Tallinna Ringkonnakohus
Otsuse tegemise aeg ja koht
29. aprill 2013, Tallinn
Kriminaalasja number
1-12-12497
Kohtukoosseis Kohtuistungi sekretär
Eesistuja Ivi Kesküla, liikmed Julia Katškovskaja ja Urmas Reinola Alina Koop
Tõlk
Svetlana Talli
Kohtuistungi toimumise aeg ja koht
22. aprill 2013, Tallinn
Kriminaalasi
R.I süüdistuses KarS § 200 lg 2 p. 7,8, KarS § 199 lg 2 p. 9-§ 25 lg 2 järgi, F.J-i süüdistuses KarS § 200 lg 2 p. 7,8, KarS § 199 lg 2 p. 4,7, KarS § 120 järgi, J.N süüdistuses KarS § 199 lg 2 p. 4,7 järgi, G.J ’i süüdistuses KarS § 199 lg 2 p. 7,9 järgi
Apelleeritud kohtuotsus
Harju Maakohtu lühimenetluses
Apellatsiooni esitajad
Süüdistatavad R.I ja G.J ning F.J-i kaitsja, vandeadvokaat Aivar Ennok
Prokurör
Ringkonnaprokuröri abi Kelly Kruusimägi
Süüdistatavad
jaanuari
2013.a
otsus
isikukood XXX, varem korduvalt kriminaalkorras karistatud, viibis eelvangistuses 2 päeva, kinni peetud 12.09.2012 F.J , isikukood
XXX, varem korduvalt kriminaalkorras karistatud, viibis eelvangistuses 8 päeva,
isikukood XXX, varem korduvalt kriminaalkorras karistatud, kinni peetud 25.01.2013. Kaitsjad
Aivar Ennok, Juho-Enn Aule ja Leelo Viil
Edasikaebamise kord Kohtuotsust on võimalik vaidlustada kassatsiooni korras Riigikohtus 30 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtu kaudu. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus advokaadist kaitsja vahendusel. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatada ringkonnakohtule kirjalikult 7 päeva jooksul.
Seega R.I ja F.J panid grupis, relvana kasutatava muu esemega ähvardades, toime võõra vallasasja äravõtmise selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil, s.o KarS § 200 lg 2 p 7 ja 8 järgi kvalifitseeritava kuriteo.
1.3 F.J ’it süüdistatakse selles, et tema, olles varem varguse toimepannud isikuks, pani grupis koos G.J ’i ja kohtueelse menetluse käigus tuvastamata isikuga toime varguse katse, mis seisnes selles, et 12.03.2012.a kella 17:15 ajal sisenes F.J koos G.J ’i ja kohtueelses menetluses tuvastamata isikuga xxxxxx linnas aadressil xxxxxxxxxx asuvasse kauplusesse Loksa Konsum, kus nad liikusid kohviriiuli juurde. F.J võttis 7 pakki kohvi Jakobs maksumusega 7,35 eur/tk, kogumaksumusega 51,45 eurot, ning 4 pakki kohvi President maksumusega 5,90 eur/tk, kogumaksumusega 23,60 eurot, seega kokku kaupa maksumusega 75,05 eurot ning möödus kassadest jättes kauba eest tasumata. Vargus jäi F.J ’i tahtest sõltumata lõpule viimata, kuna ta peeti kaubaga põgenemisel kinni ning kaup tagastati rikkumata kujul kauplusele. Seega F.J , olles varem varguse toimepannud isikuks, pani grupis koos G.J ’i ja kohtueelses menetluses tuvastamata isikuga toime võõra vallasasja äravõtmise katse selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil, s.o KarS § 199 lg 2 p 4, 7 - § 25 lg 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo.
.
1.6 G.J ’it süüdistatakse selles, et tema võttis 23.02.2012.a kella 11:50 ajal Tallinnas aadressil Narva mnt 31 asuvas Tallinna Ülikooli Terra hoones võõra vallasasja ebaseadusliku omastamise eesmärgil sülearvutikoti, milles olid sülearvuti ACER Aspire AS7750G väärtusega 720 eurot, mobiiltelefon LG KP 500 väärtusega 32 eurot, nohurohi Xymelin väärtusega 3,20 eurot, hügieeniline huulepulk väärtusega 2 eurot ning väljus Tallinna Ülikooli hoonest. Seega G.J pani toime võõra vallasasja äravõtmise selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil, s.o KarS § 199 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo.
KarS § 64 lg 1 alusel suurendas üksikkaristustest raskemat ja mõistis liitkaristuseks 4 aastat ja 6 kuud vangistust. KrMS § 238 lg 2 alusel vähendas karistust ühe kolmandiku võrra ja mõistis karistuseks 3 aastat vangistust KarS § 68 lg 1 alusel arvas karistusest kantuks kinnipeetuna viibitud aja 12.03.-13.03.2012.a., 09.05.-11.05.2012.a., 06.08.-08.08.2012.a. s.o. kokku 8 päeva. Kandmata karistuseks luges 2 aastat 11 kuud 22 päeva vangistust. KarS § 69 lg 7 ja KarS § 65 lg 2 alusel suurendas mõistetud karistust Harju Maakohtu 17.05.2011.a. otsusega mõistetud ärakandmata karistuse võrra (tegemata ÜKT tundide arv 265, s.o. 4 kuud 12 päeva) ja mõistis liitkaristuseks 3 aastat 4 kuud 4 päeva vangistust. Karistuse kandmise algust arvestada karistuse kandmisele asumisest. Tõkendi – elukohast lahkumise keeld – jättis F.J-i suhtes muutmata kuni karistuse kandmisele asumiseni. .
2.3 Maakohus tunnistas G.J-i süüdi KarS § 199 lg 2 p. 7,9 järgi ja karistas vangistusega 1 aasta 6 kuud KrMS § 238 lg 2 alusel vähendas karistust ühe kolmandiku võrra ja mõistis karistuseks 1 aastase vangistuse. KarS § 65 lg 2 alusel suurendas mõistetud karistust Tallinna Ringkonnakohtu 27.10.2007.a. otsusega mõistetud ärakandmata karistuse võrra (seisuga 24.01.2013.a. on ärakandmata karistus 4 päeva) ja mõistis liitkaristuseks 1 aasta ja 4 päeva vangistust.
KrMS § 130 lg 4 alusel kohtuotsuse täitmise tagamiseks kohaldas G.J-i suhtes tõkendit – vahistamine alates otsuse kuulutamise päevast, s.o. 25.01.2013.a. Karistuse kandmise algust arvestas alates vahistamisest, s.o. 25.01.2013.a.
Ta on küll varem 10 korda karistatud, kuid esmakordselt on toime pannud KarS § 200 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Kannatanu on ise narkomaan ja kannab käeoleval ajal karistust. Kannatanu esitas kuriteoavalduse isiklikul motiivil. Eelmise aasta novembris sündis tal laps ja abikaasal on raske üksinda toime tulla. Kahetseb toimepandut ning palub leebema karistuse mõistmist.
käepide. Noormees kummardus tema juurde ja noa tera tema poole suunates nõudis mobiiltelefoni. Tema andiski mobiili küsijale. Noormehed võtsid asjad ja lubasid tal lahkuda. Tõendatud on ja seda tunnistaja M.Martseppa ütlustega, et pärast väljakutset ja kannatanu esialgse kirjelduse andmist peeti kahtlustavana kuriteo toimepanemises kinni R.I. Teine, lühemat kasvu noormees põgenes. Äratundmiseks esitamisel on kannatanu andnud analoogseid ütlusi ja tundnud fotode järgi ära tema suhtes kuriteo toime pannud lühemat kasvu noormehe, kelleks osutus F.J . Kolleegium leiab, et kaitsja väited kannatanu poolt segaste ütluste andmisest pole kooskõlas ütluste sisuga ega anna alust tuvastada, et kuriteo pani toime R.I üksinda. Maakohus on analüüsinud kannatanu ütlusi ning on nende usaldusväärsusele ka hinnangu andnud ja kolleegium leiab, et kohtu järeldus on loogiline ja piisava selgusega põhistatud. Kannatanu ütlustele antud hinnangu muutmiseks ringkonnakohtul alus puudub ja seda ei tingi ka süüdistatavate väited kannatanu isiku osas. Asjaolu, et kannatanu on varem kriminaalkorras karistatud, käeoleval ajal vahistatud isik, ei õigusta ega vabasta süüdistatavaid vastutusest nende poolt kuriteo toimepanemise eest. Kolleegium ei tuvastanud kõrvaldamata kahtlusi, mille süüdistatava kasuks tõlgendamine tooks kaasa F.J-i suhtes õigeksmõistva otsuse tegemise. Sellest seisukohast tulenevalt ei nõustu ringkonnakohus ka kaitsja väitega, et maakohus on oluliselt rikkunud menetlusõigusnormi. Maakohus on ära näidates KarS § 200 ettenähtud kuriteo koosseisulised tunnused, piisavalt põhistanud oma järeldust, et süüdistatavad panid toime röövimise ja seda ühiselt ning kooskõlastatult, mistõttu vastutavad kaastäideviijatena. Ringkonnakohus peab vajalikuks viidata Riigikohtu lahendites 3-1-1-11-03 ja 3-1-1-100-06, 3-1-1-68-12 sedastatule, et süüteokoosseisu ülesehituselt kujutab KarS §-s 200 kirjeldatud röövimine endast liitkoosseisu ehk mitmeaktilist delikti, mis koosneb vargusest (KarS § 199 lg-s 1 kirjeldatud võõra vallasasja hõivamine) ning vägivallast. KarS § 200 lg-s 1 esinev termin "vägivald" tähendab nii kannatanu psüühilist kui ka füüsilist mõjutamist, mis loob aluse asja üleminekut takistava või takistamist eeldava vastupanu murdmiseks või vältimiseks. Selline vägivald võib seisneda nii kannatanu ähvardamises kui ka kehalises väärkohtlemises. KarS § 21 lg 2 näeb kaastäideviimist määratledes ette omistamisnormi, mille kohaldamiseks tuleb teha kindlaks, et isikud tegutsevad ühiselt ja kooskõlastatult selliselt, et igaüks neist valitseb tegu ja eeldab, et süüteokoosseisu realiseerimine sõltub igast toimepanijast Kohtukolleegium leiab, et antud juhul on maakohus õigesti tõendite kogumile hinnangut andes tuvastanud, et mõlemad süüdistatavad ühiselt ja kooskõlastatult nõudsid kannatanult viimase vara, mõlemad kasutasid kannatanult vara hõivamiseks vägivalda ja mõlemad süüdistatavad kasutasid relvana kasutatavat eset ehk panid toime KarS § 200 lg 2 p 7,8 järgi kvalifitseeritava kuriteo.
F.J-i kaitsja on apellatsiooni sisust tulenevalt sidunud süüdistatavale kergema karistuse mõistmise vaid tema KarS § 200 lg 2 p 7,8 järgi esitatud süüdistuses õigeksmõistva otsuse tegemisega. Kuna eelpool esitatud alustel kolleegium leidis, et maakohus on seaduslikult F.J-i süüdi tunnistanud ka vaidlustatud kuriteo toimepanemises ning tema õigeksmõistmiseks alused puuduvad, pole seetõttu põhjust ka sellel alusel kergema karistuse mõistmiseks. R.I leiab, et karistus on liialt range, kuna pole varem röövimist toime pannud, kannatanu on ise varem karistatud. Kahetseb toimepandut, soovib elada edaspidi seaduskuulekalt koos abikaasa ja väikese lapsega. Maakohus on põhistanud karistust ja individualiseerinud mõistetava karistuse tulenevalt süüdistatava poolt konkreetse kuriteo toimepanemisel tuvastatud süü suurusest ning esitanud otsuses süüdistatavate osas teo toimepanemise aktiivsusel, kasutatud vägivalla intensiivsusel põhineva võrdluse. Vastavalt sanktsiooni piiridele on karistuse keskmiseks määraks 9 aastane vangistus. Mõlema süüdistatava suhtes on tuvastatud kaks koosseisulist raskendavat asjaolu. Koosseisuväliseid raskendavaid asjaolusid pole maakohus tuvastanud. Koosseisuvälise karistust kergendava asjaoluna on maakohus arvestanud R.I puhul tema puhtsüdamliku kahetsusega, mistõttu ringkonnakohtul puudub alus karistust selle alusel leevendada. Teisi KarS § 57 lg 1 ettenähtud asjaolusid pole maakohus tuvastanud ja nendele ei viidata ka apellatsioonis. Eripreventsioonist lähtuvalt oli kohus õigustatud arvestama ka süüdlase isikuga. R.I on varem korduvalt kriminaalkorras varavastaste kuritegude toimepanemise eest karistatud ja asjaolu, et ta ei ole varem vara hõivamiseks kasutanud vägivalda ei anna alust tema karistuse kergendamiseks. Tegelikult näitab selline käitumine, et varavastased kuriteod on läinud raskemaks, mis tegelikult annab aluse ka range karistuse mõistmiseks. Karistuse kergendamise aluseks ei ole perekonna, lapse olemasolu ega ka asjaolu, et kannatanu on kriminaalkorras karistatud isikuks. Kohtukolleegium leiab, et R.I-le mõistetud, sanktsiooni keskmisest määrast tunduvalt allapoole jääv karistus ja seda kahe kooseisulise raskendava asjaolu tuvastamisel, on leebe karistus mille tühistamiseks ja veelgi lühema tähtalise vangistuse mõistmiseks seaduslikud alused puuduvad. F.J-ile on maakohus mõistnud samuti kahe koosseisulise raskendava asjaolu tuvastamisel ja kooseisuväliste karistust kergendavate asjaolude puudumisel vaid 4 aastase vangistuse. Seega on mõistetud karistus oma tähtajalt sanktsiooni miinimummäära ligilähedane. Kolleegium leiab, et puuduvad seaduslikud alused maakohtu poolt mõistetud karistuste muutmiseks ja apellatsioonides esitatud taotluste rahuldamiseks. G.J on süüdi tunnistatud KarS § 199 lg 2 p 7,9 järgi ja karistatud 1 aasta 6 kuulise vangistusega. KarS § 199 lg 2 sanktsioon näeb ette nii rahalise karistuse kui ka kuni viieaastase vangistuse. Maakohus on põhistanud kergemaliigilise karistuse kohaldamata jätmist ning leidnud, et G.J on võimalik seadusega kooskõlas karistada vaid rangemaliigilise karistusega, vangistusega. G.J ei ole taotlenud karistusliigi muutmist ja tema karistamist rahalise karistusega, mistõttu kolleegium, nõustudes maakohtu sellekohase põhistuse ja järeldusega, ei pea vajalikuks karistusliigi valiku osas põhistust esitada.
Maakohus on, tuvastades kaks koosseisulist raskendavat asjaolu, mõistnud karistuse alla sanktsioonis ettenähtud keskmist määra. Koosseisuvälise karistust kergendava asjaoluna on maakohus arvestanud süüdistatava puhtsüdamlikku kahetsust, teisi KarS § 57 lg 1 ettenähtud asjaolusid pole maakohus tuvastanud ja nendele ei viidata ka apellatsioonis. Eripreventsioonist lähtuvalt on kohus seaduslikult arvestanud ka süüdistatava isikuga. Kolleegiumi veendumuse kohaselt apellatsioonis viidatud asjaolud, et ta pole varem raskeid isikuvastaseid kuritegusid toime pannud ning, et ta ravis narkosõltuvust, ei anna alust mõistetud karistuse muutmiseks. Kokkuvõtvalt leiab kohtukolleegium, et maakohus on mõistetud karistusi põhistanud, apellatsioonides ei ole esitatud asjaolusid, mis tooksid kaasa kohtuotsuse tühistamise. Ringkonnakohus ei tuvastanud maakohtu poolt materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist, mis oleks süüdistatavate olukorda raskendanud ega ka menetlusõiguslikke minetusi, millega oleks kaasnenud ebaseaduslik karistus, mistõttu ringkonnakohtu poolt kohtuotsuse tühistamiseks seaduslikud alused puuduvad.
apellatsioonimenetluseks ettevalmistamise ajana äranäidatud 1 tund kooskõlas menetluse esemega ning on kolleegiumi veendumuse kohaselt ebamõistlik. Maksimaalselt kulutatud ajaks saab antud juhul pidada pool tundi, mis annab aluse hüvitada kaitsjale 18,00 eurot. Kehtiva Korra p 18 kehtestab, et määratud kaitsja tasu kriminaalasja kohtumenetluse istungil osalemise eest on 18,00 eurot iga poole tunni kohta. Istungil osalemise eest on taotletud kaitsjate poolt 36,00 euro hüvitamist 1 tunni eest. Kolleegium leiab, et taotlus kuulub rahuldamisele ja kaitsjatele tuleb kohtuistungil osalemise eest hüvitada 18x2= 36, 00 eurot. Seega R.I kaitsjale on õigusabi osutamise eest tasu suuruseks 36,00 eurot, millele lisandub käibemaks 20% , so 7,20 ja kokku kuulub hüvitamisele 43,20 eurot nagu on kaitsja ka taotlenud. F.J-i kaitsjale on õigusabi osutamise eest tasu suuruseks 64,00+ 36,00= 100, 00 eurot, millele lisandub käibemaks 20%, so 20,00 eurot, kokku kuulub hüvitamisele 120,00 eurot nagu on kaitsja ka taotlenud. G.J-i kaitsjale on õigusabi osutamise eest tasu suuruseks 18,00+ 36,00= 54,00 eurot, millele lisandub käibemaks 20 % , so 10,80, kokku kuulub hüvitamisele 64,80 eurot. KrMS § 175 lg 1 p 4 kohaselt on määratud kaitsjale makstav tasu menetluskulu. KrMS § 185 lg 2 sätestab, et kui apellatsioonimenetluses jätab ringkonnakohus esimese astme kohtuotsuse muutmata, siis jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kellel need on tekkinud. Ringkonnakohus jättis esimese astme kohtuotsuse muutmata, mis on ette nähtud KrMS § 337 lg 1 p 1, seega jäävad määratud kaitsjatele õigusabi osutamise kulud süüdistatavate, kaitsealuste kanda.
Ivi Kesküla
Julia Katškovskaja
Urmas Reinola
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.