiduga, on ilmseks tunnistuseks sellele, et koer oma tervislikust seisundist tulenevalt loobus toidust.

14(17)

15(17)

et koeraomanik Marge Arumäe kontakteerus koeraga viimasel korral poegimisele järgnevalt päeval s.o. 24.07.2010, kui üritas kutsikaid kuudi alt olevast urust kätte saada. Kriminaalasjas puuduvad tõendid, et sel päeval täheldas loomapidaja koera käitumises ja terviseseisundis muutusi. Kohtukolleegium leiab, et eeltoodust lähtuvalt on kummutatud süüdistuses toodud seisukoht, et Marge Arumäe pani toime looma suhtes lubamatu teo pikka aega, s.o. eeluurimisega tuvastamata ajast kuni 26.07.2010. Uuritud tõendikogumist lähtuvalt jättis Marge Arumäe koera abitusse seisundisse sel päeval, kui pidi tähelepaneliku loomapidajana märkama koera loidust ja toidust keeldumist, s.o. 24.07.2010, kuid ei pööranud sellele vajalikku tähelepanu. Kohtukolleegium on varasemalt märkinud, et koerale joogivee võimaldamine hiljemalt 25.07.2010 ei ole millegagi ümberlükatud ning koera poolt toidust keeldumine on objektiivselt tuvastatud olukorraga sündmuskohal, kus koerale eelmisel päeval pakutud toit oli puutumata. Olukorras, kus loom oli jäetud abitusse seisundisse ajavahemikul 24.07.2010 kuni 26.07.2010 (s.o. 3 päevaks) ning arvestades loomapidaja enda käitumist (palus 25.07.2010 abikaasat koerale süüa-juua anda ning palus Astrid Kaevandil loomade eest vaadata tema äraoleku ajal) ei saa rääkida looma suhtes tahtlikust lubamatu teo toimepanemisest. Kohtukolleegium ei saa antud olukorda käsitledes jätta tähelepanuta asjaolu, et koer on varasemalt samasugustes tingimustes ilma probleemideta poeginud. Sellest tulenevalt tuleb nõustuda maakohtu lõppjäreldusega, et Marge Arumäe tegevusetust looma suhtes tuleb käsitleda ettevaatamatuse deliktina hooletuse vormis – Marge Arumäe ei teadnud süüteokoosseisule vastava asjaolu esinemist, kuid oleks seda tähelepaneliku ja kohusetundliku suhtumise korral pidanud ette nägema. Kohtukolleegium märgib samuti, et KarS § 264 ettenähtud süüteo koosseis on oma olemuselt blanketne, kuna looma suhtes lubamatu teo kirjeldus leidub LoomaKS § 4 lg 1 ning selles sätestatud kataloog on ammendav – nimelt „looma suhtes lubamatu tegu on looma hukkumist, vigastamist või talle valu ja välditavaid füüsilisi ja vaimseid kannatusi põhjustav tegu, nagu looma sundimine talle üle jõu käivatele pingutustele, loomavõitluse korraldamine, looma hülgamine või abitusse seisundisse jätmine, loomale kannatusi põhjustav aretustegevus ja muu sarnaste tagajärgedega tegu, mis ei ole tingitud looma ravimisest, muust veterinaarsest menetlusest ega hädaolukorrast, välja arvatud LoomaKS § 10 lõikes 1 nimetatud juhud ja käesoleva seaduse nõuetele vastavad loomkatsed.“ Sellest kataloogist tulenevalt on süüdistuse kohaselt M. Arumäele inkrimineeritud üksnes looma abitusse seisundisse jätmine.

16(17)

Pavel Gontšarov

Malle Preimer

Ivi Kesküla

17(17)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.