Tallinna Ringkonnakohus
Otsuse tegemise aeg ja koht
21. märts 2013.a Tallinn kirjalik menetlus
Kriminaalasja number
1-12- 10481
Kohtukoosseis
Eesistuja Malle Preimer, liikmed Julia Katskovskaja ja Ivi Kesküla
Kriminaalasi
Georg Prangeli süüdistuses KarS § 121 järgi.
Apelleeritud kohtuotsus
Harju Maakohtu 20.12.2012.a otsus lühimenetluses
Apellatsiooni esitaja
Kannatanu esindaja adv Raul Ainla
Teised apellatsioonimenetluse pooled
Süüdistatav Georg Prangel, tema kaitsja adv Eva Rivis, prokurör Kristina Kivi
Süüdistatav
Georg Prangel isikukood 37605170234, Eesti kodanik, elukoht XX Tallinnas, töötab XX administraatorina, varem kriminaal- ja väärteokorras karistamata.
Tühistada Harju Maakohtu 20. detsembri 2012.a otsus osas, millega on B V tsiviilhagi mittevaralise kahju nõudes jäetud rahuldamata. Rahuldada uue otsusega B V tsiviilhagi mittevaralise kahju nõudes osaliselt ja mõista Georg Prangelilt välja 50 (viiskümmend) eurot B V kasuks (B. V arveldusarve nr 1100285805 Swedbank). Muus osas jätta kohtuotsus muutmata. Apellatsioon rahuldada osaliselt. Süüdistatava G. Prangeli kulutused riigi õigusabile jätta riigi kanda. Välja mõista Eesti Vabariigilt V kasuks apellatsioonimenetluses esindajale makstud tasu hüvitamiseks 300 (kolmsada) eurot. Edasikaebamise kord
Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsiooni esitamise soovist tuleb ringkonnakohtule kirjalikult teatada 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kantselei kaudu teatavaks tegemisest. Kassatsioon tuleb esitada kirjalikult ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik ringkonnakohtu otsusega tutvuda. Süüdistatav võib kassatsiooni esitada üksnes advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel.
põhjendatud. Kui ei siis aga põhjendama, miks ning konkreetse mahaarvatava summa välja tooma. Seda ei ole kohus teinud. Järelikult on kohtuotsus selles osas motiveerimata, mis on käsitatav KrMS § 339 lg 2 mõttes kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena. Mittevaraline kahju on jäetud täies ulatuses rahuldamata. See otsustus pole õiguspärane ega ka kohtupraktikaga kooskõlas. Kaitsja osundab, et kannatanu sai tõsiseid vigastusi, silmavigastus ei ole veel taandunud. Kohus on küll viidanud õigetele seadusesätetele ja tuginenud ka Riigikohtu otsuses nr 3-1-1116-12 sedastatule, kuid on nimetatud otsuse p-s 17 toodud seisukohad tähelepanuta jätnud. Nimelt tuleneb viidatud otsusest, et enne 31. detsembrit 2010 kehtinud VÕS § 130 lg 2 sätestas, et isikule kehavigastuse tekitamise või tema tervise kahjustamisega tekitatud kahju hüvitamise kohustuse olemasolul tuleb kahjustatud isikule maksta talle seeläbi tekitatud mittevaralise kahju hüvitisena mõistlik rahasumma. Riigikohus asus seda sätet tõlgendades seisukohale, et selle kohaselt tuleb mittevaralise kahju hüvitamiseks maksta kannatanule alati välja mõistlik rahaline hüvitis, kui kannatanule tekitati kehavigastus või kahjustati tema tervist ning deliktiõiguse järgi vastutab kostja tekitatud kahju eest (Riigikohtu otsused nr 3-21-19-08; 3-2-1-171-10). Kaitsja vaidlustas ka kohtuotsuse osas, millega on süüdistatavalt kannatanu kasuks välja mõistetud kannatanu kulutused õigusabile üksnes 300 euro ulatuses, kuigi tegelikud kulutused on 2000 eurot. Apellant leiab, et kui asjas lugeda 2000 euro suurust esindajatasu ebamõistlikult suureks, siis 300 suurust tasu tuleb lugeda ebamõistlikult väikeseks. Kuigi advokaadibüroo ja kannatanu leppisid kokku koondtasus, mitte tunnitasus, on advokaaditasu mõistlikkuse hindamisel võimalik lähtuda Riigikohtu lahendi nr 3-1-1-66-12 pst 16, mille kohaselt Riigikohtu poolt käsitletud kaasuses on loetud õigusabi tunnihinna mõistlikuks suuruseks loetud 110 eurot, millele lisandub käibemaks. Viidatud Riigikohtu lahendist tulenevalt oleks tunnitasupõhise arvestuse kohaselt mõistlik väljamõistetava advokaaditasu suurus koos kohtuistungil kulunud ajaga 12,5 tunni eest. Seega oleks kannatanu kasuks väljamõistmisele kuuluva advokaaditasu põhjendatud suuruseks minimaalselt 1650 eurot (12,5x 132). Kaitsja märgib, et kannatanu seisukohast lähtudes ei saa pidada ebavajalikuks ühtegi menetluskulude väljamõistmise taotluses toodud toimingut. Kaitsja viitab, et õigusrikkuja peab eeldama, et tema poolt rünnataval isikul on samuti oma menetluslikud õigused, mille realiseerimisel on viimasel õigus kasutada kvalifitseeritud õigusabi. Süüdistatav pole käesolevas asjas esitanud ühtki tõendit, mis laseks arvata, et tal puuduvad võimalused menetluskulude tasumiseks. Apellant taotleb G. Prangelilt 2000 euro väljamõistmist B. V kasuks tema advokaadikulude katteks.
määrusele nr 3-1-1-125-04, milles sedastatakse, et otsustades valitud kaitsjale makstud tasu mõistlikkuse üle, tuleb küsimus lahendada selle konkreetse kuriteoasja pinnalt, tuleb arvestada asja keerukuse astet, pole vähetähtis, kas kaitsja poolt tehtud töömaht on olnud vajalik ja põhjendatud ning kuidas see tasu, arvestades tehtud töö mahtu, suhestub sama töömahu täitnud määratud kaitsjale hüvitatava tasuga. Prokuröri arvates tuleb kannatanule seoses õigusabi osutamisega võtta arvesse viimasena märgitut ja suhestada maksimaalselt kolmekordselt sama tööd teinud määratud kaitsja tasumääraga vastavalt riiklikult kehtestatud tingimustele. G. Pranglile mõistetud karistus on maakohtu poolt motiveeritud. Mis puudutab mittevaralise kahju hüvitamist, siis prokurör leiab, et hüvitise väljamõistmisel peab kohus, sõltumata poolte taotlusest, arvestama rikkumise laadi ja raskust, rikkuja süüd ning selle astet, poolte majanduslikku olukorda, kannatanu enda osa kahju tekkimises ja teisi tähtsust omavaid asjaolusid, millega arvestamata jätmine võiks kaasa tuua ebaõiglase hüvitise määramise. Prokuröri hinnangul on kohtuotsuses üksikasjalikult välja toodud põhjused, miks on vähendatud varalist kahjunõuet ning jäetud mittevaraline kahju välja mõistmata. Tähelepanuta pole jäetud ka kanntanu enda osa konflikti tekkimises.
olemasolu korral tuleb VÕS § 134 lg 2 kehtiva redaktsiooni kohaselt kahjustatud isikule mittevaralise kahju hüvitiseks alati välja maksta mõistlik rahasumma. Ülalviidatud otsuses on muuhulgas ka selgitatud, et kui varalise kahju hüvitamise nõudmisel tuleb hagejal üldjuhul tõendada ka kahju olemasolu ja selle suurust, siis mittevaralise kahju suuruse tõendamine ei ole iseenesest võimalik. Mittevaralise kahju hüvitamiseks on üldjuhul piisav nende asjaolude tõendamine, mille esinemisega seob seadus mittevaralise kahju hüvitamise nõude. Rahaliselt hüvitamisele kuuluva mittevaralise kahju suuruse otsustab kohus VÕS § 127 lg 6 ja TsMS § 233 lg 1 kohaselt diskretsiooni alusel. Just seetõttu võimaldab TsMS § 366 nõuda kohtult mittevaralise kahju hüvitamist õiglase hüvitisena kohtu äranägemisel. Seepärast ei saa üldjuhul ka vaidlustada hüvitise väljamõistnud kohtu otsust ainuüksi hüvitise suuruse põhjendamatusele tuginedes. Siiski peavad kohtute väljamõistetud mittevaralise kahju hüvitiste suurused vastama ühiskonna üldise heaolu tasemele ning kas või juba üldise võrdsuspõhiõiguse tagamiseks ja kohtusüsteemi autoriteedi säilitamiseks olema sarnastel asjaoludel võrreldavad (vt nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 9. aprilli 2008. a otsus asjas nr 3-2-1-19-08, p 13 ja 22. oktoobri 2008. a otsus asjas nr 3-2-1-85-08, p 13). Kohtukolleegiumi hinnangul on käesolevas asjas mittevaralise kahju hüvitamise nõude eelduseks olevad asjaolud tõendatud, kuid kannatanu pakutud hüvitise suurus 1500 eurot ei ole käesoleva süüdistusasja kõiki faktilisi asjaolusid silmas pidades ilmselgelt mõistlik. Maakohus on mittevaralise kahju nõude põhjendatust analüüsides välja toonud väga mitmed aspektid ja argumendid, milledele tuginevalt on nõue rahuldamata jäetud. Need maakohtu otsuses esitatud argumendid on kohtukolleegiumi hinnangul aga möödapääsmatult arvestatavad hüvitise suuruse määratlemisel. Nii märgib maakohus põhjendatult, et süüdistatavaga konfliktieelse käitumisega näitas kannatanu üleolevat suhtumist normaalsetesse kehtivatesse reeglitesse ehk andis kogu oma olekuga mõista, et temale kokkulepitud nõuded ei kehti. Kannatanu väited, et hambaravi ei ole veel lõppenud ning et nägemishäire ei ole taandunud ja võimalik, et see ei taandugi, ei ole kooskõlas kontrollitud tõenditega - Vastusest päringule (tl 17) nähtub, et 10.02.12. vastuvõtul ei sedastatud kannatanu silmades mingeid muid muutusi peale klaaskeha hõljumite ja silmade poolt patsient aktiivset ravi ei vaja, traumast püsivat tervisekahjustust ei sedastata. Samast vastusest nähtub ka, et kannatanul esineb kaasasündinud läätsehägu ja lühinägelikkus, seega võivad tema nägemise halvenemist põhjustada hoopis muud tegurid, kui kuriteosündmuse ajal saadud vigastused. Hambaarsti poolt antud õiendist (tl 7) nähtub, et kannatanul on rünnaku tõttu ära tulnud tükid kahe hamba täidistest ja need vajavad taastamist täidismaterjaliga. Seega – süüdistatava ründe tagajärjel ei ole purunenud hambad vaid on rikutud hambatäidised kahel hambal. Maakohus on põhjendatult järeldanud, et kannatanu ravib enda hambaid omal soovil ja mitte tulenevalt süüdistatava poolt tekitatud vigastustest. Kahe hambatäidise taastamine ei ole kindlasti olukord, kus hambaarsti on vaja külastada kümneid kordi. Jääb mulje, et kannatanu on kasutanud olukorda selleks, et ravida ka kõiki ülejäänud ravi vajavaid hambaid ja seda süüdistatava arvelt, nõudes selle eest lisaks varalisele kahjule ka moraalset kahju seoses valu ja ebamugavusega, mida hammaste ravi põhjustab. Silmaarst ei ole tuvastanud mingit püsivat tervisekahjustust ega tervisekahjustust, mis mõjutaksid kannatanu elukvaliteeti, eriti kui arvestada seda, et kannatanul esines juba enne rünnet kaasasündinud läätsehägu, lühinägelikkus. Kohtukolleegium leiab kokkuvõtvalt, et kannatanu on ebaõigusele vastu astunud ebaõigusega, mis ei ole aktsepteeritav. Eelnevat arvestades peab kohtukolleegium kannatanule makstavaks mõistlikuks mittevaralise kahju hüvitiseks 50 eurot. See summa tuleb süüdistatavalt välja mõista.
Kannatanu esindaja leiab, et maakohtu otsus on varalise kahju nõuet puudutavas osas motiveerimata, mis on käsitatav kriminaalmenetluse normi rikkumisega KrMS § 339 lg 2 mõttes. Kohtukolleegiumile jääb apellandi käsitlus arusaamatuks, kuivõrd põhjenduse puudumine kohtuotsuses on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes ning sellise rikkumise tuvastamise puhul saab järgneda üksnes kohtuotsuse tühistamine ja kriminaalasja saatmine esimese astme kohtule uueks arutamiseks (KrMS § 341 lg 1). Sellesisulist taotlust apellant esitanud ei ole. KrMS § 339 lg 2, millele apellatsioonis viidatakse, sätestab aga, et kohus võib tunnistada oluliseks ka kriminaalmenetlusõiguse muu rikkumise, millega kaasneb või võib kaasneda ebaseaduslik või põhjendamatu kohtuotsus. Mida mõistab apellant muu rikkumise all, apellatsioonist ei selgu. Lisaks sellele, et otsuses puuduvad motiivid, leiab apellant, et isegi, kui kannatanu poolt on ekslikult tsiviilhagisse arvestatud mõned vigastustega mitteseotud ravimid, ei tähenda see, et oleks õiguspärane materiaalse hüvitise vähendamine sellises ulatuses nagu kohus seda tegi. Kohtukolleegium apellandiga ei nõustu. Maakohus on oma otsuses põhjendatult märkinud, et kahju ulatus, mille kohta on esitatud kviitungid, ei ole suures osas seostatav süüdistatava õigusvastase tegevusega. Edasi on kohus loetlenud need ravimid, millede ostmist ei saa ilmselgelt seostada G. Prangeli poolt toimepanduga. Nendeks on konnasilmaplaastrid, imemistabletid, retseptiravimid ning valuvaigistid, mis on ostetud ligi kuu pärast sündmust ning aprillis. Vigastustega mitteseotud ravimite ostuks kulutatud summade väljajätmist varalise kahju nõudest kannatanu esindaja ei vaidlusta. Igati veenvad on maakohtu poolt esitatud põhjendused ka osas, mis käsitavad kannatanu transpordikulutusi. On ilmselge, et süüdistatav ei pea kannatanule hüvitama kulutusi, mis on seotud tema töölesõiduks Tallinnast Tartusse ja tagasi. Ka puudub igasugune põhjuslik seos kannatanu kümnete, fikseerimata marsruutidel taksoteenuse kasutamise ja talle 03.01.2012.a G. Prangeli poolt tervisekahjustuse tekitamise vahel. Ka nende maakohtu argumentide vastu ei ole apellant ühtki vastuargumenti esitanud. Kohtukolleegiumi hinnangul on maakohtu otsus piisavalt põhjendatud ning on jälgitav, millises osas on kannatanu poolt esitatud varalise kahju nõue põhjendatud ja millises mitte. Kohtukolleegium nõustub maakohtu otsusega ka osas, milles on leitud, et kannatanule tuleb hüvitada temale seoses õigusabi osutamisega tekkinud kulutused mõistlikus määras, s.o 300 eurot. Maakohtu põhjendused on igakülgsed ja kooskõlas Riigikohtu praktikaga. Kohus on analüüsinud kannatanu esindaja tasu mõistlikkuse hindamisel analüüsinud advokaadi töö mahtu ja kvaliteeti, nagu seda on kindlasti vajalikuks peetud maakohtu poolt viidatud Riigikohtu otsuses nr 3-1-1-72-10. Kohtukolleegium nõustub maakohtu põhjendustega ega pea nende kordamist vajalikuks. Lisaks osundab kohtukolleegium veel Riigikohtu otsuses nr 3-1-187-09 väljendatud seisukohale, mille kohaselt, otsustades valitud kaitsjale makstud tasu mõistlikkuse üle, tuleb kohtul lahendada küsimus selle tasu maksmise vajalikkusest ja põhjendatusest konkreetses kuriteoasjas ning arvestades selle asja keerukuse astet. Ei ole vähetähtis kaitsja poolt kohtuistungitel osalemiseks ja asja ettevalmistamiseks kulutatud aeg ja kohtu hinnang selle kohta, kas kaitsja poolt tehtud töö maht on olnud vajalik ja põhjendatud. /.../ Samuti ei saa mööda minna asjaolust, kuidas see tasu, arvestades tehtud töö mahtu, suhestub sama töömahu täitnud määratud kaitsjale hüvitatava tasuga, aga samuti vabariigi statistiliselt keskmise kuutöötasuga (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 8. detsembri 2004. a määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-125-04, p 9). Sellest seisukohast lähtuvalt peab kohtukolleegium põhjendatuks G. Prangeli kaitsja poolt esitatud riigi õigusabi korras makstava tasu maksimaalsele suurusele osutamist käesolevat süüdistusasja silmas pidades, milleks on 144 eurot. Mis puudutab apellandi poolt viidatud Riigikohtu otsust nr 3-1-1-99-11, siis selles
on kriminaalkolleegium muu hulgas ka selgitanud, et õigusteenuse turuhind ei ole ainuke alus, mille põhjal otsustada valitud kaitsjale makstud tasu suuruse mõistlikkuse üle. Nii nagu Riigikohus on oma lahendites sedastanud, rõhutab kohtukolleegium, et kaitsjale makstud tasu mõistlikkuse üle tuleb otsustada siiski konkreetse kuriteoasja pinnalt. Käesolevat kuriteoasja arvestades on maakohus põhjendatult leidnud, et kannatanule seoses õigusabi osutamisega tekkinud kulutuste mõistlik määr, mis tuleb süüdistataval hüvitada, on 300 eurot. Ülaltoodust lähtudes ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 4, 338 p 2, 340 lg 4 p 5 tühistab ringkonnakohus Harju Maakohtu 20.12.2012.a otsuse osas, millega on Boriss Vlassovi tsiviilhagi mittevaralise kahju nõudes jäetud rahuldamata ning mõistab kannatanu kasuks süüdistatavalt välja 50 eurot mittevaralise kahju katteks. Muus osas jätab maakohtu otsuse muutmata. Apellatsiooni rahuldab osaliselt. Kannatanu B. V esindaja adv R. Ainla esitas dokumendid, mille kohaselt on kannatanu kandnud seoses temale õigusabi osutamisega apellatsioonimenetluses kulutusi 600 euro ulatuses. KrMS § 175 lg 1 p 1 kohaselt on menetluskulu valitud kaitsjale või esindajale makstud mõistliku suurusega tasu ja muud kulutused, mis on tekkinud seoses kriminaalmenetlusega. KrMS § 185 lg 1 kohaselt kannab käesoleva seadustiku § 337 lg 1 punktides 2-4 lahendi tegemise puhul menetluskulud riik. Kuivõrd ringkonnakohus rahuldab kannatanu esindaja apellatsiooni üksnes osaliselt, siis tuleb õigusabile tehtud kulutustest hüvitada kannatanule üksnes osa. Georg Prangeli kaitsja adv Eva Rivis esitas taotluse määrata tema poolt G. Prangelile apellatsioonimenetluses osutatud õigusabi eest Advokaadibüroole Eva Rivis makstavaks tasuks 96 eurot (sealhulgas 16 eurot käibemaksu). Kohtukolleegium leiab, et kaitsja taotlus on põhjendatud ja tuleb juhindudes riigi õigusabi seaduse § 23 lg 1, 21 lg 3 ning Eesti Advokatuuri juhatuse 15. detsembri 2009.a otsuse punktidest 4 ja 16 rahuldada. Kuivõrd ringkonnakohus teeb G. Prangeli suhtes KrMS § 337 lg-s 1 p-s 4 nimetatud lahendi, jäävad kulutused riigi õigusabile riigi kanda.
Malle Preimer
Julia Katškovskaja
Ivi Kesküla
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.