Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised teistmismenetluse pooled
Asja läbivaatamise kuupäev ja viis
3-1-2-3-12 30. aprill 2013 Eesistuja Märt Rask, liikmed Tõnu Anton, Jüri Ilvest, Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg, Hannes Kiris, Lea Kivi, Indrek Koolmeister, Ants Kull, Villu Kõve, Lea Laarmaa, Jaak Luik, Priit Pikamäe, Jüri Põld, Harri Salmann ja Tambet Tampuu Kriminaalasi Aleksandr Šeibaki süüdistuses KarS § 199 lg 3, § 3762 lg 1 ja § 255 lg 1 järgi; Valeri Zubkovi süüdistuses KarS § 199 lg 3, § 3762 lg 1 - § 22 lg 3 ja § 255 lg 1 järgi; Mihhail Šeibaki süüdistuses KarS § 199 lg 3, § 3762 lg 1 ja § 255 lg 1 järgi; Voldemar Karkuse süüdistuses KarS § 199 lg 3, § 3762 lg 1, § 255 lg 1 ja § 418 lg 1 järgi; Oleg Gubarevi süüdistuses KarS § 199 lg 3 ja § 255 lg 1 järgi; Stanislav Omelchenko süüdistuses KarS § 199 lg 3 - § 22 lg 3 ja § 255 lg 1 järgi; Stepan Zubkevitši süüdistuses KarS § 3762 lg 1 järgi; Anatoli Satsjuki süüdistuses KarS § 3762 lg 1 ja 255 lg 1 järgi; Georgi Grigorjevi süüdistuses KarS § 199 lg 3 § 22 lg 3 järgi; Roman Bolezini süüdistuses KarS § 199 lg 2 p-de 6 ja 7 - § 22 lg 3 järgi; Jüri Suvi süüdistuses KarS § 199 lg 2 p-de 6, 7 ja 8 - § 22 lg 3 järgi; Mihhail Sõtdõkovi süüdistuses KarS § 199 lg 2 p-de 6, 7 ja 8 - § 22 lg 3 järgi; AS Zubr süüdistuses KarS § 3762 lg 2 ja § 255 lg 11 järgi Harju Maakohtu 2. detsembri 2011. a otsus kriminaalasjas nr 1-09-21739 Menetlusvälise isiku OÜ V1 esindaja vandeadvokaat Vladimir Sadekov, teistmisavaldus Prokuratuur, esindaja riigiprokurör Helga Aadamsoo; Süüdimõistetu Aleksandr Šeibaki kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Raivo Bergson; AS V2 esindajad vandeadvokaat Arne Ots ja vandeadvokaadi abi Jaanus Kasevits 11. detsember 2012, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Jätta OÜ V1 teistmisavaldus läbi vaatamata.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Käesolevas kriminaalasjas alustati menetlust seoses sellega, et AS-le V2 kuuluvast masuudi transiittorust varastati suures koguses masuuti.
2.Alates 17. veebruarist 2009 peeti masuudi varguses ja selle toimepanemiseks loodud kuritegelikku ühendusse kuulumises kahtlustatavatena kinni või allutati kahtlustatavana menetlustoimingutele mitmeid isikuid, teiste hulgas Aleksandr Šeibak ja Mihhail Šeibak. OÜ-d V1 ega temaga seotud füüsilisi isikuid kuriteos ei kahtlustatud.
3.Riigiprokuratuuri 16. veebruari 2009. a määruse alusel otsiti läbi M. Šeibaki kasutuses olev paakauto Scania R144 (registreerimisnumbriga XXX XXX) ja haagis Blumhardt WFA18 (YYY YY).
26.veebruaril 2009 vaadeldi haagist Blumhardt ja 15. aprillil 2009 paakautot Scania asitõendina. Mõlemad asitõendid andis menetleja 2009. a veebruaris AS H lattu vastutavale hoiule. Erinevatele isikutele esitatud kahtlustuste kohaselt kasutati kõnealust paakautot ja haagist AS V2 transiittorust varastatud kütuse kuriteopaigalt äravedamiseks.
4.26. veebruaril 2009 kuulati tunnistajana üle OÜ V1 juhatuse liige V. H. Tunnistaja kinnitas, et paakauto Scania R144 ja haagis Blumhardt WFA18 kuuluvad OÜ-le V1. OÜ V1 müüs paakauto ja haagise 21. novembril 2008 järelmaksuga OÜ-le B. Üle anti ka paakauto ja haagise valdus. Paakauto ja haagise lepingujärgsest maksumusest (420 000 krooni, millele lisandus käibemaks) oli OÜ B ülekuulamise ajaks tasunud 190 000 krooni. V. H. esitas menetlejale paakauto ja haagise ostumüügilepingu, mille punkti 3 kohaselt pidi paakauto ja haagise omand minema OÜ-le B üle pärast kogu müügihinna tasumist.
5.24. märtsil 2009 esitas OÜ V1 Keskkriminaalpolitseile taotluse tagastada paakauto Scania ja haagis Blumhardt talle kui omanikule.
6.15. aprillil 2009 saatis Keskkriminaalpolitsei OÜ-le V1 vastuse, milles märkis, et kuna OÜ B ei ole OÜ-ga V1 21. novembril 2008. a sõlmitud ostu-müügilepingu punktist 3 tulenevat tingimust täitnud, on paakauto Scania ja haagise Blumhardt omanik OÜ V1. Paakauto ja haagis ning nendes hoiustatav masuut on kriminaalasjas asitõendid. Seetõttu tagastatakse need pärast menetlustoimingute tegemist.
7.17. juunil 2009 tegi Riigiprokuratuur uue läbiotsimismääruse, milles mh märgiti, et varastatud kütuse transportimisel on kasutatud OÜ-le V1 kuuluvat ja M. Šeibaki kasutuses olnud sõidukit Scania R144, mistõttu tuleb see läbi otsida, leidmaks sõidumeerikuid ja teisi esemeid ning dokumente. Selle määruse alusel 2. juulil 2009 toimetatud läbiotsimise protokolli kohaselt tehti OÜ V1 juhatuse liikmele V. H.-le enne läbiotsimist ettepanek anda välja läbiotsimismääruses nimetatud objektid ja V. H. avaldas, et annab vabatahtlikult välja paakauto kabiinis olevad sõidumeerikud. 17. augustil 2009 tagastas menetleja sõidumeeriku kettad V. H.-le.
8.8. juunil 2009 esitas OÜ V1 Keskkriminaalpolitseile pretensiooni, milles taotles veel kord paakauto ja haagise tagastamist ning märkis, et sõidukite tagastamata jätmine tekitab OÜ-le V1 olulist kahju.
9.Keskkriminaalpolitsei 11. juuni 2009. a vastuses korrati varasemat seisukohta, et paakauto ja haagis tagastatakse OÜ-le V1 pärast menetlustoimingute tegemist.
10.22. detsembril 2009 esitas OÜ V1 prokuratuurile paakauto ja haagise tagastamise taotluse.
11.Riigiprokuratuuri 22. jaanuari 2010. a määrusega jäeti OÜ V1 taotlus rahuldamata. Määruses märgiti, et menetleja võttis paakauto ja haagise ära nende seaduslikult valdajalt ning puudub alus tagastada asitõendina kriminaalasja juurde jäetud kuriteo toimepanemise vahendeid kellelegi teisele. OÜ V1 ja OÜ B vahel on tsiviilsuhe ning kriminaalmenetluse käigus puudub võimalus ning vajadus selle pinnalt tekkinud küsimuste lahendamiseks.
12.18. detsembril 2009 saatis prokuratuur süüdistusakti Harju Maakohtusse arutamiseks üldmenetluse korras.
13.5. mail 2010 esitas OÜ V1 Harju Maakohtule eelmenetluses taotluse paakauto ja haagise tagastamiseks.
14.Harju Maakohus tegi 10. juuni 2010. a eelistungil määruse, millega muu hulgas vabastas paakauto Scania ja haagise Blumhardt aresti alt ning andis need OÜ-le V1 vastutavale hoiule. Kohus keelas paakautot ja haagist kohtuotsuse jõustumiseni võõrandada. Maakohus märkis, et OÜ V1 ei ole puutumuses süüdistusaktis märgitud kuritegude toimepanemisega, mistõttu tuleb paakauto ja haagis aresti alt vabastada ning tagastada omanikule OÜ-le V1.
15.Tallinna Ringkonnakohtu 20. juuli 2010. a määrusega tühistati prokuratuuri ja AS V2 määruskaebuste alusel maakohtu 10. juuni 2010. a määrus muu hulgas osas, millega maakohus rahuldas OÜ V1 taotluse veoauto Scania ja haagise Blumhardt aresti alt vabastamiseks ning nende tagastamiseks OÜ-le V1. Ringkonnakohus saatis kriminaalasja tühistatud osas maakohtule uueks arutamiseks. Kohtukolleegium märkis, et taotlust asitõenditena käsitatavate sõidukite tagastamiseks ei ole kohtule esitanud prokuratuur, nagu kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 126 lg 4 seda nõuab. Samuti ei nähtu maakohtu määrusest ega toimikust, et kohtu poolt aresti alt vabastatud vara oleks üldse arestitud (KrMS § 142 lg 1). Seetõttu ei ole selge, milliseid menetlustoiminguid on vaidlusaluse varaga tehtud ja milliseid meetmeid on kohus õigustatud selle suhtes eelistungil kohaldama. Maakohus ei ole põhistanud, millistest asjaoludest lähtuvalt ta vabastas vara aresti alt ja pidas vajalikuks kohaldada üksnes vastutavat hoidu ning seda hoiulepingut sõlmimata ja isikut karistusseadustiku (KarS) §-s 308 ette nähtud vastutuse eest hoiatamata. Kuna maakohus ei ole ära näidanud, kas paakauto ja haagise näol on tegemist asitõenditega või menetluse tagamiseks arestitud varaga, ega ole nende esemete suhtes kohaldatud meetmeid piisavalt põhistanud, on tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes.
16.18. märtsil 2011 andis Harju Maakohus teises kohtukoosseisus süüdistatavad kohtu alla. Kohtu alla andmise määruses asus maakohus ringkonnakohtu 20. juuli 2010. a määruses märgitut silmas pidades muu hulgas seisukohale, et käimasolevas menetlusstaadiumis puudub vajalik informatsioon, et vastu võtta põhistatud otsustus paakauto Scania R144 ja haagise Blumhardt WFA18 tagastamise kohta. Seetõttu jäeti OÜ V1 5. mai 2010. a taotlus paakauto ja haagise tagastamiseks rahuldamata.
17.Kriminaalasja kohtulikul arutamisel 22. novembri 2011. a kohtuistungil esitas prokuratuur kohtule süüdistatavatega, sh A. Šeibakiga sõlmitud kokkulepped. Sellest lähtudes jätkati kohtulikku arutamist kokkuleppemenetluse korras.
18.A. Šeibakiga sõlmitud kokkuleppes nimetati konfiskeeritava varana paakautot Scania R144 ja haagist Blumhardt WFA18. Kokkuleppes märgiti, et see vara tuleb arvata tsiviilhagi katteks. Samuti toodi kokkuleppes A. Šeibakile KarS § 199 lg 3 järgi etteheidetava kuriteo asjaolude kirjelduses muu hulgas ära asjaolu, et 21. novembril 2008 sõlmis A. Šeibak OÜ B juhatuse liikmena OÜ-ga V1 paakauto Scania R144 ja paakhaagise Blumhardt WFA18 müügilepingu. Auto ja haagise eest tasus A. Šeibak OÜ-le V1 190 000 krooni. Kokkuleppes kirjeldati ka seda, kuidas M. Šeibak A. Šeibaki korraldusel paakauto ja haagisega AS V2 transiittorust varastatud masuuti kuriteopaigast ära vedas.
19.Harju Maakohtu 2. detsembri 2011. a kokkuleppemenetluse otsusega tunnistati A. Šeibak süüdi ja teda karistati KarS § 199 lg 3, § 3762 lg 1 ja § 255 lg 1 järgi; Valeri Zubkov tunnistati süüdi ja teda karistati KarS § 199 lg 3, § 3762 lg 1 - § 22 lg 3 ja § 255 lg 1 järgi; M. Šeibak tunnistati süüdi ja teda karistati KarS § 199 lg 3, § 3762 lg 1 ja § 255 lg 1 järgi; Voldemar Karkus tunnistati süüdi ja teda karistati KarS § 199 lg 3, § 3762 lg 1, § 255 lg 1 ja § 418 lg 1 järgi; Oleg Gubarev tunnistati süüdi ja teda karistati KarS § 199 lg 3 ja § 255 lg 1 järgi; Stanislav Omelchenko tunnistati süüdi ja teda karistati KarS § 199 lg 3 - § 22 lg 3 ja § 255 lg 1 järgi; Stepan Zubkevitš tunnistati süüdi ja teda karistati KarS § 3762 lg 1 järgi; Anatoli Satsjuk tunnistati süüdi ja teda karistati KarS § 3762 lg 1 ja § 255 lg 1 järgi; Georgi Grigorjev tunnistati süüdi ja teda karistati KarS § 199 lg 3 - § 22 lg 3 järgi; Roman Bolezin tunnistati süüdi ja teda karistati KarS § 199 lg 2 p-de 6 ja 7 - § 22 lg 3 järgi; Jüri Suvi tunnistati süüdi ja teda karistati KarS § 199 lg 2 p-de 6, 7 ja 8 - § 22 lg 3 järgi; Mihhail Sõtdõkov tunnistati süüdi ja teda karistati KarS § 199 lg 2 p-de 6, 7 ja 8 - § 22 lg 3 järgi ning AS Zubr tunnistati süüdi ja teda karistati KarS § 3762 lg 2 ja § 255 lg 11 järgi.
20.Sama kohtuotsusega mõisteti A. Šeibakilt, V. Zubkovilt, M. Šeibakilt, V. Karkuselt, O. Gubarevilt, S. Omelchenkolt, G. Grigorjevilt ja R. Bolezinilt solidaarselt kannatanu AS V2 kasuks välja 406 857 eurot tsiviilhagi ja 6000 eurot õigusabikulude katteks.
21.Kohtuotsuse resolutiivosa punktis 86 otsustas maakohus, et asitõendid - kuriteo toimepanemise vahendid paakauto Scania R144 (XXX XXX) ja haagis Blumhardt WFA18 (YYY YY) - tuleb KarS § 83 lg 1 alusel konfiskeerida, realiseerida ja saadud raha kasutada AS V2 tsiviilhagi rahuldamiseks.
22.Harju Maakohtu otsus jõustus 10. detsembril 2011.
23.3. mail 2012 esitas OÜ V1 Riigikohtule teistmisavalduse, milles taotletakse Harju Maakohtu 2. detsembri 2011. a otsuse resolutiivosa punkti 86 tühistamist ja selles osas kriminaalasja saatmist maakohtule uueks arutamiseks. OÜ V1 põhjendab oma taotlust järgmiselt. 23.1 Maakohtu otsusega konfiskeeritud paakauto Scania ja haagis Blumhardt kuuluvad OÜ-le V1, keda pole menetlusosalisena kriminaalmenetlusse kaasatud. OÜ V1 müüs paakauto ja haagise 21. novembril 2008 omandireservatsiooniga OÜ-le B. Ostu-müügilepingu kohaselt jäid paakauto ja haagis OÜ V1 omandisse kuni nende eest ostuhinna täieliku tasumiseni. Hiljem keeldus OÜ B paakauto ja haagise eest raha maksmast, mistõttu 28. jaanuaril 2010 ostu-müügileping tühistati. Omandireservatsiooniga müügi puhul ei lähe vallasasja omand üle enne selleks ettenähtud tingimuse saabumist. Seega ei ole paakauto Scania ja haagise Blumhardt omandiõigus OÜ-le B üle läinud, sest
viimane ei täitnud 21. novembri 2008. a lepingust tulenevat omandi ülemineku tingimust ehk ei tasunud täies ulatuses paakauto ja haagise ostuhinda. Seega jäid paakauto ja haagis OÜ V1 omandisse. Ka liiklusregistri andmete kohaselt on OÜ V1 praeguse ajani paakauto ja haagise omanik. Enne paakauto ja haagise arestimist kriminaalmenetluses ei teadnud OÜ V1, et OÜ-ga B seotud isikud kasutavad paakautot ja haagist kuriteo toimepanemiseks. 23.2 Saades 2009. aastal teada, et paakauto ja haagis on kriminaalmenetluses arestitud, pöördus OÜ V1 korduvalt menetleja poole taotlusega sõidukid talle üle anda. Keskkriminaalpolitsei vastas, et veoauto ja haagis tagastatakse pärast nendega seotud menetlustoimingute tegemist. 2012. a aprillikuu alguses sai OÜ V1 teada, et Harju Maakohus on A. Šeibakiga sõlmitud kokkuleppe alusel paakauto ja haagise KarS § 83 lg 1 alusel konfiskeerinud ning otsustanud, et nende müügist saadud rahast tuleb rahuldada AS V2 tsiviilhagi A. Šeibaki vastu. 23.3 KarS § 83 lg 1, mille alusel maakohus paakauto ja haagise konfiskeeris, näeb ette, et kohus võib konfiskeerida tahtliku süüteo toimepanemise vahendi, kui see kuulub otsuse või määruse tegemise ajal toimepanijale. Jääb selgusetuks, mille alusel prokurör ja kohus leidsid, et A. Šeibak võib käsutada talle mittekuuluvat vara, või millest tehti järeldus, et A. Šeibak on paakauto ja haagise omanik. Süüdimõistetu A. Šeibak ei olnud isegi 21. novembri 2008. a müügilepingu pool. Selle lepingu poolteks olid kaks juriidilist isikut: OÜ V1 ja OÜ B. Ka OÜ B ei olnud kriminaalasjas menetlusosaline. Maakohus käsutas kassaatorile omandiõiguse alusel kuuluvat vara õigusliku aluseta. 23.4 Seejuures ei kaasatud OÜ-d V1 kolmanda isikuna kriminaalmenetlusse. Prokuratuur ega kohus ei küsinud OÜ V1 seisukohta paakauto ja haagise kohta. Kohus ei teavitanud OÜ-d V1 menetlusest, ei kutsunud teda kohtusse ega toimetanud talle kätte menetlusdokumente. Seega ei olnud OÜ-l V1 kriminaalasja menetlemisel võimalik teostada KrMS § 402 lg-s 1 sätestatud kolmanda isiku õigusi. Järelikult tegi maakohus oma otsuse punktis 86 otsuse sellise isiku suhtes, kes ei olnud kohtumenetluse pool ega menetlusosaline. Sellest tulenevalt on maakohtu otsuse resolutiivosa punkt 86 ebaseaduslik ja sellega on oluliselt rikutud OÜ V1 õigusi. Kuna OÜ V1 ei olnud kohtumenetluse pool ega menetlusosaline, puudus maakohtul seaduslik alus OÜ V1 ja tema vara suhtes lahendi tegemiseks. 23.5 Praegusel juhul on olemas KrMS § 366 p-s 5 sätestatud teistmisalus. Maakohtu otsuse punkti 86 tühistamine kergendab OÜ V1 kui ekslikult kolmanda isikuna menetlusse kaasamata jäetud isiku olukorda. Samuti on võimalik juhinduda tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 702 lg 2 p-st 2, mille kohaselt on teistmise aluseks see, kui menetlusosalisele ei olnud menetlusest seaduse kohaselt teatatud, muu hulgas hagiavaldust kätte toimetatud või menetlusosaline ei olnud seaduse kohaselt kohtusse kutsutud, kuigi lahend tehti tema suhtes. Seega saab teistmise korras uuesti läbi vaadata kohtulahendi, mis kehtib menetlusosalise suhtes, kuid mille menetlemisest on menetlusosaline kõrvale jäetud (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus asjas nr 3-2-2-2-08, p 9). Riigikohtu kriminaalkolleegium on analoogilises asjas nr 3-1-2-1-09 teistmisaluse olemasolu jaatanud.
24.Pärast teistmisavalduse esitamist pöördus riigiprokurör Helga Aadamsoo 17. mail 2012 Harju Maakohtu poole taotlusega muuta KrMS §-s 431 sätestatud korras kohtu 2. detsembri 2011. a otsuse
punkti 86 selliselt, et asitõendid - paakauto Scania R144 ja haagis Blumhardt WFA18 - tagastataks OÜ-le V1. Taotluses märgiti, et kuna OÜ V1 esitas 28. jaanuari 2010. a kokkuleppe müügilepingust taganemise kohta, on tekkinud olukord, kus osaühing on asitõendi tegelik omanik. KrMS § 126 lg 3 p 2 alusel tuleb asitõend tagastada omanikule.
25.Harju Maakohus ei saanud prokuratuuri 17. mai 2012. a taotluse kohta seisukohta võtta, sest kriminaaltoimik asub Riigikohtus (vt ka käesoleva otsuse punkti 29).
26.28. mail 2012 esitas riigiprokurör H. Aadamsoo Riigikohtule vastuse OÜ V1 teistmisavaldusele. Selles vastuses palub prokuratuur jätta maakohtu otsuse punkti 86 muutmata ja teistmisavalduse rahuldamata, põhjendades oma taotlust järgmiselt. 26.1 Asjas puuduvad KrMS §-s 366 sätestatud teistmise alused. Ei esine ühtki uut asjaolu, mis ei olnud avaldajale otsuse tegemise ajal teada ja mis iseseisvalt või kogumis varem tuvastatud asjaoludega tooks kaasa kolmanda isiku, kelle vara kohtuotsusega konfiskeeriti, olukorra kergendamise. 26.2 OÜ V1 pöördus kohtueelses menetluses paakauto ja haagise tagastamiseks avaldustega uurimisasutuse ja prokuratuuri poole. Riigiprokuratuur jättis 22. jaanuari 2010. a määrusega OÜ V1 taotluse paakauto ja haagise tagastamiseks rahuldamata, selgitades, et OÜ V1 ja OÜ B vahel on tsiviilsuhe. OÜ V1 ei vaidlustanud Riigiprokuratuuri 22. jaanuari 2010. a määrust. Samuti ei esitanud OÜ V1 prokuratuurile 28. jaanuari 2010. a kokkulepet 21. novembri 2008. a müügilepingu lõpetamise kohta. Seega ei ole lepingu lõpetamise kokkulepe käsitatav uue asjaoluna, mis ei olnud OÜ-le V1 kriminaalmenetluse ajal teada. 26.3 Menetleja pidas paakauto Scania ja haagise Blumhardt kinni ajal, mil OÜ B osanikud ja juhatuse liige kasutasid neid kuriteo toimepanemiseks. OÜ V1 oli küll sõidukite omanikuna registrisse kantud, kuid OÜ V1 ja OÜ B olid 21. novembril 2008 sõlminud müügilepingu. Kriminaalasja materjalide hulgas on müügilepingu alusel sõiduki ja haagise ostjale üleandmise akt ning omandaja on asunud asja kasutama ning osamaksete tasumisega lepingut täitma. Makseid tasuti seni, kuni menetleja sõiduki ja haagise kinni pidas. Mis puudutab müügilepingus sätestatud omandireservatsiooni, siis on prokuratuur seisukohal, et omand oli üle läinud, kui omandaja oli asunud müügihinda tasuma, lepingut täitma ja sõidukeid kasutama. Ostja poolt müügilepingu võimaliku rikkumise puhuks oli müüja lisaks võimalikule rahalisele nõudele taganud reservatsiooniga endale õiguse nõuda tagasi asja. OÜ V1 õigusi ei ole kahjustatud, kuna tal oli rahaline nõudeõigus ostja vastu. OÜ-l V1 säilib õigus nõuda sõidukite eest saamata müügihinda OÜ-lt B. 26.4 A. Šeibak ja OÜ B käsitasid end sõidukite seaduslike omanikena, kes võisid anda nõusoleku konfiskeerimiseks.
Prokuratuuril
puudus
alus
asuda
vastupidisele
seisukohale,
sõltumata
omandireservatsioonist, mis oli teada.
27.Süüdimõistetu A. Šeibaki kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Raivo Bergson leiab, et teistmisavaldus on põhjendatud ja tuleb rahuldada.
28.AS V2 esindaja vandeadvokaadi abi Jaanus Kasevits palub jätta teistmisavalduse rahuldamata ja menetluskulud OÜ V1 kanda, põhjendades oma taotlust järgmiselt. 28.1 KrMS § 368 kohaselt võib teistmisavalduse esitada kuue kuu jooksul, arvates KrMS §-s 366 sätestatud teistmisaluse ilmnemisest. Teistmisavalduses on OÜ V1 kinnitanud, et ta sai juba 2009. a teada paakauto ja haagise arestimisest. Kuna OÜ V1 on olnud aastaid teadlik väidetavalt temale kuuluvate sõidukite arestimisest ja sellega seonduvast kohtuvaidlusest, ei saa OÜ V1 teistmisavaldust pidada tähtaegseks. 28.2 Samuti ei esine teistmisalust. OÜ V1 viitab ebaõigesti KrMS § 366 p-le 5. Selle sätte kohaselt saab teistmisaluseks olla üksnes oluline asjaolu, mis ei olnud teistetavas kriminaalasjas otsust või määrust tehes kohtul teada. On ilmne, et Harju Maakohus oli vaidlusalust otsust tehes teadlik OÜ V1 ja OÜ B vahel sõlmitud lepingust, kuna sellele on viidatud kohtueelse menetluse kokkuvõttes ja leping oli ka kriminaalasja materjalide hulgas. Samuti on OÜ V1 esitanud korduvalt taotlusi paakauto ja haagise aresti alt vabastamiseks. 28.3 KrMS § 366 p 5 kohaselt ei saa teistmisaluseks olla asjaolu, mis võib kaasa tuua süüdimõistetu olukorra raskendamise. Vaidlustatud otsuse punkti 86 tühistamine tooks kaasa süüdimõistetute olukorra raskendamise, kuna paakauto ja haagise müügist saadud raha ei saaks kasutada tsiviilhagi rahuldamiseks ja selle summa peaksid AS-le V2 hüvitama süüdimõistetud solidaarselt. 28.4 Teistmisavaldusest ega selle lisadest ei nähtu üheselt, et paakauto ja haagise omanik oli nende konfiskeerimise ajal OÜ V1. Erinevalt kinnistusraamatust ei ole liiklusregister sõidukeid puudutavate omandisuhete ammendavaks aluseks. Kui avaldaja soovib seada kahtluse alla sõidukitega seotud omandisuhteid, tuleb seda teha tsiviilkohtumenetluses, mitte praeguses kriminaalasjas kohtuotsust teistes.
29.3. septembril 2012 täiendas riigiprokurör H. Aadamsoo teistmisavaldusele esitatud vastust avaldusega, et Riigiprokuratuur on tagasi võtnud Harju Maakohtule 17. mail 2012 esitatud taotluse maakohtu 2. detsembri 2011. a otsuse resolutiivosa punkti 86 muutmiseks ja jääb teistmisavaldusele esitatud vastuses väljendatud seisukohtade juurde.
30.Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 11. juuni 2012. a määrusega peatati OÜ V1 taotlusel KrMS § 370 lg 2 teise lause alusel Harju Maakohtu 2. detsembri 2011. a otsuse resolutiivosa punkti 86 täitmine kuni teistmisavalduse lahendamiseni.
31.Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 12. oktoobri 2012. a määrusega anti käesolev kriminaalasi lahendada Riigikohtu üldkogule. Kolleegiumil tekkis kahtlus, kas põhiseaduse (PS) § 24 lg-ga 2 on kooskõlas 1) KrMS § 366 osas, milles see säte ei näe teistmisalusena ette kohtulahendi tegemist sellise isiku suhtes, keda ei ole seaduses sätestatud korras menetlusosalisena kriminaalmenetlusse kaasatud (ehk teisisõnu osas, milles § 366 ei näe teistmisalusena ette asjaolu, et kohtulahendiga on otsustatud kriminaalmenetlusse nõuetekohaselt kaasamata isiku subjektiivsete õiguste üle), ja 2) KrMS § 367 lg 1 osas, milles see säte ei anna nõuetekohaselt kriminaalmenetlusse kaasamata jäetud isiku advokaadist esindajale või kaitsjale teistmisavalduse esitamise õigust.
MENETLUSOSALISTE ARVAMUSED
32.Riigikogu põhiseaduskomisjon leiab, et KrMS § 366 osas, milles see ei näe teistmisalusena ette kohtulahendi tegemist sellise isiku suhtes, keda ei ole seaduses sätestatud korras menetlusosalisena kriminaalmenetlusse kaasatud, samuti KrMS § 367 lg 1 osas, milles see säte ei anna nõuetekohaselt kriminaalmenetlusse kaasamata jäetud isiku advokaadist esindajale või kaitsjale teistmisavalduse esitamise õigust, riivavad ebaproportsionaalselt PS § 24 lg-s 2, PS §-s 14 ja § 15 lg-s 1 ning §-s 32 tagatud põhiõigusi ja on seega nende sätetega vastuolus. 32.1 KrMS § 366 ja § 367 lg 1 on praeguses asjas asjassepuutuvad sätted. KrMS §-s 366 ei sisaldu alust, millele tuginedes saanuks kriminaalmenetlusse nõuetekohaselt kaasamata jäetud OÜ V1 teista jõustunud kohtulahendit, mis tehti tema subjektiivsete õiguste kohta. Samuti ei anna KrMS § 367 lg 1 kriminaalmenetlusse nõuetekohaselt kaasamata isiku esindajale teistmisavalduse esitamise õigust. OÜ-l V1 puudus ka võimalus vaidlustada maakohtu otsust apellatsiooni korras, sest KrMS § 318 lg 1 kohaselt on selline õigus vaid kohtumenetluse poolel. OÜ V1 ei olnud kohtumenetluse pool. Ühtlasi nõustub põhiseaduskomisjon kriminaalkolleegiumi 12. oktoobri 2012. a määruses väljendatud seisukohaga, et ka väljaspool kriminaalmenetlust ei ole OÜ-l V1 tõhusat võimalust talle väidetavalt kuuluvate konfiskeeritud asjade tagasisaamiseks. 32.2 See, et menetlusvälisel isikul ei ole KrMS §-st 366 ja § 367 lg-st 1 tulenevalt võimalik teista kohtulahendit, millega on otsustatud tema subjektiivsete õiguste üle, riivab isiku PS § 24 lg-s 2 sätestatud põhiõigust, samuti PS § 14 ja § 15 lg 1 koostoimest tulenevat õigust tõhusale ja õiglasele menetlusele oma õiguste kaitseks kohtus. Paakauto ja haagise konfiskeerimine riivab ka OÜ V1 omandipõhiõigust (PS § 32). 32.3 Vaadeldes kriminaalasja menetluskäiku ja tehiolusid, on põhiseaduskomisjon arvamusel, et OÜ V1 põhiõiguste riived kaaluvad üles riive eesmärgi ehk õiguskindluse tagamise.
33.Riigikogu õiguskomisjon leiab samuti, et KrMS § 366 osas, milles see ei näe ette teistmisalusena kohtulahendi tegemist sellise isiku suhtes, keda ei ole seaduses sätestatud korras menetlusosalisena kriminaalmenetlusse kaasatud, ja KrMS § 367 lg 1 osas, milles säte ei anna nõuetekohaselt kriminaalmenetlusse kaasamata jäetud isiku advokaadist esindajale või kaitsjale teistmisavalduse esitamise õigust, on vastuolus PS § 24 lg-ga 2.
34.OÜ V1 on seisukohal, et KrMS § 367 lg 1 on vastuolus PS §-ga 32, kuna välistab vara omaniku õiguse kaitsta enda omandit teistmisavalduse esitamisega sellise kohtuotsuse peale, millega otsustatakse menetlusse kaasamata omaniku õiguste üle.
35.AS V2 esindaja hinnangul ei ole praeguses asjas KrMS § 366 ja § 367 lg 1 põhiseaduspärasuse hindamine vajalik, kuna niikuinii tuleks asuda seisukohale, et OÜ V1 teistmisavaldus ei ole põhjendatud. OÜ V1 sai paakauto ja haagise arestimisest teada juba aastal 2009, s.o mitu aastat enne kokkuleppemenetlust. Seega oli OÜ-l V1 võimalik oma õigusi kriminaalmenetluses piisavalt kaitsta.
36.Riigi peaprokurör on seisukohal, et KrMS § 366 ja § 367 lg 1 on põhiseadusega kooskõlas ning OÜ V1 teistmisavaldus tuleb jätta KrMS § 371 ja § 350 lg 2 p 2 alusel läbi vaatamata. 36.1 KrMS § 366 ja § 367 lg 1 on asjassepuutuvad sätted. Samuti leiab prokuratuur, et OÜ-l V1 pole
väljaspool kriminaalmenetlust selgelt äratuntavat ja tõhusat protsessuaalset võimalust, saavutamaks konfiskeeritud asjade tagastamine. Eeltoodust ei saa aga järeldada, et talle tuleb tagada teistmisõigus. Ehkki OÜ-d V1 ei kaasatud kolmanda isikuna menetlusse, ei kasutanud ta kriminaalmenetluses oma õiguste maksmapanekuks kõiki protsessuaalseid võimalusi. Kohtueelse menetleja otsustus jätta isik kolmanda isikuna menetlusse kaasamata on põhimõtteliselt vaidlustatav uurimiskaebemenetluses (KrMS §-d 228-232). Samuti on isiku kolmandaks isikuks tunnistamine võimalik kohtumenetluse käigus. 36.2 Teistmise näol on tegemist erakorralise kohtukaebemenetlusega jõustunud kohtulahendite läbivaatamiseks. Jõustunud kohtulahendite muutmine riivab õigusrahu ja seetõttu peab see olema erandlik. Praeguse juhtumi tehiolud ei mahuks ühegi kehtiva teistmisaluse alla, isegi kui kolmanda isikuna kaasamata jäetud isikul oleks teismiavalduse esitamise õigus. Kohtuasjas ei ole välja toodud ühtegi õigusrikkumist, mis oleks kvalitatiivselt võrreldav näiteks kuriteo toimepanemisega varasemas menetluses (KrMS § 366 p-d 1-3). Samuti puuduvad uued asjaolud KrMS § 366 p 5 mõttes, kuna tegelikult oli OÜ V1 taotlused ja seisukohad vara omandisuhte kohta kohtule teada. Materiaalse teistmisaluse põhiseadusele tuginev jaatamine praeguse kaasuse tehiolude põhjal väljuks teistmismenetluse olemuslikest piiridest.
37.Õiguskantsler leiab, et KrMS § 366 on PS §-ga 14 ja § 15 lg-ga 1 vastuolus osas, milles see säte ei näe teistmisalusena ette kohtulahendi tegemist sellise isiku suhtes, keda ei ole seaduses sätestatud korras kolmanda isikuna kriminaalmenetlusse kaasatud, kuid kelle subjektiivsete õiguste üle on kriminaalmenetluses tehtud otsustus. Samuti on KrMS § 367 lg 1 PS §-ga 14 ja § 15 lg-ga 1 vastuolus osas, milles see säte ei näe ette nõuetekohaselt kriminaalmenetlusse kaasamata jäetud kolmandale isikule õigust esitada advokaadist esindaja vahendusel teistmisavaldus. 37.1 Kriminaalmenetluse seadustiku kehtiva redaktsiooni kohaselt ei ole OÜ V1 advokaadist esindajal teistmisavalduse esitamise õigust, samuti ei esine KrMS §-s 366 sätestatud teistmise aluseid. KrMS § 367 lg 1 osalise kehtetuse korral oleks OÜ V1 advokaadist esindajal teistmisavalduse esitamise õigus. KrMS § 366 osalise kehtetuse korral võimaldaks OÜ V1 teismisavalduses sisalduvad väited eeldada teistmisaluse olemasolu. Seega on KrMS § 367 lg 1 ja § 366 asjassepuutuvad sätted. 37.2 OÜ-l V1 puudub oma subjektiivsete õiguste kaitse võimalus nii kriminaalmenetluses kui ka selgelt äratuntaval ja tõhusal viisil väljaspool kriminaalmenetlust. Võimalik rahaline nõue hüvitisena konfiskeeritud vara eest ei ole samaväärne võimalusega saada ekslikult konfiskeeritu tagasi. 37.3 Lisaks puudub alus väita, nagu olnuks OÜ-l V1 reaalne võimalus vaidlustada enda kolmanda isikuna kriminaalmenetlusse kaasamata jätmine KrMS §-des 228-230 sätestatud korras. Osutatud sätetes ette nähtud kaebeõigust on õiguskirjanduses tõlgendatud selliselt, et tulenevalt kohtueelse menetluse vaba kujundamise põhimõttest laieneb see üksnes menetleja aktiivsele tegevusele. See tähendab, et vaidlustatav ei ole menetleja tegevusetus: menetlustoimingu või määruse tegemata jätmine (välja arvatud seaduses otseselt sätestatud juhtudel). Samuti tuleb asuda seisukohale, et kui menetleja on rikkunud temal lasuvat kolmanda isiku menetlusse kaasamise kohustust, siis ei ole
teistmisavalduse lahendamisel oluline, et isik ise pole enda menetlusse kaasamist taotlenud (isegi kui see oleks võimalik). 37.4 Olukorras, kus seadusandja on näinud ette kolmanda isiku kriminaalmenetlusse kaasamise kohustuse, ei saa siis, kui isik jäetakse ebaseaduslikult menetlusse kaasamata, pidada tõhusaks õiguskaitsevahendiks võimalust lahendada omandivaidlus paralleelselt kriminaalmenetlusega või nõuda pärast kriminaalmenetlust hüvitist tsiviilkohtumenetluses või halduskohtumenetluses. Kuna kriminaalmenetluse seadustik näeb ette kohtu õiguse lahendada kriminaalmenetluses vajaduse korral ka konfiskeeritava vara omandiõiguse küsimus, on vara väidetaval omanikul õigus eeldada, et tal võimaldatakse oma õigusi kaitsta kriminaalmenetluses. 37.5 Kuigi Riigikohtu üldkogu on asjas nr 3-1-2-2-11 leidnud, et võimalus oma õigusi kaitsta ei pea olema sätestatud tingimata teistmisalusena, puudub OÜ-l V1 muu tõhus menetlus oma õiguste kaitseks. 37.6 OÜ V1 kriminaalmenetlusse kaasamata jätmine, samuti teistmisvõimaluse puudumine riivab OÜ V1 õigust õiglasele ja tõhusale menetlusele oma õiguste kaitseks kohtus (PS § 14 ja § 15 lg 1). Kuna PS § 24 lg-s 2 sätestatud põhiõigus on olemuslikult seotud (hõlmatud) õigusega õiglasele ja tõhusale menetlusele, ei ole seda otstarbekas eraldi vaadelda. Samuti pole vaja eraldi käsitleda materiaalset õigust - praegusel juhul PS §-s 32 sätestatud omandi puutumatust -, mida kohtusse pöördumisega soovitakse kaitsta. 37.7 Käsitletav põhiõiguse piirang on õiguskindluse tagamise eesmärgi saavutamiseks sobiv ja vajalik, ent mitte mõõdukas. Riive mõõdukust hinnates tuleb arvestada, et KrMS § 401 lg 1 näeb ette menetleja kohustuse kaasata asitõendina ära võetud või arestitud vara väidetav omanik kolmanda isikuna kriminaalmenetlusse. Praeguses asjas tuleb lisaks rõhutada, et kahtlus vara kuuluvuses oli menetlejatele teada juba kohtueelse menetluse varajases staadiumis. Õiguskindluse kaitse, sh kannatanu varaliste huvide kaitse, ei kaalu üles teistmisvõimaluse puudumisega kaasnevat kohtusse pöördumise võimaluse kaotust. Selles asjas piirduks teistmisele järgnev asja uus arutamine üksnes konfiskeerimise üle otsustamisega, mis ei mõjuta jõustunud lahendi muude osade õiguskindlust.
38.Justiitsminister leiab, et KrMS § 366 ja § 367 lg 1 võivad olla põhiseadusega vastuolus põhjusel, et seadus ei näe ette isiku võimalust kaitsta oma õigusi olukorras, kus kohtuotsus puudutab just teda. Põhiseadusest tuleneb, et subjektiivset õigust peab olema võimalik realiseerida kohtus ja seadusandja ülesanne on näha ette selleks vajalikud menetlusnormid. Praeguses asjas on isiku omandiõigust riivatud, kuid isikul puudub seaduslik võimalus oma õigusi kohtus kaitsta. Sellega seondub ka isiku õigus olla tema subjektiivseid õigusi puudutava kohtuasja arutamise juures ja kohtuotsusega mittenõustumisel selle peale edasi kaevata. Nii tsiviilkohtumenetluse seadustikus kui ka halduskohtumenetluse seadustikus on selleks vajalik kord ette nähtud. Ka kriminaalmenetluse seadustikus peaks olema sätestatud normid, mis tagaksid enda õiguste kaitsmise võimaluse isikule, kelle subjektiivseid õigusi on kriminaalmenetlusega riivatud, kuid keda ei ole menetlusse kaasatud.
VAIDLUSALUSED SÄTTED
39.Kriminaalmenetluse seadustiku (RT I, 16.11.2012, 7) §-s 366 ja § 367 lg-s 1 on sätestatud: "§ 366. Teistmise alused [RT I, 17.04.2012, 4 - jõust. 10.04.2012 Riigikohtu üldkogu otsus tunnistab kriminaalmenetluse seadustiku § 366 põhiseadusega vastuolus olevaks osas, milles see ei näe teistmisalusena ette üldmenetluses tehtud kohtuotsuse jõustumist, millega tuvastatakse kuriteosündmuse puudumine, kui teistetavas kriminaalasjas on üldmenetluses tehtud kohtuotsusega mõistetud isikule selles kuriteosündmuses osalemise eest karistuseks vangistus.] Teistmise alused on: 1) kohtuotsuse või -määruse ebaseaduslikkus või põhjendamatus, mis tuleneb teise kohtuotsusega tuvastatud tunnistaja valeütlusest, teadvalt valest eksperdiarvamusest, teadvalt valest tõlkest, dokumendi võltsimisest või tõendi kunstlikust loomisest; 2) kohtuniku kuritegu, mille ta on toime pannud teistetavat kriminaalasja arutades või läbi vaadates ja mis on tuvastatud kohtuotsusega; 3) kohtueelse menetleja ametniku või prokuröri kuritegu, mille ta on toime pannud kriminaalasja menetluses ja mis on tuvastatud kohtuotsusega, kui see kuritegu võis mõjustada kohtuotsust teistetavas kriminaalasjas; [RT I, 23.02.2011, 1 - jõust. 01.09.2011] 4) teistetavas kriminaalasjas kohtuotsuse või -määruse tegemisel üheks aluseks olnud teise kohtuotsuse või -määruse tühistamine, kui sellega kaasneks teistetavas kriminaalasjas õigeksmõistva kohtuotsuse tegemine või süüdimõistetu olukorra kergendamine; 5) kriminaalasja õigeks lahendamiseks muu oluline asjaolu, mis ei olnud teistetavas kriminaalasjas otsust või määrust tehes kohtul teada ja mis iseseisvalt või kogumis varem tuvastatud asjaoludega tooks kaasa õigeksmõistva kohtuotsuse või süüdimõistetu olukorra kergendamise või kolmanda isiku, kelle vara on kohtuotsuse või -määrusega konfiskeeritud, olukorra kergendamise; [RT I 2007, 2, 7 jõust. 01.02.2007] 6) Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse korras selle õigustloova akti või selle sätte põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistamine, millele tugines kohtuotsus või -määrus teistetavas kriminaalasjas. 7) teistetavas kriminaalasjas tehtud kohtuotsuse või -määruse peale Euroopa Inimõiguste Kohtule esitatud individuaalkaebuse rahuldamine Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni või selle protokolli rikkumise tõttu, kui rikkumine võis mõjutada asja otsustamist ja seda ei ole võimalik kõrvaldada või sellega tekitatud kahju hüvitada muul viisil kui teistmise kaudu; 8) kohtuotsuse jõustumine, millega süüdistatav mõistetakse õigeks kuriteos, milles teistetavas kriminaalasjas on kaastäideviija või osavõtja lihtmenetluses süüdi tunnistatud. [RT I, 23.02.2011, 1 jõust. 01.09.2011] § 367. Teistmisavalduse esitamise õigus (1) Teistmisavalduse esitamise õigus on käesoleva seadustiku § 344 lõikes 3 nimetatud isikutel. [..]"
ÜLDKOGU SEISUKOHT
40.Üldkogu selgitab kõigepealt, miks ei ole OÜ-l V1 KrMS § 367 lg 1 kohaselt advokaadi vahendusel teistmisavalduse esitamise õigust ja miks ei vasta OÜ V1 avalduses märgitu kehtivas õiguses, eeskätt KrMS §-s 366, ette nähtud teistmise alustele (I). Järgnevalt kontrollib Riigikohus, kas KrMS § 367 lg 1 ja § 366 on osas, milles need OÜ-le V1 teistmisvõimalust ei anna, põhiseadusega kooskõlas (II). Selleks tuleb esmalt selgitada, milline on Harju Maakohtu 2. detsembri 2011. a otsuse resolutiivosa punkti 86 mõju OÜ V1 väidetavale omandiõigusele (A) ja kas see takistab OÜ-l V1 oma väidetavat omandiõigust üldises korras maksma panna või selle võimatuse korral omandiõiguse rikkumise eest hüvitist nõuda (B). Nendes küsimustes tehtud järelduste alusel võtab üldkogu seisukoha OÜ V1 avalduse lubatavuse kohta (C). Lõpuks peatub Riigikohus seaduse ühetaolise kohaldamise eesmärgil mõningatel küsimustel, mis pole otseselt OÜ V1 avalduse lahendamisega seotud, kuid kerkivad praeguse kriminaalasjaga seoses esile (III). I
41.OÜ V1 avalduses taotletakse teistmise korras Harju Maakohtu 2. detsembri 2011. a jõustunud otsuse tühistamist osas, milles otsustati konfiskeerida asitõendina ära võetud kuriteo toimepanemise vahendid - paakauto Scania R144 (XXX XXX) ja haagis Blumhardt WFA18 (YYY YY) - ning kasutada nende esemete müügist saadav raha AS V2 tsiviilhagi rahuldamiseks (vt käesoleva määruse punktid 21 ja 23). Harju Maakohus konfiskeeris paakauto ja haagise KarS § 83 lg 1 alusel kui süüdistatav A. Šeibaki vara, lähtudes seejuures A. Šeibaki, tema kaitsja ja prokuratuuri vahel sõlmitud kokkuleppest (vt määruse punktid 18 ja 21). OÜ V1 tugineb oma avalduses väitele, et tegelikult oli konfiskeerimise ajal paakauto ja haagise omanik OÜ V1, mitte A. Šeibak. Kuna OÜ-d V1 kolmanda isikuna kriminaalmenetlusse ei kaasatud, on maakohus oma otsuse resolutiivosa punktis 86 teinud ebaseaduslikult otsustuse sellise isiku suhtes, kes polnud kohtumenetluse pool ega menetlusosaline (vt määruse punktid 23.1-23.5). OÜ V1 palub saata kriminaalasja paakauto ja haagise konfiskeerimist puudutavas osas uueks arutamiseks Harju Maakohtule. Avaldusest järeldub, et OÜ V1 avalduse esmane eesmärk on saada tagasi paakauto ja haagise valdus.
42.Üldkogu nõustub kriminaalkolleegiumi 12. oktoobri 2012. a määruses väljendatud seisukohaga, et OÜ-l V1 ei ole seaduse kohaselt teistmisavalduse esitamise õigust, samuti ei vasta tema avalduses kirjeldatud asjaolud ühelegi seaduses ette nähtud teistmise alusele.
43.KrMS § 367 lg 1 kohaselt on teistmisavalduse esitamise õigus sama seadustiku § 344 lg-s 3 nimetatud isikutel, s.o 1) prokuratuuril; 2) advokaadist kaitsjal; 3) teistel kohtumenetluse pooltel advokaadi vahendusel. Seega saab teistmisavalduse esitada üksnes kohtumenetluse pool (KrMS § 17 lg 1). OÜ-d V1 pole praeguses kriminaalasjas menetlusse kaasatud ei süüdistatava (KrMS § 35), kannatanu (KrMS § 37 lg 1), tsiviilkostja (KrMS § 39 lg 1) ega kolmanda isikuna (KrMS § 401 lg 1). Järelikult pole tegemist kohtumenetluse poole, vaid menetlusvälise isikuga. Menetlusvälisel isikul ei ole KrMS § 367 lg 1 kohaselt õigust esitada teistmisavaldust.
44.Sõltumata eelmärgitust, ei vasta OÜ V1 avalduses märgitu ühelegi kriminaalmenetlusõiguses ette nähtud teistmise alusele.
45.Avalduse esitaja tugineb KrMS § 366 p-le 5. KrMS § 366 p 5 kohaselt on teistmise aluseks kriminaalasja õigeks lahendamiseks muu oluline asjaolu, mis ei olnud teistetavas kriminaalasjas otsust või määrust tehes kohtul teada ja mis iseseisvalt või kogumis varem tuvastatud asjaoludega tooks kaasa õigeksmõistva kohtuotsuse või süüdimõistetu olukorra kergendamise või kolmanda isiku, kelle vara on kohtuotsuse või -määrusega konfiskeeritud, olukorra kergendamise. Asjaolu, et OÜ V1 pretendeerib A. Šeibakilt konfiskeeritud paakauto ja haagise omandiõigusele, samuti faktid, millele OÜ V1 seejuures tugineb, kajastuvad kriminaalasja materjalides, mis otsuse tegemise ajal olid maakohtu käsutuses. Seega olid need Harju Maakohtule 2. detsembri 2011. a otsust tehes KrMS § 366 p 5 tähenduses teada. Vaieldamatult oli maakohtule otsust tehes teada ka see, et OÜ-d V1 pole kriminaalmenetlusse kaasatud.
46.OÜ V1 avalduses esile toodud asjaolud ei vasta ka ühelegi teisele KrMS §-s 366 sätestatud teistmise alusele.
47.Leides, et seadus annab praeguses asjas aluse teistmiseks, viitab OÜ V1 mh TsMS § 702 lg 2 ple 2 ja Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 11. märtsi 2009. a otsusele asjas nr 3-1-2-1-09. Osutatud kohtuasjas oli tegemist olukorraga, kus maakohtu teistetava otsusega oli rahuldatud kannatanu tsiviilhagi isikute vastu, kes ei olnud selles kriminaalasjas menetlusosalisteks ja keda seetõttu ei olnud kohtusse kutsutud. Kõnealuses asjas leidis Riigikohus, et KrMS § 366 p 5 maakohtu otsuse teistmiseks alust ei anna. Samas asus kolleegium seisukohale, et kuna kohtuotsus vaidlustati tsiviilhagi puudutavas osas ja kuna tsiviilhagi lahendamisel kriminaalmenetluses juhindutakse üldjuhul tsiviilkohtumenetluse korrast, tuleb ka esitatud teistmisavalduse lahendamisel juhinduda teistmist reguleerivatest tsiviilkohtumenetluse sätetest. Seetõttu jõudis Riigikohus järeldusele, et maakohtu otsus tuleb teista TsMS § 701 lg 1 ja lg 2 p 2 alusel. Kuna OÜ V1 ei vaidlusta Harju Maakohtu 2. detsembri 2011. a otsust mitte tsiviilhagi lahendamist, vaid KarS § 83 lg 1, s.o karistusõigusliku järelmi kohaldamist puudutavas osas, ei ole tsiviilkohtumenetluse seadustik kohaldatav ja TsMS § 702 lg 1 ning lg 2 p 2 ei saa teistmise alusena kõne alla tulla.
48.Järelikult ei anna kehtivad seadused menetluslikku alust OÜ V1 avaldust teistmise korras läbi vaadata ega kriminaalasjas menetlust uuendada. II
49.Vastus küsimusele, kas OÜ V1 teistmisavaldus tuleb jätta määruse I osas toodud põhjustel KrMS § 371 ja § 350 lg 2 p 2 alusel läbi vaatamata või saab Riigikohus avalduse siiski läbi vaadata ja rahuldada, sõltub seega sellest, kas KrMS § 367 lg 1 ning § 366 on osas, milles need OÜ-le V1 teistmisvõimalust ei anna, põhiseadusega kooskõlas või mitte. Riigikohtu kriminaalkolleegiumil tekkis kahtlus, et teistmisvõimaluse puudumine võib rikkuda OÜ V1 menetluslikke põhiõigusi.
50.PS § 15 lg 1 esimese lause kohaselt on igaühel õigus pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse. OÜ V1 on Riigikohtule esitatud avalduses soovinud kohtulikku kaitset talle PS §-ga 32 tagatud omandipõhiõiguse väidetava rikkumise vastu. Üldkogu märgib, et ei lahenda praeguses asjas küsimust, kas konfiskeeritud veoauto Scania ja haagis Blumhardt kuulusid või
kuuluvad OÜ-le V1. Hindamaks seda, kas teistmisvõimaluse puudumine riivab OÜ V1 põhiõigust pöörduda oma õiguste kaitseks kohtusse, võtab üldkogu kõigepealt seisukoha, kas Harju Maakohtu 2. detsembri 2011. a vaidlustatud otsus üldse saab riivata OÜ V1 subjektiivseid õigusi, täpsemalt omandipõhiõigust, mida OÜ V1 praeguses teistmismenetluses kaitsta soovib. Kui kohtulahendiga, mida isik teista soovib, tema subjektiivsete õiguste üle ei otsustata, siis ei riiva teistmisvõimaluse puudumine ka tema menetluslikke põhiõigusi.
51.See, kas Harju Maakohtu 2. detsembri 2011. a otsus saab riivata OÜ V1 omandipõhiõigust, oleneb sellest, kas kõnealune otsus võtab OÜ-lt V1 võimaluse enda omandiõigust üldises korras kaitsta. Vastus osutatud küsimusele sõltub omakorda esmajoones sellest, kas juhul, kui OÜ V1 oli maakohtu otsuse tegemise ajal vaidlusaluse paakauto ja haagise omanik, lõpetas kohtu konfiskeerimisotsustuse jõustumine tema omandiõiguse ja kas kohtu järeldused paakauto ja haagise omandi kohta on OÜ V1 jaoks õiguslikult siduvad. (A)
52.Kõigepealt käsitlebki üldkogu Harju Maakohtu 2. detsembri 2011. a otsuse võimalikku mõju OÜ V1 väidetavale omandiõigusele, samuti otsuse siduvust OÜ V1 jaoks. Selleks tuleb lähemalt selgitada konfiskeerimise toimet ja konfiskeerimisotsustuse õiguslikku tähendust üldiselt.
53.Konfiskeerimise toimet reguleerib kehtivas õiguses KarS § 85, eeskätt selle lõiked 1 ja 2. KarS § 85 lg 1 sätestab, et konfiskeeritu läheb riigi omandisse või saadetakse rahvusvahelises lepingus sätestatud juhtudel tagasi. Sama paragrahvi teine lõige näeb ette, et kolmanda isiku õigused jäävad konfiskeerimisel püsima (lause 1). Riik maksab kolmandale isikule hüvitist, välja arvatud sama seadustiku § 83 lg-tes 3 ja 4, § 831 lg-s 2 ning § 832 lg-s 2 sätestatud juhtudel (lause 2). Seega üldjuhul läheb konfiskeeritud vara omandiõigus konfiskeerimisotsustuse jõustumisel KarS § 85 lg 1 alusel automaatselt üle riigile (vt ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 17. aprilli 2013. a otsus asjas nr 32-1-26-13, p 11). Seda reeglit piirab aga erinormina KarS § 85 lg 2 esimene lause, mille kohaselt jäävad kolmanda isiku õigused konfiskeerimisel püsima. Konfiskeerimise objektiks saavad seejuures põhimõtteliselt olla kõik tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) §-s 48 nimetatud esemed ehk asjad, õigused
ja
muud
hüved,
mis
võivad
olla
õiguse
objektiks
(vt
ka
Riigikohtu
kriminaalkolleegiumi 12. novembri 2012. a määrus asjas nr 3-1-1-92-12, p 12).
54.Kolmanda isikuna KarS § 85 lg 2 esimese lause tähenduses tuleb mõista isikut, kes ei ole konfiskeerimisotsustuse adressaat. Konfiskeerimisotsustuse adressaat on süüteo toimepanija või KarS § 83 lg-tes 3 või 4, § 831 lg-s 2 või § 832 lg-s 2 nimetatud kolmas isik, kelle suhtes menetleja mõnel KarS §-des 83-832 sätestatud alusel konfiskeerimisotsustuse teeb (kolmanda isiku mõiste KarS §des 83-832 erineb kolmanda isiku mõistest KarS § 85 lg 2 tähenduses). Konfiskeerimisotsustuse adressaat peab üheselt mõistetavalt nähtuma kohtulahendi resolutiivosast.
55.Kolmanda isiku õigustena KarS § 85 lg 2 esimese lause mõttes on käsitatavad kõik õigused, mis on konfiskeerimise objekti (eseme) suhtes isikul, kes ei ole ise konfiskeerimisotsustuse adressaat.
Sellised kolmanda isiku õigused võivad hõlmata nii konfiskeeritud eset ennast - nt konfiskeeritud asja omandit asjaõigusseaduse (AÕS) § 68 lg 1 mõttes - kui ka konfiskeeritud eset koormavaid õigusi - nt konfiskeeritud asjal lausuvaid piiratud asjaõigusi (nt hüpoteek).
56.Eeltoodust järeldub, et KarS § 85 kohaselt kehtib kohtu või kohtuvälise menetleja konfiskeerimisotsustus üksnes riigi ja konfiskeerimisotsustuse adressaadi omavahelises suhtes. Tulenevalt KarS § 85 lg 2 esimesest lausest läheb konfiskeeritud asja omand või muu konfiskeeritud õigus
KarS
§
lg
alusel
riigile
üle
vaid
tingimusel,
et
konfiskeeritu
kuulus
konfiskeerimisotsustuse tegemise ajal isikule, kelle suhtes see otsustus on tehtud. Peaks aga konfiskeeritu tegelikult kuuluma isikule, keda konfiskeerimisotsustuses adressaadina ei nimetata, jäävad selle isiku õigused KarS § 85 lg 2 esimese lause alusel vaatamata konfiskeerimisele püsima. See tähendab, et tema omand või muu konfiskeeritud õigus konfiskeerimisel ei lõpe ega lähe riigile üle. Konfiskeerimise sisu seisneb asja omandi või muu õiguse üleandmises ühelt isikult (konfiskeerimisotsustuse adressaadilt) teisele isikule (riigile), mitte aga konfiskeeritava eseme riigile üleandmises, sõltumata sellest, kellele ese enne konfiskeerimist kuulus. Märgitut kinnitab seegi, et KarS §-de 83-832 sõnastuse kohaselt on mingi vara võimalik konfiskeerida üksnes konkreetselt süüteo toimepanijalt või KarS § 83 lg-tes 3 või 4, § 831 lg-s 2 või § 832 lg-s 2 nimetatud kolmandalt isikult,
kellele
vara
konfiskeerimisotsustuse
konfiskeerimisotsustuse
tegemise
ajal
toime
üksnes
esemeliselt
piiratud
mitte
kuulub.
Seega
(otsustuses
ei
ole
nimetatud
konfiskeerimise objektiga), vaid ka isikuliselt (isikuga, kellelt ese konfiskeeritakse). Teisisõnu ei ole konfiskeerimise toime mitte absoluutne, vaid relatiivne, sest see ei mõjuta mitte määratlemata isikute ringi, vaid üksnes konfiskeerimisotsustuse adressaadi õigusi konfiskeeritavale esemele. Sarnaselt on Riigikohus konfiskeerimise toimet mõtestanud ka varem (vt Riigikohtu üldkogu 16. mai 2008. a otsus asjas nr 3-1-1-88-07, p 37 ja kriminaalkolleegiumi 11. aprilli 2011. a määrus asjas nr 3-1-1-97-10, p 33).
57.Üldkogu hinnangul on KarS § 85 selline tõlgendus kõige paremini ühitatav PS §-s 32 sätestatud omandipõhiõiguse üldise mõttega. On raske leida mõistlikku põhjust, miks peaks konfiskeerimisel omandi või muu õiguse kaotama ka isik, kelle suhtes ei ole konfiskeerimisotsustust tehtud, st isik, kelle puhul ei ole tuvastatud seaduses sätestatud aluseid tema vara konfiskeerimiseks. Selleks, et saavutada ühel või teisel alusel toimuva konfiskeerimise eesmärke - näiteks takistada uute samalaadsete süütegude toimepanemist (vt Riigikohtu üldkogu 12. juuni 2008. a otsus asjas nr 3-1-137-07, p 21) või vältida süüdlase rikastumist süüteo toimepanemise tagajärjel (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 15. märtsi 2011. a otsus asjas nr 3-1-1-4-11, p 9) - ei ole vaja, et konfiskeeritu läheks riigi omandisse ka siis, kui see tegelikult konfiskeerimisotsustuse adressaadile ei kuulu.
58.KarS § 85 tõlgendust, mille kohaselt lõpetab konfiskeerimine üksnes konfiskeerimisotsustuse adressaadi õigused konfiskeeritavale esemele, toetab kaudselt veel üks argument. Kui konfiskeeritu läheks riigi omandisse sõltumata asjaolust, kellele konfiskeeritav ese tegelikult kuulub, otsustataks konfiskeerimisel konfiskeerimise objekti omaniku subjektiivsete õiguste üle olenemata sellest, millise
isiku suhtes konfiskeerimisotsustus tehakse. Sellises olukorras peaks menetleja KrMS § 401 lg-t 1 järgides kolmanda isikuna kriminaalmenetlusse kaasama eranditult iga isiku, kes väidab, et võimaliku tulevase konfiskeerimise objekt kuulub talle. Nimelt tuleb KrMS § 401 lg 1 mõtte kohaselt kolmanda isikuna kriminaalmenetlusse kaasata iga isik, kes ei ole asjas kahtlustatav, süüdistatav, kannatanu ega tsiviilkostja, kuid kelle subjektiivsete õiguste üle võidakse mõne KrMS § 306 lg-s 1 nimetatud küsimuse lahendamisel otsustada (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 14. detsembri 2011. a otsus asjas nr 3-1-1-89-11, p 19.3 ja 22. mai 2012. a otsus asjas nr 3-1-1-53-12, p 13). Kohtueelne menetleja - ega ka kohus enne asjas lõpplahendi tegemist - ei saa lõplikult otsustada, kellele võimaliku konfiskeerimise objekt tegelikult kuulub. Seetõttu puudub menetlejal kellegi kolmanda isikuna menetlusse kaasamist otsustades võimalus tuvastada, et isik, kes väidab end olevat vara omanik, seda tegelikult ei ole. Järelikult, kui konfiskeerimine lõpetaks konfiskeeritava eseme omaniku õigused olenemata asjaolust, kas konfiskeerimisotsus tehakse tema või kellegi teise suhtes, ei saaks menetleja kellegi kriminaalmenetlusse kaasamist otsustades kunagi lähtuda sellest, et see isik konfiskeerimise tõttu enda omandit ei kaota. Seega ei tohiks menetleja ka ühelgi juhul jätta sellist isikut
kriminaalmenetlusse
kaasamata.
Konfiskeerimise
absoluutse
toime
korral
rikuks
konfiskeerimise objekti omandile pretendeeriva isiku menetlusse kaasamata jätmine selle isiku õigust olla oma kohtuasja arutamise juures (PS § 24 lg 2). Olukord, kus menetlejal puuduks võimalus jätta kriminaalmenetlusse kaasamata ükskõik milline isik, kes väidab end olevat võimaliku tulevase konfiskeerimise objekti omanik, võiks aga teatud juhtudel ebaproportsionaalselt kahjustada kriminaalmenetlust, avades tee menetluslikeks kuritarvitusteks.
59.Eelmises punktis märgitu ei tähenda aga seda, et olukorras, kus võimaliku konfiskeerimise objekti kuuluvus on vaieldav või ebaselge, võiks kriminaalasja menetleja piirduda üksnes selle isiku menetlusse kaasamisega, kes on tema hinnangul eseme kõige tõenäolisem omanik. Nagu märgitud, ei ole kohtueelne menetleja pädev langetama otsust võimaliku konfiskeerimise objekti omandi kohta. Menetlusetapis, mil otsustatakse kolmanda isiku kaasamise üle, ei saa seda teha ka kohus. Samas näevad KarS §-d 83-832 otsesõnu ette, et nii süüteo toimepanijalt kui ka KarS § 83 lg-tes 3 või 4, § 831 lg-s 2 või § 832 lg-s 2 nimetatud kolmandalt isikult saab konfiskeerida üksnes vara, mis konfiskeerimisotsustuse
tegemise
ajal
kuulub
sellele
samale
isikule
(vt
ka
Riigikohtu
kriminaalkolleegiumi 11. aprilli 2011. a määrus asjas nr 3-1-1-97-10, p 33). Seega on konfiskeerimise objekti kuulumine konfiskeerimisotsustuse adressaadile üks konfiskeerimise eeldustest, mille kohus peab konfiskeerimisotsustust tehes alati tuvastama. Seetõttu tuleb ka konfiskeerimise objekti puudutavad teadaolevad omandivaidlused üldjuhul lahendada kriminaalmenetluses konfiskeerimise üle otsustamise käigus. Vastasel korral tekiks oht, et ese konfiskeeritakse isikult, kellele see tegelikult ei kuulu, ja konfiskeerimisotsustus jääb õiguslikult tagajärjetuks, sest mitteomanikult konfiskeeritu KarS § 85 lg 2 esimese lause kohaselt riigi omandisse ei lähe. See võib kaasa tuua konfiskeerimise objekti puudutavad uued õigusvaidlused ja riigi ilmajäämise konfiskeeritud varast või ka riigi vastu suunatud kahjuhüvitisnõude (vt lähemalt määruse punkt 63 jj).
60.Vähendamaks õiguslikult tagajärjetu konfiskeerimisotsustuse tegemise ohtu, tuleb menetlejal KrMS § 401 lg 1 alusel kriminaalmenetlusse kaasata iga talle teadaolev isik, kes võib arvestatava tõenäosusega olla tulevase konfiskeerimise objekti omanik. Sellisel juhul on konfiskeerimise küsimuse lahendamisel tehtav kohtu otsustus selle kohta, kellele konfiskeerimise objekt kuulub, siduv kõigile menetlusse kaasatud isikutele. See tähendab eeskätt seda, et menetlusse kaasatud isik, kelle omanikustaatus kriminaalmenetluses kinnitust ei leia, ei saa tulenevalt TsMS § 371 lg 1 p-st 4 ja § 457 lg-st 1, samuti halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 43 lg 1 p-st 1 mõnes muus menetluses tugineda väitele, et konfiskeeritu kuulus konfiskeerimise ajal talle. Nii muutubki konfiskeerimisotsustus tema jaoks siduvaks. Seejuures peab ka kohtuotsuse resolutiivosas kajastuma see, millise menetlusosalise õigused vaidlusalusele esemele kohus tuvastas ja millise menetlusosalise pretensioon osutus põhjendamatuks. Võimalikku konfiskeerimise objekti puudutava omandivaidluse mahukuse või keerukuse korral on KarS §-des 831-832 nimetatud vara konfiskeerimine KrMS § 4031 lg 1 kohaselt võimalik otsustada isiku süüküsimusest eraldi kriminaalmenetluse seadustiku peatükis 161 ette nähtud erimenetluses.
61.Praeguses asjas konfiskeeris maakohus paakauto Scania ja haagise Blumhardt süüdistatav A. Šeibakilt, mitte OÜ-lt V1. Ehkki maakohtu otsuse resolutiivosa punktis 86 pole A. Šeibakki konfiskeerimisotsustuse
adressaadina
nimeliselt
välja
toodud,
tuleneb
järeldus,
et
konfiskeerimisotsustus on tehtud tema suhtes, nii kohtuotsuse aluseks olevast kokkuleppest kui ka resolutiivosa käsitletavas punktis tehtud viitest KarS § 83 lg-le 1, mis näeb ette aluse süüteo toimepanemise
vahendi
konfiskeerimiseks
süüteo
toimepanijalt
(alused
süüteovahendi
konfiskeerimiseks kolmandalt isikult sätestab KarS § 83 lg 3). Paakauto ja haagise konfiskeerimine A. Šeibakilt ei saanud lõpetada OÜ V1 väidetavat omandiõigust nendele sõidukitele (KarS § 85 lg 2 lause 1). Seega, kui konfiskeerimise ajal oli paakauto ja haagise tegelik omanik OÜ V1, mitte aga A. Šeibak, ei läinud paakauto ja haagise omand konfiskeerimisotsustuse jõustumisel riigile üle ja OÜ V1 ei kaotanud selle otsuse alusel enda omandit.
62.OÜ-d V1 ei kaasatud paakauto ja haagise võimaliku omanikuna kriminaalmenetlusse, mistõttu pole OÜ V1 jaoks siduv ka maakohtu konfiskeerimisotsustusest tulenev järeldus, et paakauto ja haagis kuulusid nende konfiskeerimise ajal A. Šeibakile. (B)
63.Eeltoodust järeldub omakorda, et Harju Maakohtu 2. detsembri 2011. a otsus ei takista OÜ-l V1 enda väidetavat omandiõigust üldises korras maksma panna või juhul, kui see on muutunud muudel põhjustel võimatuks või kui OÜ-l V1 puudub konfiskeeritud asja tagastamise vastu põhjendatult huvi, kaotatud omandi eest hüvitist nõuda. Üldkogu selline seisukoht põhineb järgneval.
64.AÕS § 80 kohaselt on omanikul nõudeõigus igaühe vastu, kes õigusliku aluseta tema asja valdab (lg 1). Omaniku nõue on suunatud omandiõiguse tunnustamisele ja asja väljanõudmisele ebaseaduslikust valdusest oma valdusse (lg 2). Konfiskeerimine, nagu üldkogu eelnevalt selgitas, ei
lõpeta konfiskeerimisotsustuse adressaadiks mitteoleva isiku omandit konfiskeeritud asjale (vt määruse punkt 56). Samuti ei anna konfiskeerimisotsustus riigile õiguslikku alust vallata asja, mis konfiskeerimise ajal tegelikult konfiskeerimisotsustuse adressaadile ei kuulunud. Seega võib konfiskeeritud asja (väidetav) tegelik omanik, kes ise konfiskeerimisotsustuse adressaat ei ole, esitada tsiviilkohtumenetluse korras riigi vastu AÕS § 80 alusel vindikatsioonihagi, nõudes enda omandiõiguse tunnustamist ja konfiskeeritud asja väljaandmist riigi ebaseaduslikust valdusest enda valdusse. Juhul kui konfiskeeritud on kinnisasi, mille omanikuna on konfiskeerimisotsustuse alusel kinnistusraamatusse kantud riik, tuleb hagejal enne vindikatsiooninõuet või koos sellega esitada riigi vastu ka kinnistusraamatu kande parandamise nõue (AÕS § 65 lg 1).
65.Vindikatsioonihagi konfiskeeritud asja väljanõudmiseks ei saa TsMS § 371 lg 1 p-st 4 ja § 457 lgst 1 tulenevalt esitada isik, kes ei ole küll konfiskeerimisotsustuse adressaat, kuid kes oli konfiskeeritud asja võimaliku omanikuna kriminaalmenetlusse kaasatud ja kelle omandiõigus kriminaalmenetluses kinnitust ei leidnud. Sellisele isikule on tagatud võimalus kaitsta oma väidetavat omandiõigust kriminaalmenetluse käigus ja seetõttu on kriminaalasjas tehtud kohtu otsustus asja kuuluvuse kohta tema jaoks siduv. Järelikult ei saa ta hilisemates menetlustes tugineda faktile, et tema on konfiskeeritud asja omanik.
66.Konfiskeeritud asja riigi ebaseaduslikust valdusest väljanõudmiseks esitatud hagi rahuldamine ei tähenda
kriminaalasjas
tehtud
konfiskeerimisotsustuse
tühistamist
ega
muutmist,
sest
konfiskeerimisotsustus kehtib üksnes riigi ja konfiskeerimisotsustuse adressaadi omavahelises suhtes (vt lähemalt määruse punkt 56). Samas tuleb arvestada, et kui kohus tuvastab, et konfiskeeritud asi kuulub tegelikult hagejale, puudub tal menetluslik pädevus järgnevalt välja selgitada, kas hageja näol on tegemist KarS § 83 lg-tes 3 või 4, § 831 lg-s 2 või § 832 lg-s 2 nimetatud kolmanda isikuga, kellelt tuleks asi konfiskeerida. See küsimus ei ole hagimenetluse esemeks. Pärast konfiskeeritu tegeliku omaniku vindikatsioonihagi rahuldamist ei ole teatud juhtudel küll välistatud selle asja konfiskeerimise otsustamine kriminaalmenetluse seadustiku peatükis 161 ette nähtud korras. See on aga võimalik üksnes KarS §-s 831 või §-s 832 nimetatud alustel ja KrMS § 4031 lg-s 3 sätestatud tähtaja
jooksul.
Seega,
jättes
kavandatava
konfiskeerimise
objekti
võimaliku
omaniku
kriminaalmenetlusse kaasamata, riskib menetleja sellega, et see isik nõuab konfiskeeritud asja riigilt välja, kusjuures riik kaotab ka võimaluse kontrollida, kas kõnealuse isiku puhul esinevad KarS § 83 lg-tes 3 või 4, § 831 lg-s 2 või § 832 lg-s 2 ette nähtud alused temalt asja konfiskeerimiseks.
67.AÕS §-s 80 sätestatud nõude saab esitada üksnes asja omanik isiku vastu, kes valdab tema asja ebaseaduslikult (vt ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 23. oktoobri 2007. a otsus asjas nr 3-2-1-85-07, p 14 ja 30. novembri 2011. a otsus asjas nr 3-2-1-110-11, p 12). Seega saab isik, kellele konfiskeeritud asi konfiskeerimise ajal tegelikult kuulus, kuid kelle suhtes konfiskeerimisotsustust ei tehtud, asja vindikatsioonihagiga enda valdusse nõuda üksnes niikaua, kui ta on asja omanik ja asi on teise isiku ebaseaduslikus valduses. Ehkki isik, kes ei ole konfiskeerimisotsustuse adressaat, ei kaota enda omandit asjale selle konfiskeerimisel, võib see juhtuda hiljem. KrMS § 4211 lg 1 sätestab, et kui
seadusega ei ole sätestatud teisiti, saadetakse konfiskeeritud vara ja riigi omandisse läinud asitõendeid käsitleva kohtuotsuse või määruse ja menetlusdokumendi koopia konfiskeeritud vara ja riigi omandisse läinud asitõendite asukoha järgsele maavalitsusele. Vabariigi Valitsuse 30. juuli 2004. a määruse nr 263 "Konfiskeeritud vara võõrandamise, üleandmise ja hävitamise, vara võõrandamisest saadud raha eelarvest seaduslikule valdajale tagastamise, asitõendite arvelevõtmise ja hävitamise, arestitud vara hoidmise, hindamise ja võõrandamise ning kiiresti riknevate asitõendite hindamise, võõrandamise ja hävitamise kord" § 3 lg 3 kohaselt võõrandab maavalitsus konfiskeeritud vara riigivaraseaduses ja selle alusel kehtestatud õigusaktides sätestatud korras. Isik, kellele riik konfiskeeritud vallasasja edasi võõrandab, võib selle AÕS § 95 lg 1 ja lg 3 kolmanda lause alusel omandada vaatamata sellele, et riik ei olnud õigustatud omandit üle andma. Mitteomanikult konfiskeeritud kinnisasja omand võib edasivõõrandamisel omandajale üle minna AÕS § 561 lg 1 alusel. AÕS § 561 lg 1 alusel ei saa kinnisasja omandada aga riik, kes on asja kinnistusraamatusse kantud andmetele tuginedes konfiskeerinud. Kõnealune säte reguleerib üksnes omandamist tehinguga. Konfiskeerimine pole tehing. Juhul kui asja omanik kaotab AÕS § 95 lg-s 1, sama paragrahvi lõike 3 kolmandas lauses või § 561 lg-s 1 sätestatud juhtudel omandiõiguse, ei ole tal enam õigust esitada asja omandiõiguse saanud isiku vastu AÕS § 80 alusel vindikatsioonihagi asja valduse saamiseks. Seega üldjuhul saab konfiskeeritud asja omanik esitada vindikatsioonihagi konfiskeeritud asja omandiõiguse tunnustamiseks ja valduse väljanõudmiseks üksnes riigi vastu ja seda seni, kuni konfiskeeritud asi on riigi omandis ning otseses valduses. Üldkogu märgib, et kui riik on konfiskeeritud asja võõrandanud, ei saaks asja varasem omanik seda tagasi ka juhul, kui tal oleks võimalik kriminaalasjas tehtud konfiskeerimisotsustus vaidlustada ja ta saavutaks selle tühistamise. Konfiskeerimisotsustuse tühistamine ei mõjutaks AÕS § 95 või § 561 lg 1 alusel toimunud konfiskeeritud asja omandi üleminekut.
68.Vältimaks enda omandi kaotust, on konfiskeeritud asja tegelikul omanikul riigi (või erandjuhtudel mõne muu ebaseadusliku valdaja) vastu vindikatsioonihagi esitades võimalik taotleda kohtult hagi tagamise korras kostjal konfiskeeritud asja käsutamise keelamist (TsMS § 378 lg 1 p 3).
69.Kohtuasjas, milles teiselt isikult konfiskeeritud asja väidetav tegelik omanik esitab vindikatsioonihagi asja riigi ebaseaduslikust valdusest väljanõudmiseks, võib sõltuvalt kaasuse asjaoludest muu hulgas esile kerkida küsimus, kas kohustus selliselt hagilt riigilõivu tasuda (TsMS § 139 ja riigilõivuseaduse § 57 lg 1) on põhiseadusega kooskõlas.
70.Kui riik on konfiskeeritud asja edasi võõrandanud ja selle tegelik omanik enda omandi AÕS § 95 lg 1, sama paragrahvi lg 3 kolmanda lause või § 561 lg 1 alusel kaotanud, jääb talle võimalus nõuda riigilt KarS § 85 lg 2 teise lause alusel hüvitist. KarS § 85 lg 2 teine lause näeb ette, et riik maksab kolmandale isikule hüvitist, välja arvatud sama seadustiku § 83 lg-tes 3 ja 4, § 831 lg-s 2 ning § 832 lg-s 2 sätestatud juhtudel. Üldkogu hinnangul on osutatud sätte näol tegemist kahju hüvitamise erikoosseisuga, mille alusel vastutab riik muu hulgas sellise kahju eest, mis põhjustatakse isikule talle kuuluva vara konfiskeerimisega teiselt isikult.
71.Isikul tekib riigi vastu KarS § 85 lg 2 teisest lausest tulenev kahjuhüvitisnõue eeskätt juhul, kui 1) tema vara on teise isiku suhtes tehtud konfiskeerimisotsustusega konfiskeeritud; 2) selle konfiskeerimisotsustuse täitmisega on talle kahju tekitatud ja 3) tema ise ei vasta KarS § 83 lg-tes 3 või 4, § 831 lg-s 2 või § 832 lg-s 2 nimetatud tunnustele. Kahjuhüvitisnõude tekkimine ei eelda kriminaalasja menetleja tegevuse või tegevusetuse õigusvastasust. Isikul on õigus hüvitisele ka siis, kui menetleja ei teadnud ega pidanudki teadma võimalusest, et konfiskeeritav ese ei kuulu (kavandatava) konfiskeerimisotsustuse adressaadile, vaid mõnele teisele isikule. Samuti ei eelda KarS § 85 lg 2 teisest lausest tuleneva kahjuhüvitisnõude esitamine konfiskeerimisotsustuse tühistamist. Kõnealust nõuet ei saa aga HKMS § 43 lg 1 p-st 1 tulenevalt esitada isik, kes oli konfiskeerimise objekti võimaliku omanikuna kriminaalmenetlusse kaasatud, kuid kelle väidetavad õigused konfiskeerimisotsustuse tegemisel kinnitust ei leidnud. Nagu eelnevalt märgitud, on kriminaalasja lahendanud kohtu otsustus konfiskeerimise objekti kuuluvuse kohta kriminaalmenetlusse kaasatud isikule siduv ja ta ei saa hilisemas menetluses tugineda asjaolule, et konfiskeeritu kuulus või kuulub tegelikult talle.
72.Üldkogu möönab, et seadusandja ei ole selgelt reguleerinud KarS § 85 lg 2 teise lause alusel tekkiva kahjuhüvitisnõude sisu ja ulatust. Lähtudes analoogia alusel riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg-st 4, tuleb kõnealuse nõude sisustamisel aluseks võtta samad põhimõtted, millest lähtuvad eraõiguse kahju hüvitamise sätted, eeskätt need, mis on ette nähtud võlaõigusseaduse 7. peatükis. Täiendavalt on osaliselt kohaldatavad printsiibid, mis on aluseks kinnisasja sundvõõrandamise seaduses sundvõõranditasu kohta käivatele normidele. Seda ka juhul, kui konfiskeerimise objektiks ei ole kinnisasi.
73.RVastS § 7 lg-st 1 tuleneb põhimõte, et kahju ei hüvitata juhul, kui kahju olnuks võimalik vältida kohase õiguskaitsevahendi kasutamisega. Seejuures on Riigikohus selgitanud, et ehkki RVastS § 7 lg 1 viitab otsesõnu üksnes RVastS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud õiguskaitsevahenditele, tuleb sätte teleoloogilisel tõlgendamisel asuda seisukohale, et kui kahju ei tekitatud haldusmenetluses, ent seda tegi siiski avaliku võimu kandja avalik-õiguslikus suhtes (sh kriminaalmenetluse käigus), on kahju hüvitamise eelduseks samuti see, et isik oleks kasutanud kahju vältimiseks kohaseid õiguskaitsevahendeid. RVastS § 7 lg 1 kohaselt ei välista õiguskaitsevahendite kasutamata jätmine küll alati hüvitise väljamõistmist täielikult, vaid võib olla aluseks hüvitise vähendamisele. (Vt Riigikohtu halduskolleegiumi 20. novembri 2008. a otsus asjas nr 3-3-1-47-08, p-d 22-24.) Üldkogu leiab, et asja tegelik omanik, kellele kuuluv asi on teise isiku suhtes tehtud otsuse või määrusega konfiskeeritud, saab KarS § 85 lg 2 teise lause alusel nõuda riigilt kahju hüvitamist ka juhul, kui ta ei ole eelnevalt tsiviilkohtumenetluses konfiskeeritud asja tagasisaamiseks vindikatsiooninõuet esitanud, kuid on põhjendatult kaotanud huvi asja tagastamise vastu (vrd ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 12. jaanuari 2009. a otsus asjas nr 3-2-1-127-08, p 12). Omaniku selline huvikaotus on õiguslikult arvestatav näiteks juhul, kui asi on kriminaalasja menetleja käes olles oluliselt kahjustada saanud või amortiseerunud või kui omanik on seoses asja asitõendiks võtmise või arestimisega soetanud endale uue asja, kuna asi oli talle oluline. Nõudes KarS § 85 lg 2 teise lause
alusel konfiskeeritud asja väärtuse hüvitamist, peab asja omanik lisaks nõude rahuldamise eelduste tõendamisele andma enda omandi üle riigile või viimase eriõigusjärglasele.
74.Praeguses asjas ei käsitle üldkogu seda, kas ja kui, siis millisel õiguslikul alusel ja ulatuses saab isik nõuda hüvitist sellise saamata jäänud tulu või asja väärtuse vähenemisest tingitud otsese varalise kahju eest, mis on isikul tekkinud seetõttu, et tema asi kriminaalmenetluses ära võeti.
75.Kuna KarS § 85 lg 2 teise lause alusel tekkiv õigussuhe on olemuselt avalik-õiguslik ja sellest õigussuhtest tekkinud vaidluste lahendamiseks ei ole ette nähtud teistsugust menetluskorda, tuleb kõnealuse sätte alusel esitatavad kahjuhüvitisnõuded HKMS § 4 lg 1 kohaselt läbi vaadata halduskohtumenetluses. Seejuures on halduskohus pädev tuvastama kõiki KarS § 85 lg 2 teise lause dispositsioonist tulenevaid kahjuhüvitisnõude rahuldamise eeldusi, sh seda, kas nõude rahuldamine ei ole välistatud põhjusel, et kaebaja vastab KarS § 83 lg-tes 3 või 4, § 831 lg-s 2 või § 832 lg-s 2 nimetatud tunnustele.
76.Eeltoodud üldistest põhimõtetest lähtuvalt leiabki üldkogu, et juhul, kui OÜ V1 on paakauto Scania omanik ja soovib seda tagasi saada, on tal võimalik esitada tsiviilkohtumenetluses riigi vastu vindikatsioonihagi ja kaitsta enda väidetavat omandiõigust üldises korras.
77.Käesoleva määruse tegemisega kaotab kehtivuse kriminaalkolleegiumi 11. juuni 2012. a määrus, millega peatati Harju Maakohtu 2. detsembri 2011. a otsuse resolutiivosa punkti 86 täitmine (vt käesoleva määruse punkt 30). Samas on üldkogu seisukohal, et lähtudes hea halduse põhimõttest, tuleb riigil enne paakauto Scania võimalikku võõrandamist jätta OÜ-le V1 mõistlik aeg vindikatsioonihagi esitamiseks.
78.Riigikohtule teadaolevalt on Harju Maavalitsus haagise Blumhardt 8. mail 2012 toimunud avalikul enampakkumisel võõrandanud. Seega on OÜ V1 selle sõiduki omandi suure tõenäosusega AÕS § 95 lg 1 ja lg 3 kolmanda lause alusel kaotanud. Järelikult on OÜ-l V1 võimalik esitada halduskohtumenetluses riigi vastu KarS § 85 lg 2 teise lause alusel nõue haagise Blumhardt konfiskeerimisega tekitatud kahju hüvitamiseks. Juhul kui OÜ V1 on põhjendatult kaotanud huvi paakauto Scania tagasisaamise vastu, võib ta nõuda hüvitist ka selle eest. (C)
79.Eeltoodud põhjustel ei võta Harju Maakohtu 2. detsembri 2011. a otsus OÜ-lt V1 võimalust oma väidetavat omandiõigust üldises korras kaitsta või omandi kaotuse korral selle eest hüvitist nõuda. Seega ei otsustata maakohtu kõnealuse otsusega OÜ V1 subjektiivsete õiguste üle, s.t tegemist ei ole OÜ V1 suhtes tehtud kohtuotsusega. Järelikult ei riiva KrMS § 367 lg 1 ja § 366, mis OÜ-le V1 selle kohtuotsuse teistmiseks võimalust ei anna, OÜ V1 menetluslikke põhiõigusi.
80.Neil põhjustel jätab üldkogu KrMS § 367 lg 1 ja § 366 põhiseadusvastaseks tunnistamata ning OÜ V1 teistmisavalduse KrMS § 371 ja § 350 lg 2 p 2 alusel läbi vaatamata.
81.Andmeid teistmismenetluse kulude kohta pole Riigikohtule esitatud. III
82.Sõltumata OÜ V1 avaldusele antud hinnangust, märgib üldkogu õiguspraktika ühtlustamiseks järgmist. (A)
83.Nähtuvalt kriminaaltoimiku materjalidest taotles OÜ V1 kriminaalasja kohtueelselt menetlejalt aegsasti ja järjepidevalt asitõendina ära võetud paakauto ja haagise väljaandmist, kinnitades, et ta on nende asjade omanik, ning esitas ka enda väidetavat omandiõigust kinnitavad tõendid, mida ei saa pidada ilmselgelt asjakohatuteks (vt määruse punktid 4, 5, 8 ja 10). Üldkogu leiab, et sellises olukorras tulnuks juba kohtueelsel menetlejal OÜ V1 KrMS § 401 lg 1 alusel kriminaalmenetlusse kaasata. Sel juhul olnuks kriminaalasja menetlemisel võimalik kõigi menetlusosaliste jaoks siduvalt tuvastada, kellele paakauto ja haagis kuuluvad ja kas need tuleb sellelt isikult KarS § 83 lg 1 või lg 3 alusel konfiskeerida. Sõltuvalt tuvastatud asjaoludest võinuks praeguses asjas kõne alla tulla ka paakauto ja haagise 21. novembri 2008. a müügilepingust tulenevate õiguste konfiskeerimine KarS § 83 lg 31 alusel. Kohtueelne menetleja OÜ-d V1 aga kriminaalmenetlusse ei kaasanud. Seda isegi vaatamata asjaolule, et uurimisasutus kinnitas OÜ-le V1 kahel korral, et menetleja peab teda paakauto ja haagise omanikuks (vt käesoleva määruse punktid 6 ja 9). Samuti võis Riigiprokuratuuri varasem tegevus kohtueelses menetluses jätta mulje, et OÜ V1 taotlust saada paakauto ja haagis tagasi arvestatakse (vt määruse punkt 7). Märgitu põhjal võib seda, et kohtueelne menetleja OÜ-d V1 kolmanda isikuna kriminaalmenetlusse ei kaasanud, käsitada eksitava käitumisena.
84.OÜ-d V1 ei kaasanud kriminaalmenetlusse ka maakohus, kuigi algselt rahuldati osaliselt tema taotlus paakauto ja haagise tagastamiseks ning need anti talle vastutavale hoiule (vt käesoleva määruse punkt 13 jj). Ehkki Tallinna Ringkonnakohus seda otsesõnu ei märkinud, tulenes vajadus kaasata OÜ V1 menetlusse sisuliselt ka ringkonnakohtu 20. juuli 2010. a määrusest, millega saadeti paakauto ja haagise OÜ-le V1 tagastamise küsimus maakohtule uueks arutamiseks (vt käesoleva määruse punkt 15). Kriminaalasja edasisel arutamisel maakohtus jäeti ringkonnakohtu juhised täitmata, sest OÜ V1 taotluse põhjendatust ei hinnatud. Selle asemel, et OÜ V1 kolmanda isikuna menetlusse kaasata, jätkas kohus prokuratuuri taotlusel kriminaalasja, sh paakauto ja haagise konfiskeerimise küsimuse lahendamist kokkuleppemenetluses, milleks OÜ V1 nõusolek puudus.
Eeltoodut
arvestades
ei
toiminud
prokuratuur
ega
kohus
selles
asjas
kooskõlas
kriminaalmenetlusõigusega. (B)
86.KarS § 85 lg 1, mille kohaselt läheb konfiskeeritu riigi omandisse või saadetakse rahvusvahelises lepingus sätestatud juhtudel tagasi, tähendab muu hulgas seda, et kohus ei saa konfiskeerimisotsustust tehes kindlaks määrata, et konfiskeeritav vara tuleb müüa ja sellest saadud raha kasutada sihtotstarbeliselt näiteks kannatanu tsiviilhagis esitatud nõude täitmiseks. Alust konfiskeeritava vara sihtotstarbe
selliseks
kindlaksmääramiseks
ei
ole
võimalik
tuletada
ka
Riigikohtu
kriminaalkolleegiumi 11. aprilli 2011. a määruses asjas nr 3-1-1-97-10 KarS § 85 lg-le 2 antud
tõlgendusest. Märt Rask, Tõnu Anton, Jüri Ilvest, Peeter Jerofejev Henn Jõks, Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg, Hannes Kiris Lea Kivi, Indrek Koolmeister, Ants Kull, Villu Kõve Lea Laarmaa, Jaak Luik, Priit Pikamäe, Jüri Põld Harri Salmann, Tambet Tampuu
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.