Kohtulahend

1-13-2674 Vastavalt LS § 127 on I.F kohustatud viie tööpäeva jooksul otsuse jõustumisest arvates loovutama oma juhiloa Maanteeametile. Kohaldada I.F suhtes kuni kohtuotsuse jõustumiseni tõkendina elukohast lahkumise keeldu. Välja mõista I.F riigituludesse sundraha 240 eurot ja menetluskulud 115,20 eurot. Sundraha ja menetluskulud tuleb tasuda KrMS § 180 lg 3 alusel ositi 12 (kaheteistkümne) kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest arvates Rahandusministeeriumi arvelduskontole nr 10220034796011 AS-is SEB Pank või arvelduskontole nr 221023778606 Swedbank AS-is või arvelduskontole nr 333416110002 Danske Bank A/S Eesti filiaalis, viitenumber 2800049777. Menetluskulude tasumist tõendavad maksekorraldused esitada Harju Maakohtu Liivalaia Kohtumaja kantseleile. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib edasi kaevata Tallinna Ringkonnakohtule Harju Maakohtu kaudu 15 päeva jooksul alates päevast, mil kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele kättesaadav, teatades apellatsiooniõiguse kasutamise soovist kohtule kirjalikult 7 päeva jooksul, alates resolutiivosa kuulutamisest.

TUVASTATUD ASJAOLUD JA KOHTU SEISUKOHAD

I.F on kohtu alla antud KarS § 424 järgi süüdistatuna selles, et ta juhtis 20.03.2013.a kella 00:35 ajal Tallinnas Paldiski mnt 52 asuva maja juures mootorsõidukit Ford Mondeo, registreerimismärgiga XXX, olles joobeseisundis [alkoholijoove 0,84 mg/l laiendmääramatusega ± 0,07 mg/l (lõplik tulemus 0,77 mg/l)]. Sellise käitumisega rikkus I.F LS § 69 lg 1 ja lg 4 p 1 nõudeid. Seega pani I.F toime mootorsõiduki juhtimise joobeseisundis, s.o KarS § 424 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Süüdistatav I.F tunnistab end täielikult süüdi esitatud süüdistuses ja seletab, et ta juhtis 20.03.2013.a mootorsõidukit Ford Mondeo, registreerimismärgiga 313ASO, olles alkoholijoobes (tl 2-3, 32). Süüdistatav kahetseb oma tegu (tl 3). Süüdistatava süü inkrimineeritava kuriteo toimepanemises on peale tema isikliku omaksvõtu täielikult tõendatud järgmiste kriminaalasjas kogutud tõenditega: - isiku kahtlustatavana kinnipidamise protokolliga (tl 5-6), millest nähtub, et I.F peeti seoses joobes juhtimisega kinni 20.03.2013.a kell 00:35 Tallinnas Paldiski mnt 52 juures; - tunnistaja M. Türki ütlustega (tl 9), millest nähtub, et ta nägi, kuidas 20.03.2013.a kella 00:35 paiku sõitis sõiduauto Ford Mondeo, reg.märk XXX, Tallinnas mööda Paldiski mnt Õismäe suunas ebakindla sõidustiiliga ning sõiduki kontrollimisel selgus, et seda juhtis alkoholijoobes I.F; - tõendusliku alkomeetri näidu ja protokolliga (tl 13-14), millest nähtub I.F tuvastatud joobeseisund ning joobe tuvastamise käik. Kriminaalasjas kogutud tõenditega on leidnud tõendamist, et I.F juhtis otsese tahtlusega mootorsõidukit alkoholijoobes ja tema tegevus on õigesti kvalifitseeritud KarS § 424 järgi. Teo õigusvastasust ja süüd välistavad asjaolud puuduvad. Karistuse mõistmisel arvestab kohus süüd, karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi loobuma kuritegude toimepanemisest ja õiguskorra

1-13-2674 kaitsmise huvisid. KarS § 424 näeb sanktsioonina ette rahalise karistuse või kuni 3-aastase vangistuse. Praktika kohaselt tuleb lähtuda sanktsiooni keskmisest määrast ja seejärel arvestada kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 24.10.2011.a otsus asjas nr 3-1-77-11, p 11). Karistust kergendavaks asjaoluks on puhtsüdamlik kahetsus, karistust raskendavad asjaolud puuduvad. I.F ei tööta, teda on väärteokorras korduvalt karistatud rahatrahvidega, mis on osaliselt tasumata. Samuti on I.F 2011.a detsembris väärteokorras karistatud joobes juhtimise eest ning lisakaristusena võeti temalt ära sõiduki juhtimise õigus 6 kuuks. Kohtu hinnangul ei ole I.F võimalik karistada rahalise karistusega, kuna sellisel viisil ei ole ilmselget võimalik saavutada karistuse eesmärke. Arvestades seda, et I.F on varem kriminaalkorras karistamata, leiab kohus, et karistuse eesmärke on võimalik saavutada sanktsiooni miinimummäära lähedase vangistusega. Samas ei pea kohus vajalikuks reaalse vangistuse kohaldamist. Riigikohus on asunud seisukohale, et isiku karistusest tingimisi vabastamine kui ka vangistuse asendamine üldkasuliku tööga on võimalik üksnes väikese raskusastmega kuritegude puhul, kui teo toimepanemise tehiolud ja süüdlase isik on märkimisväärsete erisustega (nt Riigikohtu otsus nr 3-1-1-79-03). Karistusest tingimisi vabastamiseks ei pea siiski nii kuriteo asjaolud kui süüdlase isik olema mõlemad märkimisväärsete erisustega, vaid piisab kas kuriteo toimepanemise asjaolude või isikut iseloomustavate asjaolude märkimisväärse eripära tuvastamisest (Riigikohtu otsus nr 3-1-1-9906). Eeltoodut arvestades leiab kohus, et karistuse eesmärke on võimalik saavutada KarS § 73 kohaldamisega. Kohus nõustub prokuröri seisukohaga, et I.F liiklusalase käitumise mõjutamiseks tuleb tema suhtes lisakaristusena kohaldada mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmist. I.F ütlustest nähtuvalt pani ta kuriteo toime tahtlikult. Lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmine on vajalik ühelt poolt õiguskorra ja teiste liikluses osalejate kaitsmise huvides, teiselt poolt selleks, et I.F ise mõistaks, et nii tema enda kui kaasliiklejate elu, tervist ja vara ohustaval viisil käitumine liikluses on täiesti lubamatu. Riigikohtu otsuses nr 3-1-1-26-03 on asutud seisukohale, et olukorras, kus aastast aastasse hukkub purjus juhtide süül riigis kümneid ja saab vigastada sadu inimesi, nõuavad positiivse üldpreventsiooni põhimõtted riigipoolset reaktsiooni, mis annaksid õiguse adressaatidele selge signaali sellest, et liiklusõigusrikkumiste, sh eelkõige mootorsõiduki joobeseisundis juhtimise näol on tegemist riigi poolt rangelt karistatavate õigusrikkumistega. Samuti on kohtupraktikas asutud seisukohale, et kui isikut on korduvalt karistatud mootorsõiduki juhtimise eest alkoholijoobes, tuleb temalt üldjuhul juhtimisõigus ära võtta ja ainult erandlikel asjaoludel võib kohus jätta lisakaristuse kohaldamata (vt Riigikohtu otsused nr 3-1-1-10-03, 3-4-12-05, 3-1-1-20-06, 3-1-1-54-07). Käesolevas asjas ei ole kohus tuvastanud ühtegi erandlikku asjaolu, mis õigustaks I.F-ilt juhtimisõiguse äravõtmata jätmist. Süüdimõistva kohtuotsuse korral tuleb süüdimõistetul KrMS § 180 lg 1 alusel hüvitada ka menetluskulud. Menetluskuludeks antud asjas on KrMS § 175 lg 1 p 4 ja 9 kohaselt määratud kaitsjale makstav tasu ning süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha. Süüdimõistetu on kohustatud sundraha ja menetluskulud tasuma KrMS § 180 lg 3 alusel ositi 12 kuu jooksul. Tsiviilhagi esitatud ei ole. Eha Popova Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.