1-12-4069/39 - Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium - lahend.ee

noalöökidele, ei tundnud kannatanu nende ajal piinavat valu. Tegelikult ühe noalöögi tagajärjel võib kannatanu palju kauem elada ja tunda palju piinavamat valu, kuid tavaliselt kvalifitseeritakse sellised teod alati KarS § 113 järgi. Ka uues kohtuotsuses on kohus jätkuvalt lugenud tuvastatuks, et Korolev tekitas kannatanule noaga esimese löögi kaela piirkonda ja jätnud kannatanu abitus seisundis põrandale, ründas seejärel noaga Ki ja naasnud uuesti üüritud korterisse, jätkas kannatanu löömist noaga elutähtsasse piirkonda s.o. kokku 22 noalööki. Selline kohtu seisukoht tugineb ainuüksi süüdistatava ütlustele, mis ei haaku teiste tõenditega. V. Korolev väitis kohtus ka seda, et korterinaaber Igor K tuli tema korteri esikusse ja nähes maaslamavat kannatanut verisena, lahkus sealt ning seejärel ta ründas Ki. I. K aga andis ütlusi, et ta nägi kannatanut alles peale seda kui politsei tuli ja varem ei ole ta Korolevi korterisse sisenenud. Korolev ründas teda nende korterite esikus noaga siis kui ta tuli koju kella 18.00 paiku. Samuti ei haaku see süüdistuses esitatuga. Süüdistuse kohaselt on tapmise alguseks märgitud kell 17.00, Igor Kile kehavigastuste tekkimise ajaks 17.55 ning Marina Ka ähvardamise ajaks kell 17.58. Politsei tuli peale seda ca 10 minuti pärast. Tuleb arvestada, et Vladislav Koroljov oli tugevas alkohoolse intoksikatsiooni seisundis, millal ta ei saanud üldse aru, mida ta tegi. Ta ei osanud kohtus selgitada, miks ta tekitas kannatanule nii suurel hulgal kehavigastusi, kuid ütles, et ta tundis mingit seletamatut hirmu. Selletõttu tuleb asuda seisukohale, et süüdistatav ei mäleta toimunut adekvaatselt ja võib eksida asetleidnud tegevuse järjestuses. Seega ei ole täpselt tuvastatud, millal ta need 22 eluohtlikku noahoopi lõi. Samuti ei ole tuvastatud, millal kannatanu täpselt suri. Ekspert annab arvamuse, et kannatanu suri saadud noalöökide tagajärjel väga lühikese aja jooksul. Võib asuda seisukohale, et kuna esimene noalöök tabas kannatanu kõri, millele järgnes tugev verejooks, siis kannatanu suri kas kohe või vähemalt ta kaotas teadvuse kohe. Seega järgnevad noalöögid ei valmistanud kannatanule enam mingit piina. Kui aga nõustuda kohtu seisukohaga, et V. Korolev tekitas need 22 noalööki pärast seda kui süüdistatav oli rünnanud Ki, siis igal juhul oli selleks ajaks kannatanu juba surnud, kuna Ki ründamine ning korterinaabrite ukse noaga täksimine võttis kindlasti rohkem aega kui 10 minutit. Riigikohus oma otsuses 3-1-1-114-06 on asunud seisukohale, et peale teadvuse kaotamist ei võinud järgnevad hoobid kannatanule enam kestvat või erilist valu põhjustada. Seega surma põhjustamine ei saanud toimuda piinaval viisil. Kohus on leidnud, et tapmise julmus väljendub põhimõttelises ja erilises hoolimatuses inimelu suhtes. Tegelikult on iga tapmine põhimõttelina ja eriline hoolimatus inimelu suhtes. Viidatud lahendis on Riigikohus lugenud julmadeks kannatanule põhjendamatult jõhkrate ja moonutavate vigastuste tekitamist, kannatanu puu külge sidumist, tema lahtiriietamist ja riiete minema viskamist, millest nähtub süüdistatavate eriline põlgus oma ohvri vastu. Antud juhul taolisi tegusid ei olnud. Vigastused olid tekitatud noaga väga lühikese aja jooksul. KarS § 36 järgi tahtlikult või ettevaatamatusest põhjustatud joobeseisund ei välista süüd. Selletõttu ka eksperdid annavad alati arvamuse, et sõltumata sellest, kas kuriteo toimepanemise ajal teo toimepanija oli suuteline oma tegusid juhtima ja nendest aru saama või mitte, siis kuna tema käitumine oli tingitud alkoholi mõjul toimunud muutustest tema ajutegevuses, annab ekspert alati arvamuse, et ta oli võimeline oma tegusid juhtima ja sellest aru saama.

Samas tuleks siiski vähemalt karistuse mõistmisel arvestada, et tegelikult V. Korolev ei saanud aru, mida ta tegi ja ei suutnud oma käitumist juhtida. On selge, et tavaolukorras poleks V. Korolev taolist kuritegu mitte kunagi toime pannud. Ta kahetses siiralt oma tegu ja palus kannatanutelt kohtus vabandust. Sellest tulenevalt ei olnud tal ka mingit tahtlust panna toime tapmine julmal ja piinaval viisil. Lihtsalt tugev alkoholi mürgitus röövis temalt viimsegi mõistuse raasu. Isegi sõltumata sellest, kas kohtukolleegium nõustub toimepandud tegu umber kvalifitseerima või mitte, on igal juhul V. Korolevile ka KarS § 114 p. 1 järgi mõistetud karistus liiga range. Kohus on küll märkinud, et karistuse mõistmisel kohus arvestab süüdistatava kriminaalkorras karistamatust, puhtsüdamlikku kahetsust, enne süüteo toimepanemist tema õpingute jätkamist eriala omandamisel, süü suurust, tema vanust s.o. enne süüteo toimepanemist kolme kuu eest 18 aastaseks saamist, kuid tundub, et tegelikkuses kohus neid asjaolusid arvestanud ei ole. Kohus on täielikult nõustunud prokuröri poolt nõutud karistusmääraga põhjendamata kohtu sellist seisukohta. Eriti oleks karistuse mõistmisel kohus pidanud arvestama, et enne süüteo toimepanemist V. Korolev sai alles 3 kuud tagasi täisealiseks. Kuigi seaduse järgi loetakse ta täisealiseks, on samas selge, et täisealiseks ei muututa üleöö. Ühel toimub see protsess kiiremini, teisel aeglasemalt. V. Korolevi iseloomustavaid materjale arvestades võib järeldada, et oma käitumiselt ta ei olnud veel täielikult täiskasvanuks muutunud. Apellant leiab, et karistuse mõistmisel oleks pidanud arvestama riigikohtu seisukohti alaealise erisuste osas. Riigikohus oma otsuses 3-1-1-43-06 on märkinud järgmist. Karistusseadustik eeldab, et alaealine on küll süüvõimeline (KarS § 33), kuid tema süüvõime on piiratud. Tegemist ei ole piiratud süüdivusega KarS § 35 mõttes, vaid just ebapiisava sotsialiseeritusega. Isegi kui alaealine saab aru enda teo keelatusest, et tähenda see, et ta suudaks täiel määral enda käitumist vastavalt sellele arusaamisele juhtida. Alaealine ei pruugi täiel määral eristada lubatut ja keelatut ning täielikult aduda oma tegude tagajärgi. V. Korolev ei suutnud oma ea tõttu aduda alkoholi liigtarvitamise tagajärgi, sest varem oli ta alkoholi väga minimaalselt tarvitanud. Karistuse mõistmisel tuleks arvesse võtta ka traagilisele sündmusele eelnenut. Nimelt täiskasvanud isikud – kannatanu ja korterinaaber Igor K ahvatlesid alles äsja täiskasvanuks saanud süüdistatavat alkoholi tarbimisele juba eelmisel õhtul, kusjuures kannatanu initsiatiivil toimus meeletu alkoholi tarbimine veel järgmisel päeval s.o. 18.12.2012.a., mis röövis süüdistataval mõistuse peast. Seega kannatanu enda käitumine soosis edasiste sündmuste toimumist. On selge, et alaealise ja täiskasvanud piiril olevale isikule mõjub alkohol laastavamalt kui täisealisele. Pealegi polnud V. Korolev harjunud alkoholi tarvitama. Samuti ei saa karistuse mõistmisel tähelepanuta jätta ka asjaolu, millest intsident algas. Süüdistatav andis ütlusi, et kui kannatanu hakkas koju minema, siis ta kukkus esikus põrandale. Süüdistatav aitas teda üles ja praktiliselt tõstis ta üles, kuid kannatanu ilmselt mõistis süüdistatava teguviisi valesti ning ütles süüdistatava aadressil midagi väga solvavat ja seejärel tõstis löögivalmis rusikas käe, millest süüdistatav sai aru, et teda ähvardab oht ning enesekaitseks lõi kannatanut noaga ületades sellega enesekaitse piirid. Seejärel aga sattus süüdistatav sellisesse vaimsesse seisundisse, kus ta ei olnud enam võimeline oma käitumist juhtima ega sellest aru saama.

8.2.Süüdimõistmist ja karistamist KarS § 121 järgi pole vaidlustatud. KarS § 114 p 1 järgi süüdimõistmise osas vaidlus puudub kohtu järelduses sellest, et süüdistatav V.Korolev tekitas B.Mile süüdistuses esitatud ajal ja kohas eluohtlikud vigastused, millede tagajärjel viimane suri sündmuskohal. Kaitsja ja süüdistatav on leidnud, et V.Korolevi poolt toimepandu pole käsitatav mõrvana nagu on leidnud kohus, vaid teise inimese tapmisena KarS § 113 järgi. Nimetatud seisukohta on kaitsja väljendanud ka maakohtu istungil ning kohus on seda ka otsuses analüüsides siiski leidnud, et B.Mi tapmine oli toime pandud nii julmal kui piinaval viisil ja sellest tulenevalt V.Korolevi süüdi tunnistanud KarS § 114 p 1 järgi. Kohtukolleegium, võttes aluseks apellantide poolt esitatud väited ja viited ekspertiisiaktis antud arvamusele, peab vajalikuks märkida, et tapmine on piinav muuhulgas juhul, kui see põhjustab ohvrile suurt valu. Suure valu tekitamisele viitavad antud juhul rohked vigastused ohvri kehal. Apellatsioonidest tulenevalt peab kolleegium vajalikuks uuesti refereerida surnu ekspertiisiaktis nr. 700 märgitut, mille kohaselt B.Mi surma põhjuseks oli tema kehale tekitatud eluohtlikud hulgalised torke-lõikehaavad. Lisaks tuvastati mitteeluohtlikud lõikehaavad ning pea kinnine tömp trauma, mis on tekitatud hulgalistest jõulistest löökidest kõvade tömpide piiratud pinnaga esemetega, nende hulgas ka rusikaga. Pärast kõikide vigastuste tekitamist võis B.Mi väga lühikest aega elada, milline aeg on mõõdetav maksimaalselt kümne minutiga. Kõik vigastused olid elupuhused. Nahamarrastus parema küünarliigese sirutuspinnal võib olla tekitatud enesekaitse käigus elutähtsasse piirkonda suunatud löögi pareerimisel. Kannatanu kehaasend võis vigastuste tekitamise ajal muutuda, olles vigastuste tekitamise algfaasis püstine või istuv, lõppfaasis aga lamav. Peale kõikide vigastuste tekitamist ei olnud B.M võimeline iseseisvalt liikuma ega tegutsema, võimalik, et vigastuste tekitamise algfaasis säilis tal osaline taju-ja aktiivse tegutsemise võime. Surmajärgseid vigastusi laibal ei leidu( 1 kd. t.lk. 128-137). Kolleegium leiab, et eeltoodu annab aluse jõuda järeldusele, et kannatanu ründamisel süüdistatava poolt seisis kannatanu kas püsti või istus, et temale torke-lõikehaavade kaela tekitamise ajal oli kannatanu elus ja püüdis ennast mingil määral noa eest kaitsta, millest ka nahamarrastus. Seetõttu on alust jõuda järeldusele, et kannatanu tundis suurt valu ja seda nii haavade tekitamise ajal, kui ka vahetult pärast hulgaliste lõike-torkehaavade saamist, mil tal oli taju säilinud. Samuti on tuvastatud ka süüdistatava poolt vigastatud kannatanu kõva tömbi esemega, eeldatavasti rusikaga, pähe peksmine, mis kannatanul valu suurendas. Eeltoodu alusel kolleegium leiab, et eksperdi arvamusest ei tulene, et pärast esimest lööki kannatanu kaotas teadvuse ega tundnud enam midagi nagu väidavad apellandid. Kohtukolleegium leiab, et ülaltoodud käitumise on maakohus seaduslikult hinnanud tapmisena piinaval viisil. Tapmine julmal viisil ei eelda ohvri füüsilisi kannatusi, kuid võib seisneda ka kannatanule põhjendamatult jõhkrate vigastuste tekitamises, millega süüdlane näitab oma erilist hoolimatust inimelu ja inimkeha kui väärtuste suhtes. Sellekohase süüdistatavapoolse käitumise on maakohus tuvastanud ning apellandid pole nimetatud kohtu järeldust apellatsioonides kummutanud.

Maakohus on õigesti märkinud, et kokku tuvastati tapetul 22 eluohtlikku ja 16 mitteeluohtlikku torke-lõikehaava. Lisaks eluohtlikele vigastuste oli tapetule tekitatud ka mitteeluohtlikud tömbi vägivalla toimel tekitatud tervisekahjustused. Samuti näitab julma viisi ka asjaolu, et lõppfaasis kannatanu juba lamas maas kui süüdistatav noahoope jagas ning ka süüdistatava poolt lamava ohvri kõri läbilõikamine. Kohtukolleegium leiab, et selline käitumine, kannatanul rohkete torke- lõikehaavade tekitamine kaela ja kopsu, kõri läbilõikamine, annab aluse hinnata kannatanule põhjendamatult jõhkrate vigastuste tekitamisena mis on kvalifitseeritav KarS § 114 p 1 ettenähtud tapmisena julmal viisil. Kaitsja väited kohtu järelduste tuginemisest vaid tugevas alkoholijoobes oleva süüdistatava ütlustele, on ekslikud. Kohtul oli süüdistatava tegevusele hinnangu andmisel tõenditeks ka kriminaalasja materjalid sh. sündmuskoha vaatlusprotokollid, millest nähtub sündmuskoht vahetult pärast toimunut, tapetu asukoht ja ulatuslikud veremäärdumised nii korteri esikus, ühisesikus, sealhulgas laes ja ka korteri xxx st. kannatanu Ki korteri ukselt( 1 kd. t.lk. 5-8, 9596), asitõendi vaatlusprotokoll, kus on vaadeldud kaht erinevat nuga, samuti DNA ekspertiisiakt, kus tuvastati mõlema noa teral veri ja teralt võetud DNA profiilid langesid kokku B.Mi DNA profiiliga( 2 kd. t.lk. 1-15). Samuti kriminalistika uuringu akt nr 29( 1 kd. t.k. 158-160) milles on ekspert andnud arvamuse, et on võimalik, et surnukeha kaelal paremal pool esinev torke- lõikehaav võis olla tekitatud mõlema noaga, kuid rohkem tõenäoline, et pruuni käepidemega noaga, mis tuvastati ohvri kõrvalt maast. Samuti kannatanu I.Ki ütlused sellest, et kui ta 18.12. 2011 aasta õhtul koju tuli, ründas teda koridoris süüdistatav noaga, tal õnnestus nuga käest lüüa ja see nuga jäi tema valdusse. Süüdistatav aga läks tuppa tagasi. Kaitsja poolt esitatud asjaolu, et on teatavad lahknevused sündmuste toimumise täpsete kellaaegade osas pole antud juhul oluline, kuna kannatanu on andnud ütlusi, et sündmused toimusid kusagil kella 18.00 paiku. Seega pole tema ütlused sündmuste toimumise võimaliku aja osas vastuolus süüdistuses esitatud ajavahemikuga. Seega on süüdistatava ütlused sellest, et pärast B.Mi noaga löömist tungis ta sama noaga kallale koridoris I.Kile, kuid viimasel õnnestus nuga tal käest lüüa. Seejärel läks ta tuppa tagasi, võttis teise noa ja jätkas kannatanule haavade tekitamist, on kooskõlas nii kannatanu I.Ki ütlustega kui ka ülalnimetatud objektiivsete tõenditega.

Ringkonnakohus ei rahuldanud apellantide taotlust V.Korolevi poolt toimepandu kvalifitseerimiseks KarS § 113 järgi, mistõttu nimetatud põhistusel karistuse muutmiseks alused puuduvad. KarS § 114 sanktsioon näeb ette kaheksa- kuni kahekümneaastase või ka eluaegse vangistuse. Seega on tähtajalise vangistuse keskmiseks määraks 14 aastane vangistus. Maakohus on süüdistatavat karistanud 11 aastase vangistusega. Seega jääb mõistetud karistus alla tähtajalise vangistuse keskmist määra. Kaitsja on leidnud, et karistuse leevendamise peaks kaasa tooma asjaolu, et süüdistatav oli tugevas alkoholijoobes. Nimetatud asjaolu on maakohus oma otsuses juba kajastanud ning kolleegiumi veendumuse kohaselt pole joove aluseks karistuse kergendamiseks. Kannatanu I.Ki ütlustega on tuvastatav, et alkoholi juba osteti koos ja üheskoos ka seda tarvitati, kusjuures oma korterisse jooma kustus teisi kannatanu ise, mistõttu on asjakohatud kaitsja väited kannatanute poolt V.Korolevi mõjutamisest või meelitamisest tarvitama alkoholi. Kaitsja korduvad väited süüdistatava seisundile, kus ta ei adunud midagi ega polnud võimeline oma käitumist juhtima, pole antud juhul asjakohased. Kompleksekspertiisiaktis nr 6/10 antud arvamuse kohaselt pole ekspert tuvastanud süüdistataval mingeid psüühikahäireid ega ka erilist emotsionaalset seisundit, mis oleks oluliselt mõjutanud tema arusaamisvõimet ja käitumist. Tal ei esinenud mingeid häireid mis oleksid takistanud või piiranud ümbrusest ning oma tegude iseloomust sh nende keelatusest arusaamist ja oma käitumise juhtimist( 2 kd. t.lk. 89-101). Ringkonnakohus ei nõustu kaitsja seisukohaga, et karistuse mõistmisel peaks V.Korolevi käsitama alaealisena kuna ta oli saanud täisealiseks 3 kuud enne kuriteo toimepanemist. Alaealiseks on isik, kes on kuriteo toimepanemise ajal noorem kui kaheksateistaastane, ning sellisel juhul näeb KarS § 45 lg 2 ette ka mõistetava karistuse maksimaalse määra 10 aastat. Antud juhul oli siiski tegemist täisealise isikuga, seega ei kuulu KarS § 45 kohaldamisele. Samuti on Riigikohus oma lahendis nr 3-1-1-76-07 väljendanud seisukohta, et arusaam, et alaealisus tingib automaatselt süüdistatavatele mõistetava karistuse kergendamise - ja seda nii karistuse liigi kui määra osas - on ekslik. Kui isiku süü, kohtu poolt tuvastatud kergendavad ja raskendavad asjaolud, võimalused mõjutada süüdlast hoiduma edaspidi süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvid nõuavad isiku karistamist reaalse vangistusega, siis tuleb teda ka sellise karistusega karistada, olenemata sellest, kas süüdistatav on täis- või alaealine. Kolleegium leiab, et karistusmäära valikul ja otsustamisel on olulisim süü suurus, eelkõige tegu ja tagajärg. Antud juhul on tegemist raske isikuvastase esimese astme kuriteoga, mille tagajärjeks oli noore inimese surm. Kõikide tuvastatud karistust kergendavate asjaoludega, millised on apellatsioonis esitatud, on maakohus juba karistuse mõistmisel arvestanud, mistõttu uueks arvestamiseks alused puuduvad. Eripreventsioonist lähtuvalt on maakohus asjaoluga, et süüdistatava näol on tegemist noore inimesega, kes alles oli jõudnud täisikka, sõnaselgelt karistuse mõistmisel juba arvestanud. Sellise asjaolu enamaks arvestamiseks alus puudub. Samuti on maakohus karistuse mõistmisel juba arvestanud ka süüdistatava apellatsioonis esitatuga, et ta õppis ja omandas eriala. Kolleegium leiab, et eelkõige süü suurusest tulenevalt ning koosmõjus ka süüdistatav isikuga on V.Korolevi karistamine 11 aastase vangistusega kooskõlas seadusega, mistõttu karistusmäära muutmiseks seaduslikud alused puuduvad.

10.Apellatsioonimenetluses on kaitsja esitanud taotluse riigi õigusabi tasu suuruse ja riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatuse kindlaksmääramiseks. Vastavalt Eesti Advokatuuri juhatuse 15.12.2009 otsusega kinnitatud ja juhatuse 19. veebruari 2013. a. otsusega muudetud „ Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord ja tasumäärad ning riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatus ja kord“ / edaspidi Korra/ punktile 16 on määratud kaitsjatasu kriminaalasja apellatsioonimenetluseks ettevalmistumise eest 18 eurot iga poole tunni kohta, kuid mitte rohkem kui 216 eurot. Taotluse kohaselt on kaitsja kulutanud maakohtu otsuse analüüsiks ja kohtupraktika otsimiseks pool tundi ja apellatsiooni koostamiseks 1 tunni, sellest tulenevalt ja koos koefitsiendiga, taotleb kaitsja vastavalt 36,00 ja 72,00 euro, kokku koos käibemaksuga 129,60 euro ulatuses kaitsjatasu hüvitamist. Kohtukolleegium leiab, et antud taotlus kuulub rahuldamisele, tehtud menetlustoimingud on olnud vajalikud ja kulutatud aeg mõistlik. Korra p 2 kehtestab, et erikoefitsient 2,0 kohaldatakse juhul, kui kriminaalmenetluse esemeks on isikuvastaste süütegude hulka kuuluv esimese astme kuritegu. Kuna antud juhul on tegemist eeltoodud kuriteoga, on kaitsja taotlus erikoefitsiendi kohaldamiseks kooskõlas Korras ettenähtuga ning kuulub rahuldamisele. Seega 36,00( 18x2) + 72,00( 36,00x2)= 108,00 eurot, millele lisandub käibemaks 20% , so 21,60 ja kokku 129,60 eurot. Nimetatud summa osas ongi kaitsja taotlenud tasu hüvitamist. Esimese astme kohtuotsusele esitas apellatsiooni kaitsja ja süüdistatav. KrMS § 175 lg 1 p 4 kohaselt on määratud kaitsjale makstav tasu menetluskulu. KrMS § 185 lg 2 sätestab, et kui apellatsioonimenetluses jätab ringkonnakohus esimese astme kohtuotsuse muutmata, siis jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kellel need on tekkinud. Ringkonnakohus jättis esimese astme kohtuotsuse muutmata, mis on ette nähtud KrMS § 337 lg 1 p 1, seega jäävad Vladislav Korolevi süüdistusasjas määratud kaitsja tasu V.Korolevi kanda. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 175 lg 1 p 4, §185 lg 2, §191 lg 1, § 387 lg 1 ja Eesti Advokatuuri juhatuse 19 veebruari 2013 otsusest kuulub kaitsja taotlus rahuldamisele ja õigusabi kulud kuuluvad hüvitamisele summas 129,60 eurot.